Halduskohtumenetluse seadustik (lühend - HKMS)

Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)

Kohus tuvastas hoone paiknemise ehituskeeluvööndis Maa-ameti geoportaalis kättesaadaval põhikaardil mõõtmise teel, kuid mõõtmise tulemust ei ole fikseeritud ega ka toimikusse võetud ning pooltel ei olnud võimalust selle kohta oma seisukohta avaldada. Sellega rikkus kohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause). (p 16)

Ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. (p 15)

Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)

LKS § 38 lg 4 p 5 annab võimaluse kaaluda ka üle ehituskeeluvööndi piiri rajatud uue ehitise seadustamist kasutusloa menetluses. Vastasel juhul tekiks ebamõistlik olukord, kus uue ehitise üle piiri ehitatud osa ei saaks LKS § 38 lg-st 3 tuleneva range keelu tõttu seadustada, ükskõik, millises ulatuses üle piiri on ehitatud, samas kui LKS § 38 lg 4 p 5 alusel on kohalikul omavalitsusel võimalik lubada olemasoleva ehitise laiendamist ehituskeeluvööndisse 1/3 ulatuses ehitise kubatuurist. Selline tulemus võib osutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui uus ehitis on üle piiri ehitatud eelneva loata. (p 18)

Ehitise seadustamisel LKS § 38 lg 4 p 5 kohaldamist kaaludes tuleb arvestada erinevaid konkreetsel juhul asjakohaseid kaalutlusi, sh ehitise omaniku omandiõiguse riive ulatust, üle keeluvööndi piiri ehitamise asjaolusid ning ehitise mõju ranna ja kalda kaitse eesmärkidele (LKS § 34). Kui esmakordse laiendamise erandile on tuginetud uue ehitise seadustamiseks, siis ei saa sama ehitise puhul enam sellele sättele tugineda ning ehitist suuremas ulatuses ehituskeeluvööndisse laiendada. (p 18)

Terrassi tuleb pidada ehitiseks. (p 19)

Kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning RKHKo nr 3-17-1398, p-d 16-17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud. (p 15)

EhSRS § 29 lg 2 järgi võib pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele, kui ta on valmis ja ehitusteatise või ehitusloakohustuslikke töid ei ole vaja teha, anda kasutusloa või lugeda kasutamine teavitatuks ilma ehitusluba või ehitusteatist nõudmata. Seadusandja soov oli lihtsustada enne EhS-i jõustumist valminud ehitiste seadustamist ja erandina vältida kasutusloa või -teatise menetluses ehitusloa või ehitusteatise tagantjärele taotlemist, kui valminud ehitis on ohutu (EhSRS § 23 lg 1) ja vastab teistele EhSRS § 29 lg-s 1 sätestatud nõuetele. EhSRS § 29 lg 6 järgi tehakse ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ehitise audit peab olema sellise kvaliteediga, et selle tulemusel on võimalik kanda ehitise olulisemad tehnilised andmed ehitisregistrisse ning vajaduse korral tuvastada ehitise vastavus detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. EhS § 52 lg 3 esimesest lausest tulenevalt peetakse EhSRS § 29 lg-s 6 silmas ehitusprojekti, mille järgi ehitis tegelikult ehitati. (p 20)

EhSRS § 29 lg 2 järgi ei saa hoonele kasutusloa taotlemisel ehitusluba nõuda. See kehtib ka ehitusloaga lahutamatult seotud ehitusprojekti ja selle muudatuste kohta. See on kooskõlas EhSRS § 29 lg 6 teise lausega, mille kohaselt tehakse pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks audit. Seega ei võinud kasutusloa menetluses nõuda ka muudatusprojekti esitamist. (p 21)

Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos (vt nt RKHKo 3-17-1026/43, p 12 jj). Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). (p 12)

Homoseksuaalsetele isikutele suunatud karistusõiguslike õigusnormide olemasolul moodustavad homoseksuaalsed isikud sotsiaalse grupi VRKS § 4 lg 1 ja direktiivis 2011/95/EL art 10 lg 1 p d mõttes (vt nt C-199/12: X jt, p 49). (p 13)

Homoseksuaalsuse eest vangistuse sätestamisest seaduses ei piisa, et pidada päritoluriigi tegevust tagakiusamiseks: riigipoolse tagakiusamisega on tegu üksnes olukorras, kus karistust ka tegelikult kohaldatakse (C-199/12: X jt, p-d 50-61). (p 14)

Rahvusvahelise kaitse taotleja ütlused enda seksuaalse sättumuse kohta on direktiivi 2011/95/EL art-s 4 ette nähtud faktide ja asjaolude hindamise menetluses lähtepunktiks (C-148/13-C-150/13: A, p 49; C-56/17: Fathi, p 84). Kui taotleja ütluste teatavaid aspekte ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui eelviidatud direktiivi art 4 lg 5 p-des a-e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud (vt C-56/17: Fathi, p-d 86-87). (p 17)

Hindamistingimused, mida pädevad asutused rakendavad taotluste põhjenduseks esitatud ütluste ja dokumentaalsete või muude tõendite suhtes, peavad olema kooskõlas õigusega era- ja perekonnaelu austamisele (EKo C-148/13-C-150/13: A, p 53). Näiteks on EK pidanud lubamatuks küsitlusi, „mis puudutavad taotleja seksuaalkäitumise üksikasju“, seda, kui „taotlejad sooritavad homoseksuaalseid toiminguid, et nende homoseksuaalsust „testitakse” või et nad esitavad tõendeid, nagu videosalvestised oma seksuaalaktidest“ (samas, p-d 64, 65). Sellised tõendid pole lubatavad ka siis, kui need on esitatud vabatahtlikult või nõusoleku alusel (samas, p 66). (p 18)

Seksuaalse sättumuse hindamiseks võib ekspertiisi määrata nii haldusorgan kui ka kohus eeldusel, et „ekspertiisi läbiviimise kord järgib hartaga tagatud põhiõigusi, et kõnealune asutus ja kohtud ei raja oma otsust ainuüksi eksperdiarvamuses esitatud järeldustele ning et nad ei ole nende järeldustega seotud hinnangu andmisel taotleja avaldustele tema seksuaalse sättumuse kohta“; ekspertiis peab põhinema „rahvusvahelise teadlaskonna tunnustatavate standardite seisukohast piisavalt usaldusväärsetel meetoditel ja põhimõtetel“ (C-473/16: F, p-d 46, 58). Ekspertiis ei ole siiski vältimatult vajalik, sest haldusorganil peavad olema intervjuude tegemiseks pädevad töötajad ning direktiiv annab juhised tõendite, sh taotleja seletuste hindamiseks (samas, p-d 66-68). Seega ei ole ekspertide kasutamine sättumuse tuvastamiseks välistatud, kuid ekspertiis peab olema põhiõigusi austav ning tegu on ühe tõendiga teiste seas. (p 19)

Asjas tähtsust omavate asjaolude ringi kindlaks määramise ülesanne on vastutaval haldusorganil. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on menetluses kaasaaitamiskohustus. Selle rikkumist saab talle ette heita juhul, kui a) temalt on küsitud asjas tähtsust omavaid andmeid ja asjaolusid, kuid sellele vaatamata ei ole taotleja neid esitanud, ja/või b) esitatud teave on ebaselge, vastuoluline, ebajärjekindel vms. (p 21, vt ka lahendis viidatud EK praktikat)

PPA läbiviidud vestlusel antud ütluste üldisus võib põhimõtteliselt olla asjaoluks, mis viitab kaebaja ebausaldusväärsusele. Asjas tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemise kohustus lasub aga siiski haldusorganil, st PPA-l. Kaebaja ütluste ebausutavust ja tema ebausaldusväärsust ei saa järeldada asjaolust, et ta ei selgitanud PPA-le detailsemalt ühte või teist teemat olukorras, kus PPA ei ole kaebajalt seda eelnevalt küsinud ega ole juhtinud tema tähelepanu kaasaaitamiskohustusele mõnede teemade või nende detailide selgitamisel. (p 25.2, vt ka p 21)

PPA ametnikel peab olema asjakohane väljaõpe ja oskus kasutada küsitlustehnikaid, suunamaks inimest andma asjas tähtsust omada võivat teavet, sh vajalikke üksikasju ka neil teemadel, millel inimesel võib omal algatusel olla keeruline end võõrale avada. (p 25.2, vt ka p 19)

Mida suurem tagakiusamise oht kaebajat ähvardab tema seksuaalse sättumuse väite tõelevastavusel, seda hoolikam tuleb olla faktide ja asjaolude hindamisel tagakiusamise põhjuse tõendatuks lugemisel. Isiku ütluste usutavus ja järeldus tema usaldusväärsuse kohta võib sõltuda lisaks ütluste sisule ka sellest, kuidas isik ütluste andmisel käitub. Protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad mõjutada tehtavaid järeldusi (vrd RKKKm 1-15-6483/415, p 29). Ka EIK on möönnud, et kuigi haldusasja lahendamisel apellatsiooniastmes ei pruugi olla suuline istung igal juhul nõutav, siis asja eripärad võivad suulise istungi vajalikkuse tingida (vt nt EIKo nr 38978/97, Salomonsson vs. Rootsi, p-d 36-40), nt vajadus saada vahetu mulje kaebajast (EIKo nr 55391/13, 57728/13, 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, p 191 alap b, vt ka alap a ja c). (p 26.3)

Rahvusvahelise kaitse asjades, kus kohtuasja tulemus sõltub suurel määral kaebaja usaldusväärsusest ja seletuste usutavusest, peaks kohus tõsiselt kaaluma istungi korraldamist sõltumata sellest, millist menetlusvormi menetlusosalised kohaseks peavad. (p 26.5)

Asjaolu, et menetlusosalised ei ole taotlenud kohtuistungit ja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, ei vabasta kohut vajadusest hinnata, kas kohtuistung võib olla siiski vajalik asja õigeks lahendamiseks. (p 26.3)

Mida suurem tagakiusamise oht kaebajat ähvardab tema seksuaalse sättumuse väite tõelevastavusel, seda hoolikam tuleb olla faktide ja asjaolude hindamisel tagakiusamise põhjuse tõendatuks lugemisel. Isiku ütluste usutavus ja järeldus tema usaldusväärsuse kohta võib sõltuda lisaks ütluste sisule ka sellest, kuidas isik ütluste andmisel käitub. Protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad mõjutada tehtavaid järeldusi (vrd RKKKm 1-15-6483/415, p 29). Ka EIK on möönnud, et kuigi haldusasja lahendamisel apellatsiooniastmes ei pruugi olla suuline istung igal juhul nõutav, siis asja eripärad võivad suulise istungi vajalikkuse tingida (vt nt EIKo nr 38978/97, Salomonsson vs. Rootsi, p-d 36-40), nt vajadus saada vahetu mulje kaebajast (EIKo nr 55391/13, 57728/13, 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, p 191 alap b, vt ka alap a ja c). (p 26.3)

Rahvusvahelise kaitse asjades, kus kohtuasja tulemus sõltub suurel määral kaebaja usaldusväärsusest ja seletuste usutavusest, peaks kohus tõsiselt kaaluma istungi korraldamist sõltumata sellest, millist menetlusvormi menetlusosalised kohaseks peavad. (p 26.5)

Kohtutoimikust nähtub, et kirja esitas halduskohtule kaebaja. Kohtuistungil nõudis halduskohus kaebajalt selle kirja tõlget ning hoiatas, et kui tõlget ei esitata, võib kohus jätta tõendi tähelepanuta. Kaebaja tõlget ei esitanud ja halduskohus kirjale oma otsuses ei viidanud. Niisiis jättis halduskohus tõendi põhjendatult tähelepanuta (HKMS § 81 lg 4). Ringkonnakohus võttis kirja otsuse tegemisel tõendina arvesse, kuid ei teatanud sellest pooltele ega andnud vastustajale võimalust avaldada tõendi kohta oma seisukohta. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), ning normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ühtlasi rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse normi, mis lubab ringkonnakohtul hinnata halduskohtu otsuses hindamata tõendeid ainult juhul, kui halduskohus jättis tõendid põhjendamatult tähelepanuta (HKMS § 198 lg 2 p 1). (p 12)

Otsuse tegemisel võttis ringkonnakohus asja materjalide juurde kinnisvaraportaalis avaldatud müügikuulutuse väljatrüki ning arvestas seda kinnistu väärtuse ja kahju suuruse kindlaksmääramisel. Tõendi kogumisest ringkonnakohus pooltele ei teatanud ega andnud neile võimalust tõendiga tutvuda ega selle kohta oma seisukohta avaldada. Ringkonnakohtu istungil tõendit ei uuritud. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2), kui ka normi, mis keelab rajada oma otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3). Ringkonnakohtu toodud põhjendused (menetlusosaliste asjatu koormamine, asja lahendamiseks kuluva aja pikenemine, et poolte seisukohad ja tõendid kahju suuruse kohta on juba esitatud, et täiendavate tõendite kogumine ja hindamine on uurimisprintsiibi järgi lubatud ja vajalik, hüvitise summa jääb poolte pakutud summade vahepeale ega ole üllatuslik, menetlusökonoomia põhimõte) ei õigusta nende menetlusnormide rikkumist ega võta menetlusosaliselt õigust osaleda tõendite uurimisel ja avaldada nende suhtes oma seisukohta (HKMS § 27 lg 1 p 6, § 2 lg 6). Täiendava tõendi kogumiseks ja uurimiseks oleks ringkonnakohus pidanud asja arutamise uuendama (HKMS § 130 p 2). (p 13)

Korralduse õiguspärasus sõltub sellest, kes oli korralduse andmise ajal garaažihoone omanik, mitte sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et hoone omandiõiguse üle käib kohtuvaidlus. Samuti ei sõltu korralduse õiguspärasus sellest, kas kohalik omavalitsus teadis või pidi teadma, et kaebaja ei ole hoone omanik. Keelunormivastaselt antud haldusakti ei muuda materiaalses mõttes õiguspäraseks see, et haldusorgan ei teadnud ega pidanud teadma haldusakti andmist välistavat asjaolu (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). (p 12)

Vt p-d 13 ja 14.

Vt p 14.

Halduskohtus kantud menetluskulude väljamõistmisel tuleb lähtuda enne 1.01.2018. a kehtinud HKMS § 109 lg-st 1 ja seda tõlgendavast kohtupraktikast, mille kohaselt peavad menetluskulud nende väljamõistmiseks olema reaalselt kantud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-15, p 15). Kui halduskohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohta ei esitatud menetluskulude tegelikku kandmist tõendavaid dokumente, ei olnud need kulud halduskohtus väljamõistetavad. Kui kuludokumendid ei vasta seaduse nõuetele halduskohtu poolt menetluskulude jagamise otsustamise ajal, ei saa hiljem neid välja mõista ka ringkonnakohus (HKMS § 1 lg 4 ja § 285 lg 1). Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)

Riigikohtule tasutud kautsjon ei ole käsitatav väljamõistetava menetluskuluna (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-07, p 15). (p 16)