Halduskohtumenetluse seadustik (lühend - HKMS)

Vt RKHKo 3-3-1-79-16, p 16. (p 20)

Üldplaneeringus sätestatud detailplaneeringute kehtivuse piirang laieneb vaid pärast üldplaneeringu jõustumist kehtestatud detailplaneeringutele. Üldplaneeringule võib erandjuhul küll tagasiulatuva jõu anda, kuid otsus seda teha peab olema selgelt väljendatud ja põhjendatud. Seejuures tuleb kaaluda erinevaid huve. (p 21)

Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25.1)

Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). HKMS § 45 lg-st 3 tulenev õigus vaidlustada siduv menetlustoiming on võimalus, mitte kohustus. Isik ei mineta kaebeõigust, kui jätab siduva menetlustoimingu vaidlustamata ja piirdub lõppotsuse vaidlustamisega. Seega võib kaebaja ära oodata menetluse lõpptulemuse (ehitusloa andmisest keeldumise) ja vaidlustada seda, tuginedes argumendile, et kooskõlastuse andmata jätmine kui menetlustoiming oli õigusvastane. (p-d 25-25.1)

Olukorras, kus radar täidab talle seatud põhiülesannet nõuetekohaselt vaid juhul, kui paikneb vastavas hoones, hoone omakorda ei täida põhiülesannet ilma selles paikneva radarita ning radari liigutamine mujale on lühiajaline erand, on põhjendatud käsitada vaidlusalust radarit koos hoonega riigikaitselise ehitisena. (p 26.2)

Vt RKHKo 3-3-1-80-10, p 24; vt ka EhS § 3 lg 1. (p 26.2)

EhS § 44 p 6 ja § 120 kohaldades pole ei Kaitseministeeriumil ega kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigust. (p 27)

Kohaliku omavalitsuse otsustuspädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas kooskõlastusest keeldumine pole olnud ilmselgelt meelevaldne. Kohalikul omavalitsusel ei ole EhS § 44 p 6 alusel otsust tehes õigust asuda kaaluma kooskõlastusest keeldumise põhjuseid taotleja huvidega ega hinnata ümber kooskõlastaja sisulisi põhjendusi. (p 27.1)

Kaitseministeeriumil on asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nende pinnalt otsuse tegemise õigus. Otsus on kohtulikult kontrollitav. (p 27.2)

Kui ehitusloa andmise menetluse käigus ilmneb, et ainus selle andmist välistav asjaolu on pädeva asutuse (siduva) kooskõlastuse puudumine, tuleb kohalikul omavalitsusel menetluse korraldajana tagada taotleja ja asjakohaste asutuste suhtlus selgitamaks, kas võib esineda leevendusmeetmeid või alternatiive, mille täidetuse korral oleks ehitamine siiski võimalik. See ei tähenda kohaliku omavalitsuse õigust sisuliselt ümber hinnata pädeva asutuse seisukohti või kohustust asuda arendaja asemel projekti muutma. Tegu on omavalitsuse menetlusliku kohustusega astuda samme selleks, et leida efektiivses ja eesmärgipärases menetluses erinevaid pooli rahuldav ja vastandlikke huve (arendaja põhiõigused, riigikaitse, kohalik ruumikujundus) tasakaalustav lahendus (HMS § 5 lg 2). Õigusaktid ei kirjuta ette, milliseid menetlustoiminguid kohalik omavalitsus selleks täpselt sooritama peab, ja seega on see jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada (HMS § 5 lg 1). Kõik menetluses osalevad isikud ja asutused peavad seejuures aga silmas pidama, et nad peavad olema avatud koostööle. (p 28)

Pädev asutus peab ehitusloa eelnõu kooskõlastamisest keeldumist põhjendama. Pädeva asutuse kooskõlastuskirjale ei laiene HMS §-st 56 tulenevad haldusakti põhjendamisnõuded ega ka HMS §-s 108 sätestatud toimingu põhjendamise reeglistik. Põhjendamiskohustus tuleneb EhS § 44 p-st 6, mille järgi saab ehitusloa andja keeldumisaluse üle otsustada vaid juhul, kui kooskõlastaja on oma seisukohta põhjendanud. (p-d 29-29.1)

Seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustus ei välista kohustust olla valmis esitama põhjendused kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse. (p 29.2)

Suur riiklik huvi PlanS § 27 lg 1 tähenduses võib esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt. (p 11)

Käitise asukohavalikul tuleb arvestada KeÜS § 18 lg-ga 1, mis sätestab käitajale kohustuse lähtuda käitise asukoha valikul eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid. Norm on suunatud küll käitajale, kuid sellest kinnipidamist peavad planeeringute kehtestamise ja lubade andmise käigus jälgima haldusorganid. Seejuures tuleb silmas pidada mõistlikkuse põhimõtet (KeÜS § 22).

Sellegipoolest annab KeÜS § 18 lg 1 keskkonnakaalutlustele käitise asukoha valikul olulise kaalu. Seetõttu ei tohiks asukohta, kus käitise rajamise või hilisema käitamisega võiksid kaasneda väiksemad keskkonnahäiringud, juba ette valikust välistada üksnes põhjusel, et sinna käitise rajamine oleks käitajale mõnevõrra kulukam või selle käitamisel saadav tulu väiksem. (p 15)

Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. (p 10)

Käitise asukohavalikul tuleb arvestada KeÜS § 18 lg-ga 1, mis sätestab käitajale kohustuse lähtuda käitise asukoha valikul eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid. Norm on suunatud küll käitajale, kuid sellest kinnipidamist peavad planeeringute kehtestamise ja lubade andmise käigus jälgima haldusorganid. Seejuures tuleb silmas pidada mõistlikkuse põhimõtet (KeÜS § 22).

Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt läbi riigi eriplaneeringu. (p 11)

Vabariigi Valitsuse otsus riigi eriplaneeringu algatamiseks on menetlustoiming, mille vaidlustamise õigus on määratletud HKMS § 45 lg-s 3. Haldusakti andmisega päädivas menetluses tehtava menetlustoimingu peale võib esitada kaebuse kahel juhul. Esmalt olukorras, kus menetlustoiming rikub iseseisvalt ja tulevasest haldusaktist sõltumatult kaebaja materiaalseid õiguseid. Teiseks olukorras, kus menetlustoimingu õigusvastasus tingib vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise tulevikus. (p 8)

Kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus (KeÜS § 30 lg 2) haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. (p 9)

Vaidlusaluse menetlustoimingu vaidlustamiseks puudub keskkonnaorganisatsioonil ilmselgelt kaebeõigus. Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et tal tuleb oma huvide kaitseks osaleda riigi eriplaneeringu menetluses. Olulise keskkonnamõjuga otsuste tegemise menetluses osalemine on keskkonnaorganisatsioonide tavapärane ja oluline funktsioon. (p 10)

Kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus (KeÜS § 30 lg 2) haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. (p 9)

Vaidlusaluse menetlustoimingu vaidlustamiseks puudub keskkonnaorganisatsioonil ilmselgelt kaebeõigus. Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et tal tuleb oma huvide kaitseks osaleda riigi eriplaneeringu menetluses. Olulise keskkonnamõjuga otsuste tegemise menetluses osalemine on keskkonnaorganisatsioonide tavapärane ja oluline funktsioon. (p 10)

Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. (p 10)

Suur riiklik huvi PlanS § 27 lg 1 tähenduses võib esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt. (p 11)

PlanS § 27 lg 2 järgi on riigi eriplaneering võimalik koostada kas riigi territooriumi või selle osa kohta. Seda, milliste kriteeriumite alusel planeeringuala kindlaks määratakse, planeerimisseaduses lähemalt ei selgitata. Märgitud on üksnes niipalju, et kui eriplaneeringu algatamiseks on esitanud taotluse mitu isikut, tuleb kaaluda ka nende taotlustes märgitud asukohti (§ 30 lg 2 teine lause). (p 12)

Planeeringu algatamise korralduses märgitud esialgne teadaolev planeeringuala ei piira ehitise asukoha valikut üksnes selle alaga (vt PlanS § 28 lg 5 p 1 ja lg 1, § 30 lg 1 ja lg 2 esimene lause, §-d 32, 33, 35, § 41 lg 2; vt ka RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). See oleks vastuolus asukohavaliku menetluse eesmärkidega, milleks on muuhulgas avalikkuse ja huvitatud isikute tõhus kaasamine otsustusprotsessi ning käitisele ka keskkonnakaalutluste seisukohast sobivaima asukoha leidmine. (p 14, vt ka p 13)

Vt p 15.

Liiklusregistri sõidukite andmebaasi sõiduki registreerimismenetluse käigus tehtud märke kaudu, milles sisaldub MTA teavitus, et sõiduki võib registreerida kaebaja või muu isiku nimele ja Maanteeametil tuleb klienti teavitada dokumentide kättesaadavaks tegemisest MTA-le, toimus teabevahetus riigiasutustele pandud avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Sellise informatiivse märke tegemine on haldusesisene menetlustoiming. (p 19)

Sõiduki registreerimine viibis praegusel juhul eelkõige põhjusel, et isik ei esitanud kohe ostuarvet ja esitas arve hiljem nii, et andmed olid osaliselt varjatud. Isiku sõiduk registreeriti viivituseta pärast seda, kui selgus ostuarves varjatud andmete sisu. Haldusorgan ei pidanud aktsepteerima sõiduki omandamist tõendavaid dokumente, mis olid esitatud mittetäielikul kujul, ega registreerima nende alusel sõidukit, eirates õigusaktis sätestatud. (p 18)

Sõiduki registreerimist taotleval isikul on kohustus esitada koos taotlusega vajadusest lähtuvalt muu hulgas sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid. Kui isik jätab nõutud dokumendi esitamata, peab haldusorgan määrama talle selle puuduse kõrvaldamiseks tähtaja (HMS § 15 lg 2) ja selgitama, et dokumendi esitamata jätmisel keeldub haldusorgan sõiduki registreerimisest (LS § 77 lg 1 p 1). Olukorras, kus haldusorgani jaoks oli selge, et isik ei soovinud haldusorgani küsitud andmeid esitada, ei olnud soodustava mõjuga toimingu sooritamise menetluse käigus menetlusvälise isiku poole pöördumine põhjendatud ja haldusorgani poolt menetlusväliselt isikult sõidukit puudutava teabe küsimine oli õigusvastane. (p 16)

HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Praegusel juhul puudus haldusorganil tegelik vajadus pöörduda teabe saamiseks menetlusvälise isiku poole. Sõiduki registreerimist taotleval isikul on kohustus esitada koos taotlusega vajadusest lähtuvalt muu hulgas sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid. Kui isik jätab nõutud dokumendi esitamata, peab haldusorgan määrama talle selle puuduse kõrvaldamiseks tähtaja (HMS § 15 lg 2) ja selgitama, et dokumendi esitamata jätmisel keeldub haldusorgan sõiduki registreerimisest (LS § 77 lg 1 p 1). Olukorras, kus haldusorgani jaoks oli selge, et isik ei soovinud haldusorgani küsitud andmeid esitada, ei olnud soodustava mõjuga toimingu sooritamise menetluse käigus menetlusvälise isiku poole pöördumine põhjendatud ja haldusorgani poolt menetlusväliselt isikult sõidukit puudutava teabe küsimine oli õigusvastane. (p 16)

Kaebajal puudub MTA teenistujate poolt sõiduki registreerimise menetluses kaebajalt tema sõiduki seaduslikku omandamist tõendava teabe küsimise vaidlustamiseks kaebeõigus (vt HKMS § 121 lg 2 p 1). Kaebajalt küsiti sõiduki seaduslikku omandamist tõendavat dokumenti, kuid teda ei kohustatud selleks haldusaktiga. Kuna kaebajal ei olnud kohustust MTA teenistujate päringule vastata, oli tal võimalus jätta teave esitamata. Sel juhul pidi kaebaja siiski arvestama võimalusega, et Maanteeamet keeldub dokumendi esitamata jätmise tõttu LS § 77 lg 1 p 1 alusel sõidukit registreerimast. Kaebaja õiguste riive kaasnenuks siis, kui Maanteeamet oleks sõiduki registreerimisest keeldunud. Keeldumise peale oleks kaebaja saanud esitada vajadusel kaebuse (vt HKMS § 45 lg 3). Seevastu menetlusväliselt isikult kaebaja kohta teabe küsimine riivab kaebaja informatsioonilist enesemääramisõigust sõltumata registreerimismenetluse lõpptulemusest, muu hulgas põhjusel, et kaebajal puudub võimalus otsustada haldusorganile esitatavate andmete sisu üle. Ka maksumenetluses on maksuhalduri võimalused menetlusväliselt isikult teabe kogumiseks seadusega piiratud (MKS § 61). (p-d 11 ja 12)

Kaebajal puudub praeguses asjas liiklusregistrisse kantud märke vaidlustamiseks kaebeõigus, kuna HKMS § 45 lg-s 3 sätestatud kaebeõiguse eeldused pole täidetud. Kaebaja ei ole väitnud, et märkega oleks seatud tema sõiduki kasutamisele või käsutamisele piiranguid (LS § 184 lg 7), et talle oleks keeldutud tagamast tasuta juurdepääsu kõikidele temaga seotud registriandmetele (LS § 184 lg 2) või et liiklusregister sisaldaks kaebaja kohta ebaõigeid andmeid (IKS § 21 lg 1). Kaebaja pole väitnud ka muude õiguste rikkumist. (p 20)

Õiguslik alus menetlustoimingute sooritamiseks võib lisaks konkreetset haldusmenetlust reguleerivatele normidele tuleneda ka ametiabi käsitlevatest sätetest. Maanteeameti ja MTA vahel sõlmitud koostöökokkulepe on käsitatav haldusesisese kokkuleppena, milles lepiti kokku ametiabi andmise üldine raamistik (nt ametiabi andmise juhtumite üldkirjeldus, toimingute sisu ja ametiabi andvad isikud). Olemuselt on niisugune kokkulepe sarnane halduseeskirjaga, mis abistab ressursside planeerimisel ja töö korraldamisel, kuid ei väära samal ajal kohustust igal konkreetsel juhul hinnata, kas seaduses sätestatud ametiabi eeldused on täidetud.

MTA teenistujate kaasamine ametiabi korras võib HKTS § 18 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel olla mõnel juhul põhjendatud, sest majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. märtsi 2011. a määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ § 6 lg 6 kohaselt peab taotleja esitama sõiduki registreerimisel andmed riigilõivu ja maksu tasumise kohta, kui nende tasumine on seaduses ette nähtud. (p 16)

Menetlusväliselt isikult kaebaja kohta teabe küsimine riivab kaebaja informatsioonilist enesemääramisõigust sõltumata sõiduki registreerimismenetluse lõpptulemusest, muu hulgas põhjusel, et kaebajal puudub võimalus otsustada haldusorganile esitatavate andmete sisu üle. Ka maksumenetluses on maksuhalduri võimalused menetlusväliselt isikult teabe kogumiseks seadusega piiratud (MKS § 61). (p 12)