HALDUSÕIGUSMajandustegevus eri valdkondades

HALDUSÕIGUSSisejulgeolek ja avalik kord

KARISTUSÕIGUSVäärteod

Teksti suurus:

Relvaseadus (lühend - RelvS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-19-26/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 18.06.2019
3-18-913/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.04.2019
Harjutusväli on eriotstarbel kasutatav maa-ala, kus on võimalik korraldada RelvS § 85 lg-s 1 nimetatud tegevusi. Harjutusvälja asutamine, st õiguse andmine kasutada konkreetset maa-ala harjutusväljana, on Vabariigi Valitsuse pädevuses (RelvS § 85 lg 3). Vaidlustatud valitsuse korralduses on määratud harjutusvälja asukoht, otsuse osaks on asukohakaart. Otsuse seletuskirjas on märgitud harjutusvälja pindala ja välispiiri pikkus. Seletuskirjas on seejuures küll mööndud võimalust, et harjutusvälja piire täpsustatakse edaspidise planeerimismenetluse käigus lähtuvalt keskkonnamõju hindamise tulemustest. (p 10, vt ka p 11) Kui harjutusvälja asukoht kajastub maakonnaplaneeringus, saab EhSRS § 9 lg 1 järgi alustada riigi eriplaneeringu menetlemist detailse lahenduse koostamisest (vt ka PlanS § 43 lg 1). Seega ei pruugi kaebaja saada oma õigusi tõhusalt kaitsta ainult kavandatud riigi eriplaneeringu menetluses osaledes. Kui kaebaja tahab oma õigusi tõhusamalt kaitsta, tuleks tal kaebust täiendada, lisades sellele nõude, et ministri maakonnaplaneeringu kehtestamise otsus tühistataks osaliselt. Vabariigi Valitsuse korralduses määratud harjutusvälja asukohta on kajastatud ka nimetatud planeeringus, mis on kehtiv haldusakt. (p 13)
Kui harjutusvälja asukoht kajastub maakonnaplaneeringus, saab EhSRS § 9 lg 1 järgi alustada riigi eriplaneeringu menetlemist detailse lahenduse koostamisest (vt ka PlanS § 43 lg 1). Seega ei pruugi kaebaja saada oma õigusi tõhusalt kaitsta ainult kavandatud riigi eriplaneeringu menetluses osaledes. Kui kaebaja tahab oma õigusi tõhusamalt kaitsta, tuleks tal kaebust täiendada, lisades sellele nõude, et ministri maakonnaplaneeringu kehtestamise otsus tühistataks osaliselt. (p 13)
3-4-1-12-13 PDF Riigikohus 23.05.2013
RelvS § 41 lõige 9 koostoimes sama seaduse § 36 lõike 1 punktiga 6 on vastuolus PS § 19 lõikes 1 sätestatud põhiõigusega vabale eneseteostusele. Haldusorganil tuleb isiku kriminaalkorras karistamise järel hinnata, kas esinevad asjaolud, mis tingivad soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamise. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, kehtib soetamisluba või relvaluba edasi. Oleks ebaloogiline, kui sama faktilise asjaolu esinemise tõttu oleks loa kehtetuks tunnistamisel haldusorganil kaalutlusõigus, kuid loa kehtivuse lõppemisel ja loa vahetamisel kaalutlusõigus puuduks. (p 28)
3-4-1-2-11 PDF Riigikohus 26.04.2011
Õigus soetada ja omada relva on hõlmatud PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusega. (p 38) Riigikohus on 14.12.2010. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-10 leidnud, et relvaloa kehtivuse peatamine ning relva omamisele piirangute seadmine võib olla põhjendatud vajadusega kaitsta inimeste elu ja tervist ning tagada riigi julgeolek ja avalik kord, samuti võivad olla piirangud õigustatud ka muude asjaoludega. Kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik võib olla ohtlik ja kasutada relva kuritegude toimepanemise jätkamiseks või kriminaalmenetluse takistamiseks, mistõttu piirang on sobiv eesmärgi saavutamiseks. Samaväärse alternatiivi puudumise tõttu on piirang ka vajalik. Piirang ei ole mõõdukas, kuna kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisu arvesse võttes võib selguda, et isik ei ohusta kaitstavaid õigushüvesid. (p 39) Kolleegium nõustub eeltoodud seisukohaga ning märgib lisaks, et KarS § 51 sätestab, millistel juhtudel võib kohus võtta süüdimõistetult lisakaristusena relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse. See tähendab, et seadusandja ei ole pidanud ka isiku süüdi mõistmisel mis tahes kuriteos teda automaatselt seesuguseks, kellele ei või relva usaldada. (p 40) Vaba eneseteostuse põhimõttest lähtuvalt on relvaloa taotlemise kohustuse näol tegemist isikutele seatud piiranguga. Riigil on õigus relvaluba mitte anda üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja tingimustel, mis peavad olema põhiseadusega kooskõlas. (p 43) Samuti ei saa viidata riive ajutisele iseloomule, kui relvaloa andmisest keeldumiseks on kahtlustatavaks või süüdistatavaks olek. Kuigi loa kehtivuse peatamise mõju on ajutine, on see mõju samaväärne loa kehtetuks tunnistamisega, sest selleks ajaks võetakse isikult täielikult õigus relvaga jahti pidada ja turvalisust tagada (vt Riigikohtu 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 p-i 33). Lisaks tuleb silmas pidada, et ajutisus võib tegelikkuses kujuneda üsna pikaajaliseks. (p 44)
Võimatu on, et seadusandja näeks alati ette kõiki võimalikke elulisi regulatsioone ja kehtestaks vastavalt väga kasuistlikud normid. Haldusorganil on keerulisem langetada diskretsiooniotsust kui otsust, kus tuleb normi üks-üheselt rakendada elulistele asjaoludele, samuti võib diskretsiooniotsuse vaidlustamise tõenäosus olla suurem. Sellest hoolimata on kaalutlusõiguse teostamine täitevvõimu rakendamise immanentseks osaks ja osal juhtudel peab seadusandja selle põhiseadusest tulenevalt ette nägema. (p 41)
3-4-1-10-10 PDF Riigikohus 14.12.2010
Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega (vt Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 punkti 12; 11.10.2001 otsuse asjas nr 3-4-1-7-01 punkti 13; 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 punkti 22). Isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine (vt Riigikohtu 11.10.2001 otsus asjase nr 3-4-1-7-01 punkti 13). (p 40) Relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on samuti üks vaba eneseteostuse lubatud viise, mis kuulub PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse kaitsealasse (Riigikohtu 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 punkt 24). Käesolevas asjas relvalubade kehtetuks tunnistamisel pidi isik relvad politseiprefektuurile üle andma ja tal ei olnud enam õiguslikku vabadust relvaga jahil käia ja relvaga turvalisust tagada, millega on piiratud tema PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. (p 45) Seadusandja peab andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotlemisel taotleja isikut ja tema toimepandud kuriteo asjaolusid (Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 punkt 17). Kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata. Igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul ei pruugi tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks. Ka relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja tema toimepandud kuriteo asjaoludega. Seejuures tuleb rõhutada, et mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism, isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks. (p 60)
Üldjuhul ei ole Riigikohtul pädevust lahendada taotlusi, mis on esitatud Eesti õigustloova akti Euroopa Liidu õigusega seotud sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Selline pädevus on Riigikohtul muude erandite seas juhul, kui Euroopa Liidu õigus võimaldab Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Kui EL-i õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele (vt Riigikohtu 26. 06.2008 määruse asjas nr 3-4-1-5-08 punkte 30 ja 36). Euroopa Nõukogu direktiiv 91/477/EÜ jätab liikmesriigile selle ülevõtmisel ja rakendamisel diskretsiooniõiguse, mille kasutamisel on Eesti Vabariik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamine peab olema kooskõlas nii Euroopa Liidu õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele. (p 38)
3-1-1-2-09 PDF Riigikohus 20.05.2009
Relvaseaduse § 54 lg-st 1 tuleneb, et relva edasitoimetamine on sarnaselt relvakandmisele relva endaga kaasaskandmine. Relvakandmisest eristab relva edasitoimetamist üksnes asjaolu, et relva edasitoimetamisel puudub relva endaga kaasas kandval isikul selle kasutamise eesmärk. On selge, et relva endaga kaasas kandmiseks, olenemata sellest, kas seda endaga kaasas kandval isikul on relva kasutamise eesmärk või mitte, tuleb relv hoiukohast välja võtta. Seetõttu on relva edasitoimetamisele omased kõik relvakandmise tunnused peale kasutamise eesmärgi. Sellest saab omakorda järeldada, et relva edasitoimetamine on relvakandmise alaliik, mille iseloomulikuks tunnuseks on kasutamise eesmärgi puudumine relva endaga kaasas kandval isikul. Kuna relvakandmine on laiem mõiste kui relva edasitoimetamine ja hõlmab ühtlasi viimase, saab isikut, kes toimetab relva edasi alkoholijoobes ja rikub sellega RelvS § 50 lg 3 p-s 1 sätestatut, karistada RelvS § 89^10 järgi.
3-4-1-16-08 PDF Riigikohus 26.03.2009
Inimeste elule ja tervisele põhjustatava ohu ennetamine on esmajoones tagatud piirangutega, mis kehtivad relvaloa või soetamisloa andmise kohta. Puudub alus arvata, et isik, keda riik on enne usaldanud relva soetama ja omama talle relvaloa ning soetamisloa väljastamisega, muutuks igal juhul ebausaldusväärseks ja kujutaks ohtu inimeste elule ja tervisele pelgalt seetõttu, et tema vastu on alustatud kriminaalmenetlust. (p 35) Relva soetamisloa või relvaloa kehtivuse kohustuslikus korras peatamine, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav, ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid. (p 37)
Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele (vt Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 p-i 12). Isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine. Kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi tunnustatud jahipidamise viise (vt Riigikohtu 11.10. 2001 otsuse asjas nr 3-4-1-7-01 p-i 13). (p 22) RelvS § 29 lõikega 3 eristatakse jahitulirelvana kasutatavaid püsse revolvritest ja püstolitest, mille kasutamine jahipidamiseks on keelatud. Õigust vabale eneseteostusele jahipidamise eesmärgil saab seega riivata vaid vintpüsside ja sileraudsete püsside lubade kehtivuse peatamine. (p 23) Kuigi turvalisuse tagamine, nagu jahipidaminegi, ei eelda alati relva kasutamist, on relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise. Seega kuulub turvalisuse tagamine enese ja vara kaitse eesmärgil PS § 19 lõikes 1 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse. Turvalisuse tagamise eesmärgil võib isik olla soetanud revolvrid ja püstoli, kuid sellel eesmärgil ei ole välistatud ka jahipidamiseks ettenähtud tulirelvade kasutamine. (p 24)
Riigivõimu sekkumine isiku PS § 19 lõikes 1 sätestatud üldisesse vabaduspõhiõigusesse ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. (p 26) Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (vt Riigikohtu 13.06.2005 otsuse asjas nr 3-4-1-5-05 p-e 7 ja 8). (p 27) Materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusakt on kehtestatud põhiseadusega lubatava eesmärgi saavutamiseks ning on selle saavutamiseks proportsionaalne abinõu. (p 28) Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet (vt nt Riigikohtu 05.03.2001 otsuse asjas nr 3-4-1-2-01 p-i 16). Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt Riigikohtu 06.03.2002 otsuse asjas nr 3-4-1-1-02 p-i 15). (p 29) Inimeste elule ja tervisele põhjustatava ohu ennetamine on esmajoones tagatud piirangutega, mis kehtivad relvaloa või soetamisloa andmise kohta. Puudub alus arvata, et isik, keda riik on enne usaldanud relva soetama ja omama talle relvaloa ning soetamisloa väljastamisega, muutuks igal juhul ebausaldusväärseks ja kujutaks ohtu inimeste elule ja tervisele pelgalt seetõttu, et tema vastu on alustatud kriminaalmenetlust. (p 35) Relva soetamisloa või relvaloa kehtivuse kohustuslikus korras peatamine, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav, ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid. (p 37)
PSJKS § 14 lõike 2 järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt nt Riigikohtu 22.12.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-10-00 p-i 10). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu 28.10.2002 otsuse asjas nr 3-4-1-5-02 p-i 15). (p 19)
3-3-1-60-03 PDF Riigikohus 25.02.2004
Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid kuna isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine, on isiku õigus soetada ja omada relva hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele. Nimetatud põhiõigust võib seadusega piirata, kuid need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning kasutatud vahendid proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Relva omamise piirangute legitiimseks eesmärgiks on ennetada ohtu inimese elule ja tervisele.
Proportsionaalsuse nõue tähendab ka seda, et seadusega sätestatud nõudeid oleks põhimõtteliselt võimalik nii õiguslikult kui faktiliselt täita. Kui seadusest tulenevat nõuet ei ole võimalik täita, siis ei saa see olla ka proportsionaalne. Kuna "alalise elukoha järgse riigi" all peetakse RelvS § 30 lg-s 2 silmas välisriiki, siis on Eesti elavatel ning välisriigis alalist elukohta mitteomavatel isikutel võimatu täita nõuet alalise elukoha järgses riigis väljastatud relvaloa esitamiseks. Seetõttu on alalist elukohta välisriigis mitteomavate isikute suhtes selline piirang relva omamiseks ebaproportsionaalne.
RelvS § 30 lg-s 2 sätestatud tööloa omamise nõue on ebaproportsionaalne piirang nende tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibivate isikute suhtes, kes mingil põhjusel ei oma tööluba. VMS § 9 lg 1 kohaselt peab tööluba olema välismaalasel Eestis töötamiseks, kuid ei välismaalaste seadus ega ka ükski teine õigusakt ei nõua, et tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibiv isik peaks siin töötama. Puudub alus arvata, et tööloa andmisel kontrollitakse, kas isik on usaldusväärne relva omamiseks, s.t. kas isik võiks relva omamise korral olla ohtlik inimese elule või tervisele, riigi julgeolekule või avalikule korrale. Kui pidada tööloa nõude eesmärgiks seda, et relva saaks omada vaid legaalse sissetulekuga välismaalane, siis tuleb arvestada, et legaalse sissetuleku võimalused on märksa avaramad kui vaid töötamisest saadav sissetulek. Pole alust arvata, et legaalse sissetulekuna töötasu saav isik on millegi poolest usaldusväärsem kui mõnest muust allikast legaalset sissetuleku saav isik. Proportsionaalsuse nõue tähendab ka seda, et seadusega sätestatud nõudeid oleks põhimõtteliselt võimalik nii õiguslikult kui faktiliselt täita. Kui seadusest tulenevat nõuet ei ole võimalik täita, siis ei saa see olla ka proportsionaalne. Kuna "alalise elukoha järgse riigi" all peetakse RelvS § 30 lg-s 2 silmas välisriiki, siis on Eesti elavatel ning välisriigis alalist elukohta mitteomavatel isikutel võimatu täita nõuet alalise elukoha järgses riigis väljastatud relvaloa esitamiseks. Seetõttu on alalist elukohta välisriigis mitteomavate isikute suhtes selline piirang relva omamiseks ebaproportsionaalne.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json