Eurovoci märksõnad (näita)

28 SOTSIAALKÜSIMUSED2826 ühiskondlik elusotsiaalpoliitikalastehooldus

28 SOTSIAALKÜSIMUSED2826 ühiskondlik elusotsiaalpoliitikapuudega inimenepuudega inimeste abivahendid

28 SOTSIAALKÜSIMUSED2826 ühiskondlik elusotsiaalpoliitikapuudega inimenevaimse puudega inimene

28 SOTSIAALKÜSIMUSED2826 ühiskondlik elusotsiaalpoliitikasotsiaalne rehabilitatsioon

28 SOTSIAALKÜSIMUSED2836 sotsiaalne kaitsesotsiaalhoolekannesotsiaalabi

28 SOTSIAALKÜSIMUSED2836 sotsiaalne kaitsesotsiaalhoolekannesotsiaalteenused

28 SOTSIAALKÜSIMUSED2836 sotsiaalne kaitsesotsiaalhoolekannetoimetulekuabi

28 SOTSIAALKÜSIMUSED2836 sotsiaalne kaitsesotsiaalkindlustussotsiaalkindlustushüvitisperetoetus

32 HARIDUS JA KOMMUNIKATSIOON3236 infotehnoloogia ja andmetöötlusandmetöötlusandmebaas

HALDUSÕIGUSKohalik omavalitsus

HALDUSÕIGUSSotsiaalteenused ja toetused

Teksti suurus:

Sotsiaalhoolekande seadus (lühend - SHS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-1168/52 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.03.2020

SHS § 16 lg 2 kohaselt tuleb abivajajalt võetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust (vt selle kohta ka RKPJK otsus nr 5-18-7/8, p-d 127 ja 147). Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda (vt RKPJK otsus nr 5-18-7/8, p 174). Eeldatava ülalpidamiskohustuse arvesse võtmine on osa avalik-õiguslikust menetlusest. Oluline on see, et tasu saab nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu. (p 10)

Kohalik omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest, ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad ülalpidajad kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda.

Potentsiaalsetel ülalpidajatel on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1), et tuvastada, et neil ei ole vanema ülalpidamiskohustust. Potentsiaalsetel ülalpidajatel on sellises olukorras tuvastushuvi. (p 11)

Kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest ja seetõttu abivajaja omaosalusest ei piisa, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-67-15, p-d 12 ja 13). (p 12)

Vt ka annotatsioone otsusele nr 5-18-7/8.


Kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest ja seetõttu abivajaja omaosalusest ei piisa, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-67-15, p-d 12 ja 13). Selleks, et ülalpidajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus seega pöörduma nõudega maakohtusse. (p 12)

Praegu on kohalik omavalitsus hooldusteenuse maksumusest puudu jääva osa ise tasunud. See aga tähendab, et kohaliku omavalitsuse korralduse alusel arve esitamine on ettepanek hüvitada käsundita asjaajamisest tulenenud kulutused. Selle nõude maksmapanekuks saab kohalik omavalitsus pöörduda vajaduse korral maakohtusse. Hea haldustava ei ole see, et kohalik omavalitsus ähvardab arvete tasumata jätmise korral pöörduda inkassoettevõtte poole, kui pooled alles vaidlevad ülalpidamiskohustuse üle. Vastustaja tegevus arvete esitamisel on eraõiguslik. (p 13)


2-13-70131/109 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.03.2020

Eestkostemäärusest nähtub, millises ulatuses on täisealine isik piiratud teovõimega, sh millises ulatuses võib eestkostja teha tehinguid eestkostetava nimel. (p 15)

Kui eeskoste seadmise ja selle pikendamise määruses on eestkostja ülesandeks märgitud täisealise isiku toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste (sh ööapäevaringse erihooldusteenuse) ja ravi tagamist, asendab eestkostja nõusolek isiku nõusolekut. (p 17)

Kui täisealisele isikule osutatakse ööpäevaringset erihooldusteenust vabatahtlikult ja tegemist ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamisega SHS § 105 lg 1 tähenduses, ei ole eestkostjal ega teenust osutaval hoolekandeasutusel õigust isikult vabadust võtta ega üldjuhul tema liikumisvabadust piirata. (p 18)


Kui täisealist isikut ei ole paigutatud kinnisesse asutusse kohtumääruse alusel ja ta ei viibi ööpäevaringsel erihooldusteenusel tahte vastaselt, ei ole kohtul alust lahendada TsMS § 539 järgi kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise avaldust ega isiku kinnisesse asutusse paigutamist lõpetada. Isikule vabatahtlikult osutatavate sotsiaalteenuste (mh nt hoolekandeasutuses ööpäevaringse erihooldusteenuse) lõpetamist TsMS ette ei näe. (p 19)

5-18-7/8 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 09.12.2019

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Arvestada tuleb eelkõige sotsiaalhoolekande seaduse üldpõhimõtteid (eelkõige SHS §-d 3, 5, 14, 15 ja 16), samuti iga teenuse kohta seaduses sätestatud nõudeid, lisaks sellele SÜS-is ning teistes seadustes sätestatut. Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)


Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)


Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)


Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)

Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)


Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)


Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)


Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RRKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)


Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)


PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)


PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)

Taotluse Riigikohtule võib õiguskantsler esitada pärast seda, kui on teinud akti vastu võtnud organile ÕKS § 17 kohaselt ettepaneku viia vaidlusalune õigusakt või selle sätted põhiseadusega kooskõlla, kuid akti vastu võtnud organ pole seda ettepaneku saamisest arvates 20 päeva jooksul teinud (ÕKS § 18 lg 1). (p 116)

Õiguskantsler esitas 17.10.2018 Riigikohtule taotluse, milles palub tunnistada kehtetuks Narva Linnavolikogu määruste sätted vastuolu tõttu seaduste ja põhiseadusega, samuti põhiseaduslikult nõutava õigustloova akti andmata jätmise. Õiguskantsler oli 25.08.2017 teinud Narva Linnavolikogule ettepaneku viia vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlla ning anda põhiseadusega nõutav õigustloov akt, kuid Riigikohtule taotluse esitamise ajaks ei olnud Narva Linnavolikogu seda teinud. (p 117)

2-17-5184/25 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.06.2019

Hageja (kohalik omavalitsus) nõuab sotsiaalteenust saanud isikule sotsiaalteenuse osutamiseks tehtud kulutusi tagasi kostjalt kui selle isiku õigusjärglaselt. Kuivõrd kostja ei ole PKS § 96 järgi isikuks, kellel oleks seadusest tulenev ülalpidamiskohustus, ei kohaldu VÕS § 1018 lg 1 p 3 ning hagejal ei saa olla kostja vastu hüvitisnõuet VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel, samuti VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel. Kostja vastu esitatud nõude õiguslikuks aluseks on hoolekandekulude tagasinõude õigust reguleerivad sotsiaalhoolekande seaduse sätted ja selle alusel vallavolikogu määrustega kehtestatud hoolekande teenuse eest maksmise korra sätted. Kohalikul omavalitsusel saab tekkida sotsiaalteenust saanud isiku vastu tagasinõude esitamise õigus eeldusel, et isikul on raha või vara (nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused), mille arvel saab hoolekande kulusid hüvitada. (p-d 10-12)


VÕS § 206 lg 1 järgi lõpeb võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. VÕS § 206 lg 1 järgi sai isikute kokkulangemisega lõppeda võlasuhe kinkija ja kostja (kingisaaja) vahel tulenevalt sellest, et kinkija on kostjaga sõlmitud kinkelepingust taganenud, ning seetõttu on kinkija nõue kostja vastu kinkelepingust saadu rahalise väärtuse ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks lõppenud. Hageja ei olnud selle võlasuhte osaline ning tema nõuet kostja kui kinkija üldõigusjärglase vastu kinkijale sotsiaalteenuse osutamisel tehtud kulutuste tagastamiseks eeltoodu ei mõjutanud. Seega saab hageja oma nõude rahuldamiseks tähtsa asjaoluna tõendada, et kinkija on kostjaga sõlmitud kinkelepingust kehtivalt taganenud.

VÕS § 268 lg 1 sätestatud taganemise aluste olemasolu peab tõendama kinkija. Kingisaaja saab esitada vastuväited ja neid tõendada (p 13).

1-10-8154/359 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.05.2019

Sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka RKTKm 2-16-10435/138, p 16). (p 13)

Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (RKTKm nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4.) (p 14)

Ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. (p 15)


KrMS § 403 lg 1 alusel on õigus sundravi jätkuvat põhjendatust vaidlustada ka sundravil viibival isikul endal (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 38). (p 8)

Sundravi kohaldamise alused on isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus (RKKKm 3-1-1-105-16, p 17). Kui isiku ohtlikkus ja sundravivajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkata (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39). Kui aga isik on jätkuvalt ohtlik ning raviga on võimalik tema seisundit mõjutada (esineb ravivajadus), tuleb sundraviga jätkata. Kui patsiendi ohtlikkus on statsionaarse sundravi tulemusena vähenenud ja on tõenäoline, et ta peab kinni ravirežiimist, tuleb kaaluda üleminekut ambulatoorsele sundravile (KarS § 86 lg 12, vt ka RKKKm 3-1-1-105-16, p 31). Psühhiaatrilise sundravi määrab ja selle kohaldamise lõpetab KarS § 86 lg-test 1 ja 3 tulenevalt kohus. Seega on lõppkokkuvõttes üksnes kohtu pädevuses anda hinnang isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi vajadusele, vaatamata sellele, et mitmete sundravi kohaldamiseks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. (RKKKm 3-1-1-62-16, p 14.) (p 9)

Hooldekodukoha olemasolu või selle puudumine ei ole sundravi põhjendatuse üle otsustamisel asjasse puutuv ning sellest lähtuvalt ei saa otsustada ravi jätkumise üle. (p 12)

Sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka RKTKm 2-16-10435/138, p 16). (p 13)

Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (RKTKm nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4.) (p 14)

Ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. (p 15)

Erinevalt vangistusest on sundravi mittekaristuslik mõjutusvahend, mida kohaldatakse üksnes selle aluste - isiku ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse - jätkuval esinemisel (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39). Sotsiaalministri 26. augusti 2011. a määruse „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“ § 3 lg 6 sätestab, et statsionaarse psühhiaatrilise ravialuse arstlik läbivaatus toimub selleks moodustatud komisjoni poolt iga kuue kuu järel. Lisaks arstliku komisjoni perioodilisele kontrollile on igal sundravialusel piiramatu kaebeõigus, mis annab võimaluse enda sundravi jätkuvat põhjendatust järjepidevalt kohtus vaidlustada. Seega kohaldatakse sundravi üksnes selle aluste jätkuva esinemise korral, mille üle on tagatud regulaarne kontroll. Seega ei ole KarS § 86 lg 1 vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei sätesta sundravi kohaldamise tähtaega, sh ei seo sundravi osutamise kestust võimaliku isikule mõistetava karistuse määraga (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2017. a määrus nr 1-13-783, p-d 51-58). (p 16)

2-18-3628/62 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.04.2019

Kohtul on PKS § 134 lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu.

Vt vanema õigusi piiravate abinõude rakendamise kohta Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16 ja 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14. (p 15)

Kohus saab vanemalt lapse hooldusõiguse ära võtta üksnes siis, kui on tuvastatud PKS § 134 lg 1 kohaldamise eeldused. (p 17)

PKS § 135 lg 2 järgi eeldab hooldusõiguse täielik äravõtmine, et muud abinõud ei ole tulemusi andnud või nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. (p 19)


TsMS § 477 lg-tes 5 ja lg 7 ning § 230 lg-s 3 sätestatud hagita asja läbivaatamise põhimõtted kehtivad hooldusõiguse asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses. (p 18)

2-18-5670/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.04.2019

Kinnisesse asutusse paigutatud isiku õigus esitada määruskaebus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale tuleneb TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest. Ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist saab kõrgema astme kohus tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja möödumine ei takista puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist. (p 15)


Isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseaduse 41. peatükk. Tahtevastase ravi osutamise võimalus peab tulenema seadusest. (p 18.1)

Psühhiaatrilist abi kui tervishoiuteenust osutatakse isikule PsAS § 3 lg 1 järgi vaba tahte alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul.

Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 3 järgi lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel. Ka vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik PsAS § 10 lg 2 järgi vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud juhtudel. PsAS § 11 näeb ette tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise tingimused, PsAS § 17 reguleerib psühhiaatrilist sundravi, st karistusseadustiku § 86 alusel määratud sundravi. Tegemist on VÕS § 766 lg-s 6 sätestatud juhtudega, mille järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36 ja p 53; vt ka nt Riigikohtu 17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09, p 15). (p 18.2)

Sotsiaalhoolekandeseadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isik tuleb tahtevastase ravi kohaldamiseks toimetada haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule haiglaravile, mitte kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi hoolekandeasutuses. (p 18.3)

Kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda PsAS § 11 lg 1 alusel. (p 18.4)

2-16-10435/138 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019

TsMS § 540 lg 1 alusel saab kinnisesse asutusse paigutamise peatamise määrata siis, kui kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on iseenesest täidetud, kuid arvestades konkreetse isiku tervislikku seisundit oleks võimalik tema vabadusse jätmine kohtuliku kontrolli all (TsMS § 540 lg 2 kohaselt võib kohus peatamise tühistada mh siis, kui isik ei täida talle pandud tingimusi või kohustusi). TsMS § 540 lg 1 eesmärk on võimaldada kohtutel kohaldada isiku õigusi oluliselt vähem piiravat alternatiivi isiku kinnisesse asutusse paigutamisele või tema sealt vabastamata jätmisele. (p 19)

Tulenevalt kinnisesse asutusse paigutamise ultima ratio iseloomust ja vajadusest kohaldada võimalusel isiku õigusi vähem piiravat meedet peab kohtul olema võimalik kohaldada isiku suhtes tingimusi ja kohustusi, mille täitmisel ei võeta talt vabadust kinnisesse asutusse paigutamise teel, juba kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustamisel (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.6). (p 19.1)

Sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isikult vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol, tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 15.7 ja seal viidatud Riigikohtu 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33). (p 19.2)

TsMS § 540 lg 1 järgset peatamist ei oleks võimalik rakendada muidu, kui isiku ohtlikkuse aste peab olema üldjuhul mõnevõrra madalam, kui sel juhul, mil ta tuleb vältimatult paigutada kinnisesse asutusse. (p 20.3)

TsMS § 540 lg 1 alusel kinnisesse asutusse paigutamise peatamise kohaldamine ei tähenda seda, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused (sh ka SHS § 105 lg 1 p 3) ei ole täidetud. Vastasel korral ei oleks võimalik peatamist praktikas rakendada. (p 20.4)

Kohtud peavad eksperdiarvamust hindama ja kriitiliselt analüüsima koos teiste tõenditega (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14). Eksperdiarvamus ei ole kohtule siduv ka siis, kui selles leitakse, et isik ei ole ohtlik. (p 20.1)


Kohtud peavad eksperdiarvamust hindama ja kriitiliselt analüüsima koos teiste tõenditega (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14). (p 20.1)

3-16-1531/38 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2018

SHS § 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud sotsiaalkaitsele SÜS sätteid, arvestades SHS-is sätestatud erisusi. Sotsiaalkaitse ühe põhimõttena on SÜS §-s 7 sätestatud avaliku võimu selgitamis- ja abistamiskohustus: isiku vajadusele, arusaamisele ja huvile vastava hüvitise andmise otsustamiseks abistatakse teda avalduse esitamisel või toimingu tegemisel, kui ilma abistamata jääksid tema õigused teadmatusest või muul põhjusel teostamata. Hüvitiste hulka kuulub ka isikult talle kolmanda isiku poolt osutatud teenuste eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine (SÜS § 14 p 1). Seega tuli vastustajal juhinduda selgitamiskohustuse täitmisel SÜS §-s 7 sätestatust.

Selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu (93 SE) seletuskirjas rõhutatakse, et haldusorgan peab omal algatusel nõustama ja abistama juhul, kui isik ei suuda taotlust täita, kui selles esineb ilmseid vigu või muul viisil on ilmne, et isik ei oma piisavat teavet menetluses toimetulemiseks ning menetluse eesmärk jääks haldusorgani abita täitmata (seletuskirja lk 23).

Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks haldusmenetluse käigus selgituste saamiseks vastustaja poole pöördunud. Küll aga lisas vastustaja vaidlustatud otsuse juurde infolehe, milles oli märgitud, et tööalase rehabilitatsiooni vajaduse selgitamiseks tuleb pöörduda tööalase rehabilitatsiooni teenust osutava Eesti Töötukassa poole. Kuna tööalase rehabilitatsiooni teenuse saamine ei olnud kaebaja jaoks välistatud ning selle teenuse osutamise üle otsustamine oli töötukassa pädevuses, oli infolehes esitatud teave tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise tingimuste ja taotlemise korra kohta selgitamiskohustuse täitmiseks asjakohane ja piisav.

Juhul, kui kaebajal oleks olnud õigus taotleda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist SHS § 59 lg 1 p 4 alusel, tulnuks vastustajal kaebajale seda võimalust selgitada. Vastustaja ei oleks saanud kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamise taotlust SHS § 59 lg 1 p 4 alusel rahuldada. SHS § 59 lg 1 p 4 kohaldamist takistas asjaolu, et see norm jõustus pärast vaidlustatud otsuse tegemist, 1.07.2016 (SHS § 184 lg 3). Seega ei ole vastustaja ka selles osas selgitamiskohustust rikkunud.

Vastustaja ei pidanud olukorras, kus kaebaja taotlust ei olnud võimalik SHS § 59 lg 1 p 3 alusel rahuldada, selgitama talle, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamiseks tuleks kaebajal tööleping lõpetada. Selgitamiskohustuse eesmärk on nõustada isikut iseseisva otsuse tegemisel, kuid seejuures ei tohi menetlusosalist mõjutada. (p-d 14–18)


SHS § 59 lg 1 p 3 ja lg 3 p 2 järgi puudus kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotluse rahuldamiseks alus. (p 12)

Juhul, kui kaebajal oleks olnud õigus taotleda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist SHS § 59 lg 1 p 4 alusel, tulnuks vastustajal kaebajale seda võimalust selgitada. Praeguses asjas ei oleks vastustaja saanud kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamise taotlust SHS § 59 lg 1 p 4 alusel rahuldada. SHS § 59 lg 1 p 4 kohaldamist takistas asjaolu, et see norm jõustus pärast vaidlustatud otsuse tegemist, 1.07.2016 (SHS § 184 lg 3). Seega ei ole vastustaja ka selles osas selgitamiskohustust rikkunud. (p 17)

2-18-5333/60 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.12.2018

Lapse võib kinnisesse lasteasutusse paigutada SHS § 130^2 lg 1 alusel, kui on täidetud kaks kriteeriumi, millest esimene käsitleb lapse käitumise ohtlikkust ning teine seda, et lapse käitumisest tulenevat ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega. (p 17)

Oluline on, et lapse käitumisega kaasnevat ohtu ei hinnataks abstraktselt, vaid aluseks võetaks asjaolud, mis näitavad, kui pika aja jooksul ja millise sagedusega on lapse käitumine olnud probleemne ning milles väljendub oht lapse enda elule, tervisele või arengule või teiste isikute elule või tervisele. Lapse kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustades tuleb kõiki asjaolusid koosmõjus hinnata ja kaaluda. (p 18)

SHS § 130^2 lg 1 eesmärk ei ole püüda kaasata last kõigisse olemasolevatesse programmidesse, vaid et konkreetse vaidluse asjaolude kohaselt tuleb otsustada, kas on olemas mingi programm, mis selle lapse puhul oleks kohane ja talle kasulik. Lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamine on asjakohane meede, kui see aitab tagada lapse heaolu, piirata tema kahjustavat käitumist ja saavutada teenusega taotletud eesmärke olukorras, kus vähem piiravate meetmete rakendamine ei oleks tulemuslik. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on põhjendatud ka juhul, kui kohus on veendunud, et laps ei soovi teha või ei ole võimeline tegema piisavalt koostööd muude meetmete rakendamiseks. (p 19)

Kohus saab leebemate meetmete võimalikkuse hindamiseks lähtuda esitatud avaldusest, kus peab muu hulgas kajastuma ülevaade varasematest meetmetest ja põhjendus vähem piiravate meetmete puudumise. Kohus saab uurimisprintsiipi rakendades vajadusel ka ise täiendavalt asjaolusid selgitada või tõendeid koguda. (p 20)

Oluline on arvestada ka kinnisesse lasteasutusse paigutamata jätmise tagajärgi. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on põhjendatud, kui paigutamata jätmisega kaasneks suurem kahju. Kohus saab tagajärgi kaaluda igal üksikjuhul eelnevat Vähem piiravate meetmete kohaldamine ei ole asjakohane olukorras, kus laps ei ole koostöövalmis. Kohus saab arvesse võtta seda, et laps ei ole seni ametiasutustega koostööd teinud, mh politseisse ja kohtulikule ärakuulamisele ilmunud. (p 25)

3-16-1759/39 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.06.2018

Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Selle põhimõtte kohaselt ei ole toimetulekutoetuse saamise õigust seatud asjaomastes normides sõltuvusse asjaoludest, mis on inimese materiaalse puuduse tinginud. Oluline pole ka tema varasem elujärg. Küll aga arvestatakse toimetulekutoetuse andmisel lisaks netosissetulekule inimesel olemasolevat, enne arvestusperioodi algust saadud vara (SHS § 134 lg 4 p 7). Sotsiaalhoolekande põhimõtteid järgib toimetulekutoetuse eesmärk tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11). (p 18)


Isikul on õigus nõuda ja riigil on kohustus anda abi, mis tagaks isikule minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 31). Riigilt puuduse korral abi saamise vajadus on seotud toimetulekupiiriga, millele vastav sissetulek peaks tagama leibkonnale minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-33-14, p 27). (p 13)

Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Toimetulekutoetuse määramisel on oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil reaalselt piisavalt varalisi vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks. (p 18)

Sotsiaalhoolekande põhimõtete ja toimetulekutoetuse eesmärgi tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11) valguses saab netosissetuleku hulka SHS § 133 lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav SHS § 133 lg 1 mõttes isiku netosissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks. (p-d 18, 22)


Isikul on õigus nõuda ja riigil on kohustus anda abi, mis tagaks isikule minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 31). Riigilt puuduse korral abi saamise vajadus on seotud toimetulekupiiriga, millele vastav sissetulek peaks tagama leibkonnale minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-33-14, p 27). (p 13)

Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Toimetulekutoetuse määramisel on oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil reaalselt piisavalt varalisi vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks. (p 18)

Sotsiaalhoolekande põhimõtete ja toimetulekutoetuse eesmärgi tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11) valguses saab netosissetuleku hulka SHS § 133 lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav SHS § 133 lg 1 mõttes isiku netosissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks. (p-d 18, 22)


Toimetulekutoetuse määramisel on oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil piisavalt vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks (vrd SHS § 133 lg 1). Toetuse arvestamise aluseks on taotleja eelmise kuu netosissetulek (SHS § 131 lg 1). Netosissetulekuna käsitlemiseks peab vaadeldav arveldus esmalt üldse olema liigitatav abitaotleja sissetulekuks. (p-d 13–15, 23)

Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel kehtib esmajärjekorras inimese vajadustest lähtumise põhimõte (SHS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2). Selle põhimõtte kohaselt ei ole toimetulekutoetuse saamise õigust seatud asjaomastes normides sõltuvusse asjaoludest, mis on inimese materiaalse puuduse tinginud. Oluline pole ka tema varasem elujärg. Küll aga arvestatakse toimetulekutoetuse andmisel lisaks netosissetulekule inimesel olemasolevat, enne arvestusperioodi algust saadud vara (SHS § 134 lg 4 p 7). (p 18)

Asja müümisel ei ole inimese sissetulekuks mitte kogu müügisumma, vaid müügisumma ja soetusmaksumuse vahe ehk vara müügist saadav kasu. Osas, milles asja müügisumma ei ole vaadeldav sissetulekuna, on müügisummat võimalik sotsiaaltoetuse määramisel arvestada abitaotleja käsutuses oleva varana (SHS § 134 lg 4 p 7). (p 19)

Vara võõrandamisest saadud raha laekumine kohtutäiturile ja võlausaldajale ei ole käsitatav taotlejale laekunud rahana, tema sissetuleku ega ammugi netosissetulekuna. Sotsiaalhoolekande põhimõtete ja toimetulekutoetuse eesmärgi tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-03, p-d 13 ja 11) valguses saab netosissetuleku hulka SHS § 133 lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav SHS § 133 lg 1 mõttes isiku netosissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks. Sundmüük ei vähendanud reaalselt taotleja abivajadust, sest tal puudus võimalus kasutada täitemenetluse tulemit enda ja oma lapse esmavajaduste rahuldamiseks. (p-d 20–22)

Realiseerimata nõuded on käsitatavad varana, mida SHS § 134 lg 4 p 7 järgi on võimalik toetuse määramisel arvestada, kui nende arvelt on inimesel võimalik tagada endale ja oma perekonnale elatusvahendeid. Kuna eluasemelaenu tagasimakse ei ole kohustus, mis SHS § 133 lg 5 järgi inimese abivajadust suurendaks, ei saa ainuüksi sellest kohustusest vabanemine ka tema abivajadust vähendada. (p 23)

2-16-100215/85 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2018

Asenduskodus osutatava teenuse (varasemas regulatsioonis asenduskoduteenus; kehtivas regulatsioonis asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus) riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. (p 17.1)

Teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus asenduskodus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. (p 16.1)

Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt tagatakse asenduskodus teenust saavate laste vajaduste rahuldamine (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud) ja piisavad vahendid nende arenguks riikliku rahastamise kaudu. (p 16.2.3)

Sellega ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse § 28). Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Laste eest hoolitsemise kohustus on esmajärjekorras vanematel. Riigi kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). (p 16.3 - 16.3.2, 17.1).

Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõuet. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks. (p 16.3.3)


Vt Riigikohtu praktikat alaealise lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 18; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3, 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15, 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4, 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13. (p-d 14 ja 20)

Asenduskodus osutatava teenuse (varasemas regulatsioonis asenduskoduteenus; kehtivas regulatsioonis asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus) riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. (p 17.1)

Teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus asenduskodus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. (p 16.1) Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt tagatakse asenduskodus teenust saavate laste vajaduste rahuldamine (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud) ja piisavad vahendid nende arenguks riikliku rahastamise kaudu. (p 16.2.3) Sellega ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse § 28). Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Laste eest hoolitsemise kohustus on esmajärjekorras vanematel. Riigi kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). (p 16.3 - 16.3.2, 17.1).

Muu asjaolu PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Asjaolu, et riik või kohaliku omavalitsuse üksus rahastavad lapsele asenduskodus osutatavat teenust, ei saa pidada lapse vajaduste katmiseks muul viisil. (p 17.1) Lapse asenduskoduteenusel viibimine ei mõjuta vanemate kohustust tasuda lapsele elatist ning lapse vajaduste rahuldamist selle teenuse kaudu ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 kolmanda lause mõttes, mille tõttu saaks lapsele väljamõistetavat elatist eraldi või koosmõjus teiste asjaoludega vähendada alla miinimummäära. Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt oli asenduskodus lapsele osutatava teenuse riikliku rahastamise puhul võimalik arvestada vanemate poolt lapse ülalpidamise kohustuse täitmist ehk vanemate tasutava elatise võrra asenduskodus osutatava teenuse maksumust vähendada. (p 17.2)

Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõuet. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks. (p 16.3.3)

Teiste laste olemasolu tõttu elatise vähendamisel alla seaduses sätestatud alammäära, tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 17; 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p-d 10-11). (p 23)

2-15-3662/92 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.02.2018

Isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2; 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 15). Seejuures ei saa kohus enda arvamuse põhjendamisel tugineda üksnes eksperdiarvamusele, vaid peab seda koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11 ja ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 38.3; vt ka 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 37).

Kuna seaduses on sätestatud sarnased alused isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks nii hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele SHS § 105 alusel kui tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile PsAS § 11 alusel, saab mõlemal juhul lähtuda ka teise juhtumi kohta kujunenud kohtupraktikast (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 13).

Sarnaselt SHS §-le 105 ja PsAS §-le 11 sätestab ka KarS § 86 psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alusena isiku ohtlikkuse endale ja ühiskonnale. Seetõttu on isiku ohtlikkuse sisustamisel asjakohane arvestada ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga KarS § 86 kohaldamisel. Samas on isiku ohtlikkuse sisustamisel isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ja kriminaalkohtumenetluses isiku suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks erisusi. Isiku ohtlikkus endale või teistele SHS § 105 tähenduses saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 15). Seevastu võib ohtlikkus KarS § 86 lg 1 tähenduses väljenduda ka sellistes tegudes, mis pole suunatud pelgalt teiste inimeste elu või tervise, vaid ka muude karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede kahjustamisele (ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Lisaks on mõningad erisused tuletatavad mh sellest, et tsiviilkohtumenetluses võib vastava menetluse alustada ka siis, kui isik pole veel jõudnud teiste isikute elu või tervist kahjustaval viisil käituda (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-15, p 21; 19. detsembri 2012. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-121-12, p 12.2). Isiku ohtlikkuse tuvastamine SHS § 105 kohaldamisel ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha. (p 14)

Ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 41 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Ka ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23). Samas võib isiku ohtlikkusele viidata mh puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-15, p 20). (p 14.1)

Kohus peab oma seisukohti põhjendama, sidudes need konkreetsete asjaoludega, ning kirjeldama, milles isiku ohtlikkus väljendub: st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (vt ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-06, p 24). Ühtlasi tuleb kohtul põhjendada, miks nende tegude toimepanemise oht kaalub üles kinnisesse asutusse paigutamisel tekkiva põhiõiguste riive. (p 14.3)

SHS § 105 lg 1 p-st 3 tuleneva eelduse juures tuleb arvestada, et isiku kinnisesse asutusse paigutamine on ultima ratio vahend, mistõttu see on põhjendatud vaid juhul, kui muud abinõud on osutunud ebapiisavaks või ei ole nende kasutamine võimalik. Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnisesse asutusse paigutamise teel (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 15; Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). Seejuures eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et neid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 17; tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). (p 15)

Kohtul peab olema võimalik kohaldada isiku suhtes tingimusi ja kohustusi, mille täitmisel ei võeta talt vabadust kinnisesse asutusse paigutamise teel, juba kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustamisel. Menetluslikult on kohtul võimalik sama määrusega otsustada isiku hoolekandeasutusse paigutamine SHS § 105 lg 1 alusel ning ühtlasi kinnisesse asutusse paigutamine TsMS § 540 lg 1 alusel peatada, sidudes peatamisega tingimusi ja kohustusi. Kui isik talle seatud tingimusi või kohustusi ei täida, on kohtul õigus peatamine TsMS § 540 lg 2 alusel tühistada. (p 15.6) Sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol, tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33; Riigikohtu 14. novembri 2017. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-7102, p 21). Selliste mõjutusvahendite kohaldamine võib toimuda mh sel viisil, et isiku kinnisesse asutusse paigutamist ettenägevas määruses kohus ühtlasi ka peatab kinnisesse asutusse paigutamise, sidudes peatamisega tingimusi ja kohustusi. (p 15.7)


SHS § 105 lg 1 p-st 3 tuleneva eelduse juures tuleb arvestada, et isiku kinnisesse asutusse paigutamine on ultima ratio vahend, mistõttu see on põhjendatud vaid juhul, kui muud abinõud on osutunud ebapiisavaks või ei ole nende kasutamine võimalik. Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnisesse asutusse paigutamise teel (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 15; Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). Seejuures eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et neid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-33-14, p 17; tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 40 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 20). (p 15)

Sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol, tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33; Riigikohtu 14. novembri 2017. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-7102, p 21). Selliste mõjutusvahendite kohaldamine võib toimuda mh sel viisil, et isiku kinnisesse asutusse paigutamist ettenägevas määruses kohus ühtlasi ka peatab kinnisesse asutusse paigutamise, sidudes peatamisega tingimusi ja kohustusi. (p 15.7)

3-2-1-137-16 PDF Riigikohus 11.01.2017

Erinõue on üldjuhul võimalik teha teisele maakohtule, kuid mitte sama kohtu teisele kohtumajale. Samas ei ole sama kohtu teisele kohtumajale erinõude tegemise puhul tegemist sellise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis tingiks kohtumääruse tühistamise. (p 17)


TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Kui esialgse õiguskaitse rakendamine neljaks päevaks on olnud tulemuslik, siis seda ei pikendata. Kui kohus on määranud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi, kuid teinud esialgse õiguskaitse pikendamise otsuse enne ekspertiisi tulemusi, ei ole esialgse õiguskaitse pikendamine TsMS § 534 lg 5 teise lause alusel seaduslik, sest pikendamisel peab kohtule olema teada, et pikendamine on psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates vajalik. See kehtib ka olukorras, kus ekspertiisi akt esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust hiljem kinnitab. (p 18)

Kokku: 14| Näitan: 1 - 14

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json