12 ÕIGUS → 1206 õigusallikad ja õigusharud → õigusallikas → seadustik
28 SOTSIAALKÜSIMUSED → 2821 sotsiaalne raamistik → sotsiaalne olukord → sotsiaal-majanduslikud tingimused → sotsiaalne heaolu
28 SOTSIAALKÜSIMUSED → 2836 sotsiaalne kaitse → sotsiaalkindlustus → sotsiaalkindlustushüvitis
32 HARIDUS JA KOMMUNIKATSIOON → 3231 teave ja infotöötlus → teave → infosüsteem
HALDUSÕIGUS → Sotsiaalteenused ja toetused
Sotsiaalseadustiku üldosa seadus (lühend - SÜS)
Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.
Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.
Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.
Kohtuasja nr | Kohus | Lahendi kp | Seotud sätted | Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid |
---|---|---|---|---|
3-18-1672/38 | Riigikohtu üldkogu | 19.10.2020 |
Lapsetoetus ja lasterikka pere toetus on nii perehüvitised kui ka peretoetused. (p 24) Hüvitise saamise õiguse kordamööda kasutamine PHS § 6 lg 1 järgi tähendab selle vanema perioodilist vahetumist, kelle kaudu lapsetoetus jõuab lapseni, ja seda, et lasterikka pere toetus jõuab kordamööda mõlema pere lasteni. Sättes nimetatud “kordamööda“ tähendab vaheldumisi mingi pikema aja kestel. (p 28 ja 43) Lapsetoetuse kordamööda saamise eesmärk on, et toetus jõuaks lapseni just selle pere kaudu, kus laps parajasti kasvab, st elab perehüvitiste seaduse mõttes. Lasterikka pere toetuse kordamööda kasutamise eesmärk on, et see toetus jõuaks kõigi lasteni sel ajal, kui pere, kus nad kasvavad, vastab lasterikka pere materiaalsele tunnusele. PHS § 6 lg 1 teine lause kehtestab hüvitise kordamööda saamise õiguse selleks, et saavutada PHS §-s 15 sätestatud eesmärk, milleks lahus elavate vanemate puhul on hüvitise jõudmine mõlema pere lasteni ajal, mil nad hüvitist vajavad. (p 28) Peretoetuste määramine ja nende suurus sõltub laste arvust, mitte pere vajadusest riigi abi järele ega sellest, kui palju üks või teine vanem lapse kasvatamisse raha on panustanud. Vaja on tuvastada, et laps kasvab mõlemas peres kordamööda ja et teiselt vanemalt pole hooldusõigust ära võetud või piiratud viisil, mis välistab ka talle toetuse määramise. (p 33) PHS § 6 lg 1 teine lause välistab lapsetoetuse kordamööda kasutamise võimaluse andmise ühist last kordamööda kasvatavatele vanematele, kui ühise lapse eest seni hüvitist saav vanem ei anna enda soovi väljendavat nõusolekut. Samuti välistab säte lasterikka pere toetuse kordamööda saamise võimaluse laste arvu poolest samasuguses olukorras olevale ühist last enda teiste laste hulgas kasvatavale vanemale, kui hüvitist seni saav vanem ei soovi hüvitise kordamööda maksmist ega anna selleks vajalikku nõusolekut. PHS § 6 lg 1 teine lause rikub nii lapsetoetuse kui ka lasterikka pere toetuse puhul hüvitist mitte saava vanema võrdsuspõhiõigust, kui ühine laps kasvab ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres (p-d 29, 34 ja 36, vt täpsemalt p-d 35-38). Perehüvitiste seadus ei anna juhiseid, kuidas toimida, kui üks vanematest PHS § 6 lg 1 teises lauses nimetatud nõusolekut ei anna või kui vanemad toetuse saajas PHS § 26 lg-s 3 nimetatud kokkuleppele ei jõua. SKA ei saa sellistel juhtudel ise otsustada, kummale vanematest toetus määrata. On selge, et praegu pole sellise nõusoleku asendamine SKA pädevuses. Maakohus saaks asendada seni hüvitist saanud vanema nõusoleku hüvitise saamiseks kordamööda kohtulahendiga, kui selleks oleks materiaalõiguslik alus (TsÜS § 68 lg 5, TMS § 184 lg 1). Maakohtusse pöördumine, asendamaks teise vanema puuduvat nõusolekut kohtulahendiga, oleks ka sellekohase materiaalõigusliku aluse olemasolu korral vanema jaoks ülearu koormav, sh aeganõudev ja kulukas. (p-d 31, 32) Vaidlusalune säte riivab seejuures ka toetust mittesaava vanema peres alaliselt kasvavate teiste laste võrdsuspõhiõigust ajal, mil lahus elavate vanemate ühine laps kasvab toetust mittesaava vanema peres. (p 34, vt ka p-d 38-40) Toetuste maksmine vanematele kordamööda ei eelda, et toetuse senisele saajale tuleb teha toetuse maksmise lõpetamise otsus, kui toetuse saamise õigus läheb uueks perioodiks üle teisele lapsevanemale. Toetuse väljamaksmise lõpetamiseks sellisel juhul pole seaduses ka kohast alust. (p 43) Vanemate ebavõrdset kohtlemist ei või põhjendada sellega, et toetuste kordamööda või ükshaaval saamise õiguse kasutamine on perekonna iseotsustamise küsimus. PHS peab silmas lapse kasvamist erinevates peredes. (p 42, vt ka p 28) PHS § 6 lg 1 teine lause on vastuolus PS §-ga 14. Peretoetused peavad lasteni jõudma kiiresti. Peretoetuste saamise õiguse kordamööda kasutamise regulatsioon ei ole õigusselgust tagava tihedusega, ei haaku selgelt perehüvitiste seaduse teiste sätetega ja võib peretoetuste kordamööda määramisel ja maksmisel tekitada veel mitmeid probleeme. (p 44-45) PS § 28 lg-t 4 tuleb praeguse asja asjaoludel mõista nii, et see annab lasterikastele peredele lisaks PS § 27 lg-ga 3 tagatule täiendava kaitse. See lisakaitse peab olema võrdses olukorras olevate isikute jaoks võrdne. Praegune seadus riivab intensiivselt toetusi mittesaava lasterikka pere vanema – ja seeläbi ka osa tema laste – õigusi. Rikutud on PS § 28 lg-t 4 koostoimes PS §-ga 12. (p 46) PHS § 6 lg 1 teine lause on vastuolus põhiseadusega osas, milles see säte ei võimalda SKA-l ilma seni toetust saava vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad vanemad saavad ühise lapse eest lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kordamööda, kui see laps kasvab kordamööda ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres. PHS § 6 lg 1 tuleb selles osas tunnistada kehtetuks. (p 47) SÜS § 31 lg 1 ei anna õigust nõuda kolmandalt isikult tagasi ühise lapsega seonduvalt talle riigi vea tõttu välja makstud lapsetoetust ja lasterikka pere toetust. Samuti ei luba SÜS § 34 neid summasid tasaarvestada, kui SKA otsustab anda vanematele tagasiulatuvalt õiguse saada toetusi kordamööda. (p 49) Kui üksnes riigi vea tõttu tuleks sotsiaaltoetuse määramine või maksmine algusest peale kehtetuks või õigusvastaseks tunnistada, siis pole alust isikult talle makstud sihipäraselt kasutatud toetuste summasid tagasi nõuda. (p 49) PHS § 6 lg 1 teine lause välistab lapsetoetuse kordamööda kasutamise võimaluse andmise ühist last kordamööda kasvatavatele vanematele, kui ühise lapse eest seni hüvitist saav vanem ei anna enda soovi väljendavat nõusolekut. Samuti välistab säte lasterikka pere toetuse kordamööda saamise võimaluse laste arvu poolest samasuguses olukorras olevale ühist last enda teiste laste hulgas kasvatavale vanemale, kui hüvitist seni saav vanem ei soovi hüvitise kordamööda maksmist ega anna selleks vajalikku nõusolekut. PHS § 6 lg 1 teine lause rikub nii lapsetoetuse kui ka lasterikka pere toetuse puhul hüvitist mitte saava vanema võrdsuspõhiõigust, kui ühine laps kasvab ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres (p-d 29, 34 ja 36, vt täpsemalt p-d 35-38). Perehüvitiste seadus ei anna juhiseid, kuidas toimida, kui üks vanematest PHS § 6 lg 1 teises lauses nimetatud nõusolekut ei anna või kui vanemad toetuse saajas PHS § 26 lg-s 3 nimetatud kokkuleppele ei jõua. SKA ei saa sellistel juhtudel ise otsustada, kummale vanematest toetus määrata. On selge, et praegu pole sellise nõusoleku asendamine SKA pädevuses. Maakohus saaks asendada seni hüvitist saanud vanema nõusoleku hüvitise saamiseks kordamööda kohtulahendiga, kui selleks oleks materiaalõiguslik alus (TsÜS § 68 lg 5, TMS § 184 lg 1). Maakohtusse pöördumine, asendamaks teise vanema puuduvat nõusolekut kohtulahendiga, oleks ka sellekohase materiaalõigusliku aluse olemasolu korral vanema jaoks ülearu koormav, sh aeganõudev ja kulukas. (p-d 31, 32) Vanemate ebavõrdset kohtlemist ei või põhjendada sellega, et toetuste kordamööda või ükshaaval saamise õiguse kasutamine on perekonna iseotsustamise küsimus. PHS peab silmas lapse kasvamist erinevates peredes. (p 42, vt ka p 28) Vaidlusalune säte riivab seejuures ka toetust mittesaava vanema peres alaliselt kasvavate teiste laste võrdsuspõhiõigust ajal, mil lahus elavate vanemate ühine laps kasvab toetust mittesaava vanema peres. (p 34, vt ka p-d 38-40) PHS § 6 lg 1 teine lause on vastuolus PS §-ga 14. Peretoetused peavad lasteni jõudma kiiresti. Peretoetuste saamise õiguse kordamööda kasutamise regulatsioon ei ole õigusselgust tagava tihedusega, ei haaku selgelt perehüvitiste seaduse teiste sätetega ja võib peretoetuste kordamööda määramisel ja maksmisel tekitada veel mitmeid probleeme. (p 44-45) PS § 28 lg-t 4 tuleb praeguse asja asjaoludel mõista nii, et see annab lasterikastele peredele lisaks PS § 27 lg-ga 3 tagatule täiendava kaitse. See lisakaitse peab olema võrdses olukorras olevate isikute jaoks võrdne. Praegune seadus riivab intensiivselt toetusi mittesaava lasterikka pere vanema - ja seeläbi ka osa tema laste - õigusi. Vanemal pole võimalik anda oma kõigile lastele edasi riigi loodud hüve samal määral, nagu seda saab teha ühise lapse eest toetust saav vanem. Ühise lapse eest lapsetoetust saav teine vanem saab aga seda hüve oma laste huvides kasutada. Sellist vahetegemist pole PS järgi võimalik õigustada. Rikutud on PS § 28 lg-t 4 koostoimes PS §-ga 12. (p 46, vt ka p-d 34-43) |
|
5-19-42/13 | Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium | 18.12.2019 |
PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 47; PSJKS otsus asjas nr 3-4-1-6-03, p 18). (p 47) Arvestades SMS § 6 lg 1 p 8 esimeses alternatiivis sätestatud hüvitise andmise eeldusi, on selle sotsiaalmaksu maksmise erijuhtumi eesmärk toetada peresid, kus on kaks vastastikku ülalpidamiskohustuslikku täiskasvanut, kellest üks töötab ja teine on peatanud töötamise vähemalt ühe alla 8-aastase lapse kasvatamiseks. Seadusandja on soovinud soodustada selliste peresuhete loomist, kus isikud võtavad vastastikku kohustuse üksteist ülal pidada. Selline vastastikusel ülalpidamisel põhinev suhe vähendab riigi koormust anda abi puuduse korral, sest riigi kohustus tekib alles siis, kui ülalpidamiskohustuslasel samuti piisav majanduslik võimekus puudub. Võttes hüvitise eesmärgi võrdluse lähtealuseks, leiab kolleegium, et ravikindlustatud isiku abikaasa ja registreeritud elukaaslane on sarnases olukorras olevad isikud. Seega tuleb praeguses kohtuasjas võrrelda: (1) töölepingu alusel töötava (RaKS § 5 lg 2 p 1 alusel ravikindlustatud) isiku mittetöötavat abikaasat, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning (2) töölepingu alusel töötava (RaKS § 5 lg 2 p 1 alusel ravikindlustatud) isiku mittetöötavat registreeritud elukaaslast, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last (siia gruppi kuulub haldusasja kaebaja).(p 53) Mõlemad võrreldavad isikud kuuluvad peresse, kus on kaks vastastikku ülalpidamiskohustuslikku täiskasvanut. Esimesse gruppi kuuluv isik on sõlminud abielu (PKS § 1 lg 1 tähenduses), mistõttu on tema töötaval abikaasal ülalpidamiskohustus (PKS § 16 lg 1). Teise gruppi kuuluv isik on sõlminud kooselulepingu (KooS § 1 lg 1 tähenduses), mistõttu on tema töötaval registreeritud elukaaslasel ülalpidamiskohustus (KooS § 9 lg1). Mõlemal juhul on isik töötamise peatanud vähemalt ühe alla 8-aastase lapse kasvatamiseks, mistõttu ta on (eelduslikult) oma abikaasa või elukaaslase ülalpidamisel. Nii abielu sõlminud kui ka kooselulepingu sõlminud pered kuuluvad sarnaselt ka PS §-s 26 ja § 27 lg-s 1 tagatud perekonnapõhiõiguse (vt selle kohta RKÜK otsus nr 5-18-5/17, p-d 48 ja 49) kaitse alla. (p 54) Kuna SMS § 6 lõike 1 punkti 8 esimene alternatiiv näeb ette, et esimesse gruppi kuuluva isiku eest maksab riik sotsiaalmaksu, kuid välistab sotsiaalmaksu maksmise teise gruppi kuuluva isiku eest, kohtleb vaidlusalune säte sarnases olukorras olevaid isikud ebavõrdselt (riivab PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust). (p 55) Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-52-13, p 47 ja RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 56) Mööndes seadusandja ulatuslikku otsustuspädevust sotsiaalpoliitilistes küsimustes, ei saa kumbagi nimetatud põhjustest – et abikaasa ja registreeritud elukaaslase erinevat kohtlemist õigustab abielu institutsiooni oluline väärtus ja et seadusandjal on õigus anda sotsiaalseid hüvesid riigi majanduslike võimaluste piires – pidada mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks, mis õigustaks registreeritud elukaaslase ja abikaasa erinevat kohtlemist SMS § 6 lg 1 p 8 esimeses alternatiivis sätestatud hüvitise andmisel. Vaidlusalusest sättest tuleneva ebavõrdse kohtlemise mõju registreeritud elukaaslasele on kaalukas, kuna selle tõttu jääb ta ilma ravikindlustusest ning pensionikindlustuse maksetest. Ükski menetlusosaline pole juhtinud tähelepanu sellele, et hüvitist saavate isikute ringi laiendamine oleks riigile liiga kulukas. Vastupidi, Sotsiaalministeerium on küsimust analüüsinud ja leidnud, et kulud ei ole ületamatult koormavad. Kuigi abielu ja registreeritud kooselu on reguleeritud erinevates seadustes, on mõlemal institutsioonil enam ühist kui erinevat. Muu hulgas on registreeritud elukaaslased nagu abikaasadki võtnud vastastikku ülalpidamiskohustuse, mistõttu on põhjendatud neid vaidlusaluse hüvitise andmisel võrdselt kohelda. (p 58) Kolleegium tunnistab SMS § 6 lg 1 p 8 esimese alternatiivi põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab riigi poolt sotsiaalmaksu maksmise RaKS § 5 lg 2 p-s 1 nimetatud isiku ülalpeetava registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning kelle eest või kelle registreeritud elukaaslase eest riik ei maksa sotsiaalmaksu SMS § 6 lg 1 p 1 või 11 alusel. See tähendab, et üle ühekuuliseks tähtajaks või määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötava isiku puhul, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu tööandja, peab tema registreeritud elukaaslase eest riik maksma sotsiaalmaksu, kui registreeritud elukaaslane on ülalpeetav ja kasvatab alla 8-aastast last ning kummagi registreeritud elukaaslase eest ei maksa riik sotsiaalmaksu SMS § 6 lg 1 p 1 või 11 alusel. Kuni kohase õigusliku aluse kehtestamiseni saab täitevvõim sotsiaalmaksu maksmise taotluste läbivaatamisel lähtuda SMS § 6 lg 1 p 8 esimesest alternatiivist, mis kohustab riiki maksma sotsiaalmaksu RaKS § 5 lg 2 p-s 1 nimetatud isiku abikaasa eest. (p 59) |
|
5-18-7/8 | Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium | 09.12.2019 |
Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120) Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121) KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123) Arvestada tuleb eelkõige sotsiaalhoolekande seaduse üldpõhimõtteid (eelkõige SHS §-d 3, 5, 14, 15 ja 16), samuti iga teenuse kohta seaduses sätestatud nõudeid, lisaks sellele SÜS-is ning teistes seadustes sätestatut. Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125) Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126) Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127) Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123) Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124) Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120) Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121) KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123) Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124) Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125) Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126) Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127) Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119) Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119) Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120) Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121) Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126) Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RRKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121) Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126) PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115) PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115) Taotluse Riigikohtule võib õiguskantsler esitada pärast seda, kui on teinud akti vastu võtnud organile ÕKS § 17 kohaselt ettepaneku viia vaidlusalune õigusakt või selle sätted põhiseadusega kooskõlla, kuid akti vastu võtnud organ pole seda ettepaneku saamisest arvates 20 päeva jooksul teinud (ÕKS § 18 lg 1). (p 116) Õiguskantsler esitas 17.10.2018 Riigikohtule taotluse, milles palub tunnistada kehtetuks Narva Linnavolikogu määruste sätted vastuolu tõttu seaduste ja põhiseadusega, samuti põhiseaduslikult nõutava õigustloova akti andmata jätmise. Õiguskantsler oli 25.08.2017 teinud Narva Linnavolikogule ettepaneku viia vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlla ning anda põhiseadusega nõutav õigustloov akt, kuid Riigikohtule taotluse esitamise ajaks ei olnud Narva Linnavolikogu seda teinud. (p 117) |
|
2-17-5184/25 | Riigikohtu tsiviilkolleegium | 03.06.2019 |
Hageja (kohalik omavalitsus) nõuab sotsiaalteenust saanud isikule sotsiaalteenuse osutamiseks tehtud kulutusi tagasi kostjalt kui selle isiku õigusjärglaselt. Kuivõrd kostja ei ole PKS § 96 järgi isikuks, kellel oleks seadusest tulenev ülalpidamiskohustus, ei kohaldu VÕS § 1018 lg 1 p 3 ning hagejal ei saa olla kostja vastu hüvitisnõuet VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel, samuti VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel. Kostja vastu esitatud nõude õiguslikuks aluseks on hoolekandekulude tagasinõude õigust reguleerivad sotsiaalhoolekande seaduse sätted ja selle alusel vallavolikogu määrustega kehtestatud hoolekande teenuse eest maksmise korra sätted. Kohalikul omavalitsusel saab tekkida sotsiaalteenust saanud isiku vastu tagasinõude esitamise õigus eeldusel, et isikul on raha või vara (nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused), mille arvel saab hoolekande kulusid hüvitada. (p-d 10-12) VÕS § 206 lg 1 järgi lõpeb võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. VÕS § 206 lg 1 järgi sai isikute kokkulangemisega lõppeda võlasuhe kinkija ja kostja (kingisaaja) vahel tulenevalt sellest, et kinkija on kostjaga sõlmitud kinkelepingust taganenud, ning seetõttu on kinkija nõue kostja vastu kinkelepingust saadu rahalise väärtuse ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks lõppenud. Hageja ei olnud selle võlasuhte osaline ning tema nõuet kostja kui kinkija üldõigusjärglase vastu kinkijale sotsiaalteenuse osutamisel tehtud kulutuste tagastamiseks eeltoodu ei mõjutanud. Seega saab hageja oma nõude rahuldamiseks tähtsa asjaoluna tõendada, et kinkija on kostjaga sõlmitud kinkelepingust kehtivalt taganenud. VÕS § 268 lg 1 sätestatud taganemise aluste olemasolu peab tõendama kinkija. Kingisaaja saab esitada vastuväited ja neid tõendada (p 13). |
|
3-16-1531/38 | Riigikohtu halduskolleegium | 19.12.2018 |
SHS § 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud sotsiaalkaitsele SÜS sätteid, arvestades SHS-is sätestatud erisusi. Sotsiaalkaitse ühe põhimõttena on SÜS §-s 7 sätestatud avaliku võimu selgitamis- ja abistamiskohustus: isiku vajadusele, arusaamisele ja huvile vastava hüvitise andmise otsustamiseks abistatakse teda avalduse esitamisel või toimingu tegemisel, kui ilma abistamata jääksid tema õigused teadmatusest või muul põhjusel teostamata. Hüvitiste hulka kuulub ka isikult talle kolmanda isiku poolt osutatud teenuste eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine (SÜS § 14 p 1). Seega tuli vastustajal juhinduda selgitamiskohustuse täitmisel SÜS §-s 7 sätestatust. Selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu (93 SE) seletuskirjas rõhutatakse, et haldusorgan peab omal algatusel nõustama ja abistama juhul, kui isik ei suuda taotlust täita, kui selles esineb ilmseid vigu või muul viisil on ilmne, et isik ei oma piisavat teavet menetluses toimetulemiseks ning menetluse eesmärk jääks haldusorgani abita täitmata (seletuskirja lk 23). Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks haldusmenetluse käigus selgituste saamiseks vastustaja poole pöördunud. Küll aga lisas vastustaja vaidlustatud otsuse juurde infolehe, milles oli märgitud, et tööalase rehabilitatsiooni vajaduse selgitamiseks tuleb pöörduda tööalase rehabilitatsiooni teenust osutava Eesti Töötukassa poole. Kuna tööalase rehabilitatsiooni teenuse saamine ei olnud kaebaja jaoks välistatud ning selle teenuse osutamise üle otsustamine oli töötukassa pädevuses, oli infolehes esitatud teave tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise tingimuste ja taotlemise korra kohta selgitamiskohustuse täitmiseks asjakohane ja piisav. Juhul, kui kaebajal oleks olnud õigus taotleda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist SHS § 59 lg 1 p 4 alusel, tulnuks vastustajal kaebajale seda võimalust selgitada. Vastustaja ei oleks saanud kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamise taotlust SHS § 59 lg 1 p 4 alusel rahuldada. SHS § 59 lg 1 p 4 kohaldamist takistas asjaolu, et see norm jõustus pärast vaidlustatud otsuse tegemist, 1.07.2016 (SHS § 184 lg 3). Seega ei ole vastustaja ka selles osas selgitamiskohustust rikkunud. Vastustaja ei pidanud olukorras, kus kaebaja taotlust ei olnud võimalik SHS § 59 lg 1 p 3 alusel rahuldada, selgitama talle, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamiseks tuleks kaebajal tööleping lõpetada. Selgitamiskohustuse eesmärk on nõustada isikut iseseisva otsuse tegemisel, kuid seejuures ei tohi menetlusosalist mõjutada. (p-d 14–18) SHS § 59 lg 1 p 3 ja lg 3 p 2 järgi puudus kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotluse rahuldamiseks alus. (p 12) Juhul, kui kaebajal oleks olnud õigus taotleda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist SHS § 59 lg 1 p 4 alusel, tulnuks vastustajal kaebajale seda võimalust selgitada. Praeguses asjas ei oleks vastustaja saanud kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamise taotlust SHS § 59 lg 1 p 4 alusel rahuldada. SHS § 59 lg 1 p 4 kohaldamist takistas asjaolu, et see norm jõustus pärast vaidlustatud otsuse tegemist, 1.07.2016 (SHS § 184 lg 3). Seega ei ole vastustaja ka selles osas selgitamiskohustust rikkunud. (p 17) |
Kokku: 5| Näitan: 1 - 5
- Esimene
- Eelmine
- 1
- Järgmine
- Viimane