Vedelkütuse seadus (lühend - VKS)

Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

"VKS § 30 lg-s 2 sätestatakse vastutus vedelkütuse käitlemise eest registreeringus märkimata tegevuskoha kaudu. VKS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on kütuse käitlemine tarbimisse lubatud kütuse müük või müügiks pakkumine, vedu, hoiuteenuse osutamine ja ladustamine ning kütuse import, eksport ja tootmine. VKS § 3 lg-s 6 on seadusandja kütuse müügi kui ühe võimaliku käitlemise viisi sidunud äriühingu kohustusega müüa kütust ainult oma registrisse kantud tegevuskohas. Kui menetlusaluse isiku tegu seisneb kütuse müümise nõuete eiramises, tuleb tema vastutuse eeldusena selline tegevus ka tuvastada, mitte piirduda pelgalt kütuse muul viisil käitlemise (nt veo või ladustamise) kindlakstegemisega. Samuti on vajalik tuvastada, et müüjana on käsitatav just menetlusalune isik.

Vedelkütuse seaduse regulatsioon ei välista otsesõnu võimalust müüa kütust võlaõigus- ja asjaõigusseaduse normide kohaselt, kui seejuures täidetakse vedelkütuse käitlemise nõudeid. Oluline on, et järelevalvet teostav ametkond saaks täpse ülevaate kütuse tegelikust liikumisest, mis on eeskätt saavutatav registreeringujärgses kohas tegutsemise nõude järgimise, saatedokumentide koostamise ja aruandekohustuse täitmise teel. Need tingimused on seadusandja järelevalve teostamise lihtsustamiseks sidunud kütuse asukoha muutumisega, millist järeldust kinnitavad näiteks VKS § 6 lg-d 1, 3, 4, 6 ja 7 nende koostoimes. 18. juulil 2004 jõustus vedelkütuse seaduse, vedelkütuse erimärgistamise seaduse ja vedelkütuse miinimumvaru seaduse muutmise seadus (RT I 2004, 53, 365), millega tunnistati kehtetuks selle ajani seaduse § 2 lg 1 p-s 7 sisaldunud müügi mõiste. Kuivõrd muudatuse tegemise vajadus tulenes asjaolust, et termin ""müük"" on üldlevinud ja senine määratlus tekitas segadust, viitab seegi seadusandja tahtele sisustada müügi mõistet tsiviilõiguses omaksvõetud põhimõtetest lähtuvalt."