Vangistusseadus (lühend - VangS)

KarS § 291 koosseisupärase teo moodustab erivahendi mistahes viisil kasutamine, mis ei ole kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega. (p 8)

Vangistusseadus sätestab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused (VangS § 1). VangS § 69 reguleerib kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist. Erivahendite kasutamist võimaldavad VangS §-d 69-70¹ ning § 4¹ nimetavad kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut. KorS § 42 lg 1 alusel kainenema toimetatud isik ei ole aga kinnipeetav, arestialune ega vahistatu. Seega ei laiene kainenema toimetatud isiku suhtes vahetu sunni rakendamisele vangistusseaduse sätted. (p 9)

Kainenema toimetamist ja kainenema toimetatud isiku kinnipidamist reguleerib korrakaitseseadus, mille § 42 lg 1 kohaselt võib täisealise isiku toimetada kainenema, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Üldised formaalsed eeldused vahetu sunni (sh erivahendi) kasutamise kohta on sätestatud KorS §-des 75-81. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamist reguleerib KorS § 42, mille lg 5 järgi on ka kainenema toimetamisel õigus kasutada vahetut sundi ja seda nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadusandja on seega soovinud reguleerida kainenema toimetamist vajavate isikute suhtes vahetu sunni kasutamist korrakaitseseaduses. KorS § 42 reguleerib lisaks kainenema toimetamisele ka kaineneva isikuga tehtavaid toiminguid arestimajas või arestikambris (KorS § 42 lg 4). Seetõttu tuleb KorS § 42 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see säte annab aluse vahetu sunni kasutamiseks nii isiku kainenema toimetamise ajal kui ka arestimajas või -kambris viibiva kaineneva isiku suhtes. (p 10)

KarS § 291 kontekstis tuleb ära näidata õigusnormid, mille nõudeid on väidetav võimuliialduse toimepanija rikkunud (RKKKo nr 3-1-131-10, p-d 10 ja 13 ning RKKKo nr 3-1-1-106-13, p 10). (p 11)

Olenemata sellest, millise pädevusnormi alusel vahetut sundi kohaldatakse, peab see olema proportsionaalne. (p 13)

Arvestades, et vahetu sunni kasutamine on kaalutlusõiguse alusel tehtav haldustoiming, mille üle seatud halduskohtulik kontroll on selgelt piiratud, tuleb ka süüteomenetluses proportsionaalsuse põhimõtte hindamisel pidada KarS § 291 järgi vastutust kaasa toovateks rikkumisteks üksnes kaalutlusõiguse ilmselgeid kuritarvitusi. Teisisõnu ei too mitte iga diskretsiooniõiguse rikkumine kaasa kriminaalvastutust, vaid see peab järgnema üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. Vähemolulistele diskretsiooniõiguse rikkumistele on võimalik reageerida leebemate meetmetega (nt politseiametniku distsiplinaarvastutus). (p 16)

Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt mutatis mutandis RKKKo nr 3-1-1-25-12, p-d 10-12). (p 11)

Käeraudade kasutamine on oma iseloomult haldustoiming, millele kohaldub haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatu. HMS § 3 lg 2 järgi peab halduse toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 107 lg 2 järgi määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-18-12, p 11.) Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb arvestada ka erivahendi kasutamisel. Riigikohus on selgitanud, et erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi kohaldamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest ja valu põhjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Samuti tuleb hoiduda inimväärikuse alandamisest. (vrdl RKHKo nr 3-3-1-65-07, p 20.) Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 15). (p 14)

Kartserisse paigutamisega kaasneb intensiivne vabadusõiguse täiendav piirang RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 12). Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p 19)

Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Kui seda ei tehta, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 21). Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambris viibimise kestust võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa nende kohaldamist lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 18.4). (p 16)

Kolleegium on korduvalt selgitanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ja kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ühes viidatud kohtupraktikaga). Kaebajale oli erinevate käskkirjadega määratud kokku 236 ööpäeva ulatuses kartserikaristusi ja ta võis põhjendatult arvata, et vastustaja pöörab need katkematult täitmisele. Vastustaja on ka praegu seisukohal, et selline praktika on VangS § 65 lg 1 järgi ainuvõimalik. Seega ei pidanud kaebaja praegusel juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ära ootama kõigi kartserikaristuste täitmisele pööramist ja tal on võimalik nõuda hüvitist kogu kaebuses märgitud kartseris viibimise aja eest. (p 13)

Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. (p 19)

Üksikvangistusena on käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (vt nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Kinnipeetava distsiplinaarkaristuse täideviimise ja vangla julgeoleku vahel puudub otsene põhjuslik seos. Kuigi kahtlemata on distsiplinaarkaristusel teatav eripreventiivne eesmärk, määratakse distsiplinaarkaristus minevikus toime pandud teo eest ja distsiplinaarmenetluses ei tehta prognoosotsust tulevase distsipliinirikkumise võimalikkuse kohta. Seega ei ole kõigi distsiplinaarkaristuste katkematu järjestikune täideviimine vangla julgeoleku tagamiseks tingimata vajalik. Sellegipoolest tuleb VangS § 65 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele pöörata kohe. Ilma VangS § 65 lg-s 2 sätestatud katseajata määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine tuleb edasi lükata üksnes siis, kui distsiplinaarkaristuse järjestikune kestus osutub asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks või isiku tervist kahjustavaks. (p-d 16–18)

Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada viibida kinnipeetaval mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes (RKHK otsus asjas nr 3-15-3133, p 18). Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid (kartserirežiimiga automaatselt kaasnevate piirangute kohta vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 17–29). Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Vastustaja pole selles asjas ümber lükanud RKHK otsuse asjas nr 3-15-3133 p-s 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kui niisugust eeldust asja uuel läbivaatamisel ümber ei lükata, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks. (p-d 15 ja 19)

Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). Vastustaja praeguses asjas väljendatud seisukohtade põhjal pole kahtlust, et kaebaja taotlus kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramise peatamiseks poleks olnud tulemuslik. Seda näitab ka asjaolu, et pärast kahju hüvitamise taotluste esitamist jätkati distsiplinaarkaristuste katkematut täitmisele pööramist. RVastS §-s 5 sätestatud keelamisnõue ei ole RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite loetelus, mistõttu ei saa keelamiskaebuse esitamata jätmist hüvitamiskaebuse lahendamisel kaebajale ette heita. (p 14)

Haldusakti kehtivuse kaotamise korral ei ole vaja iga kord üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-41-11 ja 3-3-1-44-14). Tühistamiskaebuse esitamine ja kohtu poolt sellise haldusakti tühistamine on põhjendatud, kui kohtu hinnangul võib kehtivuse kaotanud haldusaktil olla ikka veel mõju ja praktiline tähendus. Kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud. Seega saab sellist käskkirja tühistada ka pärast selle kehtivusaja lõppemist. (p 13)

Kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud. Seega saab sellist käskkirja tühistada ka pärast selle kehtivusaja lõppemist. (p 13)

Nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt RKHK otsused asjades 3-3-1-33-10 ja 3-3-1-88-14). (p 16)

Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. (p 17)

VangS § 69 lg 1 ei võimalda täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada distsiplinaarmenetluse tõhusaks läbiviimiseks. Sel eesmärgil saab kinnipeetava raske distsipliinirikkumise korral eraldatud kambrisse paigutada VangS § 63 lg 4 alusel. (p 18.2)

Täiendavaid julgeolekuabinõusid ei tohi kohaldada karistuslikul eesmärgil. (p 18.3)

VangS § 69 lg 3 kohaselt peab vangla VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetama. Kui vangla asjaolude äralangemisel viivitamata omal algatusel haldusmenetlust ei uuenda ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtetuks ei tunnista, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega. Kui kinnipeetava taotlust ega vaiet ei rahuldata, saab kinnipeetav pöörduda halduskohtusse. Vaide- või kohtumenetluse ajal saab kinnipeetav halduskohtult taotleda esialgset õiguskaitset. Kui käskkiri on kehtivuse kaotanud, on kinnipeetaval õigus põhjendatud huvi olemasolu korral taotleda halduskohtult vangla tegevusetuse (asjaolude äralangemisel haldusmenetluse uuendamata ja käskkirja kehtetuks tunnistamata jätmine) õigusvastasuse kindlakstegemist. (p 21)

VangS § 69 lg 3 kohaselt peab vangla VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetama. Kui vangla asjaolude äralangemisel viivitamata omal algatusel haldusmenetlust ei uuenda ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtetuks ei tunnista, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega. (p 21)

Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11).(p 11) Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 16). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea vanglal olema tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et kinnipeetav kavatseb ka edaspidi vangla vara kahjustada. (p 16) Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel, tuleb vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada rakendatavate meetmete ja nende rakendamise kestuse üle. Kaalumisel tuleb vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13). (p 17)

Kambris tulekahju tekitamine oli ohuks nii kinnipeetavale endale kui ka teistele vanglas viibivatele isikutele, samuti ohustas vangla julgeolekut. Olemas oli ka reaalne enesevigastamise oht, kuna kinnipeetav oli ise võtnud niidid haavadelt ning keeldus ravist. Selliselt käitunud kinnipeetava ohjeldusmeetmena rahustusvoodisse paigutamine oli vajalik ja proportsionaalne.

Kohtupraktikas on leitud, et ohjeldusmeetme kestval rakendamisel tuleb süstemaatiliselt kontrollida kohaldamise aluste olemasolu ning kaaluda jätkamise vajalikkust (otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-11, p 16). Samuti on leitud, et märkus „rahutu“ ohjeldusmeetme kasutamise aktis ei taga mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlus-staadiumis (otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-12 p 15). Need seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas.

Ka sellisel juhul, kui ohjeldusmeedet kasutatakse isiku enesevigastamise takistamiseks, peab ohjeldusmeetme kohaldaja jälgima, et ohjeldusmeetme kasutamisel teostataks kaalutlusõigust õiguspäraselt ning tagataks kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrollimise võimalus. Kohustuse täitmata jätmist ei saa õigustada ohjeldusmeetme kasutamisega kaitstavate hüvede olulisusega ega sellega, et pärast ohjeldusmeetme kohaldamise lõpetamist kinnipeetav ennast tahtlikult ei vigastanud.

Hüvitise suuruse arvutamisel RVastS § 13 lõikes 1 sätestatud vastutuse piiramise alustega arvestamata jätmine oleks kohtule etteheidetav siis, kui vastavad alused asjas esineksid. Ohjeldusmeetme kasutamise eesmärgina on viidatud sellele, et ohjeldusmeedet kasutati eelkõige kaebaja enda kaitseks ning kaitstav hüve (kaebaja elu ja tervis) oli rikutud hüvest (kaebaja väärikus) olulisem. Need eesmärgid ei saa iseenesest olla aluseks vastutuse piiramisele RVastS § 13 lg 1 järgi. Ohjeldusmeetme kohaldamise eesmärk ei õigusta ohjeldusmeetme õigusvastast kohaldamist. Selles asjas puuduvad RVastS § 13 lõikest 1 tulenevad alused hüvitise vähendamiseks. Rahustusvoodisse fikseeritud kinnipeetaval puudus võimalus kahju vähendada või ära hoida.

RVastS § 9 lg 2 jätab kohtule kaalutlusruumi otsustamaks mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle. Kohtupraktikas on leitud, et kui ohjeldusmeetme kasutamine oli õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline põhjendamata kohaldamine õigusvastane, puudusid kaebajal kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid (otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 22). Rahustusvoodisse paigutatuna puudusid kaebajal ka käesoleval juhtumil kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid.

Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustusest ei tulene keeld suurendada kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõuet kohtumenetluses (otsus asjas nr 3-3-1-97-10, p 13). Halduskohtule esitatud kaebuses jäi kaebaja vanglale esitatud taotluse põhjenduste ja selgituste juurde ega märkinud eraldi iga kaebuses toodud episoodi eest nõutavat hüvitise summat. Sellises olukorras ei pidanud kohtud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel lähtuma kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõudest.

RVastS § 9 lg 2 jätab kohtule kaalutlusruumi otsustamaks mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle. Kohtupraktikas on leitud, et kui ohjeldusmeetme kasutamine oli õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline põhjendamata kohaldamine õigusvastane, puudusid kaebajal kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid (otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 22). Rahustusvoodisse paigutatud kaebajal puudusid kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid.

Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustusest ei tulene keeldu suurendada kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõuet kohtumenetluses (otsus asjas nr 3-3-1-97-10, p 13). Halduskohtule esitatud kaebuses jäi kaebaja vanglale esitatud taotluse põhjenduste ja selgituste juurde ega märkinud eraldi iga kaebuses toodud episoodi eest nõutavat hüvitise summat. Sellises olukorras ei pidanud kohtud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel lähtuma kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõudest.

Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, kas ohjeldusmeedet sai algselt pidada vajalikuks ja proportsionaalseks ning sellega, kas ohjeldusmeedet kohaldati õigusvastaselt kogu ohjeldusmeete rakendamise ajal. Kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju ei saanud tekkida ohjeldusmeetme kohaldamise alguses, kuna meedet sai algselt pidada vajalikuks ja proportsionaalseks. Samuti ka ajal, mil kaebaja viibis meditsiini¬osakonnas.

Õiguspärase ohjeldusmeetme kohaldamise aja hindamisel saab arvestada EIK 29. mai 2012. a otsuse asjas Julin vs. Eesti p-s 127 märgituga, mille kohaselt peaks harva esinema vajadus rahustusvoodisse paigutamise järele ilma meditsiiniliste näidustusteta kauemaks kui paar tundi.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üldalused on sätestatud VangS § 69 lg-s 1, mille otstarbeks on eelkõige sätestada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vangla sees. VangS § 70 lg 1 teise lause (28. novembril 2007 kehtinud redaktsioonis) reguleerimisala on teistsugune, kui VangS § 69 lg 1 reguleerimisala. Seetõttu on VangS § 70 lg 1 teine lause saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamiseks iseseisev alus VangS § 69 lg 1 kõrval. Kuigi saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise õiguslik alus on sätestatud VangS § 70 lg 1 teises lauses, ei ole siiski välistatud, et saatmise ajal võib tekkida olukord, millal on vanglal põhjendatud vajadus täiendavate ohjeldusmeetmete kohaldamiseks VangS § 69 lg-s 1 nimetatud põhjustel.

Saatmisel tuleb ohjeldusmeetme kohaldamisel ühelt poolt arvestada sellega, et käeraudade kasutamisega piiratakse kinnipeetava füüsilist vabadust. Teiselt poolt on eesmärgiks ennetavalt vähendada saatmisel julgeolekuriske (põgenemisoht), ohtu kaassaadetavate ja saatemeeskonna elule ja tervisele ning järgida ka eraldatuse põhimõtet. Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline.

Kriminaalasjas tehtud prokuröri määruste õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida halduskohtumenetluses. Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise kord on reguleeritud KrMS §-des 228-232. Kui isik ei nõustu kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus KrMS § 230 lg 1 kohaselt pöörduda kaebusega maakohtusse.

HKMS § 11 lg 3¹ p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse selle esitajale ka juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Kui kaebuses nimetatud asjaoludel ei saa isiku õiguste rikkumise võimalust ja seega halduskohtusse pöördumise õigust ilmselgelt välistada, siis ei saa halduskohus kaebuse HKMS § 11 lg 3¹ p 5 alusel tagastada. Seda, kas kaevatav haldusakt tegelikult rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, saab otsustada üksnes pärast asja sisulist läbivaatamist (vt ka Riigikohtu 15.05.2008. a määruse asjas nr 3-3-1-9-08, p-i 15).

Prokuröri kehtestatud suhtluspiirangute täitmist ei olnud käesoleval juhul vanglal võimalik tõhusalt tagada, eraldamata kinnipeetavat teistest kinnipeetavatest, sest ta oleks võinud sõnumite edastamiseks kasutada kaaskinnipeetavate abi.

Kinnipeetava õigused pesuruumi kasutamisele ning kehakultuuriga tegelemisele tulenevad VangS §-dest 46 ja 55. VangS § 46 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et vangla peab võimaldama isiklikku riietust kandval kinnipeetaval kasutada pesumasinat ja pesukuivatit, piisab üksnes võimalusest kasutada vangla pesumaja teenust.

Seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused.

Vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.

Seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused.

Vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.

Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor, kes on ka VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutav julgeoleku eest vanglas. Edasilükkamatul juhul võib täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim viivitamatut sekkumist nõudva intsidendi juures viibiv vanglaametnik sõltumata sellest, kas vangla direktor või mõni teine kõrgem vanglaametnik vangla territooriumil viibib või mitte. Erakorralisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb viivitamata teavitada vangla direktorit või teda asendavat vanglaametnikku, kes hindab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja kasutatud abinõude sobivust ning otsustab nende kohaldamise jätkamise või lõpetamise.

Ohjeldusmeetmete puhul on tegemist rangeima täiendava julgeolekuabinõuga. Ohjeldusmeetemete kasutamisel piiratakse kinnipeetava õigusi kõige ulatuslikumalt võrreldes teiste lubatud täiendavate julgeolekuabinõudega. Sellise iseloomuga meetme rakendamiseks peavad esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega. Tulenevalt VangS § 69 lg 4 esimesest lausest kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor. Kui erandina on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldanud mõni teine vanglaametnik, tuleb tuvastada asjaolude esinemine, mis õigustasid julgeolekumeetmete kohaldamise üldisest korrast kõrvalekaldumist. Kui selliseid asjaolusid ei esine, on täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine vangla direktorist madalama vanglaametniku poolt õigusvastane.

Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor, kes on ka VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutav julgeoleku eest vanglas. Edasilükkamatul juhul võib täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim viivitamatut sekkumist nõudva intsidendi juures viibiv vanglaametnik sõltumata sellest, kas vangla direktor või mõni teine kõrgem vanglaametnik vangla territooriumil viibib või mitte. Erakorralisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb viivitamata teavitada vangla direktorit või teda asendavat vanglaametnikku, kes hindab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja kasutatud abinõude sobivust ning otsustab nende kohaldamise jätkamise või lõpetamise.