Riigivastutuse seadus (lühend - RVastS)

Isiku kinnipidamise korral ülerahvastatud kambris, kui on alandatud isiku inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik sellisel juhul tõendama valu ja kannatusi, mis tal selle tõttu tekkisid. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK 10. oktoobri 2013 otsust asjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Kinnipeetava õigusi nõutava kambripinna tagamisel rikuti erinevatel ajavahemikel, sealjuures olid mõned ajavahemikud lühikesed. Teisalt on mittenõuetekohases kambris kinnipidamise kogukestus küllaltki pikk ning kinnipeetava võimalused viibida väljaspool kambrit olid vähesed. (p 12)

RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega ei ole eeltoodud tagajärgi võimalik saavutada, siis ei saa nende kasutamata jätmist isikule ette heita. Vangla on kinnitanud kambrite ruumikitsikust ning et tingimuste parandamine ei olnud asjakohasel ajal vangla võimuses. Enne EIK otsust asjas Tunis vs. Eesti ei peetud ka Eesti kohtupraktikas alla 3 m², kuid vähemalt 2,5 m² suurust põrandapinda üldjuhul õigusvastaseks ning sellekohased tuvastus- ning kahjunõuded jäid kohtumenetluses rahuldamata (vt nt kohtute otsuseid haldusasjades nr 3-10-3423 ning nr 3-09-816). (p 10.1-10.2)

Vt ka RKHK 9. detsembri 2015 otsust asjas nr 3-3-1-42-15, p 24.

Võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (vt EIK otsus asjas nr 5747/10: Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Vaid vähene tasandav mõju võis tuleneda võimalusest lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke esemeid, järgida usukombeid ja teha sisseoste (vt ka RKHKo 3-3-1-42-15, p 22). Kinnipidamistingimused kambrites, kus isiklikku ruumi oli tagatud vähem kui 3 m², olid õigusvastased. (p 10.3)

Isiku kinnipidamise korral ülerahvastatud kambris, kui on alandatud isiku inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik sellisel juhul tõendama valu ja kannatusi, mis tal selle tõttu tekkisid. (p 12)

EIK-i praktikast tulenevad tingimused, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase ja tema käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda ning kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). (p 14-15)

EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS § de 7 ja 9 alusel. (p 17) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 16.03.2017, nr 3-3-1-83-16, p 11)

RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes ei eelda VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist. (p 10)

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Arvestades Tallinna Vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada. (p 24)

Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kannatanu alandava kohtlemise kestus on hüvitise määramise otsustamisel oluline asjaolu, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Seepärast ei saa kohtud tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Liikmesriigi kohtud ei pea siiski määrama hüvitisi samas suuruses, kui seda teeb EIK. Liikmesriigi kohtud võivad arvestada kohalikku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset ja üldist sissetulekute taset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused (nr 42119/04: Firstov/Venemaa, p 31, 36; 25604/06: Tomayly/Venemaa, p 10; 38967/10: Mets/Eesti, p 31). (p 25-26)

VEB Fond loodi ja selle sertifikaadid anti välja Riigikogu 1993. aasta otsuse alusel seoses Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga varade külmutamisega endise NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB).

Üldkogu hinnangul tulenes Riigikogu pädevus 15. veebruari 2012. a otsuse vastuvõtmiseks PS § 65 punktist 16. Kuna VEB Fondiga seotud küsimustesse oli Riigikogu juba 1993. a-l sekkunud oma otsusega, oli ka 2012. aastal jätkuvalt tegemist riigielu küsimusega. Küsimuse vastu esines ka 2012. aastal jätkuvalt suur avalik huvi. (p 46)

Küsimus on, kas seadusest võiks tuleneda kaebajate nõudeõigus suuremale hüvitisele, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega neile määrati. (p 48) Üldkogu hinnangul ei ole õiguslikku alust, millele tuginedes saaks määrata hüvitise sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest. (p 49) Ükski seadus ei kohustanud Riigikogu lahendama kaebajate nõudeid tulenevalt võimalikust kahju tekitamisest või sundvõõrandamisest VEB Fondi loomise ja selle tegevuse korraldamise tõttu. Sääraste nõuete lahendamine kuulub kohtu pädevusse (PS § 146 esimene lause; vt ka allpool punkt 73). Ka haldusasjas tehtud ringkonnakohtu otsus ei kohustanud Riigikogu lahendama kahju hüvitamise küsimust, vaid üksnes otsustama selle üle, mis saab VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuetest. (p 55) Seega ei tulenenud ühestki seadusest Riigikogule kohustust määrata suurem hüvitis, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ette nähti. (p 56)

PS § 25 annab igaühele õiguse nõuda talle ükskõik kelle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. (p 64) Üldkogu leiab, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei tekitatud kaebajatele kahju. Varaline kahju oleks kaebajatele tekkinud juhul, kui selle otsuse tagajärjel oleks nende varaline seisund halvem kui olukorras, kus Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsust ei oleks tehtud. Enne Riigikogu otsuse tegemist oli otsustatud SA VEB likvideerida (vt otsuse punkt 25). Riigikogu otsusega sätestati SA VEB likvideerimisel sertifikaadiomanikele sama tagajärg, mis tulenes seadusest (vt otsuse punkt 54). Seega ei halvenenud Riigikogu otsuse tulemusena kaebajate varaline olukord. (p 65)

PS § 32 sätestab omandiõiguse kaitse. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad ka varalised õigused. Praegusel juhul ei esine omandiõiguse riivet, sest Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei halvendatud kaebajate varalist seisu (eespool punktid 54 ja 65). (p 74) PS § 32 lõike 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Üldkogul ei ole vajadust hinnata, kas VEB Fondi sertifikaadid kujutasid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega kaasnenud võimaliku sundvõõrandamise eest kohest ja õiglast hüvitust, kuna praeguses asjas on küsimus üksnes sertifikaatide eest määratud hüvitise õiguspärasuses. (p 75) Põhiseadusest tulenevalt ei pidanud Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega kaebajatele VEB Fondi sertifikaatide eest suuremat hüvitist ette nägema. (p 77)

Üldkogu ei nõustu sellega, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei võiks menetluskulude hüvitamise regulatsiooni analoogia korras rakendada. Menetlusõiguse üldpõhimõte on, et põhjendamata avalduse esitanud menetlusosaline kannab teiste menetlusosaliste menetluskulud. Kaebajad ei saanud eeldada, et kaebuse lahendamisel ei teki vajadust kaasata kolmandaid isikuid. (p 81)

Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise kõrval olla ka kohtuotsusega ainult õigusvastasuse tuvastamine (vt nt Riigikohtu 05.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p-i 14). Kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks.

TsMS § 634 lg-st 1 tulenevalt võib apellant kaebust muuta ja täiendada apellatsioonitähtaja lõpuni. Sama sätte lg 2 järgi ei välista eeltoodu apellandi õigust esitada uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Hageja on asendanud esialgu nõutud hagi eseme asjaolu muutumise tõttu teise esemega. Selliselt ei ole hageja TsMS § 376 lg 4 p 3 järgi hagi muutnud. Viidatud sätte järgi ei peeta hagi muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist.

Asja menetlemisel ei ole esitatud väidet, et vaidlusaluse õigussuhte iseloomust tulenevalt ei kuulu asja lahendamine üldkohtu pädevusse. Seda ei väida hageja ka kassatsioonkaebuses. TsMS § 668 lg-st 3 tulenevalt ei oleks kassatsioonkaebuses sellele väitele tuginemine ka lubatav. Eeltoodust järelduvalt ei ole ka Riigikohtul alust tühistada vaidlusalust ringkonnakohtu otsust omal algatusel põhjusel, et üldkohus ei ole pädev asja lahendama. Küll tuleneb eeltoodust see, et menetlusökonoomiast lähtudes on üldkohus pädev asja arutama ka pärast ringkonnakohtu otsuse tühistamist muul alusel.

Järeldus, et haldusakti kehtivus välistab hüvitise väljamõistmise, on ekslik. RVastS § 7 lg-s 1 sätestatakse põhimõte, et avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju ei hüvitata juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohese õiguskaitsevahendi kasutamisega (nt haldusakti vaidlustamine vaide- või kohtumenetluses). Samas ka juhul, kui isik jättis tal olevad võimalused oma õiguste kaitseks kasutamata, ei ole hüvitise väljamõistmine täielikult välistatud. RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks ka hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla põhjendatud hüvitise vähendamine.

RVastS § 7 lg 1 järgi on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitada kahju õigusvastase, aga ka õiguspärase haldusaktiga, kui selle ellurakendamisel rikutakse seaduses ettenähtud korda.

RVastS § 7 lg 1 ei reguleeri kahju hüvitamisega seonduvat üksnes juhtumil, kus kahju tekitaja on haldusorgan ja kahju tekitatud haldusmenetluse raames, vaid on laiem, nähes ette nõudeõiguse avaliku võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega on Riigivastutuse seadus kohaldatav kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele, kus puudub täpsem eriregulatsioon. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 31.08.2011, nr 3-3-1-35-10, p 50)

Ehkki RVastS § 7 lg 1 viitab otsesõnu üksnes RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahenditele, siis sätte teleoloogilisel tõlgendamisel saab asuda seisukohale, et kui kahju ei tekitatud haldusmenetluse käigus, ent siiski avaliku võimu kandja poolt ja avalik-õiguslikus suhtes, on kahju hüvitamise eelduseks samuti see, et isik oleks kasutanud kahju vältimiseks kohaseid õiguskaitsevahendeid. Ei ole võimalik leida põhjust, miks haldusmenetluse raames tekitatud kahju hüvitamise eelduseks on eelnevate õiguskaitsevahendite kasutamine isiku poolt, aga teiste avaliku võimu poolt läbiviidud menetluste käigus tekitatud kahju puhul kuuluks kahju isikule hüvitamisele hoolimata sellest, et tema võimuses olnuks kohaste õiguskaitsevahenditega kahju tekkimist vältida. Analoogiliselt RVastS §-dega 3, 4 ja 6 tulevad kõne alla niisugused taotlused ja kaebused, mis aitaksid sellises õigussuhtes kahju tekkimist vältida. Ka alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisele on ette nähtud sarnased piirangud. RVastS § 7 lg-t 1 on Riigikohtu halduskolleegium laiendavalt tõlgendanud ka varem (vt Riigikohtu 18.11.2004 otsust asjas nr 3-3-1-33-04).

Seisukoht, et avalik-õiguslikus suhtes on välistatud viivise väljamõistmine, ei tulene Eesti kehtivast õigusest. Eesti õigus ei välista viiviste käsitamist kahjuna.

Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, kust nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend (vt nt Riigikohtu 25.03.2008 otsust asjas nr 3-3-1-5-08, 17.09.2008 otsust asjas nr 3-3-1-39-08, 30.09.2008 otsust asjas nr 3-3-1-52-08 ja 12.11.2008 otsust asjas nr 3-3-1-48-08).

Riigivastutuse seadus on kohaldatav kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele, kus puudub täpsem eriregulatsioon. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise asjade läbivaatamine on HKMS § 6 lg 3 p-st 2 tulenevalt halduskohtu pädevuses. Sellise kahju hüvitamise vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamine samuti halduskohtu pädevuses.

Pärast 1. juulit 2004 ei ole KrMS § 130 lg-st 2 tulenevalt enam vahistamise aluseks see, kui kahtlustatav võib hakata takistama kriminaalasjas tõe tuvastamist. Samuti ei ole vahistamise aluseks enam kohtuotsuse täitmise vajadus. KrMS § 135 lg-st 1 tulenevalt on kautsjon tõkendi liik, millega asendatakse vahistamine, seetõttu tuleb vahistamiseks ettenähtud alustest lähtuda ka kautsjoni põhjendatuse kontrollimisel. Kui oli ette teada, et alates 1. juulist 2004 langevad kautsjoni kohaldamise alused isiku puhul ära, siis oleks uurija pidanud tegema aegsasti kohtule ettepaneku kautsjoni tühistamiseks, vältimaks olukorda, et kautsjonit kohaldatakse õigusliku aluseta.

RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei kuulu hüvitamisele juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Kui isik neid võimalusi ei kasutanud, jättis ta seega kasutamata võimaluse tekkinud kahju ärahoidmiseks. Sellise isiku puhul, keda esindas kriminaalmenetluse kestel vandeadvokaat, ei ole ebamõistlik nende võimaluste kasutamise eeldamine.

RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla hüvitise vähendamine põhjendatud. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb ka RVastS § 13 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja 2.

Vaidemenetluse õigusabikulusid ei saa põhimõtteliselt hüvitada, sest see oleks vastuolus vaidemenetluse olemusega. Vaidemenetluse üks eesmärke on anda isikule võimalus kaitsta oma õigusi võimalikult lihtsas, kiires ja odavas menetluses. Ka vaidemenetlusele laieneb haldusmenetluse uurimispõhimõte ja haldusorgani selgitamiskohustus. Seega saab igaüks ka õigusabi kasutamata esitada vaide sõltumata sellest, kas tal on vastavaid eriteadmisi ja kogemusi. Pealegi tooks võimalus hüvitada kannatanu õigusabikulud kaasa võimaluse hüvitada ka haldusorgani sellised kulutused.

Kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet.

Oluline eksimine hea halduse põhimõtete vastu on üheks asjaoluks, mida tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas isik on täitnud kahju tekkimise ärahoidmise nõuet piisavalt.

Oluline eksimine hea halduse põhimõtete vastu on üheks asjaoluks, mida tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas isik on täitnud kahju tekkimise ärahoidmise nõuet piisavalt.

Isik võib täita RVS § 7 lg-st 1 tulenevat kahju tekkimise ärahoidmise nõuet mitte üksnes vaide- ja kohtumenetluses, vaid ka muude kohaste õiguskaitseabinõude kasutamise teel.Kaebuse esitajad püüdsid kahju tekkimist ära hoida, taotledes maavanemalt järelevalve teostamist maa erastamise seaduslikkuse üle. Asjaolu, et maavanem ei saa teostada järelevalvet Vabariigi Valitsuse aktide üle, millega maa jäeti riigi omandisse, ei oma käesoleval juhul otsustavat tähendust. Kui küsimuse lahendamine ei kuulu maavanema pädevusse, on ta kohustatud teatama taotlejale, milline organ on pädev küsimust lahendama või saatma taotluse pädevale organile menetlemiseks. Käesoleval juhul maavanem lahendas taotluse sisuliselt, kontrollis asjaolusid ja tuvastas maa erastamise õigusvastasuse puudumise. Selles asjas saab kaebuse esitajate tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel.

Kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet.