Karistusseadustik (lühend - KarS)

KarS § 83, § 83¹ või § 83² alusel on võimalik konfiskeerida üksnes selline vara, mis konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kuulub konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Kui ekslikult konfiskeeritakse asi, mis ei kuulu konfiskeerimisotsustuse adressaadile, selle asja omand konfiskeerimisel riigile üle ei lähe ja üldjuhul võib omanik asja riigilt välja nõuda. Juhul, kui asi mingil põhjusel pärast konfiskeerimist ei säili, tekib omanikul KarS § 85 lg 2 teise lause alusel õigus saada riigilt selle eest hüvitist.

KarS § 83¹ lg 3 teisest lausest tuleneb üldine põhimõte, mille kohaselt on kolmanda isiku rikutud õiguste heastamisele suunatud nõudel eelisõigus riigi konfiskeerimisnõude ees. Ehkki KarS § 83¹ lg 3 teine lause reguleerib otsesõnu vaid süüteoga saadud vara konfiskeerimist, kehtib sellest sättest tulenev põhimõte analoogia korras enamasti ka teiste konfiskeerimise liikide puhul.

Kohus võib teha konfiskeerimisotsustuse ka siis, kui pole selge, kas eksisteerib mõni riigi konfiskeerimisnõudega konkureeriv kolmanda isiku nõue või mitte. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 alusel riigi konfiskeerimisnõudele pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Seega tekib konfiskeerimisel KarS § 85 lg 2 alusel õigussuhe, kus riik (pantija) vastutab talle kuuluva konfiskeerimisnõudega (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku (pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. KarS § 85 lg 2 alusel tekkiv kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tagab üksnes sellist kolmanda isiku nõuet, mis on seotud konfiskeerimise objektiks oleva varaga. Kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tekib konfiskeerimisotsustuse jõustumisel vahetult seaduse (KarS § 85 lg 2) alusel ja seda ei pea eraldi seadma. Selline pandiõigus tekib ka juhul, kui konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks ei ole riik kolmanda isiku nõude olemasolust teadlik, kolmas isik pole nõuet võlgniku vastu veel esitanud või nõue on konfiskeerimise ajal vaieldav. KarS § 85 lg 2 alusel tekkivale kolmanda isiku pandiõigusele kohalduvad analoogia korras asjaõigusseaduse 8. osa 2. peatüki 3. jao ("Õiguste pantimine") sätted niivõrd, kuivõrd konfiskeerimise kui avalik-õigusliku meetme olemus seda ei välista.

Kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise koosseisuga (KarS § 376²) kaitstakse eeskätt kütuseturu usaldusväärsust ja looduskeskkonda.

Rahapesu koosseisu (KarS § 394) tõlgendamisel tuleb lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-st 1. Rahapesu koosseisu eesmärk on kaitsta riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegelikku päritolu rahavoogude negatiivse mõju eest, samuti pärssida kuritegelike struktuuride mõjuvõimu kasvu. Rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve saab määratleda kui kõige laiemalt rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamist (vt 3-1-1-68-10, p 16).

Kuritegeliku ühenduse koosseisuga (KarS § 255) kaitstakse üksnes avalikku rahu ja julgeolekut kui kollektiivseid õigushüvesid, mitte aga neid individuaalhüvesid, mida kuritegeliku ühenduse tegevuse käigus on kahjustatud.

KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses (VÕS § 128). Kahju tekitamist KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Sellega võib, kuid alati ei pruugi kaasneda rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud (tsiviilõigusliku) nõudeõiguse tekkimine. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki.

KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et 1) kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega ja 2) kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Kannatanu ei pea alati olema kahjustatud õigushüve vahetu kandja. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur.

Uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada samuti KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses.

KrMS § 38 lg 1 p-s 2 nimetatud tsiviilhagi esemeks ei pea olema kahjuhüvitise saamine. Näiteks on kahju KrMS § 37 lg 1 tähenduses olemas ka siis, kui isikul ei ole kahju hüvitamise nõuet seetõttu, et tal on võimalik saavutada rikkumise tagajärgede kõrvaldamine vindikatsiooninõude (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80), alusetust rikastumisest tuleneva nõude (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108) või mingi muu õiguskaitsevahendi abil. (Vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-3-10, p-d 21-34). Kannatanu võib tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest.

KarS § 84 reguleerib süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamist ja selle sätte alusel ei ole võimalik asendada süüteo vahetu objekti konfiskeerimist (KarS § 83 lg 2).

Lahendades kannatanute tsiviilhagisid ainuisikuliselt, kui seda peab tegema kolmeliikmeline koosseis, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 1 tähenduses.

Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erandeid kohtukoosseisu osas kriminaalasjas, milles lahendatakse tsiviilhagi esimese astme kuriteoga tekitatud kahjude hüvitamise nõudes. Seetõttu tulenevalt KrMS § 18 lg-st 1 peab maakohus lahendama ka kannatanute tsiviilhagisid kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui tegemist on esimese astme kuriteo kriminaalasjas esitatud tsiviilhagidega.

Alates 1. juulist 2009. a on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10).

Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on käsitatav liiklusnõuete rikkumisena KarS § 422 mõttes. Juhul, kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises seisneva liiklusnõuete rikkumisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, tuleb see kvalifitseerida üksnes KarS § 422 lg 1 või 2 järgi, mitte aga KarS § 422 lg 1 või 2 ja § 424 ideaalkogumina. Seda seetõttu, et kirjeldatud juhtumil on kogu joobes juhtimise teoebaõigus KarS § 422 lg 1 või 2 koosseisust hõlmatud ja KarS §-s 424 ette nähtud kuritegu neeldub KarS §-s 422 sätestatud kuriteos. Kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, realiseerub KarS § 422 lg-s 1 või 2 ette nähtud koosseisulises tagajärjes see sama oht, mille tõrjumisele KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseis on suunatud.

Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16).

Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on käsitatav liiklusnõuete rikkumisena KarS § 422 mõttes. Juhul, kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises seisneva liiklusnõuete rikkumisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, tuleb see kvalifitseerida üksnes KarS § 422 lg 1 või 2 järgi, mitte aga KarS § 422 lg 1 või 2 ja § 424 ideaalkogumina. Seda seetõttu, et kirjeldatud juhtumil on kogu joobes juhtimise teoebaõigus KarS § 422 lg 1 või 2 koosseisust hõlmatud ja KarS §-s 424 ette nähtud kuritegu neeldub KarS §-s 422 sätestatud kuriteos. Kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, realiseerub KarS § 422 lg-s 1 või 2 ette nähtud koosseisulises tagajärjes see sama oht, mille tõrjumisele KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseis on suunatud.

Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (vt nt RKKKo nr 3-1-1-35-08, p 18).

Karistuse, s.h lisakaristuse mõistmine ja selle põhjendamine, ei ole võimalik asja uue sisulise arutamiseta (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 12). Kriminaalmenetluse seadustiku § 313 lg 1 p 3 kohaselt on süüdistatavale mõistetavat karistust puudutavad põhjendused kohtuotsuse oluline osa.

Karistusseadustiku § 422 lg-s 1 kasutatav mõiste "raske tervisekahjustus" on normatiivne koosseisutunnus. Raske tervisekahjustuse alaliikide ammendav loetelu sisaldub KarS §-s 118.

Karistusseadustiku § 422 lg-s 1 kasutatav mõiste "raske tervisekahjustus" on normatiivne koosseisutunnus. Raske tervisekahjustuse alaliikide ammendav loetelu sisaldub KarS §-s 118. Üheks raske tervisekahjustuse alaliigiks on ka KarS § 118 p-s 2 märgitud raske kehaline haigus. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra" (edasiselt Kord) § 8 lg 1 kohaselt on kehaline haigus organismi elutegevuse häire, millega kaasneb elundite ja kudede morfoloogiline või funktsionaalne kahjustus väliskeskkonnast või organismist tuleneva teguri toimel. Tulenevalt karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRakS) §-s 8¹ ja Korra § 8 lg 2 p-des 1 ning 2 märgitust loetakse kehaline haigus raskeks tingimusel, et see kestab vähemalt 4 kuud või sellega kaasneb töövõime kaotus vähemalt 40 % ulatuses. Seaduse mõttes on tegemist alternatiivsete ja seega teineteist välistavate raske kehalise haiguse ning seeläbi ka raske tervisekahjustuse tuvastamise alustega. Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kannatanu on tervisekahjustuse tagajärjel kaotanud vähemalt 40 % töövõimest, on alust rääkida raske tervisekahjustusena kvalifitseeritavast raskest kehalisest haigusest, mille tõttu puudub vajadus täiendavalt käsitada tervisekahjustuse kestuse küsimust. Samas on tervisekahjustus kestusega 4 kuud või enam käsitatav raske kehalise haigusena ja seega ka raske tervisekahjustusena, sõltumata sellega kaasnenud töövõime kaotusest.

Lahendamaks küsimust, milline on tervisekahjustuse kestus või tervisekahjustusest tingitud töövõime kaotus, saab kohus lähtuda vaid meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusest. Kooskõlas Korra §-ga 2 tugineb ekspert arvamuse andmisel objektiivsetele uuringutele ja kliinilisele leiule ning peab muu hulgas arvestama ka isiku varasemat terviseseisundit, kui see on tekitatud tervisekahjustusega seotud. Mitmed konkreetsed terviseseisundid on (näiteks luude haprus), aga ka organismi anatoomilise terviklikkuse taastumisvõime, kahtlemata seotud isiku vanusega. Seega on Korra § 2 lg 2 mõttes õige käsitada ka vanust varasema terviseseisundina.

Korra § 5 lg 2 preambula kohaselt peab ekspert tervisekahjustusest paranemise aja kindlaks määrama samalaadsetest tervisekahjustustest paranemise keskmise ajana ja seega teatud hüpoteetilise suurusena. Eelnev tähendab, et kui eksperdiarvamuse kohaselt on kannatanule põhjustatud raske kehaline haigus, mis kestab vähemalt neli kuud, on kestvalt alust rääkida raske tervisekahjustuse põhjustamisest ka olukorras, mil kannatanu tegelikult paranes näiteks 3 kuu jooksul.

Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700) Sellise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07).

Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700) Sellise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 12).

Olukorras, mil maakohtu otsus tühistatakse KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel otsuses põhjenduste puudumise tõttu osaliselt ja kriminaalasi saadetakse esimese astme kohtule uueks arutamiseks, tuleb vastavalt KrMS § 337 lg 2 p-le 2 kohtulahend vormistada määrusena. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 16.04.2013, nr 3-1-1-38-13, p-d 6-8)