Karistusseadustik (lühend - KarS)

Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (RKKKo 3-1-1-43-10, p 30).

Ehkki menetleja isiku vahetumist pole teatud juhtudel võimalik vältida, ei saa sellega kaasneda võivat menetlusaja pikenemise riski panna süüdistatavale.

Olukorras, kus riigivõimu vastutusalasse jäävate asjaolude tõttu on kriminaalasja menetlemine mingil perioodil pidurdunud, tuleb järgnevalt üles näidata erilist hoolikust asja võimalikult kiireks lahendamiseks.

Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).

Isiku süüditunnistamine ja karistamine on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo 3-1-1-35-08, p 18.) Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (RKKKo 3-1-1-61-09, p 34.2). Samuti on võimalik olukord, kus kuriteokoosseis jääb küll endisel kujul kehtima, ent karistusseadust täiendatakse erikoosseisuga, mis erinormina tõrjub senini kohaldunud kuriteokoosseisu konkreetse teo karistatavuse alusena kõrvale.

Kuriteokoosseis, mille järgi on võimalik tegu pärast karistusseaduse muutumist jätkuvalt karistatavaks lugeda, ei pea olema suunatud sama õigushüve kaitsmisele nagu see kuriteokoosseis, mille järgi tegu oli karistatav toimepanemise ajal või ka pärast seda karistusseaduse mõne teise redaktsiooni kohaselt. Seadus, mis muudab mingi käitumise karistatavuse eelduste paiknemist karistusseaduse struktuuris, ei välista teo karistatavust KarS § 5 lg 2 mõttes.

Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Otsesõnu on see seaduses nii ette nähtud nende tegude puhul, mis pandi toime enne karistusseadustiku jõustumist (KarSRS § 3 lg 2). Sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (RKKKo 3-1-1-139-05, p 23).

Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28).

Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.

Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.

KrMS § 268 lg 8 ei võimalda kohtul omal algatusel süüdistuses KrK § 161 järgi kvalifitseeritud tegu KrK § 141¹ järgi ümber kvalifitseerida, sest tegemist oleks süüdistatava olukorra raskendamisega (3-1-1-41-07, p 13).

Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).

Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo 3-1-1-43-10, p-d 20-21).

Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud.

Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks.

KrMS § 202 kohaldamine eeldab, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused - süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (RKKKo 3-1-1-19-10, p 8.3).

Ringkonnakohus pole apellatsioonimenetluses pädev tühistama samas kriminaalasjas maakohtu poolt tehtud määrust, millega on ühe süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud.

Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.

Vt p 16. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

Riigikohus, sedastades, et maakohus on jätnud kohtuotsuse KrMS § 312 ja § 339 lg 1 p 7 eirates isiku süüküsimuses nõuetekohaselt põhistamata, ei saa saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, vaid peab saatma asja uueks arutamiseks maakohtule.

Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (RKKKo 3-1-1-100-09, p-d 23-24).

Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks.

Kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas ei nõustu mõned süüdistatavatest kokkuleppemenetlusega, peab menetleja lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid (RKKKo 3-1-1-119-09, p 13 jj).

Nii kriminaalkoodeksi kehtivusajal kui ka ajavahemikul 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161, KarS § 289) suhtes (RKKKo 3-1-1-100-09, p 28).

Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

Kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.

Alates 15. märtsist 2007 ei ole enda maksuhalduri juures registreerimata jätmine karistatav kuriteona, vaid väärteona maksukorralduse seaduse § 154 järgi.

Laenulepingust tulenev (laenutähtaja lõpus tekkiv) nõudeõigus laenusaaja vastu ei ole käsitatav maksustatava tuluna TuMS § 36 lg 1 mõttes.

Laenuandjale tagastamata jäänud laenusummad võivad teatud tingimustel olla käsitatavad laenuandja ettevõtlusega seotud kuluna, mis tuleb üldjuhul ettevõtlustulust maha arvata (3-3-1-21-02 p-d 10-11).

Mahaarvamiste tegemine füüsilise isiku ettevõtlustulust võib vaatamata TuMS § 14 lg-s 5 sätestatule olla teatud juhtudel võimalik ka siis, kui isik ei ole end nõuetekohaselt füüsilisest isikust ettevõtjana registreerinud (3-3-1-70-08 p 12).

Eelnev raamatupidamiskohustuse rikkumine võib teatud juhtudel tähendada, et süüdistatav, kes tugineb teatud maksunduslikult olulistele faktidele, peab neid ise tõendama (3-1-1-47-07, p-d 19-23). Samasuguse tõendamiskoormise üleminek süüdistatavale ei saa aga kõne alla tulla n-ö negatiivse asjaolu puhul - isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud.

Süüdistatav, kes väidab, et ta on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, peab nende kulutuste tegemist tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse kulutuste tegemist usaldusväärselt kontrollida.

Tulenevalt KrMS § 61 lg-st 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelöeldu tähendab muuhulgas sedagi, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod tõendatuks.

Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (RKKKo nr 3-1-1-100-06 p 18 ja 3-1-1-63-08 p 12.2). Kohtuotsus, mille põhiosas on tõendite analüüsi asemel piirdutud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetlemise, nende sisu kirjeldamise ning kohtuistungi protokolli refereerimisega, ei vasta KrMS § 312 nõuetele.

Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).

Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ekslik tuvastamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Eelnev raamatupidamiskohustuse rikkumine võib teatud juhtudel tähendada, et süüdistatav, kes tugineb teatud maksunduslikult olulistele faktidele, peab neid ise tõendama (3-1-1-47-07, p-d 19-23). Samasuguse tõendamiskoormise üleminek süüdistatavale ei saa aga kõne alla tulla n-ö negatiivse asjaolu puhul - isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud.

Süüdistatav, kes väidab, et ta on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, peab nende kulutuste tegemist tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse kulutuste tegemist usaldusväärselt kontrollida.

Tulenevalt KrMS § 61 lg-st 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelöeldu tähendab muuhulgas sedagi, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod tõendatuks.

Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (RKKKo 3-1-1-100-06 p 18 ja 3-1-1-63-08 p 12.2). Kohtuotsus, mille põhiosas on tõendite analüüsi asemel piirdutud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetlemise, nende sisu kirjeldamise ning kohtuistungi protokolli refereerimisega, ei vasta KrMS § 312 nõuetele.

Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).

KrMS § 123 lg 1 tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme kohta. Koopia võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus kõnealuse tõendi usaldusväärsusest.

Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 1 on kriminaalmenetluses tõendina lubatavad ka laenusaajast tunnistaja ütlused oma laenusuhte tekkimise, muutumise või lõppemise asjaolude kohta. Küll aga tuleb selliste ütluste usaldusväärsust eriti põhjalikult kaaluda.

Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ekslik tuvastamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Kriminaalasja lahendav kohus ei ole järelduste tegemisel seotud tsiviilkohtumenetluses tehtud järeldustega, küll aga ei või kriminaalasja lahendav kohus jätta kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtu järeldusi põhjenduseta tähelepanuta.

Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).

KrMS § 123 lg 1 tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme kohta. Koopia võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus kõnealuse tõendi usaldusväärsusest.

Kriminaalmenetluses võib tõendiks olla ka tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtuotsus.

Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).

Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 1 on kriminaalmenetluses tõendina lubatavad ka laenusaajast tunnistaja ütlused oma laenusuhte tekkimise, muutumise või lõppemise asjaolude kohta. Küll aga tuleb selliste ütluste usaldusväärsust eriti põhjalikult kaaluda.

LS § 74²⁰ lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 74²⁰ kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V² "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 2¹. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.

Liikluseeskiri on kehtestatud LS § 3 lg 2 alusel, mille kohaselt liikluskorra määrab Vabariigi Valitsus liikluseeskirjaga. Tegemist on üldise pädevusnormiga, mis ei ole samas piisav materiaalõiguslik alus, võimaldamaks Vabariigi Valitsusel ilma seaduses sisalduva täiendava volitusnormita panna liikluseeskirjaga mootorsõiduki juhile liiklusseadusest erinevaid kohustusi dokumentide kaasaskandmise osas.

LS § 74²⁰ lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 74²⁰ kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V² "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 2¹. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.

KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Selle sätte kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine välistatud mitte üksnes siis, kui isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud süüteokoosseisule, vaid ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem, näiteks seaduse muutmise tõttu (vt nt RKKKo nr 3-1-1-112-09, p 7).

LS § 20 lg-st 3¹ nähtub, et alkoholijoobe olemasolu on seadusandja sidunud konkreetse numbrilise näitajaga. Just lähtuvalt sellest, et alkoholijoove eeldab vältimatult teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres, ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks ilma, et tema kehas olev alkoholi hulk oleks kindlaks tehtud. Alkoholi määra kindlakstegemine ei saa aga toimuda indikaatorvahendi abil (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8; nr 3-1-1-98-09, p 17.1).

KrMS §-st 61 tuleneb tõendite vaba hindamise põhimõte, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendamismenetluse iseloomu arvestades on aga paratamatu, et teatud tõendamiseseme asjaolusid ei ole võimalik tuvastada suvalisse tõendi liiki kuuluva tõendiga. Muutes alkoholijoobe definitsiooni selliselt, et joove on seotud arvulise näiduga, on seadusandja loonud tõendamisobjekti, mille tõendamine ei ole iga tõendiliigi abil võimalik. Nii näiteks ei saa alkoholisisalduse määra isiku veres tuvastada tunnistaja ütluse alusel. Küll aga on võimalik selle koosseisuelemendi tuvastamine tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringu abil.

KarS § 5 lg 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine välistatud mitte üksnes siis, kui isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, vaid ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (vt nt RKKKo nr 3-1-1-35-08, p 18; nr 3-1-1-76-09, p 8).

Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid nii 1. septembrini 2002 kehtinud KrK § 161, kui ka alates 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 suhtes erinormi. Eelöeldu tähendab, et juhul, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades enne 1. septembrit 2002 toime näiteks riisumise omastamise või raiskamise teel või 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20 ja nr 3-1-1-46-08, p 16).

Süüdlase käitumise kvalifitseerimisel ärakasutamisena KarS § 217² lg 1 järgi ei sõltu teo koosseisupärasus sellest, kas varakäsutuse või kohustuste võtmise aluseks olev tehing on pooltele õiguslikult siduv või mitte, kuid tehingu näilikkus võib mõjutada koosseisus kirjeldatud kahju tuvastamist, kuna usalduse kuritarvitamine kujutab endast materiaalset kahjustusdelikti. (vt RKKKO nr 3-1-1-55-09, p-d 21-22).

KarS § 217² lg-s 1 sätestatud usalduse kuritarvitamise koosseis ei moodusta selle normi sõnastusest nähtuva subsidiaarsuspõhimõtte tõttu kogumit KarS §-ga 201 ("Omastamine"). Eelöeldust lähtuvalt tuleb esmalt kontrollida isiku teo vastavust KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseisule ja alles seejärel, kui on sedastatud, et süüdlase käitumine ei vasta varavastase kuriteo tunnustele, asuda kontrollima teo vastavust KarS § 217² lg 1 dispositsioonile.

Usalduse kuritarvitamise korral ei toimu teo toimepanija käsutusse või valdusesse antud vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist KarS § 201 tähenduses.

Süüdlase käitumise kvalifitseerimisel ärakasutamisena KarS § 217² lg 1 järgi ei sõltu teo koosseisupärasus sellest, kas varakäsutuse või kohustuste võtmise aluseks olev tehing on pooltele õiguslikult siduv või mitte, kuid tehingu näilikkus võib mõjutada koosseisus kirjeldatud kahju tuvastamist, kuna usalduse kuritarvitamine kujutab endast materiaalset kahjustusdelikti. (vt RKKKO nr 3-1-1-55-09, p-d 21-22).

KarS § 217² lg 1 ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Seejuures on koosseisupäraseks teoks eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25). Käitumist, mille korral teeb esindaja oma esindusõiguse raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi, võib vaadelda KarS § 217² lg 1 alternatiivile 1 vastava kuriteona (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 25.1). Ka äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla käsitatav teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 217² lg 1 mõttes, kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule suur varaline kahju (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 33).

KarS § 217² lg-s 1 sätestatud usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil, milline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).

Kohus, kelle menetluses on kriminaalasi, saab kõige adekvaatsemalt hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suurust, suhestades selle kriminaalasja arutamisele kulutatud aja, menetluse esemeks oleva asja keerukuse ning tehtud töö mahuga, andes nendele küsimustele omapoolse hinnangu. Alama astme kohtu pädevusse ei kuulu olemuslikult selle küsimuse vaagimine, kas kõrgemas kohtuastmes kantud menetluskulude suurus on põhjendatud või mitte. Asja uuesti arutaval kohtul tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 võtta pelgalt seisukoht, kelle kanda apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad. Sel viisil on aga kohtul võimalik toimida üksnes juhul, kui kõrgema astme kohtu otsuse või määrusega on vastav summa juba menetluskulude hulka arvatud.

Süüdistuses tuleb määratleda, millisele KarS § 217² lg-s 1 sätestatud koosseisulisele alternatiivile toimepanija käitumine vastab. Samaaegselt on kohtul, lähtudes isikule esitatud süüdistusest ja järgides KrMS § 268 lg 8 nõudeid, õigus omal algatusel otsustada, millise süüdistusaktis kirjeldatud ja süüteokoosseisus sisalduva alternatiivi süüdlane realiseeris, sest kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 20).

Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 6. artikli 1. punkti esimesest lausest. Sellele õigusele vastandub kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 19). Menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Seejuures tuleb arvestada kohtuasja keerukust ning süüdistatava ja riigivõimu käitumist (EIÕKo asjas Zimmermann ja Steiner v. Šveits, p 24, Pélissier ja Sassi v. Prantsusmaa, p 67), kuid ka seda, millised õigushüved on süüdistatava jaoks kaalul (EIÕKo asjas Kudla v. Poola, p 124). Kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Viimatinimetatud asjaolu hõlmab muuhulgas küsimust sellest, mitmel korral on kriminaalasja saadetud alama astme kohtule uueks arutamiseks (vt RKPSJVKm nr 3-4-1-12-08, p 22, RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 19 ja nr 3-1-1-28-08, p 16; vt ka nr 3-1-1-95-05, p 12 ja nr 3-1-1-3-04, p 20).

Kui kohus leiab, et isiku õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, on tal kõiki asjaolusid kaaludes võimalik konventsiooni artikli 6 lõikele 1 tuginedes kriminaalmenetlus määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Seega ei pea kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumine sõltuvalt kohtuasja eripärast iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist (vt RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 22).

Süüdistatav ei pea kandma riski, et menetlus viiakse läbi ebamõistlikult pika aja vältel, kui sellise olukorra põhjustavad menetleja vead, mis on tingitud seaduse kohaldamisest või ka karistusseaduse muutumine.

Karistusseadustiku § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKKo nr 3-1-1-39-08, p 9). Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKKo nr 3-1-1-36-07, p 7.3). Seega tuleb kohtul otsuse tegemisel muuhulgas obligatoorselt lahendada küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav uue karistusseaduse redaktsiooni kohaselt.

Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)

Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28).

Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.

Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)

Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28).

Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.

Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 217² tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga.

Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 217² lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).

Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 217² tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga.

Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 217² lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).

Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 217² lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.

Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)

Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 217² lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.

KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-52-05, p 9.2). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu aga selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist. Kannatanul ei ole võimalik kassatsiooni korras vaidlustada seda, kui kohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaldamise eelduseks on isiku õigeksmõistmine, tähendaks sellel alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustuse vaidlustamine sisuliselt kaebamist isiku õigeksmõistmise peale. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks aga vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega.

Kohtu pädevus ei piirdu teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37).

Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37).

Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse - näiteks koosseisulise tagajärje - puudumise, peab kohus omal algatusel esmalt kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32).

Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)

Palga alammäära muutmine ei ole käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes, millel oleks tagasiulatuv jõud (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p-d 20-21).

Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuste põhistamise nõuet (vt RKKKo nr 3-1-1-5-08, p 12.1).

Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 10.2).

KarS § 5 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu (KarS § 5 lg 3).

Valitud kaitsjale makstud tasu kohta ei ole õigusabikulude kandmist ja nende suurust kajastavaid dokumente esitatud. Sellise taotluse esitamine ei ole pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata (vt RKKKm nr 3-1-1-70-08, p 14 ja nr 3-1-1-78-08, p 8).

Karistusseadustiku §-s 424 nähakse alates 1. juulist 2009 ette vastutus mootorsõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Seejuures ei oma enam karistusõiguslikku tähendust isiku varasem karistatus seoses mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega. Joobeseisundit määratletakse kui alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides (LS § 20 lg 3).

Alates 1. juulist 2009 on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 3¹ p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Kui eelpool kirjeldatud alternatiivsed tingimused täidetud ei ole, tuleb kaaluda süüdlase vastutust LS §-s 74¹⁹ ettenähtud väärteo eest.

Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (vt nt RKKKo nr 3-1-1-35-08, p 18).

Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused, mille rikkumisega on võimalik sisustada KrK § 161 ja KarS § 289 blanketset dispositsiooni, ei saa vahetult tuleneda äriühingu ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingust. Juhatuse liikmeks olek on olemuselt käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. (Vt RKTKo nr 3-2-1-41-05 , p 18.)

Äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla üheaegselt käsitatav nii teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 217² lg 1 mõttes kui ka juriidilisest isikust võlgniku vara kahjustamisena (loovutamise või põhjendamatute kohustuste võtmise vormis) KarS § 384 lg 1 tähenduses. Seega kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule nii suur varaline kahju kui ka äriühingu maksejõuetuks muutumine, on üldjuhul tegemist KarS § 217² lg-s 1 ja § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegude ideaalkogumiga.

Ametiseisundi (ebaseadusliku) ärakasutamisena KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes oli käsitatav eeskätt ametikohustuste tahtlik rikkumine. Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused võivad tuleneda kas otse seadusest (nt ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus), äriühingu põhikirjast, samuti juhatuse liikme ja äriühingu vahel sõlmitud lepingust (vt ka RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p 23). Äriühingu juhatuse liikme ametiseisundi ärakasutamise KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes võis moodustada ükskõik millisest eelnimetatud allikast tuleneva kohustuse tahtlik eiramine. Kassaatori seisukoht, nagu peaks kohustus, mille rikkumist on võimalik kvalifitseerida KrK § 161 või KarS § 289 järgi, tulenema vahetult õigustloovast aktist, ei vasta seadusele. Kaitstes äriühingut kahju eest, mida juhatuse liige võib oma ametikohustusi rikkudes äriühingule põhjustada, hõlmasid KrK § 161 ja KarS § 289 dispositsioonid juhatuse liikme mis tahes ametikohustuse rikkumist, olenemata sellest, millisel õiguslikul alusel see kohustus oli tekkinud. Äriühingu põhikirjas ja juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus võidakse täiendada ja täpsustada seaduses ette nähtud juhatuse liikme kohustusi, kohandades need vastavaks konkreetse äriühingu vajadustele ja aktsionäride, osanike või liikmete tahtele. Seejuures tuleneb juhatuse liikme kohustus täita äriühingu põhikirjas ja temaga sõlmitud lepingus sätestatud kohustusi seadusest.

Äriühingu ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada. Tõlgendus, mille kohaselt peaks juhatuse liige tegutsema äriühingu võlausaldaja huvides ja täitma oma isiklikke kohustusi võlausaldaja suhtes, oleks vastuolus juhatuse liikme kui äriühingu juhtorgani üldiste kohustustega. (Vt RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p-d 22-23 ja nr 3-2-1-79-05, p-d 11-12.) Äriühingu lepinguliste kohustuste täitmata jätmine on käsitatav juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena ja seega ka KrK § 161 ning KarS § 289 teokirjeldusele vastava teona siis, kui juhatuse liige rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 27).

Seaduses sätestatud juhtudel tekivad äriühingu juhatuse liikmel äriühingu võlausaldajate ees lepinguvälised kohustused (vt nt RKTsKo nr 3-2-1-79-05, p 12 nr 3-2-1-30-07, p 10 ning RKKKo nr 3-1-1-60-07, p-d 42-43). Selliste kohustuste rikkumine äriühingu võlausaldaja ees ei ole aga üldjuhul kvalifitseeritav KrK § 161 või KarS § 289 järgi, vaid võib olla käsitatav mõne teiseliigilise (nt varavastase või maksualase) süüteona või siis üldse mitte olla karistusõiguslikult sanktsioneeritud.

Ametiseisundi ärakasutamine oli KrK § 161 ja KarS § 289 järgi karistatav üksnes juhul, kui sellega põhjustati oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele.

Kahju, mis moodustab kuriteo koosseisulise tagajärje, tuleb tuvastada ühemõtteliselt. Kohtuotsusest peab nähtuma nii kahju arvestamise metoodika kui ka kahju täpne suurus. Teatud juhtudel on küll võimalik, et kohus piirdub isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri. Kuid ka sellisel juhul peab kahju väljenduma konkreetse summana, mille arvestamise alused on kohtuotsuses ära näidatud. Mööndes, et tegelik kahju võib olla tuvastatud n-ö minimaalkahjust suurem, peab kohus otsuses selgelt ära näitama, et tegelik kahju ei saa olla tuvastatuks loetud kahjust väiksem.

Kohtuliku arutamise piire reguleeriva KrMS § 268 mõtte kohaselt ei saa kohus tuvastada kuriteo koosseisulisele tunnusele vastavat asjaolu, mida ei ole süüdistusaktis ära toodud. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30). Mõistetavalt ei kehti selline nõue üksnes kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel KrMS § 268 lg 8 kohaselt, vaid samuti juhul, kui kohus lähtub otsust tehes süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioonist.

Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).

KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohtus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab ka seda, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).

Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Olukorras, kus kohus on ühes ja samas küsimuses väljendanud erinevaid seisukohti, millest vähemalt üks on vastuolus kohtuotsuse resolutiivosa järeldustega, on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).

Kinnistu väärtuses toimunud muudatuse kindlaks määramisel on oluline kinnistu hariliku- ehk turuväärtuse (TsÜS § 65) muudatus. Andmed eseme bilansiline (raamatupidamises kajastuva) väärtuse kohta võivad üksnes kaudselt tõendada selle eseme turuväärtust.

Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 - sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Seda juhul, kui konkreetse hagi läbi vaatamata jätmise aluse kohaldamine ei ole välistatud kriminaalmenetluse eripära tõttu. (Vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 37.)

Isiku süüditunnistamine ja karistamine on tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 11, nr 3-1-1-4-08, p 23 ja nr 3-1-1-35-08, p 18).

Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, (vt nt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3) kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-31-07, p 8). Seega ei välista KarS § 5 lg 3 võimalust lugeda tegu, mis oli toimepanemise ajal karistatav hiljem kehtivuse kaotanud kuriteokoosseisu järgi, jätkuvalt karistatavaks tulenevalt kuriteokoosseisust, mis teo toimepanemise ajal veel ei kehtinud.

Tahtluse saab välistada üksnes süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine (KarS § 17 lg-d 1-2), mitte aga seaduse mittetundmine (KarS § 17 lg 3).

Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.

Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.

Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 35¹¹; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.

Metsaseaduse alusel tekkiv keskkonnakahju hüvitamise nõue ei ole suunatud mitte metsa kui omandi eseme väärtuse vähenemise kompenseerimisele, vaid metsa kahjustamisega looduskeskkonnale kui sellisele (per se) tekitatud kahju heastamisele. Keskkond kui selline on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Seetõttu on ka metsale kui keskkonnaväärtusele tekitatud kahju hüvitamise nõue avalik-õiguslik, mitte deliktiõiguslik. Toodud järeldust kinnitab ühemõtteliselt asjaolu, et sõltumata sellest, kes on kahjustatud metsa omanik, saab keskkonnakahju hüvitamist nõuda üksnes riik ja keskkonnakahju hüvitis kantakse riigieelarvesse. Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 35¹¹; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.

Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05 , p 11 ja nr 3-1-1-4-08, p 23).

KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete järgimiseks peavad süüdistuses kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. Olukorras, kus isiku käitumisele antakse süüdistuses hinnang üksnes karistusõigusnormi sellise redaktsiooni järgi, mille kehtivusperiood ei kata kogu süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise aega, on riivatud isiku kaitseõigust. Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKTKo nr 3-1-1-60-07, p 18, RKKKm nr 3-1-1-139-05, p-d 25 ja RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 43).

Ehkki süüdistuses tuleks kajastada kõik asjassepuutuvad karistusseaduse muudatused, ei ole selle nõude järgimata jätmisel tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida ei ole enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada (RKÜKo nr 3-1-1-120-03, p 36 ja vt ka RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 19 ja RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 27). Olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest ei olnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväiteid kohtuotsuse tegemisele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 20).

Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 39).

Kuna seadusandja ei ole ette näinud ühtegi alust, mis võimaldaks piirata karistusseadustiku järgi mõistetud karistust kandvate isikute põhiõigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb lähtudes PS § 23 lg 2 teisest lausest ja KarS § 5 lg-st 2 selliste isikute karistus viia kooskõlla pärast süüdimõistmist jõustunud seadusega, mis kergendab isiku olukorda. Uue, leebema seaduse kehtima hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse täideviimist jätkata üksnes tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka uus seadus. Sellises olukorras ei saa seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ka kohus konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata. Seega puudub kohtul võimalus jätta süüdimõistetu olukord kergendava seadusega vastavusse viimata põhjusel, et kohtu hinnangul kahjustaks see ülemääraselt teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi, näiteks õiguskindlust, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhusat toimimist. Üldkogu asub selles osas teistsugusele seisukohale kui Riigikohtu kriminaalkolleegium 7. detsembri 2007. a määruses asjas nr 3-1-2-2-07, p 11 ja leiab, et küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega, puudub kohtul kaalumisvõimalus(p 28).

PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsust asjas nr 3-1-3-10-02 ja 28.04.2004 määrust asjas nr 3-3-1-69-03, p 26)(p 21). PS § 23 lg 2 teisest lausest ei tulene süüdimõistetu õigus lõplikult täide viidud karistuse kergendamisele, vaid üksnes veel täideviimisel oleva karistuste vastavusse viimisele pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega(p 22).

PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-i 28 ja 28.04.2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-e 28-29). Tegemist on ilma seadusereservatsioonita põhiõigustega, mille piiramise õigustusena saavad arvesse tulla teised põhiõigused, aga ka põhiseaduslikud väärtused, näiteks kohtusüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu(p 23). Mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees(p 24). Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab põhiõigusi, sh ka süüdimõistetu õigust leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata aga üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb(p 25).

Kui kergemat karistusseadust kohaldada tagasiulatuvalt üksnes isikute suhtes, keda pole veel süüdi mõistetud, satuksid ühel ja samal ajal samasuguse teo toime pannud isikutest eelisolukorda need, kelle karistamiseni jõutakse näiteks süüdlase menetlusest kõrvalehoidumise või menetleja suurema töökoormuse tõttu alles siis, kui kergem karistusseadus juba kehtib. Mõistetud raskema karistuse kandmine kergemat karistust ettenägeva seaduse kehtivusajal toob seega kaasa ka võrdsuspõhiõiguse riive (vt Riigikohtu Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-e 35-39 ja 28.04. 2004 määruse asjas nr 3-3-1-69-03 p-i 27)(p 21).

Aegumise küsimuse lahendamisel tuleb kohaldada süüdistatava suhtes leebeimat seadust KarS § 5 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-114-02). KrK § 54 lg 2 3. lauses sätestatu all tuleb mõista kohtuotsuse tegelikku täitmist, s.t süüdimõistetu ilmumist või toimetamist vanglasse karistust kandma. Vastupidine tõlgendus muudaks KrK § 54 lg 1 sisutühjaks, sest ei saa loogiliselt põhjendada, miks kohus pidi üldjuhul saatma kohtuotsuse ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele (kohtuotsuse täitmisele pöörama) kolme aasta jooksul, kuid kui süüdimõistetu asus end varjama, pikenes kohtuotsuse ärakirja saatmise tähtaeg kümne aastani. Teiseks saab karistusest kõrvale hoiduda vaid pärast seda, kui kohtuotsus on täitmisele pööratud, sest just täitmisele pööramisega seondub isiku kohustus asuda karistuse kandmisele. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et vastavalt KrMK §-le 333 võis kohus kohtuotsuse täitmisele pööramise edasi lükata ning sel juhul süüdimõistetu suhtes karistust koheselt täide ei viidud. Kohtuotsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis samuti koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest, vangistuse puhul süüdimõistetu paigutamisest kinnipidamiskohta. Kuid erinevalt KrK regulatsioonist ei sätesta KarS § 82 lg 2 kindlat ajalist piiri, mille ületamisel otsust ei täideta, hoolimata sellest, et aegumise tähtaeg oli peatunud. Seega kogu ajavahemik, mil isik hoidub kõrvale kohaldatud karistuse kandmisest, arvatakse KarS § 82 lg-s 1 sätestatud tähtaegadest välja ja kui kohtuotsus oli pööratud täitmisele (saadetud kohtulahendit täitvale asutusele) õigeaegselt, siis sellise isiku osas otsuse täitmine ei aegu.

Juhul, kui isik teostab oma tegelikku või oletatavat õigust moel, mis on seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega, tuleneb õiguse teostamise ebaseaduslikkus just loetletud tunnustest enestest, kuna tegemist on tegudega, mis on kriminaliseeritud ka iseseisvate kuritegudena erinevate süüteokoosseisude (KarS §-d 120-122; § 136; § 203; § 214) alusel.

Karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kuna ekvivalentsusteooria mõttes on kõik tagajärje saabumise tingimused võrdväärsed, siis tuleb selle käsitluse praktilisel rakendamisel lähtuda konkreetselt saabunud tagajärjest ja selleni vahetult viinud teost.

Karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p-d 10.2-10.4).

Tegevusetusdelikti puhul tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses näidata ja põhistada nõutavat tegu ja selle eeldatavust (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.1). Muu hulgas tuleb tegevusetusdelikti koosseisus tuvastada hüpoteetiline põhjuslikkus ehk kas nõutava tegutsemise korral oleks tagajärg - kahju - jäänud saabumata.

KarS § 217² lg 1 alt 1 (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) on oma olemuselt nn ärakasutamiskoosseis. Koosseisu selle alternatiivi aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse (näiteks ametisse nimetamine, eestkoste seadmine) või tehingu (näiteks tööleping või käsundusleping) alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat omakorda alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupärane tegu on esmajoones sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine.

217² lg 1 teine alternatiiv (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine) on nn usalduse murdmise koosseis. Usaldusseisundit tuletatakse seejuures teo toimepanijal lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (s.o varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb eelkõige samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, kuid on oma olemuselt laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Usalduse murdmise koosseis hõlmab juhtumeid, mil isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil, mh ka tegevusetusega, mis viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni.

Mõisted oluline ja suur varaline kahju on koosseisulise tunnusena blanketsed ja nõuavad sisustamist teo toimepanemise hetkel kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt (RKKKo nr 3-1-1-43-03, p 13). Palga alammäära kehtestamisel arvestatakse majandusliku olukorraga, mis tingib palga reaalväärtuse muutmise (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13). Kuna seadusandja on sidunud kahju suuruse palga alammääraga, siis on seadusandja tahe ilmselgelt olnud suunatud ka kahju suuruse arvestamise aluste sidumisele majandusliku olukorra näitajatega. Seega ei ole tegemist sisuliselt isiku olukorda kergendava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, vaid kahju suuruse rahalise väljenduse korrigeerimisega vastavalt ajas muutunud majandusnäitajatele, mis jätab olulise ja suure kahjumäära reaalväärtuse samaks.

Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele (RKKKo nr 3-1-1-124-03, p 8.2). Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Ettevaatamatuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele, kuid selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes (RKKKo nr 3-1-1-142-05).

Karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p-d 10.2-10.4).

Nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustab KarS § 5 lg-tes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise. Isiku süüditunnistamine on aga võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli kuriteona karistatav nii toimepanemise ajal kui ka igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Seetõttu ei saa olla kahtlust, et pärast teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist kuulub kriminaalmenetluse õiguslikku esemesse ka küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on tegu karistatav uue karistusseaduse järgi.

Ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p-d 11, 13, määrus nr 3-1-1-139-05, p 25).

PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud. Käesoleval juhul tuleb otsustada, kas demokraatlikus ühiskonnas on vajalik, et isik, kellele haldusõiguserikkumise eest oli määratud lisakaristuseks eriõiguse äravõtmine, kannaks selle lõpuni pärast 1. septembrit 2002, mil seadused ei näe enam taolist lisakaristust ette. Piirangu proportsionaalsust kontrollitakse abinõu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse abil. Seadusandja on pidanud vajalikuks samaaegselt lisakaristuse ärakaotamisega karmistada põhikaristust. Samuti on samasuguse teo eest ette nähtud juhtimisõiguse peatamine kolmeks kuuks. Lisakaristusest automaatne vabastamine võiks sellises olukorras tuua kaasa varem karistatud isikute põhjendamatult leebe kohtlemise. Äravõetud juhtimisõiguse massiline ennetähtaegne taastamine võib ka anda ühiskonnale õiguspoliitiliselt väära ja eksitava signaali, et riik on uues seaduses asunud liiklusrikkumistesse tegelikkusest märksa leebemalt suhtuma. Seega on lisakaristuse jätkuv kandmine antud juhul sobiv ja vajalik abinõu. Antud juhul on riive ka mõõdukas, kuna juhtimisõiguse peatamine riivab isiku õigusi leebemalt kui näiteks vabaduse võtmine sama pikaks ajaks. Antud juhul ei ole kaalul sellised põhiõigused, mis sunniks karistuse jõussejäämist toetavad väited enda ees taanduma.

Iseseisva väärtusena võib nimetada ka karistusotsuse seadusjõudu, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.

Halduskohtul puudub volitus muuta haldusõiguserikkumise asjas tehtud karistusotsust. Haldusõiguserikkumise eest karistuse määramise otsus ei ole haldusakt HKMS § 4 lg 1 ega HMS § 51 lg 1 tähenduses, sest see halduskaristuse määramise otsus on tehtud riigivõimu jurisdiktsioonilist funktsiooni teostades, mitte haldusülesandeid täites. Halduskohus ei saaks ei politseiprefektuurile ega maa- või linnakohtule teha ettekirjutust isiku vabastamiseks karistusest, sest ka varasema halduskaristuse muutmise otsus ei ole haldusakt. Halduskohus saaks kohustada üksnes politseiprefektuuri isiku taotlust läbi vaatama või seda taotlust kohtule esitama.

Põhiseaduslikud väärtused, millega võib õigustada kõnealuste põhiõiguste piiramist, on ühiskonna õiglustunne, õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu.