Karistusseadustik (lühend - KarS)

Hinnates isiku tegutsemist hädakaitses tuleb esmalt kindlaks teha hädakaitseseisundi olemasolu ja alles seejärel hinnata hädakaitsetegevust ning selle piire (RKKKo 3-1-1-111-04). Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (RKKKo 3-1-1-34-08).

Hinnates, kas tegemist on õiguslikus mõttes ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-15-08).

Kohus peab ka kuritegude ideaalkogumi eest karistust mõistes lähtuma eelkõige isiku süü suurusest, mis sellisel puhul väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust (vt ka RKKKo 3-1-1-5-11, p 8).

Kui aga ringkonnakohus tuvastab erinevalt maakohtust kuritegude ideaalkogumi, tuleb toimida järgmiselt. Esmalt tuleb tühistada maakohtu poolt KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristus ja eri süüteokoosseisude järgi mõistetud üksikkaristused. Seejärel tuleb kõikide kogumit moodustavate tegude eest mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega, mitte aga maakohtu otsusega mõistetud liitkaristusega (vt ka RKKKo 3-1-1-24-03). Kui aga menetluse aluseks on vastav prokuröri apellatsioon, on ringkonnakohtu jaoks KarS § 63 lg 1 järgi mõistetava karistuse ülemmääraks karistus, mis nähakse karistusseadustiku eriosas ette kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest.

Kui aga ringkonnakohus tuvastab erinevalt maakohtust kuritegude ideaalkogumi, tuleb toimida järgmiselt. Esmalt tuleb tühistada maakohtu poolt KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristus ja eri süüteokoosseisude järgi mõistetud üksikkaristused. Seejärel tuleb kõikide kogumit moodustavate tegude eest mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega, mitte aga maakohtu otsusega mõistetud liitkaristusega (vt ka RKKKo 3-1-1-24-03). Kui aga menetluse aluseks on vastav prokuröri apellatsioon, on ringkonnakohtu jaoks KarS § 63 lg 1 järgi mõistetava karistuse ülemmääraks karistus, mis nähakse karistusseadustiku eriosas ette kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest.

Tõendite hindamisel on nende elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (vt ka RKKKo 3-1-1-3-10).

Vt p 17. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

Ideaalkogumis tahtlikult inimesele raske tervisekahjustuse ja ettevaatamatusest tema surma põhjustanud süüdistatavale puhul tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta ka asjaolu, et ohver sai surma - seda hoolimata sellest, et surm on KarS § 117 koosseisuline asjaolu.

Ideaalkogumis tahtlikult inimesele raske tervisekahjustuse ja ettevaatamatusest tema surma põhjustanud süüdistatavale puhul tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta ka asjaolu, et ohver sai surma - seda hoolimata sellest, et surm on KarS § 117 koosseisuline asjaolu.

Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.

Karistusseadustik ei võimalda mõista isikule sama kohtuotsusega ühes ja samas sättes ette nähtud sanktsiooni järgi mitut erinevat üksikkaristust ja neid seejärel KarS § 64 alusel liita.

Hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Seega on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-99-04, p 10.4 ja nr 3-1-1-1-08, p 5).

Väärteomenetluse seadustiku § 87 kohaselt on maakohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, eelkõige selles sisalduva teokirjeldusega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3).

Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt RKKKo nr 3-1-1-99-04, p 10.4).

Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.

Ka haldussanktsioonide kohaldamisel ei saa kedagi halduskorras korduvalt karistada ühe ja sama teo eest ühe ja sama seadusesätte või üht ja sama sotsiaalset huvi (õigushüve) kaitsvate seadusesätete alusel (ne bis in idem reegel). Antud põhimõte omab tähendust ka siis, kui erinevate sanktsioonide kohaldamine on erinevate haldusorganite pädevuses. Ne bis in idem reegel ei laiene aga juhtudele, kui seadus näeb expressis verbis ette võimaluse kohaldada isiku suhtes põhi- ja lisakaristust.

Juhtimisõiguse peatamise alused on sätestatud LS § 41 lg-s 3. Juhtimisõiguse peatamine LS § 41 lg 3 punktides 1-4 sätestatud alustel on oma sisult käsitletav haldustõkendina. LS § 41 lg 3 punktis 5 sätestatud alusel juhtimisõiguse peatamine ei oma tõkendile iseloomulikke funktsioone. Nimetatud haldussanktsiooni kohaldamise aluseks on teatud väärteo toimepanemine. Need väärteod, mille osas jõustunud karistusotsus toob süüdlase suhtes kaasa juhtimisõiguse peatamise, määratleb LS § 41³. Juhtimisõiguse peatamisel LS § 41³ korras on karistusele iseloomuliku repressiooni eesmärk ning see on materiaalselt tõlgendatava karistusena.

Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.