KOHTUMENETLUSÕIGUSTäitemenetlus

Teksti suurus:

Täitemenetluse seadustik (lühend - TMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-109-16 PDF Riigikohus 02.11.2016

TMS § 26 lg-st 2 ja § 59 lg-st 2 ei tulene kohtutäituri õigust nõuda võlgniku abikaasalt täitemenetluseks vajalikke andmeid võlgniku tasunõude kohta. TMS § 26 lg-st 2 ja TMS § 59 lg-st 2 tuleneb kohtutäituri õigus nõuda võlgniku tasunõude kohta andmeid võlgniku suhtes kohustatud isikutelt, sh tööandjalt; andmeid võlgniku vara kohta võlgniku suhtes kohustatud isikutelt ja isikutelt, kelle valduses on võlgniku vara. (p 16)


Elatisabi seaduse eelnõuga (1076 SE I) täpsustati TMS § 26 lg 2 sõnastust ennekõike selleks, et tagada kohtutäiturile õigus nõuda võlgniku töötasuga seotud teavet tööandjalt või isikutelt, kellele võlgnik osutab tasu eest teenust. (p 15)

TMS § 26 lg-st 2 ja § 59 lg-st 2 ei tulene kohtutäituri õigust nõuda võlgniku abikaasalt täitemenetluseks vajalikke andmeid võlgniku tasunõude kohta. TMS § 26 lg-st 2 ja TMS § 59 lg-st 2 tuleneb kohtutäituri õigus nõuda võlgniku tasunõude kohta andmeid võlgniku suhtes kohustatud isikutelt, sh tööandjalt; andmeid võlgniku vara kohta võlgniku suhtes kohustatud isikutelt ja isikutelt, kelle valduses on võlgniku vara. Lisaks peab TMS § 26 lg 2 järgi nõutav teave olema täitemenetluseks vajalik (p 16-17).


TsMS § 258 p-s 3 ei ole silmas peetud, nagu peaks abikaasa andma ütlusi iga asjaolu kohta, millel on mingi puutumus perekonnasuhtega seotud varalise suhtega (sh abikaasade varaga), vaid ütluste andmise kohustust vaidlustes, mille sisuks ongi perekonnasuhetest tingitud varaline vaidlus. Seejuures on TsMS § 257 lg 1 p-s 5 sätestatud privileegi eesmärgiks vältida lähedaste isikute vastu tunnistamisest tekkivat huvide konflikti vaidlustes, kus ei lahendata perekondlikest varalistest suhetest tekkinud vaidlusi, mille puhul sellise konflikti vältimine ei ole juba vaidluse olemusest tulenevalt võimalik (vt sarnased sätted ka KrMS § 71 lg 1 p 5 ja MKS § 64 lg 1 p 5). (p 18)

3-2-1-102-15 PDF Riigikohus 14.10.2015

Kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on iseseisev kokkulepe ning see ei ole käsitatav tagatiskokkuleppe, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega (AÕS § 346 lg 2), olemusliku osana. Kuigi hüpoteegi seadmine ei pruugi olla seotud kokkuleppega kohesele sundtäitmisele allutamise kohta, siis juhul, kui selline kokkulepe on sõlmitud, ei saa kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe TMS § 2 lg 1 p 19 järgi eksisteerida hüpoteegist lahus. Kui pooled on hüpoteegi seadmisel kokku leppinud kinnisasja omaniku kohustuses alluda kohesele sundtäitmisele, kohustub kinnisasja omanik juba ette taluma täitemenetlust kinnisasja suhtes hüpoteegist tulenevalt ning kohesele sundtäitmisele on allutatud kõik hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 11)

Alates TsMS-i jõustumisest 1. jaanuaril 2006 ei muutunud hüpoteegi kohese sundtäitmise võimalused, küll aga piirati kohese sundtäitmise võimalusi väljaspool hüpoteegikäivet (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 13). (p 12)


Hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13; 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-13, p 11). (p 10)

Kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on iseseisev kokkulepe ning see ei ole käsitatav tagatiskokkuleppe, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega (AÕS § 346 lg 2), olemusliku osana. Kuigi hüpoteegi seadmine ei pruugi olla seotud kokkuleppega kohesele sundtäitmisele allutamise kohta, siis juhul, kui selline kokkulepe on sõlmitud, ei saa kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe TMS § 2 lg 1 p 19 järgi eksisteerida hüpoteegist lahus. Kui pooled on hüpoteegi seadmisel kokku leppinud kinnisasja omaniku kohustuses alluda kohesele sundtäitmisele, kohustub kinnisasja omanik juba ette taluma täitemenetlust kinnisasja suhtes hüpoteegist tulenevalt ning kohesele sundtäitmisele on allutatud kõik hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 11)

3-2-1-164-13 PDF Riigikohus 29.01.2014

Kuna kohtutäitur on TMS § 2 lg 1 p 16 järgse täitedokumendi korral sissenõudja, siis võib ta esitada avalduse TMS § 149 lg 1 alusel kinnisasjale sissenõude pööramiseks, kui kinnisasja on varem arestinud teine kohtutäitur. Kinnisasja arestinud kohtutäitur peab ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri avalduse rahuldama (vt erandite kohta määruse p-s 13 viidatud kohtupraktikat). (p 12) Ühinemisavaldust esitav kohtutäitur võib avalduse esitada ka sissenõudja eest, kes esitas talle TMS § 23 järgse täitmisavalduse. Ühinemisavaldust esitav kohtutäitur ei ole selles menetluses sissenõudja esindaja, vaid ta on menetlusökonoomia ja tõhusa täitemenetluse huve silmas pidades käsitatav üksnes avalduse tehnilise edastajana. Ühinemisavalduse esitamiseks peab kohtutäituril olema sissenõudja nõusolek või hilisem heakskiit. Kohtutäituri vahendusel esitatavale TMS § 149 järgsele avaldusele tuleb lisada samasugused dokumendid nagu TMS § 23 järgsele täitmisavaldusele (vt nt Riigikohtu 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p 36, Riigikohtu 20. novembril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13 tehtud määruse p-d 14 ja 15). (p 13)


Kuna kohtutäitur on TMS § 2 lg 1 p 16 järgse täitedokumendi korral sissenõudja, siis võib ta esitada avalduse TMS § 149 lg 1 alusel kinnisasjale sissenõude pööramiseks, kui kinnisasja on varem arestinud teine kohtutäitur. Kinnisasja arestinud kohtutäitur peab ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri avalduse rahuldama (vt erandite kohta määruse p-s 13 viidatud kohtupraktikat). (p 12) Ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril on õigus saada kinnisasja müügist saadud tulemist raha menetluse alustamise tasu ning täitekulude katteks. Kohtutäituri põhitasu saamise õigust ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril ei ole, sh ka juhul, mil kinnisasja müünud kohtutäitur kannab müügist saadud tulemi arvel ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituri kontole raha, mis on mõeldud TMS § 23 järgi täitmisavalduse esitanud sissenõudja nõude rahuldamiseks. See raha tuleb ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril tervikuna edasi kanda sissenõudjale. Alguses TMS § 23 järgi täitmisavalduse esitanud ja hiljem sissenõudega ühinenud sissenõudja nõue rahuldatakse TMS §-s 174 sätestatud korras vastavalt tema nõude liigile/tagatusele (vt selle kohta täiendavalt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 19 ja 20). Ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri tasu ja täitekulude nõue (menetluse alustamise tasu ja täitekulude ulatuses) rahuldatakse TMS § 174 lg 3 p 3 alusel. Seda nõuet ei ole alust rahuldada eelisjärjekorras TMS § 174 lg 2 järgi. Kinnisasja müüv kohtutäitur ei tohi võlgnikult nõuda vähemalt kohtutäituri põhitasu nende täitmisavalduste menetlusse võtmise eest, mis esitati TMS § 149 alusel. Tema saab menetluse alustamise tasu, põhitasu ja enampakkumise lisatasu (KTS §-des 43 ja 45 sätestatud tingimustel) selle menetluse eest, milles ta korraldas kinnisasjas arestimise ja müügi. Küll on kinnisasja müüval kohtutäituril õigus nõuda täitekulu nende toimingute eest (eelkõige võlgniku teavitamine), mis tal tuleb teha TMS § 149 järgse ühinemisavalduse esitamise tõttu. (p 18)


Kohtutäitur on TMS § 2 lg 1 p-s 16 nimetatud täitedokumendi olemasolu korral täitemenetluse osaline, sissenõudja. Kui kohtutäitur on TMS § 2 lg 1 p 16 järgse täitedokumendi korral sissenõudja, on ta õigustatud esitama ka TMS § 217 lg-s 1 nimetatud kaebuse, juhul kui tema väljastatud täitedokumenti täidab erandjuhul teine kohtutäitur. (p 11)


Ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril on õigus saada kinnisasja müügist saadud tulemist raha menetluse alustamise tasu ning täitekulude katteks. Kohtutäituri põhitasu saamise õigust ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril ei ole, sh ka juhul, mil kinnisasja müünud kohtutäitur kannab müügist saadud tulemi arvel ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituri kontole raha, mis on mõeldud TMS § 23 järgi täitmisavalduse esitanud sissenõudja nõude rahuldamiseks. See raha tuleb ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril tervikuna edasi kanda sissenõudjale. Ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri tasu ja täitekulude nõue (menetluse alustamise tasu ja täitekulude ulatuses) rahuldatakse TMS § 174 lg 3 p 3 alusel. Seda nõuet ei ole alust rahuldada eelisjärjekorras TMS § 174 lg 2 järgi. Kinnisasja müüv kohtutäitur ei tohi võlgnikult nõuda vähemalt kohtutäituri põhitasu nende täitmisavalduste menetlusse võtmise eest, mis esitati TMS § 149 alusel. Tema saab menetluse alustamise tasu, põhitasu ja enampakkumise lisatasu (KTS §-des 43 ja 45 sätestatud tingimustel) selle menetluse eest, milles ta korraldas kinnisasjas arestimise ja müügi. Küll on kinnisasja müüval kohtutäituril õigus nõuda täitekulu nende toimingute eest (eelkõige võlgniku teavitamine), mis tal tuleb teha TMS § 149 järgse ühinemisavalduse esitamise tõttu. (p 18)

3-2-1-4-13 PDF Riigikohus 17.12.2013

Vanem on kohustatud enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse alustamist läbima kohtuliku lepitusmenetluse. Enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav. Küll aga on sundtäidetav ka TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13). (p 61)


TMS § 179 lg-st 2 koosmõjus §-dega 183 ja 26¹ tulenev kohtutäituri õigus määrata lapsega suhtlemise asjas täitmist takistavale vanemale sunniraha ei ole põhiseadusega vastuolus. (p 54)

Kehtiva õiguse kohaselt ei ole seadusandja kohtutäituri kohaldatavat sunniraha käsitanud karistusena. Kohustatud isikule ei tehta süüpõhimõttest lähtuvalt sotsiaaleetilist etteheidet. Sunniraha rakendamisel taotletakse kohustatud isiku mõjutamist kohtulahendit täita. Sunniraha on väärtusneutraalne sunnivahend (p -d 42, 45, 47, 48) Täitemenetluses sunniraha määramise esmaseks eelduseks on asjaolu, et kohtulahendit, mille täitmiseks soovib kohtutäitur sundi kohaldada, saab kohtutäitur täitemenetluse korras täita ning selle täitmist kohustatud isikult nõuda. Sunniraha määrates tuleb kohtutäituril kontrollida TMS § 179 lg-s 2, §-s 183 ja §-s 26¹ sätestatud sunniraha kohaldamise eeldusi. (p 68) Kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega mitte asjaolu, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Muu hulgas saab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmise takistamiseks pidada seda, kui lapsega koos elav vanem keeldub võimaldamast lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja muudab suhtluse võimatuks. (p 69) Lisaks saab kohtutäitur sunniraha määrates arvestada küll asjaolu, et vanem on varem täitemenetluse ajal korduvalt sundtäitmist takistanud, ning see annab alust hoiatada vanemat sunniraha määramise eest, kuid sunniraha saab määrata üksnes juhul, kui vanem takistab lapsel teise vanemaga suhelda ka sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. Sunniraha määramise eesmärgiks on mõjutada lapsega suhtlemist takistavat vanemat ja veenda teda kohtulahendi täitmise vajalikkuses, mitte kohaldada sunnivahendit vanema varasemate tegude eest. (p 70) Vanem on kohustatud enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse alustamist läbima kohtuliku lepitusmenetluse. Enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav. Küll aga on sundtäidetav ka TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13). (p 61)

Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)


Sunniraha määramise hoiatuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse puhul ei ole õiguskaitse vajalik olukorras, kus isik saab esitada kaebuse ka kohtutäituri sunniraha määramise otsuse peale. Hoiatuse eesmärgiks on anda kohustatud isikule teada, et kui ta ei asu täitedokumenti kindlaks kuupäevaks täitma, määrab kohtutäitur talle sunniraha. (p 58)


Kui kohus on teinud vanema ja lapse suhtlemise kohta täitemenetluses täidetava kohtulahendi, saab kohtutäitur lähtuda eeldusest, et kohtulahendi täitmine on lapse parimates huvides. (p 75)

Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)


Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)

3-2-1-141-13 PDF Riigikohus 16.12.2013

TsÜS § 159 lg 2 järgi ei loeta aegumist katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks või kui täitedokument võetakse enne täitetoimingut tagasi või kui tehtud täitetoiming tühistatakse. See tähendab esmalt, et katkemise toime on täitedokumendi täitmiseks esitamisel üksnes juhul, kui selle alusel ka täitemenetlust alustatakse, st kui täitedokument on nõuetekohane ja täitemenetluse eeldused on täidetud. „Täitedokumendi tagasivõtmiseks" viidatud sätte tähenduses tuleb lugeda eelkõige TMS § 48 lg 1 p 1 järgset täitemenetluse lõpetamist sissenõudja avalduse alusel. Sel juhul ei loeta aegumist samuti katkenuks ja aegumist arvestatakse täitedokumendist tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise ajast. Nii välditakse korduva täitemenetluse algatamisega aegumise ebamõistlikult pikaks venitamist. „Täitetoimingu tühistamiseks" saab viidatud sätte mõttes lugeda mh täitemenetluse lõpetamist TMS § 48 lg 1 p 4 alusel nt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtulahendile tuginedes või TMS § 48 lg 1 p 7 alusel täitemenetluse põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu. (p 29)


Enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema kümne aasta pikkune ja 1. märtsil 2021 lõppev aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt põhjenduste kohta lähemalt Riigikohtu 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11–13). (p 22)


Pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt ka Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04, p 25). Esitatud dokumentaalne tõend, millest tulenevatele asjaoludele ei ole pooled tuginenud, on asjakohatu ja tuleb tagastada. (p 17)

3-2-1-147-13 PDF Riigikohus 04.12.2013

Sundenampakkumise akti kui täitedokumendi (TMS § 2 lg 1 p 15) alusel toimuv kinnisasja valduse väljanõudmise menetlus tuleb korraldada TMS § 180 reeglite järgi (vt Riigikohtu 4. juuni 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-12, p 13). (p 17)

TMS § 180 lg 1 sätestab erandi TMS § 25 lg 1 teise lause maksimaalsest vabatahtliku täitmise tähtajast (30 päeva), kuid ei reguleeri minimaalset tähtaega (10 päeva). (p 14)

TMS § 180 lg 1 ei sätesta kolmekuulist tähtaega igas kinnisasja vabastamise menetluses, vaid näeb selle ette maksimumtähtajana. (p 17)

TMS § 180 lg-t 2 tuleb tõlgendada nii, et kinnisasja väljaandmise menetluses on vabatahtliku täitmise tähtaeg minimaalselt 14 päeva ning selle kohta toimetatakse võlgnikule kätte vaid üks täitmisteade. Kuna TMS § 180 lg 2 p 3 kohaselt märgitakse täitmisteates ka kinnisasja sundkorras vabastamise päev, peab kohtutäitur määrama selle päeva arvestusega, et täitmisteade toimetatakse kätte nii, et vabatahtliku täitmise tähtajaks jääb vähemalt 14 päeva. Seega on mh vaja arvestada teate kättetoimetamisega kaasneda võiva viivitusega.

Võlgniku õiguste kaitse huvides tuleb TMS § 180 lg 2 järgses täitmisteates märkida ka need andmed, mis on loetletud TMS § 24 lg-s 3 ega kattu § 180 lg 2 loeteluga. (p 16)

Kinnisasja väljaandmise menetluses peab vabatahtliku täitmise tähtaeg olema pikem kui muudel juhtudel. Sissenõudja õigustatud huvi kõrval tuleb arvestada ka iga juhtumi asjaolusid, sh Eesti kliimatingimusi, võlgnikul ka teise elukoha olemasolu, ruumide suurust jms. (p 15)

3-2-1-138-13 PDF Riigikohus 20.11.2013

TMS § 2 lg 1 sätestab täitedokumentide loetelu, mille ühine nimetaja on see, et kõikide nende täitedokumentide alusel võib pöörduda otse kohtutäituri poole täitemenetluse alustamise taotlusega. Seega on seadusandja eeldanud, et dokumendid pärinevad õiguskindlast allikast. Siiski võib õiguskindluse määr olla erinev. Õiguskindluse seisukohalt on kõige vähem problemaatilised kohtute lahendid. Problemaatilisemad on aga notariaalsed lepingud kui täitedokumendid ja erinevad haldusaktid ning kohtuvälise menetleja otsused kui täitedokumendid. Nende täitedokumentide korral ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ sundtäitmise eelduste täitmist kontrollinud või poolte vahel tekkinud vaidlust läbi vaadanud. Hüpoteegiga tagatud nõuete korral on kohtutäituril kohustus täitemenetluse alustamise eeldusi kindlaks määratud ulatuses kontrollida. (p 14) Kohtutäituril on kohustus kontrollida kättetoimetamist tõendavate dokumentide olemasolu ning nende sisu ulatuses, mis on kohtutäituri pädevuses täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet arvestades. (p 18) Trahviteate sundtäitmisele esitamisel tuleb kohtutäiturile esitada ka trahviteate kättetoimetamist kontrollida võimaldavad andmed. (p 16)


Põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral (eelkõige võlgniku õiguse rikkumise tõttu) võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust. (p 22)


Avaldaja on kaebuses palunud tühistada kohtutäituri otsuse tasu määramise kohta, põhjendades kaebust sellega, et kohtutäitur ei olnud kontrollinud täitemenetluse alustamise tingimuste olemasolu. Selline kaebus on lubatav, arvestades ka asjaolu, et kohtutäituri tasu otsus, mida avaldaja vaidlustas, ei olnud tasu osas lõplik. Kättetoimetamistõendi esitamise kui täitemenetluse formaalse eelduse kontrollimine on kohtutäituri pädevuses. (p 17)


Hüpoteegiga tagatud nõuete korral on kohtutäituril kohustus täitemenetluse alustamise eeldusi kindlaks määratud ulatuses kontrollida. (p 14) Kohtutäituril on kohustus kontrollida kättetoimetamist tõendavate dokumentide olemasolu ning nende sisu ulatuses, mis on kohtutäituri pädevuses täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet arvestades. (p 18) Trahviteate kättetoimetamist tõendavad andmed puudutavad täitemenetluse lubatavuse eeldusi. Kui trahviteadet ei ole võlgnikule kätte toimetatud, ei ole alust täitemenetlust alustada, sest võlgnikul ei olnud võimalust hoiatustrahvi vaidlustada ning see ei ole jõustunud. Kohtutäitur võib täitemenetlust alustada vaid siis, kui täitedokumendi kättetoimetamine on usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust. Trahviteate sundtäitmisele esitamisel tuleb kohtutäiturile esitada ka trahviteate kättetoimetamist kontrollida võimaldavad andmed. (p 16)

3-2-1-114-13 PDF Riigikohus 06.11.2013

Osa omamine annab ÄS § 148 lg 5 kohaselt osanikule õigusaktides ettenähtud õigused ja kohustused. Sarnased õigused aktsionärile annab aktsia omamine. (p 11)

ÄS §-s 166 sätestatud osaniku õigus saada teavet kuulub igale osa ühisomanikule isiklikult ja seda õigust ei pea osa ühisomanikud ühiselt teostama, kuna teabeõigust teostades ei saa ühe osa ühisomanik kuidagi teist ühisomanikku kahjustada. (p 14)

Kui isikul (kes ei pruugi olla enam osaühingu osanik) ei ole õigust saada teavet ÄS § 166 alusel, võib tal selline õigus olla VÕS §-de 1014 või 1015 alusel (vt nende nõuete kohta täpsemalt Riigikohtu 17. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-10, p 11−15). Põhistada tuleb õigustatud huvi ja täidetud peavad olema muud viidatud paragrahvides nimetatud tingimused. (p 12)


Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei saa väärata jõustunud kohtulahendit, mille toime ei ole suunatud tulevikku. Seda keelab TMS § 221 lg 1 viimane lause. (p 12)


ÄS §-s 166 sätestatud osaniku õigus saada teavet kuulub igale osa ühisomanikule isiklikult ja seda õigust ei pea osa ühisomanikud ühiselt teostama, kuna teabeõigust teostades ei saa ühe osa ühisomanik kuidagi teist ühisomanikku kahjustada. (p 14)

Kui isikul (kes ei pruugi olla enam osaühingu osanik) ei ole õigust saada teavet ÄS § 166 alusel, võib tal selline õigus olla VÕS §-de 1014 või 1015 alusel (vt nende nõuete kohta täpsemalt Riigikohtu 17. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-10, p 11−15). Põhistada tuleb õigustatud huvi ja täidetud peavad olema muud viidatud paragrahvides nimetatud tingimused. (p 12)

3-2-1-105-13 PDF Riigikohus 03.10.2013

Seadusel põhinev elatis TMS § 131 tähenduses peab olema võlgniku sissetulek (elatis võlgnikule), mitte kellegi teise isiku sissetulek. Tegemist peab olema olukorraga, mil võlgnikule kuuluvast muust varast nõude rahuldamiseks ei piisa, sel juhul on võimalik arestida võlgniku sissetulek, mida TMS § 131 lg 1 üldreegli kohaselt muidu arestida ei saaks. Riiklikku peretoetust TMS § 131 lg 1 p-s 1 sätestatud keelu tõttu arestida ei saa (seda ka mitte TMS § 131 lg 2 alusel). (p 17) Kui kohtutäitur on arestitud elatise summa alusetult sissenõudjale üle kandnud, on avaldajal õigus esitada sissenõudja vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Välistatud ei ole ka kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas. Kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu on välistatud juhul, mil võlgnik oli kohtutäiturile andnud ebaõigeid andmeid oma kontode kohta (vt Riigikohtu 4. märtsil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08 tehtud määruse p 16). (p 19)


Kui kohtutäitur on arestitud elatise summa alusetult sissenõudjale üle kandnud, on avaldajal õigus esitada sissenõudja vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Välistatud ei ole ka kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas. Kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu on välistatud juhul, mil võlgnik oli kohtutäiturile andnud ebaõigeid andmeid oma kontode kohta (vt Riigikohtu 4. märtsil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08 tehtud määruse p 16). (p 19)

3-2-1-88-13 PDF Riigikohus 18.09.2013

TMS § 48 lg 1 p 2 ja 3 ning KTS § 41 lg 2 peavad lubatavaks kohustuse täitmist otse sissenõudjale. (p 15) Kui võlgnik on maksnud raha sissenõudja kontole ja esitanud selle kohta tõendi kohtutäiturile, tuleb täitemenetlus lõpetada (vt ka Riigikohtu 28. aprilli 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-11, p 12). Kirjaliku dokumendi all TMS § 48 lg 1 p 2 tähenduses tuleb mõista igasugust dokumenti, mis ei tähenda küll automaatselt sissenõudja nõude rahuldamist (täitmist), kuid loob selle eelduse. Kohtutäituril on üldjuhul otstarbekas tasumise kohta kirjaliku dokumendi saamisel kontrollida sissenõudjalt üle, kas täitmine on väidetavas ulatuses toimunud, ja seda eriti siis, kui dokumendist ei järeldu selgelt kohustuse täitmist. Samuti ei tõenda maksekorraldus iseenesest veel sissenõudja konto krediteerimist. Kui sissenõudja täitmist ei kinnita või tekib tal seoses täitmisega muu materiaalõiguslik vaidlus, ei ole kohtutäituril menetluse lõpetamiseks alust. (p 16) Ka TMS § 24 lg 1 ei võta võlgnikult õigust täita kohustus otse sissenõudjale. (p 17)

3-3-1-28-13 PDF Riigikohus 18.06.2013
3-3-1-25-13 PDF Riigikohus 10.06.2013

Käibemaksuga maksustatakse ja ostja saab sisendkäibemaksuna maha arvata üksnes sellise käibemaksusumma, mis on arvestatud tehingutelt, millest tekib Eestis käive, ja tingimusel, et neid tehinguid ei käsitata maksuvaba käibena. Käivet ei teki ettevõtte või selle osa üleandmisest võlaõigusseaduse tähenduses. Ettevõtte üleminekut reguleerib kehtivas õiguses esmajoones VÕS 9. peatüki 4. jagu (§ d 180–185). VÕS § 181 kohaselt ei kohaldata VÕS 9. peatüki 4. jao sätteid ettevõtte üleminekule juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise puhul, samuti kui ettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige sundtäitmisel või pankrotimenetluses.

VÕS § 181 omab KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust. Samas ei välista VÕS § 181 igasugust TMS-ga reguleeritud vara müüki VÕS rakendusalast. Otsuses asjas nr 3-2-1-131-12, p-s 12 on leitud, et täitemenetluse seadustik ei keela kasutada ostueesõigust, kui kinnisasi müüakse kohtutäituri kontrolli all TMS §-s 102 sätestatud korras. Sellist praktikat ei saa tunnustada, mis võimaldab võlgnikul ostueesõiguse kasutamise vältimiseks taotleda asja müümist kohtutäituri kontrolli all.

Vara müük TMS § 102 alusel erineb oluliselt muust selle seadustikuga reguleeritud vara müügist täitemenetluses. VÕS §-s 181 kasutatud mõiste „sundtäitmisel“ ei tähenda TMS § 102 viisil müümist, sest TMS § 102 lg-s 6 on selgelt ja ühemõtteliselt viidatud võlaõigusseaduse kohaldatavusele. Seega ei välista kinnisasjade müük kohtutäituri kontrolli all TMS § 102 lg 1 tähenduses ettevõtte üleminekut VÕS § 180 järgi ning VÕS §-st 181 tulenev piirang ei rakendu.


Kinnistute võõrandamisel, mis ei olnud KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt käsitatav käibena, kehtib ostja kohta põhimõte, millest lähtuvalt sisendkäibemaksu mahaarvamine toimub selle alusel, mida ostja hakkab või kavatseb hakata omandatud kinnistuga tegema – kas sellest tekib maksustatav või maksuvaba käive.

Maksuhaldur pole kahtluse alla seadnud asjaolu, et mittekäibena käsitatav tehing oli ettevõtlusega seotud. Sellises olukorras ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramine õigustatud. Kinnistute soetamise viis, st ettevõtte üleminek, ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramisel asjassepuutuv argument. Otsuses asjas nr 3-3-1-3-09 on leitud, et sisendkäibemaks arvatakse maha kohe kaupade ja teenuste soetamisel või nende eest tasumisel, sõltumata sellest, millal tegelikult hakatakse kaupa või teenust kasutama. Sisendkäibemaksu mahaarvamisel pole oluline, kas ostja on tasunud kauba või teenuse eest osaliselt või täies ulatuses. Mahaarvamine on lubatud, kui tegemist on maksustatava käibe tarbeks soetatud kauba või teenusega. Seda seisukohta ei muudeta, sest käibemaksu kumuleerumist tuleb vältida. Käibemaksu kumuleerumist on analüüsitud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-21-02 (vt p 18).

3-3-1-4-13 PDF Riigikohus 30.04.2013

Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtu-vaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjaliku menetluse puhul esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Menetluskulu dokumendid on esitatud tähtaegselt, kui need on esitatud küll pärast sisulise lahendi tegemist, kuid kohtu poolt antud tähtaja jooksul. Sellisel juhul ei ole asjakohane viidata ka tööpäeva lõpule, sest HKMS § 68 lg-te 1 ja 2 järgi võib avaldust esitada kogu tähtaja vältel kuni kella 24.00-ni tähtpäeval.


MKS § 136^1 lg 1 (redaktsioonis kehtivusega 01.01.2011 kuni 30.11.2012) ja § 130 lg 1 p 6 alusel on maksuhalduril halduskohtu loal õigus tulevase maksukohustuse täitmise tagamiseks arestida maksukohustuslase rahalisi nõudeid ja keelata isikul neid sisse nõuda. Rahandusministri 19.12.2008 määruse nr 51 "Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord" § 6 kohaselt hallatakse ettemaksukontol isiku rahalisi toiminguid. Maksukorralduse seadus ei näe ette ettemaksukonto arestimise võimalust. Isiku pangakonto arestimise võimalust sätestavat MKS § 131 lg-t 1 ei saa kasutada analoogia alusel ettemaksukonto arestimiseks. Ettemaksukonto arestimine ei ole siiski võimatu, sest kontol on maksukohustuslase rahalised nõuded riigi vastu ning seetõttu tuleb konto arestimist käsitleda ettemaksukontol oleva rahalise nõude arestimisena MKS § 130 lg 1 p 6 ja TMS § 111 tähenduses. Ettemaksukonto arestimine kui isiku õigusi oluliselt riivav meede vajaks aga seadusandjapoolset reguleerimist.

Maksuhaldur ei pea loa taotlemiseks ootama, millal isik hakkab oma vara võõrandama ja muudab end maksejõuetuks. Kohtult võib taotleda luba täitmist tagavate toimingute sooritamiseks juba siis, kui on olemas põhjendatud kahtlused, näiteks käimasoleva maksumenetluse käigus kogutud tõendid, isiku ebausaldusväärne käitumine maksuõigussuhetes ja maksupettusele viitavad asjaolud.

Kohus peab loa andmisel arvestama, et täitmist tagavate toimingute sooritamine piirab maksukohustuslaste õigusi ja vabadusi. Seetõttu peab nende kohaldamine olema vajalik ja mõõdukas.

Ettemaksukonto arestimine tagastusnõude tuvastamiseks ette nähtud tähtaegu ei peata ega pikenda. Enammakse ei jõua ettemaksukontole enne tagastusnõude aktsepteerimist. Tagastusnõude aktsepteerimisega on tagastusnõude tuvastamise menetlus MKS §‑de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõppenud, kuna asjas puudub menetlus, mille tagamiseks saaks täitmist tagava toiminguna isiku ettemaksukontot arestida.


Tagastusnõude näol on tegemist isiku õigusega saada tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse. Eristada tuleb tagastusnõude tuvastamise ja täitmise nõudeid (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-89-06). Maksuhaldur kontrollib tagastusnõude tuvastamisel enammakse olemasolu ja õigsust ning kui enammakset ei ole tekkinud, teeb selle kohta motiveeritud maksuotsuse. Maksuhaldur aktsepteerib tagastusnõuet, kui seda välistavaid asjaolusid ei tuvastata. Tagastusnõude tuvastamise menetlus lõpeb enammakse kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole.

Tagastusnõude täitmiseks peab maksukohustuslane esitama maksuhaldurile vastava taotluse (MKS § 106 lg 1). Käibedeklaratsiooniga (rahandusministri määrusega kehtestatud vorm KMD, RT I, 04.04.2012, 12) ei saa tagastusnõude täitmise taotlust esitada. Deklaratsiooni täitmise juhendi kohaselt tuleb enammakstud käibemaksu (sh ka eelnevate perioodide enammakstud käibemaksu) tagastamise taotlemisel esitada taotlus ettemaksukontol oleva raha tagastamiseks või kandmiseks teise isiku ettemaksukontole. Maksukohustuslane võib jätta enammakse ka tulevaste rahaliste kohustuste katteks.


Kui tagastusnõude tekkimist kontrollitakse ilma tagastusnõude täitmise taotluseta, kohaldatakse § 106 lg tes 2, 2^1, 3 ja 7 ning §-s 107 sätestatut. Seega kehtivad ka ilma tagastusnõude täitmise taotluseta enammakse tuvastamise menetluses samad tähtajad. Käibemaksu tagastusnõude õigsust saab kontrollida maksimaalselt 120 päeva jooksul ning kui tähtaja peatamise alused puuduvad, tuleb 120 päeva jooksul tagastusnõue aktsepteerida või jätta aktsepteerimata ja teha kirjalik motiveeritud otsus. Tagastusnõude täitmise taotluse olemasolu korral tuleb kontrollitud tagastusnõue viivitamata täita (MKS § 106 lg 2). Tagastusnõude seadusega sätestatud tähtaja jooksul täitmata jätmisel on maksuhaldur kohustatud arvestama tähtpäevaks tagastamata summalt intressi (MKS § 116 lg 2).

Tagastusnõude kontrollimiseks ettenähtud tähtajaga arvestamata jätmist ei saa põhjendada võimalusega tagastusnõue arestida ja sellele täitemenetluse käigus nagu rahalisele nõudele sissenõuet pöörata (MKS § 34 lg 1). Käibemaksu tagastusnõude menetlemisel tuleb järgida MKS § des 106 ja 107 ning KMS §-s 34 ette nähtud erikorda ja -tähtaegu.

Tagastusnõude aktsepteerimine ja selle täitmine ei välista edaspidist täielikumat kontrolli ning maksusumma lõplikku kindlaksmääramist MKS § 98 lg s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Selleks tuleb algatada vastav üksikjuhtumi kontrollimenetlus.


Kui tagastusnõue ei ole piisavalt tõendatud, võib maksuhaldur § 107 lg 3 alusel pikendada kirjaliku motiveeritud otsusega tagastusnõude täitmise tähtaega ning anda tagastusnõude esitajale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Kui tõendeid ei esitata tähtaegselt, teeb maksuhaldur otsuse enammakse tagastamata jätmise kohta.

Ettemaksukonto arestimine tagastusnõude tuvastamiseks ette nähtud tähtaegu ei peata ega pikenda. Enammakse ei jõua ettemaksukontole enne tagastusnõude aktsepteerimist. Tagastusnõude aktsepteerimisega on tagastusnõude tuvastamise menetlus MKS §‑de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõppenud, kuna asjas puudub menetlus, mille tagamiseks saaks täitmist tagava toiminguna isiku ettemaksukontot arestida.

3-2-1-41-13 PDF Riigikohus 30.04.2013

TMS § 189 lg-s 1 ja § 188 lg-s 1 on sätestatud õigust (nõuet) lõpetav tähtaeg, mitte nõude aegumise tähtaeg. TsÜS § 142 lg 1 esimeses lauses on nõude aegumise kontekstis termin „nõue" defineeritud kui õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Sellise nõudega TMS §-des 188 ega 189 tegemist ei ole.


TsÜS § 142 lg 1 esimeses lauses on nõude aegumise kontekstis termin „nõue" defineeritud kui õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist. TMS §-des 188 ega 189 ei ole tegemist ülalnimetatud nõudega, vaid sätestatud on õigust (nõuet) lõpetav tähtaeg.


TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt sellega seoses Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13; 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 11).


PankrS § 110 lg 2 saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on hageja väidetud asjaoluna kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 19. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 15).


TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud. TMS § 188 lg 2 järgi ei eeldata seda, et võlgniku lähikondsega tehtud tehinguga kahjustatakse võlausaldaja huvisid. Selles sättes nimetatud eeldus kehtib vaid juhul, kui võlausaldaja huvide kahjustamine on tõendatud. Selle asjaolu tõendamise koormus lasub hagejal. TMS §-de 189 ja 188 tõlgendamisel on abiks Riigikohtu 23. septembril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-70-05 tehtud otsuse p-s 33 ja 19. detsembril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07 tehtud otsuse p-s 17 esitatud seisukohad.

3-3-1-82-12 PDF Riigikohus 09.04.2013

MKS § 136^1 lg 4 riivab maksukohustuslase abikaasa PS § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebepõhiõigust ehk õigust tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning tulenevalt kohtulahendi olemusest ning tuginedes mõistlikele põhjendustele on seadusandja pädev edasikaebeõigust diferentseerima (vt otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, p 38).

Edasikaebepõhiõiguse piiramine võib olla lubatav maksude parema laekumise tagamiseks. Samas ei aita MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lg-s 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale määruskaebuse esitamise välistamine kaasa maksude paremale laekumisele, kuna edasikaebeõiguse andmine ei kahjusta maksude parema laekumise eesmärki.


Ringkonnakohtu määruse resolutsiooniga ei ole ühisomandisse kuuluva kinnisvara käsutamine piiratud mitte üksnes maksukohustuslasel, vaid ka tema abikaasal, mida kinnitab ka kinnistusraamatu III jagu, mille kohaselt on keelumärge seatud kogu ühisvarale. Samas aga ei ole maksuhaldur halduskohtult taotlenud ühisomandi käsutamise keelamist maksukohustuslase abikaasal. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus väljunud esitatud taotluse piiridest ning läinud vastuollu HKMS § 2 lg 3 esimese lause ja HKMS § 41 lg 1 teise lausega, mille kohaselt ei või kohus teha lahendit nõude ega aluse kohta, mida ei ole taotletud, ega ületada taotluse piire.


Selguse huvides tuleks eelistada, et kohtumenetluse regulatsioon paikneks vahetult kohtumenetlust reguleerivas õigusaktis. Sellist sätet kehtestav seadus peab olema vastu võetud Riigikogu koosseisu häälteenamusega (vt otsus asjas nr 3-4-1-7-08, p 30). Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, millega MKS § 136^1 lg 4 kehtestati, võeti Riigikogus vastu 73 poolthäälega. Mõistete „maksuhaldur“ ja „maksukohustuslane“ puhul on tegemist olemuslikult maksuseaduste reguleerimisesemesse kuuluvate mõistetega, seetõttu ei pea nende mõistete definitsioone kehtestavad sätted olema vastu võetud Riigikogu koosseisu häälteenamusega.

Konstitutsioonilistes seadustes ja lihtseadustes paiknevates konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisesemesse kuuluvaid küsimusi reguleerivates sätetes võib kasutada lihtseadustes defineeritud mõisteid, kui vastava küsimuse reguleerimine ei kuulu olemuslikult konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. Selline olukord, kus puuduksid üldse seosed konstitutsiooniliste ja lihtseaduste vahel, ei oleks põhiseaduslikult nõutav ega otstarbekas.


Enne rahalise nõude või kohustuse määramist saab maksuhaldur MKS § 136^1 korras taotleda kinnisasja käsutamise keelamist vaid maksukohustuslasel (vt analoogselt määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 35; otsus asjas nr 3-3-1-28-11, p 45). Samuti peab loa taotlemise üheks eelduseks olema rahalise nõude või kohustuse määramine (määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p d 49 ja 50). Kuna praegusel juhul abikaasa ei ole maksukohustuslane ja maksuhaldur ei plaaninud tema suhtes rahalist nõuet või kohustust määrata, siis ei ole ka abikaasa suhtes loa andmise eeldused täidetud. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus osas, millega anti luba taotleda käsutamise keelumärke kandmine ühisomandis olevale mõttelisele osale kinnistust ja reaalosale elu- ja mitteeluruumist ning anda maksuhaldurile luba loa keelata maksukohustuslasel käsutada ühisomandis olevat mõttelist osa kinnistust ja reaalosa elu- ja mitteeluruumist. Kinnistusraamatu registriosa III jakku kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes maksukohustuslasel.

3-2-1-134-12 PDF Riigikohus 06.03.2013

Täitemenetluse seadustikust (eelkõige TMS §-st 131) ega muudest õigusaktidest, sh Euroopa Liidu õigusaktidest, ei tulene keeldu pöörata sissenõuet võlgniku saadud toetusele kui sissetulekutele. (p 20)


Täitemenetluse seadustikust (eelkõige TMS §-st 131) ega muudest õigusaktidest, sh Euroopa Liidu õigusaktidest, ei tulene keeldu pöörata sissenõuet võlgniku saadud toetusele kui sissetulekutele. (p 20) EK 19. mai 1998. a otsuses kohtuasjas C-132/95 leidis EK, et ühenduse õigus ei välista seda, et liikmesriik tasaarvestab ühenduse õigusnormide kohase põllumajandustoetuse saajale võlgnetava summa ja liikmesriigile tasumata (maksu)võla, tingimusel et ühenduse õiguse tõhusust mingil juhul ei kahjustata ning ettevõtjaid koheldakse võrdselt. Ühenduse õiguse kahjustamist käsitleti otsuses eelkõige vaid selles kontekstis, et toetuse tasaarvestuse suhtes kohaldatavad riiklikud eeskirjad ei või olla tootja suhtes vähem soodsad kui need eeskirjad, mida kohaldatakse vaid riigisiseste nõuete tasaarvestamiseks. Viidatud lahend käsitles ka nõukogu 30. juuni 1992. a määruse (EMÜ) nr 1765/92 art 15 lg 3 tõlgendamist. See artikkel sätestas, et määruses nimetatud summad (toetused) makstakse toetuse saajatele välja täies ulatuses. EK leidis, et art 15 lg 3 nõuetekohasel tõlgendamisel ei keelata selles liikmesriigi nõuete tasaarvestamist toetuse summadega. Kolleegium viitab, et art 15 lg-ga 3 analoogiline norm on sätestatud ka määruse nr 73/2009 art 29 lg-s 1. Kuigi viidatud EK lahendis oli tegemist riigi nõuete tasaarvestamismenetlusega, mitte arestimismenetlusega, olid toetuse saajad selles asjas seisukohal, et sundtasaarvestuse asemel oleksid Taani ametiasutused võinud kasutada nt arestimismenetlusi (p 32). Kohtulahendi p-s 9 kirjeldatud Taani toonase regulatsiooni kohaselt võis riik nagu muugi võlausaldaja taotleda võlgnikule makstava toetuse arestimist. Kui riik (Taani) on taotlenud toetuse saamise õiguse arestimist, makstakse see toetus otse talle, nagu seda makstaks ükskõik millisele arestimismenetlust kasutanud eravõlausaldajale. (p 19) Eesti õigusaktides ei sätestata keeldu, et PRIA toetuse väljamaksmisele suunatud nõuet ei võiks loovutada. Ka nõukogu 19. jaanuari 2009. a määrus (EÜ) nr 73/2009 eesmärkidega on kooskõlas järeldus, et lubatud on loovutada ja arestida rahaline nõue toetuse väljamaksmiseks. (p 18)


Eesti õigusaktides ei sätestata keeldu, et PRIA toetuse väljamaksmisele suunatud nõuet ei võiks loovutada. Ka nõukogu 19. jaanuari 2009. a määrus (EÜ) nr 73/2009 eesmärkidega on kooskõlas järeldus, et lubatud on loovutada ja arestida rahaline nõue toetuse väljamaksmiseks. (p 18)

3-2-1-185-12 PDF Riigikohus 20.02.2013

Kriminaalasja kokkuleppemenetluses võetud ja otsusega kinnitatud sõnaselge kohustus alluda enda kinnistutega teise isiku võla katteks kohesele sundtäitmisele on lubatav ning sellist kokkulepet sisaldav kohtulahend kriminaalasjas on samuti täitedokument TMS § 2 lg 1 p 3 ja/või p 1 tähenduses. Kriminaalasjas tehtud otsuse tsiviilhagi puudutava osa mitmeti mõistetavuse korral tuleb otsust tõlgendada isiku kasuks, kellelt kahjuhüvitis välja mõisteti. Selline järeldus kehtib ka kriminaalasjas kokkuleppemenetluses tehtud otsuse tsiviilõiguslikke nõudeid puudutava osa kohta.


Kriminaalasjas tehtud otsuse tsiviilhagi puudutava osa mitmeti mõistetavuse korral tuleb otsust tõlgendada isiku kasuks, kellelt kahjuhüvitis välja mõisteti. Selline järeldus kehtib ka kriminaalasjas kokkuleppemenetluses tehtud otsuse tsiviilõiguslikke nõudeid puudutava osa kohta.

3-2-1-79-12 PDF Riigikohus 12.06.2012

Kohus peab lähtuma TMS § 45 järgse avalduse lahendamisel konkreetse võlgniku isikuga seotud asjaoludest. TMS § 45 alusel avalduse esitamise õigus on lahutamatult seotud avaldaja isikuga. TMS § 45 järgne taotluse esitamise õigus ei lähe üle pärijatele. TMS § 45 kohaldamiseks annavad alust vaid erandlikud asjaolud. Selliseks erandlikuks asjaoluks ei ole üldjuhul ainuüksi elukoha kaotus, mis reeglina sellise täitemenetlusega kaasneb. Samas ei ole välistatud, et ka elukoha kaotuse korral võidakse täitemenetlus peatada, kui võlgnikul on nt väikesed lapsed, raske haigus, ta on väga kõrges vanuses või esinevad muud sarnased asjaolud ning võlgnik vajab aega uue elukoha leidmiseks. Samas ei saa täitemenetluse peatamine või ajatamine TMS § 45 erandlikku iseloomu arvestades olla väga pikaajaline. Üldjuhul on ajatamine võimalik kuude-, mitte aastatepikkuseks ajavahemikuks.

3-2-1-85-12 PDF Riigikohus 04.06.2012

Kui on olemas TMS § 2 lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokument, siis ei ole vaja kohtu poole pöörduda, et saada TMS § 28 järgi luba ruumidesse siseneda. Lisaks võlgnikule (endisele omanikule) võivad ka teised isikud omada õigust enampakkumisel müüdud kinnisasja vallata ja kui see õigus ei ole sundtäitmise tõttu lõppenud, siis sellisel juhul peab tekkinud vaidluse lahendama kohus, TMS § 2 lg 3 teise lause kohaselt valdaja hagi alusel. Siiski ei välista nimetatud säte ka muude õiguskaitsevahendite kasutamist teiste isikute poolt, kuid ka siis lahendab ülesütlemisega kaasnevad võimalikud vaidlused kohus. Kuna sundenampakkumise akti alusel toimuvat kinnisasja valduse väljanõudmise menetlust ei ole täitemenetluse seadustikus eraldi reguleeritud (v.a TMS § 2 lg 3), tuleks see menetlus korraldada TMS § 180 reeglite järgi. TMS § 180 näeb ette sarnase, kinnisasja väljaandmise (väljatõstmise) menetluse. Muu hulgas tuleb TMS § 180 lg 1 järgi anda võlgnikule kuni kolmekuuline tähtaeg täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks.


Kui on olemas TMS § 2 lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokument, siis ei ole vaja kohtu poole pöörduda, et saada TMS § 28 järgi luba ruumidesse siseneda.


Ka hagita asjas on võimalik jätta avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (vt ka Riigikohtu 3.oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 tehtud määruse p 13).


Hagita asjas on võimalik jätta avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (vt ka Riigikohtu 3.oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 tehtud määruse p 13).

3-2-1-64-12 PDF Riigikohus 29.05.2012

Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Eriti küsitav on sellise globaalse tagatiskokkuleppe kehtivus, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu. Globaalne tagatiskokkulepe võib lisaks olla keelatud ka tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.


Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks.


Hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapanek täitemenetluses on piiratud esmalt hüpoteegi enda ulatusega. Tulenevalt AÕS §-st 327 ja § 346 lg-st 1 on tagatud nõuete realiseerimise võimalus piiratud hüpoteegisummaga. Lähtudes AÕS § 327 enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsioonist, sai kinnistusraamatusse varem kanda ka hüpoteegi intressimäära ja kõrvalnõuete rahalise suuruse. Viidatud sätet muutnud asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 219 lg 1 järgi kohaldub AÕS § 327 varasem redaktsioon selle kehtivusajal seatud hüpoteekidest tulenevate nõuete rahuldamise suhtes (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 20). See tähendab kolleegiumi varasema seisukoha järgi, et hüpoteegiintress suurendab perioodiliselt vastavalt hüpoteegisummat ja kõrvalnõuete sissekandmine annab võimaluse rahuldada koormatud kinnisasja müügist saadud rahast menetluskulud ja muud kõrvalnõuded kinnistusraamatusse kantud ulatuses ka hüpoteegisummat ületavas osas (vt Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 18). Lisaks piiravad hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist koormatud kinnisasja arvel seadusest tulenevad piirangud eelkõige kõrvalnõuete osas.


Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt ka nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10). Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 17, 18). Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses (vt kohese sundtäitmise kokkuleppe kohta ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13, 14; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks tähendab hüpoteegipidaja asjaõigusliku nõude realiseerimist ka siis, kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi tagatud nõude isiklik võlgnik. Sellest tulenevalt ei saa hüpoteegi realiseerimisel pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). Selleks on vajalik ka n-ö isiklik täitedokument kinnisasja omaniku suhtes (eelkõige kohtulahend).


Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.


Globaalne tagatiskokkulepe võib olla keelatud tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.


Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut tuleb üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.


Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.


Põhivõlgniku pankrot ei muuda sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.


Kuna hüpoteegi alusel sundtäitmise korraldamine tähendab asjaõiguslikku realiseerimisnõuet, millest ei teki isiklikke nõudeid kinnisasja omaniku vastu, ei ole ka alust pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku muule varale. See kehtib ka täituritasu osas, mis AÕS § 346 lg 1 järgi kaetakse hüpoteegisumma ulatuses. Seega ei saa ka täituri tasu nõuet rahuldada võlgniku muu vara kui üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel, st täituri tasu ja kulude otsus ei ole täitedokumendiks kinnisasja omaniku muu vara suhtes.

Kokku: 51| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json