Karistusseadustik (lühend - KarS)

Põhikaristusena mõistetud vangistusest ja vangistusega asendatud lisakaristusest tuleb liitkaristus moodustada vastavalt KarS § 64 lg-s 1 sätestatule, mis näeb ette liitkaristuse mõistmist samaliigiliste põhikaristuste korral. KarS § 64 lg 3 tagab, et põhikaristuse ja vangistusega asendatud varalise karistuse liitmisel ei ületataks konkreetse kuriteo eest ettenähtud vangistuse sanktsiooni ülemmäära. (p 32)

Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)

NB! Seisukoha muutus!

Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)

Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)

NB! Seisukoha muutus!

Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)

Nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2010. a kehtinud KarS § 82 seob otsuse täitmise aegumise tähtaja kulgemise alguse kohtuotsuse jõustumise hetkega. Seega saab isikul alles kohtuotsuse jõustudes tekkida ootus kohtuotsuse täitmise lõpptähtpäeva osas (mida hilisem ebasoodsam seadus riivaks). Otsustamaks, kas tegemist on seaduse tagasiulatuva kohaldamisega või mitte, tuleb lähtuda mitte süüteo toimepanemise, vaid kohtuotsuse jõustumise ajast. (p-d 26-27)

Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et esineb mõni KrMS § 199 lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha KrMS § 28 lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on süüdistatava juba kohtu alla andnud. (p 56)

Kohtu otsustus süüdistatav kohtu alla anda võib – ehkki ei pruugi – olla ülejäänud eelmenetluslike küsimuste lahendamisest ajaliselt lahutatud. Süüdistusakti saanud kohus on pädev andma süüdistatava KrMS § 257 lg 1 kohaselt kohtu alla niipea, kui ta on sedastanud, et kriminaalasja arutamine allub sellele kohtule, ja tal ei ole esmase kontrolli käigus tekkinud kahtlust, et süüdistusakt tuleks KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada või kriminaalmenetlus mõnel KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud alusel lõpetada. Kohtu alla andmise määruse põhiosast peab nähtuma, et kohus on eespool nimetatud kohtu alla andmise eelduste olemasolu kontrollinud. Ülejäänud kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimused, mis kriminaalasjas aktualiseeruvad, võib kohus lahendada kas koos süüdistatava kohtu alla andmisega või siis pärast seda – edasise eelmenetluse käigus tehtava eraldi määrus(t)ega. Eelistungi peab kohus süüdistatava kohtu alla andmiseks korraldama üksnes juhul, kui tal tekib KrMS § 257¹ lg-s 2 viidatud kahtlus kohtu alla andmise lubatavuse suhtes või kui ta soovib koos süüdistatava kohtu alla andmisega lahendada ka vähemalt ühe KrMS § 258 lg 1 p-s 1, 2¹ või 4 nimetatud korralduslikest küsimustest või küsimuse, mille õigeks otsustamiseks on kohtu enda hinnangul vaja korraldada eelistung (KrMS § 258 lg 1 p 5). Seadus ei keela süüdistatavat kohtu alla anda ka enne kaitseakti esitamist. See, kas lahendada muud eelmenetluslikud küsimused koos süüdistatava kohtu alla andmisega või pärast seda, on kohtu otsustada. Süüdistatava kohtu alla andmine muudest küsimustest eraldi on vajalik eeskätt siis, kui kohus peab enne seda, kui eelmenetluslikud küsimused on võimalik tervikuna lahendada, langetama mõne menetlusotsustuse, mille tegemise pädevus tekib tal alles süüdistatava kohtu alla andmisega. (p-d 51–54 ja 47)

Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et esineb mõni KrMS § 199 lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha KrMS § 28 lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on süüdistatava juba kohtu alla andnud. (p 56)

KrMS § 263 p 3 eesmärk on tagada kohtumenetluse poolte tõhus ja õigeaegne teavitamine kohtuistungi ajast ja kohast. (p 62)

Olukord, kus kohus vormistab ühe ja sama sisu ning kuupäevaga määruse (otsustuse) nii omakäeliselt kui ka digitaalselt allkirjastatud kujul, ei pruugi olla asjaajamise seisukohalt korrektne, kuid kohtu alla andmise otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea. (p 64)

KrMS §-st 263, § 265 lg-st 2 ja § 279 lg-st 2 järeldub, et otsustus süüdistatava kohtu alla andmise kohta tuleb üldjuhul vormistada KrMS § 145 lg 1 p 1 nõuetele vastava kirjaliku määrusega. Kohtu alla andmine n-ö protokollilise määrusega on võimalik üksnes erandina, näiteks KrMS §-s 265¹ toodud menetlussituatsioonis (3-1-1-30-16, p-d 7–10). (p 65)

Olukorras, kus prokuratuur on süüdistatava õigeksmõistmise apelleerinud, kuid ringkonnakohus leiab, et kuriteo aegumise ning KrMS § 274 lg 2 p-s 1 nimetatud taotluse puudumise tõttu ei saa kriminaalmenetlust jätkata ega prokuratuuri apellatsiooni põhjendatust hinnata, peab teise astme kohus süüdistatava õigeksmõistmise tühistama ja kriminaalmenetluse aegumise tõttu lõpetama. (p 68)

Valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185 alusel. KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. (p 71)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt 3-1-1-23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 76)

Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Muu hulgas tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. (3-1-1-63-13, p 22.) (p 70)

Valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185 alusel. KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. (p 71)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt 3-1-1-23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 76)

Olukord, kus kohus vormistab ühe ja sama sisu ning kuupäevaga määruse (otsustuse) nii omakäeliselt kui ka digitaalselt allkirjastatud kujul, ei pruugi olla asjaajamise seisukohalt korrektne, kuid kohtu alla andmise otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea. (p 64)

Lugemaks süüdistatava kohtu alla andmine KarS § 81 lg 5 p 2 mõttes toimunuks ja kuriteo aegumine osutatud sätte alusel katkenuks, on nõutav ja samas piisav, kui süüdistatav on kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kohtu alla antud. (p 43) Samas mitte igasugused vead süüdistatava kohtu alla andmisel ei välista kuriteo aegumise katkemist KarS § 81 lg 5 p 2 alusel. (p 46)

KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivsed tunnused täidab kuritegelikku ühendusse kuulumine ja kui selle paragrahvi 1. lõike järgi kvalifitseeritud süüdistuse puhul on süüdistusaktis kajastatud ajavahemik, mille vältel süüdistatav kuritegelikku ühendusse kuulus, tema roll ühenduse tegevuses, teiste ühenduse liikmeks olnud isikute nimed, nendevaheline rollide jaotus ning see, et ühendus oli püsiv, kindla struktuuriga ning selle tegevus oli suunatud kupeldamisele, siis on süüdistuses kirjeldatud kõiki neid faktilisi asjaolusid, mis täidavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnused ja mille alusel saab tuvastada kuritegeliku ühenduse olemasolu (vt RKKK 3-1-1-57-09, p 13). (p 16)

Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 133² jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 268¹ (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 133² lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)

KarS § 83² lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 83² lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 83² lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 83² sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 83¹ kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19)

KarS § 83¹ lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26)

Kuna süüdistatav pidas kriminaaltulu üle arvestust Eesti kroonides, siis tuleb kriminaaltulu ümberarvutamisel kroonidest eurodeks lähtuda euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg-s 1 märgitud vahetuskursist. (p 28)

Kui kohtuistungi protokollist nähtuvalt refereeriti asitõendi sisu ja uuriti seda vahetult, siis pole eiratud asitõendi sellisel viisil uurimisel põhimõtet, mille kohaselt peab dokumendi avaldamise tulemusena eeskätt ilmnema, millisele dokumendis kajastuvale teabele kohtumenetluse pool tugineb ja milliste tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumist ta selle teabega kinnitada või ümber lükata soovib (vt RKKK 3-1-1-90-11, p 18). Kui süüdistatav või tema kaitsja pidasid asitõendi kirjeldatud viisil uurimist ebapiisavaks, oleksid nad pidanud taotlema märkmiku sisu enamas või terviklikus mahus ettelugemist. (p 23)

Nõue, mille kohaselt peavad süüdistuse tekstis kajastuma piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, teenib kaitseõiguse tagamise eesmärki. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei saa kohus süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. (Vt nt RKKK 3-1-1-28-14, p 24.2). (p 14)

Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt RKKK 3-1-1-93-15, p 133). (p 36)

KarS § 83¹ lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26)

KarS § 83² lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 83² lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 83² lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 83² sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 83¹ kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19)

Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 133² jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 268¹ (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 133² lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)

Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKK 3-1-1-56-15, p 9). (p 31)

Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 133² jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 268¹ (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 133² lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)

1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku muudatustega ühendati varem kehtinud KarS §-d 389¹ ja 389² nii, et § 389¹ (maksukohustuse varjamine ja tagastusnõude alusetu suurendamine) sisaldab kehtivas redaktsioonis nii maksude maksmisest kõrvalehoidumist kui ka maksukelmust suures ulatuses. KarS § 389¹ lg 1 uues koosseisus hõlmab tunnus tagastusnõude alusetu suurendamine ka selle tekitamist.

Tahtluse voluntatiivsest küljest lähtuvalt ei ole kavatsetuse tuvastamisel tähtsust sellel, kas isiku poolt silmaspeetav tagajärg tegelikult saabub. KarS § 16 lg 2 kohaselt on kavatsetusega tegemist ka siis, kui isik peab süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist vähemalt võimalikuks.

KarS § 5 lg 2 ls 1 järgi on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt 3-1-1-36-07, p 7.3).

Kuriteoga saadud vara konfiskeerimise eesmärk on vältida isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel (3-1-1-4-11, p 9). Erinevalt rahalisest karistusest ja teatud juhtudel ka kuriteo vahendi konfiskeerimisest ei ole kriminaaltulu konfiskeerimisel domineeriv karistuslik mõju (vt 3-1-1-37-07, p-d 21.1 ja 21.2).

KarS § 83¹ lg 1 ei seo kuriteoga vara saamist tingimusega, et see peab pärinema süüteost vahetult. KarS § 83¹ lg 1 järgi tuleb konfiskeerida KarS §-s 389² kirjeldatud kuriteo toimepanemise korral kuriteoga saadud vara juriidilise isiku juhatuse liikmelt, juhul kui viimane isiklikult rikastus kuriteo toimepanemisega, st kuriteoga saadud vara kuulub otsuse tegemise ajal temale ja ei esine KarS § 83¹ lg-s 3 nimetatud asjaolusid konfiskeerimisest osaliselt või täielikult loobumiseks. See kehtib ka konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) otsustamisel, s.t juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas.

KarS § 83¹ lg 1 ei seo kuriteoga vara saamist tingimusega, et see peab pärinema süüteost vahetult. KarS § 83¹ lg 1 järgi tuleb konfiskeerida KarS §-s 389² kirjeldatud kuriteo toimepanemise korral kuriteoga saadud vara juriidilise isiku juhatuse liikmelt, juhul kui viimane isiklikult rikastus kuriteo toimepanemisega, st kuriteoga saadud vara kuulub otsuse tegemise ajal temale ja ei esine KarS § 83¹ lg-s 3 nimetatud asjaolusid konfiskeerimisest osaliselt või täielikult loobumiseks. See kehtib ka konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) otsustamisel, s.t juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas.

Maksumenetluses esitatud nõude osaline kattumine kriminaalasjas konfiskeerituga ei ole konfiskeeritava summa vähendamise aluseks. KarS § 83¹ lg 3 ega KarS § 84 ei näe ette õiguslikku alust konfiskeerimisest loobumiseks põhjusel, et eksisteerib n-ö konkureeriv avalik-õiguslik nõue, nt maksunõue vastutusotsuse näol, mida ei ole veel tasutud või sisse nõutud.

Kui süüdistatavale maakohtu või ringkonnakohtu otsusega mõistetud liitkaristus on kõrgema astme kohtus otsuse tegemise ajaks muutunud, tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumil tühistada kohtuotsused karistuse mõistmise osas ja saata kriminaalasi viimase kohtuotsuse teinud kohtule tagasi uue liitkaristuse mõistmiseks (vt ka nt 3-1-1-6-13, p 8).

Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses lahendada küsimus selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka 3-1-1-18-14, p 6).

Maksumenetluses esitatud nõude osaline kattumine kriminaalasjas konfiskeerituga ei ole konfiskeeritava summa vähendamise aluseks. KarS § 83¹ lg 3 ega KarS § 84 ei näe ette õiguslikku alust konfiskeerimisest loobumiseks põhjusel, et eksisteerib n-ö konkureeriv avalik-õiguslik nõue, nt maksunõue vastutusotsuse näol, mida ei ole veel tasutud või sisse nõutud.

KarS § 83¹ lg 1 ei seo kuriteoga vara saamist tingimusega, et see peab pärinema süüteost vahetult. KarS § 83¹ lg 1 järgi tuleb konfiskeerida KarS §-s 389² kirjeldatud kuriteo toimepanemise korral kuriteoga saadud vara juriidilise isiku juhatuse liikmelt, juhul kui viimane isiklikult rikastus kuriteo toimepanemisega, st kuriteoga saadud vara kuulub otsuse tegemise ajal temale ja ei esine KarS § 83¹ lg-s 3 nimetatud asjaolusid konfiskeerimisest osaliselt või täielikult loobumiseks. See kehtib ka konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) otsustamisel, s.t juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas.

Maksumenetluses esitatud nõude osaline kattumine kriminaalasjas konfiskeerituga ei ole konfiskeeritava summa vähendamise aluseks. KarS § 83¹ lg 3 ega KarS § 84 ei näe ette õiguslikku alust konfiskeerimisest loobumiseks põhjusel, et eksisteerib n-ö konkureeriv avalik-õiguslik nõue, nt maksunõue vastutusotsuse näol, mida ei ole veel tasutud või sisse nõutud.

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg sõltumata määruse kättetoimetamisest isiku esindajale isiku enda jaoks kulgema talle määruse kättetoimetamise ajast arvates (vt Riigikohtu 6. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-12, p 19). (p 15)

Muud isikud ei saa puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohtumäärust vaidlustada, kui puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine oli määruskaebuse esitamise ajaks lõppenud. See ei takista siiski puudutatud isiku lähedase esitatud määruskaebuse lahendamist, mis oli esitatud enne isiku vabastamist, kui isik vabastati enne kaebuse lahendamist. (p 17)

Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest.(p 24)

Vangla meditsiiniosakonda saab lugeda menetluses kinniseks asutuseks TsMS § 533 lg 1 p 1 mõttes ja haigla psühhiaatriaosakonnaks PsAS §-de 11 ja 13 mõttes. Vangla meditsiiniosakonna juhatajat saab lugeda haigla pea- või ülemarstiks PsAS § 13 lg 1 mõttes. (p 25)

Tahtest olenemata saab isiku paigutada psühhiaatrilisele ravile järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.(p 36) Ebaterve psüühika (unsound mind) konstateerimiseks peab olema täidetud kolm tingimust (nn Winterwerpi kriteerium) : 1) usaldusväärselt peab olema tõendatud, et isikul on ebaterve ehk haige psüühika; 2) vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist; 3) kinnipidamise jätkumine on õigustatud üksnes niikaua, kuni vaimuhäire kestab. (p 35)

Puudutatud isiku koostööst keeldumisega ei saa põhjendada psüühikahäire olemasolu. Puudutatud isikul ei ole koostöökohustust talle psüühikahäire diagnoosi panemiseks ja ta ei pea tõendama endal psüühikahäire puudumist ning kõik kahtlused tuleb lugeda isiku kasuks, st lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud.(p 38.2) Avaldaja ja avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima.(p 38.3)

Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Samas ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv.(p 39.2)

Isiku terviseandmetele tuginedes tervise ohustamise kontekstis peab kohus ka lahendis selgitama, milliseid tervist ohustavaid riske need väljendavad (p 39.4)

Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses.(p 40)

Kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua.(p 56)

Isikult ei tohi võtta vabadust põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas. Seda isegi siis, kui tegemist võib olla tajuhäirete või muude psüühiliste probleemidega isikutega. Kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas (vt EIK 24. oktoobri 1979. a otsus asjas nr 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad, p 37).(p 70)

Vt Riigikohtu 19.02.2014.a. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13.

Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Olemuslikult avalik-õiguslik küsimus (riik kohaldab isiku vabadust täiendavalt piiravaid meetmeid ja tahtevastast ravi) lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus hagita menetluse korras. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. (p 24) Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastaselt ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) või ohjeldusmeetmete haldustoimingute õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtest tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Ka vangistusseaduse alusel kohaldatavate abinõude seaduslikkuse kontroll on halduskohtu pädevuses. (p 28)

Kui asja menetluse käigus kohtukoosseis muutub, alustatakse asja läbivaatamist algusest peale. HKMS § 11 lg-e 5 esimene lause sätestab sellekohase imperatiivse normi, mis kohtule kaalumisvõimalust ei jäta. Eelnimetatud sätte teine lause ei näe ette erandit esimese lause suhtes, vaid üksnes võimaldab muutunud kohtukoosseisul jätta osa toimunud menetlusest menetlusosaliste nõusolekul kordamata. Analoogset seisukohta on kohtupraktikas väljendatud enne 01.01. 2012 kehtinud HKMS § 5 lg 1 koosmõjus TsMS § 20 tõlgendamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-34-10, p 14, ja otsus asjas nr 3-3-1-82-10, p 9).

Menetlusosalisi tuleb teavitada asja läbivaatava koosseisu muutumisest, et neil oleks võimalik esitada seisukoht menetlustoimingute tegemise vajaduse ja teiste menetlusseadustikes sätestatud õiguste kasutamise kohta. Tegemist on erapooletu õigusemõistmise ühe garantiiga. Kohtukoosseisu muutumise korra täitmiseks ei ole piisav üksnes kohtunike asendamise graafiku märkimine töö­jaotusplaani.

Toimikust peab nähtuma, millal ja mis põhjustel on kohtukoosseis vahetunud, mis võimaldab et kõrgema astme kohtul kohtukoosseisu määramise õiguspärasust kontrollida.

Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel peab kohus õiglase hüvitise tagamiseks tegema individuaalse otsuse, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt otsus asjas 3-3-1-80-12, p 28). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Sama on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172). Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (vt otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).

Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Sama on rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172).

Kohtlemise kestuse arvutamisel on asjakohane arvestada ka KarS § 67 lg-tes 1 ja 2 sätestatud karistuse tähtaegade arvutamise reeglitega, mille kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaega aastates, kuudes ja päevades, aresti tähtaega aga päevades, ning ühele päevale arestile vastab kakskümmend neli tundi. Sellest tulenevalt on arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päeva arvestamine ühe päevana põhjendatud aresti puhul. Vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibides oli kinnipidamisel tema vabadus võetud nii arestimajja saabumise kui ka sealt lahkumise päeval. Sarnaselt on ka kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse kandmisel relevantne lähtuda 24 tunni reeglist, sest kartserikaristus määratakse ööpäevades.

Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal (vt otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).

Hüvitise määramisel ei ole põhjendatud tagajärgede hierarhiline käsitlemine. Arvestades kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, võivad isiku kinnipidamisega nõuetele mittevastavas kambris kaasneda isikule vähemalt samaväärsed negatiivsed tagajärjed kui vabadusõiguse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju, mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud päeva-määrast. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele.

Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (vt otsus asjas nr 3-3-1-86-08, p 16). Nimetatud seisukoht on kohaldatav aga üksnes nende laekumiste olemuse määramisel, mille kandmine kinnipeetava isikuarvele on seaduse järgi kohustuslik. VangS § 44 ei sätestata imperatiivselt, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (sh rahalisi nõudeid) ja käsutada seda väljaspool vanglat, vaid reguleerib isikuarvele kantud summade käsutamist ja sellest mahaarvamisi. Nimetatud sättest ei tulene, et kõik kinnipeetava sissetulekute tuleb kanda läbi nimetatud isikuarve. Erandina on sätestatud piirang kinnipeetava töötasule. VangS § 44 lg-s 4 sätestatud käsutuskeeld kehtib üksnes juba isikuarvele laekunud summade käsutamisele.

Kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ( vt otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 19, ja 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 50). VangS § 44 ei piira eelnimetatud käsutusõigust.

Kinnipeetav on hoolsuskohustuse täitnud kui ta on võimalikule rikkumisele tähelepanu juhtinud ning administratsioon on sellele vastanud. Kohtupraktikas on leitud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel samasisulisi taotlusi või kaebusi (vt nt määrus asjas nr 3-3-1-11-11, p 11).

Kohtukoosseisu moodustamise kord kui üks kohtu erapooletuse tagatis on põhiseaduse § 15 ja § 146 lg 2 ning ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 kaitsealas. Menetlusnormi rikkumine kohtukoosseisu muutmisel seab kahtluse alla kohtu ja õigusemõistmise objektiivse erapooletuse. Kohus mitte üksnes ei pea olema, vaid ka näima erapooletu. EIK kohtupraktika järgi hõlmab sõnastus „seaduse alusel moodustatud kohtus“ ka seaduses ettenähtud kohtukoosseisu moodustamise korra järgimist (vt nt otsus asjas nr 23103/07: Momćilović vs. Serbia, p 29).

Analoogset rikkumist on kohtupraktikas käsitatud HKMS v.r § 45 lg 1 p-s 1 sätestatud olulise rikkumisena, mis tingib kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise (vt otsused asjades nr 3-3-1-34-10, p 16, ja nr 3-3-1-82-10, p 11). Nimetatud kohtupraktika on asjakohane ja kohaldatav ka kehtiva HKMS § 199 tõlgendamisel, sest HKMS § 199 lg 1 p 1 ja HKMS v.r § 45 lg 1 p 1 langevad sõnastuslikult kokku. Seetõttu jääb Riigikohus oma senise praktika juurde.

Kohtutoimikus peavad olema kajastatud tõendid, millele ringkonnakohus oma otsuses tugineb.

Riigikohtu üldkogu tunnistas 30. aprilli 2013. a otsusega kohtuasjas nr 3-1-1-5-13 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks KrMS § 385 p 26 osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse KarS § 69 lg 6 järgi täitmisele üldkasuliku tööga asendatud vangistus, kuna edasikaebeõiguse piirang ei ole mõõdukas abinõu kohtusüsteemi tõhususe saavutamiseks ja riivab PS § 24 lg-ga 5 tagatud põhiõigust ebaproportsionaalselt. (p 15)

Kuriteoga saadud vara konfiskeerimisotsuse jõustumisel tekib kuriteoga kahju saanud isikul (kannatanu, kolmas isik) KarS § 85 lg 2 alusel riigi konfiskeerimisnõudele pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Kuriteoga kahju saanud isikul (kannatanul) on juhul, kui kahju tekitanud isik, kelle vara on konfiskeeritud, tema nõuet kohaselt ei täida, õigus nõuda oma nõude rahuldamist riigi konfiskeerimisnõude arvel. Juhul kui riik on konfiskeeritud vara võõrandanud, on kannatanul kui pandipidajal õigus nõuda riigilt oma kahjuhüvitisnõude rahuldamist konfiskeerimisnõude täitmisest laekunud vara arvel. Kostjate vara konfiskeerimine ei lõpeta nende kohustust hüvitada hagejale kahju ning hageja pandiõiguse tekkimine kostjatelt konfiskeeritud vara väärtuse ulatuses riigi vastu ei muuda konfiskeerimisotsust tühiseks ega riigi jaoks iseenesest kasutuks. Pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist võib õigustatud isik esitada konfiskeerimisotsuse täiturile sundtäitmise alustamiseks.

Hagejal kui kannatanu vara 1/2 mõttelise osa pärijal on iseenesest õigus nõuda kahju hüvitamist täies ulatuses, sest kaasomanikud on kolmandate isikute suhtes AÕS § 71 lg-st 4 tulenevalt solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes (vt selle kohta Riigikohtu 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 23).

Kahju hüvitamise solidaarvõlgnike vahelist vastutuse jagamist saab VÕS § 137 lg 2 järgi nõuda üks solidaarvõlgnik teistelt solidaarvõlgnikelt VÕS § 69 lg-st 2 tulenevalt pärast seda, kui ta on kannatanule kahju hüvitanud. Kannatanul on VÕS § 137 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kogu kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt solidaarvõlgnikelt sõltumata sellest, missugune on kahju tekitajate vastutuse osa nende omavahelises suhtes VÕS § 137 lg 2 järgi.

Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks.

KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Kui riik sai alates konfiskeerimisotsuse jõustumisest võlgniku kinnisasja omanikuks, muutuvad kinnistusraamatu kanded võlgniku kinnistute omanikuks olemise kohta ebaõigeteks ja konfiskeeritud kinnisasja kui riigile kuuluva vara valitseja (RVS § 7 lg 5 järgi maavalitsus) saab KRS § 651 lg 1 esimesest lausest tulenevalt esitada kinnistamisavalduse riigi omanikuna sissekandmiseks kinnistusraamatusse.

KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Kui riik sai alates konfiskeerimisotsuse jõustumisest võlgniku kinnisasjade omanikuks, muutuvad kinnistusraamatu kanded võlgniku kinnisasja omanikuks olemise kohta ebaõigeteks ja konfiskeeritud kinnisasja kui riigile kuuluva vara valitseja (RVS § 7 lg 5 järgi maavalitsus) saab KRS § 651 lg 1 esimesest lausest tulenevalt esitada kinnistamisavalduse riigi omanikuna sissekandmiseks kinnistusraamatusse. Samuti astub riik konfiskeerimisotsuse jõustumise hetkest alates lepingulisse suhtesse, mis olid võlgnikul pangaga. PankrS § 123 lg 4 teine lause võib olla kahju hüvitamise nõude aluseks juhul, kui pankrotihalduri süülise tegevuse tõttu on võlgniku kontolt üle kantud raha teise isiku kontole olukorras, kus konto käsutamise õigus oli nõude konfiskeerimise tõttu üle läinud riigile. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on aga mh kahju olemasolu. Kui hagejal on panga vastu jätkuvalt nõue lepingu täitmiseks (st et pank keeldus ebaõigesti täitmast riigi maksekorraldust), siis ei ole hagejal eeldatavasti tekkinud kahju selle tõttu, et haldur andis pangale maksekorralduse hagejale kuuluva nõude käsutamiseks ilma hageja nõusolekuta. Samas on võimalik, et pank ei teadnud ega pidanud teadma sellest, et riik on saanud nõude omanikuks. Sellisel juhul võib VÕS § 169 lg 1 ja § 173 lg 2 järgi tekkida olukord, kus pank on täitnud kohustuse õigele isikule. Sellisel juhul ei oleks riigil panga vastu nõuet, kuid tal oleks VÕS § 1037 lg 4 järgi alusetust rikastumisest tulenev hüvitisenõue võlgniku kui täitmise vastuvõtmiseks õigustamata isiku vastu. Viimati nimetatud juhul võib riigil olla halduri süülise tegevuse tõttu tekkinud kahju ulatuses, milles ta ei saa eelnimetatud hüvitist võlgnikult. Sellisel juhul ei oleks PankrS § 123 lg 4 teise lause kui kahju hüvitamise erikoosseisu ettenägeva sätte kohaldamine iseenesest välistatud.

Üldkogu tunnistab KrMS § 385 p 26 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vangistus KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele.

Olukorras, kus kohtueelses menetluses pole ekspertiisi teostamist vajalikuks peetud, kuid kohtu hinnangul nõuab vaidlusaluse asjaolu väljaselgitamine siiski mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on kohtul KrMS § 295 lg 1 alusel võimalik omal algatusel ekspertiis määrata.

Riigi õigusabi andmise viisi märkimata jätmine ei anna alust arvata, et riigi õigusabi saaja on riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamisest automaatselt vabastatud. Juhul, kui riigi õigusabi andmisel jääb riigi õigusabi andmise viis kindlaks määramata, tuleb menetlejal see küsimus lahendada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustusega.

Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5).

Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord" reguleerib ekspertiisimääruse täitmist ja rakendub järelikult olukorras, kus menetleja on tõendamisvajadusest lähtudes ekspertiisi määranud.

Olukorras, kus kohtueelses menetluses pole ekspertiisi teostamist vajalikuks peetud, kuid kohtu hinnangul nõuab vaidlusaluse asjaolu väljaselgitamine siiski mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on kohtul KrMS § 295 lg 1 alusel võimalik omal algatusel ekspertiis määrata.

Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5).

Lähtuvalt KrMS § 156 lg-st 1 tuleb alates 1. septembrist 2011 üldmenetluses toimuv kohtuistung helisalvestada ja KrMS § 155 lg 2² kohaselt on heli- või videosalvestis kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks. Kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele. Vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle tuleb reeglina jätkuvalt lahendada KrMS §-s 158 sätestatud korras. Kui kohtumenetluse pool pole kolme päeva jooksul pärast kohtuistungi protokollile allakirjutamist esitanud taotlust selle parandamiseks, on ta nõustunud olukorraga, et kriminaalasja lahendamisel tuginetakse kirjalikus protokollis fikseeritud teabele. Kui aga taotlus kohtuistungiprotokolli parandamiseks esitatakse, saab paranduste tegemisel tugineda helisalvestisele. Kui pärast kohtuistungi protokolli parandamise taotluse lahendamist jääb kohtumenetluse pool ikkagi seisukohale, et protokoll ei vasta helisalvestisele, siis on tal võimalik taotleda helisalvestise kuulamist ka apellatsioonikohtus. Kui sellises olukorras ringkonnakohus tuvastab kohtuistungi protokolli mittevastavuse helisalvestisega, siis tuleb kohtul lähtuda helisalvestisest. KrMS §-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7) ja KrMS § 155 lg 2² omab tähtsust eeskätt KrMS § 158 pinnalt tõusetunud vaidluste lahendamisel.

Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, mis saab olla üksnes eraldiseisva väärteomenetluse esemeks, siis saab kolleegium võtta üksnes abstraktselt seisukoha, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused, jättes süüküsimuse ette otsustamata.

Erinevalt KarS §-dest 293-294 (pistise ja altkäemaksu võtmine) ja KarS §-st 299 (ametialane võltsimine) on mõjuvõimuga kauplemine käsitatav igaühedeliktina ehk süüteona, mis ei nõua karistatavuse eeldusena erilise isikutunnusega subjekti KarS § 24 lg 1 tähenduses, näiteks ametiisikut. Samas nõuab süüteokoosseis, et mõjutatav isik oleks pädev teostama avalikku võimu, s.o oleks avaliku halduse ülesandeid täitev ametiisik. Ametiisikuks mõjuvõimuga kauplemise koosseisu mõttes ei saa reeglina olla ametiisik KarS § 288 lg 2 tähenduses ehk isik, kes juhib eraõiguslikku juriidilist isikut või tegutseb selle nimel või tegutseb teise füüsilise isiku nimel, kuna ta ei täida avaliku halduse ülesandeid. Seega peab mõjuvõimuga kauplemise koosseis silmas n-ö kolmiksuhet, mis tekib ühest küljest vara või muu soodustuse ehk hüve andja ja mõjuvõimuga kaupleja kui kõnealuse kuriteokoosseisu subjekti ning teisest küljest ametiisiku vahel. Mõjuvõimuga kaupleja võtab hüve vastu mitte oma ametialase pädevusse kuuluva teo eest, vaid selle eest, et tulenevalt oma ameti- või isiklikust positsioonist võib ta mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma. KarS § 298¹ lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimise seisukohalt pole oluline mitte hüve lubamisega nõustumise ja selle vastuvõtmise seaduslikkus või ebaseaduslikkus, vaid ametiisiku mõjutamise keelatus. Ametiisiku seaduslik mõjutamine välistab mõjuvõimuga kauplemise koosseisu. Seetõttu tuleb nii süüdistuses kui süüdimõistvas kohtuotsuses ära näidata, milliste õigusnormide alusel on ametiisiku mõjutamine konkreetsel juhtumil loetud ebaseaduslikuks. Kui ametiisiku mõjutamine seisneb talle või kolmandale isikule hüve lubamises või andmises, järgneb mõjutaja vastutus altkäemaksu või pistise andmise või vahendamise eest.

Karistusseadustiku § 2 lg 4 keelab otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Viimane kujutaks endast ühtlasi ka KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt ka RKÜKo 3-4-1-16-10, p-d 48 jj). Nimetatud põhjustel tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele.

KVS § 25 lg 1 preambula määratleb huvide konfliktina olukorda, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või -hõimlaste või juriidiliste isikute majandushuve. Toimingupiirangu rikkumisena on vaadeldav vaid osavõtt sellise otsuse tegemisest, mis mõjutab KVS § 25 lg 1 p-des 1–8 loetletud juriidiliste isikute majandushuve vahetult ja objektiivse hindaja jaoks tajutavalt.

Ainuüksi kannatanu vaimne alaareng ei anna veel alust eeldada tema abitusseisundit, kuna see ei välista igal juhul tema arusaamist tegevuse seksuaalsest iseloomust. Vaimse mahajäämuse võrdsustamine abitusseisundiga ei ole võimalik. Vastasel juhul tuleks seksuaalvahekorda vaimse alaarenguga isikuga alati käsitada vägistamisena KarS § 141 lg 1 teise alternatiivi mõttes.

Tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 on § 141 lg-s 1 sätestatud vägistamine tahtlik kuritegu, mille koosseis on täidetud vaid juhul, kui toimepanija tegutses kavatsetult, otsese või kaudse tahtlusega.

Kooskõlas välja kujunenud kohtupraktikaga tuleb kohtutel isikulisest allikast pärinevate tõendite puhul kujundada seisukoht tõendiallika kui terviku usaldusväärsuse kohta, mitte aga lahendada küsimust sellest, milliseid sama kannatanu või tunnistaja vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada (vt nt RKKKo 3-1-1-3-07, p 6; 3-1-1-62-07, p-d 12.1-12.3; 3-1-1-87-11, p 7 ja 3-1-1-13-12, p 13).

Süüdistuse piiridest väljumine kohtu poolt on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Taoline järeldus tuleneb otseselt KarS § 17 lg-s 1 sätestatud koosseisueksimuse regulatsioonist, mille kohaselt puudub toimepanijal tahtlus, kui ta tegu toime pannes ei tea mõnda süüteokoosseisule vastavat asjaolu. Enne või pärast koosseisupärase teo toimepanemist esinenud psüühiline suhtumine pole vaadeldav tahtlusena selle teo toimepanemiseks.

Kannatanu eksitusse viimise ja tema poolt ennast kahjustava varakäsutuse tegemine üksi ei ole siiski piisavad, kvalifitseerimaks isiku käitumist kelmusena. Kelmus on karistatav üksnes tahtliku teona. Isiku kelmuses süüditunnistamiseks võib ta küll varalist kasu saada kaudse tahtlusega, kuid kannatanu eksitusse viimiseks on vajalik otsene tahtlus. Kelmus kui varavastane kuritegu erinebki tsiviilõiguslikust vaidlusest lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimuste üle selle poolest, et kelmuse puhul peab olema kahtlusteta tõendatud süüdlase tahe viia teine pool eksitusse. Seega võib eksitav käitumine ja isegi selle tagajärjel teise isiku eksitusse sattumine olla iseenesest piisav kelmuse objektiivse koosseisu tuvastamiseks, kuid sellest ei piisa veel subjektiivse koosseisu olemasolu jaatamiseks.

Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel reeglina olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ja usaldusväärsetest allikatest ilma eriteadmisi kasutamata ja ilma raskusteta kindlat teavet saada. Seega ei piisa mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav.

KarS § 141 üheks objektiivseks tunnuseks on suguühendus. Karistusõiguse mõttes tuleb selle all eelkõige mõista seksuaalset ühendust, s.t oluline pole ühenduse reproduktiivne kvaliteet, vaid selle seksuaalne iseloom. Sõna teine pool, ühendus, tähendab aga kehadevahelise füüsilise sideme loomist, mis on võimalik peenise või muu objekti viimisega teise isiku kehaõõnsusse, kusjuures see ühendus ületab pelga kehapindade kokkupuutumise. KarS §-s 141 kirjeldatud kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamiseks selle lõpuleviidud vormis on vaja tuvastada tungimine kannatanu kehaõõnsusse ehk penetratsioon. (RKKKo 3-1-1-95-04, p 12).

Vägistamise katse eeldab subjektiivse koosseisutunnusena toimepanija tahtlust koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes (vt ka RKKKo 3-1-1-12-06, p 9).

Lähtudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lg 1 p-st 2, tunnistab üldkogu KrMS § 366 osas, milles see ei näe teistmisalusena ette üldmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas kriminaalasjas on üldmenetluses tehtud kohtuotsusega mõistetud selles kuriteosündmuses osalemise eest karistuseks vangistus, PS §-ga 11, §-ga 14, § 15 lg-ga 1 ja § 20 lg-ga 1 vastuolus olevaks.

KarS § 331¹ kohaldamise eelduseks on see, et süüdlast on varem tsiviilasjas tehtud kohtulahendi täitmata jätmise eest täitemenetluses trahvitud või tema suhtes kohaldatud aresti. Teisisõnu saab vaadeldava süüteokoosseisu subjektiks olla vaid erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, kellele on tsiviilasjas tehtud kohtulahendiga pandud kohustus anda välja laps või asi või teha asendamatu toiming või hoiduda toimingu tegemisest. Alates 24. märtsist 2011 on täitemenetluse seadustiku regulatsiooni muudetud ja käesoleval ajal kehtiv TMS § 183 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha TMS §-s 261 sätestatud korras. Senini kohtu pädevuses olnud rahatrahvi või aresti määramine on seega asendatud kohtutäituri kompetentsi kuuluva sunniraha määramisega.

Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus kassatsioonikohtuna faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid saab lähtuda üksnes maa- ja ringkonnakohtu poolt kindlaks tehtud tehioludest, kontrollides, kas tõendite hindamine varasemas menetluses toimus kriminaalmenetlusõiguse norme järgivalt. Vaidlustades tõenditele senises menetluses antud hinnangut, taotleb kassaator sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mis ei ole aga Riigikohtu pädevuses.

Kriminaalasja arutamise edasilükkamine teadmata ajaks pelgalt põhjendusel, et võib-olla ennistatakse tsiviilasjas tehtud otsuse peale apellatsiooni esitamise tähtaeg, poleks kooskõlas kriminaalasja mõistliku aja jooksul lahendamise nõudega. Samas võib see olla teistmise aluseks KrMS § 366 p 4 mõttes.

Ne bis in idem põhimõte kujutab endast ühest küljest menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et talle ei esitata sama teo eest uuesti süüdistust. Mitmekordse karistamise keeld on seotud õiguskindluse põhimõttega ja kaitseb isikut riigi omavoli eest. 10. veebruari 2009. a otsuses asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et konventsiooni 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest ja sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue menetluse eest. Selline tõlgendus vastab ka PS § 23 lg 3 sõnastusele. PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma ainult kuritegusid, vaid ka väärtegusid ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi. Selgitamaks, millised riiklikud sunnivahendid kuuluvad konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 2 ja PS § 23 lg 3 kaitsealasse, tuleb lähtuda samadest piiritlemiskriteeriumitest, mis kehtivad konventsiooni art 6 lg-s 1 ette nähtud kriminaalsüüdistuse mõiste sisustamisel. Isegi siis, kui siseriiklik õigus ei käsita mingit õiguserikkumist kuriteona ja selle eest kohaldatavat karistust kriminaalkaristusena, võib tulenevalt õiguserikkumise olemusest või teo toimepanijat ähvardava karistuse iseloomust ja raskusest olla tegemist kriminaalkaristusega konventsiooni mõttes. Seejuures on nimetatud kriteeriumid alternatiivsed, mitte kumulatiivsed, s.t et õiguserikkumine klassifitseerub konventsiooni mõttes kriminaalseks juba siis, kui sellele viitab ainult üks kolmest kriteeriumist.

KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, s.t isik, kellele on saanud tema kutse- või ametitegevuse raames teatavaks selline teave, mis puudutab teise isiku tervist, eraelu või äritegevust ja kellel lasub seadusest tulenev kohustus hoida kõnealust teavet saladuses. Tegemist on blanketse kuriteokoosseisuga, mis tuleb sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega. Eelöeldu tähendab, et süüdistuses peavad olema näidatud need PS § 65 p 1 mõttes seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Sidudes kutse- või ametitegevuse raames teatavaks saanud teabe avaldamise keelu isikule seadusega pandud saladuse hoidmise kohustusega, on seadusandja pidanud silmas, et kriminaalvastutuse kui kõige raskemate tagajärgedega vastutuse saab KarS § 157 järgi kaasa tuua vaid sedavõrd olulise konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine, mille hoidmise nõue on kehtestatud mitte mistahes õigusaktidega, vaid seaduse tasemel.

KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, s.t isik, kellele on saanud tema kutse- või ametitegevuse raames teatavaks selline teave, mis puudutab teise isiku tervist, eraelu või äritegevust ja kellel lasub seadusest tulenev kohustus hoida kõnealust teavet saladuses. Tegemist on blanketse kuriteokoosseisuga, mis tuleb sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega. Eelöeldu tähendab, et süüdistuses peavad olema näidatud need PS § 65 p 1 mõttes seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Sidudes kutse- või ametitegevuse raames teatavaks saanud teabe avaldamise keelu isikule seadusega pandud saladuse hoidmise kohustusega, on seadusandja pidanud silmas, et kriminaalvastutuse kui kõige raskemate tagajärgedega vastutuse saab KarS § 157 järgi kaasa tuua vaid sedavõrd olulise konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine, mille hoidmise nõue on kehtestatud mitte mistahes õigusaktidega, vaid seaduse tasemel.

Infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise kord pole käsitatav seadusena KarS § 157 mõttes, kuna see on kehtestatud Politseiameti peadirektori käskkirjaga. Tulenevalt VVS §-dest 73 ja 74 võib Politseiameti peadirektori pädevusse kuuluda küll haldusorgani siseselt teabesüsteemide ja andmekogude pidamise korda puudutavate küsimuste lahendamine ning selleks käskkirjade andmine, kuid nende õigusaktide nõuete rikkumine ei saa olla aluseks isikute kriminaalvastutusele võtmiseks KarS § 157 järgi.

Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus kassatsioonikohtuna vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti. (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).

Süüdistatava õigeksmõistmine puuduliku süüdistuse korral on võimalik esmajoones siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatuse (vt RKKKo 3-1-1-96-06, p 16).

Süüditunnistamist konkretiseerimata süüdistuses tuleb lugeda kaitseõiguse eiramiseks ja kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatava õigusakti säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt RKKKo 3-1-1-158-05, p 9). Olukorras, kus süüdistusaktis ega kohtuotsustes pole konkretiseeritud, missugust seadusest tulenevat kohustust isik KarS § 157 mõttes rikkus, on tema süüditunnistamisel eiratud süüdistatava kaitseõigust ja see minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Tulenevalt KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatust peab kohus, kui süüdimõistetul on Eestis koos temaga seaduslikult koos ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, väljasaatmise kohaldamist oma otsuses põhistama. Nimetatud nõuet tuleb mõista selliselt, et taolisel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sisuliselt tuleb kohtul seega süüdistatavat välja saates esile tuua need argumendid, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluvad üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine talle kuriteo eest mõistetava lisakaristuse kaudu kõne alla tulla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid.

Riigikohtu praktikas on leitud, et KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus „kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis võib kaasa tuua süüdimõistetu või kolmanda isiku olukorra kergendamise", saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt RKKKo 3-1-2-3-09, RKÜKo 3-1-2-1-98 ja RKKKm 3-1-2-1-07, p 7).

Pangakontol olev raha pole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle. Seega ei toimu ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist. Vara usaldamise mõiste KarS § 201 lg 1 teise teoalternatiivi tähenduses hõlmab ka juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-130-04, p 9; 3-1-1-83-07, p-d 14–15 ja 3-1-1-84-10, p 24).

KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kuriteole kaasaaitamine tähendab seega teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt RKKKo 3-1-1-94-00, p-d 6.5–6.6).

Käesoleval ajal kehtivast KrMS § 268 redaktsioonist järeldub, et alates 1. septembrist 2011 on seadusandja kohtu volitusi avardanud, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest süüdistust omaalgatuslikult muuta ja seda olenemata sellest, kas kuriteo kvalifikatsiooni muutmine süüdistatava olukorda kergendab või raskendab. Seejuures on aga oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, mis tähendab, et tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt võib süüdistatava kaitseõigust muuhulgas rikkuda olukord, kus kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p-d 30–35). Kohtu poolt kohaldatav materiaalõiguse norm ei tohi seega osutuda süüdistatava jaoks üllatuslikuks.

Isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse erinevuse korral tuleb selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (vt nt RKKKo 3-1-1-3-07, p 6; 3-1-1-62-07, p-d 12.1–12.3 ja 3-1-1-87-11, p 7). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)

Olukorras, kus süüdistatava ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused loeti ringkonnakohtu otsusega osaliselt ebausaldusväärseteks nende diametraalse erinevuse tõttu ning süüdistatav ei suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saanud kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need oleks tulnud tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Valikuline tuginemine sellistele ütlustele on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Kui sellega kaasneb ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)

Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-23-11, p 15).