Karistusseadustik (lühend - KarS)

Juhul, kui isiku tegu ammendub üksnes kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises, on KarS § 307 lg 1 sama seadustiku § 306 lg 1 suhtes erinorm (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p 15.2. Muudel juhtudel on aga kuriteost mitteteatamine kuriteo varjamisest hõlmatud - vt RKKKo 3-1-1-30-98). KarS § 307 lg 1 näeb ehtsa tegevusetusdeliktina ette karistuse teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. KarS § 307 lg 1 kohaselt nõutav tegu seisneb tõepäraste andmete avaldamises teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteo asetleidmise asjaolude kohta (vt ka RKKKo 3-1-1-57-10, p 15.2). Kuriteo asetleidmise asjaoludena, mille kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmine on vaadeldav kuriteost mitteteatamisena KarS § 307 lg 1 mõttes, tuleb käsitada selliste faktiliste asjaolude kogumit, millest nähtuks konkreetselt määratletav kuriteosündmus. Kuriteo täpsete tehiolude - sh toimepanija isiku -, samuti kuritegu puudutava tõendi või tõendiallika kohta andmete avaldamata jätmine ei ole käsitatav kuriteost mitteteatamisena KarS § 307 lg 1 tähenduses. Selline tegu võib olla karistatav KarS § 318 järgi - seda juhul, kui isik kuulatakse kriminaalmenetluses üle tunnistajana ja talle esitatakse küsimus, millele vastamine eeldab kuriteo mingi tehiolu, kuritegu puudutava tõendi või selle allika kohta ütluste andmist. Teatud juhtudel võib kõne alla tulla ka isiku vastutus KarS § 306 lg 1 järgi. KarS §-st 307 tulenevat tegutsemiskohustust ei tohi tõlgendada ebaproportsionaalselt kaugeleulatuvana. Selle eesmärk on võimaldada menetlejal toimepandud esimese astme kuriteost teada saada ja luua seeläbi esmane eeldus kuriteo asjaolude selgitamisele suunatud kriminaalmenetluslike toimingute tegemiseks. KarS § 307 lg-s 1 ette nähtud karistusähvardus ei laiene aga olukorrale, kus isik ei anna omal algatusel menetlejale teavet kõigi talle teadaolevate kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. Vastasel korral tuleks KarS § 307 lg 1 järgi karistada ka kuriteoteate (KrMS § 195) esitajat, kes jätab selles vähemalt kaudse tahtlusega kajastamata mõne talle teadaoleva kuriteo asjaolu või kuriteo kohta käiva tõendi. KarS § 307 lg 1 selline tõlgendus oleks õiguse adressaatidele ebaproportsionaalselt koormav. Ühtlasi võiks see suunata isikuid kuriteoteate esitamisest hoiduma. Tuleb ka silmas pidada, et menetlejal on üldjuhul võimalik kuriteoteate esitanud isik tunnistajana üle kuulata ja niiviisi kuriteoteates sisalduvad infolüngad kõrvaldada.

Kuna varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p 15.2).

KarS § 13 lg 1 sätestab, et isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud. Seega on KarS § 306 kui mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu kindlakstegemisel esmalt vaja tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära seaduses kirjeldatud tagajärg KarS § 13 lg 1 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-79-10, p 24). Seejuures tuleb "seaduses kirjeldatud tagajärjena" KarS § 13 lg 1 mõttes mõista seaduses kirjeldatud koosseisupärase sündmuse aset leidmist, s.t KarS § 13 rakendusala hõlmab tagajärjedeliktide kõrval ka teodelikte (vt RKKKo 3-1-1-104-09, p 11).

Ingerentsi korral ei saa õigusvastasust mõista karistusõigusliku deliktistruktuuri teise elemendina KarS § 27 tähenduses, sest garandiseisundi kindlakstegemine ei kujuta endast süüteokoosseisule vastava teo kontrolli. Ingerents eeldab selle asemel eelnevat objektiivselt ohtlikku ja õiguslikult hukkamõistetavat tegu, mille tõttu võib hiljem aset leida mõne süüteokoosseisu realiseerimine.

LKS § 71 lg 2 sätestab juriidilise isiku vastutuse kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest. Tegemist on blanketse süüteokoosseisuga, mille sisustamisel tuleb lähtuda loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõudeid reguleerivatest normidest.

Seaduses kirjeldatud tagajärjena KarS § 13 lg 1 mõttes ei tule mõista kitsalt tagajärge materiaalse delikti tähenduses. Vastutuse kehtestamine tegevusetusega toimepandud tagajärjedelikti katse eest on põhjendatav eeskätt asjaoluga, et sel teel asetas isik õigusvaenulikku tahet väljendava käitumisega ohtu süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve ehk tõi kaasa ohtlikus olukorras väljenduva tagajärje. Eelnevast lähtuvalt tuleb "seaduses kirjeldatud tagajärjena" KarS § 13 lg 1 mõttes mõista seaduses kirjeldatud koosseisupärase sündmuse aset leidmist.

Tegevusetuse eest saab vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud, s.o on garant (vt nt RKKKo nr 3-1-1-28-02, p 10). Garandikohustus võib tekkida mitmel alusel. Erinevatel alustel tekkivad garandiseisundid saab nende omapära arvestades liigitada kahte gruppi. Kui nn kaitsegarant peab tagama, et tema kaitse all olevat õigushüve ei kahjustataks, siis valvegarant peab ära hoidma mõne õigushüve kahjustamise tema valve all oleva ohuallika poolt. Valvegarandiseisundi võib tekkida isiku varasemast õigusvastasest käitumisest e ingerentsist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 8).

Sotsiaalselt aktsepteeritavalt käitunud isiku karistamist tegevusdeliktist niigi sisuliselt märksa vähemtäpselt määratletud mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa pidada põhjendatuks.

Surma põhjustamine ettevaatamatusest on mitteehtne tegevusetusdelikt, sest seda saab toime panna nii tegevusega kui ka tegevusetusega. Ehtsa tegevusetusdelikti korral on süüteokoosseisus karistatava teona konkreetselt kirjeldatud tegevusetust (näiteks abita jätmine KarS § 124 järgi) ning täiendavaid karistatavuse aluseid pole vaja teo kvalifikatsioonis välja tuua. Selleks aga, et õigustada tegevusetusdelikti karistatavust mitteehtsa delikti korral, on vaja toetuda ka üldosa sättele, mis kehtestab karistatavuse õiguslikud alused sel juhul.

Vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud saavad olla isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, määrates ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p. 6.2; nr 3-1-1-60-08).

Kriminaalmenetluses kehtib reformatio in peius keelu põhimõte, mille kohaselt süüdistatava isiku olukorda ei või raskendada tema kaebuse lahendamisel. Nimetatud printsiip väljendub KrMS § 341 lg-s 4 ja tähendab seda, et kui kohtuotsus tühistatakse üksnes süüdistatava kaebuse alusel, on asja uuesti arutav maakohus küll pädev raskendama süüdistatavale süüksarvatud teo kvalfikatsiooni, kuid ta ei või mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud esimese astme kohtu tühistatud otsusega.