Karistusseadustik (lühend - KarS)

Juhul kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 17).

Vara arestimise määrusest peab alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt RKKKm 3-1-1-150-11, p 12.2). Põhjendatud kuriteokahtluse kui vara arestimise eeltingimuse tuvastamine ei ole tsiviilhagi, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse kohaldamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades (vt ka RKKKm 3-1-1-150-11, p 12.1).

Vara arestimiseks tuleb tuvastada ka KrMS § 142 lg-s 1 toodud vara arestimise alus, s.o põhjendatud kahtlus, et isik on saanud kuriteo tulemusena varalist kasu ja et see võib olla tsiviilhagi lahendamise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse objektiks. Arestides vara konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) tagamiseks, tuleb määruses esitada asjaolud, mis viitavad sellele, et isik on saanud küll kahtlustuses või süüdistuses kirjeldatud kuriteo läbi tulu, kuid tema sissetulekuid ja vara hinnates on ilmne, et isik on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga saadud vara ära kulutanud või varjab seda ja isiku olemasolev vara on sobiv riigi nõude rahuldamiseks konfiskeerimise asendamise kaudu. Laiendatud konfiskeerimise (KarS § 83²) tagamisel peab arestimismäärusest olema nähtav esiteks karistusseadustiku eriosast tulenev konkreetne alus laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks, ning teiseks isiku legaalse sissetuleku ja tema varandusliku olukorra põhjendamatult suur erinevus, mis annab alust eeldada tema vara ebaseaduslikku päritolu. Arestimise seisukohast ei ole oluline mitte arestitava vara omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga. Määrusest peab seega nähtuma teave selle kohta, kuidas on isikute vara kriminaalmenetlusega seotud ja millise materiaalõigusliku mõjutusvahendi tagamiseks selle kasutust piiratakse (vt ka RKKKm 3-1-1-1-09, p 9.2). Juhul kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 17).

Ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403⁶ järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks. Kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib menetleja arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu enamlevinumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest. Kohtul tuleb vara arestimise objekti valikul arvestada eeskätt KrMS § 142 lg 10 nõuete ja kriminaalmenetluse tagamise eesmärgiga. Seejärel tuleb kaaluda isiku omandipõhiõiguse riive mõõdukust, arestides esmajärjekorras need asjad või õigused, mille riive on talle vähem koormav. Arestitava vara väärtuse selgitamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Tulenevalt KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise alustest ei tohi selle kriminaalmenetluse tagamise vahendiga kaasnev põhiõiguse riive olla oluliselt suurem isiku võimalikul süüditunnistamisel rakendatavast mõjutusvahendist ehk siis konfiskeerimisest ja selle asendamisest, kuna vaid sellisel juhul saab vara arestimist kriminaalmenetluses pidada proportsionaalseks. Vara arestimine ilmselgelt ebamõõdukas ulatuses omandab karistusliku eesmärgi, viies süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1), nullum crimen nulla poena sine lege põhimõtte (PS § 23) ja omandipõhiõiguse (PS § 32) rikkumisele (vt ka RKÜKo 3-3-1-69-09, p 63). Kahtlustatava või kolmanda isiku vara valimatu, kogu ulatuses arestimine ilma selle väärtust hindamata võib kaasa tuua tema omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive. Kolleegium loeb arestitava vara väärtuse selgitamata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Sarnaselt KarS §-dega 83¹ ja 83² on konfiskeerimise asendamise eesmärk takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. KarS §-s 84 märgitu hõlmab nii KarS §-s 83¹ kui ka §-s 83² toodud konfiskeerimisele kuuluva vara asendamist (RKKKo 3-1-1-4-11, p-d 8 jj). Konfiskeerimise asendamine ei ole kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS § 84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS §-de 831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimisel, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav summa peab vastama konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.

Vara arestimine konfiskeerimise asendamiseks oli lubatud ka enne 1. septembrit 2011.

Ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403⁶ järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et KrMS §-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige vaadata lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. Nende sätete süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on alust väita, et KrMS §-s 385 loetletud piiranguid saab hinnata proportsionaalseks muuhulgas põhjusel, et vaidlusküsimust võib vähemalt põhimõtteliselt tõstatada hilisema apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse raames (vt RKKKm nr 3-1-1-69-08, p 8 ja nr 3-1-1-117-09, p 10). Nende KrMS §-s 385 loetletud kohtumääruste puhul, mis kujutavad endast kriminaalasjas tehtavat lõplikku lahendit, tuleb aga kaebeõiguse puudumises proportsionaalsuse hindamisel silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid ja kohtukaebeõiguse piiramise eesmärki. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele. Asjaolu, et kõnealune kriminaalasja terviklahendusena käsitatav määrus ei ole vastavalt KrMS § 385 p-le 7 vaidlustatav, on eeskätt põhjendatav kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuga. Nõusoleku andmine peaks tähendama seda, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal puudub õigus määrust vaidlustada. Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üld- või lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimuses sisulist otsustust ei tehta. Seega kujutab KrMS § 202 alusel tehtav otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist. Kaebeõiguse andmine kohtumenetluse poolele sellise lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud eesmärkidega. Kooskõlas KrMS § 206 lg 1 p-ga 3 tuleb eranditult kõigis kriminaalmenetluse lõpetamise määrustes muuhulgas lahendada ka konfiskeerimise küsimus. KrMS § 202 grammatilise tõlgenduse pinnalt ei pea kahtlustatava või süüdistatava nõusolek kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks hõlmama nõusolekut konfiskeerimiseks. Ka kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamisel peab kahtlustatavat või süüdistatavat teavitama kõigist asjaoludest, mille osas tuleb kohtul vastavalt KrMS § 206 lg-le 1 seisukoht kujundada. Kui kohtul tekib kahtlus selles, kas kahtlustatavat või süüdistatavat on kõigist nõutavatest asjaoludest teavitatud, on tal KrMS § 202 lg 4 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse lahendamiseks ja täiendavate asjaolude selgitamiseks õigus välja kutsuda prokurör, kahtlustatav või süüdistatav ning viimatinimetatute taotlusel ka kaitsja. Taotluse lahendamiseks vajalikke täiendavaid asjaolusid selgitades on kohtul õigus KrMS § 202 lg 5 alusel tagastada kriminaalasi prokuratuurile menetluse jätkamiseks. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise õigust tuleb jaatada olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. KrMS § 385 p-s 7 sätestatut tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja viisil, et selles normis sisalduv edasikaebe keeld hõlmab vaid sellist kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut järgivalt. Kohtumääruse või selle osa vaidlustamisele, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuta, KrMS § 385 p-s 7 sätestatu aga ei laiene.

Kolmandalt isikult võib temale kuuluva eseme selle süüteo toimepanemiseks kasutamisele vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamise tõttu konfiskeerida, kui ta pidas konkreetsel juhul võimalikuks, et eset kasutatakse süüteo toimepanemiseks ja ta pidas võimalikuks konkreetse süüteo toimepanemist.

Vahendi süüteo toimepanemiseks kasutamisele vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamine KarS § 83 lg 3 p 1 mõttes on põhimõtteliselt võimalik ka tegevusetuse vormis. Sellisel juhul peab aga isiku vastutuse tuvastamiseks konstrueerima isikult nõutava käitumise, näidates selle aluseks oleva garandikohustuse, ning välja selgitama isikult nõutava teo objektiivse eeldatavuse.

Vahendi süüteo toimepanemiseks kasutamisele vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamine KarS § 83 lg 3 p 1 mõttes on põhimõtteliselt võimalik ka tegevusetuse vormis. Sellisel juhul peab aga isiku vastutuse tuvastamiseks konstrueerima isikult nõutava käitumise, näidates selle aluseks oleva garandikohustuse, ning välja selgitama isikult nõutava teo objektiivse eeldatavuse.

Kolmanda isiku poolt temale kuuluva eseme kasutamisele süüteo toimepanemisel vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamise tuvastamiseks tuleb tõendada, et ta pidas konkreetsel juhul võimalikuks, et eset kasutatakse süüteo toimepanemiseks ja et ta pidas võimalikuks konkreetse süüteo toimepanemist.

Rahapesu on riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegeliku varaga manipuleerimine, mitte igasugune kuritegelikult saadud vara kasutamine, mille käigus jääb varjatuks vara tegelik päritolu. See hõlmab niisuguseid RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud tegusid, millega suunatakse legaalsesse majandus- või rahakäibesse kuritegelikke vahendeid sellises mahus ja sellisel viisil, mis käivet kahjustab. Rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve on laiemas mõttes rahandus- ja majandussüsteemi korrapärane toimimine, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamine.

Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsuse, tuleb ka riigi õigusabi korral süüdistatavale hüvitada see osa menetluskuludest, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel, ja süüdistatava kanda jäävad üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud.

KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid on üksnes KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. See tähendab muu hulgas kassatsioonikohtu poolt hinnangu andmist ka selle kohta, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo 3-1-1-68-09, p 6 ja 3-1-1-33-08, p 7).

Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kriminaalmenetluses kohtueelse menetluse toimetamine selleks määratud ametiisikute poolt on vaieldamatult riigivõimu teostamine, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Täitevvõimu osana ei ole uurimisasutuse ametnikul ja prokuröril pädevust algatada asjassepuutuva normi põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust. Kohtueelset menetlust toimetav ametiisik on seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Uurimisasutuse ametniku ja prokuröri poolt kohaldatava õigusnormi tõlgenduse eesmärgiks saab eeskätt olla seaduse teksti tähenduse leidmine.

KarS §-s 5 sisalduvad põhimõtted laienevad konfiskeerimisele kui materiaalõiguslikule sanktsioonile.

Kohtul tuleb lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja selle aluseks oleval teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas ning vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii kohtuotsus kui ka teabesalvestise vahetu kontrollimise tulem osutuda põhjenduste puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p-d 14.2-14.3). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

Kui kriminaalasja eraldamisel ei järgita kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid, siis on kriminaalasja eraldamine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Prokuratuuri õigust esitada kohtulikul arutamisel tõendeid ja taotlusi menetlusseaduse regulatsioon küll otsesõnu ei sisalda, kuid tulenevalt KrMS § 17 lg-test 1 ja 2 on prokuröril kohtumenetluse poolena kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigused. Kohtumenetluse poole ja riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on tal kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi.

Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene keeldu kuulata kohtulikul arutamisel tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav ega avaldada tema eeluurimisel antud ütlusi, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-84-09, p 7).

Endise kaassüüdistatava samastamine tavalise tunnistajaga on väär olukorras, kus selline isik peab andma tunnistajana ütlusi endiste kaassüüdistatavate kriminaalasjas. Kuigi kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda eraldatud kriminaalasjas käsitada varasemat kaassüüdistatavat tõendiallikana muul viisil kui tunnistaja rollis, ei saa jätta tähelepanuta, et selle uue kriminaalmenetluse objektiks on sama kuriteo tunnustega tegu, mille toimepanemises ka teda eelnevalt süüdistati.

Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene keeldu kuulata kohtulikul arutamisel tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav ega avaldada tema eeluurimisel antud ütlusi, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-84-09, p 7).

Endise kaassüüdistatava samastamine tavalise tunnistajaga on väär olukorras, kus selline isik peab andma tunnistajana ütlusi endiste kaassüüdistatavate kriminaalasjas. Kuigi kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda eraldatud kriminaalasjas käsitada varasemat kaassüüdistatavat tõendiallikana muul viisil kui tunnistaja rollis, ei saa jätta tähelepanuta, et selle uue kriminaalmenetluse objektiks on sama kuriteo tunnustega tegu, mille toimepanemises ka teda eelnevalt süüdistati.

Üldiste menetlusreeglite kohaselt on välistatud olukord, kus kedagi süüdistatavatest saab kriminaalvastutusele võtmise ähvardusel sundida ütlusi andma kaassüüdistatavate vastu nii, nagu see on KarS §-de 318 ja 320 alusel võimalik tunnistaja puhul. Varasema kaassüüdistatava menetlusseisund tunnistajana on eriline, mis tähendab, et ta ei saa olla kriminaalvastutuse subjektiks KarS §-de 318 ja 320 mõttes ka olukorras, kui ta keeldub KrMS §-des 71¿73 loetlemata juhtudel ütluste andmisest. Viimane tähendab ühtlasi, et endise kaassüüdistatava menetlusseisund ei tohi tunnistaja rolli sattumisega olemuslikult muutuda. Kohtulikul arutamisel tuleb seetõttu endisest kaassüüdistatavast tunnistaja rakendamisel järgida küll KrMS §-s 280 sätestatud nõudeid, kuid puudub alus tema kriminaalvastutuse eest hoiatamiseks sama paragrahvi 4. lõike kohaselt. Erinevalt tavalise tunnistaja hoiatamata jätmisest on tegemist erandliku olukorraga, mille puhul ei too KrMS § 280 lg 4 nõuete järgimata jätmine kaasa ütluste lubamatust (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07, p 8 ja nr 3-1-1-75-09, p 7). Eelkirjeldatud põhimõtted kehtivad ka neil juhtudel, mil kriminaalasjade eraldamiseks esinesid objektiivsed põhjused.

Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmiseks. Tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused. Tõendi mittetähtaegse esitamisega võib kohtuliku arutamise käigus kaasneda asja arutamise edasilükkamine, kuid mitte tõendi lubamatus.

Prokuratuuri õigust esitada kohtulikul arutamisel tõendeid ja taotlusi menetlusseaduse regulatsioon küll otsesõnu ei sisalda, kuid tulenevalt KrMS § 17 lg-test 1 ja 2 on prokuröril kohtumenetluse poolena kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigused. Kohtumenetluse poole ja riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on tal kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi.

Menetlejal tuleb kriminaalasjade eraldamise põhjendatuse üle otsustamisel eelkõige hinnata, kas asjas esineb sellist laadi objektiivseid takistusi, mis ei võimalda ülejäänud süüdistatavate suhtes kriminaalasja edasist menetlemist. (Vt lisaks RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13 ja RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 9).

KrMS § 216 lg-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatud nõuete näol ei ole tegemist pelgalt formaalsete keeldudega, vaid kõnealused normid on suunatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte realiseerimisele. Nõudes sama teo toimepanemises süüdistatavate isikute kriminaalasja arutamist ühes menetluses, lähtuvad osutatud kriminaalmenetlusõiguse sätted ühelt poolt arusaamast, et kuna kaassüüdistatavate puhul on õigusliku hindamise objekt kuriteo tunnustega tegu ¿ kokkulangev, siis tuleb nende süüdistusasja arutada viisil, mis tagab süüküsimuse lahendamise sama kohtukoosseisu poolt.

Üldiste menetlusreeglite kohaselt on välistatud olukord, kus kedagi süüdistatavatest saab kriminaalvastutusele võtmise ähvardusel sundida ütlusi andma kaassüüdistatavate vastu nii, nagu see on KarS §-de 318 ja 320 alusel võimalik tunnistaja puhul. Varasema kaassüüdistatava menetlusseisund tunnistajana on eriline, mis tähendab, et ta ei saa olla kriminaalvastutuse subjektiks KarS §-de 318 ja 320 mõttes ka olukorras, kui ta keeldub KrMS §-des 71¿73 loetlemata juhtudel ütluste andmisest. Viimane tähendab ühtlasi, et endise kaassüüdistatava menetlusseisund ei tohi tunnistaja rolli sattumisega olemuslikult muutuda. Kohtulikul arutamisel tuleb seetõttu endisest kaassüüdistatavast tunnistaja rakendamisel järgida küll KrMS §-s 280 sätestatud nõudeid, kuid puudub alus tema kriminaalvastutuse eest hoiatamiseks sama paragrahvi 4. lõike kohaselt. Erinevalt tavalise tunnistaja hoiatamata jätmisest on tegemist erandliku olukorraga, mille puhul ei too KrMS § 280 lg 4 nõuete järgimata jätmine kaasa ütluste lubamatust (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07, p 8 ja nr 3-1-1-75-09, p 7). Eelkirjeldatud põhimõtted kehtivad ka neil juhtudel, mil kriminaalasjade eraldamiseks esinesid objektiivsed põhjused.

Süüdistatavate paljususe korral reguleerib üldmenetluselt lihtmenetlusele üleminekut erinormina KrMS § 239 lg 2 p 3, mille kohaselt ei kohaldata kokkuleppemenetlust mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav kokkuleppemenetluse kohaldamisega ei nõustu. (Vt ka RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 11). Menetleja peab kokkuleppemenetluse kohaldamist välistavate õiguslike aluste esinemise korral lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid.

Konfiskeerimise puhul ei ole asjakohane käsitada kaastäideviijaid solidaarvõlgnikena ega kohtuotsusega konfiskeeritud vara riigile üleminekut solidaarkohustusena.

Küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, ei saa lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatust lähtudes. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega on süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 17-18).

Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte. Isik, kes juhib mootorsõidukit joobeseisundis, kasutab seda liikluses osalemiseks ja seega ka süüteo toimepanemiseks. Seetõttu on mootorsõiduk KarS §-s 424 kirjeldatud kuriteo toimepanemise vahend.

Ilma vastava loata omandatud vahendi, aine või eseme võib konfiskeerida siis, kui isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo (KarS § 83 lg-d 4 ja 5). Kuid süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Seega kehtivad süüteo toimepanijalt vahendi konfiskeerimisel samad eeldused nagu karistamise puhul (vt KarS § 2 lg 2). Süüteo toimepanemise vahendi süüteo toimepanijalt konfiskeerimine tugineb ühtlasi isiku süül ja isikult õigusrikkumise toimepanemisel kasutatud eseme äravõtmisega väljendatakse ka hukkamõistu toimepandud teo eest. Kui konfiskeeritakse suhteliselt suure väärtusega, kuid vabas tsiviilkäibes olev asi, nagu seda on sõiduauto, saab möönda, et karistuslik mõju on domineeriv.

Süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 57). Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kuulub raskete liiklusõnnetuste levinud põhjuste hulka. Arvestades konfiskeerimise märkimisväärset preventiivset toimet (vt otsuse p 21), võib pidada süüteo toimepanemise vahendiks oleva sõiduauto konfiskeerimist teole vastavaks. Kuivõrd süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma.

Süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 järgi ei eelda täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas.

Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte. Süüteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimine KarS § 83 lg 2 järgi eeldab täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas.

Väärteomenetluse seadustiku § 114 lg 1 p 2 kohaselt on üksnes menetlusosalisel õigus esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja üldmenetluses tehtud otsuse peale. Väärteomenetluse seadustiku § 16 nimetab menetlusosalisena vaid menetlusalust isikut ja tema kaitsjat. Seega ei näe väärteomenetluse seadustik ette menetlusvälise isiku võimalust esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale ega maakohtu pädevust selliseid kaebusi läbi vaadata. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on leitud, et menetlusväline isik saab VTMS § 76 lg 1 kohaselt kuni kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni küll vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust, kuid ei saa VTMS § 114 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust (vt RKKKm nr 3-1-1-156-05, p 10).

Vallasasja konfiskeerimine riivab asja omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt RKÜKm nr 3-3-1-38-00, p-d 15 ja 19 otsus nr 3-1-3-10-02, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt PSJVm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4). Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Seetõttu on VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend, vastuolus olev PS § 15 lg 1 esimese lausega.

Vallasasja konfiskeerimine riivab asja omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt RKÜKm nr 3-3-1-38-00, p-d 15 ja 19 otsus nr 3-1-3-10-02, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt PSJVm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4). Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Seetõttu on VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend, vastuolus olev PS § 15 lg 1 esimese lausega.

Karistusseadustiku § 83 kohaselt on süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine üldjuhul kohtu pädevuses. Erandina näeb KarS § 83 lg 6 ette, et väärteo toimepanemise vahendi ning väärteo vahetuks objektiks olnud aine või eseme võib sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud juhtudel konfiskeerida seaduses ettenähtud kohtuväline menetleja. Seega peab selleks, et konkreetne kohtuväline menetleja saaks otsustada mingi väärteo vahetu objekti või vahendi konfiskeerimise üle, seadusest tulenema vastav pädevusnorm. Tolliseaduse § 94 lg 4 sisu seisnebki selles, et anda sama paragrahvi teises lõikes nimetatud kohtuvälisele menetlejale - Maksu- ja Tolliametile - kooskõlas KarS § 83 lg-s 6 sätestatuga õigus otsustada, kas tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahend, millega või mille abil pandi toime tollieeskirjade rikkumine, tuleb KarS § 83 lg-tes 1 või 3 sätestatud alustel konfiskeerida või mitte. Samas ei ole Maksu- ja Tolliametil kohtuvälise menetlejana õigust otsustada tollieeskirjade rikkumisega seotud väärtegude toimepanemiseks kasutatud muude vahendite konfiskeerimise üle, mistõttu peab selliste esemete konfiskeerimise otsustama kohus.