Riigivastutuse seadus (lühend - RVastS)

RVastS § 1 lg 3 p 3 järgi on avaliku võimu kandja poolt liikluses osalemisel kahju tekitamine üldjuhul kahju tekitamine eraõiguslikus suhtes. Üksnes erandina, kui avaliku võimu kandja kasutas oma eriõigusi, on tegemist kahju tekitamisega avalik-õiguslikus suhtes. RVastS § 1 lg 3 p 3 mõttes peab avaliku võimu kandja eriõigus, mille kasutamisel on tegemist kahju tekitamisega avalik-õiguslikus suhtes, olema seotud avaliku võimu kandja liikluses osalemisega, st andma talle liikluses osalemisel suuremad õigused võrreldes tavaliiklejatega. Sellisteks eriõigusteks on liiklusseaduse (LS) § 71 lg-s 2 sätestatud alarmsõiduki juhi õigus ametiülesannete täitmisel eirata LS § 47 lg-tes 1-4 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust, kui sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või helisignaalita. Samuti andis sellise eriõiguse liiklusõnnetuse toimumise ajal 6. oktoobril 2008. a kehtinud Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määrusega nr 69 vastu võetud eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korra § 15, mille kohaselt võis alarmsõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või ilma, kõrvale kalduda osast liikluseeskirja nõuetest.

Erinevalt RVastS § 17 lg-st 1, mis võimaldab kahju hüvitamise taotluse esitamist otse halduskohtule, sätestab VangS § 11 lg 8 erikorra, mis näeb ette kohustusliku kohtueelse menetluse. Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamise taotlemiseks on kinnipeetaval kaks võimalust. Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamise taotlemiseks võib kinnipeetav esitada esmalt halduskohtule kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Teine võimalus on esitada kohe kahju hüvitamise taotlus vanglale VangS § 11 lg-s 8 sätestatud korras.

Kui kinnipeetav esitab vanglale taotluse kahju hüvitamiseks ja vangla jätab selle taotluse rahuldamata, kuid kinnipeetav soovib kahju hüvitamist, peab ta esitama seaduses sätestatud tähtaja jooksul halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse. Kui aga kinnipeetav ei esita pärast vangla keeldumist halduskohtule kaebust kahju hüvitamiseks, vaid taotleb halduskohtult vangla akti või toimingu õigusvastasuse tuvastamist ja halduskohus rahuldab selle kaebuse, siis kahju hüvitamise saavutamiseks on kinnipeetav kohustatud uuesti läbima kohtueelse menetluse, st ta peab esitama vanglale uue taotluse kahju hüvitamiseks, kusjuures ta saab tugineda halduskohtu otsusele vangla akti või toimingu õigusvastasuse tuvastamise kohta. Kinnipeetav ei saa sellisel juhul ilma kohtueelset menetlust uuesti läbimata esitada halduskohtule kaebust kahju hüvitamiseks.

Erinevalt RVastS § 17 lg-st 1, mis võimaldab kahju hüvitamise taotluse esitamist otse halduskohtule, sätestab VangS § 11 lg 8 erikorra, mis näeb ette kohustusliku kohtueelse menetluse. Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamise taotlemiseks on kinnipeetaval kaks võimalust. Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamise taotlemiseks võib kinnipeetav esitada esmalt halduskohtule kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Teine võimalus on esitada kohe kahju hüvitamise taotlus vanglale VangS § 11 lg-s 8 sätestatud korras.

Kui kinnipeetav esitab vanglale taotluse kahju hüvitamiseks ja vangla jätab selle taotluse rahuldamata, kuid kinnipeetav soovib kahju hüvitamist, peab ta esitama seaduses sätestatud tähtaja jooksul halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse. Kui aga kinnipeetav ei esita pärast vangla keeldumist halduskohtule kaebust kahju hüvitamiseks, vaid taotleb halduskohtult vangla akti või toimingu õigusvastasuse tuvastamist ja halduskohus rahuldab selle kaebuse, siis kahju hüvitamise saavutamiseks on kinnipeetav kohustatud uuesti läbima kohtueelse menetluse, st ta peab esitama vanglale uue taotluse kahju hüvitamiseks, kusjuures ta saab tugineda halduskohtu otsusele vangla akti või toimingu õigusvastasuse tuvastamise kohta. Kinnipeetav ei saa sellisel juhul ilma kohtueelset menetlust uuesti läbimata esitada halduskohtule kaebust kahju hüvitamiseks.

Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise kõrval olla ka kohtuotsusega ainult õigusvastasuse tuvastamine (vt nt Riigikohtu 05.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p-i 14). Kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks.

TsMS § 634 lg-st 1 tulenevalt võib apellant kaebust muuta ja täiendada apellatsioonitähtaja lõpuni. Sama sätte lg 2 järgi ei välista eeltoodu apellandi õigust esitada uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Hageja on asendanud esialgu nõutud hagi eseme asjaolu muutumise tõttu teise esemega. Selliselt ei ole hageja TsMS § 376 lg 4 p 3 järgi hagi muutnud. Viidatud sätte järgi ei peeta hagi muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist.

Asja menetlemisel ei ole esitatud väidet, et vaidlusaluse õigussuhte iseloomust tulenevalt ei kuulu asja lahendamine üldkohtu pädevusse. Seda ei väida hageja ka kassatsioonkaebuses. TsMS § 668 lg-st 3 tulenevalt ei oleks kassatsioonkaebuses sellele väitele tuginemine ka lubatav. Eeltoodust järelduvalt ei ole ka Riigikohtul alust tühistada vaidlusalust ringkonnakohtu otsust omal algatusel põhjusel, et üldkohus ei ole pädev asja lahendama. Küll tuleneb eeltoodust see, et menetlusökonoomiast lähtudes on üldkohus pädev asja arutama ka pärast ringkonnakohtu otsuse tühistamist muul alusel.

Järeldus, et haldusakti kehtivus välistab hüvitise väljamõistmise, on ekslik. RVastS § 7 lg-s 1 sätestatakse põhimõte, et avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju ei hüvitata juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohese õiguskaitsevahendi kasutamisega (nt haldusakti vaidlustamine vaide- või kohtumenetluses). Samas ka juhul, kui isik jättis tal olevad võimalused oma õiguste kaitseks kasutamata, ei ole hüvitise väljamõistmine täielikult välistatud. RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks ka hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla põhjendatud hüvitise vähendamine.

RVastS § 7 lg 1 järgi on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitada kahju õigusvastase, aga ka õiguspärase haldusaktiga, kui selle ellurakendamisel rikutakse seaduses ettenähtud korda.

Haldusorgan teeb otsustuse enampakkumise võitja väljaselgitamiseks kaalutlusõiguse alusel, andes sellekohase haldusakti. Kui parim pakkumine selgitatakse ühe, selgelt mõõdetava kriteeriumi alusel, siis haldusorgani kaalutlusõigus enampakkumisele esitatud pakkumiste hindamisel vähenenud nullini, näiteks on see nii, kui enampakkumise võitja valitakse ainuüksi pakutud hinna alusel.

Kohaliku omavalitsuse vara enampakkumise teel kasutusse andmisel põimuvad era- ja avalik-õiguslikud suhted. Kuna haldusorgani tegevus vara kasutusse andmisel on suunatud eraõigusliku lepingulise suhte loomisele tuleb vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kohaldada ka eraõiguslikke kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Pakkumismenetluses on pakkuja subjektiivsete õiguste olemus pakkumismenetluse ajal ja pärast pakkumismenetluse tulemuste kinnitamist on selgelt erinev. Kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmist reguleerivate normide eesmärgiks tuleb pidada pakkujate menetluslike õiguste kaitset, samuti menetluslike õiguste rikkumise tagajärjel tekkiva kahju ärahoidmist. Kaitse-eesmärgist ei ole hõlmatud pakkumise tulemusel sõlmitavast eraõiguslikust lepingust tekkida võivad pakkuja õigused ega nende õiguste rikkumise tagajärjel tekkida võiva kahju ärahoidmine.

Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele (vt Riigikohtu 10.03.2005 otsust asjas nr 3-3-1-77-04 ). Eeltoodu kehtib põhjusliku seose tuvastamisel conditio sine qua non testi abil, s.t olukorras, kus kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmiseni. Olukord on teistsugune, kui kahju põhjuseks on soodustava haldusakti andmata jätmine. Kui soodustava haldusakti andmine on seotud kaalutlusõiguse teostamisega, siis on kohtu võimalused põhjusliku seose tuvastamisel piiratud. Kohus saab tuvastada põhjusliku seose üksnes siis, kui haldusorgani kaalutlusõigus haldusakti sisu üle otsustamisel oli vähenenud sellisel määral, et haldusorganil ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspärast haldusakti. Enampakkumise korral on põhjusliku seose tuvastamine võimalik eelkõige juhul, kui parima pakkumise selgitamine toimub ühe, selgelt määratletud ja võrreldava kriteeriumi alusel (näit hinnapakkumine). Vastasel juhul ületaks kohus oma volituse piire, asudes ise haldusorgani asemel kaalutlusõigust teostama.

Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel tuleb esmalt selgitada milles seisneb kahju, mille hüvitamist taotletakse. Seejärel on võimalik selgitada, millise haldusakti või -toiminguga kahju tekitati, millal hakkas kulgema kaebuse esitamise tähtaeg ning otsustada, kas kaebus on tähtaegne või mitte.

Kahju hüvitamise kaebuse aluseks saab olla iga vastustaja enda tegevus võimalik kahju tekitamisel. Seega kulgeb ka kaebuse esitamise tähtaeg iga vastustaja suhtes eraldi.

Riigikohtu 25.10.2007. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-50-07 on selgitatud, et isikule tekkinud kahju sarnastes maa tagastamise asjades, seisneb selles, et isikule ei tagastatud õigusvastaselt võõrandatud maad. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ja maa tagastamata jätmine selgub lõplikult haldusaktist, millega otsustatakse vara tagastamata jätta Viidatud seisukohad on kohaldatavad ka juhul, kui isiku taotlus on suunatud muu vara kui maa tagastamisele.

RVastS § 7 lg 1 ei reguleeri kahju hüvitamisega seonduvat üksnes juhtumil, kus kahju tekitaja on haldusorgan ja kahju tekitatud haldusmenetluse raames, vaid on laiem, nähes ette nõudeõiguse avaliku võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega on Riigivastutuse seadus kohaldatav kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele, kus puudub täpsem eriregulatsioon. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 31.08.2011, nr 3-3-1-35-10, p 50)

Ehkki RVastS § 7 lg 1 viitab otsesõnu üksnes RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahenditele, siis sätte teleoloogilisel tõlgendamisel saab asuda seisukohale, et kui kahju ei tekitatud haldusmenetluse käigus, ent siiski avaliku võimu kandja poolt ja avalik-õiguslikus suhtes, on kahju hüvitamise eelduseks samuti see, et isik oleks kasutanud kahju vältimiseks kohaseid õiguskaitsevahendeid. Ei ole võimalik leida põhjust, miks haldusmenetluse raames tekitatud kahju hüvitamise eelduseks on eelnevate õiguskaitsevahendite kasutamine isiku poolt, aga teiste avaliku võimu poolt läbiviidud menetluste käigus tekitatud kahju puhul kuuluks kahju isikule hüvitamisele hoolimata sellest, et tema võimuses olnuks kohaste õiguskaitsevahenditega kahju tekkimist vältida. Analoogiliselt RVastS §-dega 3, 4 ja 6 tulevad kõne alla niisugused taotlused ja kaebused, mis aitaksid sellises õigussuhtes kahju tekkimist vältida. Ka alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisele on ette nähtud sarnased piirangud. RVastS § 7 lg-t 1 on Riigikohtu halduskolleegium laiendavalt tõlgendanud ka varem (vt Riigikohtu 18.11.2004 otsust asjas nr 3-3-1-33-04).

Seisukoht, et avalik-õiguslikus suhtes on välistatud viivise väljamõistmine, ei tulene Eesti kehtivast õigusest. Eesti õigus ei välista viiviste käsitamist kahjuna.

Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, kust nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend (vt nt Riigikohtu 25.03.2008 otsust asjas nr 3-3-1-5-08, 17.09.2008 otsust asjas nr 3-3-1-39-08, 30.09.2008 otsust asjas nr 3-3-1-52-08 ja 12.11.2008 otsust asjas nr 3-3-1-48-08).

Riigivastutuse seadus on kohaldatav kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele, kus puudub täpsem eriregulatsioon. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise asjade läbivaatamine on HKMS § 6 lg 3 p-st 2 tulenevalt halduskohtu pädevuses. Sellise kahju hüvitamise vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamine samuti halduskohtu pädevuses.

Pärast 1. juulit 2004 ei ole KrMS § 130 lg-st 2 tulenevalt enam vahistamise aluseks see, kui kahtlustatav võib hakata takistama kriminaalasjas tõe tuvastamist. Samuti ei ole vahistamise aluseks enam kohtuotsuse täitmise vajadus. KrMS § 135 lg-st 1 tulenevalt on kautsjon tõkendi liik, millega asendatakse vahistamine, seetõttu tuleb vahistamiseks ettenähtud alustest lähtuda ka kautsjoni põhjendatuse kontrollimisel. Kui oli ette teada, et alates 1. juulist 2004 langevad kautsjoni kohaldamise alused isiku puhul ära, siis oleks uurija pidanud tegema aegsasti kohtule ettepaneku kautsjoni tühistamiseks, vältimaks olukorda, et kautsjonit kohaldatakse õigusliku aluseta.

RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei kuulu hüvitamisele juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Kui isik neid võimalusi ei kasutanud, jättis ta seega kasutamata võimaluse tekkinud kahju ärahoidmiseks. Sellise isiku puhul, keda esindas kriminaalmenetluse kestel vandeadvokaat, ei ole ebamõistlik nende võimaluste kasutamise eeldamine.

RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla hüvitise vähendamine põhjendatud. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb ka RVastS § 13 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja 2.

Haldusakti resolutsiooni puhul on tegemist haldusorgani poolse õigusliku otsustusega üksikjuhtumi kohta. Lähtuvalt õigusselguse põhimõttest peab resolutsioon ehk otsustus olema eraldi sõnaselgelt väljendatud, kuna haldusakti resolutsioon ja põhjendus peavad olema üheselt eristatavad.

Olukorras, kus vara tagastamata jätmiseks esinesid erinevad õiguslikud ja faktilised alused ning haldusorgan valis nendest ainult ühe, ei ole praeguses asjas tegemist vorminõude rikkumisega HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1 tähenduses. Vorminõude rikkumisega oleks tegemist olukorras, kus vaidlustatud korralduses ei oleks märgitud õiguslikku või faktilist alust.

Ekslik on seisukoht, et jõustunud kohtulahend, millega jäeti tühistamiskaebus rahuldamata, välistab hiljem tuvastamiskaebuse esitamise, kuna samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus. Jõustunud kohtuotsus menetluse lõpetamise kohta on samas asjas olemas siis, kui see otsus või määrus on tehtud samal alusel esitatud sama nõude kohta samade poolte vahelises vaidluses.

Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).

Kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel (vt Riigikohtu 17.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-39-07).

Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt Riigikohtu 22.05.2000 otsust asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Isik mõistab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kaudu, miks selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-54-03, p-i 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses.

HKMS § 9 lg 4 kehtestab kahju hüvitamise kaebuse esitamise üldise tähtaja. RvastS § 18 lg-st 2 tuleneb eriregulatsioonina, et kui isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul. Kui isik läbib RvastS § 17 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 reguleeritud kohtuvälise menetluse haldusorganis, peab ta menetluse tulemusega mittenõustumisel pöörduma halduskohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest.

HKMS § 9 lg 4 sätestab tähtaja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks kaebuse esitamiseks. Erinorm sellest regulatsioonist tuleneb RVastS § 31 lg-st 2. RVastS § 31 lg-st 3 tulenevalt ei kohaldata RVastS lõiget 2 juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast Riigivastutuse seaduse jõustumist.

Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel on käesoleval juhul määrava tähtsusega see, millal isikule kahju tekitati ja millal sai ta teada nõudeõiguse tekkimisest. Riigikohtu 13. juuni 2003. a lahendist saab kahju hüvitamise tähtaega hakata lugema üksnes juhul, kui isikule ei saanud juba eelnevalt selge olla, et talle on tekitatud kahju ning kes on kahju tekitamise eest vastutav. Kui isikule olid need asjaolud teada juba varem, siis ei saa kahju hüvitamise tähtaega hakata lugema 13. juunist 2003 ning kaebus ei ole seetõttu tähtaegne. Sellisel juhul tuleb kontrollida, kas kaebuse esitamise tähtaeg ei kuulu ennistamisele seetõttu, et isikule etteheidetav see, et ta ei pöördunud ajal, mil haldusakt oli tühistatud, kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse. Samuti tuleb hinnata, kas mingil hetkel selgus isikule lõplikult, et ehitusloa tagajärgi ei saa kõrvaldada ning kas kahju hüvitamise nõue esitati pärast seda mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 08.11. 2007. a määrust haldusasjas nr 3-3-1-53-07).

Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel on käesoleval juhul määrava tähtsusega see, millal isikule kahju tekitati ja millal sai ta teada nõudeõiguse tekkimisest. Riigikohtu 13. juuni 2003. a lahendist saab kahju hüvitamise tähtaega hakata lugema üksnes juhul, kui isikule ei saanud juba eelnevalt selge olla, et talle on tekitatud kahju ning kes on kahju tekitamise eest vastutav. Kui isikule olid need asjaolud teada juba varem, siis ei saa kahju hüvitamise tähtaega hakata lugema 13. juunist 2003 ning kaebus ei ole seetõttu tähtaegne. Sellisel juhul tuleb kontrollida, kas kaebuse esitamise tähtaeg ei kuulu ennistamisele seetõttu, et isikule etteheidetav see, et ta ei pöördunud ajal, mil haldusakt oli tühistatud, kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse. Samuti tuleb hinnata, kas mingil hetkel selgus isikule lõplikult, et ehitusloa tagajärgi ei saa kõrvaldada ning kas kahju hüvitamise nõue esitati pärast seda mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 08.11. 2007. a määrust haldusasjas nr 3-3-1-53-07).

Käesoleval juhul võis õiguste riivet põhjustada kriminaalmenetluse pikaajaline läbiviimine, mille vältel kohaldati ka tõkendit, ning menetluse mitteõigeaegne lõpetamine. Õiguslik võimalus kahjunõude esitamiseks sai tekkida alles pärast menetluse lõpetamist, sest siis selgub ka kahju ulatus. Menetluse lõpetamise alus iseenesest ei mõjuta kahjunõude esitamise õigust. Seetõttu tuleb pidada võimalikuks kohaldada RVastS § 31 lg-t 3, mis välistab selle seaduse § 31 lg 2 kohaldamise juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast selle seaduse jõustumist.

Asjaolu, kas isik taotles või ei taotlenud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tegemise ajal vastavalt KrMS § 199 lg-le 3 asja edasist menetlemist rehabiliteerivatel kaalutlustel, ei oma määravat tähendust. Seetõttu ei ole põhjendatud seisukoht kaebuse perspektiivituses, mis lubaks HKMS § 11 lg 3¹ p 5 alusel tagastada kaebuse kahju hüvitamise nõude osas.

Käesoleval juhul võis õiguste riivet põhjustada kriminaalmenetluse pikaajaline läbiviimine, mille vältel kohaldati ka tõkendit, ning menetluse mitteõigeaegne lõpetamine. Õiguslik võimalus kahjunõude esitamiseks sai tekkida alles pärast menetluse lõpetamist, sest siis selgub ka kahju ulatus. Menetluse lõpetamise alus iseenesest ei mõjuta kahjunõude esitamise õigust. Seetõttu tuleb pidada võimalikuks kohaldada RVastS § 31 lg-t 3, mis välistab selle seaduse § 31 lg 2 kohaldamise juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast selle seaduse jõustumist. Asjaolu, kas isik taotles või ei taotlenud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tegemise ajal vastavalt KrMS § 199 lg-le 3 asja edasist menetlemist rehabiliteerivatel kaalutlustel, ei oma määravat tähendust. Seetõttu ei ole põhjendatud seisukoht kaebuse perspektiivituses, mis lubaks HKMS § 11 lg 3¹ p 5 alusel tagastada kaebuse kahju hüvitamise nõude osas.

Üldjuhul seisneb maksuteate täitmine maksu tasumises haldusakti adressaadi poolt. Kui maksuteate täitmine on peatatud, siis ei pea isik ajal, mil peatamine kestab, maksuteadet täitma, s.t isikul ei ole maksuteate täitmise peatamise ajal kohustus maksu maksta. Sisuliselt lükkab maksuteate täitmise peatamine maksu tasumise tähtpäeva edasi. Isikut ei saa käsitada sel ajal ka maksuvõlglasena, olenemata sellest, kas vastava maksu tasumiseks algselt ettenähtud tähtpäev on saabunud või mitte.

Maksuteate täitmise peatamise ajal ei saa isikul olla ka kohustust intresse maksta, sest isikul ei ole sel ajal kohustust tasuda maksuteatega nõutud maksusummat ennast. Intressi maksmise kohustus on lahutamatult seotud kohustusega tasuda maksusumma. Maksuteate täitmise peatamine ei täidaks oma eesmärki, kui maksuteate täitmise peatamine ei avaldaks mõju intressi tasumise kohustusele. Seetõttu ei või isikut pidada maksuvõlglaseks ka intresside osas.

Kui maksuteate täitmise peatamise otsus tühistatakse või kui täitmise peatamine lõpeb vastava tähtpäeva saabumise tõttu, ent maksuteade jääb kehtima, siis mõjub täitmise peatamise äralangemine tagasiulatuvalt. See tähendab, et isikul tekib kohustus tasuda maksusumma ning maksta intresse tagasiulatuvalt, st alates sellest ajast, mis oli maksuteates ette nähtud.

Kuna maksuteate täitmise peatamise korral ei ole isikul kohustust maksu maksta ei põhimaksusumma ega ka intresside osas, siis ei saa teda pidada ka maksuvõlgnikuks. Sellest tulenevalt ei saa maksuhaldur maksuteate täitmine peatamise ajal avalikustada ka maksuvõlga, olenemata sellest, et algselt maksuotsuse täitmiseks määratud tähtpäev võib olla saabunud.

Maksuvõlgniku staatuse ja maksuvõla avalikustamise kartuses maksuvõla tasumiseks laenu võtmist ja maksusumma tasumist ei saa kolleegiumi hinnangul pidada niivõrd ebatavaliseks, et välistada selle ettenähtavus MTA poolt. Samuti on maksuteate peatamise ning maksuvõlgnikuna käsitamise regulatsiooni üheks eesmärgiks kaitsta isikut just maksuteatega kaasnevate ebameeldivate tagajärgede eest, sh maksuvõlgnikuna käsitamise eest. Kuna asjas on põhjusliku seose nõuded täidetud ja isik on kasutanud esialgse õiguskaitse vahendeid piisaval määral, siis kuuluvad laenu võtmiseks tehtud kulutused hüvitamisele.

VÕS § 139 lg 1 tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab kahjuhüvitist vähendada ka nullini. Vastasel juhul puuduks võimalus lahendada õiglaselt juhtumeid, kus kannatanu oma tegevusetusega laskis endale kahju tekitada ning põhjuslikku seost ei saa täielikult välistada, kuid kannatanu oleks saanud kahju tekkimist täielikult ära hoida. Olukorras, kus puudus selgus õhusõidukite registri tähenduse osas kolmandate isikute jaoks, ei olnud põhjendatud ainuüksi registrikande arvestamine, vaid täiendavalt tulnuks veenduda ka selles, kas isik on saanud õhusõiduki omanikuks või mitte. Selline tegevus oleks tekkinud kahju täielikult ära hoidnud ning vastavas valdkonnas tegutsevalt äriühingult saab sellist käitumist ka mõistlikult eeldada.

Üldtuntud asjaoluks TsMS § 94 lg 1 mõttes tuleb lugeda seda, et hingelisest erutusest tõuseb isegi terve inimese vererõhk. Üldtuntud on ka see, et kõrgvererõhutõbe põdeva isiku vererõhu tõusmisel tema tervislik seisund halveneb. Kõrgvererõhutõbe põdeval isikul on praktiliselt võimatu tõendada põhjuslikku seost vererõhu tõusust tingitud tervise halvenemise ja ametniku ebaseaduslikust tegevusest teada saamise vahel. Selliste üldtuntud asjaolude puhul tuleb põhjuslikku seost eeldada ja põhjusliku seose puudumise tõendamise koormis panna vastustajale.

Kaebetähtaja kulgemise algushetke kindlaksmääramisel avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud isiku nõudes tagajärgede kõrvaldamiseks, tuleb lähtuda kahju hüvitamise kaebuse tähtaja regulatsioonist. Tulenevalt HKMS § 9 lg-st 4 ning RVastS § 17 lg-st 3 algab kaebetähtaja kulgemine päevast, mil kaebuse esitaja kahju tekkimisest ja kahju põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Samast hetkest hakkab kulgema ka tagajärgede kõrvaldamise kui alternatiivse nõude tähtaeg.

Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks.

Kaebetähtaja kulgemise algushetke kindlaksmääramisel avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud isiku nõudes tagajärgede kõrvaldamiseks, tuleb lähtuda kahju hüvitamise kaebuse tähtaja regulatsioonist. Tulenevalt HKMS § 9 lg-st 4 ning RVastS § 17 lg-st 3 algab kaebetähtaja kulgemine päevast, mil kaebuse esitaja kahju tekkimisest ja kahju põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Samast hetkest hakkab kulgema ka tagajärgede kõrvaldamise kui alternatiivse nõude tähtaeg.

Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks.

Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on, et halduse tegevus oleks olnud õigusvastane. Seega sisaldub juba kahju hüvitamise nõudes halduse tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõue. Kahjuhüvitist välja mõistes möönab kohus ka halduse tegevuse õigusvastasust ning täiendava põhjendatud huvi puudumisel ei ole eraldi kahju põhjustanud halduse tegevuse õigusvastaseks tunnistamine vajalik.

Kui isiku kahju hüvitamise nõue rahuldatakse ning ta ei ole välja toonud täiendavat põhjendatud huvi, miks tuleks kahju põhjustanud toiming või haldusakt õigusvastaseks tunnistada, siis ei ole eraldi kahju põhjustanud halduse tegevuse õigusvastaseks tunnistamine vajalik. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on, et halduse tegevus oleks olnud õigusvastane. Kahjuhüvitist välja mõistes möönab kohus ka halduse tegevuse õigusvastasust ning täiendava põhjendatud huvi puudumisel ei pea kohus otsuse resolutsioonis seda tuvastama.

Halduskohtumenetluses ettenähtud õiguskaitsevahendid, eeskätt õigusvastasuse tuvastamise nõue võib rahuldamise korral olla piisav heastamaks väiksema intensiivsusega au teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi (vt ka Riigikohtu 11.02.2004 otsust nr 3-2-1-11-04). Au teotavate ebaõigete andmete avaldamisel on isikul võimalik ka nõuda Võlaõigusseaduse § 1047 lg 4 alusel andmete avaldamise eest vastutavalt isikult andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul.

Isiku raviga seotud kulutusi ei saa samastada mittevaralise kahjuga. Ravile tehtud kulutused on varaline kahju, mida on võimalik eraldi tõendada ja välja nõuda.

Tegevteenistuses olnud kaitseväelase hukkumist õppuste käigus saab teatud konkreetsetel asjaoludel käsitleda hukkumisena teenistusülesannete täitmise tõttu ka juhul, kui tema osavõtt õppustest on jäetud nõuetekohaselt vormistamata. Kui kaadrikaitseväelane pidi alluma õppustel antavatele käskudele ning tegutses selleks, et õppustel osaleda, ei ole oluline, et grupp komplekteeriti lennuklubi kaudu. Oluline on, et õppustel osalenud grupp komplekteeriti õppuste korraldaja teadmisel. See võimaldab järeldada, et kaitseväelane hukkus õppuste korraldajate teadmisel endale vabatahtlikult võetud teenistusülesannete täitmise tõttu.

Vaidemenetluse õigusabikulusid ei saa põhimõtteliselt hüvitada, sest see oleks vastuolus vaidemenetluse olemusega. Vaidemenetluse üks eesmärke on anda isikule võimalus kaitsta oma õigusi võimalikult lihtsas, kiires ja odavas menetluses. Ka vaidemenetlusele laieneb haldusmenetluse uurimispõhimõte ja haldusorgani selgitamiskohustus. Seega saab igaüks ka õigusabi kasutamata esitada vaide sõltumata sellest, kas tal on vastavaid eriteadmisi ja kogemusi. Pealegi tooks võimalus hüvitada kannatanu õigusabikulud kaasa võimaluse hüvitada ka haldusorgani sellised kulutused.

Põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktid ja neile tuginevad üksikaktid pole põhiseadusevastasuse tõttu tühised, s.o kehtetud algusest peale.

See, et isik mõistab talle suunatud üksikakti põhiseadusevastasust alles pärast üldakti põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei saa talt võtta kahjunõude esitamise õigust. Isikul on mõistlik alus eeldada, et avalik võim tegutseb üksikakte andes põhiseaduspäraste üldaktide alusel. Isikult ei saa nõuda, et ta vaidlustaks üksikakti aluseks oleva üldakti vastavust Põhiseadusele.

Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt, millega võeti tasu, on õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.