Riigihangete seadus

Kui ringkonnakohus asendab maakohtu otsuse põhjendusi ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, peab see nähtuma ka ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist. (p 12)

Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (vt nt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19). (p 18)

Riigihanke tulemusena sõlmitud töövõtulepingus saab hinna hilisema muutmise mõistlik võimalus olla vaid selline, mis on juba alguses avaldatud ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad. Hankelepingut saab muuta vaid kitsastes piirides, tagades menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise. Vaid juhul, kui hinna muutmise selge võimalus on hankemenetluses avaldatud, on hankija sellist võimalust pakkunud võrdselt kõigile pakkujatele ning ettenähtud muudatuse rakendamine lepingu täitmise käigus ei ole vastuolus hanke üldpõhimõtetega. (p 19) Töö maksumuse riski kannab üldjuhul töövõtja kui professionaal. (p 20) VÕS § 639 lg-s 2 sätestatud ettenähtavuse hindamisel tuleb lisaks objektiivsetele kriteeriumidele arvestada ka üldist riskijaotust töövõtulepingus. Töövõtja kui vastava valdkonna professionaal peab teadma ja nägema ette kriteeriume, mille muutumisest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda. (p 22)

VÕS § 639 lg 2 loogika järgi peab töövõtja teatama eelarve olulisest ületamisest kohe, kui see ilmneb, ja ootama ära tellija seisukoha. Tellijale peab jääma võimalus kas ületamist aktsepteerida või töövõtuleping üles öelda. See säte ei kohaldu, kui pakkumisjärgset eelarvet ületati juba enne lepingu sõlmimist, sest siis olnuks see läbirääkimiste ese ja pidanuks kajastuma lepingus. (p 24)

Töövõtjal saab olla alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid mittesiduva eelarve korral üksnes siis, kui esinevad VÕS § 639 lg 2 kolmanda lauses sätestatud eeldused. (p 26)

VÕS § 639 lg 2 kolmandast lausest tuleneva nõude suuruse kindlakstegemisel ei ole pooled seotud lepingus kokkulepitud tariifidega, vaid oluline on eelarvet ületava töö keskmine kohalik turuväärtus. (p 26)

Pakkujal on kohustus sõlmida hankeleping eelmärgitud tähtaja jooksul ning alles pärast selle tähtaja möödumist võib pakkuja üldjuhul hankelepingu sõlmimisest õigustatult keelduda. (p 11)

Hankijal on õigus nõuda pakkujalt kahju hüvitamist, kui pakkuja pakkumus oli tunnistatud edukaks, kuid pakkuja võttis pakkumuse hankijast olenematutel põhjustel tagasi (keeldus hankelepingut sõlmimast), mille tagajärjel tunnistas hankija edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse ja sõlmis järgmise pakkujaga hankelepingu. (p 10)

Kahju hüvitamine võib seisneda mh hinnavahe hüvitamises. Kahjuhüvitist võivad vähendada nii kahjustatud isiku saadav kasu (VÕS § 127 lg 5) kui ka tema enda osa kahju tekkimisel või suurenemisel (VÕS § 139), samuti võib kohus vähendada kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. (p 12)

Hankijaks võrgustikega seotud valdkondades on mh aktsiaselts, mille aktsiakapitalist rohkem kui poolt omab riik (RHS § 10 lg 3 p 2 ja RHS §d 83–89). Võrgustikega seotud valdkondades hankemenetlusele kehtestatud korra (RHS 5. ptk) kohaldamise üheks eelduseks on, et § 10 lg s 3 nimetatud hankija sõlmib hankelepingu, mille peamine eesmärk on seotud tema tegutsemisega võrgustikega seotud valdkondades (RHS § d 83–89). Samuti kehtib sama kohustus juhul, kui hankelepingu sõlmimine on seotud hankija tegutsemisega võrgustikega seotud valdkondades, kuid hankelepingu peamist eesmärki ei ole võimalik määratleda (RHS § 16 lg 5). Sama tuleneb direktiivi 2004/18 art 12 lg st 1. Võrgustikega seotud valdkondades hankemenetlusele kehtestatud korra (RHS 5. ptk) kohaldamiseks ei pea hankega ostetav teenus kujutama endast võrgustikega seotud (RHS § d 83–89) teenust. Piisav on, et teenust soetatakse võrgustikega seotud valdkondades tegutsemise eesmärgil.

Eraõiguslik juriidiline isik saab olla RHS § 10 lg 2 p 1 mõttes hankijaks, kui tema poolt avalikes huvides täidetaval ülesandel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu. Selle üle otsustamisel, kas avalikul ülesandel on tööstuslik või äriline iseloom, tuleb arvestada Euroopa Kohtu praktikat, eriti kohtuasi C 393/06: Ing. Aigner.

RHS § 47 lg 2 teise lause kohaselt võib hankija tunnistada pakkumuse vastavaks, kui selles ei esine sisulisi kõrvalekaldeid hankedokumentides märgitud tingimustest. VAKO otsus, millega ei ole antud hinnangut, kas pakkumuses tuvastatud puudused olid sisulised kõrvalekalded RHS § 47 lg 2 teise lause mõttes, ei välista võimalust, et hankija tunnistab riigihanke jätkamisel pakkumuse RHS § 47 lg 2 teise lause alusel uuesti vastavaks. Kohtupraktikas on leitud, et erandjuhul on pakkujal võimalik korrigeerida pakkumusega seonduvaid andmeid. See on võimalik eriti juhul, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead, nii et selle muudatusega ei kaasneks tegelikult uue pakkumuse esitamist (vt analoogselt otsus asjas nr 3-3-1-24-13, p 20). Peale uue otsusega pakkumuse edukaks ja vastavaks tunnistamist sõlmitud hankeleping on kooskõlas VAKO otsusega ning ei ole tühine.

Riigihangete seadus määratleb pakkujana isiku, kes on esitanud hankemenetluses pakkumuse (RHS § 12 lg 1). Sarnane pakkuja määratlus tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. a direktiivi 2004/18 art 1 lg st 8. Pakkuja õiguslik seisund lõppeb pärast seda, kui pakkumus on hankija kehtiva otsuse alusel tagasi lükatud, põhjusel, et see ei vasta hankedokumentidele. Kui pakkumus on kehtiva otsuse alusel tagasi lükatud, siis ei osale pakkuja enam edasises hankemenetluses (RHS § 47 lg 9). RHS § 69 lg-st 1 ning RHS § 54 lg-st 1 tuleneb hankijale kohustus teavitada oma otsusest pakkujat. Nimetatud sätetest ei tulene kohustust teavitada seda isikut, kes ei ole hankemenetluses pakkuja.

Hankeasjas kaebeõiguse olemasolu väljaselgitamiseks tuleb kindlaks teha, kas isik on RHS § 117 lg 1 kohaselt määratletav pakkujana, taotlejana või hankemenetluses osalemisest huvitatud isikuna ning kas hankija saab tema õigusi rikkuda või õigusega kaitstud huvisid kahjustada (HKMS § 44 lg 1, § 268 lg 1ning direktiiv 89/665 art 1 lg 3). Seejuures ei järeldu kaebeõiguse olemasolust, et kaebaja õigusi ongi rikutud või õigusega kaitstud huve kahjustatud, see otsustatakse haldusasja sisulise arutamise käigus. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa menetlusosalisel olla õigustatud huvi niisuguse otsuse tühistamiseks, kui see otsus saab tema suhtes taas vaid kinnitust leida ja kui vaidlustatud õigusakti tühistamine ei rahulda tema nõuet (Euroopa Kohtu 09.06. 2011a otsus asjas C 401/09, p 49).

Vaidlustuskomisjon ja kohtud peavad juhinduma uurimispõhimõttest ning tagama omal initsiatiivil kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamise. Samuti tuleb hankeasjades arvestada põhimõttega, et riigihankemenetluses tehtud viga ei too kaasa hankija otsuse kehtetuks tunnistamist, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei mõjutanud küsimuse otsustamist sisuliselt (RVastS § 3 lg 3 p 1). (p 26)

Kui sarnased dokumendid või andmed esitamata jätnud pakkujatele antakse puuduste kõrvaldamiseks ühetaoline võimalus, siis ei riku see pakkujate võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtteid. Esitatud pakkumusi ei tohi aga hankija ega taotleja initsiatiivil enam muuta. Kui erandjuhul korrigeeritakse pakkumusega seonduvaid andmeid, eriti juhtudel, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead, siis ei tohi selle muudatusega ei kaasneda tegelikult uue pakkumuse esitamist (29. märtsi 2012. a otsus asjas nr C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p-d 36–40).

Pakkuja kvalifikatsiooni tuleb kontrollida sisuliselt. RHS § 39 lg-t 4 tuleb tõlgendada ulatuslikumalt kui selliselt, et pakkujalt võib nõuda üksnes selgitusi või täiendavaid dokumente ja andmeid mõne konkreetse, juba esitatud dokumendi selgitamiseks. RHS § 39 lg 4 alusel on võimalik täiendavalt nõuda ka selliste dokumentide ja andmete esitamist, mis oleks hanketeate kohaselt tulnud esitada juba koos pakkumusega. Kui pakkuja esitab tagantjärele puuduolevad dokumendid või andmed, ei anna pakkuja viga enam alust pakkuja kvalifitseerimata jätmiseks.

Ka piisava põhjalikkusega ettevalmistatud riigihanke puhul ei saa välistada hanketeates toodud nõuete erinevat tõlgendamist. Ehkki riigihankes osaleda soovivalt ettevõtjalt saab nõuda kõrgendatud hoolikust, ei tähenda iga inimlikust eksitusest tehtud viga iseenesest, et pakkuja oleks tehingupartnerina ebausaldusväärne. Pakkuja kvalifitseerimata jätmise imperatiivne kohustus pisimagi vea korral ei oleks proportsionaalne.

Pakkuja varasema kogemuse tõendamiseks võib Eesti seadusandja kehtestada tõendi esitamise kohustuse ka siis, kui pakkuja soovib tugineda teise riigi asutusega sõlmitud lepingule. Selline võimalus tuleneb ka direktiivi 2004/18/EÜ art 48 lg 2 p a alapunkti ii esimesest taandest, mille kohaselt esitatakse tõendusmaterjalina kohaletoimetatud tarnete ja osutatud teenuste kohta pädeva asutuse väljaantud või allkirjaga kinnitatud tõendid, kui saaja oli riiklik ostja. Seetõttu tuleb RHS § 41 lg 4 p 1 mõista nii, et see sätestab hankijale võimaluse nõuda vähemalt EL liikmesriikide riigiasutuse tõendite esitamist.

Olukorras, kus edukaks on tunnistatud mitme pakkuja ühispakkumus, ei tähenda ühe ühispakkuja likvideerimine iseenesest veel seda, et kõik ühispakkujad tuleb hankemenetlusest RHS § 38 lg 1 p 2 alusel kõrvaldada. Sellises olukorras on alus kõrvaldada menetlusest eelkõige see ühispakkuja, keda likvideeritakse. Kui teised ühispakkujad ja nende pakkumus vastavad vaatamata ühe pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamisele hanketeates ja -dokumentides esitatud tingimustele ning järele jäänud pakkujad suudavad täita pakkumuses võetud kohustusi, ei ole alust neid hankemenetlusest kõrvaldada. Sellisel juhul vastavad edukaks tunnistatud pakkumuse teinud ühispakkujad hanketingimustele ning hankija saab sõlmida nendega hankelepingu. Kui ühispakkujad keelduvad hankelepingust sõlmimast üksnes põhjusel, et üks pakkujatest on likvideerimisel, saab nende pakkujate tahteavaldust pidada pakkumusest taganemiseks (hankelepingu sõlmimisest keeldumiseks), mis annab hankijale aluse nõuda pakkujatelt RHS § 53 lg 2 järgi kahju hüvitamist. Ühispakkujad saavad keelduda lepingut sõlmimast kahju hüvitamise kohustuseta üksnes siis, kui ühe pakkuja kõrvaldamise tõttu ei vasta ka nemad kui pakkujad või ühispakkumus tervikuna enam hanke tingimustele. ( p 14)

Hankijal õigus nõuda pakkujalt kahju hüvitamist, kui selle pakkuja pakkumus oli tunnistatud edukaks, kuid pakkuja võttis pakkumuse hankijast olenematutel põhjustel tagasi (keeldus hankelepingut sõlmimast), mille tagajärjel tunnistas hankija edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse ja sõlmis järgmise pakkujaga hankelepingu. (p 12)

Riigihanke pakkujalt tagatise nõudmine, selle tagastamine, tagastamata jätmine ja realiseerimine on osa riigihankest. Riigihanke raames tekkinud vaidluste lahendamiseks sätestavad RHS 7. ptk ja HKMS 28. ptk erikorra. Seega on ka tagatise realiseerimise vaidlustamine hankemenetluse osa. Vaidlust ei muuda eraõiguslikuks garantii eraõiguslik iseloom. Lepinguliste läbirääkimiste reegleid ettenägev hankemenetlus on kuni hankelepingu sõlmimiseni seadusega erandlikult allutatud avalikule õigusele ja halduskohtumenetluse reeglitele. Hankemenetlusest tulenevate vaidluste lahendamine on HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu pädevuses. Tegemist ei ole TsMS § 1 mõttes tsiviilasjaga, mille lahendamine kuuluks maakohtu pädevusse. Sarnaselt garantii realiseerimise lubatavuse küsimuse hindamisega on halduskohtu pädevuses ka hageja nõue kostja vastu garantii alusetu realiseerimisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Asjaolu, et ettevõtja tegevust reguleerivad ka avaliku õiguse normid, ei muuda ettevõtja õigussuhteid avalik-õiguslikuks. Avalik-õigusliku suhte tekkimine eeldab kõigepealt avaliku ülesande täitmist vähemalt ühe osapoole poolt. Avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui eraõiguslikule isikule on pädeva asutuse poolt õigusakti või lepinguga antud volitus või pandud kohustus osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik. Vaidlusalusel juhul ei täida võrguettevõtja kommunaalmajanduse korraldamise ülesannet, kuna see ülesanne jääb linnale ka juhul, kui linna kaugküttevõrgu kaudu jaotab soojust äriühing. Samas on kahtlemata kaugküttesüsteemi ja võrgu toimimine avalikes huvides ning võrguettevõtja täidab avalikku ülesannet. Kui avaliku ülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti, võidakse avalikku ülesannet täita ka eraõiguslikus vormis, mis tähendab, et ülesande täitmiseks luuakse haldusorgani ja puudutatud isikute vahel eraõiguslikud suhted (määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Sellises suhtes tekkinud vaidluste lahendamine ei ole HKMS § 4 lg 1 alusel halduskohtu pädevuses.

KKütS § 14¹ lg 2 alusel korraldatud konkursist tulenevad vaidlused ei ole oma iseloomult avalik-õiguslikud. Riigikohtu hinnangul ei kaasne võrguettevõtja poolt soojuse jaotamise ega ostmisega riigivõimu volitusi. Isegi turgu valitseva ettevõte puhul, nt olulist vahendit omav loomulik monopol KonkS § de 13 ja 15 mõttes, ei muuda see teda avaliku võimu teostajaks.

Piisav ei ole ka argument, et ilma konkursi tulemuste vahetu halduskohtuliku kontrollita võivad jääda kaitseta nii konkursil osalejate kui ka tarbijate huvid. Majandusliku võimu kuri¬tarvitamise välistamiseks teostab üldist järelevalvet Konkurentsiamet ning see kehtib ka kauba ostmisest põhjendamatu keeldumise korral. Kaugkütteseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide, sh KKütS § 14¹ ja määruse nr 47 järgimise üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet. Tarbijate õigusi kaitseb eelkõige see, et Konkurentsiameti kooskõlastab soojuse piirhinna. Konkurentsiameti haldusaktid või toimingud, mis rikuvad konkursil osalemisest huvitatud isiku või tarbija subjektiivseid õigusi, on halduskohtus vaidlustatavad. Samuti on võimalik VÕS § de 1009–1013 rikkumise korral kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses.

RHS § 10 lg 3 p 1 ei saa tõlgendada selliselt, et selles sättes nimetatud eri- või ainuõigus saab olla isikule antud üksnes avaliku konkursiga KonkS § 14 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 25.09. 2001 määrusega nr 303 sätestatud korras.

RHS § 10 lg 3 põhineb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31.03.2004 direktiivi 2004/17 art 2 lg l 2 ning arvestada tuleb ka direktiivi põhjenduste p 25. Eri- või ainuõiguse mõistet ei saa direktiivi ja seda üle võtva seaduse alusel piiritleda ainult formaalselt teatud liiki menetlusele viidates, vaid seda tuleb teha ka sisuliste kriteeriumide abil iga juhtumi puhul eraldi. Ka KonkS § 14 lg 2 alusel antav eri- või ainuõigus ei pruugi alati kujutada endast eri- või ainuõigust RHS § 10 lg 3 p 1 mõttes. Direktiivi 2004/17 kohaselt ei loeta eri- või ainuõiguseks direktiivi mõttes liikmesriigi poolt ettevõtjate piiratud arvule objektiivsete, proportsionaalsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel mis tahes vormis, sh ka kontsessiooniga antud õigusi, mida võib kasutada iga huvitatud pool, kes neid kriteeriume täidab (vt preambula p 25 neljas lause).

Võrguettevõtja poolt soojuse ostmisele ei laiene riigihangete seadus. Selline järeldus tuleneb KKütS § st 14¹ koostoimes RHS § 16 lg tega 3 ja 5 ning § 90 lg ga 8. KKütS § 14¹ lg d 2 ja 5 näevad ette, et sellises juhul tuleb läbi viia Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale vastav konkurss.

KKütS § 14¹ lg 2 alusel korraldatud konkursist tulenevad vaidlused ei ole oma iseloomult avalik-õiguslikud. Riigikohtu hinnangul ei kaasne võrguettevõtja poolt soojuse jaotamise ega ostmisega riigivõimu volitusi. Isegi turgu valitseva ettevõte puhul, nt olulist vahendit omav loomulik monopol KonkS § de 13 ja 15 mõttes, ei muuda see teda avaliku võimu teostajaks.

KKütS § 14¹ kehtestamisele (kehtestati 01.11.2010 koos monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse jõustumisega) eelnenud menetlusest ei nähtu, et sooviti soojuse ostmise lepingud või nende sõlmimiseks konkursside läbiviimine allutada avalikule õigusele. Erinevalt RHS 5. peatüki sätetest ei ole siin tegemist avaliku võimu kandja kohustuste laiendamisega eraettevõtjatele.

RHS § 10 lg 3 p 1 ei saa tõlgendada selliselt, et selles sättes nimetatud eri- või ainuõigus saab olla isikule antud üksnes avaliku konkursiga KonkS § 14 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse 25.09. 2001 määrusega nr 303 sätestatud korras. Konkurentsiseaduses käsitatakse eri- või ainuõigusena riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt ettevõtjale antud õigust, mis võimaldab tal olla kaubaturul teiste ettevõtjatega võrreldes eelisseisundis või ainsaks ettevõtjaks sellel kaubaturul. Sellele määratlusele võib vastata ka vahetult õigustloovast aktist tulenev eri- või ainuõigus, samuti KonkS § 14 lg 2 teises lauses viidatud muus õigusaktis sätestatud korras antud eri- või ainuõigus.

Kaugküttevõrk võib kujutada endast olulist vahendit KonkS § 15 mõttes, kuid ainuüksi olulise vahendi valdamine ei ole võrdsustatav eri- või ainuõiguse alusel tegutsemisega. Eri- või ainuõigus RHS § des 83–89 nimetatud valdkondades eeldab pädeva asutuse poolt üld- või üksikaktiga kehtestatud õiguslikku eelist.

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.

KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.

Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi.

Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis.

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.

KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.

Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi.

Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis.

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.

Pärast Riigikohtu 08.06.2009 otsust asjas nr 3-4-1-7-08 tuleb RHS § 129 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et vaidlustuskomisjoni otsuse peale toimub edasikaebamine halduskohtule. Vaidlustuskomisjon ei ole halduskohtumenetluses menetlusosaline.

Pärast Riigikohtu 08.06.2009 otsust asjas nr 3-4-1-7-08 muutus RLS § 56 lg 16 sisutuks, sest see tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Nimetatud sätet ei saanud tõlgendada laiendavalt selliselt, et vaidlustuskomisjoni otsuse peale halduskohtule kaebuse esitamisel tuli tasuda riigilõivu RLS §-s 222 sätestatud määras - 10 000 või 20 000 krooni, sõltuvalt riigihanke eeldatavast maksumusest ja rahvusvahelisest piirmäärast. Riigilõivuseaduse § 56 lõike 16 uus redaktsioon (jõustus 20. detsembril 2009) sätestab, et halduskohtule kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama seaduse §-s 222 sätestatud määras.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

HKMS § 19 lg 8 sätestab, et kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. RHS § 129 lg 4 sätestab viidatud sättega võrreldes erisuse, lubades taotlust muuta ka hilisemalt. Seega on taotluse muutmine riigihangetega seotud kohtuasjades lubatud ka ajal, kui menetlus on jõudnud Riigikohtusse.

Riigikohus tunnistas 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 RHS § 129 lg 1 Põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks. Otsuse põhjenduste kohaselt on säte vastuolus PS § 149 lõigetega 1 ja 2 ning PS § 146 esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. Sellest tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust läbi vaadata Riigihangete ameti juures asuva vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu tühistada ja saata kaebus lahendamiseks halduskohtule.

HKMS § 19 lg 8 sätestab, et kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. RHS § 129 lg 4 sätestab viidatud sättega võrreldes erisuse, lubades taotlust muuta ka hilisemalt. Seega on taotluse muutmine riigihangetega seotud kohtuasjades lubatud ka ajal, kui menetlus on jõudnud Riigikohtusse.

Riigikohus tunnistas 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 RHS § 129 lg 1 Põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks. Otsuse põhjenduste kohaselt on säte vastuolus PS § 149 lõigetega 1 ja 2 ning PS § 146 esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. Sellest tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust läbi vaadata Riigihangete ameti juures asuva vaidlustuskomisjoni otsuse peale esitatud kaebust. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu tühistada ja saata kaebus lahendamiseks halduskohtule.

Riigikohus hindas RHS § 129 lg 1 vastavust põhiseadusele ja 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas RHS § 129 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Viidatud otsusest tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust esialgse õiguskaitse taotlust menetleda ja esialgset õiguskaitset kohaldada.

HKMS § 121 lg-st 2 tulenevalt on Riigikohtul õigus esialgset õiguskaitset kohaldada. HKMS § 122 lg 2 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisel arvestada ka avalikku huvi. Käesoleval juhul esineb ülekaalukas avalik huvi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmiseks. Selliseks ülekaalukaks avalikuks huviks on vajadust kiiresti parandada kooli halba ehitustehnilist ja tuleohutusalast olukorda, mis seab ohtu laste, õpetajate ja teiste koolitöötajate elu ning tervise. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega võivad jääda planeeritud hanketööd tegemata ja ohtlik olukord kõrvaldamata.

Riigikohus hindas RHS § 129 lg 1 vastavust põhiseadusele ja 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas RHS § 129 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Viidatud otsusest tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust esialgse õiguskaitse taotlust menetleda ja esialgset õiguskaitset kohaldada.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.

Vt lahendi asjas nr 3-3-1-36-09 annotatsiooni.