Liiklusseadus (lühend - LS)

Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt ei saa isikule heita ette faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ei kajastata. Kui menetleja seda siiski teeb, rikub ta oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 10.1)

Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on aga ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral pelgalt isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus. Lisaks sellele tuleb teha kindlaks, kas tagajärje põhjustanud isik rikkus mingit hoolsuskohustust, ja vajadusel analüüsida ka seda, kas tagajärg on selle põhjustajale normatiivselt omistatav. (p 11.1)

LS § 24 lg 2 ls 2 koosneb kahest alternatiivist, millest ükskõik kummaga vastuollu minemine kujutab endast sätte rikkumist: jalakäija asub sõiduteed ületama, ehkki tee ei ole mõlemas suunas hästi näha (esimene alternatiiv), või jalakäija tekitab teed ületades liiklusohu (teine alternatiiv). LS § 24 lg 2 ls 2 esimese alternatiivi rikkumine toob endaga kaasa vastutuse LS § 259 lg 1 järgi. LS § 24 lg 2 ls 2 teise alternatiivi rikkumine aga päädib LS § 259 lg 2 p 3 järgse vastutusega, sest see karistusnorm näeb ette sanktsiooni liiklusohu loomise eest. (p 6)

LS § 24 lg 2 ls 2 esimesest alternatiivist saab teele astumise puhul kõneleda siis, kui jalakäija ei näe teed sedavõrd kaugele, et tema teele minemise korral oleks välistatud liiklusohu tekkimine: näiteks tee ääres oleva takistuse (nt suur veoauto või murdunud puu), järsu kurvi, katkise tänavavalgustuse vms tõttu. Niisiis kujutab sellisel viisil teele astumine endast karistusõiguslikus mõttes abstraktse (liiklus)ohu loomist: niisuguse teo tagajärjel võib mõningatel juhtudel tekkida liiklusohtlik olukord (st konkreetne liiklusoht), mis omakorda võib päädida isiku- või varakahju tekkega. (p 7)

Liiklusoht LS § 2 p 31 mõttes tähendab konkreetset ohtu karistusõiguse dogmaatika tähenduses: tee ületamine toob kaasa situatsiooni, kus isiku- või varakahju tekkimine individualiseeritud objekti suhtes on sedavõrd tõenäoline, et see tingib liikleja reaktsiooni, et kahju vältida. (p 8)

Asjaolu, et juht võtab jala gaasipedaalilt ära, ei viita iseenesest konkreetsele liiklusohule. Nimelt võib juht gaasipedaali vabastada ka n-ö igaks juhuks, mitte aga selleks, et vältida jala pedaalile jätmise korral tõenäoliselt tekkida võivat liiklusõnnetust. Jalakäija võib kiiresti liikuda mitte seetõttu, et hoiduda vastasel juhul tõenäoliselt ees seisvast liiklusõnnetusest, vaid selleks, et minimeerida võimalikult tõhusalt igasuguste – ka pelgalt teoreetiliste – ohtude realiseerumise võimalikkus (nt see, et talle sõidab otsa mõni suurel määral kiirust ületav auto, isegi kui tal pole ühtegi konkreetset alust arvata, et selline auto lähenemas on). (p 10.2)

Hoolsuskohustuse rikkumisest tuleb kõneleda siis, kui teo toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse. Vajaliku hoolsuse üles näitamata jätmist saab isikule tagajärjedelikti puhul ette heita üksnes juhul, kui saabunud tagajärg oli teo toimepanijale objektiivselt ettenähtav. Tagajärje objektiivse ettenähtavuse hindamisel tuleb arvesse võtta nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib teo toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt. See eeldus aga kehtib üksnes juhul, kui teo toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest: nt märkab autojuht sõidutee ääres mängivaid lapsi, kelle puhul ei saa tulenevalt nende east ja käitumisest (mängimine) lähtuda sellest, et nad liikluseeskirjadevastaselt teele ei jookse, või teab jalakäija kohaliku elanikuna, et autojuhid ületavad mingil teelõigul pidevalt lubatud sõidukiirust. (p 11.2)

Mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab seda, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus teo toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline. (p 11.3)