ERAÕIGUSVõlaõigus

Teksti suurus:

Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-20-13586/103 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.06.2022

Varaühisuse varasuhte korral teostavad abikaasad PKS § 28 lg-te 1 ja 3 kohaselt ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi üldjuhul ühiselt, lähtudes abielulise kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest, teavitades teineteist vara valitsemise toimingutest ja vara seisust. Üldjuhul võivad abikaasad PKS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt ühisvaraga tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada üksnes ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p 12)

Kohus saab anda abikaasa avalduse alusel ühisvara valitsemiseks vajaliku tehingu tegemiseks nõusoleku PKS § 29 lg 3 kohaselt. Abikaasa kohustus anda tahteavaldus ühisvaraga tehingu tegemiseks põhineb hea usu põhimõttel ja abikaasade koostöökohustusel, mida väljendavad PKS § 15 ja § 28 lg-d 1 ja 3. Abikaasa saab esitada kohtult nõusoleku saamise nõude PKS § 29 lg 3 kohaselt nii enne kui ka pärast tehingu tegemist. Kohus saab anda PKS § 29 lg 3 kohaselt nõusoleku ühisvaraga tehingu tegemiseks järgmistel eeldustel: · abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt; · tehingu tegemiseks on vaja teise abikaasa nõusolekut; · tehing on ühisvara valitsemiseks vajalik; · tehing lähtub abielulise kooselu või vara korrapärase majandamise huvidest; · tehingu tegemata jätmisega või viivitamisega seostub kahju tekkimise oht; · teiselt abikaasalt ei ole võimalik tehingu tegemiseks nõusolekut saada eelkõige haiguse või äraoleku tõttu või teine abikaasa keeldub nõusoleku andmisest piisava põhjuseta (p-d 12 ja 15.2)

Kumbki abikaasa võib sõlmida iseseisvalt võlaõiguslikke lepinguid kolmandate isikutega. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kehtiv on näiteks võlaõiguslik leping, millega üks abikaasa on ühisvara hulka kuuluva kinnisasja üürile andnud. Üürileping ei ole VÕS § 12 lg 1 kohaselt tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita. Küll aga ei saa ühe abikaasa ja kolmanda isiku vahel sõlmitud võlaõiguslik leping teist abikaasat kohustada ning selle täitmist ei saa ühisvara arvel nõuda (vt RKTKo nr 2-16-9519/78, p-d 28-29.2). (p 13.3)

Eelkõige on ühisvara valitsemiseks vajalik selline tehing, mis aitab tagada ühisvara korrapärase majandamise huve või korraldada abielulist kooselu. Avaldaja peab avalduses tehingu vajalikkust põhjendama. Arvestada tuleb sellega, et üldjuhul teostavad abikaasad PKS § 28 lg 1 järgi ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt. Nii ei ole ettevõtlusega tegeleval abikaasal ainuüksi teise abikaasa passiivsuse tõttu ettevõtlusega seotud ühisvara valitsemise asjus suuremat otsustusõigust. (p 14.3)

Asjaolu, kas tehing vastab korrapärase majandamise huvidele, saab hinnata eelkõige objektiivsete majanduslike kriteeriumide alusel. Ei ole välistatud, et ühisvara valitsemiseks on vajalik ja korrapärase majandamise huvidele vastab tehing, millega soovitakse ühisvara valitsemist ümber korraldada. Neile kriteeriumidele võib vastata muu hulgas tehing, millega ettevõtjast abikaasa soovib oma tootmist või muud majandustegevust reorganiseerida. Vastusoorituseta või kinke iseloomuga tehingud seevastu üldjuhul vara korrapärase majandamise huvidele ei vasta. (p 14.4)

Kahju tekkimise ohtu tuleb hinnata objektiivsete majanduslike kriteeriumide alusel. Kahju tekkimise oht võib muu hulgas ilmneda olukorras, mil ühe abikaasa tervislik seisund takistab tal ühisvara nõuetekohaselt valitseda. Kahjuna saab käsitada eelkõige majanduslikku kahju, mis seisneb ühisvara kui terviku või selle hulka kuuluvate esemete väärtuse vähenemises. (p 15.1)

Tuginedes teise abikaasa äraolekule või haigusele, peab avaldaja põhistama, miks on teiselt abikaasalt nõusoleku saamine takistatud. Kui avaldaja tugineb sellele, et teine abikaasa on keeldunud nõusoleku andmisest piisava põhjuseta, peab avaldaja välja tooma asjaolud, millest nähtub, et teine abikaasa on nõusoleku andmisest keeldunud, teine abikaasa saab tõendada, et keeldumiseks oli piisav põhjus. Ainuüksi asjaolu, et tegemist on tehinguga, mille abikaasad peavad tegema ühiselt, ei anna alust nõusoleku andmisest keelduda. (p 16.1)

Nõusoleku andmisest keeldumise piisavat põhjust tuleb hinnata objektiivsetest majanduslikest põhjustest lähtuvalt. Muude asjaolude ja tõendite kõrval ei ole aga välistatud arvestada ka nõusoleku andmisest keeldunud abikaasa subjektiivseid kaalutlusi. Nõusoleku andmisest keeldumine on eelkõige põhjendatud olukorras, mil tehing kahjustaks nõusoleku andmisest keeldunud abikaasa varanduslikke huve või asetaks ta varasemaga võrreldes halvemasse positsiooni. Igal üksikjuhtumil tuleb piisava põhjuse olemasolu eraldi hinnata. Piisav põhjus nõusoleku andmisest keeldumiseks võib olla abikaasal olukorras, mil tema positsioon ühisvara hulka kuulunud ühiste aktsiate omajana vahetub fondi kasusaaja positsiooniga, mis tagab talle õigused alles pärast teise abikaasa surma. Sellisel juhul võib olla abikaasa majanduslik olukord halvenenud ja vara faktilise kontrollimise võimalus vähenenud, sest ühisvara valitsemisel on abikaasadel võrdsed õigused, kuid fondi kasusaaja positsioon ei võimalda abikaasale samalaadset otsustusõigust (p-d 16.2 ja 23.4)

Varaühisuse varasuhte eesmärk on väärtustada ühisvara ühise moodustamise kaudu koduse majapidamise korraldamises ja laste kasvatamises osalenud abikaasa panust võrdselt sissetulekut teeniva abikaasa panusega. Varaühisus tagab nõrgema poole kaitse sellega, et abikaasad on varasuhte kestel ühise tegutsemise nõude kaudu tugevalt seotud. Samuti on abikaasal teise abikaasa vastu varasuhte lõppedes esemete ühisest kuuluvusest tulenev nõue, mille realiseerimine võib olla tulemuslikum kui rahalise nõude esitamine. (p 17)

Varaühisus ei pruugi aga olla sobivaim valik varasuhete korraldamiseks kõigil juhtudel ning abikaasade ulatuslik kohustus ühisvara ühiselt valitseda võib vara korrapärast majandamist hoopis takistada. Varaühisus ei pruugi olla otstarbekas mudel ettevõtlusega tegelevate abikaasade puhul või olukorras, mil abikaasade varaline seisund on keskmisest märkimisväärselt parem ning mõlemad abikaasad soovivad teineteisest sõltumatult vara valitseda. Kohus ei saa abikaasade asemel ühisvara valitseda. Sellist eesmärki ei kanna ka PKS § 29 lg 3. PKS § 28 lg 1 kohaselt teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi abikaasad ühiselt. Kohtu ülesanne ei ole majandusanalüüsi tulemusel abikaasadele siduvaid ettekirjutusi teha, seda enam, et majanduslikult otstarbekaid võimalusi võib olla väga erinevaid. (p-d 17.1 ja 17.2)

Iseenesest võib ühe abikaasa soov korraldada vara valitsemine järeltulevate põlvede huvides fondi kaudu, mis haldab investeeringuid, lähtudes professionaalsuse põhimõttest ja kasusaajate huvidest, olla kooskõlas ühise majapidamise korraldamise huvidega. Varaühisuse varasuhte puhul peab abikaasa aga arvestama teise abikaasa õigusega poolele ühisvara väärtusest. Sõltumata sellest, kummal abikaasal on paremad finantsteadmised, ei ole ühel abikaasal õigust otsustada teise eest, kuidas teine abikaasa talle varaühisuse varasuhtest tulenevaid õigusi kasutab. Kui abikaasa soovib teha enda surma puhuks korraldusi viimse tahte avaldusega või eluajal fondi asutamise kaudu, saab ta neid korraldusi teha üksnes enda vara suhtes. Üldpõhimõtte kohaselt ei saa keegi teisele rohkem vara üle anda, kui talle endale kuulub (nemo plus iuris transfere (ad alium) potest quam ipse habet). (p 24)

Kui abikaasal ei ole aktsiate käsutamiseks teise abikaasa nõusolekut, on käsutustehing PKS § 31 lg 1 kohaselt tühine. Aktsiad tuleb ühisvarasse tagastada ning asendada selleks vajalikud tahteavaldused kohtulahendiga. Aktsiate ühisvarasse tagastamiseks vajalike tahteavalduste asendamise nõude alus teise abikaasa vastu on PKS § 28 lg 4. (p 26)

Abikaasa saab nõuda kolmandalt isikult, kellele aktsiad üle anti, aktsiate ühisvarasse tagastamist ja selleks vajalikke tahteavaldusi soorituskondiktsiooni järgi VÕS § 1028 jj kohaselt. Aktsiaid kui mittekehalisi esemeid vinditseerida ei saa. Kui ühisvara hulka kuuluva kehalise eseme (vallasasja) käsutustehing on tühine, saab teine abikaasa nõuda saajalt üleantu (sh valduse) tagastamist nii vindikatsiooninõudena AÕS § 80 mõttes kui ka soorituskondiktsiooni kohaselt VÕS § 1028 jj alusel (RKTKo nr 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 23). (p 27.3).

Olukorras, kus sooritus oli VÕS § 1028 lg 1 mõttes alusetu, on abikaasal õigus nõuda kolmandalt isikult kõnealuse tehinguga alusetult saadu tagastamist VÕS § 1032 lg 1 esimese lause kohaselt. Alusetult saadu tagastamise nõue hõlmab mistahes toimingu tegemist, mis on vajalik endise olukorra taastamiseks. Alusetult saadu tagastamise nõue võib seisneda vaidlusaluse tehingu esemeks olnud aktsiate kohta EVK-sse tehtud kannete muutmises. Selleks, et tagada, et abikaasad teostaksid ÄS § 286 lg 1 kohaselt ühistest aktsiatest tulenevaid õigusi üksnes ühiselt ning kajastuksid registris aktsiate ühiste omajatena, on vajalik, et aktsiad tagastatakse abikaasade ühisele väärtpaberikontole EVKS § 5 lg 3 mõttes ja kohustatakse teist abikaasat andma nõusolek ühise väärtpaberikonto avamiseks. (p-d 28.3, 30.4 ja 30.5)

2-19-10047/101 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.06.2022

VÕS § 1055 lg 1 esimese lause alusel saab esitada nõude järgmistel juhtudel: 1) kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev (õigusrikkumise lõpetamise nõue); 2) kui kahju tekitamine on juba toimunud (esmakordne õigusrikkumine on toimunud), aga esineb oht, et rikkumine võib korduda (uue samasuguse õigusrikkumise toimepanemisest hoidumise nõue); 3) kui õigusrikkumist pole veel toimunud, kuid kahju õigusvastase tekitamisega (õigusvastase teo toimepanemisega) ähvardatakse (kahju tekitamisega ähvardamisest hoidumise nõue) (vt selle kohta ka nt RKTKo nr 2-18-3445/46, p 29.2) (p 12)

Kui asjas esitatakse uute samasuguste õigusrikkumiste toimepanemisest hoidumise nõue, tuleb VÕS § 1055 lg 1 kohaldamisel arvestada sellega, et juba toimunud (esmakordse) õigusrikkumise korral esineb eelduslikult oht, et selline rikkumine võib korduda. Eelnimetatud nõude rahuldamise eelduseks ei ole see, et õigusrikkumine jätkuvalt kestaks (oleks kestev), vaid oluline on eelkõige see, kas esineb oht, et tuvastatud õigusrikkumist võidakse tulevikus korrata (vt selle kohta ka RKTKo nr 2-16-17491/80, p 20.2). (p 13)

Taotlus keelata kostjal VÕS § 1055 lg 1 alusel avaldada õigusvastaselt hageja kohta ebaõigeid andmeid (st keeld sellist õigusrikkumist tulevikus toime panna) ei eelda, et hageja peaks hagiavalduses näitama, kellele andmete avaldamisest peab kostja tulevikus hoiduma ning millised avaldamise viisid on keelatud. Samas võib hageja hagiavalduses oma nõuet eeltoodud osas piiritleda. Hageja võib nõuda, et kostjad ei avaldaks edaspidi tema kohta ebaõigeid andmeid kõrvalistele isikutele, kellele selliste andmete edastamine oleks andmete avaldamine VÕS § 1047 lg 2 mõttes. (p 16)

VÕS § 1055 lg 1 kohaldamist ei välista see, kui hageja ei ole enne või samal ajal nõudnud tema kohta avaldatud ebaõigete andmete parandamist või ümberlükkamist VÕS § 1047 lg 4 alusel ja/või talle ebaõigete andmete avaldamisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. (p 17)

2-19-8045/46 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.06.2022

Kui korteriomanike üldkoosolek ei ole majanduskava kehtestanud, on korteriühistul KrtS § 40 lg-st 1 tulenevalt siiski võimalik nõuda korteriomanikult majandamiskulude hüvitamist, kui konkreetsete majandamiskulude kandmise on otsustanud korteriomanike üldkoosolek. Kulude kandmisest ei vabasta korteriomanikku see, kui kulude kandmine tuleneb küll korteriomanike üldkoosoleku otsusest, kuid otsust ei ole pealkirjastatud majanduskavana. Juhul kui majanduskava ei ole kehtestatud ja kulude kandmist ei ole otsustatud ka muu korteriomanike üldkoosoleku otsusega, saab korteriühistu nõuda korteriomanikelt kaasomandil lasuvate kohustuste täitmist KrtS §-s 40 sätestatud suhte alusel. (p 11)


KrtS § 40, sealhulgas selle paragrahvi lg 3 kohaldamine ei eelda, et korteriühistu oleks vastu võtnud põhikirja, v.a selle paragrahvi lg-s 2 nimetatud olukorras, mis käsitleb põhikirjaga ette nähtud majandamiskulude jaotust. Seega kohaldub KrtS § 40 lg 3 mh olukorras, kus korteriühistu ei ole võtnud vastu põhikirja, milles nähakse ette KrtS § 40 lg-st 1 erinev kohustuste jaotuse alus ja tasumise kord. KrtS § 40 lg-s 3 sisaldub korteriomaniku vastuväide majandamiskuludele, mille kandmine on ette nähtud korteriomanike üldkoosoleku otsuse, korteriühistu majanduskava või põhikirjaga. (p 13)

Korteriomanikul on võimalik tugineda KrtS § 40 lg-le 3 olenemata sellest, kas ta on vaidlustanud korteriomanike üldkoosoleku otsuse, millega majanduskava kehtestati, s.t tuginenud selle üldkoosoleku otsuse tühisusele KrtS § 29 lg 1 või TsÜS § 38 lg 2 järgi või esitanud kohtule nõude üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks KrtS § 29 lg 2 ja TsÜS § 38 lg 1 järgi. (p 14)

Korteriomaniku majandamiskulude hüvitamise nõue korteriühistu vastu võib tuleneda KrtS § 37 lg-st 1, mis näeb ette, et korteriomanikul on õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike ja korteriühistu nõusolekuta ning ta võib nõuda korteriühistult vajalike kulutuste hüvitamist. Kulutuste vajalikkust tuleb hinnata TsÜS § 63 p 1 järgi (vt analoogia korras nt RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 16). (p 16) Kui korteriomaniku poolt kaasomandile tehtud kulutused ei ole vajalikud, võib korteriomanikul olla nõue teiste korteriomanike vastu nende hüvitamiseks käsundita asjaajamisest tulenevalt VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel ning sellist nõuet võib korteriomanik kasutada tasaarvestamiseks korteriühistu nõudega (vt RKTKo nr 3-2-1-61-14, p-d 28, 29 ja 32). Selline tasaarvestus on võimalik ka pärast 1. jaanuari 2018. a. (p 16.1)

2-20-17088/30 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2022

Kaasomandi lõpetamise menetluses on võimalik esitada tingimuslik protsessuaalne tasaarvestuse avaldus, kui hageja hagi või kostja vastuhagi nõudena taotleb kaasomandi lõpetamist viisil, mille tulemusena tekib kellelgi menetlusosalistest teise menetlusosalise kasuks raha maksmise kohustus. Kui kohus otsusega kaasomandi sellisel viisil lõpetab, saab raha maksma kohustatud menetlusosalise tasaarvestuse avaldust kohus otsuse tegemisel arvestada ning väljamõistetavat rahalist hüvitist vastavalt vähendada, kui tasaarvestus on põhjendatud, st kui raha maksma kohustatud menetlusosalisel on raha saama õigustatud menetlusosalise vastu mingi rahaline nõue. (p 9.4)


Tasaarvestuse avalduse eelnevalt kirjeldatud viisil tegemata jätmisega ei kaota menetlusosaline oma võimalikku nõudeõigust, kuid ta ei saa TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt nende nõuete tasaarvestamisele tuginedes nõuda TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. (p 9.5)

1-21-7774/14 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.06.2022

Kriminaalasja lahendav kohus ei ole seotud tsiviilkohtumenetluses tehtud järeldustega (RKKKo nr 3-1-1-46-10, p 8.3.3). (p 24)


Üldjuhul eeldab kriminaalmenetluses tsiviilhagi tagamine, et hagiavaldus on selleks ajaks esitatud. Tsiviilhagi esitamine ja selles kostjate ning nõuete ringi määratlemine on kannatanu õigus, millesse prokuratuur sekkuda ei saa. Seejuures võib kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Hagiavalduse olemasolu on seega vajalik, et teha kindlaks, mida, kui palju ja kellelt kannatanu nõuab. Alles seejärel saab kohus hinnata, kas ja milliseid tsiviilhagi tagamise meetmeid on asjakohane rakendada. (p 25)


Kui tsiviilkohtumenetluses saab TsMS § 377 lg 1 järgi hagi tagamist taotleda üksnes hageja, siis KrMS § 142 lg 2 järgi arestitakse vara prokuratuuri taotlusel. Seda ei tule aga mõista nii, justkui tegutseks prokuratuur tsiviilhagi tagamiseks vara arestimist taotledes kannatanust sõltumatult. Vastupidi, erinevalt nt konfiskeerimise tagamisest eeldab tsiviilhagi tagamine kannatanu taotlust ja prokuratuuri ülesandeks on selle vahendamine (v.a erandjuhud, kui prokurörile on pandud tsiviilhagi esitamise kohustus, vt KrMS § 381 lg-d 31–34). Prokuratuuri vahendavale rollile hagi tagamisel viitab ka KrMS § 381 lg 3, mille järgi tuleb tsiviilhagi esitada prokuratuuri kaudu. (p 26)


Teadvalt valeandmete esitamine, mille tulemusel teeb kohus ebaõige, teisele isikule kahju tekitava lahendi, on sõltuvalt asjaoludest hinnatav kolmnurkkelmusena (vt kolmnurkkelmuse kohta RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 37). Niisugune kahju võib olla tekitatud heade kommete vastase tahtliku käitumisega VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes (vt RKTKm nr 3-2-2-2-14, p 13, maksekäsu kiirmenetluses tehtava lahendi kohta). Kolmnurkkelmuse puhul saaks kahju hüvitamise nõude õiguslikku perspektiivi jaatada väitega, et kahju tekitati tsiviilasjas jõustunud kohtulahendiga, sest tunnistaja võib vastutada muu hulgas VÕS § 1045 lg 4 kohaselt kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitajana. (p 29)


Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab tsiviilhagi tagamise (KrMS § 1414), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma ka tagamise abinõu kohaldamise alus (vt kriminaaltulu konfiskeerimise tagamise puhul RKKKm asjas nr 3-1-1-75-14, p 32 ja asjas nr 3-1-1-52-15, p 24). (p 30)


Rahalise nõude tagamisel tuleb muu hulgas arvestada ka TsMS § 385 esimest lauset, mis näeb ette, et rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. TsMS § 385 teise lause kohaselt tühistab kohus sel juhul kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle rahaga või pangagarantiiga (vt RKKKm asjas nr 3-1-1-75-14, p 47). (p 31)


Tsiviilhagi tagamiseks ei saa arestida vara, mis ei kuulu sellele isikule, kelle vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub (vt nt RKKKm asjas nr 3-1-1-79-13, p 6). (p 35)


TsMS § 382 lg 1, mis reguleerib hagi tagamist enne selle esitamist, on KrMS § 381 lg-st 6 tulenevalt kriminaalmenetluse erisusi arvestades kohaldatav ka kriminaalmenetluses. Hagi tagamist enne selle esitamist nagu ka pärast hagi esitamist saab kannatanu taotleda prokuratuuri kaudu. Seejuures tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustikus kehtestatud korda. Kui hageja taotleb hagi tagamist enne hagi esitamist, tuleb tal TsMS § 382 lg 1 teise lause järgi põhistada, miks hagi kohe ei esitata. Kui hagi tagamise taotluses ei ole välja toodud ega TsMS § 235 tähenduses põhistatud ühtegi objektiivset asjaolu selle kohta, miks hagi kohe ei esitata, tuleb hagi tagamise taotlus jätta rahuldamata. Enne seda annab kohus hagejale TsMS § 384 lg 2 esimese lause järgi tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. (RKTKm nr 2-19-4765/21, p 10.1). Hagi tagades määrab kohus TsMS § 382 lg 2 kohaselt tähtaja, mille jooksul peab avaldaja hagi esitama. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks kuu. Kui hagi määratud tähtaja jooksul ei esitata, tühistab kohus hagi tagamise. (p 36)


Nagu hagi tagamisel pärast selle esitamist, nii peavad ka tagamisabinõu kohaldamisel enne hagi esitamist olema täidetud hagi tagamise üldised eeldused (v.a hagiavalduse vastavus formaalsetele nõuetele, vt RKTKm nr 2-19-4765/21, p 10.2). (p 37)


KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-90-16, p 16). Menetlusosalisel mitme kaitsja olemasolul tuleb hüvitada tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (viimati RKKKo nr 1-18-158/266, p d 89–90). (p 42)

2-20-12037/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.06.2022

Spordivõistlused, mille käigus selgitatakse välja võitja, on olemuslikult käsitatavad konkursina VÕS § 1009 lg 1 mõttes. (p 14)

Spordivõistluste kui konkursside tingimused võivad sisalduda mh spordivõistluste juhendites, mis võivad viidata ka spordiala (rahvusvahelistele) võistlusmäärustikele või reeglitele. Sellised reeglid võivad sisaldada tingimusi mh võistluse toimumise aja, distsipliinide või distantside, osalejatele seatud tingimuste (nt vanuseklasside ja võistluslitsentsi nõude), samuti võitja kindlakstegemise ja tulemuste avaldamise ning vaidlustamise korra kohta. Selliste reeglite kehtestamisel on spordiorganisatsioonid autonoomsed, arvestades õigusaktidega kehtestatud imperatiivseid norme. Kohus saab hinnata neid reegleid üksnes selle kontrollimiseks, kas need ei riku seadustega kehtestatud imperatiivseid põhimõtteid. (p 15)

Sportlaste sooritused spordivõistlusel on käsitatavad tegudena, mille parima tegemise eest on võistluse korraldaja lubanud auhinna (tasu) ja mille hulgast korraldaja või tema määratud isik või isikud (nt kohtunik või žürii) teevad otsustuse võitja kui parima teo teinud isiku kohta (VÕS § 1012 lg 1). Sellist otsustust ei tehta mitte üksnes spordialadel, kus tuleb anda hinnang soorituse kunstilisele tasemele (nt iluuisutamine), vaid ka nendel spordialadel, mille võitja selgitamine seda ei eelda (nt ringrajasõit ja jooksmine). Ka taolistel spordialadel korraldatavatel võistlustel tuleb enne võitja kohta otsuse tegemist hinnata, kas sportlased on järginud kõiki spordiala reegleid. (p 16)

Konkurss erineb tasu avalikust lubamisest (VÕS § 1005) selle poolest, et tasu avaliku lubamise puhul on objektiivselt hinnatav, kas isik on teinud teo, mille eest tasu lubati, ja seega ka see, kas tasu lubanud isik peab teo teinud isikule tasu välja maksma. Konkursi kui võistluse puhul sisaldab tasu (auhinna) saaja kohta tehtud otsustus alati subjektiivset hinnangut teole (sooritusele). Sellele otsustusele eelneb konkursi korraldaja otsustus, kas tegu või pakkumine vastab konkursi tingimustele (vt VÕS § 1012 lg 1). (p 16)

VÕS § 1012 lg 1 sätestab, et otsuse selle kohta, kas tegu või pakkumine vastab konkursi tingimustele ja millist mitmest teost või pakkumisest tuleb eelistada, teeb konkursi tingimustes nimetatud isik, viimase puudumisel aga konkursi korraldaja. VÕS § 1012 lg 2 esimese lause järgi on konkursi kohta tehtud otsus asjaosalistele siduv ning seda ei saa kohtus vaidlustada. Eelviidatud säte tähendab, et kohustuslikud on konkursil osalejatele nii see konkursi korraldaja otsustus, kas tegu või pakkumine vastab konkursi tingimustele, kui ka otsustus, millist tegu või pakkumist tuleb eelistada. Siduv on seega spordivõistluse kui konkursi korraldaja või tema määratud isiku otsustus, kas võistleja sportlik sooritus lugeda vastavaks spordivõistluse korraldaja seatud tingimustele, ja otsustus võistluse tulemuste kohta. See tähendab, et kohtus ei saa neid otsustusi vaidlustada. Selliseks kohtus mittevaidlustatavaks otsuseks võib olla ka spordivõistluse korraldaja otsustus tühistada oma esialgne otsus võitja kohta põhjusel, et võitja tegu ei vastanud konkursi tingimustele. (p 17)

VÕS § 1012 lg 2 piirab üksnes tsiviilkohtumenetluse korras spordivõistluse tulemuste vaidlustamist ega välista spordiorganisatsioonide või spordivõistluste korraldajate õigust võimaldada tulemuste vaidlustamist nt protesti esitamise kaudu spordiala reeglites või spordivõistluse juhendis ettenähtud korras. (p 18)

Spordivõistlus on käsitatav konkursina sõltumata sellest, kas sportlane on korraldajaga sõlminud võistlusel osalemiseks lepingu või mitte. Lepinguline suhe piirdub üldjuhul sellega, et sportlane saab õiguse spordivõistlusel kui konkursil osaleda, kui ta täidab osalemiseks ettenähtud tingimused (nt maksab osalustasu). Korraldaja aga kohustub korraldama lepingus ette nähtud spordivõistluse. Spordivõistlus ise toimub lepingu olemasolust sõltumata konkursi reeglite kohaselt. (p 19)

Konkursi sätete rikkumiseks võib nt olla see, kui spordivõistluse korraldaja või tema nimetatud isik (nt võistluse kohtunik) ei luba võistlusreeglitele vastavat sportlast võistlema. Sel juhul on konkursil osalejal õigus nõuda konkursi korraldajalt kahju hüvitamist VÕS § 115 jj alusel (vt ka VÕS § 1012 lg 2 teine lause). (p 19)


Kui võistluslitsentsi väljastaja on kohustatud sportlasele kokku lepitud tingimustel litsentsi väljastama, kuid tühistab väljaantud litsentsi, riivab see intensiivselt sportlase õigusi mh vabale eneseteostusele ning sportlasel peab olema võimalus seda otsustust vaidlustada. Selleks võivad sportlased pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, nõudes lepingu täitmist VÕS § 108 alusel. (p 22)


Kui menetlusosaliste paljususe korral lõpeb menetlus ühe menetlusosalise suhtes ja see isik ei ole edaspidi enam selle menetlusega seotud, tuleb tema menetluses osalemise kulud jaotada lahendis, millega menetlusosalise suhtes menetlus lõpetatakse. (p 24)

2-19-19203/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.05.2022

Kindlustusjuhtum eeldab LKindlS § 8 lg 1 kohaselt, et lisaks kahju tekitamisele on täidetud järgmised tingimused: · kahju on tekitatud sõidukiga, mille suhtes kehtib kindlustuskohustus; · kahju on tekitatud sõiduki liikluses käitamisele iseloomuliku riski realiseerumisega ja esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ning tekitatud kahju vahel; · kahju on põhjustatud teel või muul sõidukite tavapäraseks liiklemiseks kasutataval alal. (p 11)

Traktor on käsitatav sõidukina, mille suhtes kehtib kindlustuskohustus LKindlS § 4 p 1 ja § 8 lg 1 p 1 mõttes. Seega võib ka kahju tekitamine traktoriga olla käsitatav kindlustusjuhtumina. (p 14)

Euroopa Kohtu praktikat arvestades tuleb LKindlS § 8 lg 1 p 2 tõlgendada selliselt, et sõiduki liikluses käitamisele iseloomulik risk saab realiseeruda ka olukorras, mil traktoriga tagurdatakse läga laadimise käigus vastu teist, seisvat traktorit. Kui kahju põhjustanud traktor tagurdas otsa teisele, seisvale traktorile, realiseerus sõiduki liikluses käitamisele iseloomulik risk LKindlS § 8 lg 1 p 2 mõttes, mis tulenes sellest, et tagurdamisel oli traktorijuhil nähtavus piiratud. (p 17)

Euroopa Kohtu praktikat arvestades on põhjendatud tõlgendada LKindlS § 8 lg 1 p 3 selliselt, et põld on asjaomases kontekstis liiklemiseks tavapäraselt kasutatav ala. Õnnetuse toimumine põllul ei välista seda, et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Kuigi põld ei pruugi olla tavaarusaama järgi liikluseks kasutatav ala, tuleb arvestada sellega, et kohustuslik liikluskindlustuskaitse laieneb Euroopa Kohtu praktika kohaselt mistahes maastikele, millel sõidukit kasutatakse, sh liikluseks ebasobivale teele või alale. Kuna traktor on käsitatav sõidukina direktiivi art 1 p 1 mõttes ning põld on traktorite jaoks liikluseks tavapäraselt kasutatav ala, oleks direktiivi eesmärgiga vastuolus tõlgendus, mille järgi ei saaks kahju tekitamist põllul käsitada kindlustusjuhtumina. (p 19)

Asjaolu, et põld vm maastik võib oma omadustelt olla liiklemiseks ebasobiv nt tavalisele sõiduautole ning seal saavad liikuda eeskätt selleks kohandatud sõidukid (nt põllutöömasinad), ei tähenda, et selline ala oleks viidatud sätte tähenduses avalikule liiklusele suletud LKindlS § 8 lg 2 p 4 mõttes. (p 20)

Kuigi kahju põhjustanud traktorijuht täitis iseenesest põllul läga laadides tööandja ülesandeid, ei tekkinud kahju töösooritusele ehk läga laadimisele iseloomuliku riski realiseerumisel. Kahju tekkis, sest traktoriga tagurdati vastu teist, seisvat traktorit ning tagurdamisel oli nähtavus piiratud. Kuna tagurdamisel realiseerub sõiduki liikluses käitamisele iseloomulik risk LKindlS § 8 lg 1 p 2 mõttes, mitte töösooritusele iseloomulik risk, ei ole põhjendatud käsitada tagurdamise käigus tekkinud kahju vahetu töösoorituse käigus tekkinud kahjuna. Olukord, kus kahju põhjustanud traktor tagurdas läga laadimise käigus vastu teist, seisvat traktorit, käsitatav kindlustusjuhtumina LKindlS § 8 mõttes. (p-d 21 ja 22)

Kindlustusjuhtumi toimumise korral võib kahjustatud isik esitada LKindlS § 23 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees mõnel LKindlS § 23 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alusel.

Kindlustatud isik on LKindlS § 12 kohaselt sõiduki valdaja. Sõiduki valdaja on muu hulgas sõidukit juhtinud füüsiline isik. Tuleb arvestada, et valdaja mõiste LKindlS tähenduses on laiem kui asjaõigusseaduses (AÕS). LKindlS mõttes saab valdajaks lugeda nii isikut, kes vastab AÕS §-s 33 sätestatud valdaja tunnustele, kui ka isikut, kellel on sõiduki üle tegelik võim, sõltumata sellest, kas see võim kvalifitseerub valduseks AÕS mõttes (RKTKo nr 3-2-1-55-06, p 12; RKTKo nr 3-2-1-48-06, p 11) (p-d 23 ja 24).

Kahjustatud isik on isik, kellele on kindlustusjuhtumi toimumise tõttu tekkinud kahju. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et liisingusuhte puhul saab kahjustatud isikutena LKindlS § 23 lg 1 ja § 35 lg 1 p 1 mõttes käsitada nii kahjustatud sõiduki omanikku kui ka liisinguvõtjat (RKTKo nr 2-16-3600/32, p 12.3). (p 25)

TsÜS § 132 lg 1 või VÕS § 1054 lg 1 ei välista kahju põhjustanud isiku enda deliktilist solidaarvastutust kannatanu ees (vt RKTKo nr 3-2-1-53-12, p 12). (p 30)

Iseendale tekitatud kahjuna LKindlS § 33 p 7 mõttes ei ole põhjendatud käsitada kahju, mis tekkis mitme sõiduki liikluses osalemise riski realiseerumisel. Seda isegi juhul, kui neil sõidukitel oli sama omanik või kui need sõidukid olid ühe isiku, sh liisinguvõtja, valduses. (p 32)

LKindlS § 33 p 8 kohaselt on välistatud eelkõige sellise kahju hüvitamine, mis tekkis kahju põhjustanud sõidukile. (p 33)

1-20-1599/54 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.05.2022

Kindlustusjuhtumina KarS § 212 lg 1 mõttes tuleb käsitada eelnevalt kokkulepitud sündmust, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse (VÕS 423 lg 1). (p 28)


Olukorras, kus isik esitab kindlustushüvitise saamiseks kindlustusandjale võltsitud dokumente, mis ei puuduta kindlustusjuhtumit, vaid käivad hoopis kindlustusjuhtumi tagajärjel hävinud vara taastamistööde mahu ja maksumuse kohta, siis pole see tegu karistatav mitte kindlustuskelmusena (KarS § 212), vaid kelmuse (KarS § 209) või selle katse ja võltsitud dokumendi kasutamise (KarS § 345) ideaalkogumina. (p-d 26–35)


Olukorras, kus avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamiseks on tarvis küsida Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, mis süüküsimuse lahendamist ei mõjuta, on põhjendatud määrata KrMS § 310 lg 3 alusel, et tsiviilhagi või nõudeavaldus lahendatakse osaliselt või tervikuna eraldi otsusega. (p-d 59–61)

2-20-12495/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.05.2022

Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest või ebasündsast väljendusviisist (RKTKo nr 3-2-1-161-05, p 12 ja nr 3-2-1-159-14, p 17). Kui isik on avaldanud väärtushinnanguid, peab kohus tuvastama nende avaldamise õigusvastasuse VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses. (p 11)

Kuna isiku au teotamine ebakohase väärtushinnanguga on eelduslikult õigusvastane, peab väärtushinnangute põhjendamiseks kasutatud faktiväiteid, tõendama väärtushinnanguid avaldanud kostja, mitte hageja (RKTKm nr 3-2-1-37-15, p 11). (p 13)

Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks ei ole oluline, et väärtushinnangut sisaldava teate avaldas esmalt teine isik. Enne teise isiku varem avaldatud teate avaldamist pidi kostja hindama selles sisalduvate väärtushinnangute kohasust. (p 14)

Kostja teo võimaliku õigusvastasuse hindamisel tuleb mh arvestada, kas hageja oli avaliku elu tegelane ja peab seetõttu taluma avalikku kriitikat teistest isikutest rohkem (RKTKo nr 3-2-1-123-97 ja nr 3-2-1-24-15, p 14). Kedagi ei saa lugeda avaliku elu tegelaseks abstraktselt, vaid arvestada tuleb konkreetset juhtumit. Ainuüksi vandeadvokaadiks olemine ei anna alust pidada hagejat avaliku elu tegelaseks. (p 15)


Kostja tegevuse õigusvastasuse puudumist ei saa põhjendada kompromissiga, mille eesmärk oli lõpetada teise tsiviilasja menetlusosaliste vaheline vaidlus. (p 12)

2-21-1824/23 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.05.2022
2-21-10665/27 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.05.2022

TsÜS § 167 lg 1 alusel aegumistähtaja peatumise eeldus on see, et peatatud on ka täitemenetlus, seda nõude sundtäitmise asjaolude (nt nõude vähendamine) üle peetavate läbirääkimiste ajaks. (p 12.3)

TsÜS § 162 toime saavutamiseks täitemenetluses tuleb nt täitemenetluses maksegraafikus kokkuleppimise korral selle kehtivuse ajal täitemenetlus kas peatada või võimaldada muul viisil maksegraafiku täitmist (nt vabastada arestitud pangakonto aresti alt vms), hoidudes sel ajal ka muudest täitetoimingutest. (p 12.4)

Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg peatub juhul, mil kohus on rakendanud TMS §-s 45 märgitud abinõusid, st täitemenetluse peatanud, täitmise pikendanud või ajatanud. (p 12.4)


Kolleegiumi arvates ei reguleeri VÕS § 1028 lg 2 p 2 (üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud) täitemenetluses üleantut, sh võlgniku poolt sissenõudjale või kohtutäiturile raha maksmist pärast aegumistähtaja saabumist, et vältida kinnis- või vallasvara omandi kaotust. VÕS § 1028 lg 2 p 2 ei kehti juhul, kui üleandmine VÕS § 1028 lg 1 tähenduses ei toimunud vabatahtlikult. (p 13)

2-21-5736/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.05.2022

Kaebeõigust reguleeriva sätte (TsMS § 247 lg 4) tähenduses tuleb eeltõendamismenetlusena käsitada sellist menetlust või menetluse osa tsiviilkohtumenetluses, kus taotletakse tõendite kogumist enne tavapäraselt tõendite kogumiseks ettenähtud menetlusetappi. See tähendab, et TsMS § 247 lg 4 on erinorm, millest tulenev kaebeõigus eeltõendamismenetluse algatamisest keeldumise määruse peale ei sõltu sellest, kas eeltõendamismenetluse taotlus esitatakse enne hagi või (hagita menetluses) avalduse esitamist või mingi juba käimasoleva kohtumenetluse raames. (p 11)

Eeltõendamismenetlusega on võimalik kohtu kaudu kohustada teist isikut (nii menetlusosalist kui ka menetlusvälist isikut) tõendeid esitama ja isiku valduses olevate andmete alusel dokumenti koostama ja seda kohtule esitama ka ilma tõendi või andmete valdaja vastu dokumendiga tutvumise hagi (VÕS §-d 1014-1017) esitamiseta. Eeltõendamismenetluse algatamise ega tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmise alus ei saa üldjuhul olla see, et isik saab esitada ka dokumentidega tutvumise hagi. Kui eeltõendamismenetluse algatamise või tõendite kogumise taotlus jäetakse rahuldamata, ei välista see dokumentidega tutvumise hagi esitamist eraldi kohtumenetluses. (p-d 13-14)

Eeltõendamismenetluse algatamiseks tõendite kogumise, sh teise isiku valduses olevate andmete alusel dokumendi koostamiseks ja kohtule esitamiseks kohustamise eesmärgil peavad olema täidetud tõendite kogumise eeldused. Samuti peab taotleja põhjendama, et ta ei saa tõendit või talle vajalikke andmeid ise mõistlikult muul viisil hankida. Lisaks kostja või puudutatud isikute märkimisele tuleb kohtusse pöördujal tuua kohtu ette asjaolud, mille alusel saab kohus hinnata hagi või avalduse õiguslikku perspektiivikust. (p 14)

Enne kohtumenetlust saab taotleda eeltõendamismenetluses selliste tõendite kogumist ja andmete kohta dokumendi koostamist, mis on hagi või avalduse esitamiseks esmaselt vajalikud. Eelkõige tuleb kohtusse pöördudes nimetada isik, kelle vastu esitatakse hagi või hagita menetluses avaldus. (p 15)

Kohtul tuleb eeltõendamismenetlust algatades ja selle käigus tõendite kogumise taotlust lahendades hinnata, kas vajalik ja lubatav on taotletud tõendite kogumine eeltõendamismenetluses või saab neid koguda tavapärases kohtumenetluses. Enne vastaspoole selgumist ei ole lubatav koguda tõendeid, mille kogumisega saaks kuni vastaspoole selgumiseni oodata. (p 16)

Kohtul tuleb eeltõendamismenetluses tagada vastaspoole kaitse sõltumata sellest, kas vastaspool on kohtule juba teada. Kui vastaspoole isik selgub alles eeltõendamismenetluse käigus, tuleb ta eeltõendamise menetlusse kaasata esimesel võimalusel. Juhul, kui taotletakse kostja isiku kindlakstegemist võimaldavate tõendite ja andmete kogumist, tuleb kohtul kaasata see isik eeltõendamismenetlusse enne seda, kui kohus teeb laekunud tõendid või asjaolud avaldajale kättesaadavaks. (p 17)

Eeltõendamismenetluses ei ole tulevasele vastaspoolele advokaadi määramine vajalik, kui tulevane vastaspool selgub menetluses saadud andmete põhjal ja kui kohus edastab asjaomased tõendid enne muudele menetlusosalistele kättesaadavaks tegemist tulevasele vastaspoolele või isikule, kelle isikuandmeid tõend sisaldab. (p 18)

Kui kolmas isik keeldub dokumendi väljaandmisest, tuginedes sellele, et tal lasub kas seadusest või muust õigussuhtest tulenev kohustus kaitsta menetlusosalise või eeltõendamismenetluse korral potentsiaalse vastaspoole õigusi, tuleb kohtul kaaluda, kas menetluse vastaspool ise saaks keelduda dokumendi või andmete väljaandmisest juhul, kui dokument või teave oleks menetluse vastaspoole enda käes ja kohus kohustaks teda seda kohtule esitama. Kui menetluse vastaspoolel endal ei oleks alust dokumendi või andmete väljaandmisest keelduda ja kui kolmas isik soovib sellest keelduda üksnes menetluse vastaspoole huvide või õiguste kaitseks, ei ole keeldumiseks alust. (p 20)

Üldjuhul ei saa eeltõendamismenetluse algatamise eelduste esinemise korral postituse tegija ise enda isiku ega postituse tegemise tuvastamiseks vajaliku teabe väljaandmisest keelduda ning sellel põhjusel ei saa ka sideettevõtja ega internetiportaali pidaja postituse tegija kaitsmise eesmärgil tõendite ega tema valduses olevate andmete alusel dokumendi koostamisest ja kohtule väljaandmisest keelduda. Ebaõigeid faktiväiteid või ebakohast väärtushinnangut sisaldanud postituse tegija ei saa üldjuhul kasutada õigust privaatsusele ainuüksi selleks, et välistada tema vastu hagi esitamist. (p 21)

Mõjuv põhjus isiku õigusi väidetavalt kahjustava internetipostituse autori kindlakstegemiseks vajalike dokumentide või teabe saamiseks võib esineda, kui kasutajanimi või muud postituses sisalduvad andmed ei võimalda postituse tegija ees- ja perekonnanime kindlaks teha. Samuti tuleb mõjuvat põhjust eeldada siis, kui tegemist on küll pealtnäha isikunimega, kuid see ei ole seostatav ühegi tegeliku isikuga ehk tegemist on nt varjunime või nn libakontoga. Kui internetipostituse autori nimi on isiku ees- ja perekonnanimi, on postituse autori isik eeldatavasti teada. Eeltõendamismenetluse algatamine isiku tuvastamiseks ei ole siiski välistatud, kui avaldaja muudab usutavaks, et avaldatud nimi ei tarvitse olla õige, või kui ainuüksi nime alusel, näiteks levinud nime puhul, ei ole võimalik isikut kindlaks teha. (p 22)

Tõendite kogumisel eeltõendamismenetluses tuleb muu hulgas kinni pidada põhimõttest, et isikuandmeid kogutakse nii vähe, kui on vajalik õiguspärase eesmärgi saavutamiseks, s.o kõnealuses kontekstis potentsiaalse kostja isiku kindlakstegemiseks. (p 23)

Kehtiv õigus loob piisava selguse, millisel õiguslikul alusel, mis eesmärgil, tingimustel ja milliste menetlusreeglite kohaselt võib sekkuda väidetavalt õigusvastase postituse avaldanud isiku eraellu, nõudes välja tema isikuandmeid. Internetis postituse tegija kohta andmete väljanõudmine ja hilisem edastamine on põhimõtteliselt kooskõlas ka isikuandmete kaitse üldmäärusega. (p 24)

Kui eeltõendamismenetlusele põhimenetlust kohe ei järgne, jäävad eeltõendamismenetluse kohtukulud eeltõendamismenetlust taotlenud menetlusosalise kanda. Analoogselt TsMS § 172 lg-ga 1 võib menetluskulusid jagada ka teisiti, sh ka avaldaja kasuks, kui avaldaja saavutab eeltõendamismenetlusega soovitud tulemuse. Juhul kui põhimenetlus hiljem järgneb, saab kulusid vastava põhimenetluse kulude raames arvesse võtta. (p 25)

2-19-121704/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.05.2022

Kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse kindlas vormis, võib hageja lepingu muutmisele suunatud muus vormis tahteavaldus kujutada endast lepingu muutmist ka juhul, kui hageja võis aru saada, et kostja oli lepingu muutmisega nõus (vt ka VÕS § 13 lg 3 ja RKTKo nr 2-15-5027/137, p 12). (p 12)


Käsundita asjaajamise heakskiitmine VÕS § 1018 lg 1 p 1 mõttes tähendab asjaajamisele asumise, mitte aga selle tulemuse heakskiitmist. Heakskiitmine eeltoodud sätte mõttes tähendab tehingut, st õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 mõttes. (p 13)


See, kas hageja soovis kostjat VÕS § 1018 lg 1 mõttes soodustada, on faktiline asjaolu, millele pool peab tuginema selleks, et kohus saaks seda asja lahendamisel arvestada (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2), ehk see ei ole poole õiguslik seisukoht, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud. (p 11)

3-20-1213/42 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.04.2022

Juhatuse liikmelt võib vastutusotsusega nõuda intressi tasumist aja eest, kui ta ei ole enam juhatuse liige ja põhivõla tekkimise on kaasa toonud tema MKS § 40 lõike 1 tingimustele vastav kohustuste rikkumine (RKHKm nr 3-19-269/12, p 9). See lähtub põhjusliku seose ahelast, kus isiku tegevusest tulenev tagajärg võib kesta edasi ka pärast tema juhatuse liikme volituste lõppemist. Vastutus enne juhatuse liikme volituste algust tekkinud intressivõla eest pole loogiliselt võimalik. (p 15)

MKS § 40 lõike 1 kohaselt saab juhatuse liige vastutada intressivõla eest, mis tekkis ajal, mil ta rikkus tahtlikult põhivõla tasumise kohustust. Seaduslikult esindajalt saab nõuda üksnes maksuvõlga, sh intressivõlga, mida on maksuhaldur MKS § 96 lõike 5 teises lauses sätestatud viisil vähemalt kolm kuud püüdnud äriühingult edutult sisse nõuda (vt RKHKo nr 3-19-104/22, p-d 18 ja 19). (p 16)


Kuigi kolleegium on selgitanud, et maksuhaldurit ei pea eelistama teistele võlausaldajatele, ei ole ka teistel võlausaldajatel eelisseisundit maksuhalduri ees, vaid kohustusi tuleb täita proportsionaalselt võimalustega ning erinevate võlausaldajate huve arvestades (vt RKHKo nr 3-19-1161/40, p 16.5). (p 9)


MKS § 8 lõikest 1 tulenev juhatuse liikme kohustus korraldada maksude tasumine kehtib ka varem tekkinud maksuvõlaga äriühingu uue juhatuse liikme suhtes. MKS § 40 lõige 1 ei näe samas ette juhatuse liikme vastutust igasuguse MKS § 8 lõikes 1 sätestatud kohustuse rikkumise korral, vaid nõuab põhjuslikku seost kohustuse tahtlikult või raskest hooletusest rikkumise ja maksuvõla tekkimise vahel. Kolleegium on korduvalt MKS § 40 lõiget 1 tõlgendades märkinud, et kui maksuvõlg on tekkinud enne etteheidetavat käitumist või etteheidetav käitumine pole maksuvõlga põhjustanud, ei saa vastutusotsust sellise maksuvõla kohta teha (RKHKo nr 3-17-1635/19, p 12). Seega ei võimalda MKS § 40 lõige 1 äriühingu varem tekkinud maksuvõlga uuelt juhatuse liikmelt nõuda. Küll aga vastutab uus juhatuse liige MKS § 8 lõikes 1 sätestatud kohustuste rikkumise tõttu tekkinud intressivõla eest. (p 12)


Maksuvõlg on ka tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvestatud tasumata intress (MKS § 32 punkt 4). Seega tuleb teha ka intressivõla kolmandalt isikult sissenõudmiseks vastutusotsus. Teistsugusele järeldusele ei vii ka MKS § 115 lõige 3, mille järgi esitab maksuhaldur maksukohustuslasele intressinõude, kui viimane ei ole vastavalt seaduses sätestatule intressi tasunud. Äriühingu maksuvõla puhul on maksukohustuslane MKS § 115 lõike 3 tähenduses äriühing, mitte selle seaduslik esindaja. Kuigi MKS § 6 lõike 1 punkt 3 defineerib maksukohustuslasena ka muu isiku, kes vastutab seaduse või lepingu alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja maksukohustuse eest, tuleb sellise isiku vastutuse ulatus (teisisõnu staatus maksukohustuslasena) MKS § 96 nõuetele vastava vastutusotsusega kindlaks teha. (p 14)

1-20-5071/72 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.04.2022

Ekspert on kohtumenetluses käsitatav n-ö kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Eksperdi pädevusse ei kuulu aga ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates (RKKKo nr 1-15-10967/38, p-d 13, 14 ja 18). Sama põhimõte kehtib mutatis mutandis ka asjatundja kohta. (p 16)


Isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole võimalik luua tõsiselt võetavat seost inimese mõttemaailma fantaasiarikkuse ning tema kui tõendiallika usaldusväärsuse vahel. Samuti ei ole kriminaalmenetluses võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isiku ütluste tõeväärsuse kohta tema joonistatud piltide sisu vms interpreteerides, kuna sellisel tõlgendusmeetodil puudub tõestatud teaduslik lähtepunkt. (p 17)


VÕS § 768 lg-s 1 sätestatud tervishoiuteenuse osutaja konfidentsiaalsuskohustus kaitseb usaldussuhet arsti ja patsiendi vahel. See kohustus on üldtunnustatud ja selle eesmärk on ühelt poolt tagada patsientide privaatsus, aga teisalt ka nende usk meditsiinisüsteemi, mille puudumisel ei pruugi patsient ravile tulla ning võib seetõttu end ohustada (vt nt EIKo Avilkina jt vs. Venemaa, p-d 45, 51; EIKo Mockutè vs. Leedu, p 93). Patsiendisaladusena on kaitstud kogu tervishoiuteenuse käigus isiku kohta teatavaks saanud informatsioon, st et vaikimiskohustus ei kata mitte üksnes terviseandmeid, vaid ka näiteks perekondlikke, tööalaseid või majanduslikke asjaolusid, mille suhtes on patsiendil selge huvi. Patsiendisaladus on ka teave, mis sisaldab patsiendi jagatud infot tema poolt toimepandud kuriteo kohta. (p-d 20 ja 21)


KrMS § 72 tuleb patsiendisaladuse kontekstis mõista kohustusena selliseid ütlusi mitte anda. KrMS § 72 lg 1 p 3 keelab ka kutsesaladusega kaetud dokumentide esitamise. Nende andmete avaldamine on reegeljuhtumil lubamatu ja KarS §-d 157-1571 näevad ette vastutuse isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest. (p 22)


Ebaseaduslik on igasugune patsiendisaladuse avaldamine, mille jaoks ei ole kas patsiendi nõusolekut või seadusest tulenevat selget alust, mis omakorda võib olla kahetine – kas andmete avaldamist lubav või selleks kohustav. (p 23)

Nõusolek oma terviseandmete avaldamiseks kuulub patsiendi autonoomia hulka. Konfidentsiaalsuskohustust tühistava nõusoleku puhul peab olema selgelt määratletud ning patsiendile selgitatud, millistele adressaatidele ning millises ulatuses tema andmeid avaldada soovitakse. Patsiendi nõusolek peab olema vabatahtlik, konkreetne, teadlik ning üheselt mõistetav. Nõusoleku teadlikkus tähendab, et enne terviseandmete avaldamist peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile arusaadaval ja lihtsal kujul selgitama andmete avaldamise ulatust, eesmärke ning tagajärgi, tagades nii, et nõusolek on antud kõiki asjaolusid arvestades (vrd EKo nr C-61/19, p 40). (p 24)

Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda mõnest valdkondlikust õigusaktist. Sellisel juhul on seadusandja otsustanud, et avalik huvi on olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses. (p 25)

Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist lubavaks normiks on nt VÕS § 768 lg 2, mille kohaselt võib tervishoiuteenust osutav isik omal algatusel saladuse hoidmise kohustusest mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid. Seaduse selline sõnastus on n-ö ettepoole suunatud, ehk teisisõnu peetakse silmas vajadust hoida ära enda või teiste isikute võimalik kahjustamine tulevikus. See säte ei luba avaldada teavet patsiendi poolt juba toimepandud tegude kohta, samuti ei hõlma see juhte, kui oht peaks lähtuma kellestki teisest kui patsiendist. Samuti tuleb kirjeldatud olukorras arstil iga kord kaaluda, kas oht õigushüvede kahjustamiseks on sedavõrd tõsine, et see õigustab saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumist. Mõistlikkuse kriteeriumit silmas pidades saab tervishoiuteenuse osutaja avaldada talle teatavaks saanut üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik tõsise kahju ärahoidmiseks. (p 26)

Seadusliku loa patsiendisaladuse hoidmise kohustusest irdumiseks annab hädaseisundi regulatsioon. Kuid see allub rangele proportsionaalsuskontrollile. Alus rakendub sarnaselt VÕS § 768 lg-ga 2 vaid n-ö ettevaatavalt – luba patsiendisaladuse avaldamiseks lõpeb hetkel, mil teo toimepanemist või selle tagajärje saabumist ei ole võimalik enam väärata. Teisisõnu, juba toimepandud süüteo kohta andmete avaldamine, mis on kaetud patsiendisaladuse klausliga, ei ole lubatud. Erandi moodustavad sellest LasteKS § 27 lg 1 ja § 31 lg 1, mis kohustavad teavitama väärkoheldud lapsest, ja SPTS § 5 lg 3. (p 27)

Patsiendisaladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks annab PsAS § 5 lg 1, mis lubab uurimisasutusele viimase nõudmisel esitada üksnes info selle fakti kohta, kas isik on ravi saanud ning seoses millise diagnoosiga. Norm ei anna aga alust VÕS § s 768 sätestatud saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o avaldada andmeid ravi täpsema sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest. (p 28)


KrMS § 32 lg 2 võimaldab küll uurimisasutusel nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist, kuid see ei ole oma üldsõnalisuse tõttu VÕS § 768 lg 1 tähenduses iseseisev õiguslik alus patsiendisaladuse hoidmisest kõrvalekaldumiseks. Kuigi KrMS § 98 lg 1 p 1 järgi on eksperdil ekspertiisi tehes õigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist, ei ole kehtivas õiguses seaduslikku alust sellise patsiendiandmeid puudutava lisainfo väljastamiseks. Kui olemasoleva teabe ebapiisavuse korral ei saa muul viisil (nt ambulatoorne jälgimine) isiku seisundit hinnata, võimaldab KrMS § 102 paigutada kahtlustatava või süüdistatava kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks raviasutusse (vt RKKKm 1-20-1367/31, p-d 13–19). Kriminaalmenetluse seadustik ega ükski muu seadus ei loo iseseisvat õiguslikku alust nõuda kutsesaladust hoidvalt tervishoiutöötajalt patsiendi andmeid laiemas ulatuses ega anna ka arstile õigust kutsesaladust laiemalt avaldada, kui seda võimaldavad VÕS § 768 ja seda täpsustavad sätted (nt PsAS § 5). Osutatut silmas pidades ei saa tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul vastutada ka KarS § 307 alusel esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. Viidatud karistusõigusnorm on sekundaarnorm, millest ei saa tuleneda õigustust patsiendisaladusest irdumiseks suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud erialustel. (p-d 29 ja 30)


Eraõiguslik teraapiateenust osutav isik, kes ei ole tervishoiuteenuse osutamisel osalev isik VÕS § 768 tähenduses, peab kliendi isikuandmete töötlemisel, sh nende avaldamisel, juhinduma IKÜM II peatükis sätestatud põhimõtetest. (p 31)


KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ekspertiisiakt tervikuna, mitte üksnes selle järelduslik osa (eksperdiarvamus). Ekspertiisiaktis kajastatu on muu hulgas ka üheks allikaks, millele toetuvalt saab kontrollida isiku ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37). (p 33)


Süüdistatava ennast süüstavate seletuste, mille ta on andnud, teadmata enda õigusi kriminaalmenetluses, tõendikogumisse võtmine on vastuolus enese mittesüüstamise privileegi ja ausa kohtumenetluse põhimõttega. (p 36)


Menetluskulude hüvitamise taotlus, mis on esitatud pärast Riigikohtu kirjalikele küsimustele vastamise tähtaega, ei ole tähtaegne ja tuleb jätta läbi vaatamata. (p 39)


Vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 35. (p 13)

Kriminaalmenetlusse saab asjatundjana kaasata üksnes isiku, kellel on mingid eriteadmised ja kes nende eriteadmiste tõttu oskab selgitada asjasse puutuvat spetsiifilist valdkonda või menetlustoimingu käiku, kus ta osales. Erinevalt teistest isikulistest tõendiallikatest ei saa asjatundja anda iseseisvat tõenduslikku teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised. Menetlejal tuleb seejuures asjatundja pädevus tuvastada. Eksperdiks või asjatundjaks saab kriminaalmenetluses olla vaid asjakohaste eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. Menetluses ära kuulatud isiku asjatundjana määratlemiseks ei piisa sellest, et ta tegutseb mingis erivaldkonnas. Menetlejal tuleb tema erialane pädevus eraldi kindlaks teha ja hinnata, kas see pädevus on piisav andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid asjakohaseid ütlusi. (p-d 13 ja 14)


Tervisekahjustus kui normatiivne koosseisutunnus tuvastatakse üldjuhul kohtuarstliku ekspertiisiga (vt ka RKKKo nr 1-18-7833/63). (p 15)

1-19-9061/92 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 23.03.2022

Kriminaalmenetluse kulu kindlaksmääramine ja väljamõistmine on sisuliselt käsitatav kriminaalmenetlusega kaasnenud kahju hüvitamisena, milleks seadusandja on sätestanud menetlusseadustikus erikorra (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-29-13, p 43.1). See tähendab muu hulgas, et menetluskulu hüvitamisel tuleb järgida ka võlaõigusseaduses sätestatud kahju hüvitamise põhimõtteid niivõrd, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erisusi (vt ka RKTKm nr 2 14-63261/149, p 12). (p 12)

Kohtumenetluse poole õigus nõuda kriminaalmenetluse kulu hüvitamist ei olene sellest, kas ta on kandnud kriminaalmenetluses tekkinud kulud ise või on seda tema eest ja huvides teinud keegi teine. Seejuures pole ka oluline, kas kohtumenetluse poolel lasub tema eest menetluskulu tasunud isiku ees kohustus need kulud hüvitada või mitte. (p 15)

Vt RKKKo nr 3-1-1-23-15, p 78. (p 18)


Kui kohtumenetluse poole eest on temal kriminaalmenetluses tekkinud kulud tasunud keegi teine, peab menetluskulude hüvitamise otsustamisel juhinduma ka VÕS § 127 lg-st 5. Osutatud sätte järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, v.a juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kolmandate isikute vabatahtlikke makseid või muid sooritusi ei võeta üldjuhul arvesse kahju kannatanu kasuna, kui nende eesmärk on üksnes kannatanu, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine (nt RKKKo nr 1-20-2438/33, p 34). Niisiis see, kui keegi võtab ühe kohtumenetluse poole olukorra kergendamiseks tema menetluskulu enda kanda, ei välista ega piira üldjuhul kohtumenetluse teisel poolel KrMS § 180 jj alusel tekkivat kohustust hüvitada menetluskulu. Näiteks, kui keegi maksab kannatanu huvide paremaks kaitsmiseks tema eest lepingulise esindaja tasu, on selle eesmärk toetada üksnes kannatanut, mitte aga vabastada süüdimõistetut kohustusest hüvitada kannatanu menetluskulu. (p 13)

2-18-7504/138 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.03.2022

Vt RKTKo nr 2-18-5450/71, p 14. (p 12)


Vt RKTKo nr 2-18-5450/71, p-d 12 ja 15. (p 12)

Sarnaselt VÕS § 7101 lg 1 kolleegiumi antud tõlgendusele ei tulene makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 638 lg st 1 makseteenuse pakkujale (krediidiasutusele) keeldu öelda makseasutusega sõlmitud leping VÕS § 720 lg 2 alusel korraliselt üles. (p 13)

2-20-2032/63 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.03.2022

Teise isiku isikuandmete väljaselgitamine on eelduslikult selle isiku isikliku õiguse rikkumine VÕS § 1045 lg 1 p 4 järgi. (p 12.1)


Isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule alati maksta mõistlik rahasumma. Kui taotletud on õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel, ei tohi kohtu väljamõistetud hüvitis olla sümboolse suurusega. (p 13)

Kui kannatanule on makstud kahjuhüvitist, tuleb teha kindlaks, kas hüvitist maksti teise isiku eest VÕS § 1054 lg 1 alusel või selle tõttu, et hüvitise maksja rikkus oma tegevusega õigusvastaselt süüliselt kannatanu õigusi. Esimesel juhul võivad isikud vastutada kannatanu isikliku õiguse rikkumise eest solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). (p 14)

2-19-3736/84 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.02.2022

Õigustatud isikuks TsÜS § 150 lg 1 tähenduses on isik, kellele kahju tekitati ja kes võiks nõuda kahju hüvitamist. Kuna juriidilise isiku teadmiseks on tema juhtorgani liikmete teadmine, tuleb TsÜS § 150 lg 1 kohaldamiseks teha esmalt kindlaks kannatanuks oleva juriidilise isiku juhatuse liikmed väidetava kahju tekitamise ajal ja see, kas ja kui jah, siis millal võlgniku juhatuse liige (kui võlgnikul oli üks juhatuse liige) või vähemalt üks võlgniku liige (kui võlgnikul oli mitu juhatuse liiget) sai teada kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust. (p 11)

Hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole arvestada aegumistähtaja kulgemist ajast, mil kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust sai teada kannatanuks oleva juriidilise isiku juhatuse liige, kes osales kahju tekitamisel isikute eelneval kokkuleppel, sh kihutajana või kaasaaitajana (VÕS § 1045 lg 4). Kui juriidilisest isikust kannatanul oli mitu juhatuse liiget, algab aegumistähtaeg selle juhatuse liikme teadmisest, kes kahju tekitamisel ei osalenud. Kui kannatanu kõik juhatuse liikmed osalesid kahju tekitamisel ning kohus on välja kuulutanud kannatanu pankroti ja nimetanud pankrotihalduri, saab aegumistähtaja kulgemise alguseks lugeda aja, mil kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust sai teada kannatanu pankrotihaldur. (p 12)


Kui kannatanu tugineb kahju tekitaja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab ta tooma mh esile kahju tekitajat kohustava kaitsenormi olemasolu ning VÕS § 1045 lg-st 3 tulenevalt ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta hüvitist nõuab. Nende eelduste olemasolu korral saab kahju tekitaja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et ei olnud kaitsenormi rikkumises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes peab kannatanu tõendama ka tahtliku heade kommete vastase teo. Lisaks peab kannatanu tõendama, et õigusvastane tegu põhjustas talle kahju. Hüvitatav kahju peab olema, tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2, hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse-eesmärgist (vt ka nt RKTKo nr 2 14 58411/148, p 17.1). (p 13)

2-18-5450/71 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.02.2022

Olukorras, kus makseteenuse osutaja on leppinud kokku võimaluses öelda makseteenuse leping korraliselt üles, võib vastuolus hea usu põhimõttega ja toimetu olla lepingu ülesütlemine sellise isikuga, kellega makseteenuse pakkujal on VÕS § 7101 lg-st 1 tulenev kohustus sõlmida makseteenuse leping. (p 12)

Olukorras, kus isik ei vasta makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele (nt kui need tingimused on muutunud), on makseteenuse osutajal õigus vastava kokkuleppe olemasolul makseteenuse leping VÕS § 720 lg 2 alusel korraliselt üles öelda. (p 12)

RahaPTS § 42 lg-st 4 tuleneb makseteenuse osutajale kohustus kliendiga ärisuhe lõpetada (RKTKo nr 2-18-17536/29, p 15). Juhul, kui makseteenuse osutajal on seadusest tulenev kohustus öelda konkreetse isikuga leping üles, on tegu lepingu erakorralise ülesütlemisega. (p 15)


Vastuolus hea usu põhimõttega võib olla makseteenuse lepingu korralise ülesütlemise õiguse kasutamine sellise kliendiga, kes ise ja kelle taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud tingimustele ja kellega makseteenuse pakkuja peaks sõlmima uue makseteenuse lepingu. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. (p 14)

Kokku: 734| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json