RIIGIÕIGUSPõhiseadus

Teksti suurus:

Eesti Vabariigi põhiseadus (lühend - PS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-21-14/15 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 30.11.2021
3-21-2241/11 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.11.2021
5-21-10/18 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 16.11.2021
5-21-24/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 10.11.2021
5-21-6/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 02.11.2021
5-21-16/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 28.10.2021
3-19-2061/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.10.2021

Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguste rikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Kui mittevaralise kahju tuleb hüvitada rahas, siis selle suurus sõltub muuhulgas rikkumise kestusest. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel. (p-d 18 ja 19)


VSkE § 45 järgi võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Esiteks ei tulene sättest kinnipeetavale piirangut esitada poolaasta jooksul vaid üks pikaajalise kokkusaamise taotlus. Vaatamata sellele, et üks taotlus võidakse jätta rahuldamata, ei ammendu sellega kinnipeetava õigus esitada sel poolaastal uusi pikaajalise kokkusaamise taotlusi. Teiseks näeb säte ette üksnes miinimumi, välistamata võimalust saada poolaasta jooksul enam kui üks pikaajaline kokkusaamine, kui see on vangla olukorda ja teiste kinnipeetavate soove arvestades võimalik. (p 20.3)


Riigivastutuse seaduses sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise ja vangistusseaduses ette nähtud kahju hüvitamise kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõude (VangS § 11 lg 8) eesmärk ei saa olla suunata kinnipeetavat esitama vastustaja tegevust arvestades eeldatavasti perspektiivituid taotlusi. Samuti võib kahju tekkimise ajavahemiku n-ö tükeldamine jätkuva rikkumise korral tuua kaasa olukorra, kus iga ajavahemik eraldi võetuna ei pruugi olla piisav selleks, et jaatada kahju tekkimist või mõista välja kahjuhüvitis, kuid kogumis vaadeldes tuleks kahju tekkimist jaatada ja see hüvitada. Võimalus nõuda juba toimunud rikkumisega tekitatud ja tulevikus tekkiva kahju hüvitamist ei tähenda ka piiramatut kohustust hüvitada tulevikus tekkiv kahju. Kui kohtueelses menetluses kahju hüvitamise taotlust või kohtus hüvitamiskaebust lahendades jõutakse järeldusele, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud, sh seega ka vastustaja tegevus oli õigusvastane, siis juba toimunud rikkumise eest mõistetakse vajaduse korral sõltuvalt asjaoludest kahjuhüvitis välja ning on põhjendatud eeldada, et vastustaja hoidub edaspidi õigusvastasest tegevusest ja kahju tekitamisest. (p 20.6)


Määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul. (p 24)


Kohus peab välja selgitama, milline on kaebaja tahe, st kas ta on kahjunõude esitanud üksnes enda õiguste kaitseks või ka oma lapse (seadusliku) esindajana lapse õiguste kaitse eesmärgil. Kui kohus seda ei tee, siis on kohus oluliselt rikkunud menetlusnormi kaebaja tahte väljaselgitamisel ja sellest tulenevalt menetlusosaliste ringi määramisel. (p-d 26 ja 26.2)

2-20-6801/71 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.10.2021

SanS § 4 kohaselt kohaldatakse saneerimismenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui saneerimisseadusest ei tulene teisiti. Saneerimisseaduses on eraldi reguleeritud saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste määramise kord ja selliste määruste vaidlustamine. SanS § 18 lg 3 järgi otsustab saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitise suuruse kohus saneerimisnõustaja vabastamisel või saneerimiskava kinnitamisel saneerimisnõustaja tegevuse ja kulutuste aruande alusel, mis on esitatud SanS § 10 lg 2 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul. Kohus võib saneerimiskava kinnitamisel määrata, et saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste hüvitis tasutakse osamaksetena. Kohus võib saneerimisnõustaja tasu määramisel ära kuulata ka ettevõtja. SanS § 18 lg-s 3 sätestatud määruse peale määruskaebuse esitamist reguleerib SanS § 18 lg 6. Selle sätte järgi võib sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud kohtumääruse peale ettevõtja või saneerimisnõustaja esitada määruskaebuse. SanS § 18 lg 6 piirab isikute ringi, kes saavad määruskaebuse esitada, nimetades selgelt, et kaebuse võivad saneerimisnõustaja tasu määruse peale esitada ettevõtja ja saneerimisnõustaja. Võlausaldajale kaebeõigust tasu määruse peale seaduses ei sätestata. (p 16)

Võlausaldaja kaebeõigust saneerimisnõustaja tasu määruse peale ei saa tuletada SanS § 30 lg-st 7. Asjaolu, et saneerimisnõustaja tasu määrus sisaldub samas menetlusdokumendis, kus lahend saneerimiskava kinnitamise avalduse kohta, ei tähenda, et ühes küsimuses määruskaebeõiguse olemasolu annab määruskaebuse esitamise õiguse ka küsimuses, mille vaidlustamist seadus ette ei näe. (p 17)

Kuivõrd SanS § 18 lg-s 6 on selgelt sätestatud, kes võivad saneerimisnõustaja tasu määrust vaidlustada (on piiratud vaidlustajate ringi), ei saa võlausaldaja saneerimisnõustaja tasu määruse peale kaebust ringkonnakohtule esitada. (p 17)

PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (vt RKÜKm nr 3-2-1-75-14, p 63; RKÜKo nr 3-2-1-62-10, p 38; RKPJKm nr 3-4-1-10-08, p 10). Saneerimisnõustajale kohtu määratud tasu tuleb maksta avaldaja vahenditest. Põhimõtteliselt on õige seisukoht, et saneerimisnõustajale tasu maksmine vähendab avaldaja vara, mida võiks kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Selles osas ei erine aga saneerimisnõustajale makstav tasu mistahes muust avaldaja poolt ettevõtluse raames tehtud kulutusest. Juhul, kui saneerimiskava kinnitamata jätmise tõttu saneerimismenetluse lõpetamise järel ei ole võlausaldajal (kelleks on ka puudutatud isik) võimalik oma nõudeid saneerimisavalduse esitanud võlgniku vastu täita, on nii saneerimismenetluses puudutatud isikuna osalenud võlausaldajal kui ka teistel võlausaldajatel võimalik oma huve kaitsta täite- või pankrotimenetluses, kasutades selleks eelkõige täitemenetluse seadustiku §-des 187-197 ja pankrotiseaduse §-des 109-119 sätestatud võlgniku vara tagasivõitmise võimalusi. Seega SanS § 18 lg-s 6 sätestatud kaebeõiguse piirang ei piira puudutatud isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. (p 18)

2-20-715/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.10.2021

Pärast välisriigi täitedokumendi Eestis täitmisele pööramist saab puudutatud isik vajaduse korral esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221), tuginedes asjaolule, et välisriigi õigusest tulenev täitedokumendi täitmisele pööramise tähtaja möödumine välistab täitedokumendi täitmise selle päritoluriigis. TMS § 221 järgi võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks mh olla ka asjaolu, et nõue on aegunud (vt RKTKm nr 3-2-1-134-07, p 11 ja RKTKo nr 2-16-9803, p 12). See põhimõte kohaldub ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise puhul. (p 13)

Välisriigi kohtulahendist tuleneva nõude aegumistähtaja hindamisel ei pea kohus lähtuma TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud tähtajast juhul, kui see tähtaeg on pikem välisriigis ettenähtud kohtulahendi täitmise tähtajast. Vajaduse korral peab puudutatud isik kohtule tõendama asjaolu, et välisriigi täitedokumenti (sh täidetavaks tunnistatud välisriigi kohtulahendit) ei saa välisriigis sealse õiguse kohaselt enam täita (vt TsMS § 234). (p 13)


Eesti Vabariik on 17. aprillil 2002 ratifitseerinud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel 26. jaanuaril 1993 sõlmitud lepingu „Õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades“ juurde kuuluva protokolli. Protokoll on avaldatud Riigi Teatajas ilma jõustumismärketa, kuna Venemaa Föderatsioon ei ole seda protokolli ratifitseerinud. Eelnevast tulenevalt ei ole protokoll jõustunud. (p 14)

3-19-1841/53 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.10.2021

MuKS § 82 lg 1 annab Muinsuskaitseametile õiguse peatada mis tahes töö või tegevuse, mis võib mälestist ohustada. (p 14)

Tööde tegemise loa olemasolu ei ole pelgalt formaalne tingimus. Loa eesmärk on sätestada, millisel viisil on mälestise omanikul lubatud ehitise säilimise kindlustamise ja muinsuskaitse keskseks printsiibiks oleva autentsuse (MuKS § 3 lg 5) tagamise eesmärki silmas pidades töid teha ehk tagada tööde sisuline õiguspärasus. Juba nende nõuete täitmata jätmise kaudu oli MuKS § 82 lg 1 sätte eeltingimus - võimalik oht mälestisele - täidetud. (p 14)

Väide, et asuti töid tehes ära hoidma mälestisele tekkida võivat veelgi suuremat kahju, ei õigusta ilma loata tegutsemist, kui ei ole tõendatud, et väidetud oht oleks olnud vahetu. Vahetu oht on olukord, kus ehitise kokkuvarisemine (vrd KorS § 5 lg 5) leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab. (p 14)


Halvas seisukorras mälestise säilitamiseks omanikult hooldamise või remontimise (MuKS § 7, § 33 lg 3) kohustuse täitmise nõudmine on küll primaarne, kuid mitte ainus võimalus mälestise säilitamisega seotud probleemide lahendamiseks. Võimalik on nii Muinsuskaitseametilt taotleda kui ka Muinsuskaitseametil omal algatusel kaaluda olukorra lahendamist muudel viisidel. Ehkki Muinsuskaitseameti poolt omaniku nõustamine ja toetamine on eelistatud haldustegevuse viis mälestiste säilitamiseks, on probleemide mittelahenemise korral näiteks võimalik nõuda toetuste suurendamist (MuKS § 35 lg 1), tekitatud või tekkiva kahju hüvitamist (RVastS § 16 lg 1), mälestis võõrandada või sundvõõrandada (MuKS § 38 lg-d 1 ja 2) või mälestiseks olemine lõpetada (MuKS § 20 lg 1 p 5). (p 17)

Riik ei tohi jätta mälestise (MuKS § 8) omanikku tema kohustustega üksi. Kultuuripärandi säilitamine, teadvustamine ja väärtustamine on ühiskonna ühine kohustus (MuKS § 3 lg 1), mille kõrval riik peab näitama üles erilist hoolsust selle hindamisel, et avalikes huvides ei oleks mälestise säilitamise kohustus mis tahes olukorras jäetud vaid omaniku kanda. Üldistes huvides toimuva kultuuripärandi kaitse ja omaniku õiguste riive vahel tuleb leida tasakaal. Seejuures ei pea riik siiski rahaliselt toetama omaniku kõigi kohustuste täitmist ning omanik ei saa eeldada, et riik tagaks tema mälestiseks oleva omandi säilimise tervikuna riiklike vahenditega, sest ühtlasi suurendatakse toetustega ka omaniku vara. (p 19)


PS § 32 kohaselt ei ole omandiõigus absoluutne ega piiramatu. Seda võib seadusega kitsendada. Isiku soov oma vara säilitada ning Muinsuskaitseameti soov mälestist kaitsta on üldjoontes kantud samast eesmärgist. Oma huvide teostamisel peab isik järgima riigi seatud piiranguid. Mida suurem on avalik huvi pärandi säilimise vastu, seda suuremad võivad olla omanikule seatud piirangud oma vara kasutamisel, tingimusel, et need on sobivad ja vajalikud. (p 18)


Isiku kohustused mälestise korrashoiul ja säilitamisel ei tohi olla siiski ülemäärased. Toetuse või hüvitise puudumine ei vabasta omanikku kohustustest ega muuda neid kohustusi õigusvastaseks, kuid see võib anda õiguse nõuda hüvitise maksmist, kui vastasel juhul oleks isiku tahtest sõltumatu omandiõiguse riive ebavõrdselt ja erakordselt piirav, st õiglast talumiskohustust ületav (vrd RVastS § 16 lg 1). (p 18)


Isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda on seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab (vt RKPJKo nr 5-21-3/11, p 40). Kohustuste proportsionaalsust peab hindama riik. Omanik võib hüvitist nõuda RVastS § 16 lg 1 alusel, kui erakordne riive põhjustatakse toimingu või haldusaktiga, sh Muinsuskaitseameti ettekirjutusega, samuti keeldumisega anda omaniku kavandatud tegevustele luba või lõpetada mälestise staatus. (p 18)

5-19-29/31 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 29.09.2021
5-21-4/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 28.09.2021
5-21-7/4 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 28.09.2021
5-21-11/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 15.09.2021
2-19-6185/32 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.06.2021

TsMS § 427 teine lause piirab kahekordset kaebeõigust.

TsMS § 427 teises lauses sisalduv kaebeõiguse piirang ei ole põhiseadusega vastuolus ega riiva PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt (vt ka RKÜKo 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p-d 62 ja 63.

Hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu määruse peale, st kohtuniku eksimuse välistamiseks on kohtulahendi õigsuse kontroll tagatud. Vt kohtumenetluse ökonoomsust ja asja kiiret lahendamist PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärase eesmärgina RKPJKo 25.03.2004, nr 3-4-1-1-04, p 21.

Isiku suhtes tehtud esmane kohtuotsus peab olema uuesti läbivaadatav ja seda kõrgemas kohtus (RKPJKp 18.06.2010, nr 3-4-1-5-10, p 16). PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ja seadusandja on pädev määrama kindlaks edasikaebeõiguse piirid lähtuvalt kohtulahendi olemusest ning arvestades teiste põhiseaduslike väärtustega (RKPJKm 03.07.2008, nr 3-4-1-10-08, p 10). (p 12)


Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtus on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt põhjendatud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, peaks ringkonnakohus eelistama kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemist (vt RKTKm 26.05.2014, nr 3-2-1-48-14, p 14; RKÜKo 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p 70). Kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemine on mõistlik ka juhul, kui määruskaebuses esitatakse uued väited, mille täiendav kontrollimine ja põhjendamine on vajalik. (p 13)


Jõustunud kohtulahendite uueks läbivaatamiseks on kohaseks õiguskaitsevahendiks teistmismenetlus. Jõustunud kohtumääruste edasikaebamisel määruskaebe korras on mõistlik esitada alternatiivselt ka teistmisavaldus.

TsMS § 709 kohaselt võtab Riigikohus teistmisavalduse menetlusse, kui teistmisavalduses esitatud asjaolud võimaldavad arvata, et tegemist on seaduses sätestatud teistmise alusega. TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtaeg on mõjuval põhjusel ennistatav. (p 14)

1-16-6179/111 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2021

Nii ESS § 1111 kui ka KrMS § 901 kuuluvad EL-i õiguse kohaldamisalasse, mis tähendab, et nende õiguspärasust ja kohaldatavust tuleb hinnata mh EL-i õiguse alusel. Sideandmete säilitamine ja nendele andmetele juurdepääs kujutavad endast hartaga kaitstavate õiguste eraldiseisvaid riiveid ning lubatav ei ole sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine ka tingimusel, et õigusnormidega on kehtestatud andmetele juurdepääsuks ranged materiaal- ja menetlusõiguslikud nõuded. Proportsionaalne peab olema nii sideandmete säilitamine kui ka juurdepääs nendele andmetele. Riigi pandud kohustusena õigustab sideandmete säilitamist üldjuhul vaid raskete kuritegude menetlemisvajadus ja avalikku julgeolekut ähvardav suur oht. (p 43)

ESS § 1111 äärmiselt avara sõnastuse tõttu tuleb selle sättega sideettevõtjale mh süüteomenetluse eesmärkidel pandud kohustusi käsitada liiklus- ja asukohaandmete üldise ning vahet tegemata säilitamisena. Seega on ESS § 1111 lg 2 vastuolus EL-i õigusega. Vastuolu ei puuduta andmete säilitamist KrMS § 901 lg-s 1 sätestatud nn kasutaja identiteedi päringu tarbeks. (p 45)

Kui selgub, et Eesti õigus on vastuolus EL-i õigusega ja et seda vastuolu ei ole kooskõlalise tõlgendamise teel võimalik kõrvaldada, peab kohus jätma arutatavas kohtuasjas selle sätte kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata, kohaldades võimaluse korral vahetu õigusmõjuga EL-i õigust. (p 47)

Direktiivi 2002/58/EÜ tingimusi pole ESS § 1111 lg 2 asemel võimalik vahetult kohaldada. Tegemist on puudulikult üle võetud EL-i õiguse sätetega, millele riik suhtes üksikisikuga toetuda ei või. Direktiivi puudulikust ülevõtmisest tingitud põhiõiguste riivet pole võimalik õigustada EL-i või riigisisese õiguse normide tõlgendamisega. PS §-de 3 ja 11 kohaselt tohib riigivõimu teostada ja õigusi ning vabadusi piirata põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Samasugustel tingimustel, s.t ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, on lubatav sekkuda isiku era- ja perekonnaelu puutumatusesse (PS § 26). Järelikult tuleb direktiivi ülevõtmisega kaasnevad põhiõiguste piiramise alused ette näha seadusega, nagu see on nõutav põhiseaduse eelviidatud sätete ja EK praktika kohaselt. (p 48)

EK pole piiranud sideandmete säilitamist käsitlenud direktiivi 2006/24/EÜ kehtetuks tunnistamise ega direktiivi 2002/58/EÜ tõlgenduste ajalist mõju. Seega tuleb ESS § 1111 lg-s 2 sisalduv säilitamiskohustus piltlikult öeldes lugeda Eesti õiguskorrast väljaarvatuks alates selle sätte vastuvõtmisest. Samadest põhimõtetest peab juhinduma KrMS § 901 lg 2 puhul. Niisiis tähendab ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL i õigusega, et ESS § 1111 lg-s 2 kirjeldatud sideandmeid ei või süüteomenetluse eesmärkidel säilitada ning prokuratuur ei tohi kõnesoleva teabe nõudmiseks luba anda. (p 49)

Küll võib otse EL-i õigusele tugineda süüdistatav. Seisukoht, mille kohaselt on ESS § 1111 lg-ga 2 sätestatud sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine välistatud, kujutab endast isiku vaatepunktist piisavalt selget, täpset ja tingimusteta tõlgendust, et sellel oleks vahetu mõju tema õigustele. Öeldu kehtib ka KrMS § 901 lg 2 puhul, sest sisuliselt kujutab osutatud normis sätestatu endast menetlustoimingut, milleks puudub pädeva isiku luba. (p 50)

Üldjuhul võib üksnes riigisiseses õiguses kindlaks määrata reeglid, mis puudutavad kriminaalmenetluses teabe ja tõendite lubatavust ning hindamist. Seda sõltumata asjaolust, et need andmed on saadud EL-i õigusega vastuolus olevate säilitamis- ja juurdepääsureeglite alusel. Liikmesriikide kõnesolevat õigust piiravad EK praktikast tulenevad võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted. Sarnaselt ei sea ka konventsioon üldjuhul nõudeid tõendite lubatavusele konkreetses kriminaalasjas. Seetõttu ei too ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL-i õigusega veel iseenesest kaasa sideettevõtjalt saadud andmete protokollide tõendina lubamatuks tunnistamist ning tõendikogumist väljajätmist. Nende tõendite lubatavuse hindamisel tuleb lähtuda Eesti õigusest, sh tõendi lubatavust käsitlevast väljakujunenud kohtupraktikast. (p-d 52 ja 53)

Rikkumise tahtlikkust hinnates tuleb silmas pidada õiguslikku olustikku ajal, mil anti load sideandmete päringuteks, tehti lubade alusel päringud ja vormistati saadud andmete põhjal tõendina kasutatavad sideandmete protokollid. Sarnaselt kohtuga peavad EL-i õigusega – praegusel juhul direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 koostoimes hartaga – vastuolus oleva sätte jätma kohaldamata ka ametiasutused. Säilitamist reguleerivad normid kehtestati direktiivi 2006/24 ülevõtmiseks. Kui EK direktiivi 8. aprillil 2014 kehtetuks tunnistas (Digital Rights´i otsus), näis valitsevat seisukoht, et direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud Eesti õiguse sätted lakkasid olemast EL-i õigusega seotud. Ka ei nähtud nende sätete vastuolu põhiseadusega (vt RKKKo nr 3-1-1-51-14 ja õiguskantsleri 20. juuli 2015. a seisukoht nr 6-1/140621/1503191). Kuigi EK 21. detsembri 2016. a Tele2 otsusega saabus selgus selles, et vaidlusalused sätted on EL-i õiguse kohaldamisalas, valitses kuni 6. oktoobrini 2020 (s.t La Quadrature du Net´i otsuseni) jätkuvalt märkimisväärne teadmatus sideandmete lubatud säilitamis- ja kasutamisviiside küsimuses. Ühest veendumust, et kriminaalmenetluse seadustikuga prokuratuurile antud õigus lubada sideandmete kasutamist on vastuolus EL-i õigusega, ei saanud prokuratuuril aga olla enne 2. märtsi 2021, mil EK tegi teatavaks otsuse käesolevas asjas esitatud eelotsuse küsimuste kohta. (p 62)


KrMS § 901 lg 2 on EL-i õigusega vastuolus osas, milles see säte näeb ette sideandmete kohta päringu tegemise prokuratuuri loal. Riigi pädevate asutuste juurdepääs säilitatud andmetele peab olema allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse tehtavale eelkontrollile. Sõltumatuse nõue direktiivi 2002/58/EÜ mõttes ei ole täidetud, kui prokuratuur juhib kohtueelset menetlust ja esindab vajaduse korral riiklikku süüdistust. (p 46)


Tõendi lubatavust hindav kohus peab veenduma, et tõendi kogumisel järgiti kehtivat õigust. Sõltuvalt asjaoludest võib tõendi kogumine olla õigusvastane ka väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumise tõttu. (p 54)

Olukorras, kus ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 tuleb jätta kohaldamata, ei saa tõendite kogumise õiguspärasuse üle otsustades tugineda sellele, et formaalselt koguti tõendeid nendes normides sätestatu järgi. Öeldu tähendab, et PS §-ga 26 kaitstava eraelu puutumatuse riiveks, mis kaasnes sideandmete säilitamisega ja loa andmisega nende andmete kasutamiseks, ei olnud õiguslikku alust. (p 55)

Erinevalt jälitustoimingutest (KrMS § 1261 lg 4) pole seadusandja muude tõendite kogumise reeglite rikkumist sidunud sõnaselgelt tõendi kasutamise absoluutse keeluga. Seetõttu ei saa pidada õigeks kohaldada analoogia korras sideandmete nõudmisele jälitustoimingute kohta käivat. Sideandmete päringuga tõendite kogumisel toimunud rikkumised ei välista seega nende tõendite kasutamist kriminaalmenetluses. (p 57)

Tõendi saab lugeda üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused piinamise või ähvarduse tõttu), menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult. Menetlusõiguse tahtlik rikkumine tõendi kogumisel on üldjuhul käsitatav olulise rikkumisena, mis peaks tooma kaasa tõendi kasutamiskeelu. Kokkuvõtlikult peab tõendi lubatavuse üle otsustamisel igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab see tõendusteave kriminaalasja lahendit. (p 58)

Prokuratuuri loal sideandmetele juurdepääsu võimaldamisega toimunud rikkumise olulisuse hindamisel tuleb võtta arvesse, mis laadi norme rikuti, kui ulatuslikult neid rikuti, kas rikkumine oli tahtlik, millise kuriteo uurimisel rikkumine aset leidis, millise kaaluga on avalik või kannatanute huvi kuriteo uurimise vastu, kas tõendi oleks saanud ka muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud, ja missugune on tõendusteabe tähtsus lahendatavas asjas. Kui neid kaalutlusi arvestades tuvastatakse oluline rikkumine, siis tuleb vastavad tõendid lubamatuks tunnistada ja tõendikogumist välja jätta. Lõpuks tuleb hinnata sedagi, kuidas on tõendi kasutamisel arvestatud kohtumenetluse võistlevuse ja süüdistatava kaitseõigusega. (p 59)

Ühes kriminaalasjas saadud tõendi kasutamine teises kriminaalasjas on enamasti lubatav, kui tõendi saamisel on järgitud menetlusõiguse nõudeid. See tähendab, et tõend peab olema esialgu saadud õiguspäraselt ja selle kasutamine uues kriminaalasjas peab samuti olema kooskõlas konkreetse tõendi kohta käivate normidega Kui ühe loa alusel saadud sideandmeid kasutatakse teises kriminaalasjas, võib nende andmete (rist)kasutamist pidada lubatavaks siis, kui seejuures on järgitud kõiki seadusest tulenevaid nõudeid, sh KrMS § 901 lg-s 3 sätestatut. (p 73)


EK praktika mõttes saab säilitatud sideandmetele (v.a kasutaja identiteedi päring) juurdepääsu andmist põhjendada ainult võitlusega raske kuritegevuse (või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu) vastu. Tegemist on küsimusega, mis tuleb üksikasjades otsustada seadusandjal. (p 63)

Kuigi Eesti õiguskorras võib rasketeks kuritegudeks pidada eelkõige esimese astme kuritegusid (KarS § 4 lg 2), ei võimalda selline lähenemine piisavalt arvesse võtta üksikjuhtumi asjaolusid ega legaliteedipõhimõttest lähtuvat riigi kohustust kuritegusid uurida (KrMS § 6). Sõltuvalt tehioludest võib raskena käsitada ka niisugust teise astme kuritegu, mida iseloomustab nt korduvus või süstemaatilisus, toimepanijate paljusus, kahjustatud õigushüve olulisus, kuriteoga tekitatud kahju ulatuslikkus, kannatanute suur hulk, toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus vmt. Seetõttu saab kuni seadusandja poolt langetatava valikuni raske kuriteona käsitada ka teise astme kuritegusid, mille sanktsioon näeb ette kuni 5-aastase vangistuse või mis on toime pandud sidevahendi kaudu. Kuriteo käsitamist raskena tuleb igal üksikjuhul eraldi põhjendada, nimetades need tegu või toimepanijat iseloomustavad tunnused, mis kaaluvad selles asjas üles sideandmete õigusvastasest säilitamisest ja nendele andmetele juurdepääsust tingitud eraelu puutumatuse rikkumise. (p 64)

Kuigi ESS § 1111 kohaselt toimuva sideandmete õigusliku aluseta säilitamise ja pädeva isiku loata kasutamisega rikutakse süüdistatava õigust eraelu puutumatusele ning EK hinnangul on niisugune rikkumine igal juhul raske, lasub riigil vastukaaluks kohustus kuritegusid avastada ja uurida, kaitstes nii kannatanute õigusi kui ka laiemalt avalikke huve. Niisiis peab üksikjuhul selgitama ning põhjendama, miks kaalub kannatanute huvide kaitse või avalikkuse huvi üles süüdistatava õiguste rikkumise. Otsustavaks võib saada kannatanute paljusus, tekitatud kahju ulatus, kannatanu eriline haavatavus vmt asjaolud, aga ka avalikkuse suurem huvi menetluse (nt korruptsioonikuriteod) tulemuse vastu. (p 65)

Isiku õiguste rikkumise võib üles kaaluda ka tõdemus, et sama sisuga tõendi võinuks menetleja saada muu menetlustoiminguga. Mõnel juhul saab kannatanu esitada enda sideandmete väljavõtte, mis kajastab suhtlust süüdistatavaga, kahtlustatava asukoha saab tuvastada ka tunnistajate ütluste, turvakaamera salvestuse vmt tõendite alusel. Niisamuti võib rikkumise kaalukust vähendada tõdemus, et kuriteo tehiolusid silmas pidades on muud tõendikogumise viisid tõsikindlalt välistatud. Selline tõendamissituatsioon võib tekkida eeskätt sidevahendi kaudu toimepandud kuritegude puhul. (p 66)

Vähetähtis pole seegi, kuidas haakub sideandmeid käsitlev tõendusteave teiste tõenditega ning missugune on selle teabe tähtsus menetletavas asjas. Mõistagi on võimalik, et süüdistatav tõendab veenvalt, et vaatamata telefoniabonendi asukohaandmetes kajastatule ei viibinud ta kõnesoleval ajal sidevahendiga samas piirkonnas, vaid tema telefoni kasutas muu isik. Hinnata tuleb aga sedagi, missugune kaal on sideandmetel tõendikogumis üldiselt. Mida enam on teisi kuriteo toimepanemist kinnitavaid usaldusväärseid tõendeid ning mida otsesemalt need süüdistatavat kuriteos süüstavad, seda väiksem on sideandmete olulisus. (p 67)


Õigusnormi rikkumine võib väljenduda menetlusseaduse nõuete eiramises (nt menetlustoimingu tegemist reguleeriva sätte vastu eksimises), sh kriminaalmenetluse aluspõhimõtete eiramises (nt tõendi saamises piinamise või ähvardamise teel), või ka mõne väljapoole süüteomenetluse reeglistikku jääva normi rikkumises, millega riivatakse põhiõigusi. Rikkumise olulisuse hindamisel tuleb silmas pidada, mis on rikutud õigusnormi kaitse-eesmärk. Sideandmete tõendina kasutamise hindamisel tuleb arvestada mh KrMS § 901 lg-ga 3, mille kohaselt võib kriminaalmenetluses teha sideandmete päringu üksnes siis, kui see on kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. Nn viimase abinõu põhimõte (ultima ratio) eeldab analoogilise tingimuse täitmist käsitleva kohtupraktika järgi päringu tegemiseks antavas loas selgete ja arusaadavate põhjenduste äranäitamist selle kohta, miks ei saa tõendeid koguda teisiti. Vastava sisuga põhjendustes peab kriminaalmenetluse senise käigu põhjal faktiliste asjaolude ja tõenditega seostatult näitama miks on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Piirduda ei tohi umbmääraste ja deklaratiivsete argumentidega menetluse esemeks oleva kuriteo liigi kohta või õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamisega. Seisukoht, et tõendit ei looda sideandmete nõudmise, vaid nende andmete kohta protokolli koostamisega, viitab ekslikule arusaamale, nagu kehtiksid KrMS § 901 lg 3 nõuded ainult protokolli koostamise, kuid mitte sideandmete kogumise suhtes. Sama moodi kui KrMS § 1261 lg-s 2, nähakse ka KrMS § 901 lg-s 3 just andmete kogumise (päringu tegemise) eeltingimusena ette vältimatu vajadus. Seda tingimust eirav praktika ei muuda menetlusõiguse rikkumist olematuks. (p 60)

Sideandmete kasutamisega kaasneva perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumise ulatust on võimalik hinnata selle kaudu, missuguse sisu ja mahuga sideandmeid päringuga saadi. Mida täpsemaid järeldusi isiku eraelu kohta nendest andmetest teha saab, seda ulatuslikumaks ja raskemaks tuleb sekkumist pidada. KrMS § 901 alusel tehtava menetlustoimingu vältimatu vajalikkus hõlmab kitsamas mõttes ka nõuet küsida vaid selliseid sideandmeid, mis on asja lahendamiseks möödapääsmatult vajalikud. Proportsionaalne ei ole sideandmete nõudmine suuremas mahus või pikema ajavahemiku kohta, kui see on põhjendatav menetlemisvajadusega loa taotlemise ja päringu tegemise hetkel. Kuivõrd sideandmeid säilitatakse Eesti õiguse kohaselt üldiselt ja vahet tegemata, on KrMS § 901 lg-s 3 ette nähtud põhjendamiskohustuse täitmisel suur kaal. Loa andmine juurdepääsuks sideandmetele süvendab eraelu puutumatuse rikkumise ulatust ja sel viisil saadud tõendeid tohib kasutada vaid erandjuhul. (p 61)


Kui sideandmete päringute lubades on sisuliselt kirjutatud ümber vaid seaduse sõnastus sideandmete nõudmise vältimatu vajalikkuse kohta, jättes viimati öeldu kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude faktiliste asjaolude ja tõenditega seostamata ning põhjendamata, miks on teabe kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud, ja esialgsete lubade alusel saadud ning teiste kuritegude uurimiseks kasutatud andmete hulk ja liik hälbib algsete lubade eesmärgist, on niisugusel moel sideandmetele juurdepääsu võimaldamisega realiseerunud oht, mille sideandmete üldine ja vahet tegemata säilitamise keeld peab välistama. Ülemääraselt on sekkutud süüdistatava eraellu ning jäetud sekkumise vältimatu vajalikkus nõutaval moel põhjendamata. (p 74)


Eraldi on vajalik hinnata rikkumise mõju kohtumenetluse võistlevusele ja süüdistatava kaitseõigusele. Menetlusõiguse rikkumisega saadud tõenditele toetumine ei muuda alati kriminaalmenetlust ebaõiglaseks. Jättes kõrvale võimalikud tehnilised tõrked andmete salvestamisel ja säilitamisel sideettevõtja juures, ei teki aga üldjuhul kahtlust sideandmete usaldusväärsuses. Kaitsepoolel on võimalik seada sideandmete tähtsus tõendina kahtluse alla mh põhjusel, et sidevahendit kasutas keegi teine või viibis süüdistatav mujal. (p 68)


KrMS § 63 lg 2 kohaselt piirab kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamist tõendi saamine kuriteo või põhiõiguse rikkumise teel. Vaatamata KrMS § 63 lg 2 sõnastusele pole seadusandja tahe lõpuni selge, tegemaks järeldust, et seda enam peaks põhiõiguse rikkumine välistama sel viisil saadu kasutamise tõendamiseseme asjaolude puhul, s.o süüküsimuses, kuivõrd tõendite kogumise üldtingimused, sh keeld koguda tõendeid vägivalda kasutades või inimväärikust alandavalt, sisalduvad KrMS § 64 lg-s 1. Seetõttu on põhjendatud jääda praktika juurde, mille kohaselt lähtutakse rikkumise olulisusest. (p 69)


ESS § 102 lg 2 reguleerib sideandmete avaldamise eeldusi ammendavalt, piirates andmete väljastamise vaid samas normis toodud tingimuste täitmise ja õiguslike aluste olemasoluga. Olukorras, kus ESS § 1111 lg-t 2 kohaldada ei saa ning täidetud pole ka mõni muu ESS § 102 lg-s 2 nimetatud eeldus, ei ole sideettevõtjal selget õiguslikku alust neid andmeid menetleja päringust lähtudes avaldada. (p 75)


Mõne tõendi väljajätmine tõendikogumist ei too vältimatult kaasa kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (p 78)


Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane abinõu, mille kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (p 87)


Olukorras, kus eraelu puutumatusesse õigusvastaselt sekkudes saadud sideandmed tunnistatakse tõendina lubatavaks, võib tekkida vajadus EL õigusega vastuolus olevate normide kohaldamisest tingitud rikkumise heastamiseks muul viisil, eelkõige kahju hüvitamise kaudu. Välistatud pole rikkumise heastamise alternatiivina ka nt rikkumise tunnistamine, menetluskulude riigi kanda jätmine või karistuse kergendamine. Isegi kui kriminaalasjas ei saa sideettevõtjalt saadud andmeid kasutada, kuid tuvastatakse, et nendele andmetele kriminaalmenetluse vajadusest lähtunud, kuid ülemäärase juurdepääsu ja sellele järgnenud jätkuva säilitamisega kaasnes õigusvastane sekkumine süüdistatava eraelu puutumatusesse, mida ei saa pidada väheoluliseks, on põhjendatud osa menetluskulude riigi kanda jätmine. Niisuguse otsustuse saab Riigikohus teha KrMS § 2 p 4 alusel. (p-d 89 ja 90)


Riigi õigusabi tasu maksmist ette nägeva korra sätted ei võimalda maksta § 6 lg-s 4 ette nähtud maksimaalset tasu mitu korda. Korra § 2 lg 1 kohaselt tasu suurendamisel maksimaalmääras on lihtmenetluses ühes kohtuastmes makstav tasu 648 eurot. (p 96)

Korras ette nähtud riigi õigusabi tasu piirmäärad teenivad eeskätt riigi raha säästliku kasutamise eesmärki. Sel põhjusel ei saa riigi õigusabi tasu piirmäära kehtestamist pidada põhiseadusvastaseks pelgalt seetõttu, et mõnel juhul ei pruugi kaitsjale makstav tasu vastata tema tegelike töötundide arvule. Riigi õigusabi tasu hüvitamist reguleerivad sätted on üldjuhul piisavalt paindlikud, saavutamaks õiglane ja põhiseaduspärane tulemus ka juhtudel, mil kriminaalasi osutub keskmisest keerukamaks ja eeldab tavapärasest suuremas mahus õigusabi osutamist. (p 97)

Kriminaalmenetluse seadustikus pole reguleeritud seda, kuidas peab toimima eelotsusetaotluse lahendamisega seotud menetluskulude hüvitamisel. Niisuguse menetluse puhul on tegemist ühe osaga põhikohtuasjast, milles osalemiseks on süüdistataval õigus kasutada kaitsja abi. Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse lahendamisega seotud kulu hüvitamine otsustada põhikohtuasjas tehtava lahendiga. (p 99)

Kuigi eelotsusetaotluse lahendamine EK-s on osa põhikohtuasjast, pole põhjendatud käsitada sellega seotud riigi õigusabi osutamist toimingutena, mida tuleb tasustada korra § 6 lg 4 alusel. Tegemist on põhikohtuasjast võrsunud eraldi õigusküsimusega, mis väljub riigisisese õiguse n-ö tavapärastest raamidest ning millega seotud riigi õigusabi hüvitamist kord otsesõnu ei sätesta. Pidades silmas, et nimetatud küsimuse lahendamises osalemine eeldab kaitsjalt vältimatult lisatoimingute tegemist, poleks vastupidine tõlgendus õiglane ega põhjendatud. Eelotsusetaotluse lahendamises osalemisega seotud riigi õigusabi toimingute eest tuleb tasu maksmisel juhinduda korra §-st 15. Seda tasu saab põhjendatud juhul omakorda suurendada korra § 2 lg 1 alusel. (p 100)


Arvestades ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL-i õigusega, on kehtiva seaduse kohaselt välistatud kriminaalmenetluse eesmärkidel sideandmete säilitamine ja kasutamine kuni ajani, mil eelkõige direktiivi 2002/58/EÜ artikkel 15 lg 1 viisipäraselt, sh EK tõlgenduspraktikat arvestavalt, Eesti õigusesse üle võetakse. Lubatavaks ei saa pidada õigusliku aluseta säilitatud andmete teadvat kasutamist kriminaalmenetluse eesmärkidel. Eeltoodud põhjustel ei või ESS § 1111 lg 2 alusel säilitatud andmeid ühtlasi kasutada ka väärteomenetluses (vt VTMS § 312 lg 2). (p 105)

Õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamiseks lubade andmine ja andmete kasutamine on välistatud pärast La Quadrature du Net´i otsust. Selle otsusega kinnitati, et liiklus- ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata ennetav säilitamine on vaatamata mitmete liikmesriikide, sh Eesti argumentidele, vastuolus direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 ning seda sõltumata juurdepääsule seatud tingimustest. Ühtlasi järeldus kõnesolevast otsusest üheselt, et ESS §-s 1111 lg-s 2 ette nähtud säilitamiskorraldus on direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1 vastuolus. Niisuguse vastuoluga kaasneb avaliku võimu organite, sh prokuratuuri ja kohtute kohustus jätta see säte kohaldamata. Alates 7. oktoobrist 2020 tuleb õigusvastaselt säilitatud andmete kasutamisega toimunud eraelu puutumatuse rikkumist käsitada tahtliku ja olulisena, olenemata sellest, kas loa andmete saamiseks annab (andis) prokuratuur või kohus. Mõlemal juhul kaasneb kirjeldatud rikkumisega keeld kasutada saadud andmeid kriminaalmenetluses tõendina. Päringute tegemise keeld ei hõlma KrMS § 901 lg-s 1 nimetatud teavet (kasutaja identiteedi päringud) ega ka juhtumeid, mil sideettevõtjal tuleb võimaldada sidevõrgule juurdepääs ESS § 113 tingimuste kohaselt või väljastada andmeid muude ESS § 102 lg-s 2 nimetatud tingimuste olemasolul. (p 106)

Kriminaalasjades, mille puhul on prokuratuur KrMS § 901 lg 2 alusel loa andmise otsustanud enne EK otsust asjas La Quadrature du Net, pole mh prokuratuuri pädevuse puudumisest tingitud menetlusviga käsitatav sellise olulise menetlusõiguse rikkumisena, mis tooks igal juhul kaasa sideandmete tõendina kasutamise lubamatuse. Selliste lubade alusel saadud tõendite puhul tuleb kontrollida tõendite kogumisega kaasnenud õigusnormide rikkumise laadi ja ulatust, võttes arvesse ka kuriteo raskust, kannatanute või avalikkuse huvi ning seda, kas sama sisuga tõendi võinuks koguda muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud. Arvestama peab ka tõendusteabe tähtsust arutatavas asjas. Vajadusel tuleb hinnata, kas tõendi saamiseks antud loas on nõuetele vastavalt põhistatud sideandmete päringuga eraellu sekkumise vältimatut vajalikkust ja mil määral riivaks tõendi kasutamine kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet ning süüdistatava kaitseõigust. Ühtlasi tuleb analüüsida, kas õigusvastase eraellu sekkumisega tekitatud kahju peab mingil viisil heastama. (p 107)


Abstraktsel kujul ei vasta ESS § 1111 lg 2 ja KrMS § 901 lg 2 vastuolu EL i õigusega ühelegi KrMS §-s 366 ette nähtud teistmise alusele. Kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu KrMS § 366 p 5 tähenduses saab olla üksnes faktiline asjaolu, mitte aga nt teist kohtuasja arutava kohtu õiguslik hinnang või seaduses või kohtupraktikas tehtud muudatus. Tegemist pole ka KrMS § 366 p-s 6 märgitud teistmise alusega, kuivõrd vastuolu korral EL-i õigusega jäetakse asjasse puutuv norm kohaldamata, seda põhiseadusvastaseks tunnistamata. Samuti ei ole võimalik kohaldada analoogia korras KrMS § 366 p 7 ja § 367 lg-t 2 (teistmine pärast EIK lahendit, millega on tuvastatud EIÕK või selle protokolli rikkumine). (p 108)

3-19-1416/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.06.2021

RVastS § 18 lg 2 järgi võib kannatanu juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega ei võimalda seadus esitada kahju hüvitamise taotluse kohta kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõuet (vrd RKHKo nr 3-3-1-86-12, p 15). See nõue on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega. (p 17)


Vastustaja õigusvastane keeldumine võimaldada kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi tema 2013. aastal sündinud pojaga, samuti tema ema ja õega rikkus kaebaja õigust pere- ja eraelu puutumatusele. Vahistatu peresuhted tema lapse, ema ja õega on PS § 26 kaitsealas (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p 58). Tegu on isikutega, kes on loetletud VangS § 25 lg-s 1 lähedaste hulgas, kellega kinnipeetavatele võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi. Pikaajalise kokkusaamise keeld mõjutab negatiivselt vahistatu õigust hoida peresuhteid. Keeld riivab seetõttu vahistatu PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele, mis tähendab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt RKÜKo nr 5-18-8/19, p-d 58 ja 59). (p 23)

Hüvitist määrates tuleb arvestada seda, et ajaks, mil vastustaja kaebaja taotlused läbi vaatamata jättis, ei olnud ta oma lähedastega pikaajalisi kokkusaamisi saanud juba enam kui kahe aasta vältel. Seetõttu põhjustas vangla keeldumine perekonnapõhiõiguse olulise riive. Tuleb eeldada, et noore lapse puhul avaldavad aastaid kestnud suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju. (p 30)


RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Piisab ka organisatsioonilisest süüst (vt RKHKo nr 3-16-1903/69, p 33 ja RKHKo nr 3-14-52324/185, p 18.2), st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil. Nii vastustaja tegevust kui ka selleni viinud VangS § 94 lg 5 kehtestamist tuleb pidada tahtlikuks. (p 27)


vt. RKHKo nr 3-16-1903/69, p 34. (p 28)


Kuigi võimalus suhelda kirjavahetuse ja pakkide teel aitab kaasa suhete säilitamisele täiskasvanud lähedastega, ei saa seda pidada tõhusaks suhtlemisviisiks väikelapsega. Kirjavahetus ja telefonikõned võivad täiendada, kuid ei asenda lapse ja vanema silmast silma kohtumisi (vt ka K. Žurakovskaja-Aru, „Lapse õigus vs. võimalus suhelda vangistuses vanemaga - vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratuna“, Juridica VI/2015, lk 411). Lühiajalised kokkusaamised, mille ajal on kinnipeetav lapsest klaasist vaheseinaga eraldatud (vt VangS § 24 lg 1 ja VSKE § 31 lg 2), ei ole samuti väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Oluline on, et laps kohtuks vanemaga lapsele sobivas keskkonnas ning et neil oleks võimalus füüsiliseks kontaktiks (vt K. Žurakovskaja-Aru (2015), lk 414). (p 30)


VSKE § 31 lg 21 p 3 järgi võib klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldada vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. Kuigi selle sätte sõnastus ei ole hästi õnnestunud ja selles sisalduv norm võib jääda lugejale raskesti mõistetavaks, tuleneb sellest kinnipeetava õigus taotleda eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist oma lähedastega ning vangla kohustus lahendada selline taotlus kaalutlusvigadeta ja taotleja perekonnapõhiõigust austades. Seejuures ei piisa eriti väikelapsega kokkusaamise puhul üksnes eraldusklaasi puudumisest, oluline on ka füüsilise kontakti võimalus ja sobiv keskkond. (p 31)


vt. RKHKo nr 3-18-562/32 p-d 10 ja 11. (p 33)


Võimalus tegeleda kehakultuuriga teenib eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist. Vanglal tuleb VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustust täites seda eesmärki silmas pidada. Pikema aja vältel 23 tunniks ööpäevas oma kambrisse suletud vahistatu tervis võib väheste liikumisvõimaluste ja kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiratuse tõttu kannatada saada. Sellise isiku tervise kaitseks ei pruugi piisata sellest, et vangla ei takista tal kambris või jalutushoovis keharaskustega harjutusi või venitusi teha. Kui see on vahistatu tervise kaitseks vajalik, tuleb vanglal tagada tingimused, mis võimaldavad tal mitmekesiseid harjutusi sooritada ja soodustavad kehakultuuriga tegelemist. Vangla kohustuse ulatuse kindlaks määramisel pole esmatähtis see, kas vangla arst on isikule konkreetsed harjutused ette kirjutanud. Piisavad võimalused kehakultuuriga tegeleda aitavad muuhulgas meditsiinilist nõustamist ja sekkumist vajavaid probleeme ennetada. (p 38)

EIK on selgitanud, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata värskes õhus kehakultuuriga tegelemise (outdoor exercise) võimalusele, selle kestusele ja tingimustele. Tegu on kinnipeetava heaolu ühe põhitagatisega. Värskes õhus sportimise rajatised peaksid olema piisavalt ruumikad ja hõlmama varjualust halva ilma puhuks (EIKo nr 42525/07 ja 60800/08, p-d 150 ja 151). EIK on korduvalt märkinud, et värskes õhus sportimise lühike kestus, mis piirdub ühe tunniga päevas, on faktoriks, mis halvendab sellise kinnipeetava olukorda, kes on ülejäänud ajaks suletud oma kambrisse (vt nt EIKo nr 41833/04, p 88 ja EIKo nr 3242/03, p 69). Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on selgitanud, et mida pikem on vahi all viibimise periood, seda mitmekesisem peab režiim olema. Seejuures tuleb igaühele tagada vähemalt tunniajane värskes õhus kehakultuuriga tegelemise võimalus sobilikes tingimustes (CPT „Remand detention“, väljavõte 26. üldraportist, avaldatud 2017, p 58). (p 39)

Kambris kehakultuuriga tegelemine mõjutab paratamatult sealset õhu kvaliteeti ega pruugi seetõttu mitmekesi kambris viibimise korral aktsepteeritav olla isegi juhul, kui kambri õhu kvaliteet ja õhuvahetus vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele (vt VangS § 45 lg 1). (p 42)


Kuigi VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisel tuleb vanglal arvestada VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 sätestatud erisustega, ei välista nimetatud sätted siiski pikaajalisele vahistatule piisavate kehakultuuriga tegelemise võimaluste tagamist. Siinkohal on oluline silmas pidada ka seda, et vahistatut ei tohi süütuse presumptsiooni kohaselt (PS § 22 lg 1) käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus. Seega ei tohiks vahistatu kinnipidamistingimused olla pikka aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguste ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust. (p 40)


Kaebuse rahuldamise ulatus ei sõltu menetluskulude jagamise kontekstis mitte üksnes sellest, mis ulatuses rahuldatakse kaebaja kahjunõue, vaid ka sellest, millise osa kohtuvaidluse sisust moodustavad õiguslikud küsimused, mille alusel kohus kaebuse osaliselt rahuldab. (p 49)

5-21-3/11 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 15.06.2021

Määruse nr 242 mõne sätte kehtetuks tunnistamise korral võib tekkida õigusselgusetu olukord, mistõttu võib määruse §-de 71 ja 72 põhiseadusvastasuse korral tekkida vajadus asjassepuutuvust laiendada (vt RKÜK 25.01.2018, nr 2-15-17249/49, p-d 61-63). (p 30)


Sõltuvalt mõjutuse intensiivsusest jagunevad omandipõhiõiguse riived kaheks ning põhiseadus sätestab neile erinevad tingimused. Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused sätestab PS § 32 lõike 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud ehk omandikitsendused on tulenevalt PS § 32 lõike 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga (vrd RKPJK 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 35 ja 37). (p 32)

Kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest, võib põhimõtteliselt olla tegemist faktilise sundvõõrandamisega PS § 32 lõike 1 teise lause tähenduses (vrd RKHKo 12.11.2018, nr 3-16-812/61, p 13). Sihtkaitsevööndi kaitsekord piirab tugevalt isiku võimalust kinnisasja kasutada. Metsakinnistu kasutamine väljendub eelkõige võimaluses metsa majandada (MS § 16). (p 33)

Kui kinnisasjale lisatud piirangud ei välista selle valdamist, kasutamist ja käsutamist täielikult ega ka peaaegu täielikult, siis ei ole võimalik käsitleda piirangute kehtestamist faktilise sundvõõrandamisena PS § 32 lõike 1 tähenduses. Tegemist on omandikitsendusega PS § 32 lõike 2 teise lause mõttes. (p-d 35-39)

Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. (p 41)


Põhiseadus ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Samuti ei tulene põhiseadusest nõuet, et hüvitise maksmise kohustuse korral oleks hüvitis täielik ja kohene. Isikule tuleb tema omandile seatud kitsendustega tekitatud kahju hüvitada eelkõige juhul, kui hüvitise maksmata jätmine läheks vastuollu PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse ja PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur (RKÜKo 31.03.2011, nr 3-3-1-69-09 p 61; RKPJK 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 49-50). Seejuures on isiku kohustus tema omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust õigustab.

Ka sedalaadi hüvitamiskohustus saab tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega (vrd RVastS § 16 lg 2 p 1). (p 40)

Olukorras, kus omandikitsenduse eest ei tule talumiskohustuse tõttu maksta kohest ja täielikku hüvitist, ei ole vähemalt mitte alati ja ka praegusel juhul põhiseadusvastane määrata hüvitis määruse nr 242 §-des 71 ja 72 sätestatud metoodika alusel, sh lähtudes osal juhtudel maa maksustamishinnast ja metsamaterjali keskmistest ühikuhindadest kolmel eelneval kalendriaastal. Iseäranis ei saa seda metoodikat põhiseadusvastaseks pidada olukorras, kus isik juba kinnistut omandades peab arvestama looduskaitseliste piirangute laienemise või karmistumise riskiga. (p 48)


Kuna omandikitsenduste hüvitis ei pea olema täielik, ei pea see praegusel juhul katma saamata jäävat tulu, mida isik oleks võinud teenida pelgalt tänu metsamaterjali kokkuostuhindade tõusule (vrd RKHKo 05.03.2021, nr 3-16-245/91, p-d 24-26).


Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa asetada riigile. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt. (p 41)


Kohtu taotlust õigusnormi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks ei ole alust rahuldada, kui norm ei ole viinud põhiseaduse rikkumiseni konkreetses kohtuasjas. Sellise taotluse rahuldamata jätmine ei välista normi põhiseadusvastasust teistes olukordades (RKÜK 11.06.2019, nr 5-18-8/19, p-d 52 ja 71). (p 48)


Sihtkaitsevööndi kaitsekord piirab tugevalt isiku võimalust kinnisasja kasutada. Metsakinnistu kasutamine väljendub eelkõige võimaluses metsa majandada (MS § 16). (p 33)

Kuigi metsakinnistu puhul on metsa raiumise ja metsamaterjali kasutamise võimalus kinnisasja kõige olulisem majanduslik kasutusviis, ei seisne sellise kinnisasja majandamine siiski üksnes raiumises (vt MS § 16). Samuti ei saa kinnisasja kasutusvõimaluste hindamisel lähtuda ainult selle omaniku äriplaanist. Selgitada tuleb, kas kinnistut on põhimõtteliselt võimalik erahuvides kasutada. LKS § 30 ja määrus nr 12 (sihtkaitsevööndi kaitse-eeskiri) jätavad selleks vähe võimalusi, välistamata erahuvide teenimist siiski täielikult (vrd LKS § 29 loodusreservaadi kohta). (p 36)

Metsa raiumine eeldab metsateatise registreerimist Keskkonnaametis (MS § 41 lõige 81). Kui kavandatud raie ei vasta õigusaktide nõuetele, on Keskkonnaametil kohustus teatise registreerimisest keelduda ning sel juhul on raie välistatud (MS § 41 lõiked 8 ja 14). Kui raie toob kaasa väike-konnakotka häirimise, ei saa seda lubada (LKS § 55 lg 6 ja lg 61 p 2 ning MS § 41 lg 8). Kui sihtkaitsevööndi laiendamist põhjendati kotkapesa kaitsega, siis võib eeldada, et raiumine võib kotka elupaika mõjutada. (p 38)

5-21-5/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 08.06.2021

Riigikohtu praktika kohaselt saab isik juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset, pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte. (p 8)

Isikul, kelle õigusi kohtulahendi avalikustamine riivab, on võimalik esitada avalikustamise piiramise taotlus kohtule, kes avalikustamisele kuuluva kohtulahendi teeb. Taotluse lahendamise kohta tehtud kohtumääruse peale saab esitada määruskaebuse (KrMS § 4081 lõike 5 kolmas lause). Selles kohtumenetluses saab isik muu hulgas nõuda kohaldamisele kuuluvate normide (samuti asjakohaste normide puudumise) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (PS § 15 lõike 1 teine lause). (p 10)

Kuigi Riigikohtule saab määruskaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel (KrMS § 384 lõige 2, § 344 lõige 3), ei muuda see kõnealust õiguskaitsevahendit ebatõhusaks, sest ka selles menetluses saab määruskaebuse esitamiseks taotleda riigi õigusabi. (p 11)


Kohtumenetluses, milles isik saab muu hulgas nõuda kohaldamisele kuuluvate normide (samuti asjakohaste normide puudumise) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (PS § 15 lõike 1 teine lause), peab kohus sellise taotluse läbi vaatama ja põhiseadusvastasuse tuvastamise korral algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus (PS § 15 lõige 2). (p 10)


Kuigi Riigikohtule saab määruskaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel (KrMS § 384 lõige 2, § 344 lõige 3), ei muuda see kõnealust õiguskaitsevahendit ebatõhusaks, sest ka selles menetluses saab määruskaebuse esitamiseks taotleda riigi õigusabi. (p 11)

3-19-549/98 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.05.2021

Sõltumata sellest, kas paigutada isiku füüsiline enesemääramisõigus õiguse eraelu puutumatusele (PS § 26) või isikupuutumatusele (PS § 20) kaitsealasse, eeldab füüsilise puutumatuse riive igal juhul seaduslikku alust. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt RKHKo nr 3-3-1-41-06, p 22). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust - õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (vt ka RKHKo nr 3-3-1-63-09, p 14). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (vt nt RKHKo nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab. (p 18)


Sõltumata sellest, kas paigutada isiku füüsiline enesemääramisõigus õiguse eraelu puutumatusele (PS § 26) või isikupuutumatusele (PS § 20) kaitsealasse, eeldab füüsilise puutumatuse riive igal juhul seaduslikku alust. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt RKHKo nr 3-3-1-41-06, p 22). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust - õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (vt ka RKHKo nr 3-3-1-63-09, p 14). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (vt nt RKHKo nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab. (p 18)

Kehaõõnsuste läbiotsimine sekkub tõsiselt isiku eraellu ja riivab tugevalt isiku füüsilise enesemääramise õigust, sest eeldab füüsilist kontakti läbiotsija ja läbiotsitava vahel, mis omakorda süvendab läbiotsimisega kaasnevat vaimset ebamugavustunnet. Iseenesest sekkutakse intensiivselt isiku eraellu ja füüsilise enesemääramise õigusesse ka siis, kui ta peab läbiotsimise ajal riidest lahti võtma, ent riive on siiski mõnevõrra väiksem, sest läbiotsijal ei ole läbiotsitavaga füüsilist kontakti, viimane peab ise oma keha puudutama, et visuaalne kontroll ulatuks ka keha varjatumatesse kohtadesse. (p 19)


VangS § 68 lg-s 1 ei täpsustata, millisel viisil kinnipeetavat läbi otsida tohib. Läbiotsimise mõju intensiivsus on erinevate läbiotsimisviiside puhul erinev. Kõige vähem intensiivne on läbiotsimine läbi riiete kompamise teel ja suuõõnsuse kontrollimine. Lisaks on võimalik vaadelda ja uurida alasti keha ilma läbiotsija ja läbiotsitava füüsilise kontaktita. Kõige intensiivsem on rektaalne ja vaginaalne kehaõõnsuste läbiotsimine. Läbiotsimise tõhustamiseks või selle alternatiivina võib kasutada tehnilisi vahendeid, nagu metallidetektorit või kehaskännerit, ja teenistuskoera. (p 15)

Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, eeldab kehaõõnsuste kontrolli lubamine sellise sekkumise sõnaselget sätestamist seaduses. Kehaõõnsuste kontrolli lubatavust ei saa tuletada üldisest VangS § 68 lg 1 viitest kinnipeetava läbiotsimisele keelatud esemete ja ainete avastamise eesmärgil. Kehaõõnsuste kontrolli lubav norm peab sellise meetme üheselt ette nägema, reguleerides mh piisava täpsusega selle materiaalõiguslikke eelduseid ja vajaduse korral sunni kohaldamise võimalikkust ja piire. Seega ei võimalda kehtiv VangS § 68 lg 1 kinnipeetava kehaõõnsuste kontrolli. (p 20)

Nii Nelson Mandela reeglid (vt reeglid 50‑52) kui ka EIK praktika (nt EIKo asjas nr 24209/94, Y.F. vs. Türgi, 22. oktoober 2003, p 41) rõhutavad seda, et riigisiseses õiguses tuleb kehtestada kehaõõnsuste läbiotsimiseks seaduslik alus ja sellised regulatsioonid peavad olema kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning võtma arvesse rahvusvahelisi standardeid. Euroopa nõukogu ministrite komitee soovitus Rec (2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta soovitab kehtestada riigis üksikasjalikud protseduurid, mida personal peab läbiotsimisel järgima, ning määrata kindlaks, mis laadi läbiotsimised konkreetses olukorras vajalikud on (p-d 54.1, 54.2). Seejuures on EIK pidanud juba alasti läbiotsimisel kummardamise nõudmise eeldusena oluliseks, et sellisel viisil läbiotsimine on eriliste asjaolude valguses absoluutselt vajalik ning et on olemas tugev ja spetsiifiline alus arvata, et kinnipeetav peidab selles kehaosas keelatud eset või ainet (EIKo asjas nr 70204/01, Frerot vs. Prantsusmaa, 12. juuni 2007, p 41). Viidatud Nelson Mandela reeglid julgustavad liikmesriike asendama alasti keha ja kehaõõnsuste läbiotsimised alternatiivsete vähem riivavate läbiotsimise viisidega. (p 24)

VangS § 68 lg-t 1 ei saa tõlgendada viisil, et mõiste „kinnipeetava läbiotsimine“ sisaldab ka kehaõõnsuste läbiotsimise seaduslikku alust. Kehaõõnsuste läbiotsimiseks peaks regulatsioon olema täpsem ja detailsem. (p 25)


Sõltumata sellest, kas paigutada isiku füüsiline enesemääramisõigus õiguse eraelu puutumatusele (PS § 26) või isikupuutumatusele (PS § 20) kaitsealasse, eeldab füüsilise puutumatuse riive igal juhul seaduslikku alust. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib intensiivseid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga (nt RKHKo nr 3-3-1-41-06, p 22). Seejuures ei piisa pelgalt riivet lubava seadusenormi olemasolust - õigusriigile omasest olulisuse põhimõttest tulenevad nõuded ka normile endale. Need kohustavad seadusandjat otsustama lubatava haldustegevuse sisu, ulatus ja maht (vt ka RKHKo nr 3-3-1-63-09, p 14). Mida intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust andev regulatsioon (vt nt RKHKo nr 3-3-1-48-16, p 38). Riivet lubavad seadused peavad olema avalikult kättesaadavad ja inimestel peab olema võimalik mõista, millistel tingimustel võib nende õigusi piirata ja millist käitumist avalik võim neilt ootab. (p 18)

Kehaõõnsuste läbiotsimine sekkub tõsiselt isiku eraellu ja riivab tugevalt isiku füüsilise enesemääramise õigust, sest eeldab füüsilist kontakti läbiotsija ja läbiotsitava vahel, mis omakorda süvendab läbiotsimisega kaasnevat vaimset ebamugavustunnet. Iseenesest sekkutakse intensiivselt isiku eraellu ja füüsilise enesemääramise õigusesse ka siis, kui ta peab läbiotsimise ajal riidest lahti võtma, ent riive on siiski mõnevõrra väiksem, sest läbiotsijal ei ole läbiotsitavaga füüsilist kontakti, viimane peab ise oma keha puudutama, et visuaalne kontroll ulatuks ka keha varjatumatesse kohtadesse. (p 19)

Kokku: 436| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json