Eesti Vabariigi põhiseadus (lühend - PS)

HKMS § 187 lõike 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui korraga on täidetud kaks tingimust: asja võib läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Erinevalt sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise alustest on ringkonnakohtul selle sätte kohaldamisel kaalutlusruum. Apellatsioonkaebust ei tohi tagastada kergel käel ka siis, kui ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud tingimused täidetud. (p 11)

HKMS § 133 lõike 1 järgi võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise järgi lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Isikunime andmisega seotud piirangud riivavad eeskätt PS §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuid sõltuvalt olukorrast võidakse riivata ka PS §-st 49 tulenevat õigust rahvuskuuluvuse säilitamisele. Isikunimi ja selle kirjapilt moodustavad olulise osa inimese identiteedist ning võivad saata inimest kogu tema elu ja ka pärast seda. Seega ei saa piiranguid isikunime andmisele üldjuhul pidada väheintensiivseks. Seejuures, HKMS § 133 lõige 1 ja § 187 lõige 31 seovad võrdselt kõigi menetlusosaliste menetlusõiguste kitsendamise võimalused kaebusega kaitstava õiguse riive intensiivsusega. (p 12)

Kohtunikueksamikomisjoni otsus, mille järgi ei ole kandideerija isiksuseomadused kohtunikutööks sobilikud, piirab isiku võimalust realiseerida PS § 29 lg-st 1 tulenevat elukutse valiku vabadust. Konkursil osalemine ei tekita isikule õigust saada kohtunikuks, kuid kandidaadile peab olema tagatud õigus võrdsele kohtlemisele ja õiguspärasele menetlusele (vt nt RKHK lahendid 3-3-1-41-07, p 11; 3-3-1-87-04, p 14). Seepärast peab isikule olema tagatud kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle. (p 11)

Kohtunikueksamikomisjoni otsus kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste mittesobivaks tunnistamise kohta peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt RKÜKo 3-3-1-85-10, p 26). Üldkogul peab sedalaadi otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel olema võimalik kontrollida, et hinnangut ei ole antud meelevaldselt. (p 14)

Kandideerija isiksuseomaduste hindamine ei ole kohtunikueksamikomisjoni ainupädevuses, sest ka üldkogu peab enne esimese ja teise astme kohtu kohtunike ametisse nimetamiseks Vabariigi Presidendile ettepaneku tegemist hindama muu hulgas kandideerija vastavust kohtunikule esitatavatele nõuetele (PS § 150 lg 3 ja KS § 55 lg 1). (p 20)

Kohtunikueksamikomisjoni otsus kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste mittesobivaks tunnistamise kohta peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt RKÜKo 3-3-1-85-10, p 26). Üldkogul peab sedalaadi otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel olema võimalik kontrollida, et hinnangut ei ole antud meelevaldselt. (p 14)

Kohtunikueksamikomisjoni otsus, mille järgi ei ole kandideerija isiksuseomadused kohtunikutööks sobilikud, piirab isiku võimalust realiseerida PS § 29 lg-st 1 tulenevat elukutse valiku vabadust. Konkursil osalemine ei tekita isikule õigust saada kohtunikuks, kuid kandidaadile peab olema tagatud õigus võrdsele kohtlemisele ja õiguspärasele menetlusele (vt nt RKHK lahendid 3-3-1-41-07, p 11; 3-3-1-87-04, p 14). Seepärast peab isikule olema tagatud kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle. (p 11)

KrMS § 384 lg 1 järgi on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Kaebaja ei ole kriminaalasjas kohtumenetluse pooleks. Seega tuleb tema kaebeõiguse üle otsustamiseks hinnata, kas maakohtu määrusega piirati tema õigusi või seaduslikke huve. (p 7)

PS § 45 lg 1 lause 1 sätestab, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Selle õiguse kaitseala hõlmab ka ajakirjanikule kuuluvat ajakirjanduslikku väljendusvabadust. Väljendusvabadus ei ole aga absoluutne. Seda õigust lubavad PS § 45 lg 1 laused 2 ja 3 seadusega piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks, samuti riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Praegusel juhul ei tulene saladuses hoidmise kohustus vahetult seadusest. Aluse väljendusvabaduse riivamiseks annab küll KrMS § 12 lg 4^1, kuid konkreetse piirangu kehtestas kaalutlusõigust teostades kohus oma määrusega. (p-d 8, 9)

Maakohus kohustas menetlusosalisi ja teisi istungisaalis viibijaid hoidma õigusemõistmise huvide kaitseks saladuses isikuliste tõendiallikate ütluste sisu kuni kohtuliku uurimise lõpuni. Kaebaja viibis määruse kuulutamise ajal istungisaalis ja teda hoiatati keelu rikkumisele järgneda võiva kriminaalvastutusega. Ilma maakohtu määruseta polnuks kaebajal takistusi avalikul kohtuistungil kuuldud ütluste koheseks avaldamiseks. Kuna kohus keelas selle ära, siis muutus ajakirjaniku võimalus istungi kajastamiseks kitsamaks. Järelikult ei saa väita, et maakohtu määrusega ei piiratud kaebaja õigusi või seaduslikke huve. (p 10)

Maakohtu määruse peale esitatud kaebuse läbivaatamisest alusetult loobumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 10)

Vt taotluse lubatavuse tingimuste kohta Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 44; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 76 ja 81; samuti praeguse otsuse punkt 3. (p 24)

MaaKatS § 18² lõikega 4 on osa katastriüksuste sihtotstarbe näinud linna- või vallavalitsuse asemel ette Riigikogu seadusega. Kaevandamisloa väljastamise korral ei ole kohaliku omavalitsuse organil kaalutlusruumi vastava katastriüksuse sihtotstarbe määramisel kui kohaliku elu küsimuse otsustamisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-9-09, p 26; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-13-09, p-d 22 ja 23, milles Riigikohus leidis, et ruumiline planeerimine üldiselt ja konkreetselt ka katastriüksuste sihtotstarbe määramine on kohaliku elu küsimus). Omavalitsusüksusel ei ole ka õigust keelduda katastriüksuse sihtotstarbe muutmisest, tuginedes varem kehtinud ja kaevandmist ette mitte nägevatele planeeringutele (eelkõige üldplaneeringule, kuid ka eri- ja detailplaneeringutele). MaaKatS § 18² lõige 4 riivab seega omavalitsusüksuste õigust seaduse alusel iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (PS § 154 lõige 1). (p 26)

MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärgiks võib pidada seda, et ülekaalukates riiklikes huvides õiguspäraselt antud kaevandamisloa alusel saaks mõistliku ajaga ja täiendava asjaajamiseta asuda kaevandama õigel ajal ja õiges kohas, tagades seeläbi maavarade kui rahvusliku rikkuse säästliku kasutamise (PS § 5). Samuti on selle eesmärk kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse. Neil eesmärkidel omavalitsusüksuste planeerimisautonoomiat piirata on lubatav. (p 29)

MaaKatS § 18² lõike 4 põhiseaduspärasuse juures on olulisim, et peamise negatiivse mõju omavalitsusüksuse planeerimisautonoomiale põhjustab riigi poolt kaevandamisloa andmine, mitte seadusega omavalitsusüksustele pandud kohustus muuta seejärel vastavalt katastriüksuse sihtotstarvet. (p 33)

Kaevandamisluba antakse menetluses, milles omavalitsusüksusel on võimalik osaleda ja väljendada oma vastuseisu kaevandamisele (MaaPS § 49 lg 6). (p 34)

Kaevandamisloa andmine omavalitsusüksuse vastuseisu korral Vabariigi Valitsuse nõusolekul (kehtiva MaaPS § 55 lõige 4) on põhiseadusega kooskõlas sõltumata dokumendi vormist, milles see vastuseis on esitatud (planeering, arengukava, kiri vms), kui on täidetud järgmised tingimused (vt eespool viidatud otsus asjas nr 3-4-1-9-09, p-d 32-33). Omavalitsusüksus peab saama osaleda ja esitada oma vastuväited kaevandamisloa menetluses, samuti Vabariigi Valitsuses toimuvas nõusoleku andmise menetluses. Vabariigi Valitsus peab sõnaselgelt näitama nõusoleku andmisel, millised on need ülekaalukad üleriigilised sotsiaalsed, keskkonnahoiu- või majandushuvid, mis tingivad vajaduse kaaluda loa väljastamist just konkreetse omavalitsusüksuse territooriumi kohta. Keskkonnaametil kui loa väljastajal on kohustus omavalitsusüksuse esitatud keskkonnahoiu ja sotsiaalseid kaalutlusi loa otsustamisel arvestada. Tal on ka võimalik MaaPS § 56 lõike 1 punkti 9 kohaselt lisada loale nõudeid maapõue kaitse ja maavara ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning kaevandamisest inimese tervisele, varale ja keskkonnale tuleneva keskkonnahäiringu vähendamiseks, samuti MaaPS § 56 lõike 2 alusel muid tingimusi. Omavalitsusüksusel peab olema võimalik kohtus vaidlustada nii Vabariigi Valitsuse nõusolekut kui ka lõplikku loa andmist. (p 37)

Kehtiva MaaPS § 55 lõike 4 kohaselt peab Vabariigi Valitsus oma nõusoleku andmiseks ära näitama, milles seisneb „ülekaalukas riigi huvi“. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille sisustamine ja niisuguse huvi tuvastamine on kohtulikult kontrollitav. (p 38)

MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärgiks võib pidada seda, et ülekaalukates riiklikes huvides õiguspäraselt antud kaevandamisloa alusel saaks mõistliku ajaga ja täiendava asjaajamiseta asuda kaevandama õigel ajal ja õiges kohas, tagades seeläbi maavarade kui rahvusliku rikkuse säästliku kasutamise (PS § 5). Samuti on selle eesmärk kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse, kuigi kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust luba saada (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-563/70, p 11.2), kuna ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda, et ta saaks kasutada maavara kui rahvuslikku rikkust oma ettevõtluse huvides (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 44; Riigikohtu halduskolleegiumi 9. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-17-796/39, p 16). (p 29)

Õigusselguse loomist ei saa pidada sättest põhjustatud riive eesmärgiks, kui selle sätte menetlemise ja vastuvõtmise ajal ei olnud selles küsimuses õigusselgusetust (vt Riigikohtu praktikat vaidlusaluse sätte osas Riigikohtu halduskolleegiumi 15. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-35-13, p 19; 18. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-31-16, p-d 14, 19, 21 ja p 22-29). (p 26)

Vt Riigikohtu seisukohta küsimuses selle kohta, kui on vaidlustatud niisuguse normi puudumine, mis kohustaks riigiorganeid jätma kaevandamisloa andmata, kui kaevandamine on vastuolus omavalitsusüksuse kehtivate planeeringutega, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-9-09. (p 37)

MaaKatS § 18² lõike 4 eesmärk on kaevandamisloa omanikust ettevõtja ettevõtlusvabaduse kaitse, kuigi kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust luba saada (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-563/70, p 11.2), kuna ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda, et ta saaks kasutada maavara kui rahvuslikku rikkust oma ettevõtluse huvides (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 44; Riigikohtu halduskolleegiumi 9. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-17-796/39, p 16). (p 29)

Kui kaebaja hinnangul piirab vangla õigusnormide kohaldamisega põhiseadusevastaselt tema subjektiivseid õigusi, on tal võimalik pärast VangS-is sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kaebusega halduskohtu poole ja taotleda seejuures asjassepuutuvate õigusnormide põhiseadusevastaseks tunnistamist. Halduskohtu poole pöördumise võimaluse näol on kaebaja käsutuses tõhus vahend oma subjektiivsete õiguste kohtulikuks kaitsmiseks PS § 15 lõike 1 tähenduses sõltumata sellest, kas ta seda võimalust ka tegelikkuses kasutab. (p 8)

Vt p 7.

Pole põhjust seada kahtluse alla 2019. aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 7 punkti 3 põhiseadusele vastavust (sarnaselt varasematele asjadele vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 21 teine lõik; 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 48-51). Riigikogu ei olnud 2019. aasta toimetulekupiiri seadnud ilmselgelt madalale võrreldes arvestusliku elatusmiinimumiga. (p 27)

Puudusena põhiseaduse § 28 mõttes tuleb mõista olukorda, kus inimesel ei ole äraelamiseks minimaalselt vajalikke vahendeid. (p 18)

Õigust riigi abile puuduse korral on rikutud, kui riik jätab puudust kannatavale inimesele äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid tagamata. Puudust kannatavale inimesele äraelamiseks minimaalselt vajalike vahendite tagamata jätmist ei saa pidada PS § 28 lõike 2 riiveks, mida on võimalik õigustada. (p 19)

Seadusandjal on avar otsustusruum määrata, mis on „puudus“, ja veelgi avaram otsustusruum määrata, kuidas täpselt peab selle korral olema tagatud „abi“ ehk äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt selle kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 15; töötuse korral antava abi kontekstis ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. mai 2017. a otsus asjas nr 3-4-1-17-16, p 52). Puuduse (ehk millal on isikul õigus riigilt midagi nõuda) on seadusandja defineerinud peamiselt toimetulekupiiri kaudu. Abi (mida puuduse korral on õigus nõuda) andmiseks ehk PS § 28 lõikest 2 tuleneva kohustuse täitmiseks on seadusandja kujundanud tervikliku sotsiaalkaitsesüsteemi. Seadusandja ulatuslik otsustusõigus on tingitud asjaolust, et PS § 28 lõikest 2 tuleneva kohustuse täitmine tähendab sotsiaalpoliitiliste valikute langetamist, mis sõltuvad olulisel määral riigi majanduslikust olukorrast ja millel on oluline mõju avaliku sektori eelarvele. (p 20-22)

Seadusandja puudusele antud definitsioon ja selle puhuks ette nähtud abimeetmete piisavus on kohtulikult kontrollitavad. Kohus võib sekkuda siis, kui puuduse piir on tõmmatud reaalsete oludega võrreldes ebaadekvaatselt madalale, või siis, kui abi liigid, ulatus, andmise tingimused või kord tervikuna ilmselgelt ei taga, et konkreetsel juhul puudus lakkaks. (p 23)

Konkreetsest kohtuasjast alguse saanud menetluses tuleb selgitada, kas kohtusse pöördunud isik jääb asjassepuutuva normi kohaldamise või õigustloova akti andmata jätmise tõttu puudusesse. Selleks tuleb isiku olukorda hinnata kõigepealt seadusandja defineeritud piiri järgi ja seejärel kõrvutada seadusandja tõmmatud piiri põhiseadusliku puuduse piiriga, arvestades seejuures abiga, mida isik on sotsiaalkaitsesüsteemilt kui tervikult vaatlusaluse perioodi jaoks saanud. (p 24)

Riigi poolt minimaalse abi andmata jätmine puuduses inimesele alandaks tema inimväärikust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14 teine lõik). Ühtlasi moonutaks selle aktsepteerimine PS § 28 lõikes 2 antud õiguse olemust, mis oleks vastuolus PS §-ga 11.

Pole põhjust seada kahtluse alla 2019. aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 7 punkti 3 põhiseadusele vastavust (sarnaselt varasematele asjadele vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 21 teine lõik; 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 48-51). Riigikogu ei olnud 2019. aasta toimetulekupiiri seadnud ilmselgelt madalale võrreldes arvestusliku elatusmiinimumiga. (p 27)

Kuigi SHS § 131 lõike 3 alusel on toimetulekupiir kehtestatud nõnda, et sellele vastav summa peab põhimõtteliselt katma ka kulutused keskmise inimese minimaalselt vajalikele ravimitele (p 30-33), on tõenäoline, et ka retseptiravimite puhul (nagu mõne muu vältimatu esmavajaduse puhul) võivad tekkida olukorrad, kus kulutused on piisavalt suured, et isikut puudusesse viia. Avaliku võimu organid ei või siis unustada, et PS §-st 14 tulenevalt on neil kohustus oma ülesannete täitmisel tagada puudust kannatavale isikule tema PS § 28 lõikest 2 tulenev õigus riigi abile puuduse korral. (p 36)

Vt p-d 41-45.

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu peamine eesmärk on vältida mandaadi ja teenistuskoha huvide konfliktist lähtuvat ohtu volikogu toimimisele. Kohaliku omavalitsuse esinduskogu toimimine on põhiseaduslik väärtus, kuna see aitab kaasa kohaliku elu küsimuste demokraatlikule otsustamisele (PS § 154 lõige 1 ja § 10). Nimetatud eesmärk on legitiimne nii passiivse valimisõiguse (tagatud ilma seadusereservatsioonita) kui ka õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta piiramiseks (tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga; vt otsuse punktid 45 ja 53). (p 77)

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu eesmärk on ka korruptsiooni ohu vältimine, mis võib tekkida avalike huvide ja isiku erahuvide vastuollu sattumise korral. Korruptsiooniohu vältimine aitab kaasa ka demokraatlikult valitud esinduskogu toimimisele, valijate tahte ning demokraatia põhimõtte realiseerumisele. Seetõttu on ka eesmärk vältida korruptsiooniohtu samuti põhiõiguste riive legitiimseks põhjuseks. (p-d 78-80)

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teine alternatiiv ei ole aga eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu, sest eelnimetatud eesmärke on võimalik sama efektiivselt saavutada volikogu liikme volituste peatamisega, mis riivab passiivset valimisõigust vähem intensiivselt. (p 84)

Kui volikogu liikme volitused ametiasutuses töötamise ajaks peatataks, ei saaks isik küll täita volikogu liikme volitusi, kuid passiivset valimisõigust riivaks see vähem - isik ei peaks pärast valimisi kolme päeva jooksul otsustama mandaadist loobumise või töösuhte jätkamise üle. Samuti võiks ta valimisperioodi kestel volitused ajutiselt peatada, et töötada omavalitsusüksuse ametiasutuses. (p 85)

Volikogu töö stabiilsuse tagamiseks ei saa volitusi avalduse alusel küll peatada lühemaks ajaks kui kolm kuud, kuid välistatud pole peatumise perioodiline pikendamine uue avalduse esitamisega. Ka ametiasutuses töötamiseks volituste peatamise korral oleks seadusandjal võimalik kehtestada piiravaid tingimusi (nt miinimumtähtaeg). (p 86)

Volikogu liikme volitused lõppevad juriidilise fakti esinemisega, s.o volituste lõppemiseks pole vajalik valimiskomisjoni otsus volituste lõpetamise kohta (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi järjekindel praktika alates 30. novembri 2017. a otsusest asjas nr 3-4-1-17-10). (p 48)

Volikogu liige ei saa volituste lõppemist (KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teise alternatiivi alusel) vältida sellega, et esitab volituste peatamise avalduse KOKS § 19 lõike 2 punkti 3 kohaselt. (p 49)

Volikogu liikme volitused lõpevad KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 (esimese alternatiivi) alusel ka volituste peatamise ajal ((vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-52-14, p 25). Seevastu juhul, kui isiku suhtes saab samal ajal kohaldada kaht ametite ühitamise keeldu, millest üks tingib volituste peatumise, teine aga lõppemise (KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 ja § 19 lõike 1 punkti 1 konkurents), siis volitused peatuvad, mitte ei lõppe. Need KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 esimese alternatiivi (keeld olla ametnik) kohaldamise kohta võetud Riigikohtu seisukohad on üle kantavad ka sätte teise alternatiivi (keeld töötada ametiasutuses töölepingu alusel) kohaldamisele. (p 50)

KOKS § 18 lõike 1 punktis 6 sätestatud ametite ühitamise keeld kohaldub isikule alles siis, kui tal tekib võimalus asuda täitma volikogu liikme ülesandeid. Selline järeldus on kohane ka ametiasutuse töötaja puhul. (p 51)

Kuna KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teine alternatiiv ei sisalda kohaldamise eeldusena muid sisulisi kriteeriume, on ametiasutusega töösuhte tuvastamine juriidiliseks faktiks, mis lõpetab volikogu liikme volitused. (p 54)

Kui volikogu liikme volitused ametiasutuses töötamise ajaks peatataks, ei saaks isik küll täita volikogu liikme volitusi, kuid passiivset valimisõigust riivaks see vähem - isik ei peaks pärast valimisi kolme päeva jooksul otsustama mandaadist loobumise või töösuhte jätkamise üle. Samuti võiks ta valimisperioodi kestel volitused ajutiselt peatada, et töötada omavalitsusüksuse ametiasutuses. (p 85)

Volikogu töö stabiilsuse tagamiseks ei saa volitusi avalduse alusel küll peatada lühemaks ajaks kui kolm kuud, kuid välistatud pole peatumise perioodiline pikendamine uue avalduse esitamisega. Ka ametiasutuses töötamiseks volituste peatamise korral oleks seadusandjal võimalik kehtestada piiravaid tingimusi (nt miinimumtähtaeg). (p 86)

KOKS § 18 lõige 1 punkt 6 riivab PS § 29 lõike 1 esimeses ja teises lauses tagatud põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. See põhiõigus hõlmab ka õigust jätkata juba tekkinud töö- või teenistussuhet (Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06, punkt 24). KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teisest alternatiivist tulenevalt peab inimene volikogu liikme volituste täitmiseks loobuma töötamisest omavalitsusüksuse ametiasutuses ega saa volituste täitmise ajal ametiasutusse tööle asuda. (p 52)

PS § 29 lõike 1 teisest lausest tulenevalt on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib riivata igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil (vt Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06, punkt 26). (p 53)

Vt p 55.

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu peamine eesmärk on vältida mandaadi ja teenistuskoha huvide konfliktist lähtuvat ohtu volikogu toimimisele. Kohaliku omavalitsuse esinduskogu toimimine on põhiseaduslik väärtus, kuna see aitab kaasa kohaliku elu küsimuste demokraatlikule otsustamisele (PS § 154 lõige 1 ja § 10). Nimetatud eesmärk on legitiimne nii passiivse valimisõiguse (tagatud ilma seadusereservatsioonita) kui ka õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta piiramiseks (tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga; vt otsuse punktid 45 ja 53). (p 77)

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teises alternatiivis sätestatud ametite ühitamise keelu peamine eesmärk on ka korruptsiooni ohu vältimine, mis võib tekkida avalike huvide ja isiku erahuvide vastuollu sattumise korral. Korruptsiooniohu vältimine aitab kaasa ka demokraatlikult valitud esinduskogu toimimisele, valijate tahte ning demokraatia põhimõtte realiseerumisele. Seetõttu on ka eesmärk vältida korruptsiooniohtu samuti põhiõiguste riive legitiimseks põhjuseks. (p-d 78-80)

KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 teine alternatiiv ei ole aga eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu, sest eelnimetatud eesmärke on võimalik sama efektiivselt saavutada volikogu liikme volituste peatamisega, mis riivab passiivset valimisõigust vähem intensiivselt. (p-d 84-86)

Põhiseadus sätestab kohaliku omavalitsuse organitest üksnes demokraatlikult valitud esindusorgani - volikogu (PS § 156 lõike 1 esimene lause) -, jättes muus osas kohaliku omavalitsuse organisatsioonilise ülesehituse seadusandja otsustada (PS § 160). (p 69)

Seaduse piires ja sellega reguleerimata küsimustes on omavalitsusüksusel ulatuslik enesekorraldusõigus. (p 74)

Volikogu ülesandeks on otsustada kohaliku elu kõige olulisemate küsimuste üle, mis on seaduses selgelt sätestatud volikogu ainupädevusse kuuluvatena (KOKS § 22 lõige 1). (p 71)

Valitsuse ülesanne on valmistada ette volikogus arutamisele tulevaid küsimusi ning viia ellu volikogu otsuseid (KOKS § 30). Kui volikogu kannab perioodiliselt toimuvate valimiste kaudu üldist poliitilist vastutust valijate ees, siis volikogul ja seeläbi valijatel on poliitiline kontroll valitsuse üle, kes saab tegutseda üksnes siis, kui volikogu teda usaldab (umbusalduse avaldamine on reguleeritud KOKS §-s 46, § 22 lõike 1 punktis 18). Volikogu liikmetel on õigus saada valitsuselt dokumente ja muud teavet, samuti esitada kirjalikke küsimusi (KOKS § 26). Euroopa kohaliku omavalitsuse harta nõuab, et täitevorgan oleks esindusorgani ees aruandev (vt artikli 3 lõike 2 teine lause). See nõue tuleneb ka demokraatia põhimõttest, millega volikogu toimimine on seotud (PS § 156 lõike 1 esimene lause ja § 10). (p 72)

Põhiseadus sätestab kohaliku omavalitsuse organitest üksnes demokraatlikult valitud esindusorgani - volikogu (PS § 156 lõike 1 esimene lause) -, jättes muus osas kohaliku omavalitsuse organisatsioonilise ülesehituse seadusandja otsustada (PS § 160). (p 69)

Kehtiv õigus ei reguleeri, millist teavet võib kohalik omavalitsus infolehtedes avaldada. Kuigi infolehtedes võib ka kohalikke valimisi või muid teemasid käsitleda, ei tähenda see vabadust avaldada teavet mis tahes eesmärgil (vrd riigi väljaannete kohta RKHK otsust asjas nr 3-3-1-3-12, p-d 14 ja 30). Valimiste kajastamisel peab kohaliku omavalitsuse infoleht jääma PS § 156 lg-s 1 sätestatud valimiste ühetaolisuse põhimõttest tulenevalt poliitiliselt erapooletuks ja tasakaalustatuks ning sellisena ka näima. Demokraatia toimimiseks vajaliku poliitilise konkurentsi tagamiseks peab kohalik omavalitsus, nagu iga avaliku võimu kandja, kohtlema valimistel osalevaid isikuid võrdselt. (p 15)

EKS §-s 12^{10 on sätestatud eriregulatsioon Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) liikmete kohta, mistõttu võivad erakondade juhtimis- või kontrollorganite liikmed ERJK koosseisus otsustamisest osa võtta. ERJK ausust ja objektiivsust kõigi erakondade suhtes aitab tagada EKS § 12}10 lg 2 p-s 4 sätestatud Riigikogus esindatud erakondade võrdne esindatus ERJK koosseisus ning samuti õiguskantsleri, riigikontrolöri ja Vabariigi Valimiskomisjoni nimetatud esindajate ERJK koosseisu kuulumine. (p 19)

Annetamisena on võimalik käsitada ka sellist tegevust, kus juriidiline isik (sh kohalik omavalitsus) tasub erakonna liikme eest kolmandale isikule tehtud reklaamide eest, milles kujutatakse erakonna liiget eesmärgiga mõjutada valijaid ja seeläbi valimistulemusi (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-16, p-d 10.2 ja 11). Kuigi kaebaja ei olnud erakonna liige, vaid üksnes kandideeris selle nimekirjas, pole põhjust asuda tema puhul teistsugusele seisukohale.

Reklaami mõiste on asjakohane hindamaks, kas valimiskampaania läbiviimiseks on kasutatud avalikke vahendeid, kui kaebajale pole ette heidetud avalike vahendite kasutamist organisatoorsel eesmärgil või muul meeltega mittetajutaval viisil. (p 11)

Artikli kvalifitseerimist kaebajale antud rahaliselt hinnatavaks hüveks ei saa tingida üksnes artikli avaldamise koht, kuid artikli avaldamise koht võib kogumis olla üks asjaolu, mis peegeldab artikli avaldamise eesmärke. Kirjutise avaldamise eesmärgi hindamisel on olulised nii selle avaldamise kanal, kontekst kui ka konkreetse kirjutise sisu, sh pealkiri ja esile tõstetud tekstilõikude sisu. (p 12)

Varem avaldatud teabe taasesitamise eesmärk võib erineda algsest avaldamise eesmärgist, isegi kui teabe sisu ja esituslaad ei muutu. Sellist eesmärgi muutust ei ole reklaami mõiste piiritlemisel põhjust tähelepanuta jätta. (p 13)

Kehtiv õigus ei reguleeri, millist teavet võib kohalik omavalitsus infolehtedes avaldada. Kuigi infolehtedes võib ka kohalikke valimisi või muid teemasid käsitleda, ei tähenda see vabadust avaldada teavet mis tahes eesmärgil (vrd riigi väljaannete kohta RKHK otsust asjas nr 3-3-1-3-12, p-d 14 ja 30). Valimiste kajastamisel peab kohaliku omavalitsuse infoleht jääma PS § 156 lg-s 1 sätestatud valimiste ühetaolisuse põhimõttest tulenevalt poliitiliselt erapooletuks ja tasakaalustatuks ning sellisena ka näima. Demokraatia toimimiseks vajaliku poliitilise konkurentsi tagamiseks peab kohalik omavalitsus, nagu iga avaliku võimu kandja, kohtlema valimistel osalevaid isikuid võrdselt. (p 15)

Linnas ainuvõimu teostava erakonna nimekirjas kandideerivat isikut kajastava artikli ilmumine linnavalitsuse väljaantavas poliitiliselt tasakaalustamata infolehes räägib selle kasuks, et tegemist on poliitilise reklaamiga. Samuti kinnitavad artikli ilmumise kontekst, iseäranis sellele järgnenud valimised ning kaebaja kandideerimise jõuline rõhutamine, et vaidlusaluse artikli peamine eesmärk oli valijate mõjutamine. (p 16)

Aktiivse valimisagitatsiooni aja mõiste nägi seadus ette üksnes seoses poliitilise välireklaami keeluga. Samuti ei sisalda seda enam kehtiv KOVVS-i redaktsioon ning seda pole kohane kasutada valimiskampaania ajalisel määratlemisel. EKS § 12^1 lg 3 kohaldamisel on eeskätt oluline avaldatava teabe sisuline seos saabuvate valimistega. Sisulise seose hindamisel saab arvesse võtta ajalist distantsi saabuvatest valimistest. (p 18)

EKS §-s 12^{10 on sätestatud eriregulatsioon Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) liikmete kohta, mistõttu võivad erakondade juhtimis- või kontrollorganite liikmed ERJK koosseisus otsustamisest osa võtta. ERJK ausust ja objektiivsust kõigi erakondade suhtes aitab tagada EKS § 12}10 lg 2 p-s 4 sätestatud Riigikogus esindatud erakondade võrdne esindatus ERJK koosseisus ning samuti õiguskantsleri, riigikontrolöri ja Vabariigi Valimiskomisjoni nimetatud esindajate ERJK koosseisu kuulumine. (p 19)

EKS § 12^{4 lg-s 1 on selgelt sätestatud kohustus tagastada keelatud annetus selle teinud isikule ning EKS § 12}11 lg 1 p 2 annab ERJK-le selge pädevuse teha ettekirjutus keelatud annetuse tagastamise kohta. Kuigi mõnel juhul võib annetuse väärtuse kindlakstegemine olla keeruline, ei ole ERJK-l kaalutlusõigust nõuda tegeliku annetuse väärtusest suurema või väiksema summa tasumist. Seega on rahalise kohustuse elemendid seaduses sätestatud ja PS § 113 nõuded täidetud. (p 20)

Kehtiv õigus ei reguleeri, millist teavet võib kohalik omavalitsus infolehtedes avaldada. Kuigi infolehtedes võib ka kohalikke valimisi või muid teemasid käsitleda, ei tähenda see vabadust avaldada teavet mis tahes eesmärgil (vrd riigi väljaannete kohta RKHK otsust asjas nr 3-3-1-3-12, p-d 14 ja 30). Valimiste kajastamisel peab kohaliku omavalitsuse infoleht jääma PS § 156 lg-s 1 sätestatud valimiste ühetaolisuse põhimõttest tulenevalt poliitiliselt erapooletuks ja tasakaalustatuks ning sellisena ka näima. Demokraatia toimimiseks vajaliku poliitilise konkurentsi tagamiseks peab kohalik omavalitsus, nagu iga avaliku võimu kandja, kohtlema valimistel osalevaid isikuid võrdselt. (p 15)

EKS § 12^{4 lg-s 1 on selgelt sätestatud kohustus tagastada keelatud annetus selle teinud isikule ning EKS § 12}11 lg 1 p 2 annab Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile (ERJK-le) selge pädevuse teha ettekirjutus keelatud annetuse tagastamise kohta. Kuigi mõnel juhul võib annetuse väärtuse kindlakstegemine olla keeruline, ei ole ERJK-l kaalutlusõigust nõuda tegeliku annetuse väärtusest suurema või väiksema summa tasumist. Seega on rahalise kohustuse elemendid seaduses sätestatud ja PS § 113 nõuded täidetud. (p 20)

PärS § 16 lg 3 annab pärandaja abikaasale seadusest tuleneva nõudeõiguse, mis kohaldub olenemata sellest, kas abikaasa midagi lisaks pärib või mitte ja kas pärimine toimub testamendi (ja) või seaduse järgi. (p 12)

PärS § 16 lg-s 3 sätestatud pärandaja abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli pärandaja ja tema abikaasa ühiseks koduks, tingimusel et abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks, on testeerimisvabaduse piiranguna õigustatud nii perekonna pärimisjärgluse kindlustamise kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamise eesmärgist lähtuvalt. (p 14)

Tegemist ei ole piiranguga, mis riivaks kostjate kui pärandaja testamendi järgi pärinud isikute omandiõigust ebaproportsionaalselt. Tuleb arvestada, et PärS § 16 lg-s 3 sätestatud abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist abikaasade ühiseks koduks olnud kinnisasjale ei ole piiramatu. Nii saab isikliku kasutusõiguse seadmist nõuda abikaasa vaid juhul, kui tema elujärg pärimise tõttu halveneks. Lisaks ei saa pärandaja abikaasa nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist pärandvaraks olevale kinnisasjale ka juhul, kui tegemist polnud pärandaja ja tema abikaasa ühise koduga, abikaasa tunnistatakse pärimiskõlbmatuks (vt PärS §-d 6-8) või abikaasal ei ole pärimisõigust PärS § 16 lg 4 kohaselt (ehk pärandaja oli esitanud abielu lahutamise nõude, andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku või kui pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude).(p 14)

Asja korrashoiu kohustus ja maksekohustus on isikul, kelle kasuks on isiklik kasutusõigus kinnisasjale seatud. (p 14)

Vt p 18.

Eelistada tuleb seaduse ja põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust. (p 17)

Vt p 20.

Vt p-d 15–19.

Vt p 19.

Isikuandmete varjatud töötlemise meetmed võivad riivata erinevaid põhiõigusi ja -vabadusi. Eelkõige riivab isikuandmete varjatud töötlemine PS § 26 lg-ga 1 tagatud perekonna- ja eraelu puutumatust, mis kaitseb üldsättena kogu eraelu, kuid riive võib puudutada ka eraelu spetsiifilisi tahke kaitsvaid põhiõigusi (nii PS § 33 lg-s 1 tagatud eluruumi, valduse ja töökoha puutumatus, PS § 43 lg-s 1 tagatud sõnumisaladus, PS §-s 40 tagatud südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus, PS §-s 42 sätestatud keeld koguda andmeid isiku veendumuste kohta kui ka PS § 19 lg-ga 1 tagatud üldine vabaduspõhiõigus, samuti muud põhiõigused (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-42-13, p 40)). (p 95)

PS § 26 esimese lausega tagatud eraelu puutumatus kaitseb esemeliselt kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-09, p 16). Eraelu puutumatuse kaitseala laieneb ka isiku tegevusele avalikus ruumis, sh isiku asukoha ja liikumisteekonna kindlakstegemisele selles ruumis kas vahetult või tehnilisi jälgimisvahendeid kasutades (EIK otsus asjas Shimovolos vs. Venemaa, nr 30194/09, p 65). Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et isikuandmete varjatud töötlemine KKS § 54^1 mõttes riivab isiku eraelu puutumatust. (p 96)

Isikuandmete varjatud töötlemise meetmed võivad riivata erinevaid põhiõigusi ja -vabadusi. Eelkõige riivab isikuandmete varjatud töötlemine PS § 26 lg-ga 1 tagatud perekonna- ja eraelu puutumatust, mis kaitseb üldsättena kogu eraelu, kuid riive võib puudutada ka eraelu spetsiifilisi tahke kaitsvaid põhiõigusi (nii PS § 33 lg-s 1 tagatud eluruumi, valduse ja töökoha puutumatus, PS § 43 lg-s 1 tagatud sõnumisaladus, PS §-s 40 tagatud südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus, PS §-s 42 sätestatud keeld koguda andmeid isiku veendumuste kohta kui ka PS § 19 lg-ga 1 tagatud üldine vabaduspõhiõigus, samuti muud põhiõigused (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-42-13, p 40)). (p 95)

Samas ei tulene KKS §-s 54^{1 sätestatud meetmete olemusest ja sisust Kaitseväele õigust isiku PS §-des 33 ja 43 sätestatud põhiõiguste riivamiseks. Seda kinnitab ka KKS § 54}1 süstemaatiline seos muude varjatud jälgimiseks ja variandmete ning konspiratsioonivõtete kasutamiseks volitavate seadustega, mis eristavad eelnimetatud volitusi selgelt sõnumi saladuse ning eluruumi, valduse või töökoha puutumatuse riivamist võimaldavatest volitustest (vt nt JAS § 25 ja § 26 lg 3 p 5, KrMS §-d 126^{6 ja 126}7). (p 97)

Isikuandmete varjatud töötlemise meetmed võivad riivata erinevaid põhiõigusi ja -vabadusi. Eelkõige riivab isikuandmete varjatud töötlemine PS § 26 lg-ga 1 tagatud perekonna- ja eraelu puutumatust, mis kaitseb üldsättena kogu eraelu, kuid riive võib puudutada ka eraelu spetsiifilisi tahke kaitsvaid põhiõigusi (nii PS § 33 lg-s 1 tagatud eluruumi, valduse ja töökoha puutumatus, PS § 43 lg-s 1 tagatud sõnumisaladus, PS §-s 40 tagatud südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus, PS §-s 42 sätestatud keeld koguda andmeid isiku veendumuste kohta kui ka PS § 19 lg-ga 1 tagatud üldine vabaduspõhiõigus, samuti muud põhiõigused (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-42-13, p 40)). (p 95)

Vabariigi Presidendi taotlus on lubatav üksnes juhul, kui menetlusele Riigikohtus on eelnenud kohtueelne menetlus, mis tagas Riigikogule sisulise võimaluse välja kuulutamata jäetud seadus üle vaadata ja viia see põhiseadusega kooskõlla (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-55-14, p-d 50 ja 51). See tähendab, et kuigi Vabariigi President vaidlustab formaalselt seadust tervikuna, peab Riigikogul juba Vabariigi Presidendi taotluse esitamisele eelnenud menetluses olema olnud võimalik sisuliselt aru saada, milliste konkreetsete seaduse sätete tõttu, millistele põhiseaduse sätetele tuginedes ja milliste õiguslike põhjendustega seadus välja kuulutamata jäetakse. Vastasel juhul võiks Vabariigi President vaidlustada talle välja kuulutamiseks esitatud seaduse Riigikohtus mistahes põhjendustel ning ei oleks täidetud PS § 107 lg-st 2 tulenev eesmärk anda seadusandjale võimalus seadus üle vaadata ja viia see põhiseadusega kooskõlla. Kuigi seaduse välja kuulutamata jätmise otsuse ja Riigikohtule esitatava taotluse tekst ei pea olema identsed, ei tohi taotluses esitatud argumendid vähemalt põhilistes küsimustes olla laiemad kui otsuses esitatavad. (p 63)

Praegusel juhul on Vabariigi Presidendi otsus seaduse välja kuulutamata jätmise kohta ja Riigikohtule esitatud taotlus tekstimahult oluliselt erinevad ning nii otsuse kui ka taotlusega vaidlustatav seaduse osa võiks olla määratud selgemini. Nii otsuses kui ka taotluses on väidetud vaidlusaluse seaduse põhiseadusvastasust, tuginedes PS §-dele 13, 26, 33 ja 43. Esmapilgul võiks otsust mõista selliselt, et sellega vaidlustatakse üksnes KKS § 54^{1 lg 2 p-st 2 tuleneva varjatud jälgimise õiguse andmist Kaitseväele. Taotlusest võib seevastu teha järelduse, et sellega soovitakse vaidlustada ka Kaitseväele muude vaidlusaluses seaduses sätestatud isikuandmete varjatud töötlemise volituste (KKS § 54}1 lg 1 ja § 54^1 lg 2 p 1) andmist. (p 64)

Kolleegiumi hinnangul ei ole Vabariigi President siiski seadnud seaduse välja kuulutamata jätmisel vaidlusaluse seaduse põhiseaduspärasust kahtluse alla väiksemas ulatuses kui Riigikohtule esitatud taotluses. Seaduse välja kuulutamata jätmise otsuses viitab Vabariigi President selgelt kogu vaidlusaluse KKSMS-i p-le 20, millega Kaitseväele antakse lisaks varjatud jälgimise õigusele ka muud KKS §-s 54^{1 sätestatud õigused ning nähakse ette menetlusgarantiid. Välja kuulutamata jäetud seaduse Riigikogus uue arutamise materjalidest ilmneb, et Riigikogu liikmed käsitlesid vähemalt osaliselt ka muude KKS §-s 54}1 sätestatud Kaitseväe volituste, eelkõige eraõiguslike isikute andmebaasidest isikuandmete kontrollimise põhiseaduspärasust. (p 65)

Kolleegium taotlust selliselt, et Vabariigi Presidendi tahe on olnud nii vaidlusaluse seaduse välja kuulutamata jätmise otsuses kui ka Riigikohtule esitatud taotluses vaidlustada kogu KKS §-s 54^{1 sätestatud õigusliku regulatsiooni põhiseaduspärasus. Riigikogule oli kohtueelses menetluses tagatud sisuline võimalus välja kuulutamata jäetud seadus üle vaadata ja selle põhiseaduspärasust asjakohases osas hinnata. Kolleegium ei näe ka muud põhjust kahelda taotluse lubatavuses, mistõttu on taotlus lubatav kogu KKS § 54}1 osas. Taotluse läbivaatamisel arvestab kolleegium siiski tõika, et Vabariigi Presidendi põhiargumendid on suunatud KKS § 54^1 lg 2 p-s 2 sätestatud isiku varjatud jälgimise volituse vaidlustamisele. (p 66)

Vabariigi President saab jätta välja kuulutamata üksnes seaduse tervikuna. Sama kehtib Riigikohtule esitatava taotluse kohta – Vabariigi President saab esitada Riigikohtule taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks üksnes seadus tervikuna (PS § 107 lg 2, PSJKS § 5; vt ka RKPJK otsus asjas nr III-4/A-4/94). Vabariigi President ei saa piirduda konkreetsete välja kuulutamata jäetud seaduse sätete vaidlustamisega, kuigi kõigi seaduse sätete põhiseaduspärasuses ei pruugi president kahelda. Samuti ei saa president vaidlustada Riigikohtus juba kehtivat õigustloovat akti. (p 62)

PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 47; PSJKS otsus asjas nr 3-4-1-6-03, p 18). (p 47)

Arvestades SMS § 6 lg 1 p 8 esimeses alternatiivis sätestatud hüvitise andmise eeldusi, on selle sotsiaalmaksu maksmise erijuhtumi eesmärk toetada peresid, kus on kaks vastastikku ülalpidamiskohustuslikku täiskasvanut, kellest üks töötab ja teine on peatanud töötamise vähemalt ühe alla 8-aastase lapse kasvatamiseks. Seadusandja on soovinud soodustada selliste peresuhete loomist, kus isikud võtavad vastastikku kohustuse üksteist ülal pidada. Selline vastastikusel ülalpidamisel põhinev suhe vähendab riigi koormust anda abi puuduse korral, sest riigi kohustus tekib alles siis, kui ülalpidamiskohustuslasel samuti piisav majanduslik võimekus puudub. Võttes hüvitise eesmärgi võrdluse lähtealuseks, leiab kolleegium, et ravikindlustatud isiku abikaasa ja registreeritud elukaaslane on sarnases olukorras olevad isikud. Seega tuleb praeguses kohtuasjas võrrelda:

(1) töölepingu alusel töötava (RaKS § 5 lg 2 p 1 alusel ravikindlustatud) isiku mittetöötavat abikaasat, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning

(2) töölepingu alusel töötava (RaKS § 5 lg 2 p 1 alusel ravikindlustatud) isiku mittetöötavat registreeritud elukaaslast, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last (siia gruppi kuulub haldusasja kaebaja).(p 53)

Mõlemad võrreldavad isikud kuuluvad peresse, kus on kaks vastastikku ülalpidamiskohustuslikku täiskasvanut. Esimesse gruppi kuuluv isik on sõlminud abielu (PKS § 1 lg 1 tähenduses), mistõttu on tema töötaval abikaasal ülalpidamiskohustus (PKS § 16 lg 1). Teise gruppi kuuluv isik on sõlminud kooselulepingu (KooS § 1 lg 1 tähenduses), mistõttu on tema töötaval registreeritud elukaaslasel ülalpidamiskohustus (KooS § 9 lg1). Mõlemal juhul on isik töötamise peatanud vähemalt ühe alla 8-aastase lapse kasvatamiseks, mistõttu ta on (eelduslikult) oma abikaasa või elukaaslase ülalpidamisel. Nii abielu sõlminud kui ka kooselulepingu sõlminud pered kuuluvad sarnaselt ka PS §-s 26 ja § 27 lg-s 1 tagatud perekonnapõhiõiguse (vt selle kohta RKÜK otsus nr 5-18-5/17, p-d 48 ja 49) kaitse alla. (p 54)

Kuna SMS § 6 lõike 1 punkti 8 esimene alternatiiv näeb ette, et esimesse gruppi kuuluva isiku eest maksab riik sotsiaalmaksu, kuid välistab sotsiaalmaksu maksmise teise gruppi kuuluva isiku eest, kohtleb vaidlusalune säte sarnases olukorras olevaid isikud ebavõrdselt (riivab PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust). (p 55)

Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-52-13, p 47 ja RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 56)

Mööndes seadusandja ulatuslikku otsustuspädevust sotsiaalpoliitilistes küsimustes, ei saa kumbagi nimetatud põhjustest – et abikaasa ja registreeritud elukaaslase erinevat kohtlemist õigustab abielu institutsiooni oluline väärtus ja et seadusandjal on õigus anda sotsiaalseid hüvesid riigi majanduslike võimaluste piires – pidada mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks, mis õigustaks registreeritud elukaaslase ja abikaasa erinevat kohtlemist SMS § 6 lg 1 p 8 esimeses alternatiivis sätestatud hüvitise andmisel. Vaidlusalusest sättest tuleneva ebavõrdse kohtlemise mõju registreeritud elukaaslasele on kaalukas, kuna selle tõttu jääb ta ilma ravikindlustusest ning pensionikindlustuse maksetest. Ükski menetlusosaline pole juhtinud tähelepanu sellele, et hüvitist saavate isikute ringi laiendamine oleks riigile liiga kulukas. Vastupidi, Sotsiaalministeerium on küsimust analüüsinud ja leidnud, et kulud ei ole ületamatult koormavad. Kuigi abielu ja registreeritud kooselu on reguleeritud erinevates seadustes, on mõlemal institutsioonil enam ühist kui erinevat. Muu hulgas on registreeritud elukaaslased nagu abikaasadki võtnud vastastikku ülalpidamiskohustuse, mistõttu on põhjendatud neid vaidlusaluse hüvitise andmisel võrdselt kohelda. (p 58)

Kolleegium tunnitab SMS § 6 lg 1 p 8 esimese alternatiivi põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab riigi poolt sotsiaalmaksu maksmise RaKS § 5 lg 2 p-s 1 nimetatud isiku ülalpeetava registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning kelle eest või kelle registreeritud elukaaslase eest riik ei maksa sotsiaalmaksu SMS § 6 lg 1 p 1 või 1^{1 alusel. See tähendab, et üle ühekuuliseks tähtajaks või määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötava isiku puhul, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu tööandja, peab tema registreeritud elukaaslase eest riik maksma sotsiaalmaksu, kui registreeritud elukaaslane on ülalpeetav ja kasvatab alla 8-aastast last ning kummagi registreeritud elukaaslase eest ei maksa riik sotsiaalmaksu SMS § 6 lg 1 p 1 või 1}1 alusel. Kuni kohase õigusliku aluse kehtestamiseni saab täitevvõim sotsiaalmaksu maksmise taotluste läbivaatamisel lähtuda SMS § 6 lg 1 p 8 esimesest alternatiivist, mis kohustab riiki maksma sotsiaalmaksu RaKS § 5 lg 2 p-s 1 nimetatud isiku abikaasa eest. (p 59)

Vt p 60.

ASkE § 31 lg 3 asjassepuutuv osa riivab sellest puudutatud isikute PS § 44 lg-s 1 sätestatud õigust, mida kinnipeetavate jaoks täpsustab VangS § 31^{1. Kuivõrd arvuti kasutamiseks tehniliste tingimuste loomine või loomata jätmine on arestimaja korraldada, siis jätab asjassepuutuv säte VangS §-st 31}1 tuleneva õiguse andmise sisuliselt arestimaja meelevalda. Asjassepuutuva tingimuse toimel on arestimajas viibivad vahistatud ja arestialused võimalik jätta ilma õigusest saada interneti teel kindlate veebilehtede kaudu informatsiooni õigusaktide, nende vastuvõtmise protsessi ja praktikas kohaldamise kohta. Teisisõnu piirab riik seeläbi üldiseks kasutamiseks levitatava informatsiooniga vabalt tutvumist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-20-07, p-d 12–14, ja RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p-d 20–22). Lisaks riivab see säte arestimajas kinni peetavate vahistatute PS §-st 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust. Selle alusel koheldakse arestimajades kinni peetavaid vahistatuid interneti kasutamisel ebasoodsamalt võrreldes vahistatutega, keda peetakse kinni vanglates. (p 17)

VangS § 31^{1, mis annab kinnipeetavale õiguse kasutada internetti selles sätestatud tingimustel ja piiratud ulatuses, kujutab endast ühtlasi PS § 44 lg-s 1 antud põhiõiguse piirangut. VangS §-s 31}1 sätestatud õigus kasutada piiratud ulatuses internetti on VangS § 86 lg 1 ja § 90 lg 1 kaudu lisaks vanglas karistust kandvale süüdimõistetule ka arestimajas viibival arestialusel ja vahistatul. Vangistusseaduses ei ole arestialuse ja vahistatu internetikasutuse kohta sätestatud ühtegi erisust võrreldes VangS §-ga 31^1. Niisuguste erisuste kehtestamine ei ole lubatav ka VangS § 156 lg 5 alusel määrusega kinnitatavas arestimaja sisekorraeeskirjas. See saab vaid täpsustada isikute kinnipidamise tingimusi ja korda arestimajas ega tohi olla seadusega vastuolus või kehtestada seadusliku volituseta seadusega võrreldes täiendavaid põhiõiguste piiranguid. Kuna ASkE § 31 lg 3 teine lauseosa seab interneti kasutamise eelduseks tehniliste tingimuste olemasolu, siis kitsendab see seadusega vastuolus oleval moel arestimajas viibivate vahistatute ja arestialuste õigusi. (p 19)

ASkE § 31 lg 3 asjassepuutuv osa riivab arestimajas kinni peetavate vahistatute PS §-st 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust. Selle alusel koheldakse arestimajades kinni peetavaid vahistatuid interneti kasutamisel ebasoodsamalt võrreldes vahistatutega, keda peetakse kinni vanglates. (p 17)

PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. See tähendab, et niisugune piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ja PS § 94 lg-ga 2, mis sätestab muu hulgas, et minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Neist normidest tuleneb, et määrust kehtestades (sh määrusega põhiõigusi piirates) ei või minister minna vastuollu seadustes sätestatuga. Seda nõuet täpsustab määruste puhul ka HMS § 89. (p 18)

VangS § 156 lg 5 alusel antud siseministri 27.09.2011. a määruse „Arestimaja sisekorraeeskiri” § 31 lg 3 lauseosa „kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused“ on vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lause ja PS § 94 lg-ga 2. (p 20)

Riigikohtu senise praktika kohaselt ei ole põhiõiguste piirangute kehtestamine määrusega välistatud, kui nende aluseks on täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm (nt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-41-06, p 22; otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160). Kui määrusest tuleneb isiku põhiõiguse piirang, siis ei piisa määruse materiaalses põhiseaduspärasuses veendumiseks üksnes sellest, et see on kooskõlas volitusnormi mõtte, piiride ja eesmärgiga, vaid määrus peab vastama ka põhiseadusest tulenevatele isikute põhiõiguste ja vabaduste piiramise tingimustele (PS § 11). (p 50)

Tubakatoodete keelamine vanglas riivab eelkõige kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna tubakatoodete keelamine välistab ühtlasi võimaluse neid suitsetada või muul viisil kasutada, siis riivab piirang ka kinnipeetava PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust. Kaebajad on halduskohtumenetluses väitnud, et tubakatoodete ja suitsetamise keelamisega on riivatud ka nende PS § 18 esimesest lausest tulenevat õigust olla inimväärikalt koheldud. Kinnipeetava nimetatud põhiõiguse riivamine eeldab, et tema kinnipidamistingimustest tulenevad kannatused ja ebameeldivused ületavad teatud raskusastme (RKPSJK otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36). Kolleegium leiab, et hinnangu sellele, kas tubakatoodete keelamine vanglas riivab ka kinnipeetava inimväärikust, saab anda kinnipeetava omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise intensiivsuse kontrollimise raames. (p 51)

Nii omandipõhiõigus kui ka vaba eneseteostuse õigus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, mida võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (viimati RKPJK otsus nr 5-19-28/10, p 79). VSKE vaidlusaluse sätte kehtestamise eesmärgid on hõlmatud inimese ja vangla julgeoleku ning korra tagamisega VangS § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 tähenduses. Samad eesmärgid on osaks riigi sisemise rahu, avaliku korra ja inimeste tervise kaitsmisest kui üldisematest põhiseaduslikest eesmärkidest ning ei ole kahtlust, et tegemist on omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise legitiimsete põhjustega põhiseaduse mõttes. (p 53)

Vahend on eesmärkide saavutamiseks sobiv: kui kinnipeetavatele on tubakatooted vanglas täielikult keelatud, pole neil võimalust tubakatoodetega õiguspärasel viisil kokku puutuda. Isegi kui eeldada, et vanglateenistus ei suuda täielikult ära hoida tubakatoodete ebaseaduslikku sattumist kinnipeetavate kätte, muudab keeld tubakatoodetele ligipääsemise kinnipeetavate jaoks igal juhul keerukamaks ja soodustab seeläbi piirangu eesmärkide saavutamist. (p 54)

Kolleegium möönab, et teiste vangla territooriumil viibivate isikute kaitsmiseks tubakasuitsu kahjuliku mõju eest võiks kaaluda ka tubakatoodete täielikust keelust leebemaid meetmeid. Nende efektiivsust on aga keeruline hinnata. Näiteks oleks võimalik eraldada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi ruumidesse, rajada vanglasse suitsetamisruume (TubS § 30 lg 3) või võimaldada suitsetamist üksnes väljaspool siseruume, nagu see toimus vanglas enne 2017. a jõustunud tubakatoodete keeldu. Kolleegiumi hinnangul ei taga aga ükski meede, mis võimaldab kinnipeetavatel vangla territooriumil piiratud tingimustes tubakatooteid vallata ja suitsetada, tubakatoodete kahjulikust mõjust tingitud ohtude ärahoidmist sellisel määral, mis oleks võrreldav tubakatoodete täielikust keelamisest tuleneva mõjuga. Kolleegium nõustub justiitsministriga, et ka piiratud alal või suitsetamisruumis suitsetamise korral peab vangla tagama kinnipeetavate üle järelevalve ja mittesuitsetajate täielik eraldamine suitsetavatest isikutest ei ole praktiliselt võimalik. Samuti ei ole kolleegiumil põhjust kahelda justiitsministri hinnangus, et tubakatoodete piiratud lubamine vanglas suurendab võrreldes tubakatoodete täieliku keelamisega võimalust, et kinnipeetavad tarvitavad tubakatooteid ka alal, kus see ei ole lubatud, ja vanglateenistus peaks seetõttu kasutama suuremat järelevalveressurssi. Isegi kui tubakatoodete keelamine kinnipeetavatele ei taga, et tubakatooteid ebaseaduslikult kinnipeetavate kätte üldse ei satu, ega võta vanglateenistuselt vajadust kulutada järelevalveressurssi keelatud tubakatoodete otsimisele, ei tähenda see, et leebemate meetmete abil oleks võimalik sama tõhusalt saavutada piirangu eesmärke. (p 56)

Kolleegium ei näe ühtki konkreetset meedet, mis tagaks vanglas suitsetamisest lähtuva tuleohu või tubakatoodete ebaseadusliku maksevahendina kasutamise ohu ärahoidmise selgelt mõjusamalt, kuid kinnipeetavate õigusi vähem riivavalt kui tubakatoodete täielik keelamine. (p 57)

Kuigi tubakatoodete omamise ja kasutamise võimalus on iseenesest omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse kaitsealas, ei kujuta nende keelamine endast kaalukat kinnipeetava õiguste riivet, mis jätaks ta ilma eluks hädavajalikust. Teiste vangla territooriumil viibivate inimeste tervise kaitsmise vajadus, samuti kinnipeetavate vaheliste ebaseaduslike suhete ja tuleohu ärahoidmine ning ressursi optimaalne kasutamine vanglas on olulised eesmärgid, mis oma koosmõjus kaaluvad kinnipeetava eelnimetatud õiguste riive üles. (p 58)

Kuigi riive intensiivsust suurendab asjaolu, et tubakatoodete pikaajalise kasutamisega kujuneb isikul nikotiinisõltuvus ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad isikuti erineva tugevuse ja kestusega võõrutusnähud, mööduvad need mõne nädala jooksul ning vajavad ravi üksnes raskematel sõltuvusjuhtudel. VangS § 52 ja VSKE § 8^2 lg 1 järgi on vanglal kohustus tagada suitsetajast kinnipeetavale nõustamine ja raskematel sõltuvusjuhtudel ka võõrutusravi. Arvestades järkjärgulist kinnipeetavale lubatud sigarettide arvu vähendamist ja vahetult enne suitsetamise täielikku keelamist lubatud sigarettide väikest kogust, ei ole usutav, et kinnipeetaval avaldusid tõsised võõrutusnähud alles siis, kui suitsetamisvõimalus täielikult kadus. (p-d 59 ja 60)

Kaebajate omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb vaidlusaluse sättega kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. (p 61)

Tubakatoodete keelamine vanglas riivab eelkõige kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna tubakatoodete keelamine välistab ühtlasi võimaluse neid suitsetada või muul viisil kasutada, siis riivab piirang ka kinnipeetava PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust. Kaebajad on halduskohtumenetluses väitnud, et tubakatoodete ja suitsetamise keelamisega on riivatud ka nende PS § 18 esimesest lausest tulenevat õigust olla inimväärikalt koheldud. Kinnipeetava nimetatud põhiõiguse riivamine eeldab, et tema kinnipidamistingimustest tulenevad kannatused ja ebameeldivused ületavad teatud raskusastme (RKPSJK otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36). Kolleegium leiab, et hinnangu sellele, kas tubakatoodete keelamine vanglas riivab ka kinnipeetava inimväärikust, saab anda kinnipeetava omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise intensiivsuse kontrollimise raames. (p 51)

Kaebajate omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb vaidlusaluse sättega kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. Keeld ei põhjustanud kaebajatele nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks rääkida PS § 18 esimesest lausest tuleneva õiguse olla inimväärikalt koheldud riivest. (p 61)

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Arvestada tuleb eelkõige sotsiaalhoolekande seaduse üldpõhimõtteid (eelkõige SHS §-d 3, 5, 14, 15 ja 16), samuti iga teenuse kohta seaduses sätestatud nõudeid, lisaks sellele SÜS-is ning teistes seadustes sätestatut. Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)

Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)

Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)

Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)

Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RRKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)

Taotluse Riigikohtule võib õiguskantsler esitada pärast seda, kui on teinud akti vastu võtnud organile ÕKS § 17 kohaselt ettepaneku viia vaidlusalune õigusakt või selle sätted põhiseadusega kooskõlla, kuid akti vastu võtnud organ pole seda ettepaneku saamisest arvates 20 päeva jooksul teinud (ÕKS § 18 lg 1). (p 116)

Õiguskantsler esitas 17.10.2018 Riigikohtule taotluse, milles palub tunnistada kehtetuks Narva Linnavolikogu määruste sätted vastuolu tõttu seaduste ja põhiseadusega, samuti põhiseaduslikult nõutava õigustloova akti andmata jätmise. Õiguskantsler oli 25.08.2017 teinud Narva Linnavolikogule ettepaneku viia vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlla ning anda põhiseadusega nõutav õigustloov akt, kuid Riigikohtule taotluse esitamise ajaks ei olnud Narva Linnavolikogu seda teinud. (p 117)

PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)

Vt p-d 10–12.

PS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus jätta põhiseadusega vastuolus olev õigusakt või selle säte kohaldamata on kõigil kohtuastmetel. Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 12)