Eesti Vabariigi põhiseadus (lühend - PS)

Riigikohtu praktikast tulenevalt saab isik pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole tingimusel, et tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte (alates RKÜKo nr 3-1-3-10-02, p17; viimati RKPJKm nr 5-25-2/2, p 8). (p 5)

See, et menetlusosaline kohtumenetluse lõpptulemusega ei nõustu, ei anna talle alust pöörduda veel kord Riigikohtu poole. (p 7)

Vastuolu tuvastamisel menetluslike põhiõigusega ei ole teiste asjakohaste põhiõiguste võimaliku riive ja rikkumise täiendav kontrollimine asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks vajalik. (p 41)

Kutselise kalapüügi eesmärgiks on teenida tulu, mistõttu on tegemist PS § 31 kaitsealasse kuuluva tegevusega. Ajalooline püügiõigus võtab KPS § 50 lõikes 1 sätestatud püügivõimaluste jaotamisel arvesse varasemal kolmel aastal omandatud püügivõimalusi. Seega on ajaloolise püügiõigusega loodud kutselise kalapüügi loa omajatele õiguspärane ootus, et neil on tulevikus võimalik saada püügivõimaluste jaotamisel sama proportsioon kõigist püügivõimalustest nagu varasematel aastatel. Haldusaktiga kutselise kalapüügi loa omaja püügivõimaluse vähendamine kahjustab tema ettevõtlusega seotud tegevust. Ettevõtja võimalus tulu teenida sõltub otseselt sellest, kui palju tal on võimalik kala püüda. (p 40)

PS § 14 sätestab riigi kohustuse tagada isikute õigused ja vabadused. Õiguste ja vabaduste tagamine ei tähenda üksnes, et riik hoidub põhiõigustesse sekkumast. PS § 14 sisaldab nii seadusandja objektiivset kohustust kehtestada normid kui ka isiku subjektiivset õigust nõuda selliste normide kehtestamist, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse. Õiglane peab olema nii kohtu- kui ka haldusmenetlus. Haldusõiguse valdkonnas konkretiseerib PS §-st 14 tulenevat õigust korraldusele ja menetlusele õigus heale haldusele. Viimati nimetatud õigusele vastab riigi kohustus luua haldusõiguse valdkonnas isikute õiguste ja vabaduste (sh põhiõiguste) kaitseks tõhusad menetlused, milles on isikutele muude õiguste seas tagatud õigus tutvuda oma juhtumit puudutava teabega, õigus olla ära kuulatud, õigus nõuda haldusorganilt põhistatud otsust ja õigus seda vaidlustada. Eelnimetatud ärakuulamisõiguse eesmärk on esiteks kohelda menetlusosalist subjekti, mitte objektina. Teiseks aitab see kaasa menetlustulemuse õigsuse saavutamisele, täiendades haldusorgani uurimisprintsiipi. Nii tuleneb ärakuulamisõigusest õigus esitada nii faktilisi kui ka õiguslikke väiteid, mis võivad mõjutada haldusmenetluse tulemust, ning haldusorganil lasub kohustus nende arvesse võtmata jätmisel esitada põhjendused. (p 42)

PS § 14 on soorituspõhiõigus, mis PS § 9 lõike 2 kohaselt laieneb ka juriidilistele isikutele. Õigust korraldusele ja menetlusele riivab õigustloov akt, mis ei taga isikule hea halduse põhimõttele vastavaid õigusi või tagab need puudulikult. (p 43)

Kaebaja õigust heale haldusele riivab olukord, kus kaebaja arvamus ja vastuväited rikkumiste toimepaneku kohta ei saa mõjutada tema põhiõigusi piirava haldusmenetluse tulemust. Igasugune norm, mis riivab õigust tõhusale menetlusele, ei ole aga tingimata põhiseadusvastane, kui riive kaalub üles mõni muu põhiõigus või oluline põhiseaduslik väärtus. (p 48)

Menetlusökonoomia ei saa õigustada seda, et isikul välistatakse täielikult tema põhiõigustesse sekkumise aluseks olevate asjaolude kohta vastuväidete ja neid kinnitavate tõendite esitamine. (p 51)

Kohtusse pöördumise õiguse kaitse peab olema lünkadeta. PS §-des 14 ja 15 ette nähtud õigus saada kohtulikku kaitset hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. Õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse on kahtlemata riivatud olukorras, kus isiku võimalus oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda on välistatud, kuid riive esineb ka olukorras, kus isikul on küll võimalik kohtusse pöörduda, kuid see jääb igal juhul tagajärjetuks. (p 54)

Ehkki seadusandja ei ole kehtestanud normi, mis sõnaselgelt välistaks või piiraks kaebaja kohtukaebeõigust, on KPS § 56 lõigetes 3 ja 4 sätestatud haldusmeetme kohaldamise regulatsiooniga selline olukord siiski loodud. Seega on riivatud ka kaebaja PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigust oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. (p 55)

Mõõdukaks ei saa aga pidada olukorda, kus püügivõimaluse vähendamise üle ei ole võimalik täielik kohtulik kontroll. Nimelt vähendatakse püügiõigust juba haldusmenetluses ning kohtusse pöördumine ei anna kaebajale automaatselt püügiõigust soovitud mahus. Kalavarude kaitse oleks ilma kohtusse pöördumise piiranguta nõrgemini kaitstud üksnes olukorras, kus kalapüügiõigust võimaldatakse algses mahus esialgse õiguskaitse korras või kui kohtumenetluses ei suudeta vaatamata rikkumise olemasolule tõendada, et kalapüüginõudeid rikuti. Need juhud ei saa õigustada kohtusse pöördumise õiguse osalist välistamist. Seega ei ole PS § 15 riive kalavarude kaitseks proportsionaalne. (p 58)

Põhiseaduspäraseks ei saa pidada olukorda, kus menetlus on sedavõrd tõhustatud, et isik, kelle suhtes kohaldatakse tema põhiõigusi piiravat meedet, ei saa teda koormava haldusakti aluseks olevaid asjaolusid tegelikult kohtus vaidlustada (vt ka Euroopa Kohus 26.09.2024, Energotehnica, C-792/22; Euroopa Inimõiguste Kohus (suurkoda) 06.11.2018, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal (55391/13, 57728/13 ja 74041/13), p-d 176–184 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 59)

Seadusandjal on töötuskindlustussüsteemi loomisel avar otsustusruum. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et mingi töötasu maksmise ajavahemik võetakse aluseks küll kindlustusstaaži (TKindlS § 7), kuid mitte kindlustushüvitise suuruse arvutamisel (TKindlS § 9) või vastupidi. (p 27)

PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida piiratakse siis, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse erinevalt (vt RKÜKo nr 5-20-3/43, p 93). Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb esmalt määrata kindlaks võrdluse lähtekohad ja tuvastada võrreldavad grupid (RKÜKo nr 3-3-1-86-15, p 47). Selleks tuleb välja tuua võrreldavad grupid, millel on suurim ühisosa (RKPJKo nr 5-19-25/9, p 63 ja seal viidatud kohtupraktika). Võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist, kui kaebajat koheldakse halvemini kui võrdlusgruppi kuuluvaid inimesi (vt ka RKPJKo nr 3-4-1-1-15, p 48 ja seal viidatud praktika). (p 36)

Kaebaja grupi liikmetele makstava töötuskindlustushüvitise suurus väheneb puhkuse kestel töötamise tõttu sõltuvalt sellest, kui palju on puhkuse kestel teenitud tasu väiksem sissetulekust, mida kindlustatu teenis enne puhkusele siirdumist. Samal ajal koheldakse võrdlusgruppi soodsamalt, sest neile makstava töötuskindlustushüvitise suurus ei vähene, kuigi nad ei ole kõnealuse puhkuse kestel tööd teinud ega töötasu saanud. Sellega riivatakse võrdsuspõhiõigust. (p 39)

PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusreservatsiooniga, seega piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (RKPJKo nr 5‑24‑26/18, p 63). Võrdsuspõhiõiguse riive põhjus peab olema mõistlik ja asjakohane. Mõistlik ja asjakohane on põhjus juhul, kui see on kohases tasakaalus tekitatud erineva olukorra raskusega (vrd RKPJKo nr 3‑4‑1‑8‑08, p 32). Mida suurem on erineva kohtlemise mõju isikutele, seda kaalukamad peavad olema erineva kohtlemise põhjendused (vrd viidatud 5‑24‑26/18, p 64). Mida erinevamad on võrreldavad grupid, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (vt RKPJKo nr 3-4-1-52-13, p 47). Tunnistades seadusandja avarat otsustusruumi, on erinev kohtlemine meelevaldne siis, kui see on ilmselgelt asjakohatu (vrd RKPJKo nr 3-4-1-7-03, p 37). (p 40)

Ehkki töötuskindlustussüsteemi administreerimise lihtsuse tagamist saab üldjuhul pidada erineva kohtlemise legitiimseks eesmärgiks, ei ole see mõistlik ja asjakohane põhjus, et kohelda kaebajat ebasoodsamalt kui neid kindlustatuid, kes TKindlS § 6 lg-s 5 nimetatud puhkuse ajal tööd ei tee. (p 44)

Ainuüksi avalike vahendite säästliku kasutamisega ega kindlustussüsteemi jätkusuutlikkusega ei saa õigustada mistahes erinevat kohtlemist. Samuti on lubamatu saavutada kokkuhoid, kasutades ära inimeste teadmatust. (p-d 45 ja 46)

Määrus, millega jäetakse elektroonilisest kohtuotsusest või kohtumenetlust lõpetavast määrusest väljatrükk andmata, tuleb lugeda HKMS § 203 lg 1 mõistes edasikaevatavaks. (p 8)

HKMS § 27 lg 1 p 9 toob toimikust ärakirja saamise kõrval esile õiguse saada dokumendina vormistatud kohtulahendi tõestatud ärakiri. (p 9)

Halduskohtumenetluses tuleb menetlusosalise taotluse alusel anda talle kohtuotsuse või kohtumenetlust lõpetava määruse väljatrükk. (p 9)

Individuaalkaebuse esitamine on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda muud õiguskaitsevahendit kasutas või mitte. (p 8)

Kui isik leiab, et tema õigusi rikub õigustloov üldakt, saab ta taotleda selle normi põhiseaduspärasuse kontrollimist kohtuasjas, mille lahendamisel tuleb normi kohaldada (PS § 15 lõike 1 teine lause). Kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasust saab isik vaidlustada selles kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kaebuse menetlusse võtmise üle otsustaval kohtukoosseisul on absoluutne kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust ka omal algatusel (PS §-d 15 ja 152). (p 9)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi pädevuses ei ole ennistada kaebetähtaega väärteomenetluses (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2). (p 11)

Väärteomenetluse seadustiku sätted, mis nõuavad kassatsiooni esitamist advokaadist kaitsja vahendusel (kaitsja- ja advokaadisund), riivavad Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 24 lg s 5 sätestatud põhiõigust. Selle kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seaduses sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõike 5 kaitseala riivab igasugune takistus kõrgema astme kohtu poole pöördumisel (RKÜKo nr 3-2-1-146-15, p 58). Seadusesäte, mis ei luba isikul endal esitada tema kohta tehtud kohtuotsuse peale edasikaebust, vaid kohustab kasutama selleks advokaadist kaitsja vahendust, mõjutab PS § 24 lg 5 kaitseala ebasoodsalt. (p 11)

PS § 24 lg s 5 sätestatud põhiõiguse riive intensiivsus oleneb mh sellest, kui palju on isikul kohtumenetluses kaalul. (p 20)

PS § 24 lg 5 sätestab lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguse, mida võib riivata igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. Seadusandja on seega pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust piirama. (p 12)

Kaitsja- ja advokaadisund on väärteoasja kassatsioonimenetluses kehtestatud ühelt poolt menetlusaluse isiku kaitseõiguse paremaks tagamiseks ja teisalt menetlusökonoomilistel kaalutlustel kassatsioonimenetluse tõhususe huvides. Mõlemad eesmärgid on põhiseadusega kooskõlas ja seega käsitatavad legitiimse põhjusena edasikaebeõiguse piiramiseks. Riigikohus on varem märkinud, et kohtusüsteem peab tagama isikute õiguste kaitse ja seetõttu on kohtusüsteemi tõhus toimimine põhiseaduslik väärtus ning legitiimne eesmärk PS § 24 lg s 5 sätestatud põhiõiguse riivamiseks (RKÜKo nr 3-1-1-18-12, p 42 ja RKÜKo nr 3-1-1-45-12, p 33). (p 13)

Kassatsioonimenetluse esemeks saavad olla üksnes õigusküsimused (VTMS § 157, § 158 lg 2 p d 4–6 ja § 175). Advokaadist kaitsja oskab üldjuhul menetlusalusest isikust paremini kohtuasjast üles leida ja kassatsioonis esile tuua need juriidiliselt olulised argumendid, mis võivad anda Riigikohtule aluse kaebust menetleda ja teha isikule soodsa lahendi. See vähendab tõenäosust, et menetlusaluse isiku õigused ja huvid jäävad tema õigusalase asjatundmatuse tõttu tõhusa kaitseta. (p 15)

Menetlusaluse isiku huvides kassatsiooni esitamise õiguse reserveerimine üksnes advokaadist kaitsjale aitab kaasa ka kassatsioonimenetluse tõhususele. Advokaadi kassatsioon vastab suurema tõenäosusega vorminõuetele ja on tähtaegne ning selle sisu on tavaliselt paremini jälgitav kui menetlusaluse isiku enda kirjutatud kaebuse puhul. Seega vähendab advokaadisund eelduslikult näiteks kaebuste käiguta ja läbi vaatamata jätmise määruste hulka. Reegeljuhtumil suudab advokaat kassatsioonis menetlusalusest isikust emotsioonitumalt ja kaalutletumalt keskenduda kohtuasjas olulistele õigusküsimustele. Lisaks tagab advokaadisund väärteoasjades Riigikohtule esitatavate kaebuste ühtse minimaalse kvaliteedistandardi. (p 16)

Kolleegium ei jaga kaebuse esitaja arvamust, et menetlusalune isik, kes vastab VTMS § 20 lg s 1 ja advokatuuriseaduse (AdvS) § 23 lg 1 p-s 3 sätestatud haridusnõudele, suudab tegutseda kassatsioonimenetluses enda huvides sama tõhusalt nagu advokaadist kaitsja. Selleks, et saada advokaadiks (AdvS § 22 lg 1), ei piisa õigusharidusest, vaid inimesel tuleb täita veel rida tingimusi. Muu hulgas peab ta olema sooritanud advokaadieksami (AdvS § 23 lg 2 ja § 32) või olema sellest enda varasema töökogemuse tõttu vabastatud (AdvS § 26 lg 31) ning olema advokatuuri kutsesobivuskomisjoni hinnangul advokaaditööks vajalike võimete ja isiksuseomadustega (AdvS § 23 lg 1 p 5 ja § 26 lg 32 või § 32 lg 4). Advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus (AdvS § 15) määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse (AdvS § 19 lg 1). Advokatuuri kutsesobivuskomisjon (AdvS § 29) saab vajaduse korral hinnata advokaadi kutsesobivust (AdvS § 30 lg 1 p 3). Seega tagab advokaadisund kassatsioonimenetluses menetlusaluste isikute huvides osalejate õigusteadmiste ja ametioskuste kõrgema taseme. Tänu advokaadisunnile on menetlusaluse isiku õigused paremini kaitstud. (p 17)

Advokaadisund vähendab ka ilmselgelt põhjendamatute kassatsioonide hulka, piirates kohtuotsuste vaidlustamist n-ö vaidlustamise enda pärast või näiteks üksnes selleks, et lükata edasi kohtuotsuse jõustumine ja täitmisele pööramine. Kohustus palgata kassatsiooni esitamiseks advokaat või taotleda riigi õigusabi – koos riskiga, et kassatsiooni põhjendamatuse korral jääb kassatsioonimenetluse kulu menetlusaluse isiku kanda – vähendab kassatsiooni esitamise tõenäosust olukorras, kus ka menetlusalune isik ise peab maakohtu otsusest tulenevat õiguste riivet ebaoluliseks või eduvõimalusi väheseks. Teiseks saab advokaadist kaitsja menetlusalusest isikust objektiivsemalt hinnata edasikaebamise mõttekust. Suur hulk perspektiivituid kassatsioone aeglustaks Riigikohtus toimuvate menetluste keskmist kiirust ja vähendaks seega kohtusüsteemi efektiivsust. (p 18)

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) preambula kohustab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. PS § 6 järgi on riigikeel eesti keel ja § 52 lg 1 kohaselt ka asjaajamise keel. HMS § 20 lg 1 kohaselt on haldusmenetluse keel eesti keel ning võõrkeeli võib haldusmenetluses kasutada üksnes KeeleS-s sätestatud korras (HMS § 20 lg 2). HMS § 21 lg 1 kohaselt kaasatakse menetlusosalise taotlusel asja menetlemisele tõlk, kui menetlusosaline või tema esindaja ei valda keelt, milles asja menetletakse. Sama sätte lõike 2 esimene lause sätestab, et tõlgi kaasamise kulud katab tõlgi kaasamist taotlenud menetlusosaline, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti või kui haldusorgan ei otsusta teisiti. Ka KeeleS § 10 lg 1 rõhutab eesti keele tähtsust riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse asjaajamises. KeeleS § 12 lg-st 1 tuleneb riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse asutusele kaalutlusõigus selleks, et nõuda neile esitatud võõrkeelse avalduse või muu dokumendi tõlget selle esitajalt. (p 12)

Viidatud sätted kehtestavad menetluskorra, kus suhtlus haldusorganiga toimub reeglina eesti keeles. Isik ei saa eeldada, et tema võõrkeelne pöördumine haldusorgani kulul igal juhul tõlgitakse. Võõrkeelse pöördumise tõlkekulud tuleb üldjuhul kanda isikul endal. Suhtlus saab toimuda muus kui eesti keeles erandlikel juhtudel. Seetõttu võib haldusorgan ka menetlusosaliselt nõuda, et avaldused esitatakse eesti keeles, st haldusorganil ei ole üldjuhul kohustust korraldada nende tõlkimist, eriti veel asutuse kulul. Eesti keele kaitse ja kasutus on sätestatud põhiseadusliku eesmärgina ja riigivõim peab kindlustama selle eesmärgi saavutamise. Eesti keele kasutust tagavate sammude astumine on põhiseaduslikult õigustatud (vt ka RKPJKm nr 3-4-1-1-98, osa II). Samuti tuleneb PS §-st 6, et asutused ei pea tegema ilma tungiva vajaduseta kulutusi võõrkeelsele asjaajamisele. (p 13)

Samas ei olnud seadusandja eesmärgiks täielikult välistada ametiasutuste poole pöördumine võõrkeeles. KeeleS § 12 lg 1 kohaldamisel tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2; RKHKm nr 3-20-1214/98, p 9). Esmajoones tuleb arvestada avalikku huvi, et asjaajamine ametiasutustes toimuks eesti keeles kui riigikeeles. Isiku huvi võõrkeelseks asjaajamiseks on seda väiksema kaaluga, mida vähem kõnealune haldusmenetlus tema subjektiivseid õigusi puudutab. Samuti on asjakohane arvestada kuludega, mis tekiksid haldusorganile, kui ta tõlgiks avalduse või dokumendi ise. Seejuures saab arvesse võtta ka seda, millise avaliku võimu kandjaga on tegemist ja kuidas selle eelarve kujuneb, st kelle kanda vastavad kulud kokkuvõttes jäävad (p 9). Võttes arvesse riigikeele nõude olulisust, pidas kolleegium viidatud asjas nr 3-20-1214/98 tõlkimisest keeldumisel mh piisavaks haldusorgani põhjendust, et pöördumine ei riiva isiku subjektiivseid õigusi (p 11). (p 14)

Isiku õiguste kaitse seisukohalt väheoluliste pöördumiste puhul võib puududa vajadus tõlkeks ka juhul, kui isik ei oska eesti keelt või see on vähene või isikul ei ole rahalisi vahendeid, et tõlke eest tasuda. Silmas tuleb pidada vajadust hoida kokku riigi kulusid (nt RKÜKo nr3-4-1-1-14, p 114). Üksnes kulude kokkuhoiu argumendiga ei saa siiski jätta võõrkeelset pöördumist tõlkimata olukorras, kus see on isiku õiguste kaitse seisukohalt oluline või kui selle tingivad muud kaalukad asjaolud. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei võiks tõlkevajaduse hindamisel võtta arvesse täiendavaid asjaolusid. Nendeks kaalutlusteks võivad olla näiteks isiku taust ning side Eestiga, varasem võimalus keelt omandada või majanduslik võimekus tasuda tõlkekulude eest. (p 15)

VSKE sätestab kinnipeetavate võõrkeelsete pöördumiste tõlkimisele erisätted üksnes võõrkeelsete kahju hüvitamise taotluste ning vaiete osas (VSKE § 49¹). Seejuures saab normis nimetatud pöördumiste korral vangla keelduda nende tõlkimisest üksnes juhul, kui kinnipeetaval on endal tõlke korraldamiseks piisavalt raha, kuid ta keeldub selle kasutamisest, ning kinnipeetava keeletase ei võimalda vangla poole pöörduda eesti keeles (VSKE § 49¹ lg 5). Säte seab seega nende pöördumiste tõlkimisele rangemad nõuded. (p 16)

Muudel juhtudel kohalduvad kinnipeetavate pöördumistele käesolevas otsuses kirjeldatud HMS ja KeeleS sätted (VangS § 1¹ lg 1). Vanglas kinni peetavate isikute pöördumiste tõlkevajaduse üle otsustamisel tuleb lisaks käesoleva otsuse p-s 15 kirjeldatud kaalutlustele täiendavalt arvestada sellega, et vanglas viibimise kestel tuleb isikul kõigis tema kinnipidamist puudutavates küsimustes pöörduda esmajärjekorras kirjalikult vangla poole (VangS § 1¹ lg 4). Kinnipeetava suhtlemisel vanglaga võib tema pöördumistel olla õiguste riivele teistsugune mõju kui väljaspool kinnipidamisrežiimi. Lisaks võivad kinnipeetava võimalused enda võõrkeelsete avalduste tõlkimiseks olla piiratud. Nii näiteks ei ole kinnipeetavatel võimalik kasutada internetis vabalt kättesaadavaid tõlkeprogramme. Iga kinnipeetava mistahes pöördumine ei pruugi olla õiguste teostamise seisukohast olulise kaaluga. Näiteks ei riiva eelduslikult isiku õigusi võrdväärselt üheltpoolt võimalus esitada võõrkeeles märgukiri ja teisalt taotlus VangS-s kinnipeetavatele ette nähtud soodustuse või hüve kasutamiseks. (p 17)

Isiku keeleoskus võib selle tasemest sõltuvalt võimaldada erineva tähtsusega pöördumiste esitamist. Kinnipeetava üksikud eestikeelsed pöördumised ei pruugi veenvalt kinnitada tema piisavat eesti keele oskuse taset keerukate, õiguskaitse seisukohast oluliste avalduste esitamiseks. Teisalt võivad need viidata kinnipeetava piisavale keeleoskusele lihtsamate või väheoluliste pöördumiste esitamiseks. Pole välistatud, et riigikeeleoskus madalamal tasemel võimaldab kinnipeetaval esitada lihtsamaid pöördumisi, nt märgukirju. Neid asjaolusid pole vangla lähemalt analüüsinud. Vangla järeldus, et kaebaja oskab piisavalt eesti keelt, oli ennatlik, kuid see ei saanud mõjutada asja otsustamist. Kui kohtule on kahtlusteta selge, et kaalutlusviga ei saanud kaasa tuua teistsugust tulemust, võib kohus jätta hoolimata kaalutlusveast haldusakti tühistamata (vt ka RKHKo nr 3-15-2221/33, p 13). (p 20)

Enesekorraldusõiguse riive on riigivõimu igasugune kohaliku elu küsimuste iseseisva lahendamise õiguse negatiivne mõjutamine. Õigustloova akti andmata jätmine riivab enesekorraldusõigust olukorras, kus kohaliku omavalitsuse üksus ei saa lahendada kohaliku elu küsimust seetõttu, et riigivõim on jätnud selle kohaliku elu küsimuse lahendamiseks vajalikud õigusnormid kehtestamata. (p 41)

PSJKS § 7 alusel esitatud taotlus on lubatav, kui samal ajal on täidetud kaks tingimust: 1) taotluse on esitanud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu oma koosseisu häälteenamusega ja 2) taotluses on väidetud õigustloova akti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse üksuse põhiseaduslike tagatistega. (p 37)

Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei laiene volikogu valimist kui omavalitsusüksuse välist ülesehitust kindlaks määravatele sätetele. Valimissüsteemi alustest lähtuva üksikasjaliku valimiskorra kehtestamine on riigielu küsimus. Kohalike valimiste läbiviimine (korraldamine) on aga kohaliku elu küsimus (RKPJKo nr 3-4-1-2-09, p 33; RKPJKo nr 3-4-1-16-09, p 35). (p 42)

Formaalne kontroll, mida teeb valimiskomisjon kandideerimistaotluses esitatud elukoha aadressi rahvastikuregistrijärgse elukoha aadressiga võrreldes, on kohalik ülesanne. Samuti on kohalik ülesanne selle kontrollimine, kas isik tõepoolest elab püsivalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil. (p 45)

Kui volikogu liikme püsiv elukoht ei asu rahvastikuregistri andmetel vastavas vallas või linnas, siis volikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega, mis riivab isiku passiivset valimisõigust. Juhul, kui kanne on algusest peale olnud vale, on isik osutunud volikokku valituks pettusega, mis ei vääri kaitset. Kui kanne omavalitsusüksuse territooriumil elamise kohta muutub ebaõigeks hiljem, ei ole isik enam kohalik elanik ja tema volitused volikogu liikmena peavadki seaduse kohaselt lõppema. (p 59)

Kehtiv õigus võimaldab tagada piisava enesekorraldusõiguse ja puudutatud isikute õiguste kaitse, ilma et vaidlustatud elukoha kandega isiku õigusi ebaproportsionaalselt riivataks. Sisulist kontrolli on võimalik teostada, sekkumata ülemäära isikute eraellu. See on kooskõlas PS §-ga 26, mis lubab eraelu puutumatust seaduse alusel piirata muuhulgas avaliku korra või teiste isikute õiguste kaitseks. (p 61)

Riive aluseks olev säte peab olema seda täpsem, mida intensiivsem on õigusriive. Rahvastikuregistri ebaõige kande parandamisele järgnevad õigusriived ei ole intensiivsed, sest keegi ei pea saama oma õigusi rajada valeväidetele. See, et avalik võim parandab avaliku registri ebaõiged andmed, ei saa olla isikute jaoks üllatuslik, sest ebaõiged registrikanded tulebki parandada. (p 63)

Kehtiv õigus võimaldab kohaliku omavalitsuse üksusel kontrollida isiku elukoha andmete õigsust rahvastikuregistris. Asjakohased sätted ei ole õiguslikult ebaselged üksnes seetõttu, et seadusandja ei ole kehtestanud eriregulatsiooni ning menetluse läbiviimiseks tuleb lisaks kohaldada haldusõiguse üldosa õigusakte (HMS ja RVastS). (p 64)

Sätte asjassepuutuvuse ja põhiseaduspärasuse üle otsustamiseks võib olla tarvis hinnata ka seda, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusvastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määravad põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus on õigusnormi tunnistanud põhiseadusvastaseks ja jätnud selle kohaldamata väära tõlgenduse tõttu, võib tekkida olukord, kus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab kontrollima asjasse mittepuutuva normi põhiseadusele vastavust või tunnistama põhiseadusvastaseks normi, mis tegelikult on põhiseaduspärane (RKPJKm nr 5-24-3/18, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 24)

Kolleegium nõustub halduskohtuga, et veterinaarravimi müügiloa haldamise aastatasu tuleb käsitada avalik-õigusliku rahalise kohustusena PS § 113 tähenduses. Haldamise aastatasu sarnaneb riigilõivuga, kuna on riigi küsitav avalik-õiguslik tasu selle eest, et riik teeb isikule vastusooritusena konkreetse toimingu (RKÜKo nr 3-4-1-10-00, p 24). (p 35) PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneva üldise seadusereservatsiooni põhimõtte väljenduseks on avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamisel PS §-s 113 ja PS § 157 lõikes 2 sätestatud seadusliku aluse nõue (RKÜKo nr 3-3-1-48-16, p 44). PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (RKÜKo nr 3-4-1-10-00, p 20; RKPJKo nr 5-18-2/12, p 37). Rahalise koormise kehtestamine on võimalik delegeerida täitevvõimule tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (RKPJKo nr 3-4-1-1-10, p 58). (p-d 36 ja 37)

Vastustaja keeldus 12. aprilli 2024. a otsusega kaebajale töövõimetoetuse maksmisest TVTS § 12 lg 4 alusel, sest talle juba maksti toitjakaotuspensioni. TVTS § 12 lg 4 on sõnastud imperatiivselt, välistades üheselt võimaluse määrata kaebajale mõlemad hüvitised korraga. Viimati viidatud normi põhiseaduspärasusest sõltub seega halduskohtule esitatud tühistamiskaebuse rahuldamine. Kolleegium loeb TVTS § 12 lg 4 praeguses asjas asjassepuutuvaks normiks osas, mille kohaselt ei maksta töövõimetoetust vähemalt 16-aastasele lapsele, kellel on tuvastatud töövõime vähenemine. (p 48)

Põhiseadusega nõutav minimaalse abi ulatus ning sisu võib erinevate sotsiaalsete riskide puhul olla erinev. Näiteks õigus saada abi puuduse korral annab isikule õiguse riigilt nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks isikule äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid ja teenused. Puudusena põhiseaduse mõttes tuleb mõista olukorda, kus inimesel ei ole äraelamiseks minimaalselt vajalikke vahendeid (RKPJKo nr 3-4-1-7-03, p 16; 5-20-1/15, p 18). Seevastu riigi kohustus kindlustada inimesele abi vanaduse korral läheb kaugemale minimaalsete eluks vajalike vahendite tagamise kohustusest. Riigi pakutava vanadusabi eesmärk on lisaks vaesusriski vähendamisele luua süsteem, mis tagaks, et inimeste elatustase ei langeks võrreldes nende tööea-aegse elatustasemega põhjendamatult madalale (RKÜKo nr 5-20-3/43, p 41). (p 52)

PS § 28 lg-s 2 sätestatud põhiõiguste kaitseala riivatakse, kui riik jätab abivajajale põhiseadusega nõutava piisava abi tagamata (RKPJKo nr 3-4-1-33-14, p 26; 3-4-1-67-13, p 31; 3-4-1-7-03, p 16). Võib juhtuda, et inimese abivajadus on põhjustatud mitme PS § 28 lg-s 2 nimetatud riski üheaegsest realiseerumisest. Sellisel juhul on viimati osutatud sättest tulenev riigi kohustus täidetud, kui inimene saab vähemalt ühe riski alusel makstavat hüvitist, mis samas tagab talle piisava abi. PS § 28 lg 2 alusel antava riigi abi eesmärk pole kompenseerida kõiki sissetulekuid, mis inimesel võivad riski realiseerumisel saamata jääda. Inimväärseks toimetulekuks (nt toidu- ja eluasemekuludeks) vajaliku rahasumma suurus ei olene iseenesest sellest, kui palju on põhjusi, mis takistavad inimesel hankida vajalikke elatusvahendeid muul moel kui riigi abina. On tõsi, et mõnel juhul kaasneb täiendava riskiga ka lisakulu (nt kulu ravimitele) või vajadus abivahendite või teenuste järele. Sellisel juhul on suurem ka see abi, mida riik peab inimesele andma. PS § 28 lg-st 2 lähtuv riigi kohustus tuleb lugeda täidetuks, kui ühe sotsiaalse riski realiseerumisel pakutav toetus on piisav, et katta minimaalselt vajalikul tasemel ka teise riski realiseerumise tõttu tekkinud lisavajadus. (p-d 53 ja 54)

Kuivõrd halduskohus keskendus võrdsuspõhiõiguse analüüsile, ei võimalda kohtu tuvastatud asjaolud kolleegiumil hinnata, kas TVTS § 12 lg 4 on vastuolus PS § 28 lg-ga 2 põhjusel, et see jätab kaebaja, arvestades tema vajadusi, ilma põhiseaduse kohaselt nõutud minimaalsest abist. (p 57)

PS § 12 lg-s 1 on sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus, mis keelab seadusandjal kohelda sarnases olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb esmalt määrata kindlaks võrdluse lähtekohad ja tuua välja võrreldavad grupid (RKÜKo nr 3-3-1-86-15, p 47). Selleks tuleb tuvastada võrreldavad grupid, millel on suurim ühisosa (RKPJKo nr 5-19-25/9, p 63 ja seal viidatud kohtupraktika). Võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist, kui kaebajaga sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse halvemini (RKPJKo nr 3-4-1-1-15, p 48 ja seal viidatud praktika). (p 58)

PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusreservatsiooniga, seega piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Erinevaks kohtlemiseks peab olema mõistlik ja asjakohane põhjus. Erineva kohtlemise mõistlikkuse ja asjakohasuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust (RKPJKo nr 3-4-1-8-08, p 32). Erineva kohtlemise õigustamiseks peavad olema kaalukamad põhjused, kui erinev kohtlemine mõjutab negatiivselt ka isiku mõnda muud põhiõigust, samuti siis, kui see põhineb isiku tahtest sõltumatutel tunnustel (nt rass, vanus, geneetilised omadused, ka emakeel) (RKÜKo nr 3-4-1-12-10, p 32). (p 63)

Mida suurem on erineva kohtlemise raskus, seda kaalukamad peavad olema ebavõrdse kohtlemise põhjendused. Kui seadusandjal on valikute tegemisel avar otsustusruum, on ebavõrdne kohtlemine meelevaldne siis, kui see on ilmselgelt asjakohatu (RKPJKo nr 3-4-1-7-03, p 37). Lisaks, mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (RKPJKo nr 3-4-1-52-13, p 47). (p 64)

VMS §100¹ lg 1¹ reguleerib pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamist otsuse teinud haldusorganis ning sellest ei tulene eraldi võttes kaebaja kohtusse pöördumise õiguse piirangut. Samas on ka see norm VMS §-ga 100¹⁸ tihedalt seotud ning moodustab muude halduskohtus kohaldamata jäetud sätetega mõttelise terviku (vrd RKPJKo nr 5-20-10/13, p 30). Seetõttu on ka eelnimetatud säte asjassepuutuv. (p-d 50 ja 51)

PSJKS § 9 lg 1 järgi saab esimese või teise astme kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, kui on jätnud asjassepuutuva õigustloova akti kohtuasja lahendamisel kohaldamata. Kohtuasja lahendamine hõlmab nii kohtuasja sisulise kui ka asjaga seotud menetluslike küsimuste lahendamise (RKPJKo nr 3-4-1-46-14, p 18). Praegusel juhul tegi halduskohus määruse, millega võttis kaebuse menetlusse. Vaidlusalune normistik välistas niisuguse lahendi tegemise. Tõsi, ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 koostoimes § 44 lg-ga 1 võimaldab kaebuse tagastada juhul, kui on ilmselge, et haldusaktiga pole ühtegi kaebaja õigust riivatud. Niisugust olukorda aga ei ole halduskohus kindlaks teinud ning selleks ei oleks olnud ka alust seni, kuni oleks tulnud kohaldada VMS erisätteid. Lisaks märgib kolleegium, et kuigi kaebaja ema surm (vt eespool p 44) võib olla oluline kohustamiskaebuse sisulisel lahendamisel, ei mõjutanud see halduskohtule esitatud kaebuse lubatavuse küsimust, sest kaebeõigust hinnatakse kaebuse esitamise aja seisuga (RKHKm nr 3-21-1360/15, p 12.1). (p 52)

Liikmesriik peab liidu õigusest tulenevalt tagama kohtukaebeõiguse siis, kui EL õigus näeb välismaalasele ette pikaajalise viisa andmise võimaluse (EKo 10.03.2021, nr C-949/19, M. A., p 48). (p 56) Kui esitatakse taotlus sellise pikaajalise viisa saamiseks, mille andmist EL õigus ei reguleeri, siis ei kohaldu pikaajalise viisa andmise menetlusele ka EL põhiõiguste harta art 47 lg-st 1 tulenev kohtukaebeõigus. (p-d 56 ja 57)

PS § 15 lg 1 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kohtupraktikas on selle õiguse allikana viidatud ka PS §-le 14 (RKÜKm nr 3-1-1-62-16, p 31; RKPJKo nr 5-20-10/13, p 45). Kaitstava õiguse all on PS § 15 lg 1 esimeses lauses peetud silmas üksikisiku huve kaitsvaid juriidilisi positsioone, mille alusel tal on võimalus nõuda kohustatud subjektilt tegusid või nendest hoidumist. (p 59) Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist (nt RKEKo nr 3-3-1-15-01, p 22). PS § 15 lg-st 1 ei tulene õiguslikult iseseisvalt kaitstavat seisundit, vaid sellele tuginemine eeldab isiku muu subjektiivse õiguse riivet. (p 60)

PS § 15 lg-st 1 tulenev kohtukaebeõigus on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi ning riive peab olema oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas (nt RKÜKo nr 3-1-1-88-07, p 43). Kohtusse pöördumise õiguse piirangud, nt riigilõiv, kaebetähtajad jms, mis on põhiseaduspärased tavaolukorras, on samuti rakendatavad erakorralise ja sõjaseisukorra ajal. Nii tavaolukorras kui ka erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kehtib PS § 11 teise lause ja § 130 teise lause koostoimes keeld moonutada kohtusse pöördumise õiguse olemust ehk kahjustada selle tuuma. Kohtusse pöördumise õiguse tuuma kahjustamiseks võib pidada olukorda, kus põhiõiguste intensiivse riive korral välistatakse kohtulik kaitse täielikult. (p 67)

Kohtuvaidluse välistamine pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse õiguspärasuse üle ei ole avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks ilmselgelt sobimatu vahend. Samuti võimaldab kohtukaebeõiguse piiramine kahtluseta kokku hoida riigi raha. Piirang on ka vajalik, sest muud, kohtupõhiõigust vähem riivavad meetmed ei ole sama eesmärgi saavutamiseks võrdväärselt tõhusad. Seevastu ei ole vaidlusalune piirang mõõdukas. Isiku kohtupõhiõiguse täielikuks välistamiseks ei ole tungivat vajadust, sest muud, isiku kohtupõhiõigust vähem riivavad vahendid tagavad asjassepuutuvate normidega taotletavate põhiseaduslike väärtuste kaitse piisaval määral. (p-d 69 ja 70)

Välismaalasest kaebajale on üldjuhul tagatud piisav võimalus osaleda halduskohtumenetluses ka ilma vajaduseta kohtumenetluse ajal Eestis kohal viibida. Kui olemasolevad võimalused kaugteel või esindaja vahendusel kohtumenetluses osalemiseks ei ole küllaldased, on seadusandjal viisavaidlustes võimalik kaaluda nende laiendamist kohtusse pöördumise õiguse täieliku välistamise asemel (RKPJKo nr 5-20-10/13, p-d 56–57). (p 72)

Kohtusse pöördumise õiguse täielik välistamine olukorras, kus isiku põhiõigus võib olla riivatud, on isiku kohtukaebeõiguse tõsine riive, mis nõuab väga kaalukaid põhjuseid. Kohtumenetluse ökonoomia on küll kaalukas väärtus, kuid nii intensiivset kaebajate kohtukaebeõiguse piirangut ei ole võimalik õigustada üksnes riigi raha kokkuhoiu vajadusega (RKPJKo nr 5-20-10/13, p 58). (p 73)

PS § 12 ei ole aga riivatud, sest asjassepuutuvad VMS sätted ei reguleeri pikaajalise viisa taotleja õigusi erinevalt, võrreldes lühiajalise viisa taotleja või riigis viibimisõiguse alusel viibiva isiku õigustega. PS § 15 kohaldamisala erinevuse tingib EL õigus, mitte Eesti seadusandja tegevus. Asjaolust, et EL õigusest tuleneb selle toimealas olevatele isikutele kohtusse pöördumise õigus, ei järeldu, et Eesti seadusega peab samaväärse õiguse tagama ka isikutele, kes taotlevad pikaajalist viisat tingimustel, mis ei ole EL õiguse reguleerimisalas. (p 74)

PS § 9 tekst peab Eesti riigis viibimist sõnaselgelt oluliseks, mistõttu ei ole tegu juhusliku asjaoluga. Samuti on riigis viibimise fakt piisaval määral kontrollitav. Asjas nr 5-20-10 tehtud otsuse punktist 45 tuleneb vaid see, et õigus pöörduda kohtusse on PS § 15 lg 1 järgi Eestis mitteviibival välismaalasel, kui selline õigus on tekkinud tal varasema Eestis viibimise tõttu. See ei tähenda, et sama õigus on mistahes välismaalasel, kes Eestis ei viibi. (p 64)

Taotluse esitamisega algas kaebaja suhtes viisamenetlus, milles võisid kaalul olla kaebaja subjektiivsed õigused. Sellega sattus kaebaja ühtlasi PS §-de 14 ja 15 mõjuvälja. Niisuguses olukorras ei kaota viisamenetluse ajal Eestis viibinud välismaalane PS § 9 lg 1 kohaselt põhiseaduslikku õigust viisamenetluse asjus kohtusse pöörduda, kui ta peaks hiljem Eestist lahkuma. (p 65)

PSJKS § 63 lg-st 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lg 1 p-s 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (RKPJKm nr 5-18-5/33, p 16). Kolleegiumi hinnangul on menetluskulu vajalik ja põhjendatud ning tuleb Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja mõista (PSJKS § 63 lg 1). (p 77)

Kaebuse esitamine on lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada põhiseaduse (PS) § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on kaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte. Kui isik leiab, et tema õigusi rikub õigustloov üldakt, saab ta taotleda selle normi põhiseaduspärasuse kontrollimist selles kohtuasjas, mille lahendamisel tuleb normi kohaldada (PS § 15 lõike 1 teine lause) (RKPJKm nr 5-23-36/4, p-d 18 ja 19 ning seal viidatud kohtupraktika). (p 13)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale, mistõttu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi lahendi seaduslikkust ja põhiseaduspärasust (vt RKPJKm nr 5-20-9/2, p 11). Samuti ei hinda põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium esimese ja teise kohtuastme lahendite õiguspärasust, vaid seda tuleb vaidlustada edasikaebekorras kõrgemalseisvas kohtuastmes. PS § 15 ning § 152 kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust (vt RKÜKo nr 3-4-1-7-08, p 21; RKPJKm 3-4-1-56-13, punkt 10; RKPJKm nr 5-20-9/2, p 12). (p 15)

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei lahenda kaebaja ja meediaettevõtjate vahelisi eraõigussuhtest võrsunud vaidlusi (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2). Kaebaja viidatud vaidluse lahendamine kuulub maakohtu pädevusse (TsMS § 1). (p 16)

Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt on individuaalkaebuse esitamine lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda muud õiguskaitsevahendit kasutas või mitte. (p 11)

Kolleegium ei nõusta kaebajaga, et tal ei olnud oma õiguste kaitsmiseks muud tõhusat vahendit kui individuaalkaebuse esitamine. Kaebaja vaidlustas KrMS §-s 366 sisalduva teistmisaluste loetelu põhiseaduspärasust, mille kaebaja oli varem vaidlustanud kahes Riigikohtule esitatud teistmisavalduses. Kaebaja õiguskaitse oli tagatud teistmisavalduse menetlusse võtmise üle otsustanud kohtukoosseisu absoluutse kohustusega omal algatusel kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust. (p-d 12-14)

Põhimenetluses asjakohaste argumentide esitamata jätmine või asjaolu, et kohus ei pea neid veenvaks, ei tähenda, et isikul puudusid tõhusad vahendid oma õiguste kaitseks. Individuaalkaebus on lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja talle saadaolevaid õiguskaitsevahendeid kasutas või mitte. (p 14)

Riigikohus on korduvalt märkinud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi lahendi seaduslikkust ja põhiseaduspärasust. (p 16)

Olukorras, kus isikut süüdistatakse KarS § 381¹ lg 2 järgi raamatupidamisdokumentide varjamises, ei saa rääkida ümberpööratud tõendamiskoormusest ja riiklikul süüdistajal lasub kohustus esitada küllaldased tõendid selle kohta, milles varjamine ja seisnes. (p 13)

Raamatupidamisdokumentide varjamine KarS § 381¹ mõttes võib seisneda ka dokumentide üle andmata jätmises isikule, kellel on õigus dokumentidega tutvuda, kui toimepanijal on kohustus dokumendid esitada. (p 14)

KarS § 381¹ on formaalne delikt, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. Isiku süüditunnistamine KarS § 381¹ järgi ei eelda selle tuvastamist, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist olnuks raskendatud mõnel konkreetsel isikul. Hinnata tuleb vaid seda, kui tähtsad olid varjatud dokumendid raamatupidamisandmestiku kui terviku seisukohalt. Olulisest raskendamisest KarS § 381¹mõttes ei saa rääkida siis, kui raamatupidamisdokumentatsioon on ka varjatud dokumentideta piisav, hindamaks raamatupidamiskohustuslase varalist seisundit olulises osas õigesti. (p 15)

Enese mittesüüstamise privileegi (PS § 22 lg 3 ja EIÕK art 6) on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse karistuse ähvardusel ise üle andma dokumente olukorras, kus ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises. Seejuures ei sõltu õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isiku formaalsest menetlusseisundist ega sellest, kas nende asjaolude osas, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Samuti ei luba enese mittesüüstamise privileeg kasutada kriminaalmenetluses süüdistatava vastu tõendeid, mis on saadud temalt teises menetluses karistuse ähvardusel. Tegemist on põhimõttega, mis kehtib üldjuhul alati, kui kriminaalmenetluses soovitakse süüdistatava vastu kasutada tõendit, mille ta oli sunnitud mõnes teises menetluses karistusähvardusel ise välja andma. (p-d 19 ja 22)

Olukorras, kus kehtib piisavalt selge keeld kasutada kriminaalmenetluses tõendina isiku vastu teavet, mille see isik on teises menetluses karistuse ähvardusel ise välja andnud, ei vabasta teabe süüstav iseloom isikut tavaliselt teabe andmise kohustusest ega selle rikkumise korral karistusest. Sellest reeglist on küll erandeid, näiteks kui seadus näeb ette õigusliku aluse keelduda iseennast (või lähedast) süüstava teabe andmisest. (p 23) Tõendi kriminaalmenetluses kasutamise keeld, mis võtab isikult õiguse jätta mingis teises menetluses teabe andmise kohustus enesesüüstamise vältimiseks täitmata, võib seaduse asemel tuleneda ka hästi väljakujunenud ühemõttelisest kohtupraktikast. (p 25)

Ei ole võimalik väita, et kohtupraktika tagas keskmisele mõistlikule isikule juba enne PankrS § 85 lg 4 jõustumist 1. veebruaril 2021 piisava selguse ja kindluse, et teavet, mida ta annab pankrotimenetluses, ei tohi kasutada kriminaalmenetluses tõendina tema vastu. Seega oli isikul enne 1. veebruari 2021 üldjuhul ka enese mittesüüstamise privileegil rajanev õigus jätta teda kuriteos süüstav teave pankrotimenetluses esitamata. (p-d 26–29)

Lepingulisele kaitsjale alusetute kaitseväidete esitamise eest makstud tasu ei arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu hulka ja seda ei hüvitata süüdistatavale ka tema õigeksmõistmise korral. (p 32)

Kui ehitusloa kohane tee tagab isikule juurdepääsu oma kinnistutele avalikult teelt, siis on ehitusluba isiku jaoks soodustav ning selle ehitusloa tühistamine riivaks tema omandipõhiõigust. Juurdepääs kinnistule avalikult teelt on soodsam kui eraõiguslik juurdepääsuõigus. Sealjuures ei ole oluline, kes on ehitusluba taotlenud ning et ehitusluba ei kohusta ehitama. (p 12)

Kui on ilmne, et asjas võidakse otsustada isiku õiguste või kohustuste üle, siis tema kolmanda isikuna kaasamisel ei ole määrav teiste menetlusosaliste menetluskulude suurendamine või menetlusaja pikenemine. Vajadusel on võimalik jätta menetluskulud osaliselt või täielikult kolmanda isiku kanda. (p 11)

Haldusorgani otsus kaasata isik haldusmenetlusse, ei tekita õigustatud ootust, et isik tuleb halduskohtumenetluses kolmanda isikuna kaasata. (p 12)

Sotsiaalhoolekande, sh üldhooldusteenuse, korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne, kuna ta on oma abivajavatele elanikele kõige lähemal. Kuna üldhooldusteenuse korraldamine ei ole riiklik kohustus, ei pidanud riik katma sellega seotud kulusid riigieelarvest. Neid kulusid rahastab omavalitsusüksus oma eelarvest.

Omavalitsusüksustel on siiski võimalus halduskohtule esitatud kaebuses nõuda riigilt omavalitsuslike ülesannete täitmiseks lisaraha, kui kehtiv omavalitsusüksuste rahastamise korraldus ei ole piisav. Neil on võimalik ära näidata, kui palju olemasolevad kulud uue kohustusega suurenesid ning kui palju suurendas riik rahastust või vähendas teisi ülesandeid ja kohustusi. Kui selgub, et eraldatud rahast ei piisa lisandunud kulude katmiseks, võib kohaliku omavalitsuse üksusel olla õigus nõuda rahastuse suurendamist.

Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on individuaalkaebuse esitamine lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda muud õiguskaitsevahendit kasutas või mitte. (p 11)

Kolleegium ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tal ei olnud ega ole oma õiguste kaitsmiseks muud tõhusat vahendit kui individuaalkaebusega Riigikohtu poole pöördumine. Kaebaja vaidlustab tema suhtes kohtumenetluses kohaldatud normide põhiseaduspärasust. Tõhusa kaitse tagas kaebajale asja lahendanud kohtukoosseisu kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust omal algatusel. PS §-dest 15 ning 152 tulenevalt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. Seda kohustust pidi kaebaja kohtuasja lahendades täitma ka ringkonnakohus. (p 12)

PS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus jätta õigusakt kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega, hõlmab ka Riigikohut. Riigikohus kontrollib kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel omal algatusel asjassepuutuvate normide põhiseaduspärasust. Kui kassatsioonis on esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve alustamise taotlus, hindab kohus ka seda. Ainuüksi asjaolu, et Riigikohus määruses põhjendusi ei esita, ei tähenda veel, et kohus ei oleks kohaldatavate normide põhiseaduspärasust hinnanud. (p 13)

Kaebuse esitamine on lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on kaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte. Kui isik leiab, et tema õigusi rikub õigustloov üldnorm, saab ta taotleda selle normi põhiseaduspärasuse kontrollimist selles kohtuasjas, mille lahendamisel tuleb normi kohaldada (PS § 15 lg 1 teine lause). (p 18)