3-4-1-5-17
 |
Riigikohus |
30.06.2017 |
|
|
| 3-2-1-20-17
|
Riigikohus |
14.06.2017 |
|
|
| 3-4-1-7-17
|
Riigikohus |
06.06.2017 |
|
PSJKS ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalset põhiseaduslikkuse järelevalve kaebust. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-4-17). (p 19)
Kui isikul oli piisavalt tõhus võimalus kaitsta PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt oma põhiõigusi ja taotleda varasemate menetluste käigus muu hulgas, et alustataks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust kohaldatava seaduse või seaduse lünga üle (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-21-11). Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna alust väita, et isik on jäetud ilma PS §-s 15 sätestatud põhiõigusest kohtulikule kaitsele, tema põhiõigusi on rikutud ja sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-24-15; viimati määrus asjas nr 3-4-1-4-17). (p 22)
Karistusõiguse kujundamisel on seadusandjal lai otsustusruum. Järjepideva kohtupraktika kohaselt ei ole kannatanul subjektiivset õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt RKKK määrus asjas nr 3-1-1-96-15). Eelnev tähendab aga sedagi, et isik ei saa riigilt üldjuhul nõuda mõne konkreetse sanktsiooninormi loomist. Seadusandja saab valida, kas ja millal on põhiõiguste rikkumise korral vaja kasutada karistusõiguse kui ultima ratio meetmeid. Ühinemisvabaduse kaitseks ei nõua karistusõiguslike normide kehtestamist ei Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ÜRO kodanike- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ega ka põhiseadus. EIK on tunnustanud riigi positiivset kriminaliseerimise kohustust ennekõike art-te 2 ja 3 kaitsealas, muudel juhtudel on sobiva õiguskaitsevahendi valik jäänud seadusandjale. Karistusnormi puudumise põhiseadusvastaseks tunnistamisel tuleb arvestada ka seda, et kedagi ei saa süüdi mõista teo eest, mida ei tunnistanud kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal (PS § 23 lg 1). (p 23)
|
| 3-4-1-6-17
|
Riigikohus |
06.06.2017 |
|
Riigikohtu esindaja kutsumine Vabariigi Presidendi 31. jaanuari 2007. a käskkirjaga nr 13 kinnitatud “Armuandmispalvete läbivaatamise komisjoni töökorra” alusel komisjoni koosseisu ega asjaolu, et riigikohtunik on komisjoni töös osalenud, ei anna alust põhjendatud kahtluseks, et kohtuasja lahendades ei pea riigikohtunik võimalikuks mitte igasuguse seadusega ettenähtava kohtulahendi tegemist, vaid eelistab selgelt ühte võimalikku lahendit teisele. Samuti ei tee kohtunik otsust iseenda suhtes. Õigusemõistmine mitte üksnes ei pea olema aus ja õiglane, vaid sellisena ka näima. See tähendab, et kohtuniku taandamiseks pole tema tegelik erapoolikus või eelarvamuslikkus vajalik – piisab, kui selles osas tõusetuvad põhjendatud kahtlused. Põhjendatuks saab kahtlust lugeda aga vaid siis, kui seda kinnitavad objektiivsed asjaolud. (p 4-5)
Kohtuniku kuulumine teise võimuharu juures asuvasse nõuandvasse organisse pole vastuolus PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe põhimõttega. Ka prokuröri kuulumine komisjoni pole selle põhimõttega vastuolus. (p 35)
|
| 3-1-1-62-16
|
Riigikohus |
05.06.2017 |
|
Kuigi KrMS § 403 lg 4 ei nimeta sundravil viibivat isikut otsesõnu nende isikute hulgas, kelle taotluse alusel võib kohus lõpetada ravi kohaldamise, ei tähenda see siiski seda, et see säte välistab sundravil viibiva isiku õiguse pöörduda kohtusse ravi lõpetamise taotlusega. Kehtiv menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. (p-d 34 ja 38)
Psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik kasutab KrMS §-st 395 tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku 16. peatükis (KrMS §-d 393–403) sätestatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses, sh ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise menetluses (KrMS § 403), kahtlustatava (KrMS § 34) ja süüdistatava (KrMS § 35) õiguseid, kui seda võimaldab tema vaimne seisund. Nii on ravile allutatud isikul muu hulgas KrMS § 34 lg 1 p 3 kohaselt õigus kaitsja abile. Enamgi veel, kaitsja osavõtt kogu sundravi lõpetamise menetlusest on KrMS § 403 lg 5 alusel kohustuslik. Ka KrMS § 45 lg 2 p st 2 tuleneb, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest on kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud. (p 35)
Juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi. (P 36) Enamgi veel – kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. (p 37)
Kuigi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise otsustamisel ei kontrolli kohus sundravi kohaldamise eelduseid, peab ta hindama seda, kas ravile allutatud isiku puhul esinevad jätkuvalt sundravi kohaldamise alused. Juhul, kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada. (p 39)
Kui kohtuasja materjalide põhjal ei saa usaldusväärselt otsustada ravile allutatud isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse üle, tekib kahtlus tema ravi jätkamise vajaduses. Olukorras, kus kohtul tekib psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluses põhjendatud kahtlus, kas ravialune on ravi mõjul tervenenud või on selle mõjutusvahendi kohaldamise vajadus ära langenud, peab kohus tekkinud kahtluse kõrvaldama. Sundravi kohaldamise lõpetamist otsustades võib kohus KrMS § 403 lg 5 kolmanda lause kohaselt kaasata vajaduse korral muid isikuid või määrata ekspertiisi. Muu hulgas võib kohus kaasata menetlusse ravile allutatud isiku arstlikku komisjoni kuulunud psühhiaatri(d) või määrata omal algatusel või kohtumenetluse poole taotluse alusel kohtupsühhiaatriaekspertiisi isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse väljaselgitamiseks. (p 40)
Kehtiv menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. (p-d 34 ja 38)
Juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi. (p 36) Enamgi veel – kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. (p 37)
|
| 3-4-1-11-16
|
Riigikohus |
16.05.2017 |
|
|
| 3-4-1-17-16
|
Riigikohus |
11.05.2017 |
|
|
| 3-4-1-4-17
|
Riigikohus |
11.05.2017 |
|
Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtulahendite põhiseaduspärasust ei hinda ning põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale (vt nt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-19-08). (p 16)
Kohtul on kohustus ka omal algatusel (ex officio) kontrollida kõikide asjassepuutuvate normide, sh kohaldatavate menetlusnormide vastavust põhiseadusele isegi siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-56-13). Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esita määruses põhjendusi vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kaebuses esitatud väiteid (vt RKPJK määrused asjades nr 3-4-1-21-11 ja 3-4-1-14-16). (p 19)
Kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RPKJK määrus asjas nr 3-4-1-14-16). (p 15)
Kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RPKJK määrus asjas nr 3-4-1-14-16). (p 15)
Kohtul on kohustus ka omal algatusel (ex officio) kontrollida kõikide asjassepuutuvate normide, sh kohaldatavate menetlusnormide vastavust põhiseadusele isegi siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-56-13). Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esita määruses põhjendusi vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kaebuses esitatud väiteid (vt RKPJK määrused asjades nr 3-4-1-21-11 ja 3-4-1-14-16). (p 19)
|
| 3-4-1-15-16
|
Riigikohus |
29.03.2017 |
|
PS § 32 lg 2 kohaselt on omandipõhiõigus lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis ei piira seadusandjat avalik-õigusliku rahalise kohustuse eesmärkide määratlemisel, kui need eesmärgid on põhiseadusega kooskõlas. Ka PS §-st 113 ei tulene seadusandjale piiranguid avalik-õiguslike rahaliste kohustuste eesmärkide määratlemisel. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse võib kehtestada mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Maksuintressi kui spetsiifilise olemusega avalik-õigusliku rahalise kohustuse eesmärgid peavad olema kooskõlas intressi olemusega. Seadusandja ei saa omistada maksuintressile eesmärke, mis muudaksid selle põhimõtteliselt teist liiki rahaliseks kohustuseks, nt maksuks, lõivuks või trahviks. (p 106-107)
Oma varaliste huvide kaitsmine peab tagama riigile tasu õigeaegselt maksmata maksusumma kasutamise eest maksukohustuslase poolt ja viivitamisega tekitatud võimaliku kahju hüvitamise. Selles osas sarnaneb maksuintress võlasuhetes rakendatavale intressile. Eesmärgi täitmisega saavutatakse ühtlasi, et maksukohustuslasel ei teki maksu tähtaegsest tasumata jätmisest likviidsuseelist võrreldes oma maksukohustusi õiguspäraselt täitvate isikutega. Samas peab intress motiveerima maksumaksjat oma kohustusi õigel ajal täitma. Seega sarnaneb maksuintress oma eesmärkidelt nii eraõiguslikes suhetes rakendatavale intressile, mille näeb ette VÕS § 94, kui ka eraõiguslikule viivitusintressile, mille näeb ette VÕS § 113 (vaata ka RKHK otsus kohtuasjas nr 3-3-1-45-10). Maksumenetluse või muu haldusmenetluse kulude hüvitamine ei ole maksuintressi eesmärgiks. MKS § 117 lg-s 1 sätestatud maksuintressi määr on põhiseadusega kooskõlas. (p-d 110-111 ja 128)
|
| 3-1-2-1-17
|
Riigikohus |
20.03.2017 |
|
See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)
Justiitsministri 25. juuni 2004. a määrusest nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ järeldub, et üldjuhul peab olema välistatud olukord, kus süüdimõistetu jätkab pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tegemist. Isegi kui kriminaalhooldusalune töö tegemist jätkab, on alus jätta mingiks perioodiks ettenähtud töötundide arvu ületavad ja enne kooskõlastamata töötunnid arvesse võtmata. Korra sätete kohaselt on vajalik tagada, et aresti või vangistuse täitmisele pööramise küsimust lahendaval maakohtu täitmiskohtunikul oleks võimalik kindlaks määrata tehtud üldkasuliku töö tunnid ja rajada enda lahend õigetele andmetele. Öelduga kooskõlas tuleb ka KarS § 69 lg 6 teisest lausest, et aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse just määruse tegemise ajaks ära tehtud töötundide arvu. Kui süüdlane või süüdimõistetu jätkaks samal ajal erakorralise ettekande arutamisega üldkasuliku töö tegemist, tehes seda kriminaalhooldusametniku nõusolekul, võib tekkida olukord, kus kohtul pole võimalik määruses osa tehtud üldkasuliku töö tunde arvesse võtta ja kohtulahend, millega pööratakse arest või vangistus täitmisele, osutub juba tegemise hetkest ebaõigeks. (p 16-17)
Kui süüdimõistetul võimaldatakse pärast erakorralise ettekande esitamist jätkata üldkasuliku töö tegemist ka korras ettenägemata juhtudel, ei saa lugeda ka karistuse eesmärke täidetuks. Sisuliselt otsustaks kohtuotsusega määratud kohustused täitmata jätnud süüdimõistetu selle üle, millal ja missugustel tingimustel ta üldkasulikku tööd teeb. Kõigi töötundide ärategemisel tuleks need arvata kantud karistusaja hulka vaatamata asjaolule, et isik rikkus varem töö tegemise tingimusi. Järelikult on tähtis, et kriminaalhooldusametnik lubaks pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tunde teha vaid korras ette nähtud erandlikel juhtudel, s.t jaotuskava olemasolu korral selles toodud mahus. (p 18)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
Teistmise alused on sätestatud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 10)
See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)
KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt RKKKo nr 3-1-2-1-12, p 9). (p 11)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Korduva karistamise keelu rikkumiseks peetakse näiteks olukorda, kus isikut on varem sama teo eest karistatud väärteomenetluses või distsiplinaarkorras või kui isiku suhtes on rahatrahvi tasumata jätmise eest kohaldatud asendusaresti ja rahatrahvi tasumata jätmise eest kaalutakse uuesti asendusaresti kohaldamist (vt RKKKo nr 3-1-2-4-06, p 7, nr 3-1-1-15-13, p 12 ja 3-1-2-5-04, p 8). (p 20)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
|
| 3-3-1-48-16
|
Riigikohus |
21.02.2017 |
|
PS § 157 lg 2 lubab omavalitsusüksusel kehtestada üksnes makse, mille seadusandja on maksuseaduses sätestanud, küll aga on tal õigus otsustada, kas vastav maks kehtestada või mitte. PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue ei ammendu üksnes maksu nimetamisega MKS-s. MKS-s peavad olema sätestatud kohaliku maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud. Seetõttu lubab PS § 157 lg 2 kohaliku maksu määra jätta KOV volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. MKS-s ei pea olema sätestatud kohaliku maksu tasumise kord ja tähtpäev ega maksuvabastus. (p-d 46-50)
Reklaamimaksu objektiks oleva reklaami mõiste on määratletud reklaamiseaduses ja KOV üksus ei või maksustada reklaamina objekti, mida reklaamiseadus reklaamina ei käsita (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-16). (p 54)
PS ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi. (p 59)
Kui ettevõte ei vaidlustanud maksuotsuseid ega esitanud tagastusnõuet maksuotsuse vaidlustamise tähtaja jooksul, välistab MKS § 101 lg 2 selle ettevõtte tagastusnõude ja kassatsioonkaebuse rahuldamise tema osas, sõltumata KoMS § 10 lg 4 kehtivusest. (p 35)
PS süstemaatiline tõlgendamine räägib selle kasuks, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2 sätestatust. PS § 113 paikneb PS VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub PS XIV peatükis, mis sätestab KOV põhiseaduslikud alused. PS konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi. (p 43)
PS § 157 lg 2 lubab omavalitsusüksusel kehtestada üksnes makse, mille seadusandja on maksuseaduses sätestanud, küll aga on tal õigus otsustada, kas vastav maks kehtestada või mitte. PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue ei ammendu üksnes maksu nimetamisega MKS-s. MKS-s peavad olema sätestatud kohaliku maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud. Seetõttu lubab PS § 157 lg 2 kohaliku maksu määra jätta KOV volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. MKS-s ei pea olema sätestatud kohaliku maksu tasumise kord ja tähtpäev ega maksuvabastus. (p-d 46-50)
PS ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi. (p 59)
PS süstemaatiline tõlgendamine räägib selle kasuks, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2 sätestatust. PS § 113 paikneb PS VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub PS XIV peatükis, mis sätestab KOV põhiseaduslikud alused. PS konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi. (p 43)
|
| 3-2-1-154-16
|
Riigikohus |
08.02.2017 |
|
TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam viis (vt RKTKo nr 3-2-1-75-14, p 70). Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtu poolt on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Juhul, kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil koos kirjeldava ja põhjendava osaga (vt RKTKm nr 3-2-1-48-14, p 14). (p 19)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477^1 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477^1 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477^1 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)
Vt RKÜKo nr 3-2-1-75-14, p 62-63. (p 17)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477^1 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 477^1 lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15)
Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 477^1 lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15)
TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15)
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 477^1 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
|
| 3-4-1-3-16
|
Riigikohus |
20.12.2016 |
|
PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87)
PS §-st 158 tuleneb riigi täitevvõimu kohustus kuulata ära kohaliku omavalitsuse üksuse organi arvamus, mitte kohustus välja selgitada elanike arvamus. Ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ei nõua kohalike elanike arvamuse ärakuulamist. (p 136)
PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87)
PS § 2 lõikest 2 tuleneb seadusandja avar otsustusruum kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse kehtestamiseks ja selle muutmiseks. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on teatud avalike ülesannete täitmine inimestele võimalikult lähedal. Kuigi kohaliku omavalitsuse üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, ei ole nad põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt nt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-30-15, punkt 29). (p 89)
Seadusandjal on õigus panna kohalikule omavalitsusele riiklikke kohustusi, järgides PS § 154 lõike 2 teise lause nõudeid. Põhiseadus ei nõua, et kohalik omavalitsus peab ette teadma, milliseid riiklikke kohustusi talle tulevikus pannakse. Selliseid kohustusi võib riik kohalikule omavalitsusele panna seaduse alusel ka ühepoolselt. Avaliku teenuse kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete nõuete puudumist ei saa riigivõimule ette heita abstraktselt ja tulevikku suunatult. (p 125-126)
Olukord, kus omavalitsusüksus peab riiklike kohustuste täitmiseks leidma raha kohalike ülesannete arvel või tegema valiku, milliseid kohustusi täita, on PS § 154 lõike 2 teise lausega vastuolus (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). HRS § 24 lõike 1 teine lause on osas, milles näeb ette, et Vabariigi Valitsuse algatatud halduskorralduse muutmisega seotud kulud kaetakse mitte rohkem kui 100 000 euro ulatuses, vastuolus PS § 154 lõike 2 teises lauses sätestatud finantstagatisega. Ei saa välistada, et Vabariigi Valitsuse algatatud haldusterritoriaalse korralduse muutmisel on kulud suuremad kui 100 000 eurot. PS § 154 lõike 2 teisest lausest tulenev finantstagatis on sätestatud reeglina, mida on rikutud juhul, kui kohalikule omavalitsusele seadusega pandud riikliku ülesande täitmisega seotud kulusid ei kaeta riigieelarvest, sh kui neid kaetakse üksnes osaliselt. (p-d 185, 192, 194, 195)
Riigikohus on pädev läbi vaatama selliseid kohaliku omavalitsuse volikogu PSJKS § 7 alusel esitatud taotlusi, mille esitamise on volikogu otsustanud häälteenamusega (KOKS § 45 lõike 5 teine lause). Selle nõude eesmärk on anda otsusele pöörduda Riigikohtusse tavapärasest kõrgema häälteenamuse kaudu tugevam legitimatsioon, mis peab välistama põhjendamatud pöördumised ja kindlustama, et volikogu tahe pöörduda Riigikohtusse on kujunenud vabalt ning täie teadmise juures langetatava otsuse sisust. See demokraatiaprintsiibist tulenev eeldus peab ühtlasi tagama, et põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusest ei kujune poliitilise võitluse instrument. (p-d 76 a 79)
PSJKS § 8 lõikes 1 ette nähtud nõue on kehtestatud tagamaks, et volikogu otsustaks nõuetekohasel hääletamisel taotluse sisu üle ega piirduks üldsõnalise volitusega Riigikohtusse pöörduda. Vältimaks vaidlusi selle üle, kas volikogu taotluse lõpptekst vastab volikogu etteulatuvalt antud volituses sisalduvale tahtele, peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumise otsustamiseks volikogu hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle. (p 80-81)
PSJKS § 8 lõikes 1 ette nähtud nõue on kehtestatud tagamaks, et volikogu otsustaks nõuetekohasel hääletamisel taotluse sisu üle ega piirduks üldsõnalise volitusega Riigikohtusse pöörduda. Vältimaks vaidlusi selle üle, kas volikogu taotluse lõpptekst vastab volikogu etteulatuvalt antud volituses sisalduvale tahtele, peab PSJKS § 7 alusel kohtusse pöördumise otsustamiseks volikogu hääletama Riigikohtule esitatava taotluse lõppteksti üle. (p 80-81)
Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses (PS § 104 lg 1) ei ole ette nähtud nõuet koostada eelnõu ettevalmistamise menetluses väljatöötamiskavatsus. HÕNTE on täitevvõimu enesekorraldusõiguse alusel antud õigusakt, mille eesmärk on õigusloome protsessi parem korraldamine täidesaatva riigivõimu asutustes muu hulgas Vabariigi Valitsuse algatatavate seaduseelnõude osas. HÕNTE ülesanne on seega täidesaatva riigivõimu asutuste omavahelise õigusloometegevuse ühtlustamine enne kui eelnõu esitatakse Vabariigi Valitsusele arutamiseks. Kuna HÕNTE kehtestamine pole osa PS-s ette nähtud seadusandlikust protseduurist, siis ei mõjuta HÕNTE-s kehtestatud nõuded PS § 87 p-s 4 sätestatud pädevust esitada Riigikogule seaduseelnõusid. (p 110)
Kuivõrd PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi, siis ei saa kohalik omavalitsus olla ise põhiõiguste kandja, vaid nende adressaat (vt RKPJK otsused asjades nr 3-4-1-13-09 ja nr 3-3-1-43-10). (p 90)
Põhiõiguste ja vabaduste tagamine on PS § 14 järgi ka kohaliku omavalitsuse kohustus. Juhul kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). (p 118)
PS § 2 lõikest 2 tuleneb seadusandja avar otsustusruum kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalse korralduse kehtestamiseks ja selle muutmiseks. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on teatud avalike ülesannete täitmine inimestele võimalikult lähedal. Kuigi kohaliku omavalitsuse üksused eksisteerivad küll avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, ei ole nad põhiseaduse kohaselt mõeldud olema "riigid riigis" (vt nt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-30-15, punkt 29). (p 89)
Territooriumi haldusjaotus PS § 2 lõike 2 tähenduses hõlmab ka kohaliku omavalitsuse territoriaalse korralduse. Nõue otsustada haldusjaotus seadusega peab ühtlasi tagama kohaliku omavalitsuse autonoomia. Kolleegium leiab, et seadusandja on haldusreformi seaduses sätestanud reformi eesmärgi, alused ja menetluse. Seejuures on seadusandja näinud ette võimaluse, et omavalitsusüksuste haldusterritoriaalse korralduse muutmise otsustab Vabariigi Valitsus, andes Vabariigi Valitsusele seejuures kaalumisõiguse. (p 112)
PS § 2 lõike 2 ja § 3 lõike 1 kohaselt on kohalike omavalitsuste võimekuse aluspõhimõtete kehtestamine selline oluline riigielu küsimus, mille üle on pädev otsustama vaid Riigikogu. Seetõttu ei ole põhjust kahelda vähemalt 5000 elanikuga omavalitsusüksuste moodustamise põhiseaduspärasuses. (p 120)
PS § 154 lõige 1 ega § 158 ei sisalda keeldu muuta omavalitsusüksuste piire, sh lõpetada mõne kohaliku omavalitsuse õigussubjektsus tingimusel, et seejuures ei kao Eesti õiguskorrast kohaliku omavalitsuse instituut. Nimetatud sätetest nende koosmõjus tuleneb riigivõimule keeld toimida kohaliku omavalitsuse haldusterritoriaalset korraldust muutes üksiku kohaliku omavalitsusüksuse suhtes meelevaldselt. Meelevaldsuse keeld kujutab endast PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud riigivõimu meelevaldse teostamise üldise keelu konkretiseeringut konkreetse kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes ning väljendab sellisena kohaliku omavalitsuse tagatist PSJKS § 7 tähenduses. (p 87)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenev parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte nõuab, et demokraatlikus riigis peab olulised küsimused otsustama seadusandja. PS ei keela seadusandja pädevuses olevate küsimuste delegeerimist täitevvõimule, kui seaduses on piisavalt määratletud täitevvõimu tegutsemise alused ja tingimused, et välistada täitevvõimu omavoli. (p 111)
PS § 2 lõike 2 ja § 3 lõike 1 kohaselt on kohalike omavalitsuste võimekuse aluspõhimõtete kehtestamine selline oluline riigielu küsimus, mille üle on pädev otsustama vaid Riigikogu. Seetõttu ei ole põhjust kahelda vähemalt 5000 elanikuga omavalitsusüksuste moodustamise põhiseaduspärasuses. (p 120)
|
| 3-4-1-2-16
|
Riigikohus |
16.11.2016 |
|
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus.(p 81)
Põhiõigust perekonnaelu puutumatusele võib seadusega piirata juhul, kui piirangu kehtestamisel on lisaks eesmärgi legitiimsusele järgitud PS §-s 11 sisalduvat proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel: kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajaduse korral ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. (p 98)
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. PS § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest põhiseaduse sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja. (p 119)
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 81)
Vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld riivab PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele. (p 93) Tegemist on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata PS § 26 teises lauses loetletud põhjustel. (p 96) Vahistatu pikaajalise kohtumise keeld teenib ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärki, mis on PS § 26 teises lauses loetletud eesmärkidest, ennekõike kuriteo tõkestamise eesmärgist hõlmatud. (p 97)
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. PS § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest PS sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja. (p 119)
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. Põhiseaduse § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest PS sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja (p 119).
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 81) Kohtuasjas saab kolleegium kontrollida üksnes konkreetsete kaebajate suhtes kehtiva keelu põhiseaduspärasust. (p 85)
Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk sätte põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 89) Taotluste rahuldamist takistas esmalt VangS § 94 lõige 5, mis välistab vahistatutele pikaajalise kokkusaamise võimaluse. Samas ei saaks ka nimetatud sätte põhiseadusvastasuse korral kohus otsustada teisiti. Kaebuste rahuldamist takistas õiguskorras lisaks ka sellise normi puudumine, mis annaks vahistatute pikaajalise kokkusaamise õiguse. (p 91)
|
| 3-3-1-84-15
|
Riigikohus |
10.06.2016 |
|
Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel on käsitatav põhiõigusena. (p 21)
IKS § 20 lg 1 p 4 laiendav tõlgendamine, mis toob kaasa isiku õiguse tutvuda isikuandmetega olulise kitsendamise, ei ole põhjendatud. Sätte sõnastusest saab järeldada, et säte on kohaldatav eeldusel, et toimub konkreetne kriminaalmenetlus, mitte seoses tulevikus tekkida võivate menetlustega. IKS § 20 vajaks siiski täpsustamist ning seda ka teise lõike neljandas punktis märgitu valguses. (p 24)
Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on AvTS § 3 lg 1 tähenduses avalik teave. Sellisele teabele juurdepääsu alused ja piirangud kehtestab eriseadusena IKS. Teistsugust lahendust ei tingi ka AvTS § 39 lg-s 1 sätestatu. (p 18-19)
Põhjendatud menetluskulud ei saa üldjuhul olla apellatsiooniastmes suuremad kui esimese astme kohtus ega kassatsiooniastmes suuremad menetluskulud kui apellatsiooniastmes (vt RKHK 3-3-1-5-15; 3-3-1-46-14). Kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega (vt RKHK 3-3-1-82-14). (p 31)
Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on AvTS § 3 lg 1 tähenduses avalik teave. Sellisele teabele juurdepääsu alused ja piirangud kehtestab eriseadusena IKS. Teistsugust lahendust ei tingi ka AvTS § 39 lg-s 1 sätestatu. (p 18-19)
Andmesubjektile juurdepääsu võimaldamine lõpetatud kriminaalmenetluses tema kohta kogutud isikuandmetele ei ole olemuslikult kriminaalmenetluslik menetlustoiming. See ei ole suunatud toimepandud kuriteo avastamisele, tõendusteabe kogumisele ega kohtumenetluseks muude tingimuste loomisele. Samuti ei moodusta see toiming kriminaalmenetlusega ühtset tervikut, ei saa seda menetlust enam mõjutada ega ole seotud kriminaalmenetluses tehtud lahendi täitmisele pööramisega (vt ka RKKK 3-1-1-116-04). Parema õigusselguse eesmärgil võiks kriminaaltoimikuga, sh pärast arhiveerimist, tutvumise kord olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s. (p-d 20 ja 26)
IKS § 20 lg 1 p 4 laiendav tõlgendamine, mis toob kaasa isiku õiguse tutvuda isikuandmetega olulise kitsendamise, ei ole põhjendatud. Sätte sõnastusest saab järeldada, et säte on kohaldatav eeldusel, et toimub konkreetne kriminaalmenetlus, mitte seoses tulevikus tekkida võivate menetlustega. IKS § 20 vajaks siiski täpsustamist ning seda ka teise lõike neljandas punktis märgitu valguses. (p 24)
|
| 3-2-1-40-15
|
Riigikohus |
26.04.2016 |
|
PSJKS § 3 lg 3 teisest lausest koosmõjus PSJKS § 2 p-ga 1 tuleneb, et põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustatud akt peab oma õiguslikult olemuselt olema õigustloov. Kui vaidlustatud akt on sisult haldusakt, ei saa üldkogu selle põhiseaduspärasust kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse korras (vt mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. novembri 2010. a määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 64) . Kuna tegemist on õigustloova aktiga, on selle põhiseaduspärasuse hindamine PSJKS § 2 p 1 mõttes Riigikohtu pädevuses. (p 27, 32)
Tasude ja kulude kord on konkreetsusastmelt lähedane õigustloovale aktile, puudutades (menetlusseadustike kaudu) abstraktse isikute ringi õigusi ja kohustusi. Kuna õigustloovale aktile omaselt on korra adressaatide ring avatud, pole tegemist üldkorraldusega. (p 29-31)
Asjassepuutuvad on ka need sätted, mis on vaidlustatud normiga tihedalt seotud ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-18-07, p 20). Tasude ja kulude korra vaidlusalused punktid on tihedalt seotud nende kehtestamise aluseks oleva volitusnormiga. Seetõttu on sellisel juhul asjassepuutuv ka RÕS § 21 lg 3 osas, mis volitab advokatuuri juhatust kohtuasjas kohaldamisele kuuluvaid norme sätestama. (p 36)
Kui küsimuse all on volitusnormi põhiseaduspärasus ja on alust kahelda selle normi alusel antud korra põhiseadusele vastavuses rohkemas kui ühes konkreetses asjas, saab õiguskorra efektiivse kaitse põhimõttest juhindudes kogu volitusnormi ning selle alusel antud korra formaalset põhiseaduspärasust kontrollida tervikuna. (p 38)
Kuna volitusnormi põhiseaduse vastasuse korral põhiseaduse vastased ka selle alusel antud aktid ning vajadusest vältida potentsiaalseid, käesolevas kohtuasjas lahendatuga sarnaseid vaidlusi formaalselt põhiseadusevastase volitusnormi alusel antud (juba kehtetute) kordade põhiseaduspärasuse üle, tuleb põhiseaduse vastaseks tunnistada ka kõik muud põhiseadusvastase volitusnormi alusel selle kehtimisest saati antud korrad. (p 62)
Riigi õigusabi osutava advokaadi sõidukulude tõendamine ja hüvitamine ei kuulu riigi põhikorra seisukohast olulisimate riigielu küsimuste hulka. Erinevalt lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piiri seadmisest, mille tema olulisuse tõttu peab otsustama Riigikogu koosseisu häälteenamusega (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-153-13, p-d 72−74), ei ole riigi õigusabi osutava advokaadi sõidukulude tõendamine ja hüvitamine selliseks küsimuseks, mida peaks reguleerima Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Teisisõnu ei kuulu see olemuslikult PS § 104 lg 2 p 14 reguleerimisalasse. PS § 104 lg 2 p 14 kohaldamisala põhjendamatu laiendamine mis tahes materiaalselt mõistetud kohtumenetluse normidele ning selle kaudu nende normide kehtestamiseks kõrgendatud häälteenamuse nõudmine võib viia PS §-s 73 sätestatu ning seega põhiseadusandja tahte eiramiseni. (p 45-46)
Formaalse põhiseaduspärasuse nõude järgi peab põhiõigusi piirav õigustloov akt vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (Riigikohtu üldkogu 1. juuli 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-20-15, p 44). Akt vastab praegusel juhul pädevusnõudele juhul, kui advokatuuri juhatus kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgan on põhiseaduse kohaselt pädev andma õigustloovaid akte. (p 40-41)
Parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõtte kohaselt ei saa seda, mida põhiseaduse järgi on kohustatud tegema seadusandja, edasi delegeerida täitevvõimule (vt Riigikohtu järjekindel praktika alates põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. jaanuari 1994. a otsusest asjas nr III-4/A-1/94). (p 53)
Nii nagu seadusandja tohib delegeerida täitevvõimule üksnes seda, mida põhiseaduse kohaselt ei pea tegema tema ise, tohib seadusandja ka normiloomefunktsiooni delegeerimisel põhiseaduses nimetamata organile üle anda üksnes nende küsimuste reguleerimise, mida põhiseaduse kohaselt ei pea otsustama parlament ise või näiteks Vabariigi Valitsus. (p 53)
Tasude ja kulude korras sätestatud ulatuses isikute põhiõiguste piirangute üle otsustamine on niisuguseks oluliseks küsimuseks, mida ei tohi reguleerida advokatuur. Teisisõnu ei ole seadusandja tasude ja kulude korra kehtestamise delegeerimisel advokatuurile järginud olulisuse põhimõtet, mida tuleb mõista printsiibina, mis reserveerib teatud küsimuste otsustamise demokraatlikult enam legitimeeritud riigiorganile, s.o kas seadusandjale enesele või Vabariigi Valitsusele või ministrile (tinglikult: otsese riigivõimu reservatsioon). See printsiip tuleneb PS § 3 lg 1 esimesest lausest. (vrd Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-86-07, p 21). (p 54, 57)
Ei saa välistada, et mingitel tingimustel võib normiloome osaline, asjaomase valdkonnaga piirduv delegeerimine põhiseaduses nimetamata organile, sh advokatuuri juhatusele, olla põhiseaduse mõttes lubatav. Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule üle antud ülesannete täitmisega võib kaasneda õigus otsustada sellesse kompetentsi kuuluvate küsimuste üle seaduste alusel iseseisvalt, mh andes selleks vajalikke üldkohustuslikke käitumiseeskirju (p 52).
PS § 104 lg 2 p-s 14 sätestatud erandi sisustamisel ei tohi seda tõlgendada viisil, mis kitsendab liigselt Riigikogu PS §-s 73 sätestatud pädevust otsustada oma aktide vastuvõtmine üldjuhul poolthäälte enamusega. PS § 104 lg 2 p 14 kohaldamisala põhjendamatu laiendamine mis tahes materiaalselt mõistetud kohtumenetluse normidele ning selle kaudu nende normide kehtestamiseks kõrgendatud häälteenamuse nõudmine võib viia PS §-s 73 sätestatu ning seega põhiseadusandja tahte eiramiseni. (p 46)
Kui otsus jõustuks tervikuna selle kuulutamisest, ei oleks enam võimalik määrata riigi õigusabi tasusid ja kulusid ning riigi õigusabi tasude maksmisel ja kulude hüvitamisel tekiks vastava korra puudumise tõttu ebaselgus. Samuti võib korra puudumine kaasa tuua olukorra, kus õigusabi tasusid hakatakse nõudma lepingulistele esindajatele makstava turuhinna alusel. Selleks, et vältida ebaselgust ajavahemikul, mis kulub pädeval organil põhiseaduse nõuetele vastava regulatsiooni kehtestamiseks, võib lükata otsuse jõustumise osaliselt edasi. (p 63, 64 ja 66)
|
| 3-3-1-35-15
|
Riigikohus |
12.04.2016 |
|
HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang võib põhjustada olukorra, kus isikud on sunnitud valima kohtusse pöördumise ja hädavajalikus ulatuses toidu, ravimite või hügieenitarvete ostmise vahel (vt RKHK 16. novembri 2015 määrus asjas nr 3-3-1-35-15). Olukord, kus isik peab valima enda inimväärikuse tagamiseks vajalike kulutuste tegemise ja oma õiguste kohtuliku kaitse vahel, annab tunnistust sellest, et menetlusabi regulatsioon ei võimalda aidata kõiki isikuid, keda see on mõeldud abistama. (p 26)
Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. Kui menetlusabi andmine on välistatud, ent isikul puuduvad tegelikult vahendid ettenähtud riigilõivu tasumiseks, ei ole kohtusse pöördumine pelgalt raskendatud, vaid isik on sellest võimalusest täielikult ilma jäetud. Samuti jäävad selle tagajärjel kaitseta need õigused, mille kaitseks isik soovib kohtusse pöörduda. (p 41)
Selleks, et riigilõiv ei oleks kohtulikku kaitset väljasuretav, peab menetlusabi välistama olukorra, kus edulootusega kohtusse pöörduja õigused jäävad kohtuliku kaitseta üksnes isiku majandusliku seisundi tõttu. (p 42)
Kui isikul puuduvad säästud ja hõlpsasti võõrandatav vara ning kogu tema sissetulek pärast HKMS § 112 lg 1 p-s 1 lubatud mahaarvamiste tegemist kulub hädavajalikus ulatuses toidule, ravimitele, riietele ja hügieenivahenditele, puuduvad isikul tegelikult rahalised vahendid menetluskulude kandmiseks või peaks isik menetluskulude kandmiseks jätma rahuldamata enda või oma ülalpeetavate esmavajadused. Mõlemad tagajärjed oleksid liiga rasked, et neid saaks õigustada huvi säästa mõnevõrra õigusemõistmiseks kuluvaid riigieelarve vahendeid. (p 43)
Riigilõivude puhul väljendub menetlusökonoomia selles, et riik suunab isikuid mitte esitama põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi, mille menetlemine võib põhjustada kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda tõhusat kohtulikku kaitset mõistliku aja jooksul (vt RKÜK 12. aprilli 2011 otsus asjas nr 3-2-1-62-10). Kuna riigilõivude ja menetlusabi õigusraamistikud on teineteisega lahutamatult seotud, väljendub menetlusökonoomia samuti ka menetlusabi piirangute puhul. (p 33)
Kulude kandmisest osavõtu põhimõte on halduskohtumenetluses piiratud, sest lisaks isiku subjektiivsete õiguste kaitsele on halduskohtute ülesandeks täidesaatva riigivõimu tasakaalustamine (vt RKÜK 29. novembri 2011 otsus asjas nr 3-3-1-22-11; 22. novembri 2011 otsus asjas nr 3-3-1-33-11). Olukorras, kus riigivõim võib avalikes huvides isikute õigustesse sekkuda, tuleb valdavalt avalike vahendite arvelt kanda ka sekkumise õiguspärasuse kontrollimiseks vajalikud kulud. (p 35)
Ei ole mõistlik vaielda eraldi iga HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatu kulutuse üle sel alusel, kas sellise kulutusega peaks arvestama menetlusabi andmise otsustamise käigus taotleja sissetuleku hindamisel. See oleks vastuolus põhiseaduslikkuse järelevalve efektiivsuse põhimõttega. See tooks ühtlasi kaasa õigusselgusetuse HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduspärasuse suhtes selles osas, milles see ei võimalda kohtul tulust maha arvata muid sättes nimetamata vältimatuid kulutusi (vt RKÜK 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10). HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetamata vältimatuteks kulutusteks võib lugeda Riigikohtu halduskolleegiumi 16. novembri 2015. a määruses nimetatud kulutusi toidule, ravimitele ja hügieenitarvetele, aga ka muid inimväärikuse tagamiseks vajalikke kulutusi. (p 23)
Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. (p 41)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatakse normid üldjuhul tagasiulatuvalt kehtetuks, kuid Riigikohus võib otsuse tagasiulatuvat mõju piirata muuhulgas PS §-st 10 tulenevast õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt (vt nt RKÜK 10. märtsi 2008 otsus kohtuasjas nr 3-3-2-1-07; RKPJK 17. aprilli 2012 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-11). HKMS § 112 lg 1 p 1 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine põhjustaks HKMS § 240 lg 2 p 7 alusel varasemate menetlusabi taotluste kohta tehtud lahendite rohkearvulise teistmise. Teistmisavalduste rahuldamisel tuleks uuesti lahendada ka avaldused, mis menetlusabi mitteandmise tõttu jäid läbi vaatamata. Sellest tingitud halduskohtute täiendav töökoormus võib põhjustada halduskohtute suutmatuse pakkuda mõistliku aja jooksul tõhusat kohtulikku kaitset muudes haldusasjades. Arvestades res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõtte olulisust, ei oleks avalduste uuesti menetlemine sellises mahus kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. (p 47)
|
| 3-3-1-67-15
|
Riigikohus |
11.04.2016 |
|
KOKS § 54^1 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et sõnaga "võib" antakse volikogule kaalutlusõigus, kas hüvitis määrata või jätta määramata, ning sõnaga "kuni" seatakse hüvitise suurusele ülempiir, mida kohalik omavalitsus enda määruse või otsusega ei tohi ületada. Hüvitise ülemmäärad on seadusega diferentseeritud sõltuvalt sellest, kui kaua isik oli ametis. (p 41)
Vallavanemana tegelikult töötatud aja arvesse võtmata jätmine võib KOKS § 54^1 lg 1 p-s 1 sätestatud hüvitise määramisel kaasa tuua kaalutlusvea, hoolimata sellest, et ka rohkem kui kaheksa aastat ametis olnud vallavanemale lubab see säte hüvitiseks määrata kahe kuu ametipalga. (p 52)
Kui vaidlus ei välju valla põhitegevuse raamidest, ei saa Riigikohtu praktikast tulenevalt haldusorgani välise õigusabi kulusid kaebajalt välja mõista (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). (p 55)
Volikogu poolt valitavatele isikutele ametist vabastamisel makstava hüvitise õiguslik reguleerimine on kohaliku elu küsimus ning sama küsimuse teistsugune reguleerimine seadusega riivab seetõttu PS § 154 lg-t 1, milles sätestatakse kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus. Seadus annab volikogu uuele koosseisule otsustusruumi iga üksiku juhtumi puhul kaaluda, kas ja kui suur hüvitis määrata. Seega välistab seadus Kose Vallavolikogu 21. augusti 1997. a määrusega nr 2 "Vallaametnike sotsiaalsed garantiid" kinnitatud "Kose vallaametnike sotsiaalsete garantiide rakendamise korra" punkti 2.1, millega kirjutatakse hüvitise suurus volikogu uuele koosseisule jäigalt ette, kohaldamise. Seadusega võib võtta kohalikult omavalitsuselt õiguse kehtestada kaalutlusõigust mittevõimaldav hüvitise regulatsioon ning sätestada selle asemel hüvitise määramise kaalutlusõiguse alusel ning hüvitise ülemmäärad. Selline regulatsioon teenib avaliku ressursi otstarbeka kasutamise eesmärki ning ühelt poolt välistab selle, et volikogu eelmine koosseis kehtestab järgmise jaoks ülemäärase rahalise kohustuse enda poolt ametisse valitud või nimetatud isikutele hüvitise määramisel. Teiselt poolt annab seadus volikogu järgmisele koosseisule võimaluse hinnata hüvitise suuruse kindlaksmääramisel volituste tähtaja lõppemise tõttu ametist lahkunud isiku panust ning otsustada hüvitise suuruse üle, võttes arvesse hüvitise määramise aja rahalisi võimalusi. (p 42)
Määrusega nr 2 kinnitatud korra punkt 2.1 on alates KOKS § 54^1 lg 1 jõustumisest – 15. oktoobrist 1999 – läinud vastuollu PS § 154 lg-ga 1, mis nõuab, et ka kohaliku elu küsimuses antud volikogu määrus oleks kooskõlas seadusega. Vastuolu seisneb selles, et määrusega nr 2 kehtestatud korra punktiga 2.1 on volikogu uuelt koosseisult võetud kaalutlusõigus otsustamaks selle üle, kas hüvitist maksta ja kui suure hüvitise võib maksta volituste tähtaja möödumise tõttu ametist lahkunud vallavanemale. Vastuolu on samuti selles, et määrus näeb ette hüvitise ka vähemalt ühe aasta ametis olnud vallavanemale ja määrusega sätestatud hüvitise suurus ületab kaks kuni kaheksa aastat ametis olnud vallavanema puhul seadusega sätestatud hüvitise ülemmäära kaks korda. Need vastuolud ei puuduta ainult vallavanemat, vaid kõiki vallavolikogu poolt ametisse valitud või nimetatud isikuid. (p 48)
PS § 87 p 6 tähendab riigivõimu kohustust tagada mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadustega, vaid ka kohustust jälgida varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega (vt RKPJK otsused asjas nr 3-4-1-2-97 ja asjas nr 3-4-1-5-00). (p 46)
Määrusega nr 2 kinnitatud korra punkt 2.1 on alates KOKS § 54^1 lg 1 jõustumisest – 15. oktoobrist 1999 – läinud vastuollu PS § 154 lg-ga 1, mis nõuab, et ka kohaliku elu küsimuses antud volikogu määrus oleks kooskõlas seadusega. Vastuolu seisneb selles, et määrusega nr 2 kehtestatud korra punktiga 2.1 on volikogu uuelt koosseisult võetud kaalutlusõigus otsustamaks selle üle, kas hüvitist maksta ja kui suure hüvitise võib maksta volituste tähtaja möödumise tõttu ametist lahkunud vallavanemale. Vastuolu on samuti selles, et määrus näeb ette hüvitise ka vähemalt ühe aasta ametis olnud vallavanemale ja määrusega sätestatud hüvitise suurus ületab kaks kuni kaheksa aastat ametis olnud vallavanema puhul seadusega sätestatud hüvitise ülemmäära kaks korda. Need vastuolud ei puuduta ainult vallavanemat, vaid kõiki vallavolikogu poolt ametisse valitud või nimetatud isikuid. (p 48)
|
| 3-1-1-24-16
|
Riigikohus |
30.03.2016 |
|
KrMS § 385 p 4 ei võimalda isiku menetlusest kõrvaldamist määruskaebemenetluses vaidlustada, kuid kaebepiirang on põhiseaduspärane. (p 5)
Isiku kaebeõigus PS § 24 lg 5 tähenduses on tagatud võimalusega tugineda oletatavale menetlusõiguse rikkumisele apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses (KrMS § 383 lg 2). Sellega ei piirata isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. Kriminaalasja arutamine süüdistatava kohalolekuta, kui selleks ei olnud nõuetekohast õiguslikku alust, võib vastata olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele (vt nt RKKK 3-1-1-106-06, p 8.3). Jõudes apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, saab seda rikkumist korvata asja uue arutamisega tervikuna või konkreetses osas. (p 7)
Seega ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses on võimalik menetlusõiguse rikkumise tagajärgi kõrvaldada, mistõttu määruskaebemenetluse välistamine ei kahjusta pöördumatult süüdistatava õigusi. Kohtu menetlusotsustuste seaduslikkuse tagab kaudselt ka KarS §-s 311 ettenähtud sanktsioon kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise eest. (p 9)
Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)
KrMS § 385 p 4 ei võimalda isiku menetlusest kõrvaldamist määruskaebemenetluses vaidlustada, kuid kaebepiirang on põhiseaduspärane. (p 5)
Isiku kaebeõigus PS § 24 lg 5 tähenduses on tagatud võimalusega tugineda oletatavale menetlusõiguse rikkumisele apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses (KrMS § 383 lg 2). Sellega ei piirata isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. Kriminaalasja arutamine süüdistatava kohalolekuta, kui selleks ei olnud nõuetekohast õiguslikku alust, võib vastata olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele (vt nt RKKK 3-1-1-106-06, p 8.3). Jõudes apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, saab seda rikkumist korvata asja uue arutamisega tervikuna või konkreetses osas. (p 7)
Seega ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses on võimalik menetlusõiguse rikkumise tagajärgi kõrvaldada, mistõttu määruskaebemenetluse välistamine ei kahjusta pöördumatult süüdistatava õigusi. Kohtu menetlusotsustuste seaduslikkuse tagab kaudselt ka KarS §-s 311 ettenähtud sanktsioon kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise eest. (p 9)
KrMS § 267 lg 1 p 1 näeb ette, et kohtumääruse alusel võidakse eemaldada süüdistatav kohtuistungi saalist ajutiselt või kogu istungi ajaks, kui ta rikub kohtuistungi korda ega täida kohtuniku või kohtukordniku korraldust. (p 7)
Apellatsiooni- või kassatsiooniastmes süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust hinnates tuleb esmalt kontrollida, kas menetlustoiminguks esines kohane õiguslik alus. Võimaldamaks asja kaebemenetluses läbivaataval kohtul hinnata ilma süüdistatavata asja arutamise põhjendatust ja õiguspärasust, peab menetlustoimingu teinud kohus koguma tõendeid, mis puudutavad süüdistatava eemaldamise põhjuseid ja tingimusi. Kui süüdistatava kohtuistungilt kõrvaldamisel rikuti menetlusõigust, ei pruugi see siiski tingimata viia ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuseni, s.o tegemist ei ole vältimatult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 tähenduses. Lähtudes konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja põhiõiguste tagamise eesmärgist, tuleb rikkumise olulisuse hindamisel muu hulgas kaaluda, kas süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele tugineti tema osas kohtuotsuse tegemisel. Samuti näeb KrMS § 269 lg 4 ette, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib nende kuritegude arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma süüdistatava ja tema kaitsjata. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tuleb hinnata, kas kohtulik arutamine ilma konkreetse süüdistatava juuresolekuta üldse puudutas temale esitatud süüdistust või mõjutas muul viisil tema olukorda. (p 8)
KrMS § 267 lg 1 p 1 näeb ette, et kohtumääruse alusel võidakse eemaldada süüdistatav kohtuistungi saalist ajutiselt või kogu istungi ajaks, kui ta rikub kohtuistungi korda ega täida kohtuniku või kohtukordniku korraldust. (p 7)
Apellatsiooni- või kassatsiooniastmes süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust hinnates tuleb esmalt kontrollida, kas menetlustoiminguks esines kohane õiguslik alus. Võimaldamaks asja kaebemenetluses läbivaataval kohtul hinnata ilma süüdistatavata asja arutamise põhjendatust ja õiguspärasust, peab menetlustoimingu teinud kohus koguma tõendeid, mis puudutavad süüdistatava eemaldamise põhjuseid ja tingimusi. Kui süüdistatava kohtuistungilt kõrvaldamisel rikuti menetlusõigust, ei pruugi see siiski tingimata viia ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuseni, s.o tegemist ei ole vältimatult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 tähenduses. Lähtudes konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja põhiõiguste tagamise eesmärgist, tuleb rikkumise olulisuse hindamisel muu hulgas kaaluda, kas süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele tugineti tema osas kohtuotsuse tegemisel. Samuti näeb KrMS § 269 lg 4 ette, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib nende kuritegude arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma süüdistatava ja tema kaitsjata. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tuleb hinnata, kas kohtulik arutamine ilma konkreetse süüdistatava juuresolekuta üldse puudutas temale esitatud süüdistust või mõjutas muul viisil tema olukorda. (p 8)
Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)
Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)
|
| 3-2-1-146-15
|
Riigikohus |
01.02.2016 |
|
|
Facebook
Twitter