Liiklusseadus

Alates 1. juulist 2011 kehtiv liiklusseadus tunneb lisaks juhtimisõiguse peatamisele (LS § 124), äravõtmisele (LS § 125) ja kehtetuks tunnistamisele (LS § 126) ka juhtimisõiguse peatumist, mis tähendab mootorsõiduki juhtimise ajutist keelamist (LS § 124 lg 1) juhul, kui lõpeb juhiloa kehtivusaeg (LS § 124 lg 3 p 1) või kui saabub juhi järgmise tervisekontrolli tähtpäev (LS § 124 lg 3 p 2). (p 13)

Samal ajal määratleb LS § 94 lg 1 juhtimisõiguse mõiste, mille kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Eeltoodu tähendab, et juhtimisõiguse LS § 124 lg 3 p-i 1 alusel peatumine ei too kaasa juhtimisõiguse kaotamist, kuivõrd LS § 94 lg 1 ei nimeta seda nn negatiivse asjaoluna, mis välistaks isiku juhtimisõiguse. Seda põhjusel, et LS § 124 lg 1 kohaselt tingib juhtimisõiguse peatumine vaid ajutise keelamise, mida on juba keeleliselt raske samastada juhtimisõiguse äravõtmise või kehtetuks tunnistamisega. (p 14)

Mootorsõiduki juhtimine LS § 124 lg 3 p-s 1 sätestatud olukorras on karistatav liiklusnõuete muu rikkumisena LS § 242 lg 1 järgi. (p 17)

VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Praktikas tähendab see, et ka juhul, kui kohtuvälise menetleja materiaalõiguslik hinnang isiku käitumisele osutub valeks, peab kohus kontrollima väärteoprotokollis kirjeldatud käitumise vastavust mõnele teisele süüteokoosseisule. Seega ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo 3-1-1-71-13, p 7). (p 16)

Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt märkinud, et selline isikule ebasoodsas suunas liikuv ning üksnes õiguspoliitilistest argumentidest kantud tõlgendamine ei ole lubatud ning normi tekstist ei tohi isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda (vt RKKKm 3-1-1-117-16, p 27). Keelatud on arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas selgelt ette antud karistatavuspiire, kuna see tähendaks karistusseadustiku § 2 lg-s 1 ja põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Seetõttu tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. (p 14)

PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Tegelikult on sätte kaitseala laiem, hõlmates kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus nr 3-4-1-10-00, p 20). Seega tuleb riive väljaselgitamiseks tuvastada, kas valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude puhul on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega. (p 19)

Avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks saab pidada niisugust rahalist kohustust, mille tasumise kohustus tuleneb avalik-õiguslikust suhtest. Sõiduk teisaldati parkimist keelava liiklusmärgi eiramise tõttu. Kuni 30. juunini 2011 kehtinud liiklusseaduse järgi oli liikluse korraldamise eesmärk tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus (LS § 45 lõige 1). Sellest tuleneb, et liiklust korraldati avalikes huvides. Üheks liikluse korraldamise viisiks oli liikluskorraldusvahendite paigaldamine. Nõuetest kinnipidamise üle tehti järelevalvet samuti avalikes huvides. Ka Riigikohtu erikogu on 12. novembri 2002. aasta määruses nr 3-3-4-7-02 leidnud, et sõiduki teisaldamine on haldusülesande täitmine ning teisaldamistasu võtja tegutseb haldusülesande täitja nimel (punkt 10). Seega olid järelevalve käigus tekkinud suhted avalik-õiguslikud. Järelikult olid ka teisaldamisel tekkinud rahalised kohustused avalik-õiguslikud. (p 20)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 19. detsembri 2003. aasta otsuses nr 3-4-1-22-03 märkinud: „Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms“ (punkt 19). Seega on delegeerimine lubatav, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse. (p 22)

Sõiduki teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu sõltub turusituatsioonist. Kuigi menetlusosalised on välja toonud, et kulud on püsinud pikka aega muutumatuna, on siiski olemuslikult tegemist seesuguse rahalise kohustusega, mille kiire ja paindlik muutmine võib olla vajalik. Sestap tuleb teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu iseloomu pidada seesuguseks, et selle kehtestamise võib delegeerida täitevvõimule. (p 23)

Kui isiku suhtes lõpetatakse väärteomenetluse VTMS § 29 alusel ja sellega seoses tühistatakse ka haldusakt, siis võib kannatanu sõiduki õigusvastase teisaldamise korral nõuda avaliku võimu kandjalt kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Seega tuleb vastava nõude esitamisel sõiduki teisaldamise ja valvamise ning hoidmise kulu isikule tagastada haldusorganil, kes tegi teisaldamisotsuse. (vt ka RKEKm 3-3-4-7-02 ja lisaks RKHKo 3-3-4-7-02, p 10).

VTMS § 23 ja § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15; 3-1-1-82-09, p 22.1 ja 3-1-1-82-10, p 12).

Olukorras, kus tsiviilõiguslikult on isiku tahteavaldus oma vallasasja teisel isikul kasutada lubamise kohta kehtiv, ei saa haldusorgan otsustada asja kasutamise õiguse olemasolu või puudumise üle. Asja kasutamise õigust andvast volikirjast pelgalt vormilise tähendusega andmete puudumine ei võimalda teha järeldust, nagu puuduks isikul volitus asja kasutada.

Juhul kui sõiduki teisaldusakt koostati väärteomenetluse tulemina, saab teisaldamist vaidlustada ja teisaldamisakti alusel tasutud raha tagastamist taotleda koos karistamisotsuse vaidlustamisega maakohtus. Vt ka RKEKo 3-3-4-7-02, p 13 ja 3-1-1-64-10, p 8.

KarS §-st 63 tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks, mistõttu isikut võib samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest karistada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Enne esimese karistamisotsuse tegemist toime pandud samale väärteokoosseisule vastavate tegude eest määratud või mõistetud karistused ei või ületada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära ka juhul, kui episoode arutatakse eraldi (vt RKKKo 3-1-1-106-04).

Liiklusseadusest ja selle alusel kehtestatud liikluseeskirjast tuleneb, et parkimine on lubatud igal pool, kus see ei ole liiklusseaduse või liikluseeskirjaga keelatud.

LS § 20³ lg 8 p 8 kohaselt ei ole sõidumeerikut tarvis kasutada muu hulgas sõidukil, mida kasutatakse seoses teehoolduse või -kontrolliga. Teehoolduse mõiste määratlemisel ei saa jätta kõrvale LS § 20³ lg-s 1 ning asjakohases Euroopa Liidu õiguses - Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses nr 561/2006 (määrus nr 561/2006) - sätestatut ega piirduda pelgalt vaid teeseaduse süstemaatilisest tõlgendamisest. LS § 20³ lg 8 p-s 8 sätestatu alusnorm Euroopa õiguses - määruse nr 561/2006 artikli 13 lg 1 p h - kujutab endast sõidumeeriku kasutamise suhtes erandit, mille liikmesriik võib, kuid ei pea kehtestama. Eesti on võtnud määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h sisalduva erandi üle sisuliselt üks-ühele ja seetõttu tuleb ka LS § 20³ lg 8 p-s 8 sisalduva mõiste "seoses teehooldusega" avamisel arvestada Euroopa õiguse kohaldamise reegleid. Euroopa Kohus (Kohus) on mõisteid, mis käesoleval ajal sisalduvad määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h, tõlgendanud näiteks 25. juuni 1992. a otsuses nr C-116/91 (British Gas Plc.) ja 21. märtsi 1996. a otsuses nr C-335/94 (Hans Walter Mrozek ja Bernhard Jäger). Esimeses viidatud lahenditest analüüsis Kohus mõistet "seoses gaasihooldusteenustega". Kohus leidis, et silmas on peetud üksnes sõidukeid, mida kasutatakse olulises ulatuses üksnes ja ainult seoses gaasi tootmise, transportimise ja jagamisega, või seoses nendeks tegevusteks vajalike rajatiste hooldamisega. Lisaks sellele märkis Kohus, et sõidumeeriku kasutamise erand eeldab avalikes huvides teostavaid gaasihooldusteenuseid. Otsuses nr C-335/94 käsitles kohus ühendit "seoses olmejäätmete kogumise ja kõrvaldamisega" ja leidis, et termin hõlmab olmejäätmete kogumist kohast, kus jäätmed ladustatud on. Masinad, mida selliseks kogumiseks kasutatakse, läbivad piiratud vahemaid lühikese ajavahemiku jooksul, ja jäätmete transportimine omab võrreldes jäätmete kogumisega üksnes abistavat tähendust. Olmejäätmete kogumine, mis ei vasta nimetatud kriteeriumitele, ei lange sõidumeeriku kasutamise kohustuse erandi alla. Iga kohus peab iga kord eraldi hindama, kas konkreetne juhtum nimetatud erandi alla kuulub või mitte. Eelnevast nähtuvalt võib määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p h kohaldamine ka käesoleval juhul sõltuda juhtumi täpsetest asjaoludest.

Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand üleandmisega. AÕS § 90 lg-st 1 loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seega tuleb isikut lugeda sõiduki omanikuks seni, kuni kohtuväline menetleja ei tõenda vastupidist.

Liiklusseaduse § 13 lg 2 kohaselt peab mootorsõiduk olema kehtestatud korras registreeritud, kusjuures sõiduk tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast selle tollivormistamist või omandamist. Tulenevalt sama seaduse § 63 lg-st 2 peetakse Eestis registreeritud mootorsõidukite ning nende omanike üle arvestust liiklusregistri sõidukite andmebaasis. Milline on sellesse registrisse kantavate andmete õiguslik tähendus, sellele annab ühese vastuse Vabariigi Valitsuse 21. juuli 2005. a määrusega nr 197 kinnitatud "Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse" § 13, mis sätestab, et registrisse kantud andmetel on informatiivne tähendus ja et andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

LS § 74²⁰ lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 74²⁰ kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V² "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 2¹. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.

Liikluseeskiri on kehtestatud LS § 3 lg 2 alusel, mille kohaselt liikluskorra määrab Vabariigi Valitsus liikluseeskirjaga. Tegemist on üldise pädevusnormiga, mis ei ole samas piisav materiaalõiguslik alus, võimaldamaks Vabariigi Valitsusel ilma seaduses sisalduva täiendava volitusnormita panna liikluseeskirjaga mootorsõiduki juhile liiklusseadusest erinevaid kohustusi dokumentide kaasaskandmise osas.

LS § 74²⁰ lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 74²⁰ kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V² "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 2¹. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.

KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Selle sätte kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine välistatud mitte üksnes siis, kui isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud süüteokoosseisule, vaid ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem, näiteks seaduse muutmise tõttu (vt nt RKKKo nr 3-1-1-112-09, p 7).

Menetlusalune isik oli teadlik kõigist faktilistest asjaoludest, sh juhiloa kehtivuse lõppemisest, kuid andis neile ebaõige õigusliku hinnangu, järeldades, et mootorsõiduki juhtimisõigus on tal siiski säilinud. Selline eksimus ei ole aga koosseisueksimus, vaid keelueksimus KarS § 39 tähenduses, mis välistab isiku süü ja vastutuse vaid selle eksimuse vältimatuse korral.

Kuigi juhiloa füüsiline olemasolu sõiduki juhil ei ole tõepoolest samastatav mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasoluga (vt ka RKKKo nr 3-1-1-76-06, p 5), võib seadusandja siiski teatud juhtudel siduda sõiduki juhtimise õiguse olemasolu juhiloa kehtivusega. Seda ongi tehtud LS § 44 lg-s 3 ja Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. juuli 2004. a määruse nr 169 �Mootorsõidukijuhi eksamineerimise ja talle juhtimisõiguse andmise eeskiri ning juhiloa vormid� (edaspidi Määrus) § 19 lg-s 1. Mõiste �juhtimisõiguse taastamine� kasutamisest võib järeldada, et kuigi liiklusseadus ei näe seda expressis verbis ette, tingib juhiloa kehtetus siiski juhtimisõiguse puudumise. Kuni juhiloa vahetamiseni puudub kehtivuse kaotanud juhiloaga isikul juhtimisõigus ja ta ei tohi seni mootorsõidukit juhtida. 12 kuu jooksul pärast juhiloa kehtivuse lõppemist võib juhiluba vahetada eksameid sooritamata. Nõuetekohase taotluse esitamisel Autoregistrikeskusele taastatakse isiku juhtimisõigus ja antakse välja uus juhiluba.

LS § 44 lg 3 ei ole vastuolus põhiseadusega. Juhtimisõiguse taastamise nõude puhul on tegemist sobiva, vajaliku ja mõõduka abinõuga, mis tagab muuhulgas mootorsõiduki juhi tervisekontrolli, nagu ka selle, et enam kui 12 kuud mootorsõiduki juhtimisest eemal olnud isik läbiks teadmiste ja oskuste kontrolli enne uuesti mootorsõiduki juhtimisele asumist. Samuti ei kohtle seadus võrdselt isikuid, kellel on juhtimisõigus ära võetud lisakaristusena ja neid, kelle juhiloa kehtivuse tähtaeg on möödunud � viimased ei pea sooritama uusi eksameid, taotledes juhiloa vahetamist aasta jooksul pärast selle kehtivuse lõppemist.

Tulenevalt VTMS §-st 177 ja § 199 lg-st 2 tähendab kassatsiooni läbivaatamata jätmine või kassatsioonimenetluse lõpetamine, et asjas tehtud alama astme kohtu otsus jõustub ja isikul puudub võimalus sellest tulenevaid õiguslikke järelmeid vaidlustada muul viisil, kui teistmismenetluses. VTMS § 171 lg-s 4 on sätestatud üksnes kaks erandit, mil Riigikohtul on õigus vaatamata kassatsioonist loobumisele väärteoasja läbivaatamist jätkata: kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda või on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust. Kõnealune regulatsioon sisaldab seega kohtule suunatud kohustust igal juhul kõrvaldada menetlusaluse isiku olukorda raskendavad justiitsvead, sõltumata menetlusaluse isiku soovist kaebemenetlust jätkata. Vastasel juhul jääks jõusse ebaõige, menetlusaluse isiku seisundit halvendav kohtulahend, mis ei ole kooskõlas õiguskorraga. Seetõttu ongi seadusandja näinud kassatsioonimenetluses ette võimaluse tühistada sisult väär ja isiku õigusi rikkuv alama astme kohtu otsus ega ole sellist volitust seadnud sõltuvusse kassatsioonist loobumisest.

Väärteomenetluse seadustiku § 171 lg-s 4 räägitakse küll expressis verbis ringkonnakohtu lahendist, kuid kõnealuse normi sõna-sõnaline rakendamine satuks vastuollu nii väärteomenetluse seadustiku süstemaatilisest tõlgendamisest tulenevate argumentide kui ka seadusandja taotletava eesmärgiga. Analoogiliselt Riigikohtule antud pädevusega on seadusandja ka alama astme kohtute puhul soovinud välistada olukorda, mil kaebusest loobumise korral jääks jõusse õiguskorraga vastuolus olev karistusotsus. See peab omakorda tagama menetlusaluse isiku õiguste lünkadeta kaitse kohtumenetluses. Samas tuleb tähele panna, et VTMS § 127 lg-s 4 ei ole maa- ja ringkonnakohtu volitusi väärteoasja sisulise läbivaatamise jätkamisel piiratud sellega, millise menetleja lahendi pinnalt rikkumine ilmneb.

Tõlgendades VTMS § 171 lg-s 4 sätestatut grammatiliselt, ei oleks seadusandja taotletav eesmärk täielikult saavutatav, sest erinevalt alama astme kohtutele antud pädevusest puuduks Riigikohtul sellise tõlgenduse kohaselt võimalus kõrvaldada materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest või väärteomenetlusõiguse olulisest rikkumisest tingitud minetusi juhtudel, mil need ilmnevad maakohtu lahendist ja kassaator on kassatsioonist loobunud. Kõnealuse normi sisustamine eelpool kirjeldatud viisil ei aitaks tagada menetlusaluse isiku õiguste lünkadeta kaitset. Seetõttu tulebki VTMS § 171 lg-st 4 tulenevat Riigikohtu pädevust sisustada laiemalt, kui pelgalt ringkonnakohtu lahendi seaduslikkusele suunatud kontrolli. Selles sättes sisalduv pädevus hõlmab väärteoasja läbivaatamise jätkamise õigust ka maakohtu lahendite puhul, kui kassaator on Riigikohtus vaidlustanud VTMS § 132 sätestatud korras tehtud lahendi, olles kassatsioonist loobunud.

Seadusandja on sidunud vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud alkoholipiirmäära ületamise eest konkreetse numbrilise näitajaga. Seega saab isikut LS § 7419 lg-te 1 või 2 alusel karistada üksnes siis, kui on kindlaks tehtud, et tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus vastab nendes lõigetes sätestatule. Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa aga tõendada seda, kui suur oli alkoholi kontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus isegi siis, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul (vt RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8, nr 3-1-1-98-09, p 17.1, nr 3-1-1-112-09, p 8, nr 3-1-1-110-09, p 7 ja nr 3-1-1-113-09, p 7). Lähtuvalt joobeseisundi määratlusest tuleb juhtudel, mil joove ei ületa LS § 20 lg 31 p-s 2 sätestatud määrasid, isikul tuvastada nii alkoholi sisaldus veres või väljahingatavas õhus konkreetses määras, kui ka väliselt tajutavad tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid või reaktsioonid, mille tõttu ei ole isik ilmselgelt mootorsõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Seega on seadusandja seadnud joobeseisundi olemasolu sõltuvusse mõlema tunnuse üheaegsest esinemisest.

Tulenevalt VTMS § 132 p-st 2 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel kohtuvälise menetleja otsust täies ulatuses või osaliselt tühistades teha uue otsuse vaid raskendamata menetlusaluse isiku olukorda. Sellise raskendamisena on vaadeldavad kõik olukorrad, kus kohus mõistab lisakaristuse, mille ulatus või tähtaeg ületab kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse ulatust või tähtaega.

KarS § 50 lg 1 ja LS § 7422 lg 5 alusel võimaldavad kohaldada isikule, kellel on mitme kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, ohutu liiklemise või sõiduki käituseeskirjade rikkumisega seotud süütegude eest lisakaristusena ka üksnes teatud kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Lisakaristuse sellise kohaldamiseni viib KarS § 50 lg 1 ja LS §-de 21, 42 ja 7422 kitsendav ehk isikule soodsam tõlgendamine, mis kolleegiumi hinnangul võimaldab vajadusel ka individuaalsemat lähenemist igale rikkumisele ja selle toimepannud isikule. Juhtimisõiguse sellise n-ö osalise äravõtmise puhul saab olla tegemist pigem erandiga, mida võivad õigustada eeskätt eripreventiivsed kaalutlused. Seda põhjusel, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kui abinõu, millega eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja mootorsõiduki juhina ajutiselt liiklusest, seondub reeglina rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega, mitte aga vajadusega hoida teda ajutiselt eemal vaid teatud kategooria mootorsõiduki juhtimisest.

Töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu.

Enne 1. maid 2004. a (s.o enne mõõteseaduse jõustumist) kiirusmõõteseadmele väljastatud tüübikinnitustunnistusel peab kajastuma seadme reaalse kasutamise täpsusaste (Vt RKKKo nr 3-1-1-11-08).

Kui kiirusmõõteseadmele väljastati tüübikinnitustunnistus ajavahemikus 1. mai 2004. a (s.o alates mõõteseaduse jõustumisest) kuni 23. detsembrini 2009. a (s.o kuupäev, mil jõustus MõõteS § 5 lg 1 uus redaktsioon) tuleneb kohaselt tuleneb mõõteviga kiirusmõõturite kasutamisel (ehk reaalse kasutamise täpsusaste) mitte tüübikinnitustunnistuselt, vaid mõõtja erialast pädevust tõendavast tunnistusest.

Kui kiirusemõõturile on tüübikinnitustunnistus väljastatud pärast 23. detsembrit 2009. a (s.o kuupäev, mil jõustus MõõteS § 5 lg 1 uus redaktsioon), ei ole reaalse kasutamise täpsusastme määramisel tarvis vaadata ei tüübikinnitustunnistust ega mõõtja erialast pädevust tõendavat tunnistust, vaid VV määruse lisa.

Teineteisest üksnes vähesel määral erinevate arvnäitajate pinnalt erisuguste õigusjärelmite kehtestamine on teatud määral formaalse - s.o mitte üksnes sisulise - iseloomuga. Samas on sellise vaheteo tegemine seadusandja otsustusõiguse pädevuses. Küll aga ei saa pidada pelgaks formaalsuseks oma ala spetsialistidest koosneva pädeva akrediteerimisasutuse poolt erialase pädevuse kinnitamise tunnistuses määratletud arvnäitajaid. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 5. oktoobri 2006. a määruse nr 85 "Mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise kord" kohaselt hindab akrediteerimisasutus mõõtja erialast pädevust erinevate rahvusvaheliste teaduslikul alusel baseeruvate juhenddokumentide järgi. Sellisel moel korrektse menetluse teel saadud õigeid mõõtetulemusi ei ole võimalik kahtluse alla seada pelga väitega, et tulemused kujutavad endast formaalsust. Seetõttu tuleb neist andmetest karistuse määramisel lähtuda.

Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Muuhulgas tähendab väärteoasja igakülgne uurimine sedagi, et sõltumata esitatud kaebuse piiridest tuleb maakohtul selgitada välja kõik menetlusalust isikut süüstavad ja õigustavad asjaolud. Juhul, kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9).

Liiklusjärelevalvet võidakse teatud juhtudel toimetada üksi. Sellisel juhul peaks väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik püüdma astuda täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Nii näiteks saab liiklusjärelevalve toiminguid salvestada, tagades seeläbi võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 3-1-1-82-09, p 17).

Asudes kohtuliku arutamise tulemina seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud, ei saa lugeda sellist kohtu seisukohta põhjendatuks. Jättes kohtuotsuse põhistamata, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

Olukorras, kus maakohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse põhjusel, et selles esinevad mõningad lisakaristust puudutavad ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisulist õigsust, tuleb kohtul kaebuse lahendamisel lähtudes VTMS § 132 p-s 2 sätestatud nõuetest uue otsusega need ebatäpsused kõrvaldada (vt RKKKo nr 3-1-1-6-10, p 8).

Hageja (Salva Kindlustuse AS) käitumist võiks pidada kostja suhtes vastuoluliseks ja seetõttu hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, kui hageja kostjaga kindlustuslepingut sõlmides teadis või pidi teadma, et kostjal ei ole juhtimisõigust. Vastasel juhul, kui kindlustusandjal oleks sellises olukorras tagasinõudeõigus, ei saaks teine lepingupool hoolimata kindlustusmaksete tasumisest sisuliselt kindlustuskaitset, kuna kindlustusandjal oleks tema vastu alati tagasinõudeõigus, kui ta sõidukit juhtides liiklusõnnetuse põhjustab.

TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, see tähendab muu hulgas seda, et hagi rahuldamisel tuleb tuvastada kõik asjaolud, mis on eelduseks, kohaldamaks õigusnormi, mille alusel hagi rahuldatakse. Kuna kohtud pole tuvastatud kõiki LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid, on otsused olulises osas põhjendamata.

LS § 27 lg 4 järgi oli kostja juhiluba liiklusõnnetuse toimumise ajaks kaotanud Eestis kehtivuse. Liiklusseaduses puudub säte, mis reguleeriks isikule välismaal antud juhtimisõiguse tunnustamist. Seega on välisriigis väljaantud juhiloaga isikute juhtimisõigus Eestis seotud selle juhiloa kehtivusega ning olukorras, kus see juhiluba Eestis ei kehti, puudub isikul ka juhtimisõigus.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et LS § 27 lg 4 on vastuolus põhiseadusega.

LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 eristatakse omanikku ja valdajat sõidukit juhtinud isikust. Selle sätte mõttes on omanik või valdaja isik, kes on sõlminud kindlustuslepingu, st lepingupool. Järelikult saab selle sätte järgi esitada tagasinõude üksnes lepingupoole vastu.

Hageja käitumist võiks pidada kostja suhtes vastuoluliseks ja seetõttu hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, kui hageja kostjaga kindlustuslepingut sõlmides teadis või pidi teadma, et kostjal ei ole juhtimisõigust. Vastasel juhul, kui kindlustusandjal oleks sellises olukorras tagasinõudeõigus, ei saaks teine lepingupool hoolimata kindlustusmaksete tasumisest sisuliselt kindlustuskaitset, kuna kindlustusandjal oleks tema vastu alati tagasinõudeõigus, kui ta sõidukit juhtides liiklusõnnetuse põhjustab.

LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 eristatakse omanikku ja valdajat sõidukit juhtinud isikust. Selle sätte mõttes on omanik või valdaja isik, kes on sõlminud kindlustuslepingu, st lepingupool. Järelikult saab selle sätte järgi esitada tagasinõude üksnes lepingupoole vastu.

Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).

KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.

VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.

Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust arutatavas asjas ning asja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-104-09, p 15).

Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).

VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.

VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.

MõõteS tähenduses eristatakse mõõtevahendile esitatavaid nõudeid ja mõõtjale esitatavaid nõudeid. Tüübikinnitustunnistuses toodud mõõtetulemuse määramatus kiirusemõõturi kasutamisel ei iseloomusta üksnes kiirusemõõturit või kiirust mõõtvat isikut, vaid võimalikku laiendmääramatust seadme reaalsel kasutamisel. See tähendab, et määramatus hõlmab endas nii seadmest, keskkonnast kui kasutajast tulenevaid komponente teatud tõenäosustasemel. (vt ka RKKKo 3-1-1-11-08, p-d 9-11 ja nr 3-1-1-58-08, p 9).

Osade tõendite hindamata jätmine, põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-08, p 9).

KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.

Seadusandja on sidunud vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud alkoholipiirmäära ületamise eest konkreetse numbrilise näitajaga. Seega saab isikut LS § 74¹⁹ lg 1 või lg 2 alusel karistada üksnes juhul, kui on kindlaks tehtud, et tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus vastab nendes lõigetes sätestatule. Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa aga tõendada seda, kui suur oli alkoholi kontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus isegi siis, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul (vt ka RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8; nr 3-1-1-98-09, p 17.1).

Seadusandja on sidunud vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud alkoholipiirmäära ületamise eest konkreetse numbrilise näitajaga. Seega saab isikut LS § 74¹⁹ lg 1 või lg 2 alusel karistada üksnes juhul, kui on kindlaks tehtud, et tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus vastab nendes lõigetes sätestatule. Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa aga tõendada seda, kui suur oli alkoholi kontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus isegi siis, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul (vt ka RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8; nr 3-1-1-98-09, p 17.1).

Alates 1. juulist 2009. a on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10).

LS § 22 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tuleneb, et igal inimesel mootorsõiduki juhtimisõigust a priori ei ole, kuna seda tuleb riigilt taotleda liiklusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud tingimustel. Seega puudub isikul õigus mootorsõidukit juhtida, kui talle ei ole sellist õigust seaduses ettenähtud korras antud.