Asjaõigusseadus (lühend - AÕS)

AÕS § 244¹ lg 1 sätestab, et kui hoonestaja ei ole hoonestusõiguse seadmisel kokkulepitud tähtaja jooksul nõutavat ehitist püstitanud või kui hoonestaja rikub oluliselt oma lepingulisi kohustusi, on kinnisasja omanikul õigus nõuda hoonestajalt nõusolekut hoonestusõiguse enda nimele kandmiseks (omanikule langemine). AÕS § 244¹ lg 3 järgi aegub see nõue kuue kuu möödumisel hetkest, mil kinnisasja omanik saab teada vastava eelduse olemasolust, kuid mitte hiljem kui kahe aasta möödumisel nõude tekkimisest. Seega hakkab AÕS § 244¹ lg-s 1 sätestatud nõue aeguma alates hetkest, mil kinnisasja omanik sai teada ehitise püstitamata jätmisest või muust olulisest lepinguliste kohustuste rikkumisest. Jätkuv lepingurikkumine ei välista AÕS § 244¹ lg 3 järgi nõude aegumist ja nõude aegumine algab ajast, mil hageja sai teada kostja lepinguliste kohustuste rikkumisest. (p 10)

PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 3-2-1-74-16, p 15.2; RKTKm nr 2-21-3244/37, p 14.2). (p 12)

TMS § 14 lg 2 alusel on võlausaldajal võimalik nõuda ühisvara jagamist, kui (1) hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, (2) võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine ebaõnnestub, (3) võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada, ja (4) võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist (RKTKo nr 2-18-1611/44, p 18). (p 13)

Võlausaldaja nõudest loobumine mõne solidaarvõlgniku suhtes ei mõjuta solidaarvõlgnike vastutust võlausaldaja kohustuse täitmise eest solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. Kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, peavad teised solidaarvõlgnikud kohustuse täitma täies ulatuses (VÕS § 66 lg 1) ja teistel võlgnikel on tagasinõudeõigus solidaarkohustusest vabastatud võlgniku vastu osas, mis langeb sellele võlgnikule solidaarvõlgnike omavahelises suhtes (VÕS § 69 lg 3) (RKTKo nr 3-2-1-64-06, p 17). (p 15)

TMS § 14 lg 2 alusel esitatud hagi protsessuaalne nõue TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes on jagada abikaasade ühisvara, mitte ühisvara koosseisu kuuluvad üksikud varaesemed, mille jagamist hageja taotleb. Eseme kuulumine abikaasade ühisvara hulka on ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldus (RKTKo nr 2-21-6200/67, p 15). Kuna esemed ja kohustused, mille jagamist ühisvara jagamise käigus soovitakse, ei moodusta hagi eset, ei ole menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu muutmine hagi eseme muutmine, vaid on käsitatav hagi laiendamisena TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (RKTKo nr 3-2-1-119- 09, p 12). (p 16)

Hageja ei pea hageja TMS § 14 lg 2 alusel hagi esitades koos ühisvara jagamise nõudega paluma kohtul pöörata sissenõue võlgniku osale ühisomandist. TMS § 14 lg 2 alusel pööratakse võlgniku varale sissenõue vara arestimise ja müümise teel (TMS § 52 lg 1 esimene lause, TMS § 137). (p 18)

EhS § 83 lg 2 on sõnastatud nii, et „[p]rojekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks või kui nende ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering“. Kolleegium leiab, et osundatud sätte sõnastuses on ilmselge viga. Sellise sõnastuse korral satub sätte esimene alternatiiv vastuollu sama paragrahvi esimese lõike punktidega 1 ja 2 ning muudab mõttetuks sätte teise alternatiivi. Sestap tuleb EhS § 83 lg-t 2 tõlgendada nii, et projekteerimistingimused ei ole nõutavad liini ja elektripaigaldise ehitamiseks juhul, kui nende ehitamise näeb ette detailplaneering või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering. Sellist järeldust toetab nii EhS § 83 lg 1 p 2 ja lg 2 süstemaatiline kui ka tekkelooline (vt ehitusseadustiku eelnõu seletuskiri 555 SE, lk-d 123-124) tõlgendus. (p 16)

Kaasomand ulatub kogu kaasomandi esemele. Kaasomandis on kogu maa ja kõik maaga püsivalt ühendatud ehitised ja nende püsivalt ühendatud osad (TsÜS §-d 53–55). See tähendab, et kaasomandi osa on kinnisasja füüsiliselt piiritlemata mõtteline osa ühisest omandist ning on ekslik pidada mõnd hoonet või hoone osa ühele või teisele kaasomanikule kuuluvaks. Kaasomandi kasutuskord reguleerib üksnes kaasomandi kasutust, mitte aga kaasomandi kuuluvust. Nii sätestab ka TsÜS § 56, et asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast. Seega kuulub ka kaasomandi kasutuskorra sõlminud kaasomanikule endiselt mõtteline osa ühisest omandist, mille suurust väljendatakse TsÜS § 56 järgi murdosana asjast. Kaasomandi kasutuskorra kokkuleppe olemasolu ei tähenda eeltoodud põhjustel ka seda, et kaasomand tuleks lõpetada seadusest erinevalt. (p 16)

AÕS § 77 lg 2 kolmas alternatiiv sätestab, et enampakkumisel saadud raha jagatakse kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud osa suurus tähendab kaasomandi mõttelise osa suurust (AÕS § 70 lg 3 ja TsÜS § 56), mitte ehitise või maatüki suurust, mis on kasutuskorra järgi iga kaasomaniku kasutuses. See tähendab, et juhul, kui kaasomand lõpetatakse kinnisasja avalikul enampakkumisel müümisega, tuleb enampakkumise tulem jaotada AÕS § 77 lg 2 alusel kaasomanike vahel vastavalt nende kaasomandi mõtteliste osade suurusele. Kui kaasomanikele kuuluvad mõttelised osad on võrdse suurusega, tuleb enampakkumise tulem jaotada kaasomanike vahel võrdselt. (p 15)

Kaasomandi kasutuskord reguleerib üksnes kaasomandi kasutust, mitte aga kaasomandi kuuluvust. Nii sätestab ka TsÜS § 56, et asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast. Seega kuulub ka kaasomandi kasutuskorra sõlminud kaasomanikule endiselt mõtteline osa ühisest omandist, mille suurust väljendatakse TsÜS § 56 järgi murdosana asjast. Kaasomandi kasutuskorra kokkuleppe olemasolu ei tähenda eeltoodud põhjustel ka seda, et kaasomand tuleks lõpetada seadusest erinevalt. (p 16)

Kaasomanikud võivad AÕS § 71 lg 1 alusel lepinguga reguleerida, kuidas kaasomand lõpetatakse, mh võivad kaasomanikud AÕS § 76 lg 2 alusel kaasomandi lõpetamise nõude välistada. Kaasomanikud võivad lepinguga ka näha ette, kuidas jaotatakse kaasomandi lõpetamisel avaliku enampakkumise tulem. Kokkulepe kaasomandi lõpetamise viisi ja tulemi jaotamise kohta võib etteulatuvalt sisalduda juba kaasomandi loomise kokkuleppes või hilisemas lepingus kaasomandi lõpetamise kohta. Samuti võivad kaasomanikud sõlmida eelnimetatud kokkuleppeid kaasomandit kohtuväliselt lõpetades või kohtuliku kompromissina. Selleks, et kaasomanike kokkulepe kaasomandi lõpetamise kohta kehtiks ka kaasomanike eriõigusjärglaste suhtes, peab see AÕS § 79 lg 2 alusel olema kantud märkusena kinnistusraamatusse. (p 17)

Juhul kui kaasomanikud sõlmivad kokkuleppe, millega nähakse ette, et kinnisasja (sh korteriomandi, hoonestusõiguse või korterihoonestusõiguse) kaasomand lõpetatakse seaduses sätestatust erinevalt, näiteks selliselt, et enampakkumise tulem jaotatakse kaasomandi mõtteliste osade suurusest erinevalt, peab vastav kokkulepe olema AÕS § 119 lg-st 1 tulenevalt sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Notariaalse vormi nõue kehtib ka juhul, kui lepinguga nähakse ette, et kaasomand tuleb lõpetada kindlal viisil, või kui lepinguga välistatakse mõni seaduses sätestatud kaasomandi lõpetamise viis. (p 18)

Kohtul ei ole alust anda kehtivale õigusele teistsugust sisu isegi siis, kui mõlemad kohtumenetluse pooled saavad kehtivast õigusest ühtemoodi valesti aru või soovivad teadlikult, et kohus kohaldaks materiaalõiguse normi ekslikult. Juhul kui pooled soovivad, et kohus lahendaks vaidluse teisiti, kui kehtiv õigus ette näeb, on pooltel võimalik sõlmida kohtulik kompromiss (TsMS § 4 lg 3 esimene lause). Tsiviilkohtumenetluses kehtiv dispositiivsuse põhimõte (TsMS § 4 lg-d 1–3) ei tähenda seda, et pooled saaksid valida kehtiva õiguse sisu. Eeltoodu aga ei takista hagimenetluse poolel TsMS § 5 alusel ise otsustada, millistele asjaoludele ta enda nõude rajab või millega ta enda nõuet tõendab.

TsMS § 652 lg 8 ja TsMS § 688 lg 2 alusel on õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus. Seega peab kõrgema astme kohus kontrollima alama astme kohtu materiaalõiguse õiget kohaldamist sõltumata sellest, kas kaebuse esitaja on materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele kaebuses tuginenud või mitte (vt RKTKo nr 2-21-9962/62, p 10). (p 19)

Kui ehitusloa kohane tee tagab isikule juurdepääsu oma kinnistutele avalikult teelt, siis on ehitusluba isiku jaoks soodustav ning selle ehitusloa tühistamine riivaks tema omandipõhiõigust. Juurdepääs kinnistule avalikult teelt on soodsam kui eraõiguslik juurdepääsuõigus. Sealjuures ei ole oluline, kes on ehitusluba taotlenud ning et ehitusluba ei kohusta ehitama. (p 12)

Kui on ilmne, et asjas võidakse otsustada isiku õiguste või kohustuste üle, siis tema kolmanda isikuna kaasamisel ei ole määrav teiste menetlusosaliste menetluskulude suurendamine või menetlusaja pikenemine. Vajadusel on võimalik jätta menetluskulud osaliselt või täielikult kolmanda isiku kanda. (p 11)

Haldusorgani otsus kaasata isik haldusmenetlusse, ei tekita õigustatud ootust, et isik tuleb halduskohtumenetluses kolmanda isikuna kaasata. (p 12)

Vt RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 42; RKTKm nr 3-2-1-79-06, p 22. (p 9)

Äriregistrisse osanike nimekirja keelumärke kandmisel tuleb lähtuda kinnistusraamatusse kantavat keelumärget puudutavast AÕS regulatsioonist ja selle kohta välja kujunenud kohtupraktikast ning seda vastavalt kohaldada. (p 9)

Mitme erineva keelumärke kandmine äriregistrisse osanike nimekirja ei ole lubatud. (p 9)

Mil viisil ja määral tuleks kaasomandi esemeks olevat asja korras hoida, on ühise asja kasutamist puuduvata küsimusena kaasomanike otsustuspädevuses (AÕS § 72 lg 1). Sellest erinev olukord on aga siis, kui kaasomandis oleva elamu kasutuskorra järgi on kaasomanikel osa kaasomandi hulka kuuluvate ruumide ainukasutusõigus, sest üldjuhul võib kaasomanik tema ainukasutuses olevaid ruume kasutada oma äranägemise järgi. Eelnevale vaatamata on kaasomanik kohustatud hoidma tema ainukasutuses olevaid ruume korras selliselt, et nende seisukorrast tulenev toime teistele kaasomanikele ei ületaks tavakasutusest tekkivaid mõjusid (ainukasutuses olevate ruumide korrashoiu kohustus). Sarnaselt eriomandi korrashoidmisega hõlmab ka ainukasutuses olevate ruumide korrashoidmine neis vajaliku sisekliima hoidmise kohustust (analoogselt KrtS § 31 lg-ga 2). Kui kaasomandis olevat elamut kasutatakse (vähemalt osaliselt) alaliseks elamiseks, on kaasomanikel õigustatud huvi (AÕS § 72 lg 5), et iga kaasomanik hoiaks tema ainukasutuses olevates ruumides sellist temperatuuri ja õhuniiskust, mis tagaks kaasomandi eseme säilimise ning teiste kaasomanike ainukasutuses olevate ruumide kasutamise vastavalt nende otstarbele ilma ülemääraste kulutusteta. Eluruumides peab olema tagatud inimesele ohutu ja tervislik elukeskkond ning seal peab olema võimalik ööpäev läbi viibida. (p-d 13-16)

Kui kaasomanik rikub temal lasuvat ainukasutuses olevate ruumide korrashoiu kohustust, saavad teised kaasomanikud nõuda rikkuvalt kaasomanikult rikkumise lõpetamist või sellest hoidumist AÕS § 72 lg 5 järgi. Sellisel juhul peab avaldaja tõendama õiguste rikkumise ja selle kordumise ohu või ohu, et rikkumine võib tulevikus toimuda. Ainukasutuses olevate ruumide korrashoiukohustuse rikkumist saab eeldada, kui avaldaja tõendab, et teine kaasomanik enda ainukasutuses olevaid ruume kütteperioodil ei küta või ei tee seda regulaarselt. (p-d 17-19)

Elamu kaasomaniku ainukasutuses olevate ruumide korrashoiu kohustuse täitmise (sisekliima tagamise) tingimuste määramisel saab kohus lisaks eksperdiarvamusele võtta arvesse ka muid asjakohaseid tõendeid. Seejuures on kohtul korrashoiukohustuse täitmise tingimuste kindlaksmääramisel lai diskretsiooniõigus, lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestades kõigi oluliste asjaoludega. (p 23.2)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohta tehtud otsus on pooltele TsMS § 457 lg 1 järgi siduv. Seega olukorras, kus sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks põhjusel, et sundtäitmiseks esitatud nõuet ei ole, ei saa sissenõudja hilisemas menetluses sellele nõudele tugineda. (p 11)

AÕS § 349 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamata jätmiseks ei ole vajalik tuvastada kõiki tagatud nõudeid ega nende rahalist suurust. Küll tuleb need selgeks teha hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramiseks. (p 12)

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude korral piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. (p 12)

Hüpoteegi kustutamise nõude rahuldamiseks peab koormatud kinnisasja omanik tõendama, et hüpoteegipidajal ei saa olla ühtegi nõuet, mida hüpoteek võiks tagada. Selline olukord esineb eelkõige juhul, kui tagatud nõue on rahuldatud. (p 12)

Põhinõudena TsÜS 145¹ lg 1 mõttes tuleb käsitada ka täitmist asendava kahju hüvitamise nõuet olukorras, kus pandiga on tagatud mitterahaline kohustus. Seda põhjusel, et pandiga saab AÕS § 279 lg 1 järgi tagada vaid rahaliselt hinnatavaid nõudeid ja mitterahalist kohustust ei olegi üldjuhul võimalik hüpoteegi realiseerimise teel täita. Kui sellise kohustuse täitmise tagamiseks on seatud kinnisasjale hüpoteek, siis saab põhinõudena lugeda tagatuks eelkõige selle kohustuse rikkumise korral tekkiva kahju hüvitamise nõude ja täitmist asendava leppetrahvinõude, kui leppetrahvikohustuses on võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 järgi kokku lepitud. (p 14)

Põhivõla nõue TsÜS 145¹ lg 1 tähenduses hõlmab ka täitmist asendavat kahju hüvitamise nõuet. (p 14)

Kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg 1 alusel 10 aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 145¹ lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. (p 15)

TsÜS § 157 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg 1 alusel 10 aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 145¹ lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. (p 15)

TsÜS § 159 lg 2 järgi ei loeta aegumist katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks. See tähendab, et aegumist ei loeta katkenuks mh juhul, kui täitemenetlus lõpetatakse täitemenetluse seadustiku § 48 lg 1 p 4 alusel nt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtulahendile tuginedes. (p 16)

VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Määrav on tagatise andjate omavaheline suhe kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud teise tagatise andja vastu (ühishüpoteek), ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek.

Teistsugune oleks olukord siis, kui põhivõlgniku kohustust oleks taganud mitu kolmandast isikust tagatise andjat. (p-d 11.1-11.3)

Kui tagatise andjateks (ühishüpoteek korteriomanditele) on põhivõlgnik ja muu isik, ning võlgniku korteri omanikuks (ühishüpoteegi püsimajäämise tingimusel) saab hiljem keegi teine, kes peab seejärel taluma korteri müümist põhivõlgniku võla katteks, siis sellisel isikul ei ole tagasinõudeõigust teise tagatise andja vastu. (p 11.2)

AÕS § 361 lg 2 annab hüpoteegipidaja nõude rahuldanud kinnisasja omanikule õiguse nõuda teisi kinnisasju koormavate ühishüpoteekide enda nimele kandmist vaid siis, kui ta võib nõuda teiste ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanikelt hüvitist. Selles sättes ei ole antud kinnisasja omanikule automaatset õigust valida, kas nõuda hüvitist või ühishüpoteekide enda nimele kandmist. (p 12)

Negatoorhagi (AÕS § 89) puhul saab omandiõiguse rikkumise aluseks olla üksnes inimtegevuse ja tahte tagajärjeks olev tegu või tegevusetus, mitte looduslik mõjutus. Juhul, kui omandiõiguse rikkumine on põhjustatud loodusliku mõjutuse ja inimtegevuse koostoimest, saab omanikul olla negatoornõue üksnes osas, milles inimtegevus loodusliku mõjutuse kahjulikke tagajärgi suurendab. (p-d 13–14)

AÕS § 349 lg-st 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-st 2 tuleneb põhimõte, et võlgniku asemel võla tasunud isikule läheb üle nõue võlgniku vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-29-14, p 21), mitte teiste isikute vastu. AÕS § 349 lg-st 3 ega VÕS § 173 lg 3 p-st 2 ei tulene põhivõlgniku võla tasunud isikule nõuet käendaja vastu. (p 10.2)

Põhivõlgniku eest võla tasunud isikul, kelle vara oli laenu tagastamise tagatis, võib üldjuhul tekkida nõue teise tagatise andja vastu VÕS § 69 lg 7 kohaselt. VÕS § 69 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid ning lg 7 sätestab, et solidaarvõlgnike vaheliste suhete regulatsiooni (sama paragrahvi lg-d 1–6) kohaldatakse vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. (p 11)

VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet aga juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Määrav on tagatise andjate omavaheline suhe kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud käendaja vastu, ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek.

Teistsugune oleks olukord siis, kui põhivõlgniku kohustust oleks taganud mitu kolmandast isikust tagatise andjat, nt siis, kui lisaks käendusele oleks mõni kolmas isik põhivõlgniku võlga taganud veel ka oma kinnisasjaga või andnud samuti käenduse. (p 11.3)

VÕS § 69 lg-st 7 ei tulene tagasinõuet juhtudel, kus üks tagatise andjatest ei pidanud tagasinõudega arvestama algse kohustuse tekkimise ajal. Kuna tagatise andnud põhivõlgnikul ei ole tagasinõuet sama võlasuhet taganud käendaja vastu, ei saa selline tagasinõue tekkida ka siis, kui põhivõlgniku vara müüakse maha nii, et asja ostnud isik muutub ise tagatise andjaks, kuna müüdud varale jääb püsima sellele varem seatud hüpoteek. VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei laienda käendaja kohustust selline tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast põhilepingu sõlmimist. Selliseks tehinguks tuleb VÕS § 145 lg 4 kohaselt lugeda ka põhivõlgniku kinnisasja võõrandamine täitemenetluses toimunud enampakkumisel. (p 11.3)

TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõtte funktsioon on ka piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. Õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja taotletav sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata (vt RKTKo nr 2-17-9391/46, p-d 16.1 ja 16.3). (p 12.3)

Olukorras, kus hüpoteegipidaja (a) esitab täitmisavalduse vaid 2. järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks, (b) teeb seda vaid 2. järjekoha hüpoteegi summat ületava viivisenõude täitmiseks, st 2. järjekoha hüpoteegi summa ei kata täielikult viivisenõuet ega isegi mitte osaliselt põhinõuet, ning (c) hüpoteegipidaja ei too esile asjaolusid, miks ta ei kaitsnud oma huve 1. järjekoha hüpoteegi alusel täitmisavaldust esitades, võib hüpoteegipidaja käitumine olla käsitatav õiguste kuritarvitusena. (p 12.4)

Vt RKTKm nr 2-17-12857/119, p 15; RKTKo nr 3-2-1-36-09, p 10. (p 12)

Vt RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15; RKTKm nr, 2-18-12098/272, p 17. (p-d 14-15)

Vt RKTKm nr 2-21-4128/88, p 11. (p 16)

TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, kuid kaalutlusõigust teostades tuleb mh arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Juurdepääsu määramise avalduse rahuldamine teenib eelduslikult esmajoones avaldaja huve. Asjaolu, et koormatava kinnisasja omaniku kasuks mõistetakse juurdepääsu talumise eest välja tasu, ei anna iseenesest veel alust pidada juurdepääsu määramist ühtlasi ka puudutatud isiku huve teenivaks. (p 17)

Kui isik, kelle kinnisasi soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus, ja ta taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist, tuleb kohtul välja selgitada kinnisasja väärtus ilma juurdepääsutee talumise kohustuseta ning see, kui palju juurdepääsutee talumise kohustus kinnisasja väärtust vähendab. Kui tuvastatakse kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemine, tuleb määrata juurdepääsutasu selliselt, et juurdepääsutasuna tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Tähtajatu tasu määramisel tuleb lähtuda perpetuiteedi põhimõttest ja määrata tasu suurus koormatava kinnisasja väärtuse vähenemise ja diskontomäära (üldjuhul VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne intressimäär) korrutisena (RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15.5). (p 14)

Kui kinnisasi koosneb erinevatest kõlvikutest ning kui määratav juurdepääsutee ületab neist vaid ühte ega mõjuta teiste kõlvikute väärtust, on võimalik juurdepääsutasu määrata ka lähtuvalt juurdepääsuteest puudutatud kõlviku väärtuse vähenemisest. See on sellisel juhul samastatav kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemisega. (p 15.2)

Kui tee korrashoiu kohustus on jäetud juurdepääsu taotleja kanda, ei tähenda see seda, et korrashoiukulud tuleb juurdepääsutasust maha arvata. Juurdepääsutasu eesmärk on hüvitada juurdepääsutee talumise kohustusega koormatava kinnisasja omanikule tema omandi kitsendamine. Kui kitsendamine seisneb kinnisasja väärtuse vähenemises ning kohustatud omanik ise juurdepääsuteed ei kasuta, ei saa väärtuse vähenemise eest määratavast juurdepääsutasust korrashoiukulusid maha arvata. (p 16)

TsMS § 232 lg 1 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei ole sellist jõudu ka dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja arvamusel (ega ka eksperdiarvamusel) kui ühel tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendil. Kui asjatundja või eksperdi koostatud arvamusest ei nähtu piisava põhjalikkusega, miks on asjatundja/ekspert ühele või teisele järeldusele jõudnud, on kohtul õigus lõppastmes otsustada, et vastav asjaolu ei ole arvamusega tõendatud. (p 15.1)

Perpetuiteedi põhimõtet rakendades tuleb tasu määramiseks kasutada mh VÕS § 113 lg 1 teise lause järgset intressimäära (diskontomäära). Nimetatud diskontomäär koosneb VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi kahest komponendist – VÕS § 94 lg 1 järgsest intressimäärast, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär on aga ajas, iga poole aasta tagant muutuda võiv suurus. Seega tuleb juurdepääsutasu välja mõista indekseeritavana, mille kindlaksmääratud rahasummana. (p-d 17 ja 17.1)

Juurdepääsutasu maksmise kohustus tekib alates seda kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest (vt RKTKm nr 2-19-517/133, p 14) ning seda ei saa kohustada tasuma tagasiulatuvalt. (p 17.3)

Kui juurdepääsuvaidluses tehtava kohtulahendi kohaselt pannakse menetlusosalisele kohustus teha või kohustus taluda mingeid (lammutus)töid, tuleks talle määrata ka ühekordne kompensatsioon nende töödega seotud kulude või töödest tingitud omandi kahjustamise katteks. Kohustatud isikule tuleks anda võimalus vastava nõude ja nõude suurust tõendavate tõendite esitamiseks. (p 18)

Tingimus või tähtpäev, mille saabumisega on seotud piiratud asjaõiguse kestus (lõppemine), kuulub asjaomase piiratud asjaõiguse sisu hulka, kuna see väljendab piiratud asjaõigusest tulenevate kitsenduste ulatust koormatud kinnisasja omandi suhtes. Kuna tingimus, mille saabumisega kaasneb piiratud asjaõiguse lõppemine, kuulub õiguse põhisisu hulka, peab see nähtuma kandest enesest. (p 8.1)

AÕS § 172 lg 1 järgi saavad reaalservituudist tulenevad õigused kuuluda kinnisasja igakordsele omanikule, mitte teeniva kinnisasja nimeliselt kindlaksmääratud isikule. (p 9)

KRS § 1 lg 1 teise lause kohaselt on kinnistusraamatu peamiseks eesmärgiks koguda, säilitada ja avalikustada teavet muu hulgas kinnisasja koormavate asjaõiguste lõpetamise kohta. On oluline, et kinnistusraamatu põhjal oleks võimalik saada usaldusväärne ettekujutus sellest, missugused piiratud asjaõigused kinnisasja koormavad. Seda väljendavad mh võimalikud kokkulepped selle kohta, millal ja missugustel eeldustel kinnisasi neist koormavatest õigustest võib vabaneda. (p 9)

Kui saabub tingimus, millega oli seotud reaalservituudi kestmine (nt öeldakse üles reaalservituudi seadmise aluseks olnud võlaõiguslik leping), muutub reaalservituudi kanne TsÜS § 105 lg 1 järgi ebaõigeks. Sellisel juhul on võimalik taotleda kinnistusosakonnalt ebaõige kande parandamist. Kui saabunud tingimus on selline, mida saab kontrollida formaalses kinnistusraamatumenetluses, siis on võimalik lõppenud servituut kustutada kinnistusraamatust ilma puudutatud isiku nõusolekuta. Nt KRS § 49⁵ järgi (mis reguleerib kande kustutamist tähtpäeva saabumisel) võib kustutada ilma õigustatud isiku nõusolekuta kande sellise õiguse lõppemise kohta, mille kestmine oli seotud õigustatud isiku jõudmisega teatud vanuseni, samuti mõne muu kindlaksmääratud tingimuse täitumisel. Ülejäänud juhtudel on vastavalt KRS §-le 34¹ vajalik puudutatud isiku nõusolek, mida saab nõuda AÕS § 65 lg 1 alusel. (p 14)

Kohtunikuabil tuleb anda hinnang mh sellele, kas taotletav kanne (ka viitelisena AÕS § 57¹ kaudu) moonutaks reaalservituudi põhilist asjaõiguslikku sisu. Samas ei saa kohtunikuabi formaalses kinnistusraamatumenetluses asuda kindlaks tegema tingimuse saabumise aluseks olevaid asjaolusid neil juhtudel, kui kande tegemiseks on nõutav puudutatud isiku nõusolek. (p 17)

Reaalservituudi seadmiseks ja ka juba kinnistusraamatusse kantud reaalservituudi sisu muutmiseks on tulenevalt AÕS §-st 64¹ vajalik õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Notariaalselt tõestatud vormi nõuet kordab AÕS § 173 lg 1. (p 9) Õiguslikult on lubatav siduda piiratud asjaõiguse (sh reaalservituudi) kestvus äramuutva tingimusega, milleks on selle servituudi seadmise aluseks olnud võlaõigussuhte lõppemine mh ülesütlemise tagajärjel. (p 12)

Reaalservituudi seadmise aluseks olnud võlaõigusliku lepingu ülesütlemist saab pidada objektiivselt ja selgelt määratletavaks tingimuseks ning seda on võimalik mh reaalservituudi lõppemise äramuutva tingimusena kanda kinnistusraamatusse. Selline tingimus peab olema näha reaalservituudi kohta tehtavas kandes. AÕS §-s 57¹ käsitletud viite abil on võimalik täpsustada, missugustel eeldustel tekib asjaomase võlaõigusliku lepingu lõpetamise (nt kokkulepitud alusel ülesütlemise) õigus. (p-d 13 ja 15) Kui saabub tingimus, millega oli seotud reaalservituudi kestmine (nt öeldakse üles reaalservituudi seadmise aluseks olnud võlaõiguslik leping), muutub reaalservituudi kanne TsÜS § 105 lg 1 järgi ebaõigeks. Sellisel juhul on võimalik taotleda kinnistusosakonnalt ebaõige kande parandamist. Kui saabunud tingimus on selline, mida saab kontrollida formaalses kinnistusraamatumenetluses (nt KRS § 49⁵), siis on võimalik lõppenud servituut kustutada kinnistusraamatust ilma puudutatud isiku nõusolekuta. (p 14)

Kohtunikuabil tuleb kandemenetluses anda hinnang mh sellele, kas taotletav kanne (ka viitelisena AÕS § 57¹ kaudu) moonutaks reaalservituudi põhilist asjaõiguslikku sisu (vt ka RKTKm nr 3-2-1-106-08, p 13). (p 17)

AÕS § 172 lg 1 järgi saavad reaalservituudist tulenevad õigused kuuluda kinnisasja igakordsele omanikule, mitte teeniva kinnisasja nimeliselt kindlaksmääratud isikule. (p 18)

Olukorras, kus korteriomandi kaasomanikud on palunud kaasomandi lõpetada selle reaalosades jagamisega AÕS § 76 ja § 77 lg 2 järgi, reguleerib uute korteriomandite loomist mh KrtS § 9. (p 12)

Kuna alates 1. veebruarist 2023 kehtiva KrtS § 9 lg 1 järgi on uue korteriomandi loomiseks vaja kõigi korteriomanike kokkulepet, saab kohus KrtS § 9 lg-s 2 sätestatud eriomandite ulatuse muutmise ja uue korteriomandi loomiseks vajalike tahteavalduste andmise avaldust menetleda üksnes juhul, kui see on esitatud kõigi korteriomanike vastu, kes ei ole korteriomaniku soovitud kokkuleppe sõlmimisega nõus. Selleks peab teiselt korteriomanikult tahteavalduste andmist taotlev korteriomanik tõendama, et kõik ülejäänud korteriomanikud, kelle vastu ei ole nõuet esitatud, on kokkuleppe sõlmimisega nõus (RKTKm nr 2-21-18998/42, p 15.2). (p 12)

Kinnisasja omandamise kokkulepe ei piirdu kitsalt üksnes kinnisasja omandamise otsest kohustust sisaldava müügilepinguga või sellise müügilepingu sõlmimisele eelneva eellepinguga VÕS § 33 mõttes, vaid vorminõude eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasja omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest ka muud liiki kokkulepete puhul, mille eesmärk on survestada pooli mh varaliselt ebasoodsa tagajärje ähvardusel tegema kinnisasja omandamise või võõrandamise tehingut. AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule. Selliseks kokkuleppeks saab olla ka enampakkumise korraldaja ette nähtud tingimus, et osalejad peavad enampakkumisel osalemiseks tasuma tagatisraha, mis jäetakse tagastamata, kui müügilepingut ei sõlmita. (p 10)

AÕS § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Kinnisasja omandamise kokkulepe ei piirdu kitsalt üksnes kinnisasja omandamise otsest kohustust sisaldava müügilepinguga või sellise müügilepingu sõlmimisele eelneva eellepinguga VÕS § 33 mõttes, vaid vorminõude eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasja omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest ka muud liiki kokkulepete puhul, mille eesmärk on survestada pooli mh varaliselt ebasoodsa tagajärje ähvardusel tegema kinnisasja omandamise või võõrandamise tehingut. (p 10)

AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule. Selliseks kokkuleppeks saab olla ka enampakkumise korraldaja ette nähtud tingimus, et osalejad peavad enampakkumisel osalemiseks tasuma tagatisraha, mis jäetakse tagastamata, kui müügilepingut ei sõlmita. Vältimaks sellelaadsete tagatisraha kokkulepete tühisust saab enampakkumise korraldaja kaasata enampakkumise korraldamisse notari. Näiteks on võimalik enampakkumise kutses informeerida pakkujaid, et ostupakkumus tuleb teha notariaalselt tõestatud vormis ning ka müüja saab nõustumuse anda või teha uue pakkumuse notariaalselt tõestatud vormis. (p-d 10 ja 11)

AÕS § 89 kohaselt saab kostjat kohustada tema kinnisasjalt lähtuvaid mõjutusi kõrvaldama juhul, kui kostja mõjutusi põhjustanud teo või tegevusetusega on rikutud hageja omandiõigust, mis ei ole seotud valduse kaotusega, ja hageja ei pea seda rikkumist taluma. Sellise rikkumise talumise kohustust peab aga vastuväite korras tõendama kostja.

Kahjustatud kinnisasja omanik saab AÕS § 89 alusel nõuda teiselt kinnisasjalt tulevate kahjulike mõjutuste leviku keelamist oma kinnisasjale, kui teise kinnisasja omanik ei tõenda AÕS §-s 143 reguleeritud kahjulike mõjutuste talumise kohustuse esinemist, eelkõige kui need mõjutused ei kahjusta oluliselt kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega (lg 1).

AÕS § 143 lg-s 1 ei ole reguleeritud negatiivseid mõjutusi, kuid siiski on võimalik kohaldada negatiivsete mõjutuste korral omandiõiguse rikkumise kindlakstegemisel AÕS §-st 143 tulenevaid kahjulike mõjutuste talumise kohustuse põhimõtteid (vt ka RKTKo nr 3-2-1-12-11, p 31).

Negatiivse mõjutuse korral saab olla tegemist omandiõiguse rikkumisega AÕS § 89 tähenduses üksnes juhul, kui negatiivne mõjutus oluliselt kahjustab kinnisasja omaniku võimalust oma kinnisasja kasutada. Kinnisasja kasutamise olulisele kahjustamisele hinnangu andmisel ei piisa üksnes sellest, et tuvastatud asjaoludel on varjava mõjutusega kaetud oluline osa kinnisasjast. Kahjustatud kinnisasja omanik saab nõuda kahjustava varjava mõjutuse kõrvaldamist üksnes erandlikel juhtudel, st kui ta tõendab, et mõjutusega kaasnevad talle talumatud tagajärjed. Eelduslikult saab lugeda kahjustatud kinnisaja omaniku jaoks talumatuks tagajärge, kui mõjutus on kestuselt ja ulatuselt niivõrd intensiivne, et põhjustab aastaringse varjutuse faktiliselt pea kogu kinnisasjal.

Üksnes avalik-õiguslikest normidest tulenevate nõuete ja piirangute rikkumine ei anna alust AÕS § 89 alusel esitatud hagi rahuldada. Samuti ei tähenda avalik-õiguslikest normidest tulenevate nõuete ja piirangute järgimine, et AÕS § 89 alusel esitatud hagi jääb rahuldamata (vt ka RKTKo nr 3-2-1-33-05, p 10-11). (p-d 11 ja 13)

AÕS § 68 lg-st 1 tulenevalt on kõigil naaberkinnisasjade omanikel õigus oma kinnisasjaga õiguskorra piires vabalt toimida, samas peavad omanikud siiski vastastikku arvestama üksteise õigustega ulatuses, mis on vajalik teiste omanike õiguste teostamiseks (vt ka RKTKo nr 3-2-1-33-05, p 13). (p 10)

Tänu VÕS § 14 dispositiivsele iseloomule võivad pooled ka lepingueelsete kohustuste puhul omavahel täpsemalt kokku leppida nii nende kohustuste konkreetsemas sisus kui ka nende rikkumisega kaasnevates tagajärgedes. Samas ei tulene lepingueelsetest läbirääkimistest pooltele soorituskohustusi, eelkõige ei teki pooltel kohustust saavutada kokkulepe. Seetõttu ei saa lepingueelsete läbirääkimiste katkemist iseenesest pidada lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumiseks ka juhul, kui leping jääb sõlmimata ühest läbirääkimistel osalenud poolest tulenevatel põhjustel. Rikkumisest saaks kõnealuses kontekstis rääkida nt läbirääkimiste pahauskse pidamise või katkestamise puhul, kus osalenud poolel ei olnud tegelikult algusest peale tõsist kavatsust kavandatud lepingut sõlmida ega täita. (p 11)

Kuna kinnisasja müügi kohustustehing peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud, tuleb ka kinnisasja müügi eelleping VÕS § 33 lg 2 järgi sõlmida samas vormis. Juhul kui pooled ei ole notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppeid sõlminud, ei saa rääkida ka kinnisasja müügi eellepingust VÕS § 33 tähenduses. (p 12)

Kinnisasja müügi kohustustehing peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud. Pooled ei saa vorminõudest vabaneda seeläbi, et nimetavad kokkulepet lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva vastutuse täiendavaks reguleerimiseks. (p 12)

Kinnisasja müügi kohustustehing peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud, mistõttu ei too ka vormivabalt korraldatud enampakkumine kinnisasja müügiks kõrgeima hinna saamise eesmärgil kaasa õiguslikult siduva (VÕS § 8 lg 2) lepingusuhte tekkimist VÕS § 10 järgi. Olukorda ei muuda ka see, kui pooled lepivad lihtkirjalikus vormis peetud enampakkumise tulemusena sisuliselt kokku kinnisasja müügi olulistes tingimustes. (p-d 12 ja 13)

Kinnisasja müügilepingu sõlmimata jäämise puhuks ettenähtud leppetrahv, mis on mõeldud kohalduma peamiselt olukorras, kus ostja on rikkunud enda antud lubadust osta kinnisasi kokkulepitud tingimustel, peab niisugust leppetrahvi tasuma kohustav kokkulepe olema sõlmitud AÕS § 119 lg 1 kohaselt notariaalselt tõestatud vormis. (p 15)

Kaudselt väljendatud kohustust sõlmida kinnisasja omandamisele suunatud leping võib sisaldada ka broneerimisleping, millega nähakse kinnisasja ostmisest huvitatud isikule tehingu temast sõltuvatel asjaoludel ärajäämise puhuks ette rahaline koormis, mis ületab temale lepingu alusel osutatud teenuse harilikku väärtust. Kui tasu ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstavat summat ja kokku on lepitud selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppele, mis AÕS § 119 lg 1 järgi peab olema notariaalselt tõestatud. (p 12.4)

AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule. Kohustus omandada või võõrandada kinnisasi võib olla nii asjaomase lepingu järgne põhi- kui ka kõrvalkohustus. AÕS § 119 lg 1 puudutab nii poolele endale kui ka kolmandale isikule kuuluvat kinnisasja võõrandama kohustumist, samuti võib kinnisasja omandamise kohustus olla suunatud nii kinnisasja omandamisele teiselt lepingupoolelt kui ka kolmandalt isikult. (p 12.2)

Kohtul tuleb tehingu tühisuse aluseid hinnata omal algatusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-137-09, p 12; RKTKo nr 3-2-1-122-08, p 19). Mh saab omal algatusel, sõltumata sellest, kas pooled selge sõnaga sellele tuginevad, hinnata tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmist (RKTKo nr 3-2-1-32-06, p 14), heade kommete vastasust (vt RKTKo nr 2-17-9822/101, p 15; RKTKo nr 3-2-1-83-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-08, p 23) ning tüüptingimuste kehtivust (RKTKo nr 3-2-1-106-13, p 22). (p 13)

Kohus peab poolte esile toodud asjaoludest lähtudes omal algatusel kontrollima, kas vaidlusalune leping on sõlmitud tüüptingimustel või mitte ning kas see asjaolu võis mõjutada lepingus sätestatud tingimuste kehtivust. (p 15)