ERAÕIGUSVõlaõigus

Teksti suurus:

Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-21-1758/64 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.02.2024

Kasutatud asja lepingutingimustele mittevastavust ei ole õige hinnata lähtuvalt samalaadse uue asja omadustest (vt RKTKo nr 2-19-19586/85, p 14), kui müüja ei ole jätnud müügilepingu eset reklaamides muljet, et tegemist on uue asjaga. Sõnadest „heas korras, sõidab hästi“ ei saa järeldada, et asja reklaamiti uuena. (p-d 10.2 ja 11)

Kasutatud asi vastab lepingutingimustele, kui sellel on tuvastatud asja vanusele tavapärane kulumine või vananemine. (p 10.2)

2-20-4997/57 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2023

Olukord, kus kostja on sõlminud samade ruumide kasutamiseks üürilepingu mitme üürileandjaga, ei tähenda seda, et kostja ei tea, kes on õige üürileandja. Sellises olukorras ongi kostjal sõlmitud mitu üürilepingut, mida tuleb ka täita. Iga kehtiva lepinguga tekivad pooltele kohustused, mille täitmist võib teiselt poolelt nõuda ja mille täitmata jätmisel on poolel õigus kasutada lepingut rikkunud poole vastu seaduses ja lepingus ette nähtud õiguskaitsevahendeid. (p 18)


Lepingupool ei saa keelduda oma lepingulise kohustuse täitmisest põhjusel, et ta on sama lepingueseme kohta sõlminud võlaõigusliku kokkuleppe veel kellegi teisega. (p 31)


Menetluskulude regulatsioon ei võimalda jätta hagi rahuldamise korral kostja poolel oleva kolmanda isiku menetluskulusid hageja ega kostja kanda. (p 36)

2-18-12098/271 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 13.12.2023

Kui isik, kelle kinnisasi soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus, ja ta taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist, tuleb kohtul välja selgitada kinnisasja väärtus ilma juurdepääsutee talumise kohustuseta ning see, kui palju juurdepääsutee talumise kohustus kinnisasja väärtust vähendab. Kui tuvastatakse kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemine, tuleb määrata juurdepääsutasu selliselt, et juurdepääsutasuna tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Tähtajatu tasu määramisel tuleb lähtuda perpetuiteedi põhimõttest ja määrata tasu suurus koormatava kinnisasja väärtuse vähenemise ja diskontomäära (üldjuhul VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne intressimäär) korrutisena (RKTKm nr 2-19-20416/41, p 15.5). (p 14)

Kui kinnisasi koosneb erinevatest kõlvikutest ning kui määratav juurdepääsutee ületab neist vaid ühte ega mõjuta teiste kõlvikute väärtust, on võimalik juurdepääsutasu määrata ka lähtuvalt juurdepääsuteest puudutatud kõlviku väärtuse vähenemisest. See on sellisel juhul samastatav kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemisega. (p 15.2)

Kui tee korrashoiu kohustus on jäetud juurdepääsu taotleja kanda, ei tähenda see seda, et korrashoiukulud tuleb juurdepääsutasust maha arvata. Juurdepääsutasu eesmärk on hüvitada juurdepääsutee talumise kohustusega koormatava kinnisasja omanikule tema omandi kitsendamine. Kui kitsendamine seisneb kinnisasja väärtuse vähenemises ning kohustatud omanik ise juurdepääsuteed ei kasuta, ei saa väärtuse vähenemise eest määratavast juurdepääsutasust korrashoiukulusid maha arvata. (p 16)


TsMS § 232 lg 1 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei ole sellist jõudu ka dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja arvamusel (ega ka eksperdiarvamusel) kui ühel tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendil. Kui asjatundja või eksperdi koostatud arvamusest ei nähtu piisava põhjalikkusega, miks on asjatundja/ekspert ühele või teisele järeldusele jõudnud, on kohtul õigus lõppastmes otsustada, et vastav asjaolu ei ole arvamusega tõendatud. (p 15.1)


Perpetuiteedi põhimõtet rakendades tuleb tasu määramiseks kasutada mh VÕS § 113 lg 1 teise lause järgset intressimäära (diskontomäära). Nimetatud diskontomäär koosneb VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi kahest komponendist – VÕS § 94 lg 1 järgsest intressimäärast, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär on aga ajas, iga poole aasta tagant muutuda võiv suurus. Seega tuleb juurdepääsutasu välja mõista indekseeritavana, mille kindlaksmääratud rahasummana. (p-d 17 ja 17.1)

Juurdepääsutasu maksmise kohustus tekib alates seda kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest (vt RKTKm nr 2-19-517/133, p 14) ning seda ei saa kohustada tasuma tagasiulatuvalt. (p 17.3)

Kui juurdepääsuvaidluses tehtava kohtulahendi kohaselt pannakse menetlusosalisele kohustus teha või kohustus taluda mingeid (lammutus)töid, tuleks talle määrata ka ühekordne kompensatsioon nende töödega seotud kulude või töödest tingitud omandi kahjustamise katteks. Kohustatud isikule tuleks anda võimalus vastava nõude ja nõude suurust tõendavate tõendite esitamiseks. (p 18)

2-22-1081/70 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.12.2023

VÕS § 1047 lg 4 alusel esitatud nõudele kohaldub TsÜS § 150 kohane aegumistähtaeg, s.o kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama, hiljemalt kümme aastat kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. (p 10)


Tuvastushagi ei saa esitada, kui sooritusnõuet ei ole põhjusel, et see on aegunud. Seega ei saa esitada nõuete ebaõigete andmete avaldamise tuvastamiseks, kui isik ei saa enam esitada andmete avaldamise ümberlükkamise või parandamise nõuet, kuna see nõue on aegunud. (p 13)

2-20-18112/35 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.11.2023

Kuna kolmandat isikut kaitsev leping ei anna kolmandale isikule õigust nõuda lepingust tuleneva põhikohustuse täitmist, ei saa hageja kui alltöövõtulepingusuhtes kolmas isik nõuda ka alltöövõtulepingu esemeks oleva põhikohustuse rikkumise tõttu kulutuste hüvitamist ainuüksi põhjusel, et töö ei vasta lepingutingimustele. (p 13)

Üldjuhul ei ole kolmanda isiku huvide kaitsmine temale lepingulise kaitsekohustuse laiendamise teel vajalik juhul, kui kolmandal isikul on endal sama sisuga nõue võlasuhte järgi kohustatud isiku vastu tulenevalt kas kolmanda isiku ja võlgniku vahelisest lepingulisest või muust võlasuhtest ning see nõue põhineb samadel asjaoludel, millele tugineb VÕS § 81 järgi esitatav nõue. (p 14.1)

Kuna tellija saab eelduslikult ka alltöövõtjast tingitud lepingurikkumisega seotud nõuded esitada peatöövõtja vastu, puudub üldjuhul põhjus kohaldada peatöövõtja ja alltöövõtja vahelisele lepingule VÕS § 81 ning lugeda tellija huvi lepingu nõuetekohase täitmise vastu selle sätte kaitsealasse kuuluvaks. Seda ei mõjuta kolleegiumi hinnangul ka peatöövõtja maksejõuetuks muutumine või tema majandustegevuse lõppemine muul põhjusel. Sellise riski maandamiseks on tellijal võimalik peatöövõtjaga kokku leppida, et peatöövõtja loovutab alltöövõtulepingust tulenevad nõuded talle. (p 14.2)


Tahteavaldus lepingu sõlmimiseks või nõustumus varasemast lepingust tulenevate kohustuste ülevõtmiseks võib väljenduda käitumises, kus alltöövõtja edastab tellijale varem peatöövõtjale väljastatud arved enda tehtud tööde eest, mille tellija tasub alltöövõtjale, ning seejärel teeb alltöövõtja tellija soovitud tööd. (p 15.3)


Mõistlik tellija võib järeldada, et alltöövõtja on nõus sellega, et tellija alltöövõtulepingu üle võtab, muuhulgas olukorras, kus peatöövõtja teatab tellijale ja alltöövõtjale, et tema enam objektil töid ei tee ning alltöövõtja ja tellija peavad omavahel otse suhtlema, tellija teatab alltöövõtjale, et nad suhtlevad edaspidi otse, alltöövõtja esitab alltöövõtulepinguga seotud arved otse tellijale ning jätkab töödega pärast seda, kui tellija on arved tasunud. (p 15.3)

2-20-2851/30 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.11.2023

Kinnisasja omandamise kokkulepe ei piirdu kitsalt üksnes kinnisasja omandamise otsest kohustust sisaldava müügilepinguga või sellise müügilepingu sõlmimisele eelneva eellepinguga VÕS § 33 mõttes, vaid vorminõude eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasja omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest ka muud liiki kokkulepete puhul, mille eesmärk on survestada pooli mh varaliselt ebasoodsa tagajärje ähvardusel tegema kinnisasja omandamise või võõrandamise tehingut. AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule. Selliseks kokkuleppeks saab olla ka enampakkumise korraldaja ette nähtud tingimus, et osalejad peavad enampakkumisel osalemiseks tasuma tagatisraha, mis jäetakse tagastamata, kui müügilepingut ei sõlmita. (p 10)


AÕS § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Kinnisasja omandamise kokkulepe ei piirdu kitsalt üksnes kinnisasja omandamise otsest kohustust sisaldava müügilepinguga või sellise müügilepingu sõlmimisele eelneva eellepinguga VÕS § 33 mõttes, vaid vorminõude eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasja omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest ka muud liiki kokkulepete puhul, mille eesmärk on survestada pooli mh varaliselt ebasoodsa tagajärje ähvardusel tegema kinnisasja omandamise või võõrandamise tehingut. (p 10)


AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule. Selliseks kokkuleppeks saab olla ka enampakkumise korraldaja ette nähtud tingimus, et osalejad peavad enampakkumisel osalemiseks tasuma tagatisraha, mis jäetakse tagastamata, kui müügilepingut ei sõlmita. Vältimaks sellelaadsete tagatisraha kokkulepete tühisust saab enampakkumise korraldaja kaasata enampakkumise korraldamisse notari. Näiteks on võimalik enampakkumise kutses informeerida pakkujaid, et ostupakkumus tuleb teha notariaalselt tõestatud vormis ning ka müüja saab nõustumuse anda või teha uue pakkumuse notariaalselt tõestatud vormis. (p-d 10 ja 11)

2-19-13412/126 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.10.2023

VÕS § 268 lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. VÕS § 267 p 2 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha. VÕS § 268 lg-s 2 täpsustatakse, et kui kinkija taganeb kinkelepingust VÕS § 267 p-s 2 sätestatud alusel, ei loeta lepingut lõppenuks, kui kingisaaja tasub ülalpeetava ülalpidamiseks vajaliku summa VÕS §-s 571 sätestatud korras alates kingitud eseme üleandmisest kuni kinkija surmani. VÕS § 267 p 3 järgi võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. (p 10)

Kinkelepingust taganemise avaldusest peab olema arusaadav, millisel alusel kinkija kingisaajaga sõlmitud lepingust taganeb. Kui kinkija tugineb menetluse käigus uuele kinkelepingust taganemise alusele, on tegemist hagi aluseks olevate asjaolude (hagi aluse) muutmisega. (p 15)


Kui kinkija tugineb menetluse käigus uuele kinkelepingust taganemise alusele, on tegemist hagi aluseks olevate asjaolude (hagi aluse) muutmisega. TsMS § 376 lg 1 esimese lause kohaselt võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Sama sätte lõike 2 kohaselt nõustub kohus hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. (p 15)

Ringkonnakohtus on lubatud hagi aluseks olevaid asjaolusid muuta niivõrd, kuivõrd uute asjaolude alusel hagi menetlemine ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemuse ja reeglitega. Esimest korda apellatsioonimenetluses uuele lepingust taganemise alusele tuginemine ei ole kolleegiumi arvates lubatud, kuna see tooks ringkonnakohtule kaasa uute asjaolude ja tõendite väljaselgitamise kohustuse ulatuses, mis ei ole omane apellatsioonimenetlusele, vaid maakohtus toimuvale eelmenetlusele (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Samuti ei ole selliselt hagi aluse muutmine kooskõlas TsMS § 376 lg-s 2 väljendatud menetlusökonoomia põhimõttega. TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ei ole kassatsioonimenetluses hagi muuta üldjuhul võimalik. (p 16)

2-22-7114/22 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.10.2023

Tänu VÕS § 14 dispositiivsele iseloomule võivad pooled ka lepingueelsete kohustuste puhul omavahel täpsemalt kokku leppida nii nende kohustuste konkreetsemas sisus kui ka nende rikkumisega kaasnevates tagajärgedes. Samas ei tulene lepingueelsetest läbirääkimistest pooltele soorituskohustusi, eelkõige ei teki pooltel kohustust saavutada kokkulepe. Seetõttu ei saa lepingueelsete läbirääkimiste katkemist iseenesest pidada lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumiseks ka juhul, kui leping jääb sõlmimata ühest läbirääkimistel osalenud poolest tulenevatel põhjustel. Rikkumisest saaks kõnealuses kontekstis rääkida nt läbirääkimiste pahauskse pidamise või katkestamise puhul, kus osalenud poolel ei olnud tegelikult algusest peale tõsist kavatsust kavandatud lepingut sõlmida ega täita. (p 11)


Kuna kinnisasja müügi kohustustehing peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud, tuleb ka kinnisasja müügi eelleping VÕS § 33 lg 2 järgi sõlmida samas vormis. Juhul kui pooled ei ole notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppeid sõlminud, ei saa rääkida ka kinnisasja müügi eellepingust VÕS § 33 tähenduses. (p 12)


Kinnisasja müügi kohustustehing peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud. Pooled ei saa vorminõudest vabaneda seeläbi, et nimetavad kokkulepet lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva vastutuse täiendavaks reguleerimiseks. (p 12)


Kinnisasja müügi kohustustehing peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema notariaalselt tõestatud, mistõttu ei too ka vormivabalt korraldatud enampakkumine kinnisasja müügiks kõrgeima hinna saamise eesmärgil kaasa õiguslikult siduva (VÕS § 8 lg 2) lepingusuhte tekkimist VÕS § 10 järgi. Olukorda ei muuda ka see, kui pooled lepivad lihtkirjalikus vormis peetud enampakkumise tulemusena sisuliselt kokku kinnisasja müügi olulistes tingimustes. (p-d 12 ja 13)


Kinnisasja müügilepingu sõlmimata jäämise puhuks ettenähtud leppetrahv, mis on mõeldud kohalduma peamiselt olukorras, kus ostja on rikkunud enda antud lubadust osta kinnisasi kokkulepitud tingimustel, peab niisugust leppetrahvi tasuma kohustav kokkulepe olema sõlmitud AÕS § 119 lg 1 kohaselt notariaalselt tõestatud vormis. (p 15)

2-21-7989/94 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.10.2023

Ühisinvesteeringute internetiplatvormi kasutamise koostöölepingu puhul on olemuslikult tegemist maaklerilepinguga VÕS § 658 lg 1 mõttes. Vahendatavaks tehinguks on finantseerimisleping. (p 14)


Üldjuhul on maakleril õigus maakleritasule, kui maaklerilepingu eesmärk on saavutatud, st vahendatud leping on sõlmitud (VÕS § 664 lg 1). Samas on VÕS § 664 lg 1 dispositiivne norm, mistõttu võivad pooled kokku leppida maakleritasu maksmises ka siis, kui vahendatud lepingut ei ole sõlmitud, kuid maakler on oma kohustuse täitnud ning sobiva kolmanda isikuga lepingut käsunditäitja jaoks vahendanud. Kohtumenetluses tuleb maakleril tõendada, et maakleritasu maksmise tingimused on täidetud, sh kokkuleppe sõlmimine maakleritasu maksmiseks enne vahendatud lepingu sõlmimist. (p 15)


Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Sõltumata sellest, kas pooled nimetavad lepingus kokkulepitud raha maksmise kohustust tasuks, leppetrahviks või muuks, tuleb kohtul õigussuhte kvalifitseerimisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg-d 1 ja 4). (p 17)


Leppetrahv VÕS § 158 lg 1 mõttes on olemuslikult seotud lepingu rikkumisega, millele vastab kohustust rikkunud lepingupoole kohustus maksta lepingus määratud rahasumma. Ainult sellisele rikkumisega seotud kokkuleppele kohaldatakse leppetrahvi regulatsiooni, sh leppetrahvi nõudmisest teatamise kohustust (VÕS § 159 lg 2). Kui tegemist on muu tasuga, siis ei ole leppetrahvinõudele kohalduvad sätted asjakohased. (p 17)


See, kas vaidlusalune kiri on VÕS § 159 lg 2 mõttes teade leppetrahvi nõudmise kohta, tuleb välja selgitada vastavalt tahteavalduse tõlgendamise reeglitele. Iseenesest ei eelda VÕS § 159 lg 2 mõttes leppetrahvi nõudmisest teatamine, et teade sisaldaks sõna leppetrahv või viitaks leppetrahvi reguleerivale lepingu punktile. Kohtul tuleb hinnata, kas lepingut rikkunud pool või mõistlik isik tema asemel vähemalt oleks pidanud aru saama, et konkreetse tahteavaldusega teatab õigustatud pool oma kavatsusest nõuda lepingus rikkumise puhuks kokku lepitud rahasummat (VÕS § 158 lg 1). (p 20)

3-20-1055/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.08.2023

STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 järgi võib rakendusüksus peatada menetluse, kui menetluses oleva maksetaotluse või sama projekti ükskõik millise varasema maksetaotluse kulu abikõlblikkus ei ole üheselt selge. Seda sätet tuleb aga kohaldada koos HMS §-des 5 ja 6 sätestatud tõhususe põhimõttega ja uurimispõhimõttega. Sellisena eeldab STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 rakendamine ilma taotleja nõusolekuta teise menetluse tõttu, et kulu abikõlblikkusega seotud ebaselguse kõrvaldamise võimalused on haldusmenetluses ammendatud. (p 19)


Olukord, kus rakendusüksusel on seoses kriminaalasja algatamisega kõrvaldamata kahtlus, et toetusesaaja on projekti omaosalusega seoses tuginenud näilikele tehingutele, ei takista rakendusüksust vaidlusaluse projekti kulude abikõlblikkust välja selgitamast. Seadus ei näe ette, et kriminaalmenetluse alustamine või hilisem süüdistusakti esitamine vabastaks rakendusüksuse talle seadusega pandud ülesannete täitmisest ning piiraks rakendusüksuse pädevust või volitusi. Kulude abikõlblikkuse hindamiseks ei ole rakendusüksusel vaja lahendada kriminaalasja, vaid anda hinnang neile tõenditele ja asjaoludele, millest sõltub õigusaktide kohaselt kulude abikõlblikkus. (p 14)

Rakendusüksuse ja kriminaalasja lahendava kohtu seisukohtade lahknevuse vältimine on eesmärgina legitiimne, kuid ebaproportsionaalne oleks selleks taotluse menetlus peatada pikaks ja määramata ajaks. Vastustaja väide, et kriminaalmenetluses on avaramad võimalused tõe väljaselgitamiseks, ei ole piisav, et õigustada abikõlblikkuse hindamata jätmist haldusmenetluses. Seadusandja pole sätestanud, et praeguse juhtumi asjaoludel tuleks haldusmenetlus kriminaalmenetluse ajaks peatada. Kolleegium meenutab, et kriminaalmenetlus on õigussuhete korraldamisel äärmuslik abinõu. Küll on aga nii haldusorganil kui ka kohtul haldusasja lahendades põhimõtteliselt võimalik tugineda süüteomenetluses juba kogutud tõenditele, mida aga tuleb hinnata kogumis muude tõenditega. (p 15)


Olukorras, kus kulude abikõlblikkuse hindamine ja selleks vajalike asjaolude kindlakstegemine on haldusmenetluses olnud puudulik, ei ole halduskohtul keeldu uusi tõendeid koguda, asjaolusid tuvastada ja neile õiguslikku hinnangut anda. HKMS § 4 lg 4 järgi tuvastab kohus haldusasjas iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellega ei sekku kohus lubamatult haldusorgani otsustuspädevusse, sest asjaolude tuvastamine ja hindamine ei ole täidesaatva riigivõimu ainupädevusse antud kaalutlusõiguslikud otsustused. Vältida tuleb küll haldusmenetluse terviklikku ülekandmist kohtumenetlusse, kuid seda põhimõtet tuleb rakendada koos tõhusa õiguskaitse, õiguskindluse, mõistliku menetlusaja ja menetlusökonoomia nõuetega. Vältida tuleb ka haldusorgani vigade kordamist. (p 16)


Hüvitatava kahjuna ei saa alati käsitada kogu saamata jäänud toetust. Ka sellest tuleb üldjuhul maha arvata projekti nurjumise tagajärjel säästetud kulud sõltumata sellest, kas need oleks tulnud kanda omaosaluse või toetuse arvel. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Põllumajanduspoliitika raames maksmisele kuulunud, kuid saamata jäänud investeeringutoetustest arvatakse maha vaid need säästetud kulud, mis isiku ülejäänud vara väärtust ei oleks suurendanud. Investeeringutoetuse üldisem eesmärk on suurendada põllumajandusettevõtja tulemuslikkust. (p 32)

EL ühtekuuluvuspoliitika valdkonna struktuuritoetuse puhul aga ei välista toetuse eesmärgid kulude mahaarvamist hüvitatavalt toetuselt ainuüksi põhjusel, et kulude kandmine oleks ühtaegu suurendanud kaebaja kinnisvara väärtust. Projektis kavandatud ehitistele oli pikaks ajaks ette nähtud spetsiifiline kasutusala, mis oleks märkimisväärselt piiranud nende kasutamist ja käsutamist. Ühtekuuluvuspoliitika struktuuritoetuste eesmärk on selle poliitika erieesmärkidele vastavate tegevuste edendamine. Olukorras, kus need eesmärgid jäid saavutamata ja kaebaja kapital jäi projekti olulisel määral kaasamata, ei ole alust saamata jäänud tulu täielikuks hüvitamiseks. Ligikaudu 350 000 euro suuruselt omavahendite investeeringult saamata jäänud tulu hüvitamine ligi 3,5 miljoni euro ulatuses oleks ilmselgelt ülemäärane (RVastS § 13 lg 1 p 5). (p-d 33–35)


Rakendusüksusel tuleb selgitada kulu abikõlblikkus välja põhjendamatu viivituseta, et projekti elluviimine pelgalt kahtluse tõttu ei nurjuks. Kahtlus ei tohiks tuua kaasa toetusest lõplikku ilmajäämist. See on tagajärg, mille saabumiseks peab olema kindel teadmine, et kulu on abikõlbmatu. Pooleliolevast kriminaalasjast lõplike tagajärgede tekkimine olukorras, kus need on välditavad, ei oleks kooskõlas süütuse presumptsiooniga. (p 20)


Struktuuritoetuse määramisel tekib taotlejal subjektiivne õigus saada toetust vastavalt toetuse määramise tingimustele. Selline haldusaktiga kindlaksmääratud õigus toetusele kuulub tingimuslikule iseloomule vaatamata omandipõhiõiguse kaitsealasse ning põhjendamatu viivitus toetuse maksmisel rikub seda põhiõigust. (p 26)


Kui toetusesaajale oleks tulnud vaidlusalustes väljamaksetaotlustes kajastatud kulude eest toetus välja maksta, kuid see jäeti õigusvastaselt tegemata, tuleb kohtul hinnata, milline oleks kohtuotsuse tegemise aja seisuga kaebaja varaline seisund olukorras, kus kaebaja oleks saanud neid toetusi projekti tingimustele vastavalt ettevõtluses kasutada ja projekti nõuetekohaselt ellu viia. Seejuures on ootuspärane, et toetuse mittesaamisel projekti elluviimine katkeb planeeritud vahendite äralangemise tõttu. Ainult sellest ei saa järeldada, et ka toetuse saamisel oleks kaebaja sattunud raskustesse. (p 28)

Struktuuritoetuste saamata jäämisega tekitatud kahju hüvitamise korral on esmane saamata jäänud tulu hüvitamine ning toetuse saamiseks tehtud kulude hüvitamine on teisene. Kulusid katma pidanud, aga saamata jäänud tulu väljamõistmise korral toetuse saamiseks tehtud kulutused hüvitatavad ei ole, kui need oleks tulnud kanda ka toetuse saamisel. Sellisel juhul tooks kulude teistkordne hüvitamine kaasa kahjustatud isiku põhjendamatu rikastumise. Kantud kulude hüvitamiseks pole alust ka siis, kui kahjustatud isik poleks neid avaliku võimu kandja tegevusest sõltumata suutnud tagasi teenida. Kulude hüvitamine võib mõnel juhul siiski olla kohane hüvitis, kui avaliku võimu kandja tõttu saamata jäänud tulu hüvitamise eeldused ei ole täidetud, nt kui avaliku võimu kandja tõendab, et ta polnud tulu saamata jäämises süüdi. (p 29)

Kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Juhtumi asjaolude väljaselgitamise kohustus ja keeld tugineda toetuse väljamaksmise menetluses oletustele kaitsevad selle isiku õigusi, kellele struktuuritoetus on määratud. Muuhulgas kaitsevad need normid ettevõtja huvi teenida projekti elluviimiseks tehtud kulud tagasi klientidelt laekuvate maksetega ning selline huvi pidi vastustajale VÕS § 127 lg 3 kontekstis olema ettenähtav. Ilma kulude tagasiteenimiseta võib ettevõtja sattuda olukorda, mis on ebasoodsam isegi algusest peale toetuse määramata jätmisest. Heas usus kantud kulu (nt omaosaluse, laenuintresside, hoonestusõiguse tasu), aga ka selle väärtusele vastava mõistliku kasumi ulatuses tuleks ära langenud äritulud toetuse väljamaksmise ennatlikul peatamisel hüvitada. Kui aga kaebaja oleks pärast projekti nurjumisest teadasaamist saanud kulude tekkimist vältida, ei oleks nende kandmine põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega. (p 30)

2-20-5869/87 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.08.2023

Juriidilisel isikul võib olla varalise kahju hüvitamise nõue isiku vastu, kes tema kohta ebaõigete andmete õigusvastase ja süülise avaldamisega tekitab talle varalist kahju. Juriidilise isiku kohta ebaõigete andmete avaldamisega kahju tekitamine võib olla õigusvastane eelkõige siis, kui nende andmete avaldamisega sekkutakse juriidilise isiku majandus- või kutsetegevusse, rikutakse seadusest tulenevat kohustust või käitutakse tahtlikult heade kommete vastaselt. Näiteks võib juriidilisele isikule tekkinud kahju seisneda käibekaotuses, klientide lahkumises, raskustes uute lepingute sõlmimisel (sh töötajate värbamisel). (p-d 14 ja 21)

2-20-9750/61 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.07.2023

VÕS § 105 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, on võlausaldajal sõltumata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda, samuti alandada hinda. Kolleegium selgitab, et VÕS §-s 218 ette nähtud müüja vastutust puudutavad sätted on erinormiks VÕS § 103 lg 1 ja § 105 suhtes, mistõttu viimased müüja vastutuse hindamisel taganemise eeldusena ei kohaldu. Müüja vastutust hinnatakse erisätete alusel (vt analoogia korras RKTKo nr 3-2-1-156-11, p 19). Kui müüja vastutus on VÕS § 218 lg 4 järgi välistatud, ei saa ostja kasutada ühtegi õiguskaitsevahendit, sh taganeda lepingust. (p 27)


Kinnisasja tagastamist ei takista asjaolu, et see on koormatud hüpoteegiga. Kui kinnisasja väärtus on selle hüpoteegiga koormamise tagajärjel vähenenud, võib müüja kinnisasja tagastamise asemel nõuda kinnisasja väärtuse hüvitamist üksnes juhul, kui koormamine on muutnud asja majandusliku väärtuse õigustatud isiku jaoks sisuliselt nullilähedaseks ning kui väärtus nii ulatuslikult vähenenud ei ole, saab nõuda üksnes asja väärtuse vähenemise hüvitamist VÕS § 189 lg 4 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-90-12, p 15). Eelduslikult muutub kinnisasja väärtus müüja jaoks nullilähedaseks juhul, kui hüpoteegisumma on võrdne kinnisasja müügihinnaga või sellest suurem. Sellise eelduse ostja poolt ümber lükkamata jätmise korral kohaldub VÕS § 189 lg 2 p-s 2 sätestatu, st et ostja peab müügilepingu tagasitäitmisel kinnisasja tagastamise asemel hüvitama müüjale kinnisasja väärtuse. (p 31)

NB! Seisukoha muutus!

Üleantu väärtuse kindlakstegemisel tuleb lisaks VÕS § 189 lg-s 3 sätestatule arvestada ka üleantu lepingule mittevastavusega, arvestades summat, mille võrra müügihinda oleks saanud lepingu kehtimajäämise korral alandada (vt VÕS § 112 lg 1). Puudustega üleantu väärtuse leidmiseks tuleb sellisel juhul korrutada üleantu väärtus koos puudusega ja üleantu hind lepingus (VÕS § 189 lg 3) ning saadud tulemus jagada väärtusega, mis oleks üleantul ilma puuduseta. Juhul kui hinna alandamisega saadud summa on müügihinnast väiksem, ei pea ostja VÕS § 189 lg 3 järgi müüjale hüvitama mitte müügihinna, vaid hinna alandamise teel saadud hinna. (p 33)

2-20-11960/54 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.07.2023

Vt RKTKo nr 2-15-16682/73 p 13. (p 12.1)

Vt RKTKo nr 2-15-16682/73 p 16. (p 12.2)

Konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtimiseks peab töötajale olema sellest äratuntav, kes on tööandja konkurendid ja milles seisneb konkureeriv tegevus, mis võib tööandjat kahjustada. Samas on ka kolleegium varem leidnud, et konkurentsipiirangu kokkulepete puhul ei saa mõistlikult järeldada, et pooled sõlmivad selliseid lepinguid, soovides, et need ei kehtiks mitte kunagi (vt ka RKTKo nr 2-15-16682/73 p 15). (p 12.3)

Juhul, kui konkurentsikeelu kokkuleppe poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse konkurentsikeelu kokkulepet, nagu ka igat muud lepingut, mitte üksnes nii nagu keskmine mõistlik isik seda mõistma pidi, vaid arvestada tuleb ka kokkuleppe poolte isikuid, nende teadmisi, kogemusi ja positsiooni. Sellele viitab selgesõnaliselt ka VÕS § 29 lg 4, kasutades mõistet „nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma“, millest tuleneb, et arvesse tuleb võtta nii lepingupoolte isikutega seotud asjaolusid kui ka seda, mis asjaoludel leping sõlmiti, sh töötaja ametikohta ja tööülesandeid. (p 12.5)

Konkurentsikeelu kokkuleppe tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-ga 8, mille kohaselt eelistatakse lepingutingimuse tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. See tähendab, et isegi kui kokkuleppe sõnastus ei ole esemeliselt mõistlikult piiritletud, kuid pooled said või pidid aru saama või pooltega sarnased mõistlikud isikud oleksid pidanud töötaja lepingu kohaseid ülesandeid, poolte senist koostööd ja kogemusi ning muid lepingu sõlmimise asjaolusid arvestades pidanud aru saama, mis on tööandja tegevusala, millel tegutsema asumine oli töötajale kokkuleppe kohaselt keelatud, siis tuleb kokkulepet selles osas pidada kehtivaks. (p 12.6)

2-20-9760/94 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 21.06.2023

Laenulepingu alusel raha mittesaamise kui negatiivse asjaolu tõendamise võimalused on laenusaaja jaoks piiratud. Laenusaaja tõendamiskoormise täitmiseks laenulepingu rahatuse väite korral piisab seega sellest, et laenusaaja põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et laenuandja tegelikult laenulepingu alusel raha üle ei andnud, misjärel on laenuandjal kohustus tõendada, et ta andis laenulepingu alusel raha üle laenusaajale. (p 26)


Kui pooled sõlmivad osa võõrandamistehingu ja annavad osa üle käsunduslepingu raames, võib käsundisaaja olla kohustatud osa käsundiandjale välja andma VÕS § 626 lg 1 alusel. VÕS § 626 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 626 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada konkreetse tegevusala ja teenuse iseärasusi (vt RKTKo nr 2-16-1988/38, p 19). VÕS § 626 lg 1 kohaselt võivad väljaandmiskohustuse objektiks olla kõik esemed TsÜS § 48 mõttes, sh äriühingu osalus. Kui saadu väljaandmine on võimatu või käsundisaaja ei anna saadut üle õigel ajal, peab ta hüvitama käsundiandjale kahju VÕS § 115 lg 1 alusel. (p 19)

2-19-16517/66 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.06.2023
2-19-8221/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.06.2023

NotS § 14 lg 2 sätestab notari täiendava vastutuse juhtudel, mil tekkinud kahju on põhjustanud tehinguosalised või kolmandad isikud. Notarilt saab nõuda kahju hüvitamist ulatuses, milles see jääb tehinguosalisel või kolmandal isikul hüvitamata. (p 18)

Notari vastu on võimalik hagi esitada ka siis, kui hageja tõendab, et tehinguosalise või kolmanda isiku vastu hagi esitamine on ebamõistlik. (p 20)

Notari NotS § 14 lg-st 2 tuleneva täiendavat liiki vastutuse puhul võib pidada mõistlikuks, et täitemenetlus tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes korraldatakse kuue kuu jooksul alates täitemenetluse alustamisest. Kohtuotsuse resolutsioonis peab olema kirjas, et notari suhtes võib kohtuotsust täita alles pärast kuue kuu möödumist alates tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes tehtud kohtuotsuse alusel täitemenetluse alustamisest ning seda ulatuses, milles selle tähtaja jooksul ei õnnestunud kannatanu nõuet tehinguosalise või kolmanda isiku vastu algatatud täitemenetluses täita. Kannatanul on õigus nõuda tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes täitemenetluse toiminguid teinud kohtutäiturilt õiendit, millest nähtub, kas ja millises ulatuses on kannatanu nõue tehinguosalise või kolmanda isiku vastu algatatud täitemenetluses eelnimetatud tähtaja jooksul täidetud. (p 24)


NotS § 14 lg 2 sätestab notari täiendava vastutuse juhtudel, mil tekkinud kahju on põhjustanud tehinguosalised või kolmandad isikud. (p 18)

Kui kannatanu on esitanud kahju hüvitamise nõude samas kohtumenetluses nii tehinguosalise kui ka notari vastu, siis tuleb hagi notari vastu rahuldada tingimuslikult. NotS § 14 lg 2 järgi tuleb kohtuotsuse täitmist nõuda esmalt tehinguosaliselt. (p 23)


Notar ja sama kahju eest vastutav tehinguosaline või kolmas isik on materiaalõiguslikult solidaarvõlgnikud VÕS § 65 mõttes. Sama kahju eest vastutava notari ja tehinguosalise või kolmanda isiku vastu võib esitada hagi samal ajal. (p 19)


Olukorras, kus ringkonnakohus otsustab asja maakohtule tagasi saata, ei ole ringkonnakohtul põhjust hinnata, kas kostja rikkumise ja hageja kahju vahel on põhjuslik seos või mitte. Ringkonnakohus peab piirduma üksnes selgitusega, millist materiaal- või menetlusõiguse normi maakohus valesti kohaldas. (p 15)


Kui ringkonnakohus tuvastab mõned kahju hüvitamise nõude eeldused, võib ringkonnakohus teha vastavas osas menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ning saata lahendamata küsimustes asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. (p 16)


Notari NotS § 14 lg-st 2 tuleneva täiendavat liiki vastutuse puhul võib pidada mõistlikuks, et täitemenetlus tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes korraldatakse kuue kuu jooksul alates täitemenetluse alustamisest. Kohtuotsuse resolutsioonis peab olema kirjas, et notari suhtes võib kohtuotsust täita alles pärast kuue kuu möödumist alates tehinguosalise või kolmanda isiku suhtes tehtud kohtuotsuse alusel täitemenetluse alustamisest ning seda ulatuses, milles selle tähtaja jooksul ei õnnestunud kannatanu nõuet tehinguosalise või kolmanda isiku vastu algatatud täitemenetluses täita. (p 24)


Kui kannatanu on esitanud kahju hüvitamise nõude samas kohtumenetluses nii tehinguosalise kui ka notari vastu, siis tuleb hagi notari vastu rahuldada tingimuslikult. NotS § 14 lg 2 järgi tuleb kohtuotsuse täitmist nõuda esmalt tehinguosaliselt. Kohtuotsuse resolutsioonist peab nähtuma, milliste tingimuste saabumisel saab notari vastu täitemenetlust alustada. (p 23)

Kohtuotsuse tingimuslikkus ei ole põhjendatud, kui kohtumenetluse käigus selgub, et hagi esitamine tehinguosalise vastu oli ebamõistlik. (p 25)

2-20-3044/44 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.06.2023

Müügi ja töövõtu segalepingust taganemise hindamisel VÕS § 116 lg 5 järgi tuleb analüüsida lepingu eesmärke ja selle saavutamisele suunatud kohustusi, mitte lähtuda lepingu erinevate osade rahalisest väärtusest. Kui kohustused tuleb täita ositi ja lepingust soovitakse taganeda tervikuna, tuleb VÕS § 116 lg 3 kohaselt arvestada teise poole õigustatud huvi lepingu kehtimise vastu ning võimaldada lepingus kokkulepitud õigusi ja kohustusi ühepoolselt lõpetada üksnes hädavajalikus osas kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal õigustatult ei ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-143-09, p 13). (p 12)

2-18-18020/102 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.06.2023

Kinnisasja müügilepingust tulenevad nõuded aeguvad üldjuhul TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aasta jooksul. Seda ka juhul, kui kinnisasjal on ehitis ning vaidlusalused nõuded tulenevad ehitise puudustest. Erandiks on aga TsÜS § 146 lg 2 teine lause. Kui müüdud kinnisasjal oleva ehitise valmimisest on möödunud vähem kui viis aastat, siis TsÜS § 146 lg 2 teise lause kohaselt ei aegu ehitise puuduse tõttu müügilepingust tulenevad ostja nõuded siiski enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest. (p 11)

TsÜS § 146 lg 2 esimese lause kohaldamisala on laiem kui üksnes uue ehitise lõpuni valmisehitamine ning selle puudustest tulenevad nõuded. Viieaastane aegumistähtaeg kohaldub ka juhul kui töövõtulepingu esemeks oli mõni ehitusetapp (nt tehnosüsteemi paigaldus, siseviimistluse teostamine vms), juurdeehitus, renoveerimine vms. TsÜS § 146 lg 2 esimene lause kohaldub ka juhul, kui valmis on üksnes osa ehitisest, st töövõtulepingu alusel on ehitatud sisuliselt pooleliolev ehitis. (p 12)

TsÜS § 146 lg 2 teist lauset on võimalik kohaldada ka olukorras, kus müügilepingu esemeks olevale kinnisasjale on ehitatud üksnes pooleliolev ehitis või renoveeritud ehitis. (p 13)

TsÜS § 146 lg 2 teise lause kohaselt pikeneb aegumistähtaeg vaid juhul, kui nõude aluseks olevad puudused on vähem kui viis aastat tagasi valminud ehitisel või selle osal või vähem kui viis aastat tagasi renoveeritud ehitisel või selle osal. (p 14)


Kui kinnisasja müüja kostjana esitab ehitise müügilepingust tulenevale ostjast hageja nõudele aegumise vastuväite, peab müüja tõendama, et TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS § 227 lg 1 kohaselt on möödunud kolm aastat asja üleandmisest ostjale. Kui ostja esitab omakorda vastuväite, mille kohaselt ei ole möödunud TsÜS § 146 lg 2 teises lauses sätestatud viieaastane aegumistähtaeg ehitise valmimisest, siis peab müüja tõendama, millal vaidlusalune ehitis või ehitise osa valmis. (p 16)

2-21-5187/14 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.06.2023

Kui liikluskindlustusandja vaidleb sõiduki parandamiseks minevate kannatanu taotletud kulude vajalikkusele vastu, tuleb tal tõendada, et tema pakutava remondiettevõtja tehtavad remonttööd asetavad kahjustatud isiku olukorda, mis on maksimaalselt lähedane olukorrale, milles kahjustatud isik oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1), s.o kindlustusjuhtumieelsesse olukorda (LKindlS § 26 lg 2 kolmas lause). Selline tõendamiskoormis tuleneb muuhulgas LKindlS § 26 lg 2 esimesest lausest, mille kohaselt on kahjustatud isikul sõiduki kahjustamise korral õigus valida talle sobiv sõiduki taastusremonti tegev remondiettevõtja. (p 12)

Kuigi kahjustatud isik ei tohi kuritarvitada enda LKindlS § 26 lg 2 esimesest lausest tulenevat õigust valida talle sobiv remondiettevõtja ja kindlustusandja hüvitamiskohustus piirdub mõistlike kulutustega kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamiseks, saab eeldada, et kahjustatud isik on valinud sellise remondiettevõtja, mille tehtavad remonttööd tagavad temale kuuluva sõiduki väärtuse taastamise võimalikult suurimas ulatuses. (p 12)


VÕS § 132 lg 3 esimene lause sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Asi tuleb parandada mõistlikel tingimustel, st kahjustatud isik peab võimaluse korral valima soodsaima võimaluse. Kui kahjustatud isik laseb teha tarbetult kalli remondi, rikub ta VÕS § 139 lg-s 2 toodud kahju vähendamise kohustust, mis toob kaasa tema kahjuhüvitise vastava vähendamise (vt RKTKo nr 3-2-1-124-11, p 16). (p-d 10 ja 16)

Kahjustatud isik ei pea VÕS § 132 lg 3 esimese lause alusel nõuet esitades siiski alati võtma aluseks kõige odavama remondivõimaluse, sest kahju hüvitamise eesmärgist (VÕS § 127 lg 1 ja § 132 lg 3 esimene lause) lähtudes peab remont tagama kahjustatud asja kahjustamise eelse väärtuse maksimaalse taastamise. Eeltoodu kehtib ka LKindlS § 26 kohaldamisel. (p 17)

2-20-119460/71 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.05.2023

Selleks, et jagada majandamiskulud KrtS § 40 lg 2 alusel korteriomanike vahel teisiti, peab korteriühistu põhikirjas olema konkreetselt sätestatud, missugused kulutused jaotatakse erinevalt seaduses sätestatust ning milline on nende kulude arvestuse viis (vt RKTKo nr 3-2-1-28-11, p 11). Kui põhikirjas on ette nähtud kulude jaotus vastavalt tegelikule tarbimisele, siis tuleb põhikirjas ette näha ka see, kuidas tehakse tegelik tarbimine kindlaks (nt mõõteseadmete abil). (p 16.1)

Korterelamu ühise küttesüsteemiga seotud kulud on üldjuhul korteriomanike ühised kulud elamu majandamisel ning neid tuleb kanda kõigil korteriomanikel ühiselt. (p 21)

Kui korteriomanik või tema õiguseellane on otsustanud enda eriomandi elamu ühisest küttesüsteemist lahti ühendada, ei vabasta see teda või tema õigusjärglast elamu soojusenergia kulude kandmisest ning asjaolu, et korteriomaniku isiklik soojusenergia tarbimine seetõttu väheneb, ei muuda olukorda hea usu põhimõtte vastaseks (VÕS § 6). Mh ei tulene hea usu põhimõttest teistele korteriomanikele kohustust teha kõnealusele korteriomanikule erisusi elamu soojusenergia kulude kandmisel, kuid soovi korral võivad nad seda siiski teha. (p 23)

Kokku: 771| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json