Konkurentsiseadus (lühend - KonkS)

Vaidlusaluse järelevalvemenetluse lõpetamise otsusega lahendati menetluslik küsimus. Otsuses sisalduvad sisulised seisukohad olid antud vaid menetluse lõpetamise põhjendamiseks, mitte asjaolude lõplikuks ja siduvaks tuvastamiseks. Otsus polnud suunatud kellegi õiguste ega kohustuste tekitamisele, muutmisele, lõpetamisele ega tuvastamisele. Otsus pole vormistatud haldusaktina. Selline otsus on toiming, mitte haldusakt. (p 19)

Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse jätkamist või konkreetse meetme rakendamist turuosalise suhtes, kuid ta võib nõuda asja otsustamist kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Konkurentsijärelevalve eesmärk on kaitsta ka turuosaliste õigusi keelatud tegevuse eest (RKHKo nr 3-3-1-44-10, p 15; RKHKm nr 3-3-1-29-13, p 17; RKHKo nr 3-3-1-42-14, p-d 12–15). (p 20)

Kui senises järelevalvemenetluses kindlaks tehtud asjaoludel ei ole ettevõtja tegevusel õigusrikkumise tunnuseid, sh kui sellest ei nähtu konkurentsi olulise kahjustamise ohtu ning puudub mõjuv põhjus asjaolusid täiendavalt uurida, võib Konkurentsiamet järelevalvemenetluse lõpetada. Otsustamaks järelevalve lõpetamise üle KonkS § 63⁴ lg 1 p 1 või 2 alusel ei pea Konkurentsiamet kõrvaldama kõiki kahtlusi. Küll aga peab Konkurentsiamet järelevalve lõpetamisel lähtuma asjakohastest kaalutlustest ja hinnangutest. Nende kontrollimisel ei pea kohus küsimuse olemusest ja õigusmõistete määratlematusest tulenevalt minema kaugemale ratsionaalsuse kontrollist (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). (p 20)

Riikliku järelevalve lõpetamisel tuleb lähtuda asjakohastest kaalutlustest ja hinnangutest. Nende kontrollimisel ei pea kohus küsimuse olemusest ja õigusmõistete määratlematusest tulenevalt minema kaugemale ratsionaalsuse kontrollist (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). (p 20)

Uurimispõhimõtte rakendamisel tuleb arvestada menetlusosalise võimekust esitada väiteid ja tõendeid enda huvides. Universaalset postiteenust osutav riigi äriühing ei vaja konkurentsimenetluses oma seisukohtade esitamisel ja tõendamisel sellist abi nagu väikeettevõtja või tavatarbija. (p 21)

KonkS §-s 16 toodud kuritarvituste loetelu on näitlik ja mitteammendav. Üldisemalt keelab see paragrahv tegevuse, mis vastab kumulatiivselt järgmistele tunnustele: – ettevõtjal on asjaomast kaubaturgu valitsev seisund (KonkS § 13); – ettevõtja on kohaldanud otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi; – ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi (RKTKo nr 2-15-505/180, p 19.1.1). Nendele tunnustele vastav tegevus ei ole siiski kuritarvitus, kui tegevust õigustavad objektiivsed asjaolud (teatis nr 2009/C 45/02, p 28 jj). (p 16)

KonkS § 16 on sektoriülene regulatsioon, mitte erinormistik, mis kohalduks vaid valdkondadele, kus kehtib erinormidest tulenev lepingu sõlmimise kohustus, nt endised suured riiklikud monopolid telekommunikatsiooni, energia, transpordi jms sektorites (vrd ka nt EKo 22/78: Hugin, p 3 jj). (p 32)

Turgu valitseval ettevõtjal pole iseenesest keelatud turgu valitsevat seisundit säilitada (Euroopa Kohtu asi C-377/20: Servizio Elettrico Nazionale, kohtujuristi ettepanek, p 66). Ta võib mõistlikus ulatuses kaitsta enda ärihuve (EKo C-307/18: Generics (UK), p 149).

Turgu valitseval ettevõtjal lasub siiski eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat ja moonutamata konkurentsi. Mistahes väljatõrjuv mõju ei pruugi konkurentsi kahjustada. Juba oma määratluselt võib võimetepõhine konkurents viia vähem tõhusate ja seega tarbijale eelkõige hinna, valiku, kvaliteedi ja innovatsiooni seisukohast vähem huvi pakkuvate konkurentide turult väljumiseni või marginaliseerumiseni. Keelatud on hinnastrateegia, millel võib olla sama tõhusate konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju, tugevdades turuvalitseja seisundit muude vahenditega kui need, mis põhinevad toodete omaduste konkurentsil (vrd teatis 2009/C 45/02, p-d 23 ja 27; EKo-d C-209/10: Post Danmark, p 25; C 413/14 P: Intel, p-d 133–135).

Konkurentsi kahjustamise oht ei pruugi olla oluline või ei vaja eraldi tõendamist, kui turgu valitsev ettevõtja tegutses vaidlusalusel viisil eesmärgiga konkurentsi kahjustada. Sellise eesmärgi korral võib eeldada, et ettevõtja teol on konkurentsi kahjustav mõju (EKo-d C 413/14 P: Intel, p 139; C-62/86: AKZO, p-d 71–72). Siiski võib ka neil juhtudel lisaks turuvalitseja tegevuse eesmärgile olla oluline selle mõju (väljatõrjumise võime). Konkurentsiõiguse ülesanne ei ole seejuures kaitsta konkurentsi abstraktselt, ilma ohuta, et lõppkokkuvõttes tekitatakse kahju tarbijatele. Nt allahindluste süsteemi kahjulik väljatõrjuv mõju konkurentsile võib olla tasakaalustatav või isegi ületatav tõhususest tulenevate eelistega tarbija jaoks (C-377/20: Servizio Elettrico Nazionale, kohtujuristi ettepanek, p-d 96–98, 106; C 413/14 P: Intel, p 140). (p 45)

KonkS § 18 sätestab kohustused olulist vahendit omavale ettevõtjale, sh kohustuse tagada juurdepääs olulisele vahendile mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel. Olulise vahendi omaniku kohustuse rikkumine on turgu valitseva seisundi kuritarvitamise erijuhtum. (p 16)

Olulise vahendi kindlakstegemisel on kõrge künnis ja see on pigem erandlik. Vältida tuleb vahendi omaja omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse tarbetut piiramist, mis võib konkurentsi kaitsmise asemel viia selle kahjustamiseni. Vahendi oluliseks lugemiseks ei piisa sellest, et juurdepääs võrgule oleks otstarbekas ja kasulik. Alternatiivsed lahendused, mis välistavad võrgustiku lugemise oluliseks vahendiks, ei pea juurdepääsu taotleja jaoks olema sama soodsad kui vaidlusalune võrgustik. Esinema peavad tehnilised, õiguslikud või majanduslikud takistused, mis muudavad alternatiivsete lahenduste rakendamise – vajaduse korral ka koostöös teiste turuosalistega – võimatuks või vastuvõtmatult keeruliseks. Juurdepääsu tagamise kohustuse tekkimiseks peab teise isiku võrgustiku kasutamine olema soovitud tegevuseks hädavajalik (EKo-d C-241/91 P: Magill, p 50; C-7/97: Bronner, p 41; C-418/01: IMS, p 28). Teenus on hädavajalik, kui infrastruktuur ei ole tegelikult ega potentsiaalselt asendatav (EKo C-165/19 P: Slovak Telekom, p 49; Esimese Astme Kohtu otsus asjas T-301/04: Clearstream, p 147). (p 24)

Vahendi olulisust ei näita ainuüksi tööjõu värbamise ja töö ümberkorraldamise vajadus ning sellega kaasnevad kulud. Majanduslikud raskused viitavad juurdepääsu vajalikkusele vaid siis, kui mistahes mõistlik ettevõtja, mitte ainult konkreetne juurdepääsu taotleja peaks ülemääraste kulude tõttu vahendist sõltuvast äriplaanist loobuma (EKo C-7/97: Bronner, p 43 jj). (p 25)

Konkurentsiõiguse eesmärk pole tagada, et turule jääksid või turule siseneksid konkurendid, kes on vähem tõhusad ja kes pakuvad tarbijale hinna, valiku, kvaliteedi ja uuenduste poolest vähem kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja (vrd EKo C-209/10: Post Danmark, p 21; teatis 2009/C 45/02, p 6).

Alternatiivse lahenduse tasuvuse hindamisel pole oluline konkreetse taotleja majanduslik olukord ega tema turuosa. Vahend on majanduslikult dubleerimatu vaid siis, kui dubleerimine oleks talumatu ka sellisele mõistlikule ettevõtjale, kellel on vaidlusaluse teenuse käive turuvalitsejaga võrreldav (EKo C-418/01: IMS, p 28; EKo C-7/97: Bronner, p-d 45–46, kohtujuristi ettepanek, p-d 65 ja 68). (p 28)

Vt RKHKo nr 3-18-1287/45, p 25. (p 17)

Juhul, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja annab oma infrastruktuurile juurdepääsu, kuid näeb selle juurdepääsu, teenuste osutamise või toodete müügi suhtes ette ebaõiglased tingimused, ei ole võõra infrastruktuuri hädavajalikkuse tingimus kohaldatav (EKo-d C-165/19 P: Slovak Telekom, p 50; C-295/12 P: Telefónica de España, p-d 75 ja 96). (p 30)

Röövellik hinnakujundus, st alla omahinna müük klientide ülemeelitamiseks või hoidmiseks võib konkurente kahjustada ka siis, kui konkurendid ei soovi enda kaupade või teenuste pakkumiseks turuvalitseja võrku üldse kasutada. (p 32)

Hind on liiga madal muu hulgas siis, kui see on madalam kui keskmine muutuvkulu, st kulu, mis kõigub lähtuvalt toodangu kogusest või teenuste mahust. Seevastu hindu, mis on madalamad keskmisest kogukulust, kuid kõrgemad kui keskmine muutuvkulu, loetakse kuritarvitavaks juhul, kui need on kehtestatud konkurendi väljatõrjumise kavatsusega (EKo C-62/86: AKZO, p-d 71–72). (p 41)

Mistahes madalat, sh omahinnast madalamat müügihinda ei saa lugeda röövellikuks. Selleks peavad esinema raamtingimused, mis võimaldavad turgu valitseval ettevõtjal alla omahinna müügist saadava kahjumi tulevikus tagasi teenida. Iseäranis on sellise olukorraga tegu siis, kui turuvalitsejal on võimalik turg konkurentidele pikaks ajaks sulgeda ning realiseerida selle vilju hindade tõstmise, kvaliteedi langetamise või pakkumise vähendamise teel. (p 48)

Hinnadiskrimineerimise (KonkS § 16 p 3) eeldused on järgmised: – teiste turuosalistega võrdväärsete tehingute tegemine; – nende puhul erinevate tingimuste rakendamine; – erineva kohtlemise objektiivse õigustuse puudumine.

Lisaks peab erinev kohtlemine kuritarvituse üldise tunnusena tekitama konkurentsi kahjustamise ohu, st asetama kaebaja ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Selleks, et teha kindlaks, kas kokkulepped on võrdväärsed, tuleb mh arvestada müüdava toote olemust ja varustamiskulusid (RKTKo nr 2-15-505/180, p 19.2.1). (p 42)

Riigi äriühingu ettevõtlus, sh strateegilistes valdkondades tegutsemine ja riigile tulu teenimine ei ole üldjuhul ettevõtlusvabaduse kaitsealas, vaid see on kaitstav avaliku huvina (RVS § 10 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-65-16, p 19.2; vt ka RKHKo nr 3-3-1-2-14, p 31.1). Küll aga on riigi äri¬ühingul õigus pöörduda Konkurentsiameti ja halduskohtu poole konkurentsiseadusest tulene¬vate õiguste kaitseks. (p 14)

Turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kahtluse korral on üldjuhul kohane alustada analüüsi kaubaturu piiritlemisest. Kui muud asjaolud kõrvaldavad järelevalve jätkamise või järelevalvemeetme rakendamise vajaduse piisava kindlusega, ei ole siiski tingimata vaja kõiki kuritarvituse tunnuseid tuvastada. (p 15)

KonkS § 16 kehtestab ettevõtja(te) turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keelu.

KonkS § 16 punktid 1-6 sisaldavad lahtist loetelu juhtumitest, millal on tegemist ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega kaubaturul. Eeltoodud loetelu ei tähenda, et turgu valitseva seisundiga ettevõtja või ettevõtjate muud tegevust ei võiks kvalifitseerida turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks.

Kui hageja rajab oma nõude väitele, et kostja on turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud, ja toob välja asjaolud, mis puudutavad KonkS-i konkreetsete punktidega hõlmatud rikkumisi, tuleb kostja teo õigusvastasuse kohta hinnangu andmiseks kindlaks teha, kas kostja on rikkunud kasvõi ühte KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud või muud turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena käsitatava tegevuse keeldu. KonkS § 16 p-d 1-6 on eraldiseisvad deliktiõiguslikud kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamise eeldusena piisab sellest, kui kostja on rikkunud ühte kaitsenormi. Eeltoodu tähendab, et VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamiseks ei saa KonkS § 16 p-dest 1-6 tuletada kaitsenorme, mille koosseisu on arvatud kaks või rohkem KonkS § 16 p-des 1-6 sisalduvat koosseisu.

Iga KonkS § 16 p-des 1-6 nimetatud kaitsenormi puhul tuleb teo õigusvastasuse kindlakstegemisel VÕS § 1045 lg 3 järgi hinnata konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärki. See tähendab, et kui hageja kahju, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab, ei ole hõlmatud konkreetse kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, ei ole kostja tegu, vaatamata kaitsenormi rikkumise muude eelduste esinemisele, VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes õigusvastane. Hinnang kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi tuleb anda iga hageja nõutud kahju liigi kohta eraldi (vt Riigikohtu 19. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411/148, p 17.1). (p 16)

KonkS § 16 tõlgendamisel tuleb lähtuda ka Euroopa Liidu Kohtu praktikast Euroopa Liidu toimimise lepingu art 102 tõlgendamise kohta (vt ka Riigikohtu 25. aprilli 2019. a otsus haldusasjas nr 3-16-1267/49, p 20). (vt lähemalt p 19.1.1 ja selles viidatud Euroopa Liidu Kohtu praktika)

Selleks, et tuvastada, et tegemist on KonkS § 16 p 3 rikkumisega, tuleb tuvastada järgmised asjaolud: · kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13) · turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on sõlminud/teinud teiste turuosalistega võrdväärseid kokkuleppeid/tehinguid; · turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kohaldanud võrdväärsetele kokkulepetele erinevaid tingimusi; · erinev kohtlemine võib asetada teised lepingupartnerid (hageja) olukorda, mis kahjustab konkurentsi (võib panna hageja ebasoodsasse konkurentsiolukorda); · erineval kohtlemisel ei ole objektiivset õigustust. (vt lähemalt p 19.2.1.)

Tuvastamaks KonkS § 16 p 1 rikkumine, tuleb tuvastada järgmised asjaolud: · kostja on asjaomasel kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja (KonkS § 13); · kostja on kohaldanud hageja suhtes otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi (praegusel juhul ebaõiglaselt kõrget müügihinda); · kostja kui kaubaturul turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi. (p 9.1.1)

KonkS § 16 p 1 keelu eesmärgiks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingu teinud isikut mh ka kahju eest, mis väljendub õiglase ja ebaõiglase hinna vahes. Nimetatud hinnavahe on käsitatav otsese varalise kahjuna, mis on hõlmatud KonkS § 16 p 1 kaitse-eesmärgiga. Seega saab isik nõuda KonkS § 16 p 1 mõttes ülemäära makstud müügihinda tagasi ka VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel juhul, kui turgu valitsev ettevõtja on KonkS § 16 p 1 rikkumises süüdi. (p 20.1.3)

Kostja süüd kui deliktilise üldvastutuse ühte eeldust (VÕS § 1043 ja § 1050) tuleb hinnata konkreetse kaitsenormi rikkumise aspektist. (p 16)

Iseenesest ei ole KonkS § 16 rikkumise puhul välistatud ka muu kahju (nt saamata jäänud tulu) hüvitamine, kui turgu valitseva ettevõtja kuritarvituse tõttu on isikul selline kahju tekkinud. (p 20.1.3)

Õiglase hinna määramisel KonkS § 16 p 1 kontekstis on võimalik kasutada erinevaid meetodeid. Üheks võimaluseks on arvestada õiglast hinda, lähtudes (tootmis)kuludest, millele on lisatud mõistlik kasum. Samas ei ole välistatud ka muude meetodite kasutamine õiglase hinna sisustamisel, kui pool põhistab veenvalt, et muu meetodi kasutamine on põhjendatud. (p 20.1.4)

KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine. VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)

Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)

Lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. (p 21.1.1.2)

Olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998. a otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). (p 21.1.1.3)

KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

Alusetu rikastumise sätete alusel ülemäära makstu väljanõudmise eelduseks ei ole kostja süü tuvastamine.

VÕS § 1028 lg 1 jj kohaldamise korral võib kostja VÕS § 1035 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi olla kohustatud hagejale maksma ka alusetult saadud raha eest intressi seaduses sätestatud suuruses või hüvitama alusetult saadud rahast saamata jäänud tulu, mida saaja oleks korrapärase majandamise reegleid järgides võinud saada. (p 20.3)

Olukorras, kus isik sõlmib turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga lepingu, milles viimane nõustub teisele poolele kaupa müüma KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglaselt kõrge hinnaga, ei ole hea usu põhimõttega vastuolus see, kui lepingu teine pool tugineb hiljem sellele, et turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud talle lepingut sõlmides ebaõiglaselt kõrge müügihinna ja rikkunud sellega KonkS § 16 p-s 1 nimetatud keeldu ning tekitanud sellega isikule kahju. (p 20.4)

Lepingu kehtivas osas ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 mõttes põhjusel, et kostjaga oli sõlmitud KonkS § 16 p 1 mõttes ebaõiglase hinnaga leping, on põhjendatud olukorras, kui saab lugeda tõendatuks, et kostja avaldustest sai hageja mõistlikult järeldada seda, et kostja ei ole nõus hagejale õiglase (mõistliku) hinna eest kaupa andma, st et kostja ei kavatse lepingut täita juhul, kui hageja maksab selle eest õiglase hinna, s.o ei täida lepingut kehtivas ulatuses. (p 21.1.1.2)

Lisaks tuleb VÕS § 196 kohaldamiseks hinnata ka seda, kas hageja esile toodud muutunud asjaolud võrreldes lepingu sõlmimise ajaga võisid samuti anda hagejale aluse kehtivas osas lepingu ülesütlemiseks. Olukorras, kus leping on sõlmitud turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga, võib lepingu täitmise nõudmine turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, kui asjaolud on võrreldes lepingu sõlmimise ajaga muutunud (vt Üldkohtu 17. juuli 1998. a otsus asjas nr T-111/96 ITT Promedia vs. komisjon, p 140). (p 21.1.1.3)

KonkS § 16 p 1 keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast. Leping, kus turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja on kehtestanud teisele lepingupoolele toote müügihinna, mis on KonkS § 16 p 1 keelu mõttes ebaõiglane, tühine osas, mis ületab õiglast hinda. Olukorras, kus lepingu teine pool on turgu valitsevat seisundit omavale ettevõtjale müügilepingu alusel kehtestatud ebaõiglase hinna juba tasunud, on tal õigus nõuda ülemäärane osa tasutust tagasi TsÜS § 87, § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. (p 20.2.2)

Ettevõtja ja avaliku võimu teostamise mõistete sisustamine konkurentsiõiguses võib erineda nende mõistete tähendusest muus kontekstis. Konkurentsiseaduse kui suures osas EL konkurentsiõigusest lähtuva seaduse tõlgendamisel on ka olukordades, kus mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele puudub, põhjendatud lähtuda EL Kohtu praktikast, et vältida olukorda, kus ühes riigis kehtivad teineteise kõrval kaks erinevat konkurentsiõiguse normistikku (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-02, p 15 ja RKKK otsus asjas nr 3-1-1-12-11, p 12). Selleks tuleb KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 tõlgendamisel võtta arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat ELTL art-te 101 ja 102 ning nende eelkäijate kohaldamisel. (p 20)

Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes üksust, mis tegeleb majandustegevusega, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt nt Höfner, C-41/90, p 21; liidetud kohtuasjad Poucet ja Pistre, C-159/91 ja C-160/91, p 17; Ambulanz Glöckner, C-475/99, p 19; Albany International, C-67/96, p 77; MOTOE, C-49/07, p 21; Compass-Datenbank, C-138/11, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, C-177/16, p 32). Majandustegevus on kaupade või teenuste pakkumine teataval turul (Pavlov, C-180/98, p 75; Wouters jt, C-309/99, p 47; MOTOE, p 22; Compass-Datenbank, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, p 33). Ka riik ise või riigiorgan võib tegutseda ettevõtjana (Compass-Datenbank, p 35). Majandustegevuseks ei peeta aga tegevust, mis on olemuselt, eesmärgilt ja reeglitelt, millele see on allutatud, seotud avaliku võimu teostamisega (Cali & Figli, C-343/95, p-d 16 ja 23; Wouters jt, p 57; MOTOE, p 24; Compass-Datenbank, p 36). Seejuures on avaliku võimu teostamisega hõlmatuks peetud ka abistavaid tegevusi avaliku võimu teostamisel (vt nt Eurocontrol, C-113/07, p-d 72–79). Juhul kui majandustegevust ei saa käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, loetakse, et kõik kõnealuse üksuse tegevused kujutavad endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi (Compass-Datenbank, p 38). (p 21)

Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes üksust, mis tegeleb majandustegevusega, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt nt Höfner, C-41/90, p 21; liidetud kohtuasjad Poucet ja Pistre, C-159/91 ja C-160/91, p 17; Ambulanz Glöckner, C-475/99, p 19; Albany International, C-67/96, p 77; MOTOE, C-49/07, p 21; Compass-Datenbank, C-138/11, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, C-177/16, p 32). Majandustegevus on kaupade või teenuste pakkumine teataval turul (Pavlov, C-180/98, p 75; Wouters jt, C-309/99, p 47; MOTOE, p 22; Compass-Datenbank, p 35; Autortiesību un komunicēšanās konsultāciju aģentūra, p 33). Ka riik ise või riigiorgan võib tegutseda ettevõtjana (Compass-Datenbank, p 35). Majandustegevuseks ei peeta aga tegevust, mis on olemuselt, eesmärgilt ja reeglitelt, millele see on allutatud, seotud avaliku võimu teostamisega (Cali & Figli, C-343/95, p-d 16 ja 23; Wouters jt, p 57; MOTOE, p 24; Compass-Datenbank, p 36). Seejuures on avaliku võimu teostamisega hõlmatuks peetud ka abistavaid tegevusi avaliku võimu teostamisel (vt nt Eurocontrol, C-113/07, p-d 72–79). Juhul kui majandustegevust ei saa käsitada avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, loetakse, et kõik kõnealuse üksuse tegevused kujutavad endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi (Compass-Datenbank, p 38). (p 21)

Tegevusele, mida ei saa pidada ettevõtluseks, ei kohaldu KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)

Jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine ei ole iseseisvad teenused, mille jaoks eksisteeriks eraldi kaubaturg. Neil tegevustel on üksnes abistav funktsioon. Kui jäätmevedu ei ole korraldatud JäätS § 66 lg-s 1¹ sätestatud võimalust kasutades, vaid jäätmeveo teenuse osutaja arveldab jäätmevaldajatega otse, on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine otseselt seotud jäätme-veoteenuse osutamisega. Seevastu moodustab olukorras, kus KOV on jäätmeveo korraldanud JäätS § 66 lg 1¹ alusel selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ, jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine osa jäätmeveo korraldamisest.

Jäätmeveo korraldamine on seadusest tulenev KOV ülesanne (otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 40), mida täites teostatakse avalikku võimu. Seega on sellisel viisil korraldatud jäätmeveo puhul jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise puhul tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mida ei saa pidada ettevõtluseks KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Järelikult ei kohaldu vaidlusalusele tegevusele KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)

Jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine ei ole iseseisvad teenused, mille jaoks eksisteeriks eraldi kaubaturg. Neil tegevustel on üksnes abistav funktsioon. Kui jäätmevedu ei ole korraldatud JäätS § 66 lg-s 1¹ sätestatud võimalust kasutades, vaid jäätmeveo teenuse osutaja arveldab jäätmevaldajatega otse, on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine otseselt seotud jäätme-veoteenuse osutamisega. Seevastu moodustab olukorras, kus KOV on jäätmeveo korraldanud JäätS § 66 lg 1¹ alusel selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ, jäätmevaldajate üle arvestuse pidamine ja nendega arveldamine osa jäätmeveo korraldamisest.

Jäätmeveo korraldamine on seadusest tulenev KOV ülesanne (otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 40), mida täites teostatakse avalikku võimu. Seega on sellisel viisil korraldatud jäätmeveo puhul jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise puhul tegu avaliku võimu teostamisega seotud tegevusega, mida ei saa pidada ettevõtluseks KonkS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Järelikult ei kohaldu vaidlusalusele tegevusele KonkS § 16, mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, ning Konkurentsiametil ei olnud õiguslikku alust järelevalvet teostada. (p 22)

Konkurentsiameti järelevalvepädevuse puudumisest hoolimata on JäätS § 66 lg 1¹ alusel korraldatud jäätmeveo puhul jäätmeveo teenustasude suurus kontrollitav. Kuivõrd KOV või selle volitatud MTÜ kehtestatud jäätmekäitluse teenustasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 38), saab iga jäätmevaldaja temale pandud kohustust vaidlustada halduskohtus, kui ta leiab, et selle suurus on ebaproportsionaalne. (23)

Vt p 27.

Registreeritud kaubamärgi omanikul on KaMS § 14 lg 1 järgi õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes, s.o tegemist on kaubamärgiomaniku ainuõigusega (vt Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 50). Samas tuleb igal konkreetsel juhul hinnata kaubamärgi rikkumist vastava juhtumi asjaoludel. Lisaks sellele, et esineb mõni KaMS § 14 lg 1 p-des 1-3 sätestatud olukordadest, peavad olema täidetud rikkumise üldised eeldused. Eelkõige peab kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks õiguskaitse saanud tähist olema kasutatud „äritegevuses“ ja „kaupade või teenuste puhul“. Kaubamärgiga identse tähise kasutamist identsete kaupade või teenuste puhul saab kaubamärgiomanik kolmandal isikul keelata üksnes juhul, kui selline kasutamine mõjutab või võib mõjutada kahjulikult kaubamärgi ülesannete täitmist ja eriti selle peamise ülesande täitmist ehk tarbijale kauba või teenuse päritolu tagamist (vt Euroopa Kohtu 12. novembri 2002. a otsus kohtuasjas nr C-206/01, Arsenal Football Club, p 51; 18. juuni 2009. a otsus kohtuasjas nr C-487/07, L’Oréal jt, p 58). Isegi kui rikkumise eeldused on täidetud, tuleb arvestada KaMS §-s 16 sätestatud ainuõiguse piirangutega. (p 14)

Ainuüksi ärinimes või muu majandustegevusega tegeleva ettevõtte või isiku nimes (sh ka sihtasutuse nimes, kes tegeleb majandustegevusega) kaubamärgina kaitstud tähise kasutamist ei saa pidada KaMS § 14 lg 1 järgi kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks, mis annaks aluse tähise kasutamist KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel keelata, kui nime kasutatakse üksnes äriühingu, ettevõtte või juriidilise isiku samasuse kindlakstegemiseks või tähistamiseks ning sellega ei rikuta kaubamärgi ülesandeid (vt Riigikohtu 25. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). Ärinime või ettevõtte nime ülesanne ei ole iseenesest kaupade või teenuste eristamine, vaid ärinime eesmärk on tegelikult äriühingu samasuse kindlakstegemine, sellal kui ettevõtte nime ülesanne on tähistada ettevõtet (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 2002. a otsus kohtuasjas nr C-23/01, Robelco, p 34; 16. novembri 2004. a otsus kohtuasjas nr C-245/02, Anheuser-Busch, p 64; nr C-17/06, Céline, p 21). Kasutamisega „kaupade või teenuste puhul“ on seevastu tegemist siis, kui kolmas isik kannab kaupadele, mida ta turustab, oma ärinime või ettevõtte nime kujutava tähise või kui ta kasutab seda tähist muul viisil nii, et ta loob seose tähise - mis kujutab endast tema ärinime või ettevõtte nime - ja tema turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel (nr C-17/06, Céline, p-d 22 ja 23; vt ka Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). (p 15.2)

Sarnaselt ärinime ja majandustegevuses tegeleva ettevõtte või isiku nimega ei ole ka domeeninime ülesanne iseenesest kaupade või teenuste eristamine. Domeeninime olemust on kolleegium lähemalt käsitlenud Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06 punktides 47-49. (p 15.3) Kui domeeninimes sisalduva tähise ja enda osutatavate teenuste vahel on loodud seos, siis kasutatakse tähist kaupade või teenuste puhul KaMS § 14 lg 1 tähenduses.Kaubamärgiomaniku ainuõigusi ei ole rikutud siis, kui kaubamärgiga identset tähist kasutatakse üksnes kaupade või teenuste omaduste kirjeldamiseks, kui sellise kasutamise puhul on välistatud kaubamärgi tajumine päritolutähisena (Euroopa Kohtu 14. mai 2002. a otsus kohtuasjas nr C-2/00, Hölterhoff, p 17). Selline kasutus ei kahjusta kaubamärgiomaniku huve, kuna see ei kahjusta kaubamärgi peamist ülesannet tagada tarbijale märgiga tähistatud kauba või teenuse päritolu, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest kaupadest või teenustest, ilma et tekiks äravahetamisoht (vt nr C-2/00, Hölterhoff, p 16; nr C-206/01, Arsenal Football Club, p-d 48 ja 54; Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). Lisaks sätestab KaMS § 16 lg 1 p 2 kaubamärgiomaniku ainuõigusest piirangu. (p 16.1)

Kaubamärgiomanikul on õigus keelata kaubamärgiga identse tähise kasutamist kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, ka siis, kui see kasutamine ei ohusta küll kaubamärgi peamist ülesannet tähistada kaupade või teenuste päritolu, aga kahjustab või ohustab kaubamärgi mõnda muud ülesannet (Euroopa Kohtu otsused kohtuasjas nr C-487/07, L'Oréal jt, p 65 ja nr-d C-236/08-C-238/08, Google France ja Google, p 79; 22. septembri 2011. a otsus kohtuasjas nr C-323/09, Interflora ja Interflora British Unit, p 38; vt ka Riigikohtu eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19). Kaupade või teenuste päritolu tagamise ülesande kõrval on kaubamärkidel ka asjaomase kauba või teenuse kvaliteedi tagamise ülesanne ning teabe, investeeringute ja reklaamiga seotud ülesanded (vt nr C-487/07, L'Oréal jt, p 58; Euroopa Kohtu 23. märtsi 2010. a otsus liidetud kohtuasjades nr-d C-236/08-C-238/08, Google France ja Google, p 77). (p 16.3)

Seni, kuni kaubamärgi registreerimist ei ole kehtetuks tunnistatud ja kaubamärki registrist kustutatud, ei saa isik registreeritud kaubamärgi omaniku nõude vastu kaitset ka siis, kui talle kuuluks varasem sarnane üldtuntud kaubamärk (Riigikohtu 23. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-04, p 10). (p 17.1)

KaMS ei piira õiguskaitse saanud kaubamärgi omaniku õigust tugineda oma kaubamärgist tulenevale ainuõigusele isiku suhtes, kes kasutab kaubamärgiga identset või sarnast tähist domeeninimes, isegi kui nimetatud domeeninimi on registreeritud enne seda, kui kaubamärk sai õiguskaitse, või kui domeeninime registreerinud isikul on selle kasutamiseks õigustatud huvi ja kasutamine toimub heas usus. Domeenivaidluste lahendamist käsitlevad reeglid ei ole kohtule vaidluse lahendamisel siduvad. Neid saab kasutada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse tõlgendamisel ning rahvusvahelisest praktikast juhinduda niivõrd, kuivõrd see ei ole Eesti seadusega vastuolus (vt Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 51). (p 19.3)

Seda, kas kaubamärgi suhtes saab kohaldada üht või teist kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühiseks tunnistamise põhjust, tuleb ühest küljest arvestada kaupu ja teenuseid, mille tähistamiseks kaubamärgi registreerimist taotletakse, ja teiseks tuleb hinnata seda, kuidas registreerimiseks esitatud tähist tajub asjaomane avalikkus, kelleks on vastava kauba või teenuse keskmine tarbija, kes on piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelik ning arukas (vt Euroopa Kohtu 12. veebruari 2004. a otsus kohtuasjas nr C-363/99, Koninklijke KPN Nederland, p-d 33 ja 34). (p 21)

Kaubamärgi registreerimisest keeldumise põhjuste tõlgendamisel tuleb lähtuda nendest igaühe aluseks olevast üldisest huvist (vt nt Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. a otsus liidetud kohtuasjades nr-d C-456/01 P ja C-457/01 P, Henkel vs. OHIM, p-d 45 ja 46; 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas nr C-329/02 P, SAT.1 vs. OHIM, p 25; nr-d C-90/11 ja C-91/11, Strigl jaSecurvita, p 22). (p 22)

KaMS § 9 lg 1 p 3 sätestatu aluseks on üldine huvi tagada, et registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade või teenuste üht või mitut omadust kirjeldavad tähised oleksid kõigi neid kaupu ja teenuseid pakkuvate majandustegevuses osalejate jaoks vabalt kasutatavad (Euroopa Kohtu 4. mai 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 25; nr C-51/10, Agencja Wydawnicza Technopol vs. OHIM, p 37; nr-d C-90/11 ja C-91/11, Strigl ja Securvita, p 31). (p 23.1)

Direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c kohaldamisel tuleb hinnata, kas geograafiline nimetus, mida tahetakse kaubamärgina registreerida, tähistab kohta, mida asjaomane avalikkus seostab asjassepuutuvate kaupade või teenuste kategooriaga või mille puhul on mõistlik eeldada, et selline seos võib tulevikus välja kujuneda (nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 31; vt ka Euroopa Kohtu 6. juuli 2017. a otsus kohtuasjas nr C-139/16, Moreno Marín jt, p 16).

Hinnates, kas geograafiline nimetus on võimeline tähistama asjaomase avalikkuse silmis kõnealuste kaupade või teenuste päritolu, tuleb arvesse võtta kõiki olulisi tingimusi, nagu tähistatud kaupade ja teenuste olemus, asjaomase avalikkuse teadlikkus vastavast geograafilisest nimetusest ja sellega tähistatud kohast, tegevusharu traditsioonid, sh kas asjassepuutuvate kaupade või teenuste puhul on kaubanduses kombeks ära märkida nende geograafiline päritolu, samuti see, kas ja millisel määral peetakse kõnealuste kaupade või teenuste geograafilist päritolu oluliseks nende kvaliteedi või muude omaduste hindamisel (vt nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 32; nr T-379/03, Peek & Cloppenburg vs. OHIM (Cloppenburg), p-d 49 ja 50). Välistatud ei ole selliste geograafiliste nimetuste registreerimine kaubamärgina, mis on asjaomase avalikkuse jaoks tundmatud või vähemalt tundmatud geograafilise koha tähistajana, samuti selliste nimetuste, mille puhul tulenevalt tähistatud koha iseloomust (näiteks mägi või järv) ei ole tõenäoline, et asjaomane avalikkus võiks arvata, et asjassepuutuvad kaubad või teenused sellest kohast pärinevad (nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 33; nr T-379/03, Peek & Cloppenburg vs. OHIM (Cloppenburg), p 36). Kaupade geograafilisele päritolule viitavate tähiste puhul kohaldub üldjuhul direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c sellistele tähistele, mis viitavad kohale, kus kaubad on valmistatud või kus neid saaks valmistada, ent kaupade ja geograafilise piirkonna vaheline seos võib seisneda ka muudes asjaoludes, näiteks selles, et kaubad kavandati ja disainiti kõnealuses piirkonnas (nr-d C-108/97 ja C-109/97, Windsurfing Chiemsee, p 36). (p 23.2)

Tuvastamaks, kas tähis on KaMS § 9 lg 1 p 3 tähenduses kirjeldav, on oluline on hinnata, kas asjaomane avalikkus juba praegu või eelduslikult tulevikus seostab kõnealuse tähise all pakutavaid kaupu või osutatavaid teenuseid konkreetse geograafilise piirkonnaga, nt arvates, et neid kaupu toodetakse või teenuseid osutatakse selles piirkonnas (vt ka nr C-363/99 (Koninklijke KPN Nederland), p 97; nr-d C-90/11 ja C-91/11 (Strigl ja Securvita), p 39). (p 23.4)

Direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p-des b ja c (ja seega KaMS § 9 lg 1 p-des 2 ja 3) sätestatud absoluutsete kaubamärgi registreerimisest keeldumise aluste kohaldamisalad osaliselt kattuvad (nr C-363/99, Koninklijke KPN Nederland, p 85; nr-d C-90/11 ja C-91/11, Strigl ja Securvita, p 20). Tähisel, mis direktiivi 2008/95/EÜ art 3 lg 1 p c tähenduses kirjeldab registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade või teenuste omadusi, puudub kindlasti võime neid kaupu või teenuseid eristada (nr C-363/99, Koninklijke KPN Nederland, p 86; nr-d C-90/11 ja C-91/11, Strigl ja Securvita, p 39). (p 24.2)

Juhul kui kaubamärgiomanik kuritarvitab oma seadusega tagatud ainuõigust, võib see olla vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-s 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. (p 17.3)

Ärisaladuse hoidmise kohustuse täitmise nõude esitamise esmane eeldus on VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi lepingust tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Täitmisnõuet välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 108 lg 2 p-des 1-4, osaliselt ka lg s 6. Nende välistavate asjaolude tõendamise koormis on võlgnikul. (p 11)

Ärisaladuse hoidmise kohustus saab VÕS § 625 lg-s 1 sätestatust lähtudes eelduslikult tähendada vaid teatud asjaolude saladuses hoidmise kohustust ja nende avaldamise keeldu, mitte iseseisvat keeldu konkurentsi osutada. (p 14)

Ärisaladuse hoidmise kohustus saab VÕS § 625 lg-s 1 sätestatust lähtudes eelduslikult tähendada vaid teatud asjaolude saladuses hoidmise kohustust ja nende avaldamise keeldu, mitte iseseisvat keeldu konkurentsi osutada. (p 14)

Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: • poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); • võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100); • võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS § d 103 ja 160); • võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2). Kõigi nende asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel võlausaldajal. (p 11)

KonkS § 2 lg 1 kohaselt loetakse ettevõtjaks ka ettevõtja huvides tegutsev isik (vt ka RKKKo nr 3-1-1-32-10, p 11.1). Juriidiline isik on võimeline tegutsema vaid füüsilise isiku vahendusel ja juriidilise isiku vastutuse eelduseks on alati füüsilise isiku tegevuses koosseisutunnuste sedastamine (nt RKKKo nr 3-1-1-64-05, p 10). Asjaolu, et juriidilisele isikule mingil põhjusel süüdistust ei esitata, ei välista füüsilise isiku karistusõiguslikku vastutust. (p 23)

Jälitustoiminguks loa andmist otsustaval kohtul tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis on tal teada otsustamise momendil (ex ante-käsitlus), ja kohtule pole võimalik ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes teada (RKKKm nr 3-1-1-68-14, p 24.2). Seega ei saa jälitustoiminguks antud loa ebaseaduslikkust tingida asjaolu, et selle aluseks olev kuriteokahtlus hilisemas menetluses kinnitust ei leia. (p 15)

31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 sätestas, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Nõuetekohase põhistuse puudumine jälitustoimingu loas ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi „saamisel“, mistõttu ei too loa põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust (nt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 779). Kriminaalasja lahendades on kohus vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid KrMS § s 110 sätestatud materiaalsed eeldused täidetud. (p 18)

KrMS § 336 ei näe ette võimalust esitada kohtukõne üksnes või ka osaliselt kirjalikus vormis. Kriminaalasja läbivaatamine suulises menetluses (KrMS § 331 lg 1²) tähendab, et kogu kohtuvaidlus peab toimuma suulises vormis. Seega kannavad pooled ka oma kohtukõned suuliselt ette. KrMS § 336 lg-te 1 ja 2 mõtte kohaselt peab kohtumenetluse pooltel olema võimalus kohtuistungil täies mahus kuulda kõiki argumente, mis vastaspool kohtuvaidluses ringkonnakohtule viimase veenmiseks esitab, ja neid argumente ka kommenteerida. Repliigiõigus peab kindlustama, et kohut ei mõjutaks otsuse tegemisel ühe poole põhjendused, mille kohta teine pool pole saanud arvamust avaldada. Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 1 ja § 300 lg-st 3 võivad kohtumenetluse pooled enne kohtu nõupidamistuppa lahkumist esitada oma kohtuistungil ette kantud kõne teksti selle lisamiseks kohtuistungi protokollile. Erandina võib mingis osas suuliselt ette kandmata kohtukõne teksti kohtuistungi protokollile lisada siis, kui teised apellatsioonimenetluse pooled saavad kõne kirjaliku tekstiga tutvuda ja nõustuvad sellega, et pool seda täies mahus ette ei kanna. (p-d 51-54)

Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 1058. (p 99)

Vt otsuse p 50.

Kui isik tõlgendab ekslikult kitsendavalt avalike ülesannete mõistet korruptsioonivastase seaduse tähenduses, ei välista see tahtlust, kuna tegemist on eksimusega subsumeerimises, mis on käsitatav eksimusena teo keelatuses KarS § 39 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-85-04, p 12). Kirjeldatud eksimus välistab isiku süü ja sellest tulenevalt ka vastutuse vaid eksimuse vältimatuse korral. Eksimuse välditavusele viitab muu hulgas võimalus kontrollida oma ametialaseid volitusi ning oma teo lubatavust, näiteks ametiisikut ametisse valinud isikuga nõu pidades. (p 95)

KVS eesmärk kõige üldisemalt on tagada, et nii avalikku võimu ja sellel põhinevat mõju ning teavet kui ka avalikke ressursse kasutataks üksnes avalikes huvides, s.t korruptsioonivabalt. (p 61)

Korruptsioonivastane seadus reguleerib eeskätt selliseid kohustusi, mis ametiisikul on talle ametiseisundi andnud avaliku võimu kandja ees. (p 61)

Avalik ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid, olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid. KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avalik ülesanne peab olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav. (p-d 61–62)

Riigi osalusega äriühingus riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme kogu ametitegevus, mis vastab KVS § 2 lg-s 2 nimetatud otsuse või toimingu tunnustele – sh nõukogu otsuste tegemisel osalemine –, on käsitatav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes tulenevalt RVS § 80 lg 1 p-st 2 sätestatud riigi huvide järgimise kohustusest. Seejuures ei ole oluline, kas äriühingu üksiktegevus, millega seoses nõukogu liige oma ametipädevust kasutab, on vaadeldav avaliku ülesande täitmisena või mitte. (p 84)

RVS § 80 lg 1 p-st 2 tulenevalt on riigi osaluse valitseja valitud riigi (osalusega) aktsiaseltsi nõukogu liikmel lisaks eraõiguslikule suhtele aktsiaseltsiga ka avalik-õiguslik õigussuhe riigiga. Viimati nimetatud õigussuhtest tuleneb nõukogu liikme kohustus kasutada talle äriseadustiku ja äriühingu põhikirjaga antud pädevust selleks, et tagada riigi kui aktsionäri huvide tõhus kaitse, rikkumata samas nõukogu liikme kohustusi aktsiaseltsi ees. Riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liige peab oma ametitegevuses järgima riigi kui aktsionäri huve niivõrd, kuivõrd see ei satu vastuollu tema kui juhtorgani liikme kohustustega ühingu ega TsÜS §-s 32 nimetatud isikute ees, eeskätt ei kahjusta lubamatult ühingut. (p-d 78–79)

Riigi ja riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme vahelise õigussuhte mõju ei ulatu kaugemale nõukogu liikme tegevusest ja äriühingule sellest mingeid kohustusi ei tulene. Muu hulgas ei mõjuta riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme kohustused riigi ees nõukogu otsuste kehtivust ega äriühingu suhteid kolmandate isikutega. (p 80)

Äriühingu staatus KonkS § 31 lg-s 3¹ nimetatud avaliku ettevõtjana võib anda alust käsitada tema nõukogu liikme ametipädevuse kasutamist avaliku ülesande täitmisena üksnes siis, kui see puudutab äriühingu sellist tegevust, mis on ka ise käsitatav avaliku ülesande täitmisena. Ainuüksi asjaolust, et äriühing on KonkS § 31 lg-s 31 nimetatud avalik ettevõtja, ei saa järeldada, et selle äriühingu nimel, ülesandel või järelevalve all otsuseid või toiminguid tegeva isiku kogu ametitegevus on vaadeldav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes. (p-d 64–67)

KarS § 300¹ lg 1 näeb ette karistuse korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest suures ulatuses. KarS § 300¹ lg 1 on blanketne norm, mida sisustab KVS § 11 lg-st 1 tulenev ametiisiku suhtes kehtiv keeld teha teatud asjaolude esinemisel toiming või otsus ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes. Toimingupiirangu rikkumine saab seisneda üksnes ametiisiku pädevusse kuuluva tegemises, sh kollektiivse otsustamise puhul otsuse tegemises osalemises. Sellest tulenevalt tuleb otsuse või toimingu tegemist KVS § 11 mõttes sisustada koosmõjus § 2 lg-ga 2. Seadusandja on välistanud ametiisiku osalemise otsuse vastuvõtmises või toimingu tegemises, sealhulgas selle sisulises suunamises, kui otsuse või toimingu tulemus mõjutab ametiisiku või temaga seotud isiku huve ehk kui tegemist on nn huvide konfliktiga. KVS § 11 lg-s 1 sisalduv keeld ja sellest tulenevalt ka KarS § 300¹ lg-s 1 kirjeldatud koosseisu täitmine ei eelda otsuse tsiviilõiguslikku kehtivust või toiminguga kaasnevate mõjude reaalset avaldumist. Piisab sellest, et ametiisik osaleb otsuse tegemisel, mis on suunatud teisele isikule, sealhulgas asutusele või eraõiguslikule juriidilisele isikule, milles ametiisikul on ametiseisund, õiguste või kohustuste tekitamisele. Otsuse tegemisel osalemisena on käsitatav ka äriühingu nõukogu istungil otsuse hääletamisel osalemine. (p-d 90-92)

KarS § 300¹ lg 1 subjektiivne koosseis eeldab süüdistatava otsest tahtlust objektiivse koosseisu tunnuste osas, milleks on korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu rikkumine. KarS § 300¹ ja KVS § 11 lg 1 koostoimest nähtub, et ametiisik peab olema teadlik nn huvide konfliktist, s.t sellest, et tema otsus või toiming võib mõjutada tema enda või temaga seotud isiku majanduslikke või muid huve ja sellest tulenevalt esineb korruptsioonioht, mille tõttu on otsuse või toimingu tegemine keelatud. Ametiseisundi kui normatiivse koosseisutunnuse puhul ei ole nõutav, et isik teaks selle tunnuse täpset juriidilist tähendust, vaid et ta mõistaks selle üldist sotsiaalset või üldkeelelist tähendust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-96-06, p 19 ja 3-1-1-69-12, p 15.) (p-d 93-94)

KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (RKKKo 3-1-1-55-09, p 20). (p 70)

Ühinguõiguslikult on äriühingu nõukogu liikmeks olek sarnaselt juhatuse liikmeks olekuga käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja nõukogu liikme vahel. Vähemalt üldjuhul on nõukogu liikmel äriseadustikus sätestatud kohustused üksnes aktsiaseltsi, mitte aga aktsionäride suhtes ja nõukogu liige vastutab nende kohustuste rikkumise korral vaid aktsiaseltsi, mitte aga aktsionäride ees. Nõukogu on eraldiseisev juhtorgan, mitte aktsionäride üldkoosoleku esindaja. Nõukogu liikmel on hoolsus- ning lojaalsuskohustus aktsiaseltsi, mitte aktsionäri(de) ees. (p 75)

KarS § 300¹ lg 1 subjektiivne koosseis eeldab süüdistatava otsest tahtlust objektiivse koosseisu tunnuste osas, milleks on korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu rikkumine. KarS § 300¹ ja KVS § 11 lg 1 koostoimest nähtub, et ametiisik peab olema teadlik nn huvide konfliktist, s.t sellest, et tema otsus või toiming võib mõjutada tema enda või temaga seotud isiku majanduslikke või muid huve ja sellest tulenevalt esineb korruptsioonioht, mille tõttu on otsuse või toimingu tegemine keelatud. Ametiseisundi kui normatiivse koosseisutunnuse puhul ei ole nõutav, et isik teaks selle tunnuse täpset juriidilist tähendust, vaid et ta mõistaks selle üldist sotsiaalset või üldkeelelist tähendust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-96-06, p 19 ja 3-1-1-69-12, p 15.) (p-d 93-94)

Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 "Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 8 lg 10 näeb ette kolm koosseisuelementi, mis peavad esinema üheaegselt: 1) taotleja suhtes omab KonkS § 2 lg 4 tähenduses valitsevat mõju teine toetust taotlev või toetust saanud ettevõtja; 2) see ettevõtja tegutseb taotlejaga samas tegevuskohas ja 3) samal põllumajandussaaduste tootmise alal. (p 8)

Samas tegevuskohas ja samal põllumajandussaaduste tootmise alal tegutsemise mõisteid põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määrus nr 89 ega selle aluseks olevad õigusaktid täpsemalt ei defineeri. Tulenevalt määruse nr 89 § 2 lg st 1 ja § 3 lg 1 p dest 1 ja 2 tuleb ettevõtja tegevusala kindlaks tegemisel lähtuda taotluse esitamise aastale eelneva majandusaasta andmetest. Ettevõtja ise määratleb ja teatab äriregistrile oma tegevusalad. Kui taotluses esitatud andmed peamiste tegevusalade kohta kattuvad äriregistrile esitatud andmetega, puudub PRIA-l vajadus küsida lisaselgitusi või analüüsida majandusaasta aruande lisades näidatud tuluallikaid. Äriseadustik ei nõua ettevõtja tegevuskoha äriregistrisse kandmist. Isiku tegevuskoha mõiste on määratletud TsÜS §-s 16, TsÜS § 29 teeb vahet juriidilise isiku asu- ja tegevuskohal. Kui põllumajandusettevõtte tegevuskohta pole võimalik siduda konkreetse talu või muu tegevuskoha nime ja liigiga ning majandustegevus toimub laial maa-alal asuvatel põldudel, mille asukoht võib sõltuvalt rendilepingute kehtivusest olla ajas kiiresti muutuv, on põhjendatud põllumajandusettevõtja tegevuskoht määrata kohaliku omavalitsuse täpsusega, kasutades äriühingu asukoha kohta äriregistrisse esitatud andmeid. Isikul on võimalik tõendada ka seda, et tema tegevuskoht asub teises kohaliku omavalitsuse üksuses, kui tema äriregistrijärgne asukoht. (p-d 10 ja 12)

Selleks, et isik saaks tugineda hagis kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumisele KaMS § 14 lg 1, Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 ning direktiivi art 5 lg 1 mõttes ja esitada KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel hagi ainuõigust rikkunud isiku vastu õigusrikkumise lõpetamiseks, peaks ta esitama esiteks asjaolud, millest nähtuks, et kostja kasutab hageja kaubamärgiga identset või sarnast tähist „kaubandustegevuse käigus" (Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1, direktiivi art 5 lg 1) või „äritegevuses" (KaMS § 14 lg 1). Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et tähist kasutatakse „kaubandustegevuse käigus", kui seda kasutatakse „äritegevuse raames majandusliku kasu saamise eesmärgil, mitte erasfääris". (p 19)

Samuti on eelnimetatud sätetest tulenevalt oluline, et tähist kasutataks „kaupade või teenuste suhtes", kuna kaubamärgiomaniku ainuõigus KaMS § 14 järgi ulatub üksnes juhtudele, kui kolmas isik kasutab kaubamärki või sellega identseid või sarnaseid tähiseid majandustegevuses „kaupade või teenuste suhtes" (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 36). Euroopa Kohtu praktikas on loetud kaubamärgi põhifunktsiooniks tarbijale või lõppostjale märgiga tähistatud kauba või teenuse päritoluidentiteedi garanteerimist, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest kaupadest või teenustest, ilma et tekiks äravahetamisoht. Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et ärinime ja ettevõtte nime ülesanne ei ole iseenesest kaupade või teenuste eristamine. Ärinime eesmärk on tegelikult äriühingu samasuse kindlakstegemine, sellal kui ettevõtte nime või sildi ülesanne on tähistada ettevõtet. Seega, kui ärinime, ettevõtte nime või silti kasutatakse ainult äriühingu samasuse kindlakstegemiseks või ettevõtte tähistamiseks, ei saa seda pidada kasutamiseks „kaupade või teenuste puhul" direktiivi art 5 lg 1 tähenduses. Kasutamisega „kaupade puhul" direktiivi art 5 lg 1 tähenduses on Euroopa Kohtu seisukoha järgi seevastu tegemist siis, kui kolmas isik kannab kaupadele, mida ta turustab, oma ärinime, ettevõtte nime või silti kujutava tähise. Lisaks, isegi kui kaupadele või teenustele tähist ei kanta, on tegemist kasutamisega „kaupade või teenuste puhul", kui kolmas isik kasutab seda tähist nii, et ta loob seose tähise – mis kujutab endast tema ärinime, ettevõtte nime või silti – ja tema turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel. Lisaks on Euroopa Kohus hilisemates lahendites tunnustanud direktiivi art 5 lg 1 p a) ja Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 p a) (sarnane säte KaMS § 14 lg 1 p 1) tõlgendamisel seda, et kaubamärgiomanik saab tugineda oma ainuõigusele kaubamärgi mõne ülesande kahjustamise või kahjustamise ohu korral, olgu siis tegemist kas kaubamärgi peamise ülesandega tähistada kaubamärgiga hõlmatud kauba või teenuse päritolu või siis kaubamärgi muude ülesannetega, nagu kauba või teenuse kvaliteedi tagamine või teabe, investeeringute või reklaamiga seotud ülesanded.

Ainuüksi ärinime või muu majandustegevusega tegeleva ettevõtte/isiku nimes (sh ka sihtasutuse nimes, kes tegeleb majandustegevusega) kaubamärgina kaitstud tähise kasutamist ei saa pidada KaMS § 14 lg 1, direktiivi art 5 lg 1 ning Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 9 lg 1 järgi kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumiseks, mis annaks aluse tähise kasutamist nimes KaMS § 57 lg 1 p 1 alusel keelata, kui nime kasutatakse üksnes äriühingu, ettevõtte või juriidilise isiku samasuse kindlakstegemiseks või tähistamiseks ning sellega ei rikuta kaubamärgi ülesandeid. (p 19)

Samas tuleb arvestada seda, et direktiiv ei mõjuta selle art 5 lg 5 järgi liikmesriigis kehtivaid õigusnorme, mis reguleerivad kaitset tähise kasutamise vastu muul otstarbel kui kaupade või teenuste eristamiseks, kui sellega kasutataks ebaõiglaselt ära või kahjustataks kaubamärgi eristatavust või mainet. Ka direktiivi preambuli järgi ei välista direktiiv liikmesriikide muude õigusnormide, nt kõlvatut konkurentsi, tsiviilvastutust või tarbijakaitset reguleerivate sätete kohaldamist kaubamärgivaidlustes. Nagu eespool märgitud, ei välista ka Euroopa Ühenduse kaubamärgimääruse art 14 lg 2 ühenduse kaubamärki käsitlevaid õigustoiminguid, eelkõige tsiviilvastutust ja kõlvatut konkurentsi käsitleva siseriikliku õiguse alusel. Ka Euroopa Kohus on ärinime kasutamist puudutavas vaidluses leidnud, et direktiivi art 5 lg 5 järgi võib liikmesriik omal soovil ja enda määratud eeldustel kaitsta kaubamärki tähise kasutamise vastu muul eesmärgil, kui kaupade või teenuste eristamine, kui selle tähise kasutamine kasutab ära või kitsendab kaubamärgi eristatavust või mainet õigustava põhjuseta ebaõiglasel viisil. (p 20)

Kuna praeguses asjas taotleti tähise kasutamise keelamist sihtasutuse nimes, mitte aga äriühingu ärinimes, ei saa tugineda nõude esitamisel ka ÄS § 12 lg-le 3. Sihtasutuste nimedele esitatavaid nõudeid on reguleeritud eraldi SAS §-s 3. SAS § 3 järgi peab sihtasutuse nimi selgesti erinema teistest Eestis registrisse kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimedest (lg 1); see ei või olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas (lg 2); see peab sisaldama täiendit „sihtasutus" (lg 3); sihtasutuse dokumentidel peab olema näidatud sihtasutuse nimi, asukoht ja registrikood (lg 4); sihtasutusel võib olla ainult üks nimi (lg 6); see peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus (lg 7) ega või olla vastuolus heade kommetega (lg 8). Eelnevast nähtub, et sihtasutuste seadus ei kehtesta sihtasutuse nimele ÄS § 12 lg-ga 3 sarnast piirangut. Kuna seadusest ei tulene, et sihtasutuse nimele kohalduksid ka ÄS-s ärinime reguleerivad sätted, ei saa kolleegiumi arvates ÄS § 12 lg-le 3 nõude põhjendamisel tugineda. (p 22)

Samas ei ole välistatud, et sihtasutuse nime kasutamise õigusvastasus võib tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7. Sihtasutuse nimi võib olla eksitav nt seetõttu, et võib tekkida väärarusaam, nagu kuuluks sihtasutus kaubamärgiomanikuga seotud gruppi. See võib aga tähendada ühtlasi vastuolu SAS § 3 lg-ga 2, mille järgi ei või sihtasutuse nimi olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas. Samuti ei ole välistatud, et see võib tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol. Seejuures on muidugi oluline kohtutel hinnata, kas tegemist on ikka kõlvatu konkurentsiga KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51 mõttes (ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine, tellimine, konkurendi või tema kauba halvustamine). KonkS § 51 lg 1 kohaselt on eksitav teave ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. Ainuüksi sihtasutuse nime omamine ei anna aga alust väita, et tegemist oleks kõlvatu konkurentsiga.(p 23)

TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses ning see säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Juhul kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, ei või tagaseljaotsust teha ning esitatud kaja tuleb TsMS § 417 lg 2 alusel rahuldada ja menetlus taastada. (p 14)

Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. (p 15)

TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses ning see säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Juhul kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, ei või tagaseljaotsust teha ning esitatud kaja tuleb TsMS § 417 lg 2 alusel rahuldada ja menetlus taastada. (p 14)

Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. (p 15)

TsMS § 418 lg 1 järgi menetluse taastamise korral tagaseljaotsus ei jõustu ja seda ei saa täita. Taastatud menetlus jätkub vastavalt kaja ulatusele olukorras, milles see oli enne tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu tegemata jätmist. Kohus peab seega viima lõpuni eelmenetluse ja asja sisuliselt lahendama. Menetluse taastamine põhjusel, et kohus ei võinud tagaseljaotsust teha hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu, ei anna kohtule õigust ega pane kohustust jätta hagi rahuldamata TsMS § 407 lg 6 järgi. Juhul kui hagi on õiguslikult põhjendamatu, kuid on võimalik seda puudust kõrvaldada hagi täpsustamisega, võib kohus anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks. Kohtu määratud tähtajaks hagi täpsustamata jätmise korral jätab kohus hagi TsMS § 3401 lg 2 ja § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata. (p 25)

Kuna praeguses asjas taotleti tähise kasutamise keelamist sihtasutuse nimes, mitte aga äriühingu ärinimes, ei saa tugineda nõude esitamisel ka ÄS § 12 lg-le 3. Sihtasutuste nimedele esitatavaid nõudeid on reguleeritud eraldi SAS §-s 3. SAS § 3 järgi peab sihtasutuse nimi selgesti erinema teistest Eestis registrisse kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimedest (lg 1); see ei või olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas (lg 2); see peab sisaldama täiendit „sihtasutus" (lg 3); sihtasutuse dokumentidel peab olema näidatud sihtasutuse nimi, asukoht ja registrikood (lg 4); sihtasutusel võib olla ainult üks nimi (lg 6); see peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus (lg 7) ega või olla vastuolus heade kommetega (lg 8). Eelnevast nähtub, et sihtasutuste seadus ei kehtesta sihtasutuse nimele ÄS § 12 lg-ga 3 sarnast piirangut. Kuna seadusest ei tulene, et sihtasutuse nimele kohalduksid ka ÄS-s ärinime reguleerivad sätted, ei saa kolleegiumi arvates ÄS § 12 lg-le 3 nõude põhjendamisel tugineda. (p 22)

Samas ei ole välistatud, et sihtasutuse nime kasutamise õigusvastasus võib tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7. Sihtasutuse nimi võib olla eksitav nt seetõttu, et võib tekkida väärarusaam, nagu kuuluks sihtasutus kaubamärgiomanikuga seotud gruppi. See võib aga tähendada ühtlasi vastuolu SAS § 3 lg-ga 2, mille järgi ei või sihtasutuse nimi olla eksitav sihtasutuse eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas. Samuti ei ole välistatud, et see võib tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol. Seejuures on muidugi oluline kohtutel hinnata, kas tegemist on ikka kõlvatu konkurentsiga KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 51 mõttes (ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine, tellimine, konkurendi või tema kauba halvustamine). KonkS § 51 lg 1 kohaselt on eksitav teave ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. Ainuüksi sihtasutuse nime omamine ei anna aga alust väita, et tegemist oleks kõlvatu konkurentsiga.(p 23)

Kui tüüptingimuste sisuline kontroll eeldab eriteadmisi, jaguneb tõendamiskoormus tingimuste ebamõistlikkuse hindamisel poolte vahel selliselt, et esmalt põhistab teine pool tüüptingimuse kahjulikkust ning seejärel tõendab tingimuse kasutaja, et tingimus ei kahjusta teist poolt ebamõistlikult. Kui tingimuse kasutaja on tingimuse puhul, mille hindamine eeldab eriteadmisi, esitanud tõendid, mis kinnitavad tema seisukohta, et tegu ei ole teist poolt ebamõistlikult kahjustava tingimusega, peab teine pool selle ümberlükkamiseks esitama omakorda tõendeid. Seega, kui tingimuse kasutaja esitab oma seisukohta kinnitava asjatundja arvamuse, peab teine pool üldjuhul esitama selle ümberlükkamiseks samuti asjatundja arvamuse või taotlema kohtult ekspertiisi määramist. (p 41)

Sooritusnõue peab olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust täita. Üldjuhul tuleb rahaline nõue esitada kohtule summaliselt kindlaksmääratult. Erandlikult võib hageja rahalise nõude summalise kindlaksmääramise edasi lükata vastaspoolelt nõude kindlaksmääramiseks vajalike andmete saamiseni, kuid ka sel juhul tuleb konkreetne hüvitissumma lõpuks kindlaks määrata (vt Riigikohtu 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17-18). (p 48)

Tüüptingimust tuleb VÕS § 39 lg 1 järgi tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust selle kasutaja kahjuks. (p 36)

Tüüptingimustega lepingu sõlmimisel kehtivad lepingu sõlmimise ja muutmise üldreeglid. Seaduses ei ole sätestatud, et maagaasi võrguettevõtja võib võrguteenuse osutamise lepingu tüüptingimusi tarbijate suhtes ühepoolselt muuta. (p 34)

Tüüptingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas või kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. (p 31)

Direktiivi 2009/73/EÜ lisa 1 järgi tuleb tarbijatele tagada mh, et tingimused on enne hästi teada, läbipaistvad, selged ja arusaadavad. Samuti tuleb tagada läbipaistva teabe saamine gaasiteenustele juurepääsu ja kasutamise suhtes kohaldatavate hindade, tariifide ja üldtingimuste kohta ning tarbijate õigeaegne teavitamine lepingutingimuste kõigist kavandatavatest muudatustest. (p 33)

Maagaasi võrguteenuse osutamise lepingu tüüptingimused saavad lepingu osaks kahel tingimusel: tingimusi saab lugeda lepingu osaks üldiste lepinguõiguslike reeglite järgi ja tingimused peavad olema kooskõlastatud konkurentsiametiga. (p 34)

Kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). (p 24)

Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). (p 20)

TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg (nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine). Tehing ei pruugi olla tühine näiteks juhul, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega tahetakse üksnes takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15). (p 21)

Kui sidevaldkonda reguleerivad õigusaktid kehtestavad osa teenuste liikidele valdkonnapõhise hinnakujunduse reeglid, ei või need olla vastuolus konkurentsiõigusega. Valdkonnaspetsiifilistele reeglitele või haldusorganite otsustele tuginedes ei saa õigustada ebaõiglaste hindade kehtestamist. Lisaks valdkonnaspetsiifilistele nõuetele laienevad olulist vahendit omavale ettevõtjale ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 62). Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, muu hulgas otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilistele erinormidele ja talle on hinnakujunduseks kehtestatud erireeglid. Sama tuleneb ka Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versiooni art 102 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P, Deutche Telekom vs. Euroopa Komisjon). (p 17)

Kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud , peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). (p 24)

Kostja taotles vaheotsuse tegemist. Maakohus tegi vaheotsuse lõppotsusena, tunnustas hagi põhjendamatust ja jättis hagi rahuldamata. Maakohus ei rikkunud TsMS § 449 lg-s 1 sätestatut leides, et kostja vastuväide, millele ta vaheotsuse tegemise taotluses tugines, välistas hagi rahuldamise. Sellises olukorras ei pidanud maakohus hindama, kas esinevad ülejäänud hageja nõude rahuldamise eeldused (vt selle kohta ka Riigikohtu 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-08, p 12). (p 10)

Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 24. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13). Sarnaselt tüüptingimuste tühisuse arvestamisele peab kohus omal algatusel arvestama ka muude tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). (p 24)

Kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel peab kaebeõiguse puudumine olema ilmselge, mille selgitamiseks tuleb üldjuhul kontrollida, kas kaebusega on võimalik kaitsta kaebaja õigusi (HKMS § 44 lg 1). Kui õigustloov akt kaitseb ka isiku huve, siis on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (vt määrus asjas nr3-3-1-8-01, p 22 ja määrus asjas nr 3-3-1-53-12, p d 13–15).

Kohtule esitati kohustamiskaebus haldusmenetluse jätkamise nõudega. Kohtupraktika kohaselt ei saa isik nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes kui järelevalveorganil on kaalutlusõigus nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui rakendamiseks. Isik võib nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15). Kaebajal on õigus järelevalvemenetluses tehtud otsuse kohtulikule kontrollile, sest taotletava järelevalvemenetluse esemeks on optsioonilepingu punkt, mis piirab kaebaja omandi vaba kasutamise õigust, lepinguvabadust ning ettevõtlusvabadust. Kaebeõigust ei välista ka see, et kaebaja õiguseellane sõlmis ise väidetavalt konkurentsiõigust rikkuva lepingu ja kaitse lepingu suhtes oli võimalik tsiviilkorras. Ka Euroopa Kohtu praktikas (Courage ja Crehan, nr C 453/99, 20. 09. 2001) on leitud, et kohtulikku õiguskaitset ei saa välistada üksnes seetõttu, et isik on ise konkurentsiõigust rikkuva lepingu pool.

Tsiviilkohtumenetluses mitte osalenud haldusorgan võib tugineda tsiviilasjas tehtud kohtuotsusele, milles on tuvastatud haldusmenetluses tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, kui dokumentaalsele tõendile (HMS § 38 lg 2; otsus asjas nr 3-2-1-100-08, p 21). Samuti võib haldusorgan tugineda tsiviilasjas kohtu poolt lepingule antud õiguslikele hinnangutele, kui järelevalvemenetluses puuduvad kaalukad argumendid teistsuguse õigusliku hinnangu andmiseks.

Kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi ei ole tsiviilasjas jõustunud kohtuotsus Konkurentsiametile jäigalt siduv, peab ta järelevalve teostamisel arvestama õiguskindluse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtetega. Konkurentsiamet tohib kohtuotsusega kindlaks tehtud asjaolusid ümber hinnata vaid erandina, kui kohtulahendis võetud seisukoha õigsuse seavad kahtluse alla kaalukad argumendid.

Kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi ei ole tsiviilasjas jõustunud kohtuotsus Konkurentsiametile jäigalt siduv, peab ta järelevalve teostamisel arvestama õiguskindluse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtetega. Konkurentsiamet tohib kohtuotsusega kindlaks tehtud asjaolusid ümber hinnata vaid erandina, kui kohtulahendis võetud seisukoha õigsuse seavad kahtluse alla kaalukad argumendid. Kuna Konkurentsiameti otsusest haldusmenetluse lõpetamise kohta kaalumisvigu ei nähtunud, ei olnud kaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärki ning siis HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võis kohus kaebuse tagastada.

Tsiviilkohtumenetluses mitte osalenud haldusorgan võib tugineda tsiviilasjas tehtud kohtuotsusele, milles on tuvastatud haldusmenetluses tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, kui dokumentaalsele tõendile (HMS § 38 lg 2; otsus asjas nr 3-2-1-100-08, p 21). Samuti võib haldusorgan tugineda tsiviilasjas kohtu poolt lepingule antud õiguslikele hinnangutele, kui järelevalvemenetluses puuduvad kaalukad argumendid teistsuguse õigusliku hinnangu andmiseks.

Kaebeõigust ei välista see, et kaebaja õiguseellane sõlmis ise väidetavalt konkurentsiõigust rikkuva lepingu ja kaitse lepingu suhtes oli võimalik tsiviilkorras. Ka Euroopa Kohtu praktikas (Courage ja Crehan, nr C 453/99, 20. 09. 2001) on leitud, et kohtulikku õiguskaitset ei saa välistada üksnes seetõttu, et isik on ise konkurentsiõigust rikkuva lepingu pool.

KarS § 400 tõlgendamisel tuleb arvestada lisaks konkurentsiseadusele ka ELTL art-t 101 isegi juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on üksnes Eesti piiresse jääv ettevõtjatevaheline koostöö. Kui aga seadusandja on üksnes Eesti sisest kaubandust mõjutavat ettevõtjatevahelist koostööd reguleerides sätestanud Euroopa Liidu konkurentsiõigusest erinevaid norme, tuleb juhinduda üksnes neist Eesti seadusandluses kehtivatest konkurentsieeskirjadest.

Konkurentsiõigus keelab konkurentsi piirava ettevõtjatevahelise koostöö ka riigihankemenetluses.

Ettevõtjatevahelise koostöö keelatust tuleb hinnata kahes etapis. Esiteks tuleb KonkS § 4 lg-st 1 ja ELTL art 101 lg-st 1 juhindudes selgitada, kas koostöö näol on tegu ettevõtjatevahelise kokkuleppe, kooskõlastatud tegevuse või ettevõtjate ühenduse otsusega, mille eesmärgiks või tagajärjeks on konkurentsi kahjustamine. Isegi kui koostöö need kriteeriumid täidab, ei tähenda see aga automaatselt, et taoline koostöö on keelatud. Seda põhjusel, et ka konkurentsi piiravatel kokkulepetel võib olla konkurentsi olulisel määral tõhustavaid mõjusid. Seetõttu tuleb järgmise vältimatu sammuna hinnata, kas koostöö vastab KonkS § 6 lg-s 1 ja ELTL art 101 lg-s 3 kehtestatud ettevõtjatevahelist koostööd lubavatele tingimustele. Alles siis, kui selgub, et koostöö nendele tingimustele ei vasta, saab tõdeda kartellikeelu rikkumist konkurentsiseaduse ja Euroopa Liidu Toimimise Lepingu tähenduses.

Kartelliõiguslikus mõttes jagunevad ettevõtjad konkurentideks ja mittekonkurentideks. Mõiste "konkurendid" hõlmab nii tegelikke kui ka võimalikke konkurente. Kahte äriühingut käsitatakse tegelike konkurentidena, kui nad tegutsevad samal asjaomasel turul. Asjaomase turu kindlakstegemisel lähtutakse vastava tooteturu ja geograafilise turu mõistetest, millest moodustubki asjaomane turg konkurentsiõiguse tähenduses.

Konkurentsiõiguses tuleb arvesse võtta ka konkurentide suutmatust koostööga hõlmatud projekti või tegevust iseseisvalt ellu viia, kuna üldjuhul ei kahjusta selline koostöö konkurentsi.

Konkurentsi piiramist analüüsides tuleb eristada kahte liiki koostööd. Teatud juhtudel tuleneb juba koostöö olemusest, et sellega piiratakse konkurentsi, mistõttu sellist koostööd nimetatakse konkurentsivastase eesmärgiga koostööks. Mõningatel puhkudel ei ole koostöö küll olemuslikult konkurentsi piirav, aga lähtuvalt konkreetsel juhul põhjustatud tagajärgedest tuleb siiski konkurentsi kahjustamist tõdeda. Viimast nimetatakse konkurentsiõiguslikus mõttes konkurentsi kahjustava tagajärjega koostööks. Kui on tuvastatud kokkuleppe konkurentsivastane eesmärk, ei ole vaja uurida selle kokkuleppe tegelikku või võimalikku mõju turule.

Kolmandate isikute käest küsitavas hinnas kokkuleppimist peetakse juba olemuslikult sedavõrd raskeks konkurentsiõiguse rikkumiseks, et seda loetakse alati olulisel määral konkurentsi kahjustavaks.

KonkS § 6 lg-s 1 ja ELTL art 101 lg-s 3 sätestatu kujutab endast karistusõiguslikus mõttes õigusvastasust välistavat asjaolu KarS § 27 tähenduses. Kui ettevõtjad teevad omavahel koostööd, mis vastab KonkS § 4 lg 1 ja ELTL art 101 lg 1 tunnustele, viitab juba ainuüksi sellise koostöö fakt sellele, et KarS §-ga 400 kaitstav õigushüve, s.o vaba konkurents, on ohus. Juhul, kui üheaegselt esinevad kõik ELTL art 101 lg-s 3 toodud asjaolud, vabanevad isikud vastutusest ELTL art 101 lg-le 1 vastava koostöö tegemise eest nii olukorras, kus koostööl on konkurentsile kahjulik tagajärg, kui ka situatsioonis, kus koostööl on konkurentsi kahjustav eesmärk.

KonkS § 6 lg-s 1 ja ELTL art 101 lg-s 3 sätestatu kujutab endast karistusõiguslikus mõttes õigusvastasust välistavat asjaolu KarS § 27 tähenduses. Kui ettevõtjad teevad omavahel koostööd, mis vastab KonkS § 4 lg 1 ja ELTL art 101 lg 1 tunnustele, viitab juba ainuüksi sellise koostöö fakt sellele, et KarS §-ga 400 kaitstav õigushüve, s.o vaba konkurents, on ohus. Juhul, kui üheaegselt esinevad kõik ELTL art 101 lg-s 3 toodud asjaolud, vabanevad isikud vastutusest ELTL art 101 lg-le 1 vastava koostöö tegemise eest nii olukorras, kus koostööl on konkurentsile kahjulik tagajärg, kui ka situatsioonis, kus koostööl on konkurentsi kahjustav eesmärk.

EÜ asutamislepingu artiklites 87-89 sätestatud tingimused riigiabi kooskõlastamiseks Euroopa Liidu institutsioonidega on eelkõige kohaldatavad sellisele riigiabile, mille vahendid eraldatakse maaelu arengu täiendavaks toetamiseks liikmesriigi enda eelarvest. EL-i rahastatud struktuuritoetus on küll põhimõtteliselt Euroopa Liidu poolt juba EL-i vastavate määruste alusel ja neis sisalduvatele nõuetele vastavuse korral eelnevalt aktsepteeritud, kuid see ei tähenda, et konkreetse toetuse eesmärk saaks olla toetuse põhjendamatu koondumine vähestele ettevõtjatele, võimaldamaks neile ulatuslikku konkurentsieelist, ning et eeltoodud aspekti ei saaks abikõlbulikkuse kriteeriumide osas arvestada. Konkurentsiõiguse kohaldamine vastava meetme toetustaotluste läbivaatamisel võib olla toetuse eesmärkide tagamiseks ning kuritarvitamiste vältimiseks õigustatud.

Konkurentsiõigusest lähtumine on struktuuritoetuse saamiseks kõlbliku ettevõtja mõiste sisustamisel põhjendatud. See ei tähenda aga, et juhul, kui ettevõtjate lugemine KonkS § 2 kohaselt ühte kontserni kuuluvateks on toetuse piirmäära kohaldamisel põhjendatud, ei oleks nende ettevõtjate näol muudes õigussuhetes tegemist kahe eraldiseisva juriidilise isikuga.

Struktuuritoetuse eesmärk ei saa olla konkurentsieelise tekitamine seeläbi, et taotleja vastab kunstlikult toetuse saamiseks esitatud tingimustele. Seega on PRIA kahtluse tekkimisel taotluse eesmärgipärasuse osas, õigustatud taotluse rahuldamise otsustamisel lähtuma ettevõtja mõiste sisustamisel toetuse piirmäära seisukohalt konkurentsiõiguse sätetest ja neid ka analüüsima ning oma otsust nende sätetega põhjendama.

Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.

EÜ asutamislepingu artiklites 87-89 sätestatud tingimused riigiabi kooskõlastamiseks Euroopa Liidu institutsioonidega on eelkõige kohaldatavad sellisele riigiabile, mille vahendid eraldatakse maaelu arengu täiendavaks toetamiseks liikmesriigi enda eelarvest. EL-i rahastatud struktuuritoetus on küll põhimõtteliselt Euroopa Liidu poolt juba EL-i vastavate määruste alusel ja neis sisalduvatele nõuetele vastavuse korral eelnevalt aktsepteeritud, kuid see ei tähenda, et konkreetse toetuse eesmärk saaks olla toetuse põhjendamatu koondumine vähestele ettevõtjatele, võimaldamaks neile ulatuslikku konkurentsieelist, ning et eeltoodud aspekti ei saaks abikõlbulikkuse kriteeriumide osas arvestada. Konkurentsiõiguse kohaldamine vastava meetme toetustaotluste läbivaatamisel võib olla toetuse eesmärkide tagamiseks ning kuritarvitamiste vältimiseks õigustatud.

Siseriiklikul kohtul tuleb võimaliku õiguse kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuvastada need objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i sätetes kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 2000. a otsus kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 2000, lk I-11569). Igal juhtumil tuleb eraldi analüüsida nii asjassepuutuvate EL-i normide tähendust ja eesmärki kui ka mõistliku ettevõtja tegevusviisi, kes tegutseb vastavalt kehtivatele seadusesätetele ning äri- ja majandustavale asjassepuutuvas sektoris. Samuti tuleb tuvastada subjektiivne aspekt, mis tähendab kavatsust saada EL-i õiguse vastavate sätete alusel põhjendamatut kasu, luues selleks kunstlikult vajalikud tingimused. Nõustuda tuleb lähenemisega, et oluline ei ole mitte niivõrd toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid ka majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga.

Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).

Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).

Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).

Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).

Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.

Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele ( vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).

Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).

Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.

Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.