Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 17; 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 11)

VÕS § 139 lg 2 esimese alternatiivi (kahju tekitaja tähelepanu ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule juhtimata jätmine) kohaldamise eelduseks on see, et kahju tekitaja ei teadnud ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust.

VÕS § 139 lg 2 teise alternatiivi (kahju tekkimise ohu tõrjumata jätmine) kohaldamise eelduseks on kahjustatud isiku poolt toimingute tegemata jätmine ohu tõrjumiseks või kahju vähendamiseks, kui seda võis kahjustatud isikult mõistlikult oodata. (p 12)

VÕS § 139 lg 1 esimene alternatiivi (kahjuhüvitise vähendamine kahjustatud isikust tuleneva asjaolu tõttu) kohaldamise eelduseks on see, et kahju tekkimine oleks osaliselt põhjuslikus seoses kahjustatud isikust tuleneva asjaoluga. (p 13)VÕS § 139 lg 1 alusel on võimalik vähendada kahjuhüvitist ka nullini, kuid seda ainult erandlikes olukordades (vt ka Riigikohtu 15. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-15, p 25; 15. aprilli 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-08, p 14; 26. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15, p 12; 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 33). (p 14)

TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (Riigikohtu 15. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18987, p 12; 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13). TsMS § 654 lg 5 esimese lause järgi peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. (p 15)

Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole väitega (Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 17; 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09, p 13). TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 17; 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 11)

Solidaarvõlgnikena ei ole kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10). (p 14)

Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole väitega (vt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09, p 13). TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 17)

Kui pool on mingile asjaolule tuginedes jäänud paljasõnaliseks või on esitanud ilmselgelt ebakohaseid või ebapiisavaid tõendeid, peab kohus tulenevalt TsMS § 164 lg 1 p-st 1 ja § 171 lg-st 1 juhtima sellele poole tähelepanu (vt Riigikohtu 5. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-04, p 17-18). (p 20)

TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 17)

Kui pool on mingile asjaolule tuginedes jäänud paljasõnaliseks või on esitanud ilmselgelt ebakohaseid või ebapiisavaid tõendeid, peab kohus tulenevalt TsMS § 164 lg 1 p-st 1 ja § 171 lg-st 1 juhtima sellele poole tähelepanu (vt Riigikohtu 5. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-04, p 17-18). (p 20)

Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)

Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)

Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)

Tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo 3-1-1-87-09, p 13.2). (p 8)

Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)

KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15)

Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)

Süüdistatava neid ütlusi, milles ta tsiviilhagi suuruse ja kannatanu esindaja faktiväidetega tingimusteta ning selgesõnaliselt ei ole nõustunud, ei ole alust käsitada asjaolu õigeksvõtuna TsMS § 231 lg 2 mõttes (vt nt RKTKo 3-2-1-129-11, p 12). (p 12)

Kui süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud omavahel kattuvad, ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata neid süüdistusaktis loetletud kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis kuuluvad samal ajal nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka (vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 18). (p 10)

KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15)

Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)

Rahuldades tsiviilhagi vaatamata sellele, et prokuratuuri esitatud tõendid tsiviilhagis esitatud nõude suurust ei kinnita ja muud tõendid nõude suuruse kohta puuduvad, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 14)

Vt kohtuotsuse p 13.

Pöörates tõendamiskoormuse vääralt ümber menetlusosalise kahjuks, rikub kohus oluliselt menetlusõiguse normi ja võib kaasa tuua ebaõige lahendi. (p 15)

Nõude maksmapanek aegumistähtaja kestel on vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu saab lugeda nõude lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12).

Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole faktilise väitega (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 11). Kohus peab otsuses selgelt märkima, missugused asjaolud on üks või teine pool või mõlemad pooled omaks võtnud ning millal ja mil viisil on omaksvõtt toimunud. Kui pool ei ole oma seisukohta faktilise väite kohta avaldanud, saab seda omaksvõtuks lugeda üksnes siis, kui kohus on poole seisukohta asjaolu kohta küsinud, ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Omaks saab võtta üksnes faktilisi asjaolusid.

Ettevõtte üleminekuks on vaja, et vara läheks üle kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p-d 12 ja 13). TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga, mistõttu ei ole õige seisukoht, et ettevõte saab üle minna ainult ühel õiguslikul alusel (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-09, p 12; 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 13 ja 23. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 47). TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Ettevõtte üleminekuga võib olla tegemist nt siis, kui hageja tõendab käsutustehinguid, poolte kokkuleppeid, lepingute üleandmist jms (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 15). Kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-09, p 12).

Tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10 ja 2. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17) Seega, kui kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega, ning hageja väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohus hindama, kas kostja vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse. VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Muu hulgas on VÕS § 200 lg-s 4 silmas peetud täitmist ajutiselt tõkestavat vastuväidet, mida lepingust taganemise korral võib lepingupool teisele lepingupoolele VÕS § 111 ja § 189 lg 1 järgi esitada.

CMR art 37 reguleerib vastustuse jagunemist tekitatud kahju eest CMR art 34 mõttes järjestikuste vedajate sisesuhtes. CMR art 37 on regressinõude esitamise aluseks vedajale, kes on kahju hüvitanud, teiste vedajate vastu, kes CMR art 34 järgi vastutavad temaga solidaarselt.

Vedaja vastutuse kauba kahjustamise eest sätestab CMR art 17. CMR art 17 alusel võib vedajalt kahju hüvitamist nõuda üldjuhul teine lepingupool, st saatja. Nõude esitamise eelduseks ei ole see, et saatja on kahjustatud kauba omanik.

Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest, kui kaup sai kahjustada nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. CMR-i kohaselt vastutab vedaja kauba kahjustamise eest sõltumata oma süüst.

Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Abieluasjas ja põlvnemisasjas hindab kohus omaksvõttu koos muude tõenditega.

Nn sale and lease back (müügi ja tagasiliisimise) tüüpi lepingu järgi tagasiomandatava asja või selle väärtuse ühisvarasse arvamine ja jagamine sõltub sellest, kas liisingumakseid maksti ühisvara arvel või mitte.

TsÜS § 132 lg-st 2 tuleneva kaitsekohustuse eesmärgiks on lepinguliste kohustuste täitmine selliselt, et kohustuste täitmisest ei tekiks teisele lepingupoolele kahju. Kaitsekohustuse eesmärgiks ei ole igasuguste lubamatute tegude (nt vargus) ärahoidmine.

Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.

Töövõtja võib vastutada tellija ees oma alltöövõtja töötaja tekitatud kahju eest VÕS § 1054 lg 2 järgi. Kui isik kasutab teist isikut oma kohustuse täitmisel, vastutab ta VÕS § 1054 lg 2 järgi selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju tekitamine sai võimalikuks selle kohustuse täitmise tõttu. VÕS § 1054 lg 2 kohaldamise tingimuseks on sama paragrahvi 1. lõikest tuleneva vastutuse eelduste tuvastamine. VÕS § 1054 lg 2 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada isiku enda süüd kahju tekitamises.

Töövõtjat ei vabasta vastutusest asjaolu, et alltöövõtja töötaja võttis endale täielikult kogu vastutuse kostjale tekkinud kahju eest. Kui tuvastatakse, et töövõtja vastutab alltöövõtja töötaja tekitatud kahju eest, ei mõjuta see töövõtja kui kahju tekitamise eest töövõtja alltöövõtja ja tema töötajaga solidaarselt vastutava isiku (VÕS § 137 lg 1) õigust esitada vastuväiteid kahjuhüvitise nõudele.