KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-13-37940/136 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.11.2017

Ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse. Ei ole mõistlik ega loogiline, et juhul, kui maakohus määrab ühe poole menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, tuleb teise poole maakohtu menetluses kantud menetluskulude rahaline suurus määrata kindlaks esimesena vastavalt kas ringkonnakohtus või Riigikohtus. See põhjustab tarbetut segadust, ühes ja samas kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise erineva kohtupraktika väljakujunemist ning lisaks kitsendab põhjendamatult ka menetlusosaliste õigust vaidlustada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist ja isegi välistab selle juhul, kui maakohtu või ka ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse määrab esimesena kindlaks Riigikohus (vt lähemalt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 14.2)


Kui üks solidaarvõlgnik teeb talle endale kuuluva nõude alusel tasaarvestuse võlausaldaja nõudega, mis lõpetab VÕS § 186 p 2 kohaselt kohustuse, saab ka teine solidaarvõlgnik VÕS § 67 lg 1 teise lause järgi samal alusel tugineda nõude lõppemisele (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 10, 15). VÕS § 67 lg 1 kolmas lause puudutab vaid seda solidaarvõlgnikku, kes teeb tasaarvestusavalduse, kuid see säte ei võta teistelt solidaarvõlgnikelt õigust tugineda kohustuse lõppemisele ühe solidaarvõlgniku tehtud tasaarvestuse tõttu. (p 12)

3-2-1-142-15 PDF Riigikohus 20.04.2016

TMS § 2 lg 1 p 6 ja TsMS § 753 lg 1 esimese lause järgi on Eestis tegutsevate vahekohtute otsuste täitmise eelduseks üldjuhul nende eelnev tunnustamine ning täidetavaks tunnistamine. Eestis ei ole loodud riiklikku süsteemi, mille alusel saaks kontrollida, milline vahekohus on alaliselt tegutsev ja milline mitte. Sellest ei saa aga järeldada, et kuna vahekohtu alalisuse kontrollimiseks süsteemi ei ole, siis ei saa kahelda selles, et vaidlusalune vahekohus on alaline. Üksnes nime järgi ei ole võimalik tuvastada, kas tegu on alalise vahekohtuga. Üheski seaduses ei ole kriteeriume, mis võimaldaksid tuvastada, kas vahekohus on TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes alaliselt tegutsev. Vahekohtu alalisuse kriteeriumide puudumise tõttu ei ole ka kohtutäituril võimalik otsustada selle üle, kas Eestis tehtud ja täitmiseks esitatud vahekohtu otsuse on teinud TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes Eestis alaliselt tegutsev vahekohus. Seetõttu ei saa kohtutäitur selliseid vahekohtu otsuseid käsitada täitedokumendina ja neid täitmiseks võtta. Küll aga saab kohtutäitur TsMS § 753 lg 1 esimese lause järgi täita vahekohtu otsuseid, mida kohus on tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud. (p 15)


Kui kohtutäitur alustab täitemenetlust vahekohtu lahendi alusel, mida ei ole enne tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud, siis on ta alustanud täitemenetlust ilma täitedokumendita. Kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel ehk täitemenetluse korraldamisel, sh täitedokumendi täitmiseks võtmist, saab täitemenetluse osaline vaidlustada eelkõige TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebusega kohtutäituri otsuse või tegevuse peale (vt RKTKm nr 3-2-1-42-08, p 16; RKTKm nr 3-2-1-1-14, p 18). (p 16)

Kui isik vaidleb täitemenetlusele vastu põhjusel, et vahekohtu lahend, mida täitur täidab, ei ole alaline, tuleb tal esitada kaebus kohtutäituri otsuse peale, millega täitur alustas täitemenetlust. (p 16)


TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 tuleb nende koostoimes tõlgendada järgmiselt. Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kõrgema astme kohtud jätavad alama astme kohtute lahendid muutmata, siis määrab iga maakohtule järgnev kohtuaste selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse, s.o apellatsioonikohus määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse ja kassatsioonikohus määrab Riigikohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Selline tõlgendus on mõistlik ja kõige enam kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega. Kui aga maakohus määrab kindlaks ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes määramata vastaspoole menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus võib selliselt toimida iseäranis juhul, kui on vaja hinnata menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse alusel (nt lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 alusel). Sel juhul toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama kehtib ka juhul, kui Riigikohus muudab alama astme kohtute otsuseid või teeb ise uue otsuse. Selline tõlgendus on kõige paremini kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, ning see tagab pooltele ka edasikaebeõiguse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale. (p 21)

TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 ei ole mõistlik koostoimes tõlgendada selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse. (p 22)


Hagita asja lahendamine hagimenetluses ei ole vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse normi rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Seda kinnitavad ka TsMS § 631 lg 4 ja § 668 lg 4. (vt ka RKTKm nr 3-2-1-42-10, p 20). (p 17)


Olukorras, kus isik tugineb sellele, et vahekohtu lahend on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga ning vahekohtu moodustamisel on rikutud olulisi menetluspõhimõtteid, on õige õiguskaitsevahend TsMS § 751 järgi vahekohtu otsuse tühistamise avaldus. (p 14)

3-2-1-158-15 PDF Riigikohus 09.12.2015

TsMS § 172 lg 6 kohaselt on võimalik jätta menetluskulud avaldaja kanda eelkõige nt juhul, kui erikontrolli määramise taotlemisel oli avaldaja pahauskne, st teadis, et tegelikult ei ole alust erikontrolli määrata. (p 20)


Erikontrolli eesmärgiks on muu hulgas selgitada välja, kas võib esineda aluseid, millele tuginedes on aktsiaseltsil õigus esitada nõudeid aktsiaseltsi juhtorganite liikmete vastu. Erikontrolli taotlevad aktsionärid ei pea iseenesest tõendama väiteid, millega nad põhjendavad erikontrolli taotlust, rahuldamata tuleb jätta vaid ilmselgelt põhjendamatud taotlused ja taotlused, mis ei võimaldaks aktsiaseltsil oma huve ja õigusi kaitsta (RKTKm nr 3-2-1-35-08, p 10). Kuigi seadus näeb ette, et kohus võib erikontrolli määrata üksnes mõjuval põhjusel, piisab mõjuva põhjuse olemasoluks, kui taotluse esitaja põhistab (teeb usutavaks) kahtluse olemasolu. (p 15)

Kohtul on äriühingu huvide prioriteetsuse põhimõttest tulenevalt õigus jätta erikontroll määramata, kui selle määramise kulud ületavad olulisel määral sellest saadavat võimalikku hüvet. Erikontrolli määramiseks ei ole mõjuvat põhjust üksnes juhul, kui on täiesti ilmselge, et kahju, mille võimalikku tekitamist soovitakse erikontrolli abil välja selgitada, on erikontrolli tasu suurust arvestades ebaproportsionaalselt väike. (p 15)

Erikontrolli määramise menetluses ei hinnata kahju tõendatust ja erikontrolli määramiseks on mõjuv põhjus olemas, kui avaldajad on kahju tekkimise kahtluse põhistanud. Kui avaldaja on tõstatanud põhjendatud kahtluse, et äriühingu juhtorgani liige on tekitanud ühingule kahju, tuleks erikontroll vähemalt üldjuhul määrata ja erikontrolli võib jätta määramata vaid siis, kui selleks esinevad ülekaalukad põhjused. (p 16)

Asjaolu, et mõni avaldajatest on olnud äriühingu juhtorgani liige või kontserni kuuluva ühingu töötaja, ei välista nende õigust taotleda aktsionärina erikontrolli määramist. Samuti on emaühingu aktsionäril õigus taotleda erikontrolli korraldamist seoses kontserni kuuluvate ühingutega. Kuigi emaühing ja tütarühingud on iseseisvad juriidilised isikud, ei tähenda see, et kontsernistruktuuri võiks kasutada selleks, et varjata emaühingu aktsionäride eest tütarühingute tegevust. (p 18)

Kui juhatuse liikme tegevusest tulenevad nõuded on aegunud, tuleb erikontrolli määramisel siiski arvestada asjaoluga, kas tegu võib olla kahju jätkuva tekitamisega, mis on saanud alguse varem kui viis aastat tagasi. Sellisel juhul võib olla põhjendatud kontrollida ka perioodi, mil rikkumised alguse said, olgugi, et osa nõudeid võib praeguseks olla aegunud. (p 18)


Asjaolu, et mõni avaldajatest on olnud äriühingu juhtorgani liige või kontserni kuuluva ühingu töötaja, ei välista nende õigust taotleda aktsionärina erikontrolli määramist. Samuti on emaühingu aktsionäril õigus taotleda erikontrolli korraldamist seoses kontserni kuuluvate ühingutega. Kuigi emaühing ja tütarühingud on iseseisvad juriidilised isikud, ei tähenda see, et kontsernistruktuuri võiks kasutada selleks, et varjata emaühingu aktsionäride eest tütarühingute tegevust. (p 18)


Erikontrolli eesmärgiks on muu hulgas selgitada välja, kas võib esineda aluseid, millele tuginedes on aktsiaseltsil õigus esitada nõudeid aktsiaseltsi juhtorganite liikmete vastu. Erikontrolli taotlevad aktsionärid ei pea iseenesest tõendama väiteid, millega nad põhjendavad erikontrolli taotlust, rahuldamata tuleb jätta vaid ilmselgelt põhjendamatud taotlused ja taotlused, mis ei võimaldaks aktsiaseltsil oma huve ja õigusi kaitsta (RKTKm nr 3-2-1-35-08, p 10). Kuigi seadus näeb ette, et kohus võib erikontrolli määrata üksnes mõjuval põhjusel, piisab mõjuva põhjuse olemasoluks, kui taotluse esitaja põhistab (teeb usutavaks) kahtluse olemasolu. (p 15)

3-2-1-154-15 PDF Riigikohus 01.12.2015

TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Näiteks juhul, kui menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat, siis võib eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma TsMS § 176 lg 6 esimest lauset kohaldamata.

Kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18), siis peab õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi õigusabi eest tasumise kohustuse olemasolu. Piisavaks tõendiks on õigusabi osutamise eest esitatud arve või õigusabi eest tasumist tõendav dokument (vt Riigikohtu 1. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01; Riigikohtu 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, p 13). (p 11)


TsMS § 175 lg 2 sätestab erandi TsMS § 175 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt tuleb menetluskuludena hüvitada mh lepingulise esindaja kulud. Tegemist on kahju hüvitamise erikorraga (vt Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09, p 18). TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud erireegel ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. (p 9)

Lepingulise esindaja kulude hüvitamist ei välista ainuüksi asjaolu, et õigustatud poole ettevõttes töötavad juristid. (p 10)


3-2-1-18-15 PDF Riigikohus 15.04.2015

TsMS § 174 lg 7 ei välista kostja vastu teises asjas kantud menetluskulude kui õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist. (p 14)


Kohus võib TsMS § 38 ja § 462 mõttest tulenevalt avalikustada kohtulahendi osas, mis ei kahjusta sama menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgi realiseerumist. (p 17)


Omaniku õiguspärane tegevus oma vara käsutamisel ei ole kahju õigusvastaseks tekitamiseks. Omandi üleandmise kokkulepped ei ole üldjuhul seadusega keelatud ega seetõttu tühised. Tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks ei ole ka see, kui isik ostab asja isikult, kellel võib tekkida sama asja suhtes müügilepingust tulenev kohustus ostueesõiguse teostamise tõttu, ning seda isegi juhul, kui see isik teab ostueesõiguse kasutamise võimalusest. Samas võib omandi üleandmise kokkulepe olla vastuolus heade kommetega teise isiku tahtliku kahjustamise eesmärgi tõttu. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamisel peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Nimetatud sätte kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka juhul, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju. (p 10)

3-2-1-147-14 PDF Riigikohus 11.02.2015

ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeld ei laiene omandireformi õigustatud subjektile. (p 18)


Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)


Alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise uue korra loomisel on seadusandja tekitanud rakendussätete kehtestamata jätmisega olulise õigusliku segaduse, kuidas määrata kindlaks menetluskulud pooleli olevates menetlustes. (p 22) Rakendusprobleemi ületamiseks tuleb tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). (p 22)


Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)


Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040). (p 15) Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)


Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040). Heauskselt omandatud hüpoteegi kasutamine uute kohustuste tagamiseks ei ole pahauskne juhul, kui ajaliselt pärast hüpoteegi sissekandmist kantakse kinnistusraamatusse sisse kinnisasja käsutamise keelumärge. Sel juhul ei ole tegemist hüpoteegi käsutamisega TsÜS § 88 lg 1 tähenduses, vaid hüpoteegi kasutamisega. Vastupidine seisukoht tähendaks hüpoteegi kui majanduskäibes väga olulise laenude tagamise vahendi kahjustamist. (p 15) Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)


AÕS § 349 lg 1 annab hüpoteegi kustutamise või enda nimele kandmise nõudeõiguse vaid kinnisasja omanikule. Kui hüpoteek tagab kehtivat kohustust, ei ole AÕS § 349 lg-t 1 võimalik kohaldada. (p 17)

3-2-2-6-14 PDF Riigikohus 04.02.2015

TsMS § 702 lg 2 p 7 tähenduses on teistmise aluseks asjaolu, et menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegi TsMS § 174 lg 8 alusel kohtunikuabi, samuti asjaolu, et menetluskulude kindlaksmääramisel kohaldati Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrust nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", sest Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevale korras tunnistanud TsMS § 174 lg 8 ja nimetatud määruse põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 9)

3-2-1-138-14 PDF Riigikohus 17.12.2014

Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13) Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)


Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13)


Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)

3-2-1-107-14 PDF Riigikohus 26.11.2014

Kui menetluskulud on TsMS § 174 lg 8 alusel kindlaks määranud kohtunikuabi, on see määruse tühistamise alus (ebaseaduslik kohtukoosseis), sest Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud määruses tunnistanud TsMS § 174 lg 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 12)

3-2-1-78-14 PDF Riigikohus 01.10.2014

Tähtaja ennistamise peale ei saa esitada määruskaebust ja selle kohta ei saa esitada ka vastuväiteid apellatsioonkaebuses (p 18)

Asjaolu, et Riigikohus ei edastanud menetlusosalise esindajale õigel ajal kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrust, võib koosmõjus kõigi muude asjaoludega anda alust ennistada menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtaeg (p 19)

3-2-1-153-13 PDF Riigikohus 26.06.2014

PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust üksnes kohus. Tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramine maakohtus on õigusemõistmine PS § 146 esimese lause tähenduses. Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes. Kohtujurist ega ka kohtunikuabi ei ole kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses (vt ka Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13) (p 56-59). TsMS § 174 lg 8, mis annab kohtunikuabile õiguse määrata rahaliselt kindlaks menetluskulud tsiviilkohtumenetluses, on vastuolus PS § 146 esimese lausega. Lähtudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 2, tunnistab üldkogu TsMS § 174 lg 8 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks (p 60).


Lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piirmäära kehtestamine riivab menetlusosalise omandipõhiõigust (PS § 32) ja kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lg 1) ning võib riivata ka edasikaebepõhiõigust (PS § 24 lg 5). Üldine kohtusse pöördumise õigus on nii põhiõigus kui ka õigusriigi keskne põhimõte (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. veebruari 2008. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-1-08, p 3). Lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piiri seadmine riivab seega mitut põhiõigust, samuti võib riive sõltuvalt asjaoludest olla intensiivne. Sellest tulenevalt võib lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärade kehtestamist pidada oluliseks küsimuseks PS § 3 lg 1 esimeses lauses väljendatud parlamendireservatsiooni mõttes. Lisaks sellele tuleb arvestada, et kuna tegemist on kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamisega, kuulub küsimus üldkogu hinnangul olemuslikult kohtumenetluse seaduse (PS § 104 lg 2 p 14) reguleerimisalasse. Tulenevalt PS § 104 lg-st 2 peab kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise küsimus olema seega reguleeritud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud seaduses. Eeltoodust lähtudes tunnistab üldkogu PSJKS § 15 lg 1 p-le 5 tuginedes, et Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 ja 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud TsMS § 175 lg 3 olid vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lause, PS § 104 lg 2 p-ga 14, PS §-ga 32, PS § 15 lg 1 esimese lausega ja PS § 24 lg-ga 5. Samadel põhjendustel ja PSJKS § 15 lg 1 p-le 2 tuginedes tunnistab üldkogu Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 ja TsMS § 175 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (p 73–76).

3-2-1-176-13 PDF Riigikohus 27.01.2014

PankrS § 43 lg 2 reguleerib olukorda, kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi. (p 13)


Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, ei kohaldu PankrS § 43 lg 2. (p 13) Menetluskulud peab kindlaks määrama kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 14)


Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, määrab menetluskulud kindlaks kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 13 ja 14) Menetluskulude kindlaksmääramise lahendi toimel omandab isik, kellel kohtulahendi järgi on õigus nõuda teiselt poolelt menetluskulude hüvitamist, tunnustatud nõude PankrS § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses. (p 15)


Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, ei kohaldu PankrS § 43 lg 2. PankrS § 43 lg 2 reguleerib olukorda, kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi. (p 13) Menetluskulud peab kindlaks määrama kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 14)


Pankrotimenetluses kinnitatud kompromissi korral saab tunnustatud nõude lugeda ümber kujundatuks ja võlausaldajal on õigus saada tagasi üksnes see osa nõudest, mida tal on õigus saada kompromissi järgi. Kompromissi eesmärk on pankrotivõlgniku tegevuse jätkamise võimaldamine võlausaldajate järeleandmiste teel. Tsiviilõiguslikult vastab kompromiss TsÜS § 67 lg-s 1 antud tehingu mõistele ja VÕS §-s 8 antud lepingu mõistele, millele VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldub ka võlaõigusseadus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05, p 18). (p 15)

3-2-1-145-13 PDF Riigikohus 09.12.2013

Hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest (vt lähemalt Riigikohtu 19. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14, samuti Riigikohtu 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 11). (p 13)

Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13) (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). (p 14)

3-2-1-137-13 PDF Riigikohus 15.11.2013

Olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt, näitamata iga isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kui kohtul on menetluskulude kindlaksmääramisel mingi asjaolu suhtes kahtlusi, peab ta andma menetlusosalisele võimaluse olukorda selgitada ja esitada vajadusel tõendeid. (p 11)

3-2-1-121-13 PDF Riigikohus 13.11.2013

TsMS § 371 lg 2 p 1 ja 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust. See tähendab mh ka seda, et TsMS § 371 lg-s 2 toodud alustel hagi menetlusse võtmisest keeldumise otsustamisel ei saa lähtuda TsMS § 457 lg-st 1, kui hageja ei ole vastavaid asjaolusid hagis välja toonud.

Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist. Seega ei saa põhjusel, et varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on tuvastatud asjaolusid, mis TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt on kohustuslikud samade poolte vahel teise tsiviilasja menetluses, hinnata hagi õiguslikku põhjendatust TsMS § 371 lg 2 järgi. Küll peab kohus asja menetlusse võtmisel omal algatusel hindama, kas samade poolte vahel on lahendatud sama vaidlus. Sama vaidluse kohta lahendi olemasolul peab kohus keelduma hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p-de 4 või 7 järgi. (p 8)


Tehingu tühistamise korral tuleb TsÜS § 90 lg 2 järgi tühistatud tehinguga saadu üldjuhul tagastada alusetu rikastumise sätete kohaselt. Täpsemad selle nõude alused on sätestatud VÕS §-s 1028. Üürilepingu tühistamise korral peab üürileandja tagastama üürnikule üürilepingu alusel tasutud üüri ja üürnik üürileandjale üürilepingu alusel saadud asja kasutamisõiguse hariliku väärtuse (vt VÕS § 1032 lg-d 1 ja 2). (p 9)

3-2-1-98-13 PDF Riigikohus 14.10.2013

Asjaolu, et menetlusosalisele osutas õigusabi tema poeg, kes ei ole nõudnud temalt arve maksmist, ei tähenda seda, et menetlusosalisel ei ole nimetatud õigusabikulu tekkinud või et kohus pidi nõudma arve tasumist tõendavaid dokumente. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele tuleb lisada menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista asjaolu, et menetluskulud kandis muu isik. Menetluskulusid tõendavaid dokumente ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta esitama. Kohtul on õigus nõuda menetluskulude kohta selgitusi või tõendavaid dokumente, kui kohtul tekib menetluskulude kandmise kohta kahtlus või ei ole menetluskulude nimekiri selge. Menetluskulu tõendavaks dokumendiks on lisaks kulu kandmist tõendavale dokumendile ka menetlusosalisele esitatud arve. (p 13)

3-2-1-68-13 PDF Riigikohus 12.06.2013

Vt Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 12. Kuivõrd kostjal I ei olnud põhimenetluse ajal alust tugineda hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumist ettenägevate sätete põhiseadusvastasusele, oli kohtul kohustus sätete põhiseaduspärasust kontrollida menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lähendamisel. (p 16)


Vt Riigikohtu üldkogu 2. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-12, p 20. (p 15)

3-2-1-64-13 PDF Riigikohus 12.06.2013

Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib eelkõige olla õigusteenuse osutamise tasu. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus. Menetlusosaliselt ei saa välja mõista hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (vt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13). (p 13)

3-2-1-65-13 PDF Riigikohus 03.06.2013

Olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt (nt seetõttu, et neil on olnud ühine esindaja), näitamata kummagi isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Juhul kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne ning kummagi menetluskuluks on pool nõutavatest menetluskuludest (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 14). (p 15) Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Menetluskulude väljamõistmise õiglust ja mõistlikkust hinnatakse menetluskulude jaotuse määramisel põhimenetluses. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses TsMS § 162 lg 4 ei kohaldu (Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12). (p 18) Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. (p 16)


Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib TsMS § 62 lg 2 kohaselt teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Kohtulahendi peale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatavale kaebusele kohalduvad TsMS § 335 lg-d 1 ja 2, mille järgi piisab kirjaliku kaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks kaebuse edastamisest kohtule elektronpostiga tingimusel, et kaebuse originaal esitatakse kümne päeva jooksul (vt ka Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p-d 8 ja 9). (p 12)


Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Lepingulise esindaja otsene sõidukulu võib olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus. Menetlusosaliselt ei ole võimalik mõista välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. (p 17) Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. ( p 16)

3-2-1-38-12 PDF Riigikohus 18.04.2012

Kokku: 23| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json