Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Dividendi väljamaksmise otsus on käsitatav äriühingust võlgniku tehinguna, mida saab TMS § 187 jj järgi täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.

Raha väljamaksmine ei või aga olla tagasivõidetavaks tehinguks TMS § 187 jj järgi. Raha maksmine on sooritus, mitte käsutustehing, mida saab tehinguna tagasi võita. (p 13-14)

Vt juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise kohta tagasivõitmise korras pankrotimenetluses enne 1. jaanuari 2004 kehtinud pankrotiseaduse, eelkõige selle § 43 kontekstis Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02 p 15. See seisukoht on abiks ka TMS § 188 tõlgendamisel. (p 14)

Äriühingu aktsionäride üldkoosolekul tehtud otsusega jaotada äriühingu kasum ja arvestada aktsionärile dividendi tekib äriühingu ja aktsionäri vahel dividendi maksmisele suunatud võlasuhe, mille täitmist on aktsionär õigustatud nõudma ÄS § 279 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 10. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-04, p 15).. Sama kehtib ka osaühingu ja osaniku vahelises suhtes. Eelnevast tulenevalt on dividendi saama õigustatud osanik käsitatav osaühingu tehingu, mille sisuks on dividendi maksmine osanikule, poolena TMS § 187 lg 1 tähenduses. Ta on dividendiotsuse kehtetuks tunnistamise korral kohustatud andma tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga välja TMS § 195 lg 1 kohaselt. Väljamakse tagasinõudmine pankrotiseaduse alusel on erijuht, millele ÄS § 280 reeglid ei kehti (Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 16). Sama kehtib ka osaühingu puhul ÄS § 158 lg-te 1 ja 2 kohta ning olukorras, kus väljamakset nõutakse tagasi täitemenetluses. (p 15)

Dividendi väljamaksmise otsus on käsitatav äriühingust võlgniku tehinguna, mida saab TMS § 187 jj järgi täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. (p 14)

Väljamakse tagasinõudmine pankrotiseaduse alusel on erijuht, millele ÄS § 280 reeglid ei kehti (Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 16). Sama kehtib ka osaühingu puhul ÄS § 158 lg-te 1 ja 2 kohta ning olukorras, kus väljamakset nõutakse tagasi täitemenetluses. (p 15)

Kohtuasjaks, mille tõttu kohus võib TsMS § 356 lg 1 järgi teises kohtuasjas menetluse peatada, on eelkõige kohtuasi, milles taotletav lahend on TsMS § 457 järgi resolutsioonist tulenevalt samadele menetlusosalistele kohustuslik. Ainuüksi kohtulahendi põhjendavas osas tuvastatavad faktilised asjaolud ei saa teises asjas samade poolte vahel olla TsMS § 457 järgi kohustuslikud ning seda isegi siis, kui menetlusosalised teises asjas osaliselt tuginevad samadele faktilistele asjaoludele. (p 9)

Menetluse peatamiseks ei anna alust ainuüksi see, et teises tsiviilasjas võidakse tuvastada asjaolusid, millel võib olla tähtsus ka menetletava asja lahendamisel. (p 11)

Kohtuasjaks, mille tõttu kohus võib TsMS § 356 lg 1 järgi teises kohtuasjas menetluse peatada, on eelkõige kohtuasi, milles taotletav lahend on TsMS § 457 järgi resolutsioonist tulenevalt samadele menetlusosalistele kohustuslik. Ainuüksi kohtulahendi põhjendavas osas tuvastatavad faktilised asjaolud ei saa teises asjas samade poolte vahel olla TsMS § 457 järgi kohustuslikud ning seda isegi siis, kui menetlusosalised teises asjas osaliselt tuginevad samadele faktilistele asjaoludele. (p 11)

Menetluse peatamiseks ei anna alust ainuüksi see, et teises tsiviilasjas võidakse tuvastada asjaolusid, millel võib olla tähtsus ka menetletava asja lahendamisel. (p 13)

TsMS § 356 lg 1 sätestab, et kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni. Seega on menetluse peatamiseks alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus (vt Riigikohtu 15. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-09, p 13; 4. aprilli 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-07, p 10).

Ringkonnakohus peatas menetluse põhjendamatult. Peatatud asjas tehtav kohtulahend ei sõltu sellest, kas teises tsiviilasjas tunnistatakse nõude loovutamine kehtivaks või mitte. (p 12)

TsMS § 210 lg 1 järgi ei puuduta hagi esitamine ja menetlemine poole õigust võõrandada vaidlusalune ese või loovutada vaidlusalune nõue. TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. See tähendab, et kui nõue loovutatakse menetluse vältel kolmandale isikule, siis on võimalik vaidlus sellele vaatamata lahendada. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõude kuuluvuse üle vaieldakse ning nõue võib kuuluda loovutamise tõttu kolmandale isikule, mitte hagejale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta (vt ka Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p-d 12, 13; 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). (p 12)

TsMS § 210 lg 4 sätestab, et kui eseme võõrandab hageja ja asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, võib kostja esitada hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kehti otsus sellise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. See tähendab, et kolmanda isiku kui võimaliku uue võlausaldaja suhtes ei kehtiks praeguses asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude loovutamise ajal, et nõude üle vaieldakse praeguses menetluses (vt ka Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 14). (p 13)

Maakohus pidi kontrollima, kas tasutud riigilõivud on põhiseaduspärased, lahendades hageja taotlust tunnistada vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud põhiseadusvastaseks ja tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 20)

Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel PS § 15 lõike 1 alusel nõuda kohtulahendi jõustumiseni riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. Maakohus pidi kontrollima, kas tasutud riigilõivud on põhiseaduspärased, lahendades hageja taotlust tunnistada vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud põhiseadusvastaseks ja tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 20)

PSJKS § 9 lõige 1 ei luba kohtul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatada enne asja lõplikku otsustamist. Kohus ei saa teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. (p 23) Maakohus ei lahendanud riigilõivu tagastamise taotlust, vaid lükkas taotluse lahendamise edasi aega pärast riigilõivuseaduse normide põhiseaduslikkuse kontrolli Riigikohtus. Määruse põhjendavas osas riigilõivu põhiseaduspärase määra ja enamtasutud riigilõivu summa kohta seisukoha kujundamine ei kujuta endast tasumisele kuuluva riigilõivu määramist ega enamtasutud riigilõivu tagastamise otsustamist. Järelikult on maakohus algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse põhiasja otsustamata. (p 22)

Kaubamärgi kõige olulisem funktsioon on eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku kaubast või teenusest. Lisaks on kaubamärgil ka päritolufunktsioon, seostades kaupa või teenust konkreetse kauba pakkuja või teenuse osutajaga. Üksnes kaubamärgi kasutamise korral täidab kaubamärk eelnimetatud funktsioone. Ka Euroopa Liidu Nõukogu määruses (EÜ) nr 207/2009 Ühenduse kaubamärgi kohta viidatakse sellele, et Ühenduse kaubamärkide kaitsmine või muude varem registreeritud kaubamärkide kaitsmine nende vastu ei ole põhjendatud, kui kaubamärke tegelikult ei kasutata. Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast tuleb tähiste sarnasuse ja sellest tuleneva äravahetamise hindamisel aluseks võtta tähiste visuaalseid, foneetilisi ja semantilisi aspekte, kusjuures tähiste hindamine peab põhinema tähistest tekkival üldmuljel, võttes arvesse eriti nende eristatavaid ja domineerivaid osi. Otsustav tähtsus on seejuures asjaolul, kuidas asjaomase kauba või teenuste keskmine tarbija tähiseid tervikuna tajub. Keskmine tarbija tajub tähist tervikuna ja ei analüüsi selle erinevaid detaile (Euroopa Kohtu 11. novembri 1997. a otsus kohtuasjas C-251/95: SABEL BV vs. Puma AG, Rudolf Dassler Sport, p 23; Euroopa Kohtu 22. juuni 1999. a otsus kohtuasjas C-342/97: Lloyd Schuhfabrik Meyer & Co. GmbH vs. Klijsen Handel BV, p 25). Hinnates seda, kas kaubad või teenused on samaliigilised, tuleb arvestada kõiki nende kaupade või teenustega seotud aspekte, sh nende olemust, nende lõpptarbijaid, nende kasutusviisi ning seda, kas kaubad ja teenused üksteist asendavad või täiendavad (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 16; Euroopa Kohtu 29. septembri 1998. a otsus kohtuasjas C-39/97: Canon Kabushiki Kaisha vs. Metro-Goldwyn-Mayer Inc., p 23). Selleks, et kindlaks teha kaubamärgi eristusvõime ning sellest tulenevalt hinnata, kas kaubamärgi eristusvõime on tugev, tuleb igakülgselt hinnata kaubamärgi suuremat või väiksemat võimet identifitseerida kaupu või teenuseid, millele kaubamärk on registreeritud, kindlalt ettevõttelt pärinevatena ning seega eristada neid kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest. Mida sarnasemad on tähised, seda erinevamad peavad olema nende tähistega kaitstavate kaupade ja teenuste loetelud, ja vastupidi.

Tulenevalt TsMS § 356 lg-st 1 on menetluse peatamiseks alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus. Samas ei keela TsMS § 356 ega muud sätted kohtul tuvastada asjaolusid, mis on aluseks kohtuotsuse resolutsioonis seisukoha võtmiseks hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu 11. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-08, p 15).

HKMS § 741 lg-s 1 sätestatu hõlmab ka juhtumeid, kus määrus takistab kohtuasja ökonoomset ning efektiivset menetlemist ning TsMS § 360 lg 2 teine lause ei kuulu halduskohtumenetluses kohaldamisele.

Riigikohtu 29.04.2009 määruse kohtuasjas nr 3-3-1-19-09 p-s 12 leiti: "Kui halduskohus jätab kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja ringkonnakohus loeb kaebuse tähtaegselt esitatuks, siis on kohtumenetluses tekkinud eraldiseisev vaidlus kaebuse tähtaegsuse üle. Kui menetlusosalisel ei oleks võimalik vaidlustada ringkonnakohtu eelmainitud määrust, siis saaks ta sisuliselt alles kassatsioonkaebuses esitada vastuväiteid kaebuse tähtaegsuse osas. Ühtlasi peaks Riigikohus pöörduma tagasi tähtaja küsimuse juurde olukorras, kus juba on olemas haldus- ja ringkonnakohtu otsused kaebuse kohta. Kui kassatsioonimenetluses selgub, et halduskohtule esitatud kaebus ei olnud tähtaegne, siis peaks Riigikohus tühistama halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning lõpetama asja menetluse. Selline olukord ei tagaks kohtuasja kiiret ja efektiivset lahendamist. Samuti koormataks asjatult õigusemõistmist ja menetlusosalisi."Eeltoodud järeldust võib kohaldada ka menetluse peatamise osas, sest vastasel korral võivad kohtud menetlust peatamata lahendada asja, kus tulnuks ära oodata lahend teises kohtuasjas. Sellisel juhul oleks alles kassatsioonkaebuses võimalik esitada väide, et vajalik olnuks menetluse peatamine. Riigikohus peaks siis tühistama halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ja saatma asja halduskohtule uueks arutamiseks, et hinnataks ka täiendavat tõendit - teise kohtuasja lahendit. Selline olukord oleks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kuivõrd lisaks menetluse võimalikule pikenemisele koormataks asjatult õigusemõistmist ja menetlusosalisi ning suureneksid menetluskulud.

HKMS § 741 lg-s 1 sätestatu hõlmab ka juhtumeid, kus määrus takistab kohtuasja ökonoomset ning efektiivset menetlemist ning TsMS § 360 lg 2 teine lause ei kuulu halduskohtumenetluses kohaldamisele.

Tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1 on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti.

Tulenevalt TsMS § 356 lg-st 1 on menetluse peatamiseks alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus.

TsMS § 356 ega muud sätted ei keela tuvastada asjaolusid, mis on vajalikud kohtuotsuse resolutsioonis hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta seisukoha võtmiseks.

Isik, kes soovib tutvuda osa müügilepinguga selleks, et otsustada, kas teostada osa ostueesõigust, peab müügilepinguga tutvumise võimaldamiseks tõendama, et ta on osanik.