KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-14-14536/153 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.02.2020
2-19-6222/30 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.02.2020

Kohus võib arvestada TsMS § 537 lg-s 1 nimetatud eksperdiarvamusena psühhiaatri arvamust, kuid sellise arvamuse andnud psühhiaater peab olema isiku isiklikult läbi vaadanud. TsMS § 537 lg 1 viienda lause kohases arvamuses ei saa tugineda üksnes raviloost võetud andmetele. TsMS § 537 lg 1 viienda lause mõtteks on see, et enne isiku korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist vaatab psühhiaater isiku üle ja annab hinnangu, kas tema kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamine on endiselt vajalik või on senine ravi olnud tulemuslik (vt ka Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18).

Olukorras, kus psühhiaater annab arvamuses hinnangu isiku korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise kohta ning päev hiljem isiku esialgse õiguskaitse pikendamise raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise kohta ning leiab juba korralise menetluse kontekstis antud varasemas arvamuses, et isik vajab pikemaks ajaks tahtevastasele ravile paigutamist, ei ole isiku teistkordne läbivaatus enne arvamuse andmist vajalik. (p 15.1)

Kohtul tuleb kontrollida, kas arvamuse andnud psühhiaater on isiku isiklikult läbi vaadanud. Hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte ning TsMS § 5 lg 3, § 477 lg-te 5 ja 7 järgi on kohtul asjaolude selgitamise ning tõendite kogumise kohustus (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 21). Kuigi tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ja vastavaid dokumente säilitama, saab kohus tulenevalt TsMS § 229 lg 2 teisest lausest hagita menetluses küsimuse, kas arvamuse andnud psühhiaater on isiku isiklikult läbi vaadanud, lahendamisel tugineda ka muudele tõendusvahenditele, nt psühhiaatri kinnitusele, et ta on puudutatud isiku läbi vaadanud. Kui kohus rikub nimetatud asjaolu välja selgitamisel tõendite kogumise kohustust, on tegemist menetlusõiguse normi rikkumisega, mida on võimalik kõrvaldada asja uuel läbivaatamisel. (p 15.2)

Oluline on see, et psühhiaatri arvamus sisaldaks põhjendatud hinnanguid isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kohta ning ei oleks alust kahelda psühhiaatri objektiivsuses ja erapooletuses.

Olukorras, kus psühhiaater leidis, et puudutatud isik vajab korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist 90 päeva vältel, võis kohus tugineda psühhiaatri arvamusele, mis ei olnud antud vahetult enne määruse tegemist.

Olukorras, kus psühhiaater oli juba enne esialgse õiguskaitse pikendamist leidnud, et puudutatud isik vajab korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist rohkem kui 40 päevaks, ei tule 40-päevast tähtaega ületava ravi kohaldamist eraldi pärast selle aja möödumist põhjendada. Asjaolude (isiku tervisliku seisundi) muutumise korral on kohtul võimalik kinnisesse asutusse paigutamine lõpetada või peatada (TsMS §-d 539 ja 540). (p 15.4)

TsMS § 5391 lg 2 esimese ja teise lause järgi ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks või isiku korduvaks kinnisesse asutusse paigutamiseks vajalik isiku enda ärakuulamine, kui eelmisest ärakuulamisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta ja isiku tervislik seisund ei ole seda kajastavate dokumentide järgi muutunud. (p 16)

Puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamise õigust ei saa sanktsioneerida tagantjärele. Ravi (mh ravimite manustamine) ei pea (mh korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul) kirjas olema kohtumääruse resolutsioonis. Piisav on, kui määruse resolutsioonist nähtub, kas ja millisesse kinnisesse asutusse TsMS § 533 lg 1 mõttes isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (Riigikohtu 19. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 17). Olukorras, kus ringkonnakohus peab puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist põhjendatuks, võib ringkonnakohus täpsustada ravi viisi (Riigikohtu 24. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670/52, p 20). (p 17)

2-19-11532/18 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.01.2020

TsMS § 390 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et hagi tagamise tühistamise korral saab maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitada üksnes siis, kui maakohus või ringkonnakohus tühistas hagi tagamise TsMS § 386 lg-tes 2, 4 või 5 sätestatud alusel. TsMS § 390 lg 1 teises lauses on sätestatud, et lisaks peab ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse esitamiseks olema täidetud eeldus, et tagatava hagi hind ületab 100 000 eurot või tagamisabinõuna on kohaldatud isiku aresti või elukohast lahkumise keeldu. Nt ei ole hagejal TsMS § 390 lg 1 esimese lause kohaselt õigust esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust, kui ringkonnakohus tühistas hagi tagamise, kuna ei pidanud hagi õiguslikult perspektiivikaks, ning leidis lisaks, et juhul, kui lugeda hageja nõue ka osaliselt perspektiivikaks, ei ole hagi tagamine poolte huve kaaludes siiski põhjendatud. (p 9)

2-17-18069/322 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 29.01.2020

Kuni 28. märtsini 2019 (k.a) oli võlgnikul võimalus esitada halduri vabastamise peale määruskaebus Riigikohtule, alates 29. märtsist 2019 aga sellist võimalust ei ole. (p 14)

Kui ringkonnakohtu määruse resolutsioon on kaebeõiguse osas ebatäpne ega arvesta sellega, et enne Riigikohtule määruskaebuse esitamiseks ettenähtud 15-päevase tähtaja möödumist jõustub seadusemuudatus, mis välistas kaebeõiguse Riigikohtule, annab see aluse lugeda tähtaja möödalaskmise põhjus mõjuvaks ja ennistada kaebetähtaeg TsMS § 67 lg 1 alusel. (p 16)


Pankrotihalduri üle kohtu tehtava järelevalve eesmärk on tagada menetluse efektiivsus ja seaduslikkus. Kohtul on järelevalvet tehes õigus otsustada, milliseid järelevalveabinõusid ta kasutab, ja valida sõltuvalt menetluse eripärast ka järelevalve intensiivsus. (p 17)

Kuigi halduri vabastamise kaalumisel saab kohus arvestada, kas haldur on kaotanud rikkumise tulemusena kohtu või võlausaldajate usalduse, mis tal PankrS § 56 lg 2 kohaselt peab olema, saab kohus halduri usalduse puudumise tõttu vabastada siiski vaid juhul, kui haldur on oma kohustusi rikkunud. Kui haldur ei ole oma kohustusi rikkunud, kuid kohus teda mingil muul põhjusel enam ei usalda, ei ole PankrS § 68 lg 2 järgi alust haldurit vabastada. Kuna halduri vabastamine on kohtu kaalutlusotsus, peab vabastamise määrusest nähtuma, milliseid asjaolusid kohus kaalumisel arvestas ja kuidas ta jõudis järeldusele, et halduri vabastamine on põhjendatud. (p 18)

Kahe halduri koostöö ebaõnnestumine võib olla halduri vabastamise põhjus eelkõige juhul, kui koostöö ebaõnnestumise põhjustas haldur, keda vabastada soovitakse. (p 21.1)

Olukorras, kus erikontrolli tulemused ei anna põhjust kuriteokaebuse või kahju hüvitamise nõude esitamiseks, ei ole haldur rikkunud oma kohustusi, kui ta vaatamata kohtu kahtlustele jätab kaebuse või hagi esitamata. Kuriteokaebuse esitamata jätmist saaks haldurile ette heita vaid juhul, kui oleks tuvastatud, et haldur teab kuriteost, kuid ei esita kaebust. (p 22.2)

Kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole haldurile teinud ettekirjutust vara müügi kindla viisi kohta, vaid on jätnud selle halduri otsustada, siis on halduril õigus otsustada, millisel viisil vara müüa. Samuti on halduril õigus pidada selles küsimuses nõu pankrotitoimkonnaga. (p 23.3)

Hindamaks seda, kas haldur on vara müügi korraldamisel toiminud piisava hoolsusega, tuleb halduri tegevust hinnata ex ante vaatepunktist ehk hinnata, kas ajal, mil haldur müügiviisi valis, võis ta mõistlikult võttes loota, et see müügiviis on võlausaldajate parimates huvides. Heites haldurile ette majanduslikult ebaotstarbekat käitumist, peavad põhjendused, millest nähtub, et haldur tegutses majanduslikult ebaotstarbekalt, sisalduma kohtumääruses. (p 23.4)

Kuigi iseenesest võib aruandekohustuse rikkumine olla pankrotihalduri vabastamise põhjuseks, ei saa halduri enda nimel sõlmitud lepingu kohtule esitamata jätmine olla halduri vabastamise põhjuseks. (p 24.3)

PankrS § 55 lg 3 p-s 5 sätestatud aruandekohustus hõlmab ka kohustust anda selgitusi ja esitada andmeid halduri abilise tegevuse kohta. Halduril ei ole kohustust tagada, et abiline ilmuks kohtusse ütlusi andma. (p 24.5)

PankrS § 62 lg-d 1 ja 2 nende koostoimes tähendavad, et kõigi toimingute eest, mida teeb abiline, vastutab haldur nii, nagu ta oleks need toimingud ise teinud. Seadus ei täpsusta, millises mahus võib abiline haldurit abistada. Kuid ükskõik millises mahus pankrotihaldur abilise abi kasutab, vastutab haldur igal juhul abilise tegevuse eest, mistõttu ei kahjusta abilise kasutamine iseenesest võlgniku ega võlausaldajate huve. (p 24.6)

Kuigi PankrS § 62 lg 1 esimese lause kohaselt võib haldur kolmandate isikute abi kasutada üksikute toimingute tegemisel, sõltub see, millises ulatuses haldur abilist kasutab, suurel määral konkreetsest menetlusest. PankrS § 62 lg-te 1-3 kohaselt ei või haldur anda üle kogu oma tegevust. Kohus võiks haldurile abilise kasutamist ette heita vaid juhul, kui pankrotitoimkond ei ole sellega nõustunud või kui abiliseks oleks valitud ebapädev isik. (p 24.7)


Kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole haldurile teinud ettekirjutust vara müügi kindla viisi kohta, vaid on jätnud selle halduri otsustada, siis on halduril õigus otsustada, millisel viisil vara müüa. Samuti on halduril õigus pidada selles küsimuses nõu pankrotitoimkonnaga. (p 23.3)

PankrS § 55 lg 3 p-s 5 sätestatud aruandekohustus hõlmab ka kohustust anda selgitusi ja esitada andmeid halduri abilise tegevuse kohta. Halduril ei ole kohustust tagada, et abiline ilmuks kohtusse ütlusi andma. (p 24.5)

PankrS § 62 lg-d 1 ja 2 nende koostoimes tähendavad, et kõigi toimingute eest, mida teeb abiline, vastutab haldur nii, nagu ta oleks need toimingud ise teinud. Seadus ei täpsusta, millises mahus võib abiline haldurit abistada. Kuid ükskõik millises mahus pankrotihaldur abilise abi kasutab, vastutab haldur igal juhul abilise tegevuse eest, mistõttu ei kahjusta abilise kasutamine iseenesest võlgniku ega võlausaldajate huve. (p 24.6)

Kuigi PankrS § 62 lg 1 esimese lause kohaselt võib haldur kolmandate isikute abi kasutada üksikute toimingute tegemisel, sõltub see, millises ulatuses haldur abilist kasutab, suurel määral konkreetsest menetlusest. PankrS § 62 lg-te 1-3 kohaselt ei või haldur anda üle kogu oma tegevust. (p 24.7)

3-19-1884/12 PDF Riigikohtu erikogu 20.01.2020

Kui Riigikohtu erikogu leiab, et asi ei kuulu lahendamisele ei tsiviil- ega halduskohtumenetluses, lõpetab ta määrusega asja menetluse (TsMS § 711 lg 5). Vt p 10.

2-12-46735/185 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.01.2020

TsMS § 702 lg 2 p 3 alusel teistmisavalduse lahendamisel tuleb arvestada ka sellega, et kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui isik pöördub kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse kaitseks (TsMS § 3 lg 1) ning avalduse menetlusse võtmisest keeldumise alus on see, kui isik pöördub kohtusse eesmärgil, millele riik ei peaks andma õiguskaitset (TsMS § 371 lg 2 p 2 teine alternatiiv). (p 13)

Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud tema pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt ka Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 11; 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). (p 16)

Asjaolu, et pankrotivõlgnik osales tsiviilasja menetluses isiklikult ja mitte pankrotihalduri kaudu, võib olla teistmisavalduse rahuldamise alus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 12). (p 16)

Samas tuleb praeguse asja lahendamisel arvestada sellega, et tsiviilasjas, milles võlgniku (kostja II) pankrotihaldur taotleb asja teistmise korras uuesti läbivaatamist, jäeti hagi võlgniku vastu rahuldamata. Võlgniku pankrotihaldur tugines teistmisavalduses sellele, et ta soovib teistmisega saavutada olukorda, kus tühistatakse kohtuotsus, millega hagi jäeti võlgniku vastu rahuldamata ja tehakse uus otsus, millega hagi rahuldatakse nii võlgniku kui ka kostja I vastu. Nendel asjaoludel ei saa teistmisavaldust rahuldada. (p 17)

Kuigi kostjal on õigus hagi õigeks võtta, ei näe tsiviilkohtumenetluse seadustik kostjale ette võimalust hagi rahuldamiseks teise, samas menetluses osaleva kaaskostja suhtes. (p 20)

Avaldaja (pankrotihaldur) põhjendas teistmisavaldust sellega, et hageja on esitanud samal alusel nõude ka kostja II pankrotimenetluses. Juhul, kui praegune hagi rahuldataks nii kostja II kui ka kostja I suhtes ja kui nõue täidetaks kasvõi osaliselt kostja I vara arvel, väheneksid kostja II kohustused pankrotivaras. Sellisel eesmärgil esitatud teistmisavaldusele ei saa riik anda õiguskaitset ja selliselt esitatud avalduse, sh teistmisavalduse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 teise alternatiivi analoogia alusel keelduda. (p 21)


Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud tema pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt ka Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 11; 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). (p 16)


Kuigi kostjal on õigus hagi õigeks võtta, ei näe tsiviilkohtumenetluse seadustik kostjale ette võimalust hagi rahuldamiseks teise, samas menetluses osaleva kaaskostja suhtes. (p 20)

1-12-5921/425 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2019

Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)

Ringkonnakohus on üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p-d 23 ja 25)


Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)

Kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, tühistab Riigikohus tulenevalt TsMS § 692 lg-st 4 ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)


Kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see TsMS § 456 lg 4 lg 2 järgi vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). (p 25)


TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)


KrMS § 15 lg 1 sätestab kriminaalmenetluse olulise põhimõttena kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi. Selle kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel on oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel - selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. (RKKKo 3-1-1-89-12, p 6.) See põhimõte ei ole aga absoluutne ning võimaldab reservatsioone, kui samal ajal on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-48-11, p 17). (p 11)


KrMS § 38^1 lg 1 annab kannatanule õiguse esitada kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses. Seadus ei reguleeri eraldi seda, kuidas toimub hagi lahendamine kriminaalmenetluses pärast seda, kui süüdimõistev otsus on jõustunud. Kuna sellist eriregulatsiooni ei ole, tuleb üldjuhul jätkata asja menetlemist senises korras, s.o samas menetlusliigis (RKKKm 1-17-2291/43, p 20). (p 12)

Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 296^1). (p 13)

KrMS § 38^1 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)

Kui süüdimõistev otsus on kriminaalasjas jõustunud ning lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, ei kanna kaitsja ja prokurör selles menetluses enam sama rolli, nagu neil oli süüküsimuse lahendamisel. Asjakohane on analoogia KrMS § 310 lg-ga 3, mis võimaldab tsiviilhagi kriminaalasja raames eraldiseisvalt menetleda. Viidatud paragrahvi 4. lõike kohaselt jätkab kohus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi menetlemist ning 5. lõike järgi on sellisel juhul kohtumenetluse pooled kannatanu, süüdimõistetu, tsiviilkostja ja kolmas isik, kelle õiguste või kohustuste üle selles menetluses võidakse otsustada. Prokuratuur on menetluse pooleks üksnes juhul, kui kannatanu on avaliku võimu kandja ja nõude kannatanu nimel on esitanud prokurör. (p 15)

Tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses peab toimuma sarnaselt asja lahendamisega tsiviilkohtumenetluses ning selliselt, et lõpptulemus ei sõltuks menetluse liigist (kriminaal- või tsiviilkohtumenetlus). Kui süüdimõistev otsus kriminaalasjas on jõustunud ning kohus lahendab üksnes hagisid, ehk siis olukorras, kus süüdimõistetu kannab menetluses pelgalt kostja rolli, ei saa eeldada, et talle peaksid laienema kõik menetlusõiguslikud garantiid, mis on antud kriminaalsüüdistusega silmitsi seisvale süüdistatavale. Vastupidine seisukoht võiks viia vastuoluni tsiviilõiguses kehtiva üldise poolte võrdsuse põhimõttega (TsMS § 7). (p 16)

Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)

Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)

Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Selle lg 1 p-d 1 ja 2 näevad ette, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsiooni põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus on oluliselt rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet või on tehtud otsus isiku suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)

Ringkonnakohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud. Vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile. Seega on ringkonnakohus üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) (p 23)

TsMS § 456 lg 4 ls 2 järgi kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p 25)

TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)


Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 296^1). (p 13)


KrMS § 38^1 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)


Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)

Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)

2-18-1611/44 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 19.12.2019

Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis ning kohus peab lubama üldõigusjärglasel TsMS § 209 lg 1 alusel menetlusse astuda. Kui üldõigusjärglane avaldab vabatahtlikult soovi menetlust jätkata, ei tule tema menetlusse kaasamist eraldi vormistada. (p 11.2)


Kostja I ei ole ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust esitanud. Kohtumenetluse tulemusena ei ole aga võimalik olukord, mil ühe kostja suhtes oleks ühisvara jagatud, teise suhtes aga mitte. Kuna üksnes kõigi kaaskostjate suhtes ühiselt saab tuvastada korteri kuulumist ühisvara hulka ja seejärel ühisvara jagada, tuleb kostjad lugeda TsMS § 680 lg 2 mõttes kaaskassaatoriteks, vaatamata sellele, et kostja I kassatsioonkaebust ei esitanud (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 23). (p 11.3)


Kinnisomandi üleandmiseks on AÕS § 641 kohaselt vajalik kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing), kande tegemine kinnistusraamatusse ning kinnisomandit üle andva isiku käsutusõigus ehk õigus kinnisasja käsutada, mis hõlmab õigust kinnisasja omand üle anda. (p 13)

Maakohus leidis, tuginedes ühisvara jagamise lepingu p-le 3.1.1, et korter on jagatud. Ringkonnakohus leidis, et abikaasad ei sõlminud ühisvara jagamisel asjaõiguslepingut, sest ühisvara jagamise lepingu p 3.1.1 tuleb käsitada üksnes võlaõigusliku kokkuleppena. Riigilohus andis lepingule õigusliku hinnangu, mille kohaselt abikaasade ühisvara jagamise lepingus sisaldus ka asjaõigusleping.

Abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe lepingus sisaldub ka asjaõiguskokkulepe, sest lepingus on kirjas, et endised abikaasad on kokku leppinud korteriomandi ühele abikaasale kuuluva ühisomandiosa omandi üleandmises teisele abikaasale ning lepivad kokku, et korteriomand hakkab kuuluma ainuomandina teisele abikaasale. Lepiti ka kokku, et kuna teine abikaasa on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna, ei ole seoses omandi üleminekuga vaja kinnistusraamatu kannet muuta. (p 14)

Asjaolu, et ühisvara jagamise kokkuleppe lepingus on välja toodud, et omandi ülemineku aspektist ei ole vaja kinnistusraamatu kannet muuta, sest sinna on juba ainuomanikuna kantud üks abikaasadest, viitab otseselt sellele, et abikaasade ühine tahe oli sõlmida selles lepingus kõik kokkulepped, mis olid vajalikud selleks, et ühel abikaasal tekiks korteri ainuomand. Seega tuleb lepingut mõista selliselt, et seal sisaldus abikaasade asjaõigusleping, mis oli suunatud varem nende ühisomandisse kuulunud korteri omandi ühe abikaasa ainuomandisse andmisele. (p 15-17)

Abikaasa võis pidada end kinnisasja ainuomanikuks ühisvara jagamise tulemusena, sest ta oli täitnud kõik eeldused, mida toonases õiguspraktikas ainuomandi tekkimise eeldusteks peeti, vallanud kinnisasja kümne aasta jooksul katkematult nagu omanik ning olnud kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kantud juba enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist. Igamisaega saanuks hakata arvutama alates ajast, mil täidetud olid kõik tingimused, et isik võinuks eeldada, et ta on korteriomandi või kinnisasja ainuomanikuks saanud. Iseenesest ei ole igamine sarnastes olukordades AÕS § 123 lg-st 1 tulenevate eelduste täitmisel välistatud. (p 23)


Hagi esitamine TMS § 14 lg 2 alusel tuleb kõne alla juhul, kui hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada ja võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist.

Sõltumata sellest, kas korter on kostjate (abikaasade) ühisvaras, ei oleks hagejal võimalik nõude rahuldamiseks korterile sissenõuet pöörata, sest sissenõudja ühisvara jagamise nõue ja selle ulatus vastavad olemuslikult võlgnikust abikaasa ühisvara jagamise nõudeõigusele. (p 18)

TMS § 14 lg-st 2 tuleneb, et ühisvara jagamist nõudval sissenõudjal ei saa olla rohkem õigusi, kui olnuks võlgnikul endal. Sissenõudjal saab seega olla õigus enda nõude rahuldamisele pärast ühisvara jagamist samas ulatuses, nagu olnuks võlgnikust abikaasal (vrd pankrotimenetluses Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434/88, p 21). (p 19)

Hagejast abikaasa saab täitemenetluse sissenõudjana enda õigusi maksma panna vaid samas ulatuses, mis oleksid võlgnikust abikaasal. Kuna mõlemad abikaasad on sõlminud kehtiva ühisvara jagamise lepingu, ei saaks ühe abikaasa ühisvara jagamisest tulenevaid nõudeid teise abikaasa vastu maksma panna teisiti, kui vastav leping ette näeb. Seetõttu ei saa ka sissenõudja nõuda, et ta nõue rahuldataks korteri arvel. (p 20)


Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kostja vastuväidete aluseks olevate asjaolude selgitamise kohustust juhul, kui kostja avaldustest on võimalik aru saada, millisele vastuväitele ta soovib tugineda. (p 22)

2-17-16390/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

Üks menetlusdokumendi esindajale kättetoimetamise eesmärke ja ühtlasi tagajärg on see, et menetlusdokumendi kättetoimetamisest esindajale hakkab kulgema menetlustähtaeg, sh nt kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg (vt ka Riigikohtu 30. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-09, p 11). Sellisel juhul ei alga kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg mitte hetkest, mil menetlusosaline avab otsuse e-toimikus, vaid otsuse tema esindajale kättetoimetamisest alates. (p 10)


Advokaaditasu ei ole kuluks, mille hüvitamist saaks ÄS § 170 lg 4 teise lause alusel nõuda koosoleku kokkukutsumist taotlenud või kokku kutsunud osanikult. (p 11)

2-17-10474/80 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

ÄS § 184 lg 5 annab vähemusosanikule ja ka patiseisus olevas osaühingus 50% suurust osalust omavale osanikule võimaluse nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu kaudu olukorras, kus iseenesest oleks alus kutsuda juhatuse liige osanike otsusega tagasi, kuid osanikud ei saa sellist otsust vastu võtta, kuna neil ei ole tagasikutsumiseks vajalikku häälteenamust.

ÄS § 184 lg 5 alusel esitatava juhatuse liikme tagasikutsumise nõude puhul on kostjaks nii osaühing kui ka juhatuse liige, kelle tagasikutsumise üle vaieldakse, kuna asjas tehtav otsus puudutab mh ka juhatuse liikme õigusi. (p 12)

ÄS § 184 lg 5 alusel esitatav juhatuse liikme tagasikutsumise hagi ei ole vähemusosanike ega ka patiseisus oleva osaühingu 50% suuruse osalusega osanike õiguskaitsevahend ühingu üle kontrolli saavutamiseks, vaid osaühingu kaitseks kohaldatav õiguskaitsevahend olukorras, kus juhatuse liige käitub kahjulikult või ei ole võimeline ühingut juhtima, kuid teda ei ole mingil põhjusel võimalik osanike otsusega tagasi kutsuda. (p 16)

Juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumiseks vajaliku mõjuva põhjuse sisustamisel on võimalik lähtuda kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise põhimõtetest, arvestades juhatuse liikme ja osaühingu vahelise õigussuhte erisusi. (p 13)

Juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumist õigustav mõjuv põhjus on eelkõige tema kohustuste rikkumine, mis on sedavõrd oluline, et osaühingult ei saa mõistlikult eeldada, et ta taluks selle isiku edasist juhatuse liikmeks olekut. Kohustuste rikkumine, mis õigustab juhatuse liikme tagasikutsumist, ei pea tingimata olema korduv või kestev ja võib olla ka ühekordne, kui see on äärmiselt raske ja osaühingut kahjustav.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka muu asjaolu, mis objektiivselt ja pärast osaühingu huvide kaalumist näitab, et kõnealune isik ei tohiks juhatuse liikmena jätkata (nt raske haigus, millest tulenevalt juhatuse liige ei suuda ühingut juhtida). Tagasikutsumise põhjendatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada osaühingu huvi säilitada tegevuse stabiilsus ja jätkusuutlikkus ning kaitsta selliselt ka osaühingu võlausaldajate ja teiste huvigruppide (töötajad, lepingupartnerid jt) huve. (p 15)

Juhatuse liikme kohustuste rikkumine võib ÄS § 184 lg 5 järgi olla tema tagasikutsumise aluseks, kui kõiki asjaolusid kaaludes on osaühingu parimates huvides, et kõnealune isik ei jätka juhatuse liikmena. Selleks peab kohus esmalt tuvastama, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud, ja seejärel kaaluma, kas rikkumine on sedavõrd oluline, et osaühingu parimates huvides on juhatuse liikme tagasikutsumine. Hinnates kohustuste rikkumist juhatuse liikme tagasikutsumist õigustava mõjuva põhjusena, tuleb kohtul arvestada rikkumise asjaolusid, selle korduvust või kestvust, rikkumise mõju osaühingule, juhatuse liikme kavatsusi osaühingu suhtes ja muid niisuguseid asjaolusid. (p 19)

Kui vaieldakse juhatuse liikme tagasikutsumise üle tema kohustuste rikkumise tõttu, peab hageja tõendama, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud. Juhatuse liikmel seevastu on võimalik tõendada, et ta on tulenevalt asjaoludest siiski käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega. (p 20)

Juhatuse liikme tagasikutsumise nõude esitamisel kohaldub ka VÕS § 196 lg 3, mis näeb ette, et kestvuslepingu ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Siiski oleks olukorras, kus juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumise alusena tuginetakse tema kohustuse rikkumisele, kõnealune tähtaeg ületatud eelkõige juhul, kui tagasikutsumise nõude esitamise ajaks oleks möödunud rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg. (p 23)

Osanikele teabe andmata jätmine ei saa üldjuhul ja ainsa võimaliku rikkumisena olla juhatuse liikme ÄS § 184 lg 5 alusel tagasikutsumise mõjuvaks põhjuseks, kuna seadus näeb osanikele teabeõiguse teostamiseks ette eraldi õiguskaitsevahendi. (p 27)


Üksnes asjaolust, et lepingupartner jätab lepingu järgi saadud laenusumma (osaliselt või täielikult) tagastamata ja pankrotistub hiljem, ei saa järeldada juhatuse liikme kohustuse rikkumist (vt ka Riigikohtu 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-14, p 21). Küll aga võib juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks pidada seda, kui ta ei püüagi võlga lepingupartnerilt sisse nõuda. (p 22)


„Kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil“ ei ole juhatuse liikme eraldiseisev kohustus, vaid see on hõlmatud üldise hoolsuskohustusega, mille järgimine tehakse kindlaks nii, et hinnatakse, kas juhatuse liige täitis oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1). Tegu on ärilise kaalutluse reegli abil kindlaks tehtava käitumisstandardiga, mida on järgitud siis, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, ei ole juhatuse liige oma hoolsuskohustust rikkunud sõltumata sellest, milline on tema tegevuse tegelik tagajärg (vt ka Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17). (p 20)

Tagatiskokkuleppe sõlmimata jätmine võib vastavalt asjaoludele kujutada endast liigset riski, et lepingupartner jätab oma kohustuse täitmata (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p 14), ja sellise riski võtmine on üldjuhul hoolsuskohustuse rikkumine. (p 21)


Selleks, et juhatuse liikmele lojaalsuskohustuse rikkumist ette heita, peaks juhatuse liige olema tehingu tegemisel mingil viisil eelistanud isiklikke (või endaga seotud kolmanda isiku) huve osaühingu huvidele. (p 25)


Majandusaasta aruande kinnitamiseks ei pea tingimata osanike koosolekut kokku kutsuma. Juhatuse liikme ÄS § 179 lg-tes 2 ja 3 sätestatud kohustuse rikkumiseks võib olla see, kui juhatuse liige jätab majandusaasta aruande osanikele kinnitamiseks esitamata. (p 26)


Kohus peab andma tõendi vastuvõtmise korral teistele menetlusosalistele võimaluse esitada tõendi kohta vastuväiteid ja tõendeid. Kui tõendi vastuvõtmine nähtub kohtuotsusest, on see menetlusosalise jaoks üllatav. (p 32)


Juhatuse asendusliikme määramise normide eesmärk on tagada esindus- ja juhtimisorgani olemasolu sellisele äriühingule, mis on juhatuse liikme väljalangemise tõttu muutunud juhtimisvõimetuks. Kui äriühingul on juhatuse liige olemas, ei ole ÄS § 184 lg 6 kohaldamine vähemalt üldjuhul (ja väljaspool hagi tagamist või õigussuhte esialgset reguleerimist) võimalik. Seadusest tulenevalt ei kuulu osanikuõiguste hulka õigus olla valitud juhatuse liikmeks. Juhatuse liikmed valitakse osanike otsusega ja osanike otsused võetakse vastu häälteenamusega (ÄS § 174 lg 1). (p 38)

Juhatuse asendusliikme määramise avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise või menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada määruskaebuse avaldaja ja juriidiline isik. (p 41)


Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2017/1132, 14. juuni 2017, äriühinguõiguse teatavate aspektide kohta (kodifitseeritud) (EMPs kohaldatav tekst) art 14 lit d kohaselt peavad liikmesriigid mh tagama, et iga äriühingu kohta avalikustatakse äriregistris isikud, kellel on õigus äriühingut juhtida ja esindada, kusjuures kandest peab nähtuma, kas esindusõigus on neil isikutel üksi või ühiselt. (p 45)

TsÜS § 34 ja ÄS § 181 lg 1 väljendavad äriühinguõiguse kodifitseeritud direktiivi ühte eesmärki, milleks on tagada, et äriühingu esindusõiguslike isikute tehtud tehingud jääksid kolmandate isikute suhtes kehtima sõltumata sellest, millised piirangud äriühingu sisesuhtes kehtivad. Kolmandate isikute suhtes saab kõikvõimalikest sisesuhtes seatud esindusõiguse piirangutest äriregistri vahendusel kolmandatele isikutele nähtavaks teha ja seega nende suhtes kehtivaks muuta vaid kõigi või mõnede juhatuse liikmete ühise esindusõiguse. (p-d 46-47)

Iseenesest ei ole välistatud, et kohus teeb määruse, millega (eelkõige ajutiselt) seab juhatuse liikmetele ühise esindusõiguse mingit summat ületavate tehingute tegemiseks, kuid seaduse ja direktiivi mõtte kohaselt saab äriregistrisse kanda vaid ühise esindusõiguse, mitte aga seda, millise väärtusega tehingutele see kohaldub. Äriühingu lepingupartnerilt kui kolmandalt isikult ei saa nõuda, et ta tehingu tegemisel adekvaatselt hindaks, kas mingi tehing ületab lubatud summat või mitte, mistõttu muudaks selline piirang kolmanda isiku õigusliku positsiooni tehingu kehtivuse suhtes ebamääraseks. See ei ole kooskõlas eelviidatud direktiivi eesmärgiga tagada äriühingute võetud kohustuste kehtivus ja kaitsta kolmandate isikute huve. (p 49)


Osanike nõusolekut on erandina vaja vaid sellisteks tehinguteks, mis tehakse osaühingu nimel kas juhatuse liikme või temaga samaväärse majandusliku huviga isikuga (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 10) ja mis väljuvad igapäevasest majandustegevusest ega ole tehtud turutingimustel (ÄS § 181 lg 3). (p 24)

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2017/1132, 14. juuni 2017, äriühinguõiguse teatavate aspektide kohta (kodifitseeritud) (EMPs kohaldatav tekst) art 14 lit d kohaselt peavad liikmesriigid mh tagama, et iga äriühingu kohta avalikustatakse äriregistris isikud, kellel on õigus äriühingut juhtida ja esindada, kusjuures kandest peab nähtuma, kas esindusõigus on neil isikutel üksi või ühiselt. (p 45)

TsÜS § 34 ja ÄS § 181 lg 1 väljendavad äriühinguõiguse kodifitseeritud direktiivi ühte eesmärki, milleks on tagada, et äriühingu esindusõiguslike isikute tehtud tehingud jääksid kolmandate isikute suhtes kehtima sõltumata sellest, millised piirangud äriühingu sisesuhtes kehtivad. Kolmandate isikute suhtes saab kõikvõimalikest sisesuhtes seatud esindusõiguse piirangutest äriregistri vahendusel kolmandatele isikutele nähtavaks teha ja seega nende suhtes kehtivaks muuta vaid kõigi või mõnede juhatuse liikmete ühise esindusõiguse. (p-d 46-47)

Iseenesest ei ole välistatud, et kohus teeb määruse, millega (eelkõige ajutiselt) seab juhatuse liikmetele ühise esindusõiguse mingit summat ületavate tehingute tegemiseks, kuid seaduse ja direktiivi mõtte kohaselt saab äriregistrisse kanda vaid ühise esindusõiguse, mitte aga seda, millise väärtusega tehingutele see kohaldub. Äriühingu lepingupartnerilt kui kolmandalt isikult ei saa nõuda, et ta tehingu tegemisel adekvaatselt hindaks, kas mingi tehing ületab lubatud summat või mitte, mistõttu muudaks selline piirang kolmanda isiku õigusliku positsiooni tehingu kehtivuse suhtes ebamääraseks. See ei ole kooskõlas eelviidatud direktiivi eesmärgiga tagada äriühingute võetud kohustuste kehtivus ja kaitsta kolmandate isikute huve. (p 49)

2-17-14925/50 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

Kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused peavad olema omavahel kooskõlas (vt nt Riigikohtu 22. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18582/47, p 10; 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15; 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 10)


Olukorras, kus võlgniku hinnangul on täitemenetlus mingil põhjusel lubamatu, saab ta TMS § 221 alusel esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. (p 14)

2-19-5903/67 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

Brüsseli II bis määruse art 19 lg 2 reguleerib olukorda, mil erinevate liikmesriikide kohtutes on algatatud ühel ajal menetlus samal alusel ja sama lapse kohta. (p 16)

Kui Eesti kohus rakendab kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud Eesti õigusaktidega Brüsseli II bis määruse art 20 lg 1 mõttes, saab esialgse õiguskaitse korras rakendada vaidlusalusesse õigussuhtesse puutuvaid lubatavaid ja vajalikke abinõusid (vt ka viidatud Euroopa Kohta praktikat). (p 18-21)


Brüsseli II bis määruse art 19 lg 2 reguleerib olukorda, mil erinevate liikmesriikide kohtutes on algatatud ühel ajal menetlus samal alusel ja sama lapse kohta. (p 16)

Kui Eesti kohus rakendab kaitsemeetmeid, mis on ette nähtud Eesti õigusaktidega Brüsseli II bis määruse art 20 lg 1 mõttes, saab esialgse õiguskaitse korras rakendada vaidlusalusesse õigussuhtesse puutuvaid lubatavaid ja vajalikke abinõusid (vt ka viidatud Euroopa Kohta praktikat).

Euroopa Kohus on selgitanud, et Brüsseli II bis määruse art 20 alusel saab rakendada selliseid esialgse õiguskaitse meetmeid, mille puhul on ühel ajal täidetud kolm tingimust. Esialgse õiguskaitse meetmed on ajutist laadi ja edasilükkamatud ning need on võetud selles liikmesriigis viibivate isikute suhtes. Kui kas või üks neist tingimustest ei ole täidetud, ei kuulu meede art 20 lg 1 kohaldamisalasse. Lisaks, kuna tegemist on erandiga kohtualluvuse reeglitest, tuleb Brüsseli II bis määruse art-t 20 tõlgendada kitsalt (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 2009. a otsus kohtuasjas nr C-523/07, p-d 47, 65; 23. detsembri 2009. a otsus kohtuasjas nr C-403/09, p-d 38-39; 15. juuli 2010. a otsus kohtuasjas nr C-256/09, p 77).

Kohus ei saa üldjuhul lahendada asja esialgse õiguskaitse korras sisuliselt. Esialgse õiguskaitse korras ei ole vanemate ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine ning ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine põhjendatud, kui see pole vajalik lapse heaolu ohustamise tõttu. Eelnev ei tähenda aga, et kohus ei saaks menetluse ajaks kohaldada abinõusid, millega reguleeritakse vanema ja lapse õigussuhet ning mis on asjakohased lapse parimaid huve arvestades või lapse heaolu ohustamise tõttu (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-16690/41, p-d 13 ja 14). (p 18-21)

2-12-44594/264 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.12.2019

Vaimse puudega isikute õiguste kaitseks kohustab TsMS § 217 lg 8 selgitada isikule riigi õigusabi saamise võimalust. Isikut ei peaks panema olukorda, kus tal ei ole esindajat, kui ta samas selgelt ise enda õigusi kohtumenetluses kaitsta ei suuda. (p 17)

Kui isik esitab kohtule pöördumise, mille pealkiri ei ole selle sisuga kooskõlas, kuid millele on lisatud ka riigi õigusabi taotlus ja majandusliku seisundi teatis, tuleb kohtul täpsustada, kas sellele lisatud riigi õigusabi taotlus on esitatud sooviga saada riigi õigusabi käesolevas tsiviilasjas. Kui see nii on, siis tuleb riigi õigusabi taotlus lahendada. (p 18)


Mõjuva põhjusena apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks saab käsitada kostja avalduses ja seisukohtades toodut koostoimes Sotsiaalkindlustusameti otsusega, kus tuvastati, et kostjal on raskele ja keskmisele puudeastmele vastav vaimse funktsiooni kõrvalekalle. (p 13)


Asjas oli tegemist vaimse puudega inimesega, kes vastas ringkonnakohtule enne antud tähtaega, et tema ei pea apellatsioonkaebuse puudusi kõrvaldama. Ringkonnakohus ei saa keelduda puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu apellatsioonkaevuse menetlusse võtmisest enne, kui on möödunud tähtaeg, mille ringkonnakohus andis puuduste kõrvaldamiseks. (p 16)

2-16-124450/77 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.12.2019

Selleks, et kohtul tuleks hagi rahuldamise alusena kontrollida lisaks lepingulisele nõudele veel ka deliktilist nõuet, peab hageja esitama asjaolud, millest saaks kohus järeldada, et hageja soovib hagi alusena tugineda lisaks lepingulisele nõudele veel ka deliktilisele nõudele.

Olukorras, kus menetlusosaline ei esita kohtule asjaolusid, millest nähtuks, et hageja soovib konkreetse kohtumenetluse raames esitatud nõude rajada ka deliktilise nõude asjaoludele, ei lasu kohtul kohustust selgitada hagejale deliktilise nõude aluseid ja vastavatel asjaoludel nõude esitamise võimalust. Selline kohustus lasuks kohtul üksnes juhul, kui hageja tooks kasvõi osaliselt kohtu ette lepingulise vastutuse asjaoludest erinevad deliktilise vastutuse asjaolud. (p 17)


Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. (p 22)

Esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt TsÜS §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131). (p 23)

Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. (p 24)

2-17-1722/31 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 11.12.2019

Kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. (p 10.1)


Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole), milleks tuleks üldjuhul määrata käekirjaekspertiis Dokumendi ehtsuse vaidlustamise avalduse põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 järgi piisab mh ka poole väitest, et dokumendilt nähtuv allkiri ei ole ei tema ega tema esindaja antud. (p 10.2)

Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)

Juhul kui kohustatud pool ei taotle eelnimetatud juhul kohtu määratud tähtaja jooksul käekirjaekspertiisi ega esita muid tõendeid dokumendi ehtsuse tõendamiseks, võib kohus TsMS § 277 lg 4 esimese lause järgi keelduda oma määrusega selle tõendi vastuvõtmisest. Selline määrus tuleb teha enne asja sisulise arutamise algust, sest alles kohtulahendis tõendi vastuvõtmisest keeldumine oleks pooltele üllatuslik (vt selle kohta Riigikohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10 ja 11; 1. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216/93, p 15). (p 10.4)


Kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. (p 10.1)

Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)


Kohtul on kohustus tagada, et toimikus ei oleks tõlketa dokumente. Alates 1. jaanuarist 2009 sätestab TsMS § 33 lg 1 esimene lause kohtu kohustuse (mitte vaid õiguse) nõuda menetlusosaliselt avalduse, taotluse, kaebuse või vastuväite eestikeelset tõlget, kui see ei ole esitatud eesti keeles. (p 13.1)


Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Kohus peab andma talle võimaluse esitada dokumendi originaal. Juhul kui ka pärast originaali esitamist jääb pool seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab dokumendi esitanud pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt dokumendi ehtsust tõendama. Selleks on võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi, ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. (p 10.3-10.4)

2-16-10632/78 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.12.2019

VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eelduste kohta vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14. (p 11.1)

Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse tegemise kostjatele, saavad kostjad omakorda tõendada, et vaatamata hageja soorituste alusetusele on neil õigus keelduda saadut tagastamast VÕS § 1028 lg 2 järgi. Samuti saavad kostjad tõendada, et hageja ei teinud neile alusetuid sooritusi, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjatel on õigus raha saada ja nad ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10; vt ka 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). (p 11.4)


Raha maksmine on sooritus, mitte tehing, mistõttu see ei saa olla tühine ning TsÜS § 84 lg 1 ja § 128 lg 1 sellele ei kohaldu. (p 12)

2-19-4463/10 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.12.2019

Hageja on esitanud VÕS § 152 alusel tagasinõude kostja (hageja märgib kostja elukohaks Suurbritannias asuva aadressi) vastu tulenevalt sellest, et ta on käendajana täitnud selles ulatuses kostja kui põhivõlgniku kohustuse krediidiandjale. VÕS § 152 järgi asub käendaja oma nõudes põhivõlgniku vastu uueks võlausaldajaks endise võlausaldaja asemele ning see ei muuda vaidlusaluse nõude olemust, kuid eeltoodust ei tulene järeldust, et käendaja omandab uue võlausaldajana põhivõlgniku (praegusel juhul tarbija) suhtes ühtlasi endise võlausaldaja (praegusel juhul äri- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtja (s.o tugevama lepingupoole)) positsiooni. Praegusel juhul kasutas hageja kui uus võlausaldaja põhivõlgniku (kostja) vastu nõuet esitades oma õigusi iseenda positsioonis (st isiku positsioonis, kes ei ole äri- ja kutsetegevuses tegutsev ettevõtja). Seega tuli kohtutel määrata hagi kohtualluvus, arvestades, et uus võlausaldaja (hageja) on esitanud nõude põhivõlgniku (kostja) vastu, kes on temaga võrdses positsioonis (nii hageja kui ka kostja on tarbijad). Eeltoodut arvestades ei kohaldu asja kohtualluvuse kindlaksmääramisel Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse 4. jao sätted (kohtualluvus tarbijalepingute puhul), mis on kehtestatud tarbija kui nõrgema poole kaitseks.

Hagi kohtualluvuse saab kindlaks määrata Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse 2. jao (valikuline kohtualluvus) art 7 järgi, sest hageja soovib kostja vastu maksma panna talle üle läinud krediidiandja nõuet tulenevalt kostja ja krediidiandja sõlmitud laenulepingust (tarbijakrediidilepingust), st hageja nõude alus on otseselt seotud kostja ja krediidiandja vahelise lepinguga. Laenuleping on sõlmitud krediidiandjaga, kes on Eestis registreeritud ja tegutsev äriühing, ning hagi allub Brüsseli I (uuesti sõnastatud) art 7 p 1 alap b teise taande järgi Eesti kohtutele. (p-d 9-12)

2-18-5278/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.12.2019

VÕS § 1056 kohaldub üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 12; 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 10).

Välistatud ei ole, et kõrgepingeliin on suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 1 mõttes. Kõrgepingeliinile kui suurema ohu allikale iseloomulik oht on selle kaudu edastatava elektri levik teistele objektidele ja inimestele, nagu praegusel juhul juhtus. Kuivõrd kõrgepingeliinilt võib elekter levida teistele objektidele ka liine puudutamata, võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju. (p 11)

Suurema ohu allika valitseja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on ja kes saab seetõttu mõjutada asja kasutamist ning asja olemuse või kasutamisega seotud ohtusid kolmandatele isikutele. Ainuüksi asjaolu, et kõrgepingeliin asub mh kostjale kuuluval kinnisasjal, ei muuda kostjat kõrgepingeliini valitsejaks, sest kostja ei ole kõrgepingeliini käitaja. Kui kostja ei ole kõrgepingeliini omanik, ei saa ta vastutada ka VÕS § 1058 alusel, mis sätestab ohtliku ehitise või asja omaniku vastutuse. (p 12)


Kriminaalmenetluses antud ütlused on dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 mõttes (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-14, p 9). (p 14)

2-17-18531/37 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.11.2019

TsMS § 371 lg 2 p-s 2 ja § 423 lg 2 p-s 2 sätestatud alustel võib kohus vastavalt jätta hagiavalduse menetlusse võtmata või jätta hagi läbi vaatamata. Viidatud sätetest tuleneb kohtule võimalus, mitte aga kohustus selliselt toimida (Riigikohtu 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-14, p 14).

Olukorras, kus hagejal ei ole tuvastusnõuete esitamiseks tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes, tuleb tuvastusnõuded jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata või menetlusse võetud nõuded TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 24). Kuna tuvastushagi, mille esitamiseks hagejal ei ole õiguslikku huvi, ei saa TsMS § 368 lg 1 kohaselt rahuldada, on menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas juhised, mille kohaselt tuleks alama astme kohtul kaaluda hagi menetlusse võtmata või läbi vaatamata jätmise võimalust. (p 19)


TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda (Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. (p 20)


Pankrotimenetluses esineb erinevaid nõudeid - osa neist kaitstakse PankrS §-s 103 sätestatud korras nõuete kaitsmise koosolekul, teised loetakse seaduse alusel tunnustatuks ilma kaitsmiseta ning nende tunnustatuks lugemist ei mõjuta see, kas nõude tunnustamisele vaieldakse vastu, kas nõude tunnustamiseks esitatakse hagi või kas selline hagi rahuldatakse. Olukorras, kus nõue loetakse PankrS § 119 lg 5 alusel tunnustatuks ja rahuldatakse samas järgus PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud nõuetega, puudub hagejal tuvastushagi esitamisel õiguslik huvi ning kui hagejal ei võimaldata pankrotimenetluses tunnustatud nõude võlausaldaja õigusi realiseerida, oleks tal võimalik kasutada protsessuaalseid õiguskaitsevahendeid sarnaselt võlausaldajatega, kelle nõue kaitsmise koosolekul tunnustati või kelle nõude tunnustamise hagi rahuldati. (p 18)

2-17-6423/54 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.11.2019

Kui korteriühistu ei täida oma kohustust mittekohaselt, on korteriühistu liikmel õigus nõuda korteriühistult kohustuse (nõuetekohast) täitmist. (p 11)

Korteriühistu kohustuse rikkumise puhul olukorras, kus täitmise nõuet ei saa VÕS § 108 lg 2 kohaselt esitada, on korteriühistu vastutus võimalik KÜS § 2 lg st 1 ja VÕS § 115 lg st 1 tulenevalt. (p 13)

Kui korteriühistu kasutab oma seadusest tuleneva kohustuse täitmisel teist isikut, vastutab korteriühistu ka temast tulenevate asjaolude eest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-15, p 12). (p 12)


Korteriühistu kohustuse rikkumise puhul olukorras, kus täitmise nõuet ei saa VÕS § 108 lg 2 kohaselt esitada, on korteriühistu vastutus võimalik KÜS § 2 lg st 1 ja VÕS § 115 lg st 1 tulenevalt. (p 13)


Kui korteriühistu kasutab oma seadusest tuleneva kohustuse täitmisel teist isikut, vastutab korteriühistu ka temast tulenevate asjaolude eest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-15, p 12). (p 12)


Korteriühistu vastu esitatud kohustuse täitmise nõue, kui kohustus, mille täitmist nõutakse, seostub kaasomandi esemega, tuleb lahendada TsMS § 613 lg 1 ps-t 1 tulenevalt hagita menetluses (vt ka vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24747/180, p 16). (p-d 15 ja 16)

Kokku: 846| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json