Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuigi hagimenetluses on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus hagejal, ei ole hageja tõendamiskoormus piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 14)

Tõendamiskoormuse ümberpööramine ei või olla menetlusosalistele üllatuslik ja see kehtib ka olukorras, kus maakohus on lähtunud ühesugusest tõendamiskoormusest ja ringkonnakohus kavatseb asjaolu tõendamise kohustuse panna teisele poolele. Tõendamiskoormuse ümberjaotumisest menetluse kestel tuleb kohtul tulenevalt TsMS § 436 lg-test 3 ja 4 ning § 351 lg-st 1 menetlusosalistele teada anda ja võimaldada esitada täiendavaid tõendeid sellel menetlusosalisel, kellele kohtu hinnangul tõendamiskoormus üle läheb. Kohus peab menetluse kestel teada andma tõendamiskoormuse ümberjaotumisest vähemalt sel määral, et menetlusosaline saaks sellest aru ja saaks ennast kaitsta (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 14). (p 15)

Kohtulahendi järgi tekivad õigused ja kohustused selle resolutsioonist. Tulenevalt TsMS § 457 lg 1 ja TsMS § 442 lg 5 ei saa ringkonnakohus võtta hagi rahuldamise ulatuse kindlaksmääramisel aluseks maakohtu otsuse põhjendusi, vaid ringkonnakohus peab lähtuma maakohtu otsuse resolutsioonist. Menetlusosaline ei pea olukorras, kus tema põhinõue oli resolutsiooni kohaselt rahuldatud täies ulatuses, selle otsuse osa peale apellatsioonkaebust esitama. (p 21)

Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, tuleb hagi esitamisel hakata VÕS § 113 lg 2 ja TsMS § 362 lg 1 ja 3 alusel viivist arvestama hagi kohtusse jõudmise ajast, mitte hagi kostjale kättetoimetamise ajast. (p 23)