Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Vt p 13.

Seadus ei keela juhatuse liikmel teha eelühingu nimel tehinguid, mis ei ole suunatud ühingu asutamisele. Osaühingu ja tema juhatuse liikmete ühise esindusõiguse äriregistrisse kandmine ei lõpeta automaatselt juhatuse liikmele enne osaühingu äriregistrisse kandmist antud volitust.

Ühise esindusõiguse korral on juhatuse liikmetel lubatud volitada ühte juhatuse liiget tehinguid tegema. See kehtib ka olukorras, kus volituse ühingu esindamiseks oli juhatuse liikmele andnud teine juhatuse liige enne ühingu registrisse kandmist. (p 12)

Kui ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab, siis tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas ning peab ise analüüsima kõiki poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluses esitatud faktilisi ja õiguslikke väiteid ning tõendeid. Ringkonnakohus peab siis oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist (vt nt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18953/50, p 13.1; 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.1). (p 13.1)

VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). (p 15.1)

Kui hageja tõendab eelnimetatud asjaolud, saab kostja omakorda tõendada, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast. Samuti saab kostja tõendada, et hageja ei teinud talle alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10; vt ka 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). (p 15.3)

Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363/52, p 18):

· maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse; · menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse; · täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (p 11.2)

Kohtulahend peab vastama täielikult TsMS § 442 lg-le 8. Kohtulahend peab olema menetlusosaliste jaoks ka vastava osa siseselt loogiliselt liigendatud, mh nt punktide ja alapunktide abil, ning selles kasutatud erialakeel esitatud võimalikult üldarusaadaval kujul (vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-16, p 18). (p 12)

Riigikohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ega asja lahendada, kui ringkonnakohus ei ole kontrollinud apellatsioonkaebuse nõuetele vastavust ja asja menetlusse võtmise järel kaebust lahendanud (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477/38, p 12). (p 11.4)

Vt p 17.

Maakohus ei rikkunud TsMS § 4 lg-t 2 ja § 5 lg-id 1 ja 2, kui selgitas oma menetlusdokumendis menetluslikku olukorda ja tegi pooltele ettepaneku esitada oma seisukohad selle kohta, milline oli lepingu sõlmimisel poolte ühine tahe õiguskaitsevahendites kokkuleppimiseks. Maakohus ei esitanud kõnealuses menetlusdokumendis uusi faktilisi asjaolusid ega ületanud selgitamiskohustuse täitmise piire. (p 16.4)

VÕS § 200 lg 2 ei kohaldu olukorras, kus tasaarvestava poole nõue on õigust lõpetava tähtaja möödumise tõttu lõppenud. (p 17)

Müüja ei saa tugineda lepingus sätestatud vastutust piiravatele kokkulepetele, kui ta ise esitatud andmete ebaõigsusest teadis või pidid teadma ja ostjale sellest ei teatanud (vt ka Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 24). (p 18.2)

Poolte kokkulepe, mis lepingu rikkumise korral välistab ostjal osa õiguskaitsevahendite kasutamise või piirab nende kasutamise lühikese ajavahemikuga, sõltumata rikkumise iseloomust, võib olla vastuolus VÕS § 106 lg-ga 2 (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). (p 19.2)

Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist (vt Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 11; 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.1). (p 21.1)

Kohus kohaldab VÕS § 127 lg-t 2 ise, kuivõrd hinnangu andmine viidatud sätte järgi on õiguse kohaldamine, mitte asjaolude tuvastamine (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 11). (p 13)

Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj) sätetest. VÕS § 127 lg 2 järgi ei tule kahju hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 14).

VÕS § 127 lg 2 võimaldab jätta tähelepanuta rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohast vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks määrata, arvestades VÕS § 127 lg 2 järgi rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (vt viidatud sätte kohaldamise kohta Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-11, p 12; 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. (p 13.1)

Tasutud laenuintresse saab põhimõtteliselt pidada TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitatavaks. Hagi tagamise abinõu kohaldamisest või asendamisest tekkinud kahjuks võivad olla mh kannatanu kulutused, sh laenuintressi tasumine. (vt Riigikohtu 3. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08, p-d 14 ja 19). (p 13.2)

Seda, kas kindlat liiki ja suurusega otsene varaline kahju on konkreetsel juhul hüvitatav, tuleb hinnata VÕS § 127 alusel. Konkreetse asja asjaolude põhjal tuleb hinnata, kas hagejale tekkinud kahju ärahoidmine on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga, sh kas sellise kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav ning kas selle hüvitamine vastaks seega pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele (p 13.3)

Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldatakse tasaarvestuslik vastuhagi, tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha lisaks eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida, kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse (Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 23). (p 16)

Tulenevalt ÄS § 309 lg 1 esimesest lausest ja lõikest 3 eristab seadus juhatuse liikme ametisuhet ja temaga sõlmitud teenistuslepingut. Juhatuse liikmeks olek tähendab eelkõige seda, et juhatuse liikme ja äriühingu vahel tekib ametisuhe. Sellise suhte olemasolu on juhatuse liikmeks olemise eeldus. Ametisuhte tekkimisega saab juhatuse liige oma pädevuse ning õiguse ühingut juhtida ja seadusjärgselt esindada. Juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, millele kohaldatakse lisaks äriseadustiku sätetele ka võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619-634) (vt nt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-08, p 20; 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 16). Seejuures on juhatuse liikme ja äriühingu vaheline ametisuhe olemuselt sarnane kestvusvõlasuhtega, mis võib osaühingus olla tähtajatu või tähtajaline ning mis on aktsiaseltsis tähtajaline (ÄS § 184 lg 2 ja § 309 lg 2). (p 14)

Lisaks ametisuhtele võib juhatuse liikme ja äriühingu vahel olla sõlmitud teenistusleping. Teenistusleping võib omakorda sisaldada kokkuleppeid, mille eesmärk on reguleerida pooltevahelist suhet pärast lepingu lõppemist. (p 15)

Juhatuse liikmega sõlmitud teenistusleping ja ametisuhe on eraldi ülesöeldavad. (27)

Juhatuse liikme ametisuhte ülesütlemisele kohalduvad võlaõigusseaduse sätted niivõrd, kuivõrd äriseadustik ei näe ette teisiti. (p 18.2)

Avaldus, milles juhatuse liige palub ennast juhatuse liikme kohalt vabastada, võib mh kujutada endast ettepanekut lõpetada ametisuhe poolte kokkuleppel. Juhatuse liikme tagasiastumine või tagasikutsumine on kujundusõigus ja õigussuhe loetakse lõpetatuks alates ajast, mil ülesütlemisavaldus jõustub, ehk ajast, mil õigussuhte teine pool (äriühing oma nõukogu kaudu) avaldusest TsÜS § 69 lg 2 mõttes teada saab. Ametisuhte kokkuleppel lõpetamine seevastu eeldab kokkulepet VÕS § 9 lg 1 mõttes ehk mõlema poole vastavat tahteavaldust.

Kuna juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine on nõukogu pädevuses (ÄS § 309 lg 1 esimene lause), siis peab juhatuse liige, kes soovib ametisuhet kokkuleppel lõpetada, tegema sellekohase ettepaneku kui tahteavalduse nõukogule ja suhte saab lugeda kokkuleppel lõpetatuks, kui nõukogu on sellega nõustunud. (p 22)

Kui äriühingu juhatuse liige esitab teda valinud organile (osanikud või nõukogu) avalduse, milles ta väljendab selgelt, et astub juhatuse liikme kohalt tagasi (st lõpetab õigussuhte ühepoolselt), saab seda pidada ametisuhte ülesütlemise avalduseks. Ametisuhte ülesütlemise avaldus on kindlale isikule (aktsiaseltsis nõukogu liikmetele ning osaühingus, millel ei ole nõukogu, osanikele) suunatud ja seega kättesaamist vajav tahteavaldus TsÜS § 69 lg 1 mõttes, milles peab olema väljendatud tahe olla seotud kindla õigusliku tagajärjega. (p 23)

Juhatuse liikme teenistuslepingu ülesütlemist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks on eelkõige juhatuse liikme ametisuhte lõppemine, sest sellisel juhul ei saa vähemalt üldjuhul mõistlikult eeldada, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks lepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni. (p 28.1)

Vähemalt üldjuhul saab eeldada, et juhatuse liige, kes esitab teda valinud organile juhatuse liikme kohalt tagasiastumise avalduse, väljendab sellega ka tahet lõpetada temaga sõlmitud teenistusleping. Samamoodi võib olukorras, kus selleks ettenähtud organ kutsub juhatuse liikme tagasi, eeldada, et tagasikutsumise otsus väljendab ühtlasi äriühingu soovi öelda üles ka juhatuse liikmega sõlmitud teenistusleping. Samuti on juhatuse liikme ametisuhte kokkuleppel lõpetamise ettepanekut sisaldav avaldus eelduslikult (kuid mitte tingimata) ettepanek lõpetada ka teenistusleping. (p 28.3)

Teenistuslepingu lõppemisele järgnevaks ajaks sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepet saab pidada iseseisvaks kestvuslepinguks VÕS § 196 lg 1 mõttes. (p 30.2)

Kehtivalt sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe, mille äriühing ja tema juhatuse liige on sõlminud selleks, et see kohustaks endist juhatuse liiget ametisuhtele järgneva aja jooksul äriühinguga mitte konkureerima ja äriühingut selle eest kokkulepitud tasu maksma, tuleb selleks, et pooled oma kohustuste täitmisest vabaneksid, eraldi üles öelda. (p 30.3)

Lisaks konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemisele võivad pooled sellise kokkuleppe lõpetada ka kokkuleppel (VÕS § 9 lg 1 ja § 186 p 4). Igal juhul vabastab konkurentsipiirangu kokkuleppe lõppemine pooled kokkuleppe täitmisest (VÕS § 195 lg 2). (p 30.4)

Juhatuse liikme ametisuhte lõppemisest ega ka sellest, et teenistusleping on lõppenud, ei saa automaatselt järeldada, et konkurentsipiirang oleks lõppenud. Ametisuhte lõppemisele järgneva aja kohta sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppe mõte on reguleerida poolte suhteid just pärast ametisuhte ja teenistuslepingu lõppemist ja seega kohaldub praegusel juhul ÄS § 309 lg 5 teine lause, mille kohaselt lõppevad juhatuse liikmega sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused vastavalt lepingule. (p 32)

Kui juhatuse liige on mõnda oma kohustust rikkunud, võib see iseenesest olla konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemise alus, kuid konkurentsipiirangu ülesütlemise materiaalsed eeldused tuleb igal konkreetsel juhul VÕS § 196 lg 1 järgi eraldi kindlaks teha. Seejuures tuleb arvestada, et äriühing võib vaatamata juhatuse liikme kohustuste rikkumisele olla huvitatud sellest, et konkurentsipiirangu kokkulepe jääks kehtima. (p 34)

Aktsiaseltsi juhatuse liikme teenistuslepingu lõppemisele järgnevaks ajaks sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepet saab pidada iseseisvaks kestvuslepinguks VÕS § 196 lg 1 mõttes. (p 30.2)

Kehtivalt sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe, mille äriühing ja tema juhatuse liige on sõlminud selleks, et see kohustaks endist juhatuse liiget ametisuhtele järgneva aja jooksul äriühinguga mitte konkureerima ja äriühingut selle eest kokkulepitud tasu maksma, tuleb selleks, et pooled oma kohustuste täitmisest vabaneksid, eraldi üles öelda. (p 30.3)

Lisaks konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemisele võivad pooled sellise kokkuleppe lõpetada ka kokkuleppel (VÕS § 9 lg 1 ja § 186 p 4). Igal juhul vabastab konkurentsipiirangu kokkuleppe lõppemine pooled kokkuleppe täitmisest (VÕS § 195 lg 2). (p 30.4)

Juhatuse liikme ametisuhte lõppemisest ega ka sellest, et teenistusleping on lõppenud, ei saa automaatselt järeldada, et konkurentsipiirang oleks lõppenud. Ametisuhte lõppemisele järgneva aja kohta sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppe mõte on reguleerida poolte suhteid just pärast ametisuhte ja teenistuslepingu lõppemist ja seega kohaldub praegusel juhul ÄS § 309 lg 5 teine lause, mille kohaselt lõppevad juhatuse liikmega sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused vastavalt lepingule. (p 32)

Kui juhatuse liige on mõnda oma kohustust rikkunud, võib see iseenesest olla konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemise alus, kuid konkurentsipiirangu ülesütlemise materiaalsed eeldused tuleb igal konkreetsel juhul VÕS § 196 lg 1 järgi eraldi kindlaks teha. Seejuures tuleb arvestada, et äriühing võib vaatamata juhatuse liikme kohustuste rikkumisele olla huvitatud sellest, et konkurentsipiirangu kokkulepe jääks kehtima. (p 34)

TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13). (p 12)

Kui kasutatud asja müügileping ei sisaldanud kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta, peab asi VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 järgi vastama tavapärastele kasutatud asja nõuetele ehk asja keskmisele kvaliteedile. Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel lepingutingimustele mittevastavusteks. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Kasutatud asjade puhul võib asja puudus olla tekkinud ka mittenõuetekohase hoolduse tagajärjel (Riigikohtu 7. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). (p 13)

Ringkonnakohtu otsus ei tohi olla menetluslike järelduste osas vastuoluline. Kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsusest välja põhjenduse, kuid ei muuda maakohtu otsuse resolutsiooni, siis on tegemist TsMS § 657 lg 1 p-s 2² sätestatud olukorraga, kus ringkonnakohus muudab kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. (p 10)

Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise faktiliste väidetega, peab ta seda otsuses põhjendama. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4. (p 17.1)

Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. (p 17.2)

Kui ringkonnakohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu praegusel juhul kinnitab või ei kinnita. (p 17.3)

Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline ega ebaselge. Öeldu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. (p 21.3)

TsMS § 654 lg 2² eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on rikutud TsMS § 442 lg-t 5 (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 18). (p 36)

VÕS § 645 lg-t 1 saab kohaldada ainult juhul, kui pooled on selle sätte kohaldamist taotlenud või tuginenud asjaoludele, mis annavad VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks aluse. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 16). (p 20)

Sõltumata sellest, et töövõtja on ehitusettevõtja, peab kohus VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks hindama töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. Samuti tuleb iga puuduse puhul eraldi hinnata, kas see on tekkinud töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kas töövõtja pidanuks sellest puudusest teadma. Vähemalt üldjuhul saab arvestada majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtja kõrgema hoolsusstandardiga (vt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 18). (p 21.2)

Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. (p 32)

Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. (p 32)

TsMS § 370 lg 2 kohaselt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Kui kohus rahuldab esimese alternatiivse nõude osaliselt, siis ei tähenda see seda, et samal ajal saab osaliselt rahuldada ka teise alternatiivse nõude. (p 34)

Ringkonnakohtul ei ole üldist kohustust varem üle kuulatud tunnistajat uuesti üle kuulata. Olukorras, kus ringkonnakohus saab maakohtus toimunud ülekuulamise protokolli põhjal piisavalt hea ülevaate ülekuulamise käigust ja tunnistajate ütluste sisust ning tal ei teki kahtlusi protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta, saab ta anda tunnistaja ütlustele hinnangu ka üksnes maakohtu istungi protokolli põhjal. (p 13)

Kui ringkonnakohus jätab TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohad põhjendamata ning rikub TsMS §-st 653 tulenevat maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi. (p-d 12.1., 12.3., 12.5.)

Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt ka RKTKo nr 3-2-1-91-09, p 13). Vastasel korral rikub ringkonnakohus TsMS § 442 lg-st 8 ning § 654 lg-test 4 ja 5 tulenevat otsuse põhjendamiskohustust ja TsMS §-st 653 tulenevat maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. Kui ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab, tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas. Seega tuleb ringkonnakohtul sellisel juhul kõik vaidluse lahendamiseks olulised faktilised asjaolud tuvastada. (p 9-10)

Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. (p 16)

Ka välisriigi õiguse kohaldamisel kohalduvad TsMS § 442 lg 8 ja § 654 lg-d 4-5. Kohus peab selgitama, miks ta tõlgendab välisriigi õigust erinevalt poole väidetest ja esitatud tõenditest. (p 17)

Kui asjas tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja kaubandusasjades, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009 (määruse art-d 1 ja 28), siis poolte kohalduva õiguse valik on kooskõlas kindlustuslepingutele kohalduva õiguse määramise erisätetega, mille kohaselt võivad pooled valida kohaldatavaks õiguseks muu hulgas selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 7 lg 3 lit b). (p 12)

Kui pooled ei ole lepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on kauba müümise leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 4 lg 1 lit a). Kuivõrd Holland on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG) liikmesriik, siis kohaldub müügilepingule ka CISG. Samas ei reguleeri CISG olukorda, kus kohustuse täidab kolmas isik. Seetõttu kohaldub selle küsimuse lahendamisel Hollandi riigisisene õigus. (p 12)

Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. (p 16)

Selleks, et otsustada, milliselt leppetrahvi summalt tuleb arvestada leppetrahvinõudega seotud viivis, tuleb tuvastada, millal tekkis poolte nõuete tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes. Tasaarvestavale poolele kuuluv nõue teise poole vastu peab olema sissenõutav ning teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestava poole vastu peab olema täidetav. Pärast tasaarvestusolukorra tekkimist on töövõtjalt õigus viivist nõuda ainult tasaarvestuse jäägilt. Tellijal on õigus nõuda leppetrahvi maksmisega viivitamise eest töövõtjalt viivist suuremalt summalt ainult siis, kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks varem kui töövõtja tasunõue. Kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui tellijal tekkis õigus töövõtja tasunõue täita, saab tellija viivist arvestada algusest peale üksnes tasaarvestuse jäägilt, sest kahju hüvitamise või leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumisega saabus tasaarvestusolukord ning poolte nõuded lõppesid VÕS § 197 lg 2 mõttes kattuvas osas. (p 21)

Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14)

TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused ning otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt RKTKo nr 3-2-1-64-15, p 10; RKTKm nr 3-2-1-146-14, p 19). Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus peab esmalt TsMS § 438 lg 1 mõttes otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded (vt RKTKo nr 3-2-1-93-10, p 19). (p 22)

Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)

VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17)

Majandustegevuses lepingu sõlminud töövõtja ei saa võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada tellija puuduliku omanikujärelevalvega (RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 27; RKTKo nr 3-2-1-14-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 13). (p 18)

VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)

Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14)

Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)

VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)

VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17)

Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)

Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4; RKTKo nr 3-2-1-29-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 40; RKTKo nr 3-2-1-116-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-121-14, p 11; RKTKo nr 3-2-1-175-14, p 12). (p 16)

Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 16)

VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks ei ole vajalik analüüsida tellija käitumist ega seda, mis põhjustel tellija puudustest õigel ajal ei teavitanud, vaid hoopis töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. VÕS § 645 lg 1 eesmärk ongi anda tellijale võimalus töövõtja tahtluse, raske hooletuse või töö puudusest teadmise või teadma pidamise korral tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele ka siis, kui tellija tööd üle ei vaadanud või töö puudusest õigel ajal ei teavitanud. (p 18)

VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)

Kui pooled on asjas esitanud hagi ja tasaarvestusliku vastuhagi, tuleb hagihinna määramisel lähtuda TsMS § 137 lg-st 2. (p 25)

Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)

Kohus ei pea VÕS § 162 lg 1 alusel omal algatusel leppetrahvi vähendama. Kohus saab sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel (vt RKTKo nr 3-2-1-132-12, p 12). (p 20)

Eri liiki tõenditel ei ole erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele (vt ka RKTKo nr 3-2-1-181-15, p 51). Seega ei ole iseenesest välistatud, et kohus tugineb otsust tehes menetlusosalise vande all antud seletusele. (p 15)

Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, kui kohus märgib otsuses üksnes seda, et ta ei pea teise poole seletusi usaldusväärseteks. Hinnates ühe poole vande all antud seletusi ebausaldusväärseiks või paljasõnalisteks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 442 lg 8 neljandast lausest. (vt ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 13). (p 15)

Kohus kohaldab nii VÕS § 139 kui ka § 140 ilma kohustatud isiku taotluseta ja hüvitise vähendamiseks piisab sellest, kui vähendamise asjaolud on kohtule esitatud. VÕS § 139 ja § 140 saab kohaldada ka korraga (RKTKo nr 3-2-1-65-15, p 13; RKTKo nr 3-2-1-46-15, p 12). VÕS § 139 ja § 140 kohaldatakse ka deliktiõiguslike kahju hüvitamise nõuete lahendamisel. (p 23)

Juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees on eelduslikult leebem kui vastutus ühingu ees. (p 22)

Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui isikule etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses, saab põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 18). (p 19)

Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, kui kohus märgib otsuses üksnes seda, et ta ei pea teise poole seletusi usaldusväärseteks. Hinnates ühe poole vande all antud seletusi ebausaldusväärseiks või paljasõnalisteks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 442 lg 8 neljandast lausest. (vt ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 13). (p 15)

Jättes põhjusliku seose tuvastamisel osa tõendeid põhjendamatult kõrvale, rikub kohus TsMS § 442 lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut. See on menetlusnormi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 17)

Kui kohus jätab põhjendamata, miks põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel on olemas, on see menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis toob kaasa otsuse tühistamise. (p 14)

Jättes põhjusliku seose tuvastamisel osa tõendeid põhjendamatult kõrvale, rikub kohus TsMS § 442 lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut. See on menetlusnormi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 17)

Lihtsustatud korras saab asja menetleda üksnes maakohus. Asjaolu, et maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses, ei anna ringkonnakohtule õigust jätta otsus põhjendamata. (p 11)

Kui maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 järgi, ei anna see ringkonnakohtule õigust jätta otsus nõuetekohaselt põhjendamata. Üksnes maakohtus saab TsMS § 405 lg 1 alusel menetleda asja lihtsustatud korras. Kui ringkonnakohus on lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud, peab ta asja läbivaatamisel ja otsuse tegemisel järgima mh TsMS §-des 652-654 sätestatut. (p 11)

Töölepingu erakorralise ülesütlemise hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)

Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. (p 13)

Hoiatus saab olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)

TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustuse rikkumine võib anda tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise ja seega ka tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse kindlakstegemiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi. (p 12)

Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. (p 13)

Hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)

Hageja hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Kui hageja nõudeid saab kvalifitseerida mitme õigusliku aluse järgi, peab kohus välja selgitama, kas hageja soovib tugineda oma nõude mõlemale õiguslikule alusele või ta valib neist välja vaid ühe, ning kas ta esimesel juhul taotleb kohtult nõuete hindamist järjekorras või jätab kohtu valida, missugust nõude õiguslikku alust esimesena kontrollida. Nende küsimuste selgitamiseks saab kohus vajadusel anda hagejale TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18). (p 12)

Võlaõigusseaduse kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik nii väärtushinnangu, mh ebakohase väärtushinnangu (vt VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (vt VÕS § 1047 lg 2). Kui isiku kohta avaldatakse, et ta on toime pannud kuritegusid, siis ei ole tegemist mitte arvamuse avaldamisega, vaid asjaolu, st faktiväite avaldamisega. Juhul kui avaldatakse, et isiku toime pandud kõiki kuritegusid ei ole avastatud, on sellega kaudselt väidetud, et isik on lisaks avastatud kuritegudele toime pannud veel kuritegusid. Sellisel juhul on tegemist faktiväite avaldamisega VÕS § 1047 mõttes (vt kaudse faktiväite avaldamise kohta Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12). (p 10) VÕS § 1047 lg-s 3 sätestatud asjaolude tõesuse kontrollimise kohustus lasub isikul ka juhul, kui ta tahab avaldada teise isiku au teotavaid andmeid, mida ta saab riigiasutuselt. Andmed peavad enne avaldamist olema kontrollitud põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele (vt VÕS § 1047 lg-te 2 ja 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p-d 11–14). (p 11) VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes saavad kaitsenormideks olla ka IKS-i sätted, mis reguleerivad isikuandmete töötlemise (sh avalikustamise) tingimusi ja korda (vt selle kohta ka Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13; 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 31). Isikuandmeks IKS § 4 lg 1 järgi on ka isiku kujutis. Andmete avaldamine asja avalikul arutamisel kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kujutab endast andmete avalikustamist seaduse alusel IKS § 11 lg 1 mõttes. Kui isikuandmed on seaduse alusel ilma andmesubjekti nõusolekuta varem mingis vormis avalikustatud (nt andmete avaldamine asja avalikul arutamisel kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt), siis ei tähenda see, et edaspidi võib neid isikuandmeid piiramatult ja korduvalt avalikustada. Selline võimalus oleks vastuolus andmetöötluse eesmärgikohasuse, minimaalsuse ja kasutuse piiramise põhimõtetega (IKS § 6 p-d 2–4). Avalikkuse huvi võiks IKS § 11 lg 2 tähenduses jaatada vaid juhul, kui isik on toime pannud tõsise õigusrikkumise, millest teavitamine on üldsuse huvides, eelkõige selliste õigusrikkumiste avastamiseks või ärahoidmiseks tulevikus (vt selle kohta Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 13). (p 13-15) Võlaõigusseaduse kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (vt VÕS § 1047 lg 2). Kui isiku kohta avaldatakse, et ta on toime pannud kuritegusid, siis ei ole tegemist mitte arvamuse avaldamisega, vaid asjaolu, st faktiväite avaldamisega. Juhul kui avaldatakse, et isiku toime pandud kõiki kuritegusid ei ole avastatud, on sellega kaudselt väidetud, et isik on lisaks avastatud kuritegudele toime pannud veel kuritegusid. Sellisel juhul on tegemist faktiväite avaldamisega VÕS § 1047 mõttes (vt kaudse faktiväite avaldamise kohta Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12). (p 10) VÕS § 1047 lg-s 3 sätestatud asjaolude tõesuse kontrollimise kohustus lasub isikul ka juhul, kui ta tahab avaldada teise isiku au teotavaid andmeid, mida ta saab riigiasutuselt. Andmed peavad enne avaldamist olema kontrollitud põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele (vt VÕS § 1047 lg-te 2 ja 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p-d 11–14). (p 11)

Vt Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17; 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–14; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20–22, 25–29).

Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja tõendama oma vastuväiteid, kuid samas on ka hagejal kohustus tõendada enda seisukohti. (p 14)

Kohus arvestab hagis või vastuhagis märgitud nõude suurusega. Kohus ei saa lähtuda tõendis märgitud nõude suurusest, kui seda ei ole hagis või vastuhagis muudetud. (p 12)

Kohus on kohelnud pooli ebavõrdselt, kui mõlemad pooled on esitanud oma seisukohad hilinenult, kuid kohus arvestab üksnes ühe poole seisukohtadega. (p 13)

Kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab varasuhte lugeda lõppenuks alates sellest ajast. Alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS-i järgi ei ole varaühisuse lõppemine seotud abikaasade abielusuhete lõppemise ajaga. (p 11)

Kui ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS-i kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt, kuid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS-ist. Kui vara omandati enne 1. juulit 2010, saab ühisvara jagades arvestada ka vara omandamise ajal kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. (p 10)

Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja tõendama oma väidet, et ühisvara omandati tema lahusvara arvel, kuid samas on ka hagejal kohustus tõendada enda seisukohta, et vaidlusalune kinnisasi omandati ja maja ehitati muu, kui kostja lahusvara arvel. (p 14)

Tõendite esitamisel peab pool põhjendama, millise asjas tähtsa asjaolu tõendamiseks ta tõendit esitada soovib. Kui aga pool on esitanud tõendi seda kohustust eirates ja kohus on selle tõendi vastu võtnud, siis tuleb kohtul küsida temalt selgitust, mida esitatud tõendiga tõendada soovitakse ( p 11).

Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal võtta seisukoht kõigi poolte maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete kohta ning otsuses analüüsida kõiki esitatud tõendeid (p 10).

Lahkumishüvitise maksmist ei välista ainuüksi asjaolu, et töölepingus ei ole sätestatud, milline töölepingu lõpetamise alus annab õiguse hüvitist saada. Kui töölepingus ei ole määratud, millisel lepingu lõpetamise alusel on töötajal õigus lahkumishüvitist saada, tuleb töölepingut tõlgendada kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatuga. Poolte kokkulepet lahkumishüvitise maksmise kohta ei kohaldata, kui see kokkulepe on vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega võib olla vastuolus näiteks kokkulepe, mille järgi makstakse töötajale lahkumishüvitist, kui tööleping lõpetatakse töötaja töökohustuste rikkumise, usalduse kaotuse või töötajast tuleneva muu sarnase põhjuse tõttu (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-01).

Ringkonnakohus keeldub alusetult apellatsioonkaebust menetlemast, kui apellatsioonkaebusest tulenevalt ei ole ilmne, et maakohus ei ole menetlusnorme rikkunud ega tõendeid valesti hinnanud, ja ilmne ei ole ka see, et see ei võinud mõjutada asja lahendust.