Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Vt vaheotsuse tegemise eelduste kohta Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 10; Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 14); Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-13, p 17; Riigikohtu 4. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-09, p 13). (p 10-11).

TsMS § 449 lg 1 kohaldamise eelduseks on nõutava rahasumma suuruse, st nõude ulatuse, tõendamise eriline kulukus või keerukus. Nõude alussuhte peab kohus TsMS § 449 lg-te 1 ja 2 järgi tehtava vaheotsuse puhul igal juhul kindlaks tegema (st sõltumata kindlakstegemise kulukusest ja keerukusest). Vaheotsuse tegemisel peab kohus tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 esitama kohtuotsuses seisukohad ja põhjendused, kas ja miks on nõutava rahasumma suuruse tõendamine tavapärasest oluliselt kulukam või keerukam (p 11)

Vaheotsuse tegemisel peab kohus tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 esitama kohtuotsuses seisukohad ja põhjendused, kas ja miks on nõutava rahasumma suuruse tõendamine tavapärasest oluliselt kulukam või keerukam. (p 11)

Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjendust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13 ja Riigikohtu 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 11).

Vaheotsuse puhul on ringkonnakohtus asjaolude tuvastamine, tõendite hindamine ja järelduste tegemine maakohtust erinevalt põhjendatud juhul, kui maakohus on teinud vaheotsuse TsMS § 149 lg-t 1 järgides ning ringkonnakohus tühistab vaheotsuse ja jätab uue otsusega hagi rahuldamata. (p 13)

TsMS §-st 267, §-st 268 ja §-st 268¹ nähtub, et pool ei saa teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda (või enda seadusliku esindaja), vaid vastaspoole (või tema seadusliku esindaja) vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid selle otsustamine, kas kohus soovib poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. (p 12)

Vaheotsust on võimalik TsMS § 449 lg 1 alusel teha eelkõige olukorras, kus kahju või muu rahasumma suuruse arvutamine on keeruline ja menetlusökonoomiliselt on põhjendatud teha esmalt kindlaks muud nõude eeldused. See ei tähenda aga, et kohus saaks teha vaheotsuse vaid mõne nõude eelduse esinemise kohta. (p 10)

TsMS § 449 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab kohus nii kahju hüvitamise kui ka lepingu tagasitäitmise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuvastama kõik kahju hüvitamise nõude eeldused, sest nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle (vt nt RKTKo nr 3-2-1-155-11, p 16; RKTKo nr 3-2-1-179-10, p 14; RKTKo nr 3-2-1-94-08, p 10). (p 10)

Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt ka Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-11-11 p 13 ja 3-2-1-64-11 p 11). Ringkonnakohtul on iseenesest õigus tuvastada ka asjaolusid ja tuvastatud asjaolude pinnalt teha järeldusi lepingu tõlgendamise kohta, kuid asja maakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saates on ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendel rajanevad järeldused kohustuslikud maakohtule üksnes siis, kui ringkonnakohus teeb menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse nõude põhjendatuse tunnustamise osas TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks vaid nõude (kahju) suuruse kindlakstegemiseks (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 p 13). (p 14)

Üldjuhul (v.a seaduses sätestatud erandid) saab üürilepingu erakorraliselt üles öelda ilma ette teatamata. Samas võivad pooled omavahel kokku leppida üürilepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamise tähtaja ka nendel juhtudel, mil seadus etteteatamist ei nõua. Lepingupooled võivad seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud (nt VÕS § 275 eluruumi üürilepingu puhul üürniku suhtes), või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 15).

Üürilepingu pooled võivad kokku leppida, et erakorralise ülesütlemise aluseks ongi üksnes kindla etteteatamistähtaja järgimine (p 11).

Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4) (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-13, p 11; Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. (p 13)

Kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). (p 24)

Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). (p 20)

TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg (nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine). Tehing ei pruugi olla tühine näiteks juhul, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega tahetakse üksnes takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15). (p 21)

Kui sidevaldkonda reguleerivad õigusaktid kehtestavad osa teenuste liikidele valdkonnapõhise hinnakujunduse reeglid, ei või need olla vastuolus konkurentsiõigusega. Valdkonnaspetsiifilistele reeglitele või haldusorganite otsustele tuginedes ei saa õigustada ebaõiglaste hindade kehtestamist. Lisaks valdkonnaspetsiifilistele nõuetele laienevad olulist vahendit omavale ettevõtjale ka konkurentsiõigusest tulenevad nõuded (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 62). Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, muu hulgas otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub valdkonnaspetsiifilistele erinormidele ja talle on hinnakujunduseks kehtestatud erireeglid. Sama tuleneb ka Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versiooni art 102 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a otsus asjas nr C-280/08 P, Deutche Telekom vs. Euroopa Komisjon). (p 17)

Kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud , peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). (p 24)

Kostja taotles vaheotsuse tegemist. Maakohus tegi vaheotsuse lõppotsusena, tunnustas hagi põhjendamatust ja jättis hagi rahuldamata. Maakohus ei rikkunud TsMS § 449 lg-s 1 sätestatut leides, et kostja vastuväide, millele ta vaheotsuse tegemise taotluses tugines, välistas hagi rahuldamise. Sellises olukorras ei pidanud maakohus hindama, kas esinevad ülejäänud hageja nõude rahuldamise eeldused (vt selle kohta ka Riigikohtu 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-08, p 12). (p 10)

Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 24. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13). Sarnaselt tüüptingimuste tühisuse arvestamisele peab kohus omal algatusel arvestama ka muude tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). (p 24)

Vaheotsuse tegemine on maakohtu õigus, mitte kohustus. Kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses peab kindlaks tegema, et kostja rikkus hagejaga sõlmitud müügilepingut, müügilepingu rikkumine põhjustas hagejale hagiavalduses märgitud kahju, müügilepingu rikkumine ei olnud vabandatav, hagis märgitud kahju ärahoidmine oli hõlmatud kostja rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ja kostja nägi lepingu sõlmimise ajal ette või pidi ette nägema rikkumise võimaliku tagajärjena hagiavalduses märgitud kahju (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12; 7. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-11, p 16). TsMS § 449 lg 1 kohaldamise korral tuleb nõude põhjendamise hindamisel ka tuvastama, kas esinevad kahju hüvitamise nõude kõik eeldused eraldi võetuna iga hagis nimetatud kahjunõude kohta, kohaldades sh iga kahjunõude kohta VÕS § 127 lõikeid 2 ja 3. TsMS § 173 lg 5 regulatsioon käib ka ringkonnakohtu otsuse kohta, mis on tehtud vaheotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse kohta, kui asja menetlemine kohtus jätkub.

Teose autoriks saab olla füüsiline isik. Juriidilisele isikule saavad osal juhtudel kuuluda autoriõigused. AutÕS § 29 lg 1 eesmärgiks on seostada teose autor (füüsiline isik) ja tema looming. Selles sättes nimetatud eeldus ei kohaldu juriidilise isiku puhul. Juriidiline isik saab olla autoriõiguse omaja kas autoriõiguse seaduse sätete alusel (nt on tegemist töökohustuste täitmise korras loodud teosega) või on autor(id) lepingu alusel oma õigused isikule loovutanud.

Kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuleb tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-10, p 14; Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 10).

Tulenevalt AutÕS §-st 817 kuulub nõudeõigus teose õigusvastase kasutamise korral autorile või autoriõiguse omajale.

Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on võimalik TsMS § 449 lg 1 alusel teha vaheotsus ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks. Kohus saab teha vaheotsuse üksnes poole taotlusel. Vaheotsuse tegemine poole taotluseta on menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi, sest see ei ole kooskõlas ka TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud dispositiivsuspõhimõttega, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel.

Kui maakohus jätab rahuldamata poole taotluse vaheotsuse tegemiseks, kuid leiab kohtumenetluse käigus, et vaheotsuse tegemine oleks TsMS § 449 lg-s 1 sätestatu kohaselt siiski mõistlik, peab ta juhtima poolte tähelepanu vaheotsuse tegemise võimalusele ning selgitama, et poolel on võimalus taotleda vaheotsuse tegemist.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-13-07.