Pankrotiseadus (lühend - PankrS)

Kohtud on andnud vaidlusalusele õigussuhtele vale õigusliku kvalifikatsiooni. Sellega on kaasnenud selgitamiskohustuse oluline rikkumine, mis võis mõjutada asja lahendamise tulemust. Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse rikkumise tagajärjel ei ole ei maakohtu ega ringkonnakohtu menetluses sisuliselt pooltega arutatud tõendamisele kuuluvaid asjaolusid. Kohtud ei ole juhtinud poolte tähelepanu sellele, et alternatiivselt esitatud õiguslike aluste (TsMS § 391 ja VÕS § 1045 jj) puhul on nõude rahuldamise eeldused ja seega ka tõendamisele kuuluvate asjaolude ring ja tõendamiskoormis erinevad. Eelmenetluse ülesanded on selliselt jäänud olulisel määral täitmata. (p 10)

Menetlusväline isik, kellele kuuluv vara arestiti pankrotivara tagamiseks ekslikult, ei saa esitada hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet TsMS § 391 alusel. Sellist võimalust ei tulene menetlusvälisele isikule ka TsMS § 391 lg 1 alates 17. detsembrist 2018 kehtivast redaktsioonist, mis paneb hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada ka kolmandale isikule tekitatud kahju.

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216).

Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)

Menetlusvälisel isikul, kelle vara arestiti ekslikult, pidades seda pankrotivõlgnikule kuuluvaks, võib olla õigus nõuda vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 jj alusel, kui ta tõendab kahju tekitaja teo, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui tal (hagejal) on need asjaolud tõendanud, siis on kostja(te)l vastutusest vabanemiseks võimalik tõendada, et kahju tekitanud isik ei olnud õigusvastase teo toimepanekus süüdi.

Hageja suhtes saab õigusvastaseks pidada asjaolu, et vara arestimisega takistati tal teostada omandiõigust temale kuuluva vallasvara suhtes, ilma et selleks oleks olnud seadusest tulenevat alust. Kahju tekitaja tegevust tuleks hinnata lähtuvalt sellest, missugused tema toimingud ja käitumine tõid kaasa menetlusvälise isiku omandiõigusesse sekkumise. Kahju tekitaja ei vabaneks vastutusest ainuüksi põhjendusel, et hagi tagamise abinõude kohaldamise määruse tegi kohus. Hagi tagamisel või esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamisel kontrollib kohus taotluses esitatut üksnes esialgselt põhistatuse tasandil. Niisuguse taotluse esitamine ja sellele tuginemine enne asjaolude sisulist kohtulikku kontrollimist on tagamisabinõude kohaldamist taotlenud poole risk.

Kui hagejale kuuluv vara arestiti alusetult, saab ta põhjusliku seose esinemiseks tõendada, et arestimiseta ei oleks kahju sellises ulatuses tekkinud, sest tal oleks olnud võimalik talle kuuluv vara maha müüa või hoida ära selle väärtuse vähenemine. (p 14)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Kui menetlusväline isik (hageja) nõuab pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist, mis tuleneb hagejale õigusvastaselt kahju tekitamisest, siis ei pruugi PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud hagi kostja(d) kattuda kahju tekitaja(te)ga VÕS § 1043 jj tähenduses. Sellisel juhul on põhjendatud esitada kahju hüvitamise nõude tunnustamiseks hagi võlgniku pankrotihalduri ja nõudele vastu vaielnud võlausaldaja vastu. (p 16)

Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1).

Kostjatel on võimalik hageja nõude tunnustamisele vastu vaieldes ühtlasi tõendada, et vara arestimisel järgis kahju tekitaja käibes vajalikku hoolt (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104 lg-d 3 ja 4). Hagi tagamise abinõude kohaldamist taotledes peab isik näitama üles mõistlikku hoolsust ning veenduma kohasel määral, et arestitav vara kuulub kohustatud isikule ja et ei ole menetlusvälistele isikutele kahju tekkimise ohtu. (p 17)

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on mõistet „kolmas isik“ läbivalt kasutatud üksnes menetlusosalise tähenduses (TsMS § 198 lg 1 p 1 ja §-d 212-216). (p 13)

Olukorras, kus hagejale kuuluv vara arestiti ekslikult pankrotiavalduse tagamiseks, saab VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane tegu olla kahju tekitaja niisugune tegevus, mis tõi kaasa hageja omandiõiguse alusetu kitsendamise, mh võimaluse kaotuse enda omandit vabalt kasutada ja käsutada. Seejuures ei tule õigusvastase teona käsitada hagi tagamise avalduse esitamist ennast, vaid asjaolu, et kahju tekitaja kasutas temale kättesaadavat menetluslikku abinõu viisil, mis tõi menetlusvälisele isikule kaasa õigusvastase tagajärje. Kuna TsMS §-s 391 sätestatud alused on kahju hüvitamise erikoosseis (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981/106, p 13), ei pea menetlusvälise isiku kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel andma hinnangut hagi tagamise eeldustele. (p 15)

Deliktiline vastutus võib tuleneda kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja § 1050 järgi. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja esile tooma kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes ja tõendama, et kahju tekitanud isik on seda rikkunud (vt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16 koos viidetega varasemale praktikale).

Deliktiline vastutus võib tuleneda ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui hageja tõendab, et kahju tekitanud isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Seejuures piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellel alusel, kui kahju tekitaja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 18)

Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada kahju tekitaja hooletust, st et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata. Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust (Riigikohtu 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p-d 18 ja 18.1). (p 17)

Kuudes, nädalates ja aastates arvutatavate tähtaegade arvestamisel on oluline see, mida pidada „vastavaks päevaks“. Nimelt tuleb „vastavaks päevaks“ pidada selle sündmuse päeva või kalendripäeva, millega seadus seob tähtaja kulgemise (vt nt Riigikohtu 23. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02, p 7; 7. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 15).

Kuudes arvutatava tähtaja puhul ei ole TsÜS § 136 lg 3 järgi oluline, millal algab tähtaja kulgemine TsÜS § 135 lg 1 järgi, vaid oluline on see, millal lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. (p 10)

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi esitamise tähtaja (PankrS § 106 lg 1 neljas lause) puhul on TsÜS § 136 mõttes „vastavaks päevaks“ nõuete kaitsmise koosoleku, kus nõue jäi kaitsmata, toimumise päev. (p 11)

Pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi esitamise tähtaja (PankrS § 106 lg 1 neljas lause) puhul on TsÜS § 136 mõttes „vastavaks päevaks“ nõuete kaitsmise koosoleku, kus nõue jäi kaitsmata, toimumise päev. (p 11)

Maksejõuetusmenetlus>> Pankrotimenetlus>> pankrotivarasse tagasivõitmine ja -nõudmine Pankrotihaldur saab valida, kas esitada tagasivõitmise hagi käenduslepingu poole, tema eriõigusjärglase või nende mõlema vastu. Tegemist ei ole aga vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes ning mõlema isiku suhtes on tagasivõitmise eeldused ja tagajärjed erinevad. (p 16-17)

Pankrotiseadus ei reguleeri küsimust, mis vahekorras on omavahel nõude tunnustamine ja tehingu või toimingu tagasivõitmine. Sellest ei saa aga järeldada, et tunnustatud nõude aluseks oleva tehingu tagasivõitmine on täiesti välistatud või ei annaks soovitud tulemust seetõttu, et ka eduka tagasivõitmise järel jääb alusetuks muutunud nõue alles. Selline käsitlus ei ole kooskõlas nõuete kaitsmise ja tagasivõitmise olemusega ega pankrotimenetluse üldiste eesmärkidega. Nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine täidavad pankrotimenetluses erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem. (p 12)

Kohus ei kontrolli nõude tunnustamise eeldusena seda, kas nõude aluseks olevat tehingut oleks võimalik tagasi võita, ning tagasivõitmise alused võivad ilmneda alles pärast nõude tunnustamise kohta otsuse tegemist. Samuti võib (kohtuotsusega) tunnustatud nõue hiljem ära langeda nt seetõttu, et nõue täidetakse väljaspool pankrotimenetlust. Seetõttu ei takista nõude tunnustamine, isegi kui selle kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, hilisema tagasivõitmise tagajärgede arvestamist edasises pankrotimenetluses. (p 13)

Kui kohus tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks tehingu, mille teisel poolel oli õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, annab see pankrotihaldurile õiguse keelduda kohustuse täitmisest pankrotivara arvel. Seda õigust saab pankrotihaldur kasutada ka pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmisest keeldumiseks, ilma et see kujutaks endast tunnustatud nõude vaidlustamist PankrS § 105 mõttes. Tagasivõitmise tagajärjel ei ole nõude tunnustamise saavutanud võlausaldajal õigust saada pankrotivarast väljamakseid, sest võlausaldaja nõude tunnustamisega seotud õigused lõppevad. Kui jaotusettepaneku koostamise ajaks on võlausaldaja nõudeõiguse kaotanud, peab pankrotihaldur seda arvestama jaotusettepaneku koostamisel PankrS § 143 järgi ning kohus omakorda jaotusettepaneku kinnitamisel PankrS § 145 järgi. (p 14)

Kui kohus tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks tehingu, mille teisel poolel oli õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, annab see pankrotihaldurile õiguse keelduda kohustuse täitmisest pankrotivara arvel. Seda õigust saab pankrotihaldur kasutada ka pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmisest keeldumiseks, ilma et see kujutaks endast tunnustatud nõude vaidlustamist PankrS § 105 mõttes. Tagasivõitmise tagajärjel ei ole nõude tunnustamise saavutanud võlausaldajal õigust saada pankrotivarast väljamakseid, sest võlausaldaja nõude tunnustamisega seotud õigused lõppevad. Kui jaotusettepaneku koostamise ajaks on võlausaldaja nõudeõiguse kaotanud, peab pankrotihaldur seda arvestama jaotusettepaneku koostamisel PankrS § 143 järgi ning kohus omakorda jaotusettepaneku kinnitamisel PankrS § 145 järgi. (p 14)

Pankrotiseadus ei reguleeri küsimust, mis vahekorras on omavahel nõude tunnustamine ja tehingu või toimingu tagasivõitmine. Sellest ei saa aga järeldada, et tunnustatud nõude aluseks oleva tehingu tagasivõitmine on täiesti välistatud või ei annaks soovitud tulemust seetõttu, et ka eduka tagasivõitmise järel jääb alusetuks muutunud nõue alles. Selline käsitlus ei ole kooskõlas nõuete kaitsmise ja tagasivõitmise olemusega ega pankrotimenetluse üldiste eesmärkidega. Nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine täidavad pankrotimenetluses erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem. (p 12)

Kohus ei kontrolli nõude tunnustamise eeldusena seda, kas nõude aluseks olevat tehingut oleks võimalik tagasi võita, ning tagasivõitmise alused võivad ilmneda alles pärast nõude tunnustamise kohta otsuse tegemist. Samuti võib (kohtuotsusega) tunnustatud nõue hiljem ära langeda nt seetõttu, et nõue täidetakse väljaspool pankrotimenetlust. Seetõttu ei takista nõude tunnustamine, isegi kui selle kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, hilisema tagasivõitmise tagajärgede arvestamist edasises pankrotimenetluses. (p 13)

Normid, mis reguleerivad poolte vahetumist kohtumenetluses, peavad muu hulgas tagama, et vaidlusaluse eseme võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada õigustatud isikutele raskusi oma õiguste maksmapanekul, ja nii saab näiteks vaidlusaluse eseme võõrandamise jätta tähelepanuta nn irrelevantsuspõhimõtte järgi. Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui vaidlusalune ja hagi esitamise ajal eeldatavasti hagejale kuuluv õigus loetakse menetluse vältel nõude ülemineku käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu algusest peale tegelikult kuuluvaks varasemale õigustatud isikule. Ka sel juhul peab menetluslikult olema tagatud, et lõppastmes oleks võimalik olemasolevat nõuet maksma panna. Kostja ei saa vabaneda tema vastu eksisteerivast nõudest üksnes põhjusel, et vaieldakse nõude kuuluvuse üle. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõue kuulub selle üleandmise aluseks olnud käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu mitte hagejale, vaid eelmisele võlausaldajale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta. (p 12) TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. See tähendab, et kui ese, mille üle vaieldakse, läheb menetluse vältel õigusjärgluse korras üle kolmandale isikule, siis on võimalik hagi rahuldada vaatamata sellele, et menetlusosaline on vahetunud. Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus menetluse vältel jõustub kohtulahend, millega nõude tunnustamise hagi esitanud võlausaldaja loetakse nõude kaotanuks põhjusel, et käsutustehing, millega arvatav võlausaldaja nõude esialgu omandas, on vahepeal tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. See tähendab, et nõude materiaalõiguslik tagasiminek esialgsele võlausaldajale ei mõjuta asja menetlust. (p 13)

TsMS § 210 lg 4 sätestab, et kui eseme võõrandab hageja ja asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, võib kostja esitada hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kehti otsus sellise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Materiaalõiguslikus mõttes uue võlausaldaja suhtes ei kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi ainult juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise ajal, et nõude tunnustamise üle vaieldakse praeguses menetluses. (p 14)

Kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), nõuete heauskne omandamine ei ole aga võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)

Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude kui mittekehalise eseme käsutamine erineb asja kui kehalise eseme käsutamisest ehk omandi üleandmisest, kus käsutus vajab selle lõpuleviimiseks veel reaalakti (nt valduse üleandmist) või õigustoimingut (nt kande tegemist kinnistusraamatusse), mis on väljapoole äratuntavad. Nõude käsutuse toime saavutamiseks ei ole selliseid lisatoiminguid vaja teha. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele.

Kui asja üleandmisele suunatud käsutustehingu kehtetuks tunnistamine vajab selle lõpliku toime saavutamiseks veel reaalakti või õigustoimingut, siis nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole selliste lisatoimingute tegemine vajalik ja loetakse, et uus võlausaldaja ei ole kunagi esialgse asemele astunud. (p 18) Kui kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), siis nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)

Pankrotihaldur peab pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele nõue on seaduse alusel üle läinud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 15). Kui pankrotihaldur keeldub pankrotimenetluses isikut üleläinud nõude osas põhjendamatult pankrotivõlausaldajaks tunnistamast, saab isik esitada pankrotimenetluses tunnustatud nõude ülemineku tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushagi. Selline hagi tuleb esitada pankrotihalduri ja/või võlausaldaja vastu, kelle nõude ülemineku üle vaieldakse. Sama kehtib ka olukorras, kus nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu loetakse nõue algusest peale kuuluvaks varasemale võlausaldajale ehk isikule, kes ei esitanud nõuet pankrotimenetluses. (p 16)

Kui tagasivõitmise korras tunnistatakse kehtetuks nõude loovutamise käsutustehing, siis ei ole nõuet vaja eraldi tagastada, vaid tuleb lugeda, et nõue kuulub algusest peale loovutajale kui esialgsele võlausaldajale. (p 17)

Tühistatud otsuse teinud kohtule on TsMS § 658 lg 2 järgi asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Asja uueks läbivaatamiseks saatmisel maakohtule puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 14). (p 28)

Võlatunnistuse õiguslik tähendus ei saa olemuslikult muutuda, kui võlgnik pankrotistub. (p 25)

PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud tunnustamisnõudes ja TsMS § 368 lg 1 alusel esitatud tuvastusnõudes saab pärast 1. jaanuari 2010 olla menetlusosaliseks pankrotivõlgnik. (p 21)

Põhjendamatutele nõuetele vastuväite esitamine on halduri PankrS § 101 lg 1 järgne kohustus ning põhjendamatult vastuväite ja (vastu)hagi esitamata jätmisel võib haldur olla PankrS § 63 lg 1 järgi kohustatud võlgnikule või teistele võlausaldajatele hüvitama sellest tingitud kahju. (p 27)

Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26).

Kui konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude pankrotimenetluses tunnustamisel esitatakse vastuväide, saab vastuväite esitaja nõude tunnustamise hagile vastuväiteid esitada vaid juhul, kui on esitatud (vastu)hagi võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamiseks alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel. Kuna selline nõue puutub pankrotivarasse, saab hagi esitada üksnes pankrotihaldur. Kui haldur esitab vastuhagi, tähendab see võlatunnistuse tagasinõudmist pankrotivarasse ja sellele saavad tugineda ka nõudele vastuväite esitanud võlausaldajad. (p 27)

Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selles tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks. (p 28)

Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26).

Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26).

Puudustega menetlusdokumendiks TsMS § 3401 lg 1 tähenduses ei saa lugeda hageja esitatud e-kirja (kaaskirja) ennast, milles teatatakse hagiavalduse esitamisest, kuid hagiavaldust ennast ei ole esitatud. (p 10)

PankrS § 106 lg 1 neljandas lauses sätestatud tähtaeg on olemuselt menetlustähtaeg, mida saab mõjuva põhjuse olemasolul ennistada (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-12, p 10). (p 11)

Pankrotimenetluses PankrS § 106 lg 1 kohaselt esitatud nõude tunnustamise hagi kohta tehtud kohtulahend kehtib kõikide pankrotivõlausaldajate kohta, olenemata sellest, kas võlausaldaja osales menetluses või mitte. Selline kohtuotsus kehtib ka pankrotivõlgniku kohta, seda isegi juhul, kui nõudele on vastu vaielnud pankrotihaldur PankrS § 103 lg 2 alusel ja pankrotivõlgniku vastu on (eraldi) esitatud nõude tunnustamise hagi ning pankrotivõlgnikku ei ole kaasatud menetlusse, milles üks võlausaldaja esitas nõude tunnustamise hagi teise võlausaldaja vastu.

PankrS § 103 lg 2 esimese lause kohaselt loetakse nõue või selle rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja. Seda sätet tuleb tõlgendada niimoodi, et kui haldur või kas või üks võlausaldaja on nõudele vastu vaielnud ning järgnevas kohtuvaidluses jäetakse nõue kohtuotsusega tunnustamata, siis kehtib selline kohtuotsus samuti kõikide võlausaldajate kohta. Selline kehtivus on otsusel ka juhul, mil mõne varasema kohtuotsusega on (sama) nõuet mõne teise võlausaldaja nõude alusel (teistsuguses ulatuses) tunnustatud.

Kehtivad õigusaktid ei kohusta kohut pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagisid liitma, kuigi selguse huvides oleks soovituslik sellised hagid liita ühte menetlusse.

Kehtivad õigusaktid ei kohusta kohut pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagisid liitma, kuigi selguse huvides oleks soovituslik sellised hagid liita ühte menetlusse.

TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse korral ei pea avaldaja esile tooma uut asjaolu. Kuna nimetatud punkt annab aluse teistmiseks juhul, kui teistmisavalduse esitaja on jäetud tema kohta kehtiva lahendiga lõppenud menetlusse kaasamata (enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 372 terminoloogia kohaselt kohtuviga), siis ei saa tema jaoks olla olemas uusi asjaolusid § 702 lg 1 tähenduses, sest ta ei ole menetluses osalenud.