KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-36-09 PDF Riigikohus 15.06.2009

Karistusseadustiku § 22 lg 4 kohaselt mõistetakse osavõtjale karistus sama sätte järgi, mille järgi vastutab täideviija, kui KarS §-s 24 ei ole sätestatud teisiti. Seega tehakse üldreeglist, mille kohaselt antakse kuriteost osavõtja käitumisele sama õiguslik kvalifikatsioon, mis täideviijale, erand KarS §-s 24 sätestatud juhtudel, st erilise isikutunnuse esinemisel mõne toimepanija puhul. Eriline isikutunnus iseloomustab teo toimepanijat, mitte tegu. Karistusseadustiku § 24 lg 3 kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Siiski ei tulene viidatud sätetest, nagu saaks erilisest isikutunnusest rääkida pelgalt kuriteo täideviija, mitte aga osavõtja puhul, sest KarS §-st 20 tulenevalt peetakse teo toimepanija all silmas nii täideviijat kui ka osavõtjat. (Vt RKKKo nr 3-1-1-10-09, p 26.4).


Ahelkihutamine tähendab seda, et ka sellise isiku, kes tellib kuriteo toimepanemise, kuid kes ise kuriteo vahetu täideviijaga kokku ei puutugi, nagu ka sellise isiku, kes kuriteo tellija ülesandel otsib kolmandat isikut kuriteo täideviimiseks, käitumine on kvalifitseeritav kuriteole kihutamisena, mitte pelgalt kaasaaitamisena. Seejuures on muidugi oluline, et iga (ahel)kihutaja kallutaks n-ö ahelas järgmist isikut tahtlikule õigusvastasele teole ning et kõigi nende kihutajate tahtlus ulatuks tahtliku põhiteoni selle põhijoontes.


Tapmise üldohtliku viisiga ongi tegemist siis, kui tapmisteoga seatakse reaalsesse ohtu ka kolmanda isiku elu või tervis. Seejuures tuleb loomulikult arvestada ka tulistaja oskusi tulirelva käsitseda, nagu ka muid asjaolusid (nt alkoholi- või narkojoove), millest võib sõltuda kolmanda isiku tabamise tõenäosus. Varasem kohtupraktika on samuti lugenud teo toimepanemise üldohtlikuks viisiks seda, kui tuli- või muud laskerelva kasutatakse nii, et sellest võib ohvri asemel või temale lisaks tabada kolmandat isikut (vt RKKKo nr III-1/1-22/94).


Süüdistatava tegudele maakohtust erineva õigusliku hinnangu andmine ei pea alati kaasa tooma mõistetud karistuse muutmist. Seda kinnitab ka KrMS § 340 lg 2 p 3, mille kohaselt võib ringkonnakohus uue otsuse tegemisel tunnistada süüdistatava süüdi kergemas kuriteos ja mõista kergema karistuse või jätta karistuse muutmata.


Omakasu motiiviga KarS § 114 p 5 tähenduses on tegemist ka juhul, kui teo toimepanija tegutsemise ajendiks on võlast vabanemine, sõltumata sellest, kas see tegelikkuses ka aset leiab. Samas ei võimalda pelgalt fakt, et isik on kellelegi võlgu, teha järeldust selle kohta, et see isik tegutseb omakasu motiivil.

3-1-1-28-09 PDF Riigikohus 04.05.2009

Valduse üldmõiste tuleneb meie õiguskorras AÕS §-st 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Erandina sellest valduse põhireeglist on AÕS §-s 38 määratletud nn pärimisvalduse mõiste. Õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses tsiviilõigusliku päritoluga mõisteid üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt. Teatud juhtudel eeldab vara karistusõigusliku kaitse efektiivsus ka karistusõigusliku valduse mõiste kasutamist, mis võib tsiviilõiguslikust valduse mõistest hälbida (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08). Kuid karistusõigusliku valduse mõiste kasutamine ei tohi olla mingil viisil vastuolus AÕS §-s 32 sätestatud valduse üldmõistega.


Valduse üldmõiste tuleneb AÕS §-st 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Erandina sellest valduse põhireeglist on AÕS §-s 38 määratletud nn pärimisvalduse mõiste. Õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses tsiviilõigusliku päritoluga mõisteid üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt. Teatud juhtudel eeldab vara karistusõigusliku kaitse efektiivsus ka karistusõigusliku valduse mõiste kasutamist, mis võib tsiviilõiguslikust valduse mõistest hälbida (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08). Kuid karistusõigusliku valduse mõiste kasutamine ei tohi olla mingil viisil vastuolus AÕS §-s 32 sätestatud valduse üldmõistega.

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json