KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-61-11 PDF Riigikohus 26.08.2011

Tulenevalt KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, ei sõltu tõendamiseseme asjaolude tuvastamine vältimatult vaid ühte kindlasse tõendi liiki kuuluva tõendi olemasolust.


3-1-1-48-11 PDF Riigikohus 22.06.2011

Selleks, et tunnistada isikut süüdi vägistamises, ei piisa pelgalt abitusseisundi nentimisest, vaid tuleb ära näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane tahtlikult kasutas seda olukorda oma eesmärgi saavutamiseks. Sellele viitab otseselt KarS § 141 lg 1 dispositsiooni sõnastus "ära kasutades tema seisundit". Sarnaselt vägivalla rakendamisele (KarS § 141 lg 1 alt 1) peab ka sellisel juhul esinema mitte ainult põhjuslik, vaid ka finalistlik seos abitusseisundi ja vahekorda astumise vahel. Olukord peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani (suguühendusse astumise) elluviimist. Teisisõnu, toimepanija peab tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu tahtevastasus vahekorraks. Järelikult tuleb tuvastada tahtlus ka nende objektiivsete koosseisuliste tunnuste suhtes. Süüdistuses ja kohtuotsuses peab seega olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja suguühendus toimus tema tahte vastaselt, s.o nõusolekuta (RKKKo 3-1-1-12-06, p 11 ja 3-1-1-25-07, p 13).

Abitusseisundi jaatamisel tuleb alati ära näidata, milles see seisneb - kas kannatanu kaitsetuses, arusaamisvõimetuses või east tulenevas abituses. Kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämise või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ja kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Olukorra, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, ärakasutamine tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu on süüdlasel objektiivselt võimalik astuda kannatanuga suguühendusse või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele suguühendusele (vt ka RKKKo 3-1-1-25-07, p 13). Seevastu arusaamisvõimetus eeldab kannatanu vaimuhaigust või teadvusehäiret, mis pärsib oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata. Kannatanu võib olla teadvusetu, tugeva uinuti mõju all vms. Sellise seisundina võib olla vaadeldav ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid (vt ka RKKKo 3-1-1-111-10, p 8.3). Kuigi teatud vanusest alates (14-aastased ja nooremad isikud) eeldatakse nii kaitsetust kui ka arusaamisvõimetust (ealine abitus, KarS § 145), ei välista see KarS §-de 141-142 koosseisude inkrimineerimist ka vägivalla tunnuse kaudu juhul, kui on tuvastatud vägivalla kasutamine sellise isiku suhtes.


Tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-125-06, p 13 ja 3-1-1-45-07, p 16.1 jj.). Pole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo 3-1-1-125-06, p 15 ja 3-1-1-45-07, p 17.5).


Kui isiku süüd kinnitavaks tõendiks on üksnes kannatanu sõna süüdistatava sõna vastu, peab kohtu otsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Kõnealusel juhul on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-21-09, p 11, 18. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-109-10, p 10).


Vt otsuse p 12 ja RKKKo 3-1-1-16-04, p 12; 3-1-1-89-06, p 10 ja 3-1-1-85-07, p 7.1.

Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda (RKKKo 3-1-1-85-07, p 7).


Vt otsuse p 12 ja RKKKo 3-1-1-16-04, p 12; 3-1-1-89-06, p 10 ja 3-1-1-85-07, p 7.1.

Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda (RKKKo 3-1-1-85-07, p 7).

Kui isiku süüd kinnitavaks tõendiks on üksnes kannatanu sõna süüdistatava sõna vastu, peab kohtu otsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Kõnealusel juhul on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-21-09, p 11, 18. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-109-10, p 10).


Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda (RKKKo 3-1-1-85-07, p 7).

Tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-125-06, p 13 ja 3-1-1-45-07, p 16.1 jj.). Pole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo 3-1-1-125-06, p 15 ja 3-1-1-45-07, p 17.5).


3-1-1-109-10 PDF Riigikohus 18.02.2011

Erinevalt vägistamise koosseisust (KarS § 141), kus kannatanu vastanduv tahe murtakse, teeb suguühendusele sundimise (KarS § 143) puhul otsuse suguühendusse astumiseks näiliselt kannatanu ise.


Erinevalt vägistamise koosseisust (KarS § 141), kus kannatanu vastanduv tahe murtakse, teeb suguühendusele sundimise (KarS § 143) puhul otsuse suguühendusse astumiseks näiliselt kannatanu ise.

Suguühendusele sundimise puhul teeb otsuse suguühendusse astumiseks näiliselt kannatanu ise. Selline otsus ei ole aga õiguslikult relevantne põhjusel, et tema tahe on sõltuvussuhte tõttu allutatud süüdistatavale.

Isikute vahelise sõltuvussuhtena tuleb mõista suhet, kus ühe isiku käitumisotsustused on tingitud teisest isikust tulenevast mõjust. Suguühendusele sundimise koosseisu jaoks keskse tähtsusega sõltuvussuhet ei saa sisustada ainuüksi õigusel põhineva suhtena, kus süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim. Süüdistatava ja kannatanu õiguslikult reguleerimata suhtluses saab sõltuvussuhtest KarS § 143 koosseisu mõttes rääkida siiski üksnes juhul, kui kannatanu on süüdistatava psühhosotsiaalsele võimule allutatuna sellises seisundis, milles tal on enda seksuaalkäitumise kohta iseseisvate otsustuste tegemine oluliselt raskendatud.

Suguühendusele sundimise koosseisu realiseerimiseks ei piisa üksnes eelkirjeldatule vastava sõltuvussuhte tuvastamisest, vaid tuvastada tuleb ka see, et süüdistatav on kannatanuga suguühendusse astunud just oma võimupositsiooni ära kasutades.


Kuigi toimepandud kuriteost koheselt teatamata jätmine ei ole iseenesest kannatanule ette heidetav, ei saa tema ütluste usaldusväärsust hinnates jätta tähelepanuta asetleidnud kuriteost teatamisega viivitamise põhjuseid.


Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka üksnes kannatanu ütlustele. Vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab aga olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud.


Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka üksnes kannatanu ütlustele. Vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab aga olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud.

Kuigi toimepandud kuriteost koheselt teatamata jätmine ei ole iseenesest kannatanule ette heidetav, ei saa tema ütluste usaldusväärsust hinnates jätta tähelepanuta asetleidnud kuriteost teatamisega viivitamise põhjuseid.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json