KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-22-15 PDF Riigikohus 23.03.2015

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 157 lg 1 sanktsioon võimaldab toimepanijat karistada üksnes rahatrahviga, millest järeldub, et kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldatud käitumine on kooskõlas KarS § 3 lg-ga 4 karistatav väärteona.


KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKK 3-1-1-20-10, p 8). Seetõttu pole võimalik süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada sellise teo osas, mille puhul on väärteomenetluse alustamine aegumise tõttu takistatud. Siis tuleb süüdistatav kõnealuses teos õigeks mõista.


KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus määrusega lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt RKKK 3-1-1-23-12, p 12).

KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKK 3-1-1-20-10, p 8). Seetõttu pole võimalik süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada sellise teo osas, mille puhul on väärteomenetluse alustamine aegumise tõttu takistatud. Siis tuleb süüdistatav kõnealuses teos õigeks mõista.


Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (RKKK 3-1-1-18-14, p 6).


Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 157 lg 1 sanktsioon võimaldab toimepanijat karistada üksnes rahatrahviga, millest järeldub, et kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldatud käitumine on kooskõlas KarS § 3 lg-ga 4 karistatav väärteona. Kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt tõusetub küsimus süüdlase kriminaalvastutusest üksnes siis, kui süüteokoosseisu subjekt avaldab ebaseaduslikult delikaatseid isikuandmeid, pannes selle teo toime omakasu eesmärgil, või kui ta tekitab delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamisega teisele isikule kahju (KarS § 157^1 lg-d 2 ja 4).

Kui isik on alama astme kohtu otsusega KarS § 157 järgi kriminaalkorras süüdi tunnistatud selliste andmete ebaseaduslikus avaldamises, mis ei delikaatsed isikuandmed, alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud KarS § 157 lg 1 mõttes on aga võimalik tema vastutus üksnes väärteo eest ja kui kassatsiooni esitamise tõttu ei ole süüdimõistev otsus jõustunud, on KarS § 5 lg 2 ls 1 mõttes tegemist seadusega, millel on tagasiulatuv jõud.


KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKK 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt nt RKKK 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (RKKK 3-1-1-18-14, p 6).

Kui isik on alama astme kohtu otsusega KarS § 157 järgi kriminaalkorras süüdi tunnistatud selliste andmete ebaseaduslikus avaldamises, mis ei delikaatsed isikuandmed, alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud KarS § 157 lg 1 mõttes on aga võimalik tema vastutus üksnes väärteo eest ja kui kassatsiooni esitamise tõttu ei ole süüdimõistev otsus jõustunud, on KarS § 5 lg 2 ls 1 mõttes tegemist seadusega, millel on tagasiulatuv jõud.

3-1-1-25-12 PDF Riigikohus 05.04.2012

KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, s.t isik, kellele on saanud tema kutse- või ametitegevuse raames teatavaks selline teave, mis puudutab teise isiku tervist, eraelu või äritegevust ja kellel lasub seadusest tulenev kohustus hoida kõnealust teavet saladuses. Tegemist on blanketse kuriteokoosseisuga, mis tuleb sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega. Eelöeldu tähendab, et süüdistuses peavad olema näidatud need PS § 65 p 1 mõttes seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Sidudes kutse- või ametitegevuse raames teatavaks saanud teabe avaldamise keelu isikule seadusega pandud saladuse hoidmise kohustusega, on seadusandja pidanud silmas, et kriminaalvastutuse kui kõige raskemate tagajärgedega vastutuse saab KarS § 157 järgi kaasa tuua vaid sedavõrd olulise konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine, mille hoidmise nõue on kehtestatud mitte mistahes õigusaktidega, vaid seaduse tasemel.


KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, s.t isik, kellele on saanud tema kutse- või ametitegevuse raames teatavaks selline teave, mis puudutab teise isiku tervist, eraelu või äritegevust ja kellel lasub seadusest tulenev kohustus hoida kõnealust teavet saladuses. Tegemist on blanketse kuriteokoosseisuga, mis tuleb sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega. Eelöeldu tähendab, et süüdistuses peavad olema näidatud need PS § 65 p 1 mõttes seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Sidudes kutse- või ametitegevuse raames teatavaks saanud teabe avaldamise keelu isikule seadusega pandud saladuse hoidmise kohustusega, on seadusandja pidanud silmas, et kriminaalvastutuse kui kõige raskemate tagajärgedega vastutuse saab KarS § 157 järgi kaasa tuua vaid sedavõrd olulise konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine, mille hoidmise nõue on kehtestatud mitte mistahes õigusaktidega, vaid seaduse tasemel.

Infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise kord pole käsitatav seadusena KarS § 157 mõttes, kuna see on kehtestatud Politseiameti peadirektori käskkirjaga. Tulenevalt VVS §-dest 73 ja 74 võib Politseiameti peadirektori pädevusse kuuluda küll haldusorgani siseselt teabesüsteemide ja andmekogude pidamise korda puudutavate küsimuste lahendamine ning selleks käskkirjade andmine, kuid nende õigusaktide nõuete rikkumine ei saa olla aluseks isikute kriminaalvastutusele võtmiseks KarS § 157 järgi.


Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus kassatsioonikohtuna vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti. (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).


Süüdistatava õigeksmõistmine puuduliku süüdistuse korral on võimalik esmajoones siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatuse (vt RKKKo 3-1-1-96-06, p 16).


Süüditunnistamist konkretiseerimata süüdistuses tuleb lugeda kaitseõiguse eiramiseks ja kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatava õigusakti säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt RKKKo 3-1-1-158-05, p 9). Olukorras, kus süüdistusaktis ega kohtuotsustes pole konkretiseeritud, missugust seadusest tulenevat kohustust isik KarS § 157 mõttes rikkus, on tema süüditunnistamisel eiratud süüdistatava kaitseõigust ja see minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

3-1-1-28-11 PDF Riigikohus 02.06.2011

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.


KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.

Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi.

Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis.

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.


KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.

Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi.

Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis.

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.

3-1-1-81-08 PDF Riigikohus 23.02.2009

KarS § 157 kohaselt on kriminaalkorras karistatav teise isiku eraelu puudutava teabe avaldamine isiku poolt, kellel on seadusest tulenev kohustus hoida sellist teavet saladuses, kui see teave on teatavaks saanud kutse- või ametitegevuses. Seega on KarS § 157 alusel vastutuse eelduseks asjaolu, et eraelu puudutav teave on teatavaks saanud just kutse- või ametitegevuses ja ilma vastavat ametiseisundit omamata ning kasutamata poleks teave olnud kättesaadav. KarS § 157 järgi kvalifitseeritava süüteo subjekt saab olla vaid erilise isikutunnusega isik, kelle kriminaalõiguslik vastutus lähtub seadusest tulenevast kohustusest hoida talle kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud saladust.

KarS § 157 järgi kvalifitseeritava teo karistusõigusliku vastutuse aluseks on samuti asjaolu, et teave, mida on avaldatud, puudutaks isiku tervist, eraelu või äritegevust. Eraelu puudutava teabe saladuses hoidmise huvi tuleb igal juhul eeldada olukorras, kui saladuses hoitavaid andmeid ei ole võimalik teada saada muul viisil kui isikute kaudu, kellel on seadusest tulenev õigus saladuses hoitavat teavet kutse- või ametiseisundist tulenevalt kasutada.


Kohtumenetluse poole taotlusega kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust kaasneb kohtu kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul (vt RKKKo nr 3-1-1-63-08). Samasisuline kohustus lasub kohtul ka siis, kui jälitustoiminguga saadud tõendis ilmnevad vastuolud või puudused, mida saab kõrvaldada vaid kohtu või prokuratuuri loaga tutvudes.


KrMS §-st 111 järeldub, et erinevalt muudest tõendi kogumise viisidest toob mistahes jälitustoimingu käigus toimunud seaduserikkumine endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Seega tuleb KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel kontrollida nii kohtumenetluse poolte taotlusel kui ka omal algatusel, kui ilmnevad tõendi seaduslikkust puudutavad kahtlused või ebaselgused.

Kohtumenetluse poole taotlusega kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust kaasneb kohtu kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul (vt RKKKo nr 3-1-1-63-08). Samasisuline kohustus lasub kohtul ka siis, kui jälitustoiminguga saadud tõendis ilmnevad vastuolud või puudused, mida saab kõrvaldada vaid kohtu või prokuratuuri loaga tutvudes.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json