KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-8179/92 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.11.2019

Süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtete kohaselt on süüteoetteheite puhul tõendamiskohustus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada teo toimepanemine ja selle ebaseaduslikkus (RKKKo 3-1-1-72-13, p 13). (p 10)


Riigikohtu praktikas on järjepidevalt selgitatud, et narkootilise ja psühhotroopse aine suure koguse hindamisel peab lähtuma NPALS § 3^1 lg-st 3. Selle järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Riigikohus on olnud järjekindlalt ka arvamusel, et vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11; RKKKo 3-1-1-52-07, p 10; RKKKo 3-1-1-101-07, p 13; RKKKo 3-1-1-67-08, p 12; RKKKo 3-1-1-68-09, p 8 ja RKKKo 3-1-1-100-13, p 11.) (p 12)

Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus siiski käsitanud absoluutsena. Nimelt on kriminaalkolleegium leidnud ka seda, et kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja RKKKo 3-1-1-68-09, p 8.5). Viidatud kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud. Riigikohus aktsepteeris, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. Sellist seisukohta saab põhjendada arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga (vt RKKKo 3-1-1-95-16, p 23). (p 13)


Olukorras, kus narkootiline aine on kätte saadud, kuid riigil puudub võimekus ekspertiisiks esitatud ainet analüüsida ja ekspertiisimääruses püstitatud küsimustele vastata, puudub alus käideldud puhta aine koguse tuvastamise nõudest irduda. (p 14)


KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt RKKKo 1-15-9051/62, p 42). (p 20)


KarS § 83 lg-te 4 ja 5 järgi konfiskeeritakse vahend, aine või ese, kui selle omamiseks vajalik luba puudub ja isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Ehkki kolleegium leidis, et süüdistatav ei pannud narkootilist ainet vallates toime koosseisupärast tegu, oli käitlemine sellele vaatamata õigusvastane. Kuna süüdistataval ei ole luba kõnealuse aine omamiseks, tuleb see KarS § 83 lg-te 4 ja 5 alusel konfiskeerida. NPALS § 7 lg 3 järgi jääb aine ekspertiisiasutusele aine säilitamiseks, õppeotstarbel kasutamiseks või hävitamiseks. (p 24)

1-17-689/29 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.12.2017

Inimkaubanduse mõiste on KarS §-des 133 ja 175 erinev. Lisaks sellele, et KarS §-s 175 sätestatud kuriteo objektiks saab erinevalt KarS §-st 133 olla üksnes alaealine, märgib kolleegium ka järgmist. Kõiki KarS § 133 lg-s 1 loetletud teoalternatiive iseloomustab kannatanu suhtes teatud sunni kasutamine selleks, et ta täidaks talle vastumeelset kohustust. Kui selline sundiv tegu on suunatud alaealise kannatanu vastu, tuleb see kvalifitseerida KarS § 133 lg 2 p 2 järgi inimkaubandusena noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes. Samas KarS § 175 lg 1 korral on alaealise kannatanu tahet mõjutatud muul, KarS §-s 133 nimetamata viisil, et kallutada teda alustama või jätkama KarS § 175 lg-s 1 loetletud tegevust (nt panema toime kuritegu). Kõne all oleva (mõjutamis)teona võib käsitada näiteks erinevate hüvede pakkumisega meelitamist, veenmist või muul viisil mõjutamist ilma KarS § 133 lg-s 1 nimetatud (sundimis)tegu toime panemata. Seega ei ole KarS § 175 puhul erinevalt KarS §-st 133 nõutav kannatanu vastumeelsus (välja arvatud sundabielu korral). Samuti on KarS §-des 133 ja 175 sätestatud kuriteokoosseisude eristamisel oluline tähele panna, et KarS § 133 kujutab endast tagajärjedelikti, mis on lõpule viidud alles siis, kui kannatanu asetatakse olukorda, kus tal tuleb täita vastumeelset kohustust, või teda hoitakse sellises olukorras. Seevastu KarS § 175 on koosseisutüübilt teodelikt, kuna karistatav on juba alaealise mõjutamine või tema tegevusele muul viisil kaasaaitamine ja koosseisu täidetuks lugemine ei sõltu sellest, kas kannatanu ka alustas või jätkas tegevust, mille jaoks teda tahetakse ära kasutada. (p 9)

KarS §-desse 133 ja 175 kohta kätketud kuriteokoosseisud lisati karistusseadustikku 14. aprillil 2012. a jõustunud muudatustega, et kehtestada karistusseadustikus inimkaubanduse mõistet sisaldavad koosseisud. Karistusseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu XII koosseis, 140SE) seletuskirja kohaselt on inimkaubanduse keskseks tunnuseks inimese teatud viisil ärakasutamine ehk ekspluateerimine. (P 10) Ärakasutamist iseloomustab inimkaubandusega seotud kuritegude olemusest tulenevalt teise inimese kasutamine teo toimepanija enda või kellegi kolmanda kasuks. KarS §-de 133 ja 175 kohaldamisel on määrav see, kas teo toimepanija või mõni muu isik omandab või omandaks kannatanu ärakasutamise korral täielikult või osaliselt ärakasutamisest saadava kasu, nt raha või muu hüve. Seepärast tuleb KarS §-des 133 ja 175 loetletud tegevuste all, mille jaoks teo toimepanija kannatanut ära kasutab või tahab ära kasutada, mõista tegevusi, millel on teatud majanduslik iseloom. Reeglina on see nii näiteks juhtudel, mil kannatanut sunnitakse või meelitatakse töötama tavapäratutel tingimustel või tegelema kerjamisega, mille eest saadav tulu läheb kas täielikult või osaliselt teo toimepanijale või kellelegi kolmandale. Teatud laadi majanduslik iseloom peab olema ka pealesunnitud teenuse osutamise (nt prostitutsioon) või muu ärakasutamise vormi korral (nt vahendatakse tasu eest inimest, keda sunnitakse astuma abiellu jm). Samuti saab kuriteo toimepanemisele sundimist või kallutamist käsitada inimkaubandusega seotud teona KarS § 133 või § 175 mõttes vaid juhul, kui see kätkeb endas teo toimepanija või kellegi kolmanda majanduslikku huvi. Vastasel korral ei oleks võimalik eristada seda tegu sellisest karistatavast käitumisest, kus alaealist kihutatakse mingile kuriteole (nt panema toime vargust KarS § 199 järgi). Kolleegium märgib ka, et ärakasutamine või selle kavatsus KarS §-de 133 ja 175 mõttes tuleb kohtul tuvastada igal üksikjuhul faktiliste asjaolude põhjal. (p 11)


KarS § 133 lg 1 („Inimkaubandus“) dispositsioon hõlmab inimese asetamist olukorda, kus ta on sunnitud abielluma, töötama tavapäratutel tingimustel, tegelema prostitutsiooniga, kerjama, panema toime kuriteo või täitma muud vastumeelset kohustust, samuti inimese sellises olukorras hoidmist, kui tegu on toime pandud vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, abitu seisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega. Osutatud säte sisaldab ammendavat loetelu koosseisutegudest (vabaduse võtmine vm). KarS § 133 lg 1 koosseis on täidetud siis, kui kõne all oleva koosseisuteoga on inimene asetatud olukorda või teda hoitakse olukorras, kus tal tuleb täita selles karistusnormis avatud loeteluna sätestatud vastumeelset kohustust (nt tegeleda prostitutsiooniga). Kuna nimetatud säte ei sea tahtluse alampiiri, piisab vaatlusaluse koosseisu realiseerimiseks kaudsest tahtlusest KarS § 16 lg 4 mõttes. (p 7)


KarS § 175 lg 1 („Inimkaubandus alaealise ärakasutamise eesmärgil“) järgi on karistatav noorema kui kaheksateistaastase isiku mõjutamine, et ta alustaks või jätkaks kuriteo toimepanemist, kerjamist, prostitutsiooniga tegelemist või tavapäratutel tingimustel töötamist või abielluks tahtevastaselt või astuks modelli või näitlejana üles pornograafilises või erootilises etteastes või teoses, kui puudub KarS §-s 133 sätestatud süüteokoosseis, samuti noorema kui kaheksateistaastase isiku käesolevas paragrahvis nimetatud tegevusele muul viisil kaasaaitamine. Tsiteeritud normi sõnastuse kohaselt on KarS § 175 lg 1 koosseisupäraseks teoks alaealise mõjutamine alustama või jätkama tegevusega, mille loetelu näeb see säte ette ammendavana, või sellele tegevusele muul viisil kaasaaitamine. Sättes loetletud tegevustest, mille jaoks alaealist ära kasutatakse või tahetakse ära kasutada, nõuab kannatanu tahtevastasust üksnes abiellumine. Muud kõne all olevad tegevused seda ei eelda. Samamoodi nagu KarS § 133 lg 1 puhul piisab ka KarS § 175 lg 1 subjektiivse külje täitmiseks kaudsest tahtlusest. Kuigi KarS § 175 lg 1 pealkiri räägib teo toimepanijal ärakasutamise eesmärgist, ei ole seda eesmärki nimetatud koosseisukirjelduses ega ole see ka vaatluse all oleva koosseisu täitmiseks oluline. (p 8)

KarS § 175 dispositsioonis räägitakse alaealise mõjutamisest astuma üles modelli või näitlejana pornograafilises või erootilises etteastes või teoses. Nagu muudegi KarS §-s 175 loetletud tegevuste puhul, mille jaoks alaealist kannatanut tahetakse ära kasutada, peab ka kannatanu ärakasutamisel pornograafilises või erootilises etteastes või teoses olema teatud majanduslik iseloom. Majandusliku iseloomuga on tegemist juhtudel, mil teo toimepanija või keegi teine teeniks alaealise pornograafilise või erootilise etteaste või teose pealt tulu (nt mõjutatakse alaealist osalema või jätkama osalemist pornotööstuses). Seega ei pea KarS § 175 silmas juhtusid, mil isik mõjutab alaealist, et jälgida tema pornograafilist või erootilist etteastet või kasutada alaealist kujutavat teost üksnes isiklikuks otstarbeks (nt enda seksuaalelamuse vahetuks esilekutsumiseks või ka etteaste või teose talletamiseks, et seda üksnes sel eesmärgil edaspidi kasutada). (P 14) Eelnevat kinnitab ka järgnev. Erinevalt KarS §-st 175 kõneleb KarS § 178 üldisemalt alaealise kujutamisest pornograafilises või erootilises situatsioonis. Kuna KarS § 175 hõlmab üksnes alaealise kasutamist pornograafilises või erootilises etteastes või teoses modelli või näitlejana, tuleb seda koosseisutunnust mõista võrreldes KarS §-s 178 sätestatuga kitsendavalt. Seega on nimetatud sätetes sisalduvad koosseisutunnused erinevad. Ka sellest tulenevalt leiab kolleegium, et KarS § 175 alla ei kuulu juhud, kus alaealine poseerib pornograafilises situatsioonis eraviisilise veebipõhise otseülekande käigus või ta saadab omavahelises internetisuhtluses teisele isikule endast pornograafilise või erootilise sisuga pilte. Nende näidete puhul ei saa rääkida alaealise osalemisest pornograafilises või erootilises etteastes või teoses modellina või näitlejana. (p 15)


Kohtupraktika kohaselt on lisaks karistuse mõistmisele ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel määrava tähtsusega KarS § 56 lg 1 alusel isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Nii on leitud, et kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus üle 2 aasta, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-83-12, p 10.) Samuti ei saa kolleegiumi hinnangul mutatis mutandis jätta KarS § 73 alusel karistust tingimisi täitmisele pööramata, kui isikule mõistetakse üle viieaastane vangistus, mida vähendatakse KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni alla viie aasta. KarS § 73 lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Kuna maakohus mõistis J. Konsale liitkaristuseks 6 aastat 6 kuud vangistust, ei saanud kohus seda KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata jätta, vaatamata sellele, et KrMS § 238 lg 2 alusel karistust vähendades jäi karistuse kestus alla viie aasta. (p 26)

3-1-1-102-16 PDF Riigikohus 08.12.2016

Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 12). Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (pikemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 266). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3). (p 8-9)


Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 12). Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (pikemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 266). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3). (p 8-9)

Üheks põhjuseks, miks ei ole koosseisupärane tagajärg vaatamata naturalistliku põhjuslikkuse esinemisele teo toimepanijale siiski omistatav, võib olla teadlik enesekahjustamise olukord. Tegemist on nn isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Selle põhimõtte järgi vabaneb kausaalahela vallandaja (esmapõhjustaja) vastutusest juhul, kui ta oma õigusvastase käitumisega küll loob vahetu ohu õigushüvele, kuid sündmuste käiku sekkub teine põhjustaja sel moel, et vastutus tagajärje saabumise eest läheb viimasele üle. Selleks sündmuste käiku sekkujaks võib olla ka kannatanu ise ning näiteks on lõpptagajärje (kannatanu surm) omistamine esialgse ohu loojale ehk esmapõhjustajale välistatud juhul, kui noahaavaga haiglasse toimetatud kannatanu keeldub tema elu päästmiseks vajalikust vereülekandest. Oluline on, et kannatanu ennast kahjustav tegevus (või tegevusetus) peab olema teadlik. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb. Individuaalsete õigushüvede ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku enda poolt on võimalik ning see võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele, kuid selle eelduseks on ohvri käitumise teadlikkus ja vabatahtlikkus (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2). Kui isik otsustab teadlikult ja vabatahtlikult näiteks enda surma saabumise üle (nt enda olukorra ohtlikkust mõistes keeldub võimalikust arstiabist), pole tõepoolest põhjust viia karistusõiguslikku vastutust nn esmapõhjustaja käitumiseni, olgu selleks siis viimase tahtlik või ettevaatamatu tegu. Sellistes situatsioonides tuleb sisuliselt tõdeda, et tagajärje saabumise puhul kuulub otsustusvabadus ja teovalitsus kannatanule endale. Nii on selliseks teadliku eneseohustamise olukorraks pidanud Riigikohtu kriminaalkolleegium juhtu, kus isik loobub liikluses turvavöö kinnitamisest, kuigi turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ning vajalikkus on üldtuntuks asjaoluks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg 1 mõttes (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p-d 14-15). (p 10-11)

Kannatanu teadlik loobumine arstiabist võib tõesti luua olukorra, kus saabunud lõpptagajärge ei ole võimalik ohuolukorra esmapõhjustajale objektiivselt omistada. Selleks, et rääkida teadlikust enesekahjustamisest, tuleb esmalt kindlaks teha, et kannatanu loobus arstiabist, samal ajal teades, et sellise otsuse tagajärjeks võib minimaalselt olla reaalne oht tema elule. Seejärel tuleb kontrollida, kas selline loobumisotsus oli vabatahtlik või oli tingitud näiteks hirmust süüdistatava ees. (p 12)

Kannatanu poolt narkootikumide ja alkoholi tarvitamisel enne enda surma on tagajärje omistamise seisukohalt tähendus vaid juhul, kui see vallandas tagajärje, s.o surma saabumise suhtes täiesti uue kvaliteediga kausaalahela. Kui kannatanu enda käitumine üksnes soodustas või kiirendas surma kui tagajärje saabumist, ei ole sellel süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähendust. (p 13)


Kannatanu kehal hüppamine ning tema peksmine käte ja jalgadega on hinnatav ohuna kannatanu tervisele. Ainuüksi välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt aga olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-46-15, p 9). (p 17)


KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg-s 5 sätestatu ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 995). Apellatsioonikohtu kirjeldatud eksimus toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtuinstantsile. (p 14)

3-1-1-76-16 PDF Riigikohus 23.11.2016

Arvestades rääkimisvõimetu lapse piiratud võimekust välismaailmaga suhtlemisel, saab ja ka tuleb last puudutavad järeldused rajada eeskätt lapse häälelisele väljendusele, nt nutt. Öeldut ei tule mõista selliselt, nagu oleks iga valutunde tekitamine, millega kaasneb lapse nutt, kriminaalkorras karistatav. Näiteks mingite vastumeelsete harjutuste kohustuslik tegemine on puhuti vältimatu ning seega ka sotsiaalselt aktsepteeritav, mistõttu teise isiku keha füüsilist mõjutamist, millega kaasneb teatud ulatuses valuaisting ja nutt, ei saa mõistagi alati karistusõiguslikult hukka mõista. (p 12)

Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)

Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)


Kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast. Maakohtu õigeksmõistva otsuse apelleeris üksnes prokurör, mis tähendab, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt pidigi ringkonnakohus kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saanuks ja ka pidanuks ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta oleks tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. (p 8)


Kui isik saab aru enda teo ohtlikkusest, siis väljakujunenud kohtupraktika järgi peab tagajärje vältimise lootus KarS § 18 lg-s 2 määratletu tähenduses tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje saabumata jäämisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt kontrollimatust juhuslikkusest (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 6). (p 16)

Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17)

Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)

Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)


Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17)

Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)

Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)


Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17) Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)

Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)

3-1-1-20-09 PDF Riigikohus 13.04.2009

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslike asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6; nr 3-1-1-50-08, p 7.1). Maakohtu väärteoasja ab ovo korras arutamise kohustus ei laiene väärtegudele, mille eest karistamist ei ole vaidlustatud (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 8 ja nr 3-1-1-42-07, p 5.4). Samas ei saa mingi väärteo eest karistamise vaidlustamata jätmisest rääkida olukorras, kus isik, keda on ühe teo eest karistatud mitme väärteokoosseisu järgi, vaidlustab enda karistamise selle teo eest vähemalt ühe väärteokoosseisu järgi.


KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, ei ole karistatav KarS § 218 lg 1 järgi. Selline järeldus tuleneb otseselt KarS § 218 lg 2 sõnastusest, milles KarS §-de 203, 204 ja § 206 kõrval KarS § 205 ei nimetata. KarS § 205 sätestab karistuse KarS § 203 või § 204 objektiivse koosseisuga hõlmatud raskemate rikkumiste eest ka juhuks, kui tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Üks asjaoludest, mis toob KarS § 205 kohaselt kaasa kriminaalvastutuse ka ettevaatamatusest toime pandud võõra asja rikkumise või hävitamise eest, on suure kahju tekitamine. Samas ei ole KarS § 205 järgi karistatav võõra asja hävitamine või rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Seega ei saa olla karistatav ka võõra asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest, kui sellega põhjustatakse mitteoluline kahju.


KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine jt KarS § 218 lg 1 dispositsioonis nimetatud erandid) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-57-08, p 12; RKKKo nr 3-1-1-56-08, p 6 ja RKKKo nr 3-1-1-81-06,, p 9).

KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, KarS § 218 lg 1 järgi karistatav ei ole.


KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 12).

Isiku poolt enda joobeseisundisse viimine või joobeseisundis olek ei tähenda seda, et isik peab KarS § 16 lg 4 mõttes võimalikuks mis tahes asjaolusid, mille esinemise tõenäosust võib tema joobeseisund suurendada. Sõltumata joobeseisundist ei saa ei saa isikul olla tahtlust asjaolu suhtes, mille esinemise võimalikkust ta ei ole endale teadvustanud, sest sellisel juhul puudub juba tahtluse intellektuaalne element.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json