KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-38-11 PDF Riigikohus 08.06.2011

KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Eelnevast tuleneb, et KarS § 184 lg 21 p 1 puhul ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevust nagu ei ole nõutav seegi, et süüdlane teo toimepanemisest suurt varalist kasu sai. Ühtlasi tuleb märkida, et suure varalise kasu hindamise lähtealusena on senises kohtupraktikas tuginetud KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistele.

Käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks.

Narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määras.


KarS § 21 lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline.


Asjaolu, et ostja ja müüja lepivad omavahel kokku narkootilise aine müümise ning üleandmise tingimustes, ei anna alust vaadelda kõnealust käitumist ühise ja kooskõlastatud tegevusena KarS § 21 lg 2 esimese lause mõttes.

KarS § 21 lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline.


Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel NPALS § 3^1 lg 3 esimese lause mõttes tuleb lähtuda puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogusest. Narkootilise aine segu korral saab suurest kogusest rääkida juhul, kui selles sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.

Käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks.


KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Eelnevast tuleneb, et KarS § 184 lg 21 p 1 puhul ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevust nagu ei ole nõutav seegi, et süüdlane teo toimepanemisest suurt varalist kasu sai. Ühtlasi tuleb märkida, et suure varalise kasu hindamise lähtealusena on senises kohtupraktikas tuginetud KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistele.

Kvalifitseerimaks süüdlase käitumist narkootilise aine suures koguses käitlemisena KarS § 184 lg 2^1 p 1 järgi tuleb konkreetse kriminaalasja pinnalt selgitada, millistel sisemistel ajenditel narkootilist ainet käideldi. Selleks võib olla näiteks soov teenida rahalist tulu, kasutada ainet enda tarbeks vms. Toimepanija käitumise eesmärkide tõendamisel narkootilise aine suures koguses käitlemise puhul tuleb lähtuda samadest kriteeriumitest kui süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamisel üldiselt.

Narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määras.

Kvalifitseerimaks süüdistatavate tegevust KarS § 184 lg 2^1 p 1 järgi, ei piisa üksnes narkootilise aine koguse ja selle maksumuse tõendamisest, vaid välja tuleb selgitada isikute tegevuse tegelikud eesmärgid.


Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgmise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest.


Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav.


Kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest KarS § 83^2 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.

Kuivõrd arutatavas asjas karistati süüdistatavat vangistusega 3 aastaks, mitte üle selle, ei olnud KarS § 83^2 lg 1 tema suhtes kohaldatav ja selle sätte alusel sularaha konfiskeerimine kujutas endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes.


Kuivõrd arutatavas asjas karistati süüdistatavat vangistusega 3 aastaks, mitte üle selle, ei olnud KarS § 83^2 lg 1 tema suhtes kohaldatav ja selle sätte alusel sularaha konfiskeerimine kujutas endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes.

3-1-1-44-08 PDF Riigikohus 25.09.2008

KarS § 184 lg 2^1 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte (vt RKKKo nr 3-1-1-18-08). Seega ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilise aine käitlemisega tegelikult sai ja kas tema plaanid üldse realiseerusid, vaid kui suurt kasu ta taotles.


Suure varalise kasu kindlakstegemisel tuleb lähtuda KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistest. "Suur varaline kasu" on karistusõiguslikus mõttes määratlemata õigusmõiste, sellega majanduslikus mõttes lähedane mõiste "suur varaline kahju" on aga KarSRS § 8 p-s 2 täpselt defineeritud, võimaldades analoogilist käsitlust ka mõiste "suur varaline kasu" sisustamisel.

Isiku poolt käideldud narkootilise aine hinna arvutamise aluseks on põhjendatud võtta Europoli õiend narkootilise aine maksumuse kohta. Riiklikud institutsioonid, nagu näiteks Eesti Konjuktuuriinstituut ja Ravimiamet, ei tegele illegaalsete kaupade hindade uurimisega, mistõttu ei ole neilt võimalik saada ametlikku infot erinevate narkootiliste ainete maksumuse kohta. Ainus Euroopa riikide vaheline struktuur, mis kogub andmeid illegaalsete narkootikumide hindade kohta, ongi Europol.

3-1-1-18-08 PDF Riigikohus 23.05.2008
PS

KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Varalise kasu saamise eesmärk näitab subjektiivse koosseisutunnusena kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Koosseisutüüpide aspektist kujutab KarS § 184 lg 21 p-s 1 ette nähtud kvalifitseeritud koosseis endast nn mittekongruentset süüteokoosseisu, kus toimepanijal subjektiivselt esinev eesmärk ulatub objektiivsetest koosseisutunnustest kaugemale. Seega ei lange kõnealuse süüteokoosseisu puhul objektiivsed ja subjektiivsed tunnused kokku, vaid subjektiivsest küljest tuleb täiendavalt tuvastada varalise kasu saamise eesmärk, millele koosseisu objektiivses küljes aga vaste puudub. Ühtlasi järeldub sellest, et kui KarS § 184 lg 2^1 p-s 1 kirjeldatud koosseisu muude objektiivsete tunnuste suhtes piisab toimepanijal KarS § 15 lg-st 1 tulenevalt kaudsest tahtlusest, siis varalise kasu saamise eesmärgi puhul on nõutav KarS § 16 lg-s 2 sätestatud kavatsetus. Eelnevaga on selgitatav, miks vaadeldava süüteokoosseisu puhul puudub vajadus tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevus. Piisab kui süüdistatava puhul on kohtulikul arutamisel subjektiivsest küljest kindlaks tehtud varalise kasu saamise suhtes kavatsetus.


Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana.


Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana. Kuriteo ühiselt toimepannud isikutest ühele raskendava tunnusena kaastäideviimise (grupi) inkrimineerimine olukorras, kus teise eraldatud kriminaalasja raames langetatud jõustunud kohtuotsusega ei ole sellise tunnuse esinemist tuvastatud teise sama kuriteo toimepanija tegevuses, ei ole kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1 nõuetega, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 rakenduspraktikaga.


KrMS § 289 alusel võib isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes tunnistaja usaldusväärsuse hindamiseks. Sellest tulenevalt puudub kohtul võimalus jätta kõrvale ristküsitlusel saadud ütlused ning tugineda kohtuotsuse tegemisel hoopiski eeluurimisel antud ütlustele. Kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui ülekuulatav ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne tervikuna kõrvale jätta (RKKKo nr 3-1-1-1-07, p 7.1-7.2 ja nr 3-1-1-113-06, p 17). Kirjeldatu laieneb ka vastastamise, äratundmiseks esitamise või ütluste olustikuga seostamise protokollis talletatud ütlustele (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.2).


Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Kuriteo ühiselt toimepannud isikutest ühele raskendava tunnusena kaastäideviimise (grupi) inkrimineerimine olukorras, kus teise eraldatud kriminaalasja raames langetatud jõustunud kohtuotsusega ei ole sellise tunnuse esinemist tuvastatud teise sama kuriteo toimepanija tegevuses, ei ole kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1 nõuetega, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rakenduspraktikaga.


Enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes ning et kriminaalasja eraldamist osavõtja suhtes tuleb kaaluda ka põhiõiguste tagamise aspektist. (RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13). Eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Sellele vaatamata ei ole kriminaalmenetluse praktikas võimalik täielikult vältida loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist eraldi menetlemiseks näiteks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale (RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 9, 10).


Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg 1 näeb ette, et igaühel on talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Sama artikli 3. lõike alapunktid "a" ja "b" sätestavad vastavalt, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on tsiteeritud sätteid rakendades asunud seisukohale, et Konventsioon kindlustab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999. a, p-d 51-52). Nii Konventsioon kui selle rakenduspraktika tagavad süüdistatavale kaitseõiguse raames õiguse esitada oma vastuväited kõikidele süüdistuse punktidele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.


Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.


Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg 1 näeb ette, et igaühel on talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Sama artikli 3. lõike alapunktid "a" ja "b" sätestavad vastavalt, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on tsiteeritud sätteid rakendades asunud seisukohale, et Konventsioon kindlustab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999. a, p-d 51-52). Nii Konventsioon kui selle rakenduspraktika tagavad süüdistatavale kaitseõiguse raames õiguse esitada oma vastuväited kõikidele süüdistuse punktidele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json