KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-83-11 PDF Riigikohus 07.11.2011

Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtav õiguslik etteheide ja selle faktiline alus, tagamaks süüdistatava kaitseõigus. Nende asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub konkreetsest süüteost. Vt ka nt RKÜKo 3-1-1-24-05, p 14; RKKTKo 3-1-1-46-08, p 30; RKKKo 3-1-1-85-08, p 9 ja 3-1-1-106-10 ning 3-1-1-96-06, p 13 ja 3-1-1-60-08, p 12).


Vt otsuse p 12 ja RKKKo 3-1-1-33-05, p 13 ning 3-1-1-41-11, p 25.

3-1-1-107-10 PDF Riigikohus 17.02.2011

Omastamise ja varguse piiritlemisel omab keskset tähtsust, millisel viisil saab süüdistatav enda valdusse kuriteo esemeks oleva vallasasja. Vargusega on tegemist siis, kui asi on algselt süüdlase jaoks võõras valduses, kuid ta hõivab selle senise valduse murdmise ja asjale enda valduse kehtestamisega. Senise valdaja nõusolek asja valduse loovutamiseks välistab süüteo subsumeerimise vargusena, mistõttu kõne alla võib tulla süüdlase käitumise kvalifitseerimine omastamisena. Rääkimaks aga senise valdaja nõusolekust valduse üleandmiseks, tuleb tuvastada, kas nõusolek oli suunatud valduse lõpetamisele. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas nõusolek valduse lõpetamiseks oli näiline või tegelik. Hindamaks, kas tegemist oli tegeliku või näilise nõusolekuga, tuleb lähtuda faktilis-sotsiaalsest valdusemõistest, mille kohaselt ei kaota isik valdust asjale, kui ta annab selle küll näiliselt vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid seda üksnes teatud tingimustel. Nii ei ole tegeliku nõusolekuga valduse üleandmiseks tegemist ka neil juhtudel, mil valdaja viiakse valduse üleandmise asjaolude osas eksimusse (vt RKKKo nr 3-1-1-35-10, p 7).


3-1-1-35-10 PDF Riigikohus 10.05.2010

Hõivamine kui varguse objektiivne koosseisutegu seisneb võõra valduse lõpetamises senise valduse murdmisega ja uue valduse kehtestamises. Valduse murdmine eeldab omakorda valduse üleminekut senise valdaja nõusolekuta. Seega saab varguse toimepanemisest rääkida vaid siis, kui asi on süüdlase jaoks võõras valduses. Senise valdaja nõusolek asja valduse loovutamiseks välistab süüteo kvalifitseerimise vargusena, mistõttu võib kõne alla tulla süüdlase käitumise subsumeerimine omastamisena. Võimalikud on olukorrad, kus vähemalt valduse esialgne üleandmine leiab aset senise valdaja näilisel või ka tingimuslikul nõusolekul. Lahendamaks küsimust, kas tegemist on näilise nõusolekuga, tuleb lähtuda faktilis-sotsiaalsest valdusemõistest, mille kohaselt ei kaota isik valdust asjale siis, kui ta annab selle küll näiliselt vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid seda pelgalt tingimusel, et ta saab valdusest väljaantu eest vastutasu. Tingimusliku nõusoleku korral on senise valdaja nõusolek vargust välistavaks asjaoluks aga vaid siis, kui uue valduse kehtestaja tema poolt seatud tingimuse täidab (vt RKKKo nr 3-1-1-78-06, p 11). Seega peab senise valdaja nõusolek olema suunatud eeskätt valduse lõpetamisele. Viimasest ei ole alust rääkida neil juhtudel, mil valdaja viiakse valduse üleandmise asjaolude osas eksimusse või rikutakse tingliku nõusoleku väljendamise aluseks olevat kokkulepet. Näiteks ei saa senise valduse lõpetamisest rääkida olukorras, kus müüja annab kliendile kauba proovimise eesmärgil müügil oleva eseme, viimane aga lahkub sellega poest kauba eest maksmata. Valdusest loobumine aktualiseeruks vaadeldaval juhul vaid kliendi maksmisvalmiduse korral.


Karistusseadustiku § 209 lg 1 objektiivsed tunnused eeldavad pettust, s.o tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist, mille tõttu satub kannatanu eksitusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu.


Karistusseadustiku § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga ei ole aga tegemist neil juhtudel, mil võõra pangakaardiga maksmisel kaardi seadusliku valdaja nõusolekuta sisestab toimepanija PIN-kalkulaatorisse selle pangakaardi kasutamiseks vajaliku PIN-koodi, mille tagajärjel tehakse kannatanu arvelduskontol varakäsutus ja süüdlane saab varalist kasu. Sellist käitumist tuleb vaadelda KarS § 213 lg-te 1 või 2 (Arvutikelmus) objektiivsetele tunnustele vastava kuriteona, sest maksmiseks on vajalik täiendav toiming � andmete ebaseaduslik sisestamine, mille tulemusena käivitatakse lubamatult andmetöötlusprotsess. Andmete ebaseaduslik sisestamine hõlmab näiteks arvelduskontole juurdepääsu ja sellel oleva varaga toimingute tegemist võimaldavate andmete sisestamise, kui selleks puudub arvelduskonto omaniku nõusolek � nt kontoomaniku nõusolekuta virtuaalsesse maksekeskkonda sisenemine ja korralduse tegemine raha ülekandmiseks teise isiku arvelduskontole (vt RKKKo nr 3-1-1-83-07, p 16).

3-1-1-87-08 PDF Riigikohus 20.04.2009

Süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Süstemaatilise varguse võivad moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole aga süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Kui isik on karistatud varem korduva varguse eest KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, võib teda süstemaatilise varguse eest vastutusele võtta sõltumata varastatu väärtusest. Sel juhul neeldub korduvus süstemaatilisuses ning isiku tegu kvalifitseeritakse üksnes KarS § 199 lg 2 p 9 järgi.


Varguse süstemaatilise toimepanemise korral KarS § 199 lg 2 p 9 järgi karistatakse isikut selle sätte jõustumise järgselt toimepandud varguse eest ka juhul, kui teiste varguste eest karistati isikut KarS § 218 järgi enne nimetatud sätte jõustumist.

3-1-1-23-08 PDF Riigikohus 29.05.2008

Süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud uurima. Kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda. (RKKKo nr 3-1-1-85-07).
Vastavalt KrMS § 226 lg-le 3 saadab prokurör nii süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale. Kriminaalmenetluse seadustiku § 227 lg-st 1 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada kohtule oma taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Seega võib kaitsja KrMS § 227 lg 1 nõudeid täites eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal poolel õigus teda küsitleda. Eeltoodust järeldub, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine.


Süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud uurima. Kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda. (RKKKo nr 3-1-1-85-07). Vastavalt KrMS § 226 lg-le 3 saadab prokurör nii süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale. Kriminaalmenetluse seadustiku § 227 lg-st 1 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada kohtule oma taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Seega võib kaitsja KrMS § 227 lg 1 nõudeid täites eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal poolel õigus teda küsitleda. Eeltoodust järeldub, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine.


Karistuse täideviimist ei saa alustada enne kohtuotsuse jõustumist. Seega hakkab KarS § 69 lg 3 alusel määratav ühiskondliku töö tegemise tähtaeg kulgema alates üldkasuliku töö tegemise kohustuse jõustumisest, s.t kohtuotsuse jõustumisest. Kuna KarS § 69 lg 4 alusel peab süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid, algab ka kontrollnõuete täitmise kohustus süüdistatava jaoks kohtuotsuse jõustumisega. Kontrollnõuete täitmise kohustuse aja algust ei saa määrata kriminaalhooldusametnik, sest tulenevalt KarS § 69 lg-st 6 võib kontrollnõuete järgimata jätmine süüdimõistetu jaoks kaasa tuua vangistuse täitmisele pööramise. Samas tuleb eristada üldkasuliku töö tegemise tähtaega, mille on KarS § 69 lg 3 alusel määranud kohus ning mille jooksul on süüdimõistetu kohustatud järgima kontrollnõudeid, tähtajast, mille määrab kriminaalhooldusametnik süüdimõistetule üldkasuliku töö tegemiseks ajakavaga kriminaalhooldusseaduse § 27 lg 6 alusel. Esimene, kohtu poolt määratud tähtaeg on kriminaalhooldusametnikule lähtepunktiks ajakava koostamisel, mis tähendab seda, et ajakava järgi ei tohi tegelike tööde teostamine alata enne, kui kohtuotsus on jõustunud ning ajakavas märgitud tööd ei tohi kesta kauem, kui kohus on otsusega määranud.


Kaotanud baaris kui avalikus kohas oma mobiiltelefoni, väljus see kannatanu valdussfäärist, kuna ta ei teadnud oma telefoni asukohta ja seega puudus tal ka selle valitsemistahe. Samas ei muutunud kaotatud mobiiltelefon ka valdusetuks, vaid valdus sellele läks üle baaripidaja valdussfääri, kes teostab baaris olevate asjade üle faktilist võimu oma töötajate kaudu. Samas, olenemata sellest, et mobiiltelefon oli üle läinud baaripidaja valdussfääri, on kohtud põhjendatult kvalifitseerinud selle hõivamise süüdistatava poolt varguse katsena, kuna pannes selle oma taskusse, alustas süüdistatav sellele oma valduse kehtestamist. Süüdistatava tegu oleks tulnud käesoleval juhtumil kvalifitseerida lõpuleviidud vargusena siis, kui tal oleks õnnestunud mobiiltelefoniga baarist väljuda. Alles sellisel juhul oleks süüdistataval tekkinud võimalus varastatut oma äranägemise järgi käsutada.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json