KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-16-12 PDF Riigikohus 21.02.2012

KarS §-s 203 ja § 218 lg-s 1 kirjeldatud süüteod on teineteist välistavad ning olukorras, kus kohus tuvastab, et asja rikkumisega ei tekitatud olulist kahju, ei tohi kohtuotsuses isiku süüdimõistmise alusena viidata KarS §-le 203.


KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest lähtuvalt puudub õiguslik alus nõuda, et auto kahjustamist saaks tõendada ainult vaatlusprotokolliga. Asja rikkumist on võimalik lisaks sündmuskoha vaatlusprotokollile või asitõendi vaatlusprotokollile tõendada ka tunnistaja ütlustega.

3-1-1-45-11 PDF Riigikohus 09.06.2011

Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14).


Asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljub kohus väärteoprotokollide piiridest ja rikub sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.


Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14).

VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3 1 1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1).


VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3 1 1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1).

Asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljub kohus väärteoprotokollide piiridest ja rikub sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.


Karistusseadustiku § 218 lg 1 on viitelise iseloomuga ja käsitatav karistusseadustiku 13. peatüki suhtes üldosalise sättena. See tähendab, et isiku käitumine subsumeerub KarS § 218 lg 1 järgi vaid siis, kui tema tegu vastab mõnele karistusseadustiku 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule, välja arvatud KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandid (Riigikohtu 13. aprilli 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-20-09). Seega, karistades isikut väärteo korras KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteo eest KarS § 209 kaudu lasub menetlejal KarS § 2 lg-st 2 tulenev kohustus teha muuhulgas kindlaks ka see, kas isikule etteheidetav tegu vastab KarS § 209 lg-s 1 kirjeldatud kelmuse koosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele.

3-1-1-20-09 PDF Riigikohus 13.04.2009

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslike asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6; nr 3-1-1-50-08, p 7.1). Maakohtu väärteoasja ab ovo korras arutamise kohustus ei laiene väärtegudele, mille eest karistamist ei ole vaidlustatud (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 8 ja nr 3-1-1-42-07, p 5.4). Samas ei saa mingi väärteo eest karistamise vaidlustamata jätmisest rääkida olukorras, kus isik, keda on ühe teo eest karistatud mitme väärteokoosseisu järgi, vaidlustab enda karistamise selle teo eest vähemalt ühe väärteokoosseisu järgi.


KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, ei ole karistatav KarS § 218 lg 1 järgi. Selline järeldus tuleneb otseselt KarS § 218 lg 2 sõnastusest, milles KarS §-de 203, 204 ja § 206 kõrval KarS § 205 ei nimetata. KarS § 205 sätestab karistuse KarS § 203 või § 204 objektiivse koosseisuga hõlmatud raskemate rikkumiste eest ka juhuks, kui tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Üks asjaoludest, mis toob KarS § 205 kohaselt kaasa kriminaalvastutuse ka ettevaatamatusest toime pandud võõra asja rikkumise või hävitamise eest, on suure kahju tekitamine. Samas ei ole KarS § 205 järgi karistatav võõra asja hävitamine või rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Seega ei saa olla karistatav ka võõra asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest, kui sellega põhjustatakse mitteoluline kahju.


KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine jt KarS § 218 lg 1 dispositsioonis nimetatud erandid) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-57-08, p 12; RKKKo nr 3-1-1-56-08, p 6 ja RKKKo nr 3-1-1-81-06,, p 9).

KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, KarS § 218 lg 1 järgi karistatav ei ole.


KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 12).

Isiku poolt enda joobeseisundisse viimine või joobeseisundis olek ei tähenda seda, et isik peab KarS § 16 lg 4 mõttes võimalikuks mis tahes asjaolusid, mille esinemise tõenäosust võib tema joobeseisund suurendada. Sõltumata joobeseisundist ei saa ei saa isikul olla tahtlust asjaolu suhtes, mille esinemise võimalikkust ta ei ole endale teadvustanud, sest sellisel juhul puudub juba tahtluse intellektuaalne element.

3-1-1-65-08 PDF Riigikohus 12.11.2008

Kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo nr 3-1-1-106-04, p-d 7 ja 10).


Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Väärteomenetluse seadustiku §-s 110 sätestatu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas sisalduma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ning millistele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-08, p 8). Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine, tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine ja VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 ja § 150 lg 2 mõttes, mis toovad kaasa kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise (vt nt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 12, nr 3-1-1-18-05, p 6, nr 3-1-1-45-06, p 9 ja nr 3-1-1-94-07, p 8).


Vastavalt KrMS § 148 lg-le 1 ja VTMS § 31 lg-le 1 saavad fotod aga sündmuskoha või asitõendiga seotud asjaolude tuvastamisel lisaks vaatlusprotokollile olla üksnes täiendavaks olustiku või asitõendi talletamise mooduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-4-07 , p 9.1).

3-1-1-57-08 PDF Riigikohus 31.10.2008
PS

KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, s.o kriminaalmenetluse ajaks. Aegumise tähtaja kulgemist arvutatakse seejuures teo toimepanemise ajast. Süüteo aegumise peatumine tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta arvesse KarS § 81 lõikest 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja (s.o kaks aastat) arvutamisel. Karistusseadustiku § 81 lg 8 näeb omakorda ette, et sama paragrahvi 7. lõike p-des 1 ja 2 sätestatud juhtudel aegumine ei uuene, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat. Aegumise uuenemine tähendab seda, et aegumise tähtaeg hakkab taas kulgema. Aegumise uuenemine on seotud aegumise peatumise aluse äralangemise hetkega - s.t kui kriminaalmenetluse lõpetamise ajaks on väärteo toimepanemisest möödunud kolm aastat, ei tohi väärteomenetlust alustada ega jätkata. Karistusseadustiku § 81 lõikes 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta aga väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lõikes 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või 2 alusel aegumise tähtajast välja.


KarS § 2 lg 3 sätestab, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Tegemist on nn ne bis in idem põhimõttega ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga, millele vastava põhiõigusega tagatakse isikule võimalus teada, millised on need riikliku sunni järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti kindlustatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest. (Vt RKKKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Seega peab ne bis in idem põhimõte kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest.

Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest asjas Franz Fischer v. Austria ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli artikliga 4 vastuolus olukord, kus ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral. (RKKKo nr 3-1-1-120-06).


KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 9 ning nr 3-1-1-56-08). Alates 15. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad ka need vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu (nt teo toimepanemine ametiisiku poolt), kuid mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla (vt RKKKo nr 3-1-1-36-07, p 7.1) Sellest tulenevalt hõlmab alates 15. märtsist 2007 KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis ka omastamist ametiisiku poolt (KarS § 201 lg 2 p 3), kui teo objektiks olnud võõra vallasasja või vara väärtus jääb alla kahekümne miinimumpäevamäära. Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on KarS § 201 lg 2 p 3 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed.


Hinnates kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust, arvestab kriminaalkolleegium selle tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust väärteoasjas ning väärteoasja keerukust. Mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga.


Väärteomenetlust võib alustada ka kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtu poolt, kuna kohtumenetluses on kriminaalmenetluse lõpetamine üldjuhul võimalik samadel alustel kui kriminaalasja kohtueelses menetluses. Erinevalt kohtueelsest menetlusest ei lõpetata aga kohtumenetluses kriminaalmenetlust KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, s.t teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 274 lg 1 kohaselt tehakse sellisel juhul õigeksmõistev otsus, s.o antakse teole sisuline hinnang. Seetõttu on tegemist lõpliku otsusega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli tähenduses, mis välistab sama teo suhtes teistkordse kohtumõistmise ja kriminaalkorras karistamise. See põhimõte kehtib ka juhul, kui isik mõistetakse õigeks KrMS § 301 alusel ehk prokuröri loobumisel süüdistusest. Sisuliselt on ka sellisel juhul välistatud kuriteo tunnuste olemasolu tuvastamine isiku teos, kuna asja arutamine toimub ainult süüdistuse piirides.

Ne bis in idem põhimõte ei välista sama teo suhtes lisaks kriminaalmenetlusele sellest erineva iseloomuga menetluse läbiviimist (näiteks tsiviilhagi esitamine isiku vastu või ametniku karistamine distsiplinaarkorras). Menetluse olemuse üle otsustamisel on Riigikohus lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljatöötatud "kriminaalsüüdistuse" kriteeriumitest, s.o eeskätt õigusrikkumise ja selle eest kohaldatava riikliku sunnimeetme olemusest (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06). Väärtegusid ja nende eest kohaldatavaid karistusi on Riigikohus järjepidevalt pidanud ne bis in idem printsiibi kaitsealasse kuuluvateks.


Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.

3-1-1-56-08 PDF Riigikohus 15.10.2008

Kui isik arvab ekslikult, nagu viibiks ta hädaseisundis, esineb tema käitumises KarS § 31 lg 1 alusel eksimus õigusvastasust välistava asjaolu esinemises. Niisuguse eksimuse korral on isiku tegu küll tahtlik, kuid selle õigusvastasus on välistatud. Seaduses sätestatud juhtudel võib isik sellisel juhul vastutada ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.


Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on KarS § 202 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed. Seetõttu nii, nagu pole võimalik ettevaatamatusest toime panna KarS § 202 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, ei ole võimalik ettevaatamatusest toime panna ka KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavat süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamist (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 10).


KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 9).

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json