Karistusseadustik (lühend - KarS)

Avaliku kohana on varasemas kohtupraktikas käsitletud kohta, kuhu on ligipääs kolmandatel isikutel, kes ei ole õigusrikkujaga isiklikult seotud (vt nt 3-1-1-88-14, p 6.2; 3-1-1-69-09, p 8 ja 3-1-1-7-07, p 7.1).

KarS § 262 alusel karistamine eeldab lisaks avalikus kohas toimepanemisele selle tuvastamist, kuidas objektiivselt avalikku korda rikuti. Pelgalt fakt, et tegu pandi toime avalikus kohas, ei saa endaga kaasa tuua menetlusaluse isiku teo kvalifitseerimist avaliku korra rikkumisena (vt nt 3-1-1-88-14, p 6.2; 3-1-1-29-10, p 7.1 ja 3-1-1-7-07, p 7.2). Kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms. Teisalt on kriminaalkolleegium sedastanud, et iga pisirikkumist ei ole õige lugeda KarS § 262 järgi väärteoks. Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid (3-1-1-33-11, p 14 koos viidetega varasematele lahenditele).

Iseenesest ei nõua KarS § 262 avaliku korra rikkumise subjektiivse koosseisu tunnustena tahtluse, motiivi, eesmärgi ega ajendi tuvastamist. Väärteona on KarS § 15 lg 3 kohaselt karistatav ka ettevaatamatu tegu, mis rikub avalikku korda (3-1-1-102-03, p 8.). Põhimõtteliselt ei ole välistatud teise isiku rahu rikkumine ettevaatamatusest.

Kui kaasomanikud ei suuda ühiskasutuses oleva aia täpses kasutuses kokkuleppele jõuda, on tegemist eraõigusliku vaidlusega, mis lahendatakse tsiviilkohtumenetluse korras.

Kvalifitseerimaks süüdlase tegevuse avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt RKKKo nr 3-1-1-78-05, p 7.3). Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-7-07, p 7.2). Seega tuleb vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu (vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p 9 ja nr 3-1-1-24-07, p 6.1).

Mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-15-07, p 14).

Avalikuks kohaks loetakse selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. (Vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p-d 8 ja 9 ning nr 3-1-1-7-07, p 7.1).

Avaliku korra rikkumine KarS §-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms (vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p-d 8 ja 9 ning nr 3-1-1-7-07, p 7.1).

Kvalifitseerimaks süüdlase tegevuse avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt RKKKo nr 3-1-1-78-05, p 7.3). Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-7-07, p 7.2). Seega tuleb vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu (vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p 9 ja nr 3-1-1-24-07, p 6.1).

Mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-15-07, p 14).

Selleks, et lugeda KarS § 263 subjektiivne koosseis täidetuks, ei piisa ainult avalikku korda rikkuva teo objektiivsest avaldumisest. Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS 16. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valitakse isikliku konflikti lahendamiseks koht ja viis, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-15-07, p 14).

Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 35; nr 3-1-1-26-08, p 14 ja nr 3-1-1-94-06, p 10.2).