Karistusseadustik (lühend - KarS)

Isiku süüditunnistamine kaastäideviimises pelgalt asjaolu tõttu, et ta viibib või viibis samas ruumis või autos, kus hoiti ebaseaduslikult narkootilist ainet, relva vms, ja ta on nende olemasolust üksnes teadlik, oleks liiga ebamäärane ja sellega võidakse karistada ka isikuid, kellel reaalselt puudub seos keelatud aine või materjaliga. Siiski tuleb igal üksikjuhul hinnata asjas kogutud tõendeid kogumis ja seejärel hinnata, kas süüdistatav viibis narkootilise aine vahetus läheduses juhuslikult või osales ta selle aine käitlemisel KarS § 184 tähenduses.

Narkootilise aine ühise valdamise kui KarS § 184 lg 1 objektiivse koosseisu ühe elemendi omistamisel ei saa tugineda AÕS §-s 32 sätestatud valduse instituudile.

Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi alusel maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse tegemisel, sellist otsustust eriti veenvalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu vead tõendite hindamisel, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses põhjenduste puudulikkust KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka RKKK 3-1-1-17-03, p 10 ja 3-1-1-48-11, p 12).

Juhul, kui isiku tegu ammendub üksnes kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises, on KarS § 307 lg 1 sama seadustiku § 306 lg 1 suhtes erinorm (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p 15.2. Muudel juhtudel on aga kuriteost mitteteatamine kuriteo varjamisest hõlmatud - vt RKKKo 3-1-1-30-98). KarS § 307 lg 1 näeb ehtsa tegevusetusdeliktina ette karistuse teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. KarS § 307 lg 1 kohaselt nõutav tegu seisneb tõepäraste andmete avaldamises teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteo asetleidmise asjaolude kohta (vt ka RKKKo 3-1-1-57-10, p 15.2). Kuriteo asetleidmise asjaoludena, mille kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmine on vaadeldav kuriteost mitteteatamisena KarS § 307 lg 1 mõttes, tuleb käsitada selliste faktiliste asjaolude kogumit, millest nähtuks konkreetselt määratletav kuriteosündmus. Kuriteo täpsete tehiolude - sh toimepanija isiku -, samuti kuritegu puudutava tõendi või tõendiallika kohta andmete avaldamata jätmine ei ole käsitatav kuriteost mitteteatamisena KarS § 307 lg 1 tähenduses. Selline tegu võib olla karistatav KarS § 318 järgi - seda juhul, kui isik kuulatakse kriminaalmenetluses üle tunnistajana ja talle esitatakse küsimus, millele vastamine eeldab kuriteo mingi tehiolu, kuritegu puudutava tõendi või selle allika kohta ütluste andmist. Teatud juhtudel võib kõne alla tulla ka isiku vastutus KarS § 306 lg 1 järgi. KarS §-st 307 tulenevat tegutsemiskohustust ei tohi tõlgendada ebaproportsionaalselt kaugeleulatuvana. Selle eesmärk on võimaldada menetlejal toimepandud esimese astme kuriteost teada saada ja luua seeläbi esmane eeldus kuriteo asjaolude selgitamisele suunatud kriminaalmenetluslike toimingute tegemiseks. KarS § 307 lg-s 1 ette nähtud karistusähvardus ei laiene aga olukorrale, kus isik ei anna omal algatusel menetlejale teavet kõigi talle teadaolevate kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. Vastasel korral tuleks KarS § 307 lg 1 järgi karistada ka kuriteoteate (KrMS § 195) esitajat, kes jätab selles vähemalt kaudse tahtlusega kajastamata mõne talle teadaoleva kuriteo asjaolu või kuriteo kohta käiva tõendi. KarS § 307 lg 1 selline tõlgendus oleks õiguse adressaatidele ebaproportsionaalselt koormav. Ühtlasi võiks see suunata isikuid kuriteoteate esitamisest hoiduma. Tuleb ka silmas pidada, et menetlejal on üldjuhul võimalik kuriteoteate esitanud isik tunnistajana üle kuulata ja niiviisi kuriteoteates sisalduvad infolüngad kõrvaldada.

Kuna varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p 15.2).

KarS § 13 lg 1 sätestab, et isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud. Seega on KarS § 306 kui mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu kindlakstegemisel esmalt vaja tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära seaduses kirjeldatud tagajärg KarS § 13 lg 1 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-79-10, p 24). Seejuures tuleb "seaduses kirjeldatud tagajärjena" KarS § 13 lg 1 mõttes mõista seaduses kirjeldatud koosseisupärase sündmuse aset leidmist, s.t KarS § 13 rakendusala hõlmab tagajärjedeliktide kõrval ka teodelikte (vt RKKKo 3-1-1-104-09, p 11).

Üldjuhul saab vanemaid pidada lapse jaoks lähedasteks isikuteks VÕS § 134 lg 3 tähenduses.

VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohalt ei oma tähendust surmasaanud inimese isik kui selline.

VÕS § 134 lg-le 3 võivad erandlike asjaolude ilmnemise korral tugineda nii noorte ja majanduslikult edukate kui ka vanemate ja finantsiliselt kehvemal järjel olevate inimeste lähedased isikud.

Kui süüdistatavad löövad kannatanut tahtlikult KarS § 16 mõttes (sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses), siis tähendab see ka tahtlikkust VÕS § 104 lg 5 tähenduses. VÕS § 134 lg 3 kohaldamine ei eelda tingimata seda, et tahtlikult pekstud kannatanu surm oleks samuti põhjustatud tahtlikult. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Tulenevalt VÕS §-st 1043 eeldab isiku süüd ka kahju õigusvastane tekitamine. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks tahtluse kõrval ka hooletus ja raske hooletus. Seega sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm hooletuse, raske hooletuse või tahtlusega tsiviilõiguslikult, tekitatakse kannatanule kahju tahtlikult.

Peale tahtliku kahju tekitamise tuleb tuvastada ka lähedastel hiljem esinenud üleelamised. Küll aga ei saa öelda, et noore inimese hukkumisega kaasneb reeglina tõsine psüühikahäire hukkunule lähedasel isikul. Seetõttu võib selline häire olla vaadeldav üleelamisena otsuse nr 3-2-1-19-08 p 17 tähenduses.

Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kaastäideviimise mõistet KarS § 21 lg 2 tähenduses tuleb sisustada funktsionaalse teovalitsemisena: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast.

KarS § 21 lg 2 kujutab endast omistamisnormi, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud.

Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad peksid sama kannatanut ja et peksmine toimus samas kohas, ei anna veel automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena.

Kuriteo varjamisena on vaadeldav üksnes selline tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Subjektiivsest küljest peab toimepanija pidama seejuures vähemalt võimalikuks, et tema tegu võib takistada kuriteo toimepanija väljaselgitamist.

Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.

Abikaasadeks KarS § 306 lg 2 tähenduses saab lugeda selliseid formaalselt mitte abielus olevaid isikuid, kelle suhe on sisuliselt vormilise abieluga võrreldav. Viimane eeldab üldjuhul inimeste kooselu. Samas ei piisa pelgalt kooselu faktist, et rääkida süüd välistava asjaolu täidetusest KarS § 306 lg 2 tähenduses. Inimeste kooselamine ei tohi olla ajutise iseloomuga. Nii ei ole näiteks ühe või kahe kuu pikkust kooselu veel alust pidada vormilise abieluga võrreldavaks suhteks. Eelöeldule vaatamata on mõningatel puhkudel kooselu lühiajalisusest hoolimata võimalik tõdeda, et kooselu on siiski alalise iseloomuga. Näiteks olukorras, kus tuvastatakse, et koos elavatel inimestel on tõsine soov lähemas tulevikus abielluda.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust.

Toimepanija teo õiguslik hindamine KarS §-de 117 ja 118 kogumina eeldab vältimatult seda, et süüdlane pidas kannatanu tervist kahjustades kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema tegu toob kaasa mõne § 118 p-des 1-6 sätestatud tagajärje, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Viimane võib kõne alla tulla näiteks olukorras, kus isiku tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlma sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.

Üksnes inimese kinnipidamine piiratud territooriumil ei täida veel ebaseadusliku vabaduse võtmise (KarS § 136 lg 1) objektiivset koosseisu. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud.

Karistusseadustiku § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt eeldab ebaseadusliku vabadusevõtmise koosseis subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis.

Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.