KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-65-16 PDF Riigikohus 12.10.2016

Alates 29. märtsist 2015 ei pea kohtuväline menetleja VTMS § 31 lg 2 järgi vähetähtsa väärteo puhul väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega. Nii on menetlejale antud õigus otsustada, kas väärteomenetluse alustamine on teo asjaolusid arvestades põhjendatud, vajalik ja mõistlik. Menetleja õigus lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKHKo 3-1-1-46-12, p 8). Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka vähetähtsa väärteo puhul menetluse alustamata jätmisel VTMS § 31 lg 2 alusel. (p 19).

Väärteomenetlust ei tule läbi viia erandeid tegemata ja et isiku karistamine ei pruugi igal juhul olla vajalik võrdse kohtlemise tagamiseks. Konkreetses asjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest. See tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude puhul on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid (RKKKo 3-1-1-120-13, p 15). Kohtuvälisele menetlejale antud kaalutlusõiguse eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt ka RKKKo 3-1-1-85-04, p 16). Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist ei välista ka asjaolu, et menetlusalune isik pani teo toime kutsetegevuses (RKKKo 3-1-1-29-11, p 14). (p 23).


Karistusseadustiku (KarS) § de 16 ja 17 järgi peab isiku tahtlus hõlmama objektiivse koosseisu asjaolusid, mitte aga õigusnorme (RKKKo 3-1-1-4-08, p 19). Teisisõnu ei ole tahtluse aspektist tähtsust sellel, kas isik oli teadlik koosseisu asjaolude õiguslikust tähendusest (RKKKo 3-1-1-55-09, p 25.1). Nii ei ole olukorras, kus isik on teadlik süüteokoosseisu moodustavatest faktilistest asjaoludest, subjektiivse koosseisu tasandil tähtsust asjaolul, kas ta oli tegu toime pannes teadlik kehtivast õiguslikust regulatsioonist. See, et teo toimepanija ei ole teadlik õigusnormidest, ei muuda tema käitumist ettevaatamatuks, vaid viitab sellele, et isik oli keelueksimuses KarS § 39 tähenduses. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas eksimus teo keelatuses oli isiku jaoks välditav. Üldjuhul peab oma teo keelatuse ära tundma isik, kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas (RKKKo 3-1-1-33-16, p 21). (p 10).


Ka väike vormierinevus võib täita väärteo objektiivse koosseisu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et määratletuspõhimõtet ei riku iseenesest isiku karistamine vähese tähtsusega rikkumise eest, kui tegemist on sellise rikkumisega, mida norm on mõeldud ära hoidma (RKKKo 3-1-1-5-16, p 7). (p 9).


Seda, kui pikk peaks olema määruse jõustamisel vacatio legis, otsustab määruse andja, kes hindab jõustamise aja määramisel õigusakti avaldamise ja jõustumise vahele jääva ajavahemiku mõistlikkust. (p 13).

Vacatio legis on ajavahemik, mis jääb seaduse avaldamise ja jõustumise vahele ning on seotud õiguskindluse põhimõttega (PS § 10). Õiguskindluse põhimõte nõuab mh, et vacatio legis’e jooksul jõuavad adressaadid uute normidega tutvuda ja oma tegevuse vastavalt ümber korraldada. Riik ei tohi uusi norme kehtestada n-ö üleöö. Teisisõnu tuleb jõustumistähtaja määramisel hinnata, kas normiadressaatidele jääb oma tegevuse ümberkorraldamiseks piisavalt aega (vt nt RKÜKo 3-4-1-8-09, p 83). (p 14).

Blanketset karistusnormi sisustava määruse kolmepäevane jõustumistähtaeg on lühike, kuid ei olnud konkreetses asjas põhiseadusevastane. Seda, kas kolmepäevane jõustumistähtaeg on põhiseaduspärane või mitte, tuleb hinnata igal üksikul juhul eraldi. Vacatio legis’e piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu (RKÜKo 3-4-1 8 09, p 83). (p 16).

Kutsetegevusena teenust osutav isik peab olema kursis valdkonda reguleerivate õigusnormidega ning pöörama tavapärast enam tähelepanu teenuse osutamisele kehtestatud nõuetele. Teisisõnu saab kutsetegevuses teenust osutavalt isikult oodata suuremat valmidust reageerida võimalikele valdkonda puudutavatele muudatustele. (17.2).

Vacatio legis’e mõistlikkuse hindamisel ei ole oluline, mis hetkest alates oli võimalik tutvuda määruse eelnõuga määruse andja veebilehel. Määrusandja ei saa eeldada, et määruse adressaadid tutvuksid omal algatusel kõikide tema veebilehel olevate eelnõudega ning veebilehel eelnõu kättesaadavusega ei ole võimalik õigustada liiga lühikest jõustumisaega. PS § 3 lg 2 järgi on täitmiseks kohustuslikud üksnes avaldatud seadused. Eelnõu menetlemine ei pruugi veel tähendada selle vastuvõtmist ning eelnõu menetlemist ei saa võrdsustada vastu võetud, avaldatud ja jõustunud määrusega (vt ka RKHKo 3-3-1-16-10, p 19). Enne määruse avaldamist ja jõustumist ei saa selle adressaadil olla täit kindlust selles, et eelnõu just sellisel kujul ka jõustub. (p 18).


PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõtte kohaselt peavad õigusaktid olema piisavalt selged ja arusaadavad, et isikutel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi (RKPSJVKo 3-4-1-33-05, p 22). (p 11).


Alates 29. märtsist 2015 ei pea kohtuväline menetleja VTMS § 31 lg 2 järgi vähetähtsa väärteo puhul väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega. Nii on menetlejale antud õigus otsustada, kas väärteomenetluse alustamine on teo asjaolusid arvestades põhjendatud, vajalik ja mõistlik. Menetleja õigus lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (RKHKo 3-1-1-46-12, p 8). Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka vähetähtsa väärteo puhul menetluse alustamata jätmisel VTMS § 31 lg 2 alusel. (p 19).

Hinnates eelkõige küll konkreetse väärteo olemust, saab väärteomenetluse VTMS § 31 lg 2 alusel alustamata jätmisel muu hulgas arvestada ka seda, kui blanketset karistusnormi sisustav õigusakt on jõustatud lühikese aja jooksul pärast selle avaldamist ning enda tegevuse uute nõuetega kooskõlla viimine nõuab isikult tegevuse ümberkorraldamist ja kulutuste tegemist. Sellises olukorras võib eriti just õigusakti kehtivuse algusajal piisata, kui juhtida isiku tähelepanu vajadusele järgida kehtestatud nõudeid teda suuliselt hoiatades. VTMS § 31 lõikega 2 menetlejale antud pädevus jätta väärteomenetlus alustamata tasakaalustab karistamise aluseks olevate nõuete kehtestamise lühemat jõustumise aega kergemate väärtegude puhul. (p 20).

Isiku karistamine neljandal päeval pärast regulatsiooni muudatuste jõustumist teo eest, mis oluliselt ei kahjusta kaitstavat õigushüve, ei pruugi olla põhjendatud, vajalik ega ka mõõdukas, samuti võib see olla vastuolus hea halduse tava põhimõttega. (p 21).

Väärteomenetlust ei tule läbi viia erandeid tegemata ja et isiku karistamine ei pruugi igal juhul olla vajalik võrdse kohtlemise tagamiseks. Konkreetses asjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest. See tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude puhul on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid (RKKKo 3-1-1-120-13, p 15). Kohtuvälisele menetlejale antud kaalutlusõiguse eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt ka RKKKo 3-1-1-85-04, p 16). Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist ei välista ka asjaolu, et menetlusalune isik pani teo toime kutsetegevuses (RKKKo 3-1-1-29-11, p 14). (p 23).

3-1-1-85-11 PDF Riigikohus 14.12.2011

KarS § 394 näol on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Samuti ei kahjusta majanduse toimimist väiksemahulised toimingud, mis iseenesest formaalselt vastavad RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule. Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-68-10, p 13 ja 3-1-1-34-05, p 25).

RpTRTS § 12 lg 2 p 2 kohaselt kohaldatakse rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamiseks hoolsusmeetmeid vähemalt tehingute juhuti tegemisel või vahendamisel, kui tehingu väärtus ületab 15 000 eurot (s.o 234 699 krooni). Võttes arvesse, et seadusandja on seega näinud 15 000 eurost suurema väärtusega tehingutes reaalset ohtu rahandus- või majandussüsteemi normaalsele toimimisele, on arutelu selle üle, kas nimetatud summast suurema suuruse kriminaaltulu käitlemine täidab rahapesu koosseisu, asjakohatu.


Omastamisena on KarS § 201 järgi karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seejuures kuulub vara hulka ka nõudeõigus ja kolmanda isiku kasuks pööramine tähendab viimasele sellise seisundi loomist, mis väliselt näitab teda kui omanikku.


KarS § 199 objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 12).


Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).


Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).

Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.


Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.


3-1-1-12-11 PDF Riigikohus 04.05.2011

KarS § 400 tõlgendamisel tuleb arvestada lisaks konkurentsiseadusele ka ELTL art-t 101 isegi juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on üksnes Eesti piiresse jääv ettevõtjatevaheline koostöö. Kui aga seadusandja on üksnes Eesti sisest kaubandust mõjutavat ettevõtjatevahelist koostööd reguleerides sätestanud Euroopa Liidu konkurentsiõigusest erinevaid norme, tuleb juhinduda üksnes neist Eesti seadusandluses kehtivatest konkurentsieeskirjadest.

Konkurentsiõigus keelab konkurentsi piirava ettevõtjatevahelise koostöö ka riigihankemenetluses.

Ettevõtjatevahelise koostöö keelatust tuleb hinnata kahes etapis. Esiteks tuleb KonkS § 4 lg-st 1 ja ELTL art 101 lg-st 1 juhindudes selgitada, kas koostöö näol on tegu ettevõtjatevahelise kokkuleppe, kooskõlastatud tegevuse või ettevõtjate ühenduse otsusega, mille eesmärgiks või tagajärjeks on konkurentsi kahjustamine. Isegi kui koostöö need kriteeriumid täidab, ei tähenda see aga automaatselt, et taoline koostöö on keelatud. Seda põhjusel, et ka konkurentsi piiravatel kokkulepetel võib olla konkurentsi olulisel määral tõhustavaid mõjusid. Seetõttu tuleb järgmise vältimatu sammuna hinnata, kas koostöö vastab KonkS § 6 lg-s 1 ja ELTL art 101 lg-s 3 kehtestatud ettevõtjatevahelist koostööd lubavatele tingimustele. Alles siis, kui selgub, et koostöö nendele tingimustele ei vasta, saab tõdeda kartellikeelu rikkumist konkurentsiseaduse ja Euroopa Liidu Toimimise Lepingu tähenduses.

Kartelliõiguslikus mõttes jagunevad ettevõtjad konkurentideks ja mittekonkurentideks. Mõiste "konkurendid" hõlmab nii tegelikke kui ka võimalikke konkurente. Kahte äriühingut käsitatakse tegelike konkurentidena, kui nad tegutsevad samal asjaomasel turul. Asjaomase turu kindlakstegemisel lähtutakse vastava tooteturu ja geograafilise turu mõistetest, millest moodustubki asjaomane turg konkurentsiõiguse tähenduses.

Konkurentsiõiguses tuleb arvesse võtta ka konkurentide suutmatust koostööga hõlmatud projekti või tegevust iseseisvalt ellu viia, kuna üldjuhul ei kahjusta selline koostöö konkurentsi.

Konkurentsi piiramist analüüsides tuleb eristada kahte liiki koostööd. Teatud juhtudel tuleneb juba koostöö olemusest, et sellega piiratakse konkurentsi, mistõttu sellist koostööd nimetatakse konkurentsivastase eesmärgiga koostööks. Mõningatel puhkudel ei ole koostöö küll olemuslikult konkurentsi piirav, aga lähtuvalt konkreetsel juhul põhjustatud tagajärgedest tuleb siiski konkurentsi kahjustamist tõdeda. Viimast nimetatakse konkurentsiõiguslikus mõttes konkurentsi kahjustava tagajärjega koostööks. Kui on tuvastatud kokkuleppe konkurentsivastane eesmärk, ei ole vaja uurida selle kokkuleppe tegelikku või võimalikku mõju turule.

Kolmandate isikute käest küsitavas hinnas kokkuleppimist peetakse juba olemuslikult sedavõrd raskeks konkurentsiõiguse rikkumiseks, et seda loetakse alati olulisel määral konkurentsi kahjustavaks.

KonkS § 6 lg-s 1 ja ELTL art 101 lg-s 3 sätestatu kujutab endast karistusõiguslikus mõttes õigusvastasust välistavat asjaolu KarS § 27 tähenduses. Kui ettevõtjad teevad omavahel koostööd, mis vastab KonkS § 4 lg 1 ja ELTL art 101 lg 1 tunnustele, viitab juba ainuüksi sellise koostöö fakt sellele, et KarS §-ga 400 kaitstav õigushüve, s.o vaba konkurents, on ohus. Juhul, kui üheaegselt esinevad kõik ELTL art 101 lg-s 3 toodud asjaolud, vabanevad isikud vastutusest ELTL art 101 lg-le 1 vastava koostöö tegemise eest nii olukorras, kus koostööl on konkurentsile kahjulik tagajärg, kui ka situatsioonis, kus koostööl on konkurentsi kahjustav eesmärk.


KonkS § 6 lg-s 1 ja ELTL art 101 lg-s 3 sätestatu kujutab endast karistusõiguslikus mõttes õigusvastasust välistavat asjaolu KarS § 27 tähenduses. Kui ettevõtjad teevad omavahel koostööd, mis vastab KonkS § 4 lg 1 ja ELTL art 101 lg 1 tunnustele, viitab juba ainuüksi sellise koostöö fakt sellele, et KarS §-ga 400 kaitstav õigushüve, s.o vaba konkurents, on ohus. Juhul, kui üheaegselt esinevad kõik ELTL art 101 lg-s 3 toodud asjaolud, vabanevad isikud vastutusest ELTL art 101 lg-le 1 vastava koostöö tegemise eest nii olukorras, kus koostööl on konkurentsile kahjulik tagajärg, kui ka situatsioonis, kus koostööl on konkurentsi kahjustav eesmärk.

3-1-1-18-10 PDF Riigikohus 13.05.2010

Menetlusalune isik oli teadlik kõigist faktilistest asjaoludest, sh juhiloa kehtivuse lõppemisest, kuid andis neile ebaõige õigusliku hinnangu, järeldades, et mootorsõiduki juhtimisõigus on tal siiski säilinud. Selline eksimus ei ole aga koosseisueksimus, vaid keelueksimus KarS § 39 tähenduses, mis välistab isiku süü ja vastutuse vaid selle eksimuse vältimatuse korral.


Kuigi juhiloa füüsiline olemasolu sõiduki juhil ei ole tõepoolest samastatav mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasoluga (vt ka RKKKo nr 3-1-1-76-06, p 5), võib seadusandja siiski teatud juhtudel siduda sõiduki juhtimise õiguse olemasolu juhiloa kehtivusega. Seda ongi tehtud LS § 44 lg-s 3 ja Majandus- ja kommunikatsiooniministri 29. juuli 2004. a määruse nr 169 �Mootorsõidukijuhi eksamineerimise ja talle juhtimisõiguse andmise eeskiri ning juhiloa vormid� (edaspidi Määrus) § 19 lg-s 1. Mõiste �juhtimisõiguse taastamine� kasutamisest võib järeldada, et kuigi liiklusseadus ei näe seda expressis verbis ette, tingib juhiloa kehtetus siiski juhtimisõiguse puudumise. Kuni juhiloa vahetamiseni puudub kehtivuse kaotanud juhiloaga isikul juhtimisõigus ja ta ei tohi seni mootorsõidukit juhtida. 12 kuu jooksul pärast juhiloa kehtivuse lõppemist võib juhiluba vahetada eksameid sooritamata. Nõuetekohase taotluse esitamisel Autoregistrikeskusele taastatakse isiku juhtimisõigus ja antakse välja uus juhiluba.

LS § 44 lg 3 ei ole vastuolus põhiseadusega. Juhtimisõiguse taastamise nõude puhul on tegemist sobiva, vajaliku ja mõõduka abinõuga, mis tagab muuhulgas mootorsõiduki juhi tervisekontrolli, nagu ka selle, et enam kui 12 kuud mootorsõiduki juhtimisest eemal olnud isik läbiks teadmiste ja oskuste kontrolli enne uuesti mootorsõiduki juhtimisele asumist. Samuti ei kohtle seadus võrdselt isikuid, kellel on juhtimisõigus ära võetud lisakaristusena ja neid, kelle juhiloa kehtivuse tähtaeg on möödunud � viimased ei pea sooritama uusi eksameid, taotledes juhiloa vahetamist aasta jooksul pärast selle kehtivuse lõppemist.

3-1-1-106-09 PDF Riigikohus 28.12.2009

Kui isik arvab, et teise isiku poolt antud luba välistab tema teo õigusvastasuse, ei eksi ta faktilises asjaoludes, vaid õiguslikus olukorras. Sel juhul võib tegemist olla eksimusega teo keelatuses KarS § 39 tähenduses. Selline eksimus välistab isiku süü vaid juhul, kui see on vältimatu (KarS § 39 lg 1). Kui kohtuväline menetleja hoiatab enne väärteomenetluse alustamist isikut, et tegemist on rikkumisega ja nõudis selle kõrvaldamist, siis sellest pidanuks piisama isikul kahtluse tekkimiseks oma teo õiguspärasuses.

3-1-1-91-09 PDF Riigikohus 23.11.2009

Politseiseadus ei luba politseinikel siseneda eluruumidesse väärteo tõkestamiseks. Eluruumi puutumatus on põhiõigus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 33 mõttes, mille riivel peab olema mõistlik põhjus. Kodanike turvalisuse huvidest lähtuvalt on põhjendatud, kui politseinik siseneb eluruumi kuriteo tõkestamiseks. Selline politsei õigus tuleneb PolS § 13 lg 1 p-st 14. Väärtegude näol on aga tegu ühiskonna jaoks vähemolulisi õigushüvesid rikkuvate süütegudega ning seadusandja on leidnud, et väärteo tõkestamiseks ei tohi politsei eluruumi siseneda. Kui aga hilisema menetluse käigus selgub, et tegemist on väär-, mitte kuriteoga, ei karistata politsei sisenemist omavolilise sissetungina KarS § 266 tähenduses ja süüdistataval puudub sellisel olukorras hädakaitseõigus takistamaks politseid korterisse sisenemast.

Isikusamasuse tuvastamine võib toimuda mitmel moel - näiteks on võimalik isiku tuvastamine isiku enda või kellegi teise ütluste alusel, isikut tõendava dokumendi abil või mõne vastava andmebaasi kande põhjal. Ühegi nimetatud variandi puhul ei saa olla täiesti kindel, et isik saab õigesti tuvastatud - nii võib isik ise enda nime valesti öelda või näidata võltsitud dokumenti, aga samuti võidakse isik vääralt tuvastada seetõttu, et kanne andmebaasis on mingil põhjusel vale. Siiski on mõningad isiku tuvastamise moodused teistest märksa usaldusväärsemad. Näiteks saab isiku tuvastamist spetsiaalse politsei käsutuses oleva andmebaasi abil pidada tõepärasemaks kui isiku kindlakstegemist kellegi ütluse alusel. Eriti problemaatiline võib isikusamasuse tuvastamine ütluse alusel olla juhul, kus politseinikud ei saa olukorra pingelisuse tõttu rahulikult isiku kindlakstegemisele keskenduda. Sellisel juhul on isiku viimine politseijaoskonda üldjuhul õigustatud.

3-1-1-67-09 PDF Riigikohus 24.09.2009
EKS

Juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides ei ole deliktistruktuuri iseseisev neljas element, vaid süüteokoosseisu osis. See tähendab, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides peab olema tuvastatud koos teiste objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustega enne, kui asutakse vaagima õigusvastasuse küsimust. Juriidilise isiku huvi mõiste kaudu välistatakse juriidilisele isikule selliste tegude omistamine, mis on toime pandud töötaja erahuvides ja juriidilise isiku tegevusvaldkonna väliselt (RKKKo nr 3-1-1-137-04, p 14.3 ja nr 3-1-1-108-03).


KarS-i § 4021 ja ErakS § 121 lg- 1 ja 4 on põhiseadusega kooskõlas (p-d 12-13.6).


Apellatsiooni piirid sõltuvad sellest, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisust (RKKKo nr 3-1-1-65-06, p 15 ja nr 3-1-1-5-08, p 13.1).


Süüdistusaktis peavad sisalduma kuriteo faktilised asjaolud ja isikule etteheidetava teo sisu (KrMS § 154 lg 2 p 1 ja lg 3 p 2). Juriidilisest isikust süüdistatava puhul tähendab see ka KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tingimustele vastavat põhjendust juriidilise isiku seotuse kohta füüsilise isiku poolt toime pandud teoga. KarS § 14 lg 1 kohaselt peab tegu olema toime pandud juriidilise isiku organi, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides.


Süüdistusaktis peavad sisalduma kuriteo faktilised asjaolud ja isikule etteheidetava teo sisu (KrMS § 154 lg 2 p 1 ja lg 3 p 2). Juriidilisest isikust süüdistatava puhul tähendab see ka KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tingimustele vastavat põhjendust juriidilise isiku seotuse kohta füüsilise isiku poolt toime pandud teoga.

3-1-1-35-08 PDF Riigikohus 03.10.2008
MS
PS

Tahtluse saab välistada üksnes süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine (KarS § 17 lg-d 1-2), mitte aga seaduse mittetundmine (KarS § 17 lg 3).


Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.


Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.

Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 35^11; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.


Metsaseaduse alusel tekkiv keskkonnakahju hüvitamise nõue ei ole suunatud mitte metsa kui omandi eseme väärtuse vähenemise kompenseerimisele, vaid metsa kahjustamisega looduskeskkonnale kui sellisele (per se) tekitatud kahju heastamisele. Keskkond kui selline on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Seetõttu on ka metsale kui keskkonnaväärtusele tekitatud kahju hüvitamise nõue avalik-õiguslik, mitte deliktiõiguslik. Toodud järeldust kinnitab ühemõtteliselt asjaolu, et sõltumata sellest, kes on kahjustatud metsa omanik, saab keskkonnakahju hüvitamist nõuda üksnes riik ja keskkonnakahju hüvitis kantakse riigieelarvesse. Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 35^11; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.


Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05 , p 11 ja nr 3-1-1-4-08, p 23).

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json