KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-19-1178/20 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.10.2019

Katse on kõlbmatu, kui teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et ta realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. (p 8)


KarS § 3 lg 5 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Viidatud sätte järgi on välistatud kuriteo ja väärteo omavaheline ideaalkogum (vt RKKKo 4-16-6037/46, p 24). Kuriteo ja väärteo reaalkogumit tuleb aga menetleda eraldi. (p 10)

Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisisõnu on õiguslikus mõttes ühe teoga tegu siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (RKKKo 3-1-1-56-15, p 9.) (p 11)

Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)


Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)

3-1-1-56-15 PDF Riigikohus 19.06.2015

Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata. Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS § 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS § 15^1 lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki. (p 15)


Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)

Isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise, hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada. (p 9)

Narkootilise aine käitlemise mõiste sisaldab ka narkootilise aine tarbimist. (p 10)

KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Isikut ei või aga karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 3-1-1-17-13, p 13.3). (p 11)

Tarvitamine on käitlemise üks osategu, mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta. Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist. (p 14)


Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõte (edaspidi ka ne bis in idem-põhimõte) tähistab õiguskindluse ja materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese kasuks tehtavat valikut: kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks. Selline põhimõte sisaldub ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1. (p 6)

Ne bis in idem-põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu legitimeeriv põhimõte. Põhiõiguste süstemaatikas kuulub käsitletav põhiõigus riigi vastu suunatud kaitseõiguste hulka ja süüteomenetluse praktikas toimib see põhimõte süüteomenetlust välistava asjaoluna. Seetõttu on mitmekordse karistamise keelus nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat (manitsevat) funktsiooni: risk, et kuriteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid motiveerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude uurimisele ja õiguslikule hindamisele. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (RKÜKo 3-4-1-10-04, p 14). (p 7)

Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel on keskne probleem selles, kuidas sisustada teo mõistet. Asjakohast Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat muudeti 10. veebruari 2009. a otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa, milles leiti, et EIÕK 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (vt ka 16. juuni 2009. a otsus asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 12. detsembri 2013 otsus asjas Khmel vs. Venemaa). Kontrollimist tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult teistkordse karistamise, vaid ka uue menetluse eest. (Vt ka RKKKo 3-1-1-57-09, p 17). Faktilisi asjaolusid tuleb võrrelda inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (p 8)

Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)


Isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise, hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada. (p 9)

Narkootilise aine käitlemise mõiste sisaldab ka narkootilise aine tarbimist. (p 10)

KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Isikut ei või aga karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 3-1-1-17-13, p 13.3). (p 11)

Tarvitamine on käitlemise üks osategu, mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta. Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist. (p 14)

Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata. Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS § 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS § 15^1 lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki. (p 15)


3-1-1-28-11 PDF Riigikohus 02.06.2011

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.


KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.

Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi.

Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis.

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.


KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.

Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi.

Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis.

RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.

3-1-1-57-08 PDF Riigikohus 31.10.2008
PS

KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, s.o kriminaalmenetluse ajaks. Aegumise tähtaja kulgemist arvutatakse seejuures teo toimepanemise ajast. Süüteo aegumise peatumine tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta arvesse KarS § 81 lõikest 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja (s.o kaks aastat) arvutamisel. Karistusseadustiku § 81 lg 8 näeb omakorda ette, et sama paragrahvi 7. lõike p-des 1 ja 2 sätestatud juhtudel aegumine ei uuene, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat. Aegumise uuenemine tähendab seda, et aegumise tähtaeg hakkab taas kulgema. Aegumise uuenemine on seotud aegumise peatumise aluse äralangemise hetkega - s.t kui kriminaalmenetluse lõpetamise ajaks on väärteo toimepanemisest möödunud kolm aastat, ei tohi väärteomenetlust alustada ega jätkata. Karistusseadustiku § 81 lõikes 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta aga väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lõikes 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või 2 alusel aegumise tähtajast välja.


KarS § 2 lg 3 sätestab, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Tegemist on nn ne bis in idem põhimõttega ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga, millele vastava põhiõigusega tagatakse isikule võimalus teada, millised on need riikliku sunni järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti kindlustatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest. (Vt RKKKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Seega peab ne bis in idem põhimõte kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest.

Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest asjas Franz Fischer v. Austria ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli artikliga 4 vastuolus olukord, kus ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral. (RKKKo nr 3-1-1-120-06).


KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 9 ning nr 3-1-1-56-08). Alates 15. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad ka need vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu (nt teo toimepanemine ametiisiku poolt), kuid mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla (vt RKKKo nr 3-1-1-36-07, p 7.1) Sellest tulenevalt hõlmab alates 15. märtsist 2007 KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis ka omastamist ametiisiku poolt (KarS § 201 lg 2 p 3), kui teo objektiks olnud võõra vallasasja või vara väärtus jääb alla kahekümne miinimumpäevamäära. Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on KarS § 201 lg 2 p 3 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed.


Hinnates kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust, arvestab kriminaalkolleegium selle tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust väärteoasjas ning väärteoasja keerukust. Mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga.


Väärteomenetlust võib alustada ka kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtu poolt, kuna kohtumenetluses on kriminaalmenetluse lõpetamine üldjuhul võimalik samadel alustel kui kriminaalasja kohtueelses menetluses. Erinevalt kohtueelsest menetlusest ei lõpetata aga kohtumenetluses kriminaalmenetlust KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, s.t teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 274 lg 1 kohaselt tehakse sellisel juhul õigeksmõistev otsus, s.o antakse teole sisuline hinnang. Seetõttu on tegemist lõpliku otsusega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli tähenduses, mis välistab sama teo suhtes teistkordse kohtumõistmise ja kriminaalkorras karistamise. See põhimõte kehtib ka juhul, kui isik mõistetakse õigeks KrMS § 301 alusel ehk prokuröri loobumisel süüdistusest. Sisuliselt on ka sellisel juhul välistatud kuriteo tunnuste olemasolu tuvastamine isiku teos, kuna asja arutamine toimub ainult süüdistuse piirides.

Ne bis in idem põhimõte ei välista sama teo suhtes lisaks kriminaalmenetlusele sellest erineva iseloomuga menetluse läbiviimist (näiteks tsiviilhagi esitamine isiku vastu või ametniku karistamine distsiplinaarkorras). Menetluse olemuse üle otsustamisel on Riigikohus lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljatöötatud "kriminaalsüüdistuse" kriteeriumitest, s.o eeskätt õigusrikkumise ja selle eest kohaldatava riikliku sunnimeetme olemusest (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06). Väärtegusid ja nende eest kohaldatavaid karistusi on Riigikohus järjepidevalt pidanud ne bis in idem printsiibi kaitsealasse kuuluvateks.


Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json