KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-10-11 PDF Riigikohus 01.07.2011

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-12-11 on põhjalikult käsitletud KarS § 400 kohaldamise põhimõtteid. Täiskogu nõustub selles lahendis toodud seisukohtadega. Vt täpsemalt käesoleva otsuse p 12.

Kui alkoholi tootjad ja importijad soovitavad ühiselt jaemüüjatele viina lõpphinna alammäära, on tegemist keelatud hinnakokkuleppe või kooskõlastatud tegevusega. Tulenevalt KonkS § 4 lg-s 1 ja ELTL art 101 lg-s 1 sätestatust ei ole KarS §-s 400 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivse kooseisu tuvastamisel oluline, kas osapool kooskõlastab hinna ettevõtjate ühenduse või ettevõtte esindajana.


Vt otsuse p 21 ja RKKKo 3-1-1-19-09, p 16 ja 3-1-1-33-08, p 8.

Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel, ning et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse osas, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 8 ja 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-29-09, p 8).

Riigikohtu senises praktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile, kuid seejuures peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2 ja 3-1-1-29-09, p 11). Taolises olukorras on kohus kohustatud igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama.


Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist.

Kuigi KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt on sama seadustiku §-s 118 reguleeritud jälitustoimingu - tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine - tulemusena saadud tõendiks jälitustoimingu protokoll, ei saa jätta tähelepanuta, et sisuliselt talletatakse selles pealtkuulatavate isikute omavahelist vestlust. Seega fikseeritakse pealtkuulamisel isikute vahel räägitu, mille sisu hindamisel tuleb paratamatult arvestada isikuliste tõendiallikate üldise eripäraga (teabe edastaja isik, edastatavast teabest teadlikuks saamise viis, selle üldine kontekst jms). Sellest tulenevalt ei tohi pealtkuulamise tulemusena koostatud jälitustoimingu protokollile kui tõendile hinnangut andes ühelgi juhul jätta tähelepanu alt välja pealtkuulatavate vahetatud teabe usaldusväärsust ja vestluse toimumise üldist tausta. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et süüküsimust lahendades tuleb kohtul lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses muu hulgas vaagida ka jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat (RKKKo 3-1-1-119-09, p 24). Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus tõendeid hinnates jälitustoiminguga saadud teabe puhul piirduda ainuüksi läbiviidud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga, vaid ta peab sel moel kogutud teavet ka sisuliselt analüüsima. Jälitustoiminguga saadud teabe suurema tõeväärtuse presümeerimine võrreldes muude tõendiallikatega ainuüksi põhjusel, et selline teave on kogutud jälitustoimingule allutatud isikute eest varjatult, tähendaks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidest ühele a priori suurema tõendusliku jõu omistamist. Taoline arusaam oleks aga täielikus vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse üldpõhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel, ning et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse osas, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 8 ja 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-29-09, p 8).

Riigikohtu senises praktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile, kuid seejuures peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2 ja 3-1-1-29-09, p 11). Taolises olukorras on kohus kohustatud igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama.


Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist.

Kuigi KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt on sama seadustiku §-s 118 reguleeritud jälitustoimingu - tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine - tulemusena saadud tõendiks jälitustoimingu protokoll, ei saa jätta tähelepanuta, et sisuliselt talletatakse selles pealtkuulatavate isikute omavahelist vestlust. Seega fikseeritakse pealtkuulamisel isikute vahel räägitu, mille sisu hindamisel tuleb paratamatult arvestada isikuliste tõendiallikate üldise eripäraga (teabe edastaja isik, edastatavast teabest teadlikuks saamise viis, selle üldine kontekst jms). Sellest tulenevalt ei tohi pealtkuulamise tulemusena koostatud jälitustoimingu protokollile kui tõendile hinnangut andes ühelgi juhul jätta tähelepanu alt välja pealtkuulatavate vahetatud teabe usaldusväärsust ja vestluse toimumise üldist tausta. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et süüküsimust lahendades tuleb kohtul lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses muu hulgas vaagida ka jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat (RKKKo 3-1-1-119-09, p 24). Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus tõendeid hinnates jälitustoiminguga saadud teabe puhul piirduda ainuüksi läbiviidud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga, vaid ta peab sel moel kogutud teavet ka sisuliselt analüüsima. Jälitustoiminguga saadud teabe suurema tõeväärtuse presümeerimine võrreldes muude tõendiallikatega ainuüksi põhjusel, et selline teave on kogutud jälitustoimingule allutatud isikute eest varjatult, tähendaks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidest ühele a priori suurema tõendusliku jõu omistamist. Taoline arusaam oleks aga täielikus vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse üldpõhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.


Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb need kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.

3-1-1-32-10 PDF Riigikohus 07.05.2010

Karistusseadustiku § 400 lg 1 oli kuni 27. veebruarini 2010 kehtinud sõnastuses formaalne tegevusdelikt. Kaitstavaks õigushüveks oli vaba konkurents ja vaba ettevõtlus, mida kahjustati juba ainuüksi kokkuleppe sõlmimise või otsuse vastuvõtmisega, mistõttu ei olnud oluline, kas vastav kokkulepe või otsus hilisemas tegevuses üldse realiseerus.

Karistusseadustiku § 400 lg-s 1 kirjeldatud süüteo objektiivse koosseisu tunnuseks oli kokkulepe, otsus või kooskõlastatud tegevus, mis vastas KarS § 400 lg-s 1 sätestatud konkreetsetele tunnustele � sellega määrati otseselt või kaudselt kindlaks kolmandate isikute suhtes hinna- ja muid kauplemistingimusi, piirati tootmist, teenindamist, kaubaturgu, tehnilist arengut või investeerimist, jagati kaubaturgu või varustusallikat �, või mõni muu konkurentsi kahjustav kokkulepe, otsus või kooskõlastatud tegevus. Seega nähtus KarS § 400 lg-st 1, et teatud kokkuleppeid, otsuseid ja kooskõlastatud tegevusi peeti juba olemuslikult konkurentsi kahjustavaks ja süüdistuses ei olnud vaja eraldi välja tuua asjaolusid, mis kinnitaksid, et need tegevused on konkurentsi kahjustavad. Ülejäänud juhtudel tuli süüdistuses näidata kokkuleppe, otsuse või kooskõlastatud tegevuse konkurentsi kahjustav iseloom. KarS § 400 lg 1 oli abstraktne ohudelikt ja ei nõudnud kahju tekitamist ega konkreetse ohu loomist selle koosseisuga kaitstud õigushüvele.

KarS § 400 lg 1 nõuab käesoleval ajal kehtivas sõnastuses konkurentsi kahjustava tagajärje või eesmärgi tuvastamist. Seevastu kehtivas KarS § 400 lg 2 redaktsioonis on toodud kokkulepped, otsused või kooskõlastatud tegevused, mida peetakse a priori konkurentsi kahjustavaks ja mille puhul ei ole eraldi nõutud konkurentsi kahjustava tagajärje või eesmärgi tuvastamist.

Alates 15. märtsist 2007 kuni 27. veebruarini 2010 kehtinud KarS § 400 lg 1 redaktsiooni tuleb tõlgendada selliselt, et objektiivse koosseisu elemendiks olev konkurentsi kahjustav kokkulepe, otsus või kooskõlastatud tegevus peab olema ettevõtjatevaheline. Ettevõtja mõiste sisustamisel tuleb seejuures lähtuda KonkS § 2 lg-s 1 sätestatust.

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json