KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-38-16 PDF Riigikohus 20.06.2016

Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et esineb mõni KrMS § 199 lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha KrMS § 28 lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on süüdistatava juba kohtu alla andnud. (p 56)


Kohtu otsustus süüdistatav kohtu alla anda võib – ehkki ei pruugi – olla ülejäänud eelmenetluslike küsimuste lahendamisest ajaliselt lahutatud. Süüdistusakti saanud kohus on pädev andma süüdistatava KrMS § 257 lg 1 kohaselt kohtu alla niipea, kui ta on sedastanud, et kriminaalasja arutamine allub sellele kohtule, ja tal ei ole esmase kontrolli käigus tekkinud kahtlust, et süüdistusakt tuleks KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada või kriminaalmenetlus mõnel KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud alusel lõpetada. Kohtu alla andmise määruse põhiosast peab nähtuma, et kohus on eespool nimetatud kohtu alla andmise eelduste olemasolu kontrollinud. Ülejäänud kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimused, mis kriminaalasjas aktualiseeruvad, võib kohus lahendada kas koos süüdistatava kohtu alla andmisega või siis pärast seda – edasise eelmenetluse käigus tehtava eraldi määrus(t)ega. Eelistungi peab kohus süüdistatava kohtu alla andmiseks korraldama üksnes juhul, kui tal tekib KrMS § 2571 lg-s 2 viidatud kahtlus kohtu alla andmise lubatavuse suhtes või kui ta soovib koos süüdistatava kohtu alla andmisega lahendada ka vähemalt ühe KrMS § 258 lg 1 p-s 1, 21 või 4 nimetatud korralduslikest küsimustest või küsimuse, mille õigeks otsustamiseks on kohtu enda hinnangul vaja korraldada eelistung (KrMS § 258 lg 1 p 5). Seadus ei keela süüdistatavat kohtu alla anda ka enne kaitseakti esitamist. See, kas lahendada muud eelmenetluslikud küsimused koos süüdistatava kohtu alla andmisega või pärast seda, on kohtu otsustada. Süüdistatava kohtu alla andmine muudest küsimustest eraldi on vajalik eeskätt siis, kui kohus peab enne seda, kui eelmenetluslikud küsimused on võimalik tervikuna lahendada, langetama mõne menetlusotsustuse, mille tegemise pädevus tekib tal alles süüdistatava kohtu alla andmisega. (p-d 51–54 ja 47)

Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et esineb mõni KrMS § 199 lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha KrMS § 28 lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on süüdistatava juba kohtu alla andnud. (p 56)

KrMS § 263 p 3 eesmärk on tagada kohtumenetluse poolte tõhus ja õigeaegne teavitamine kohtuistungi ajast ja kohast. (p 62)

Olukord, kus kohus vormistab ühe ja sama sisu ning kuupäevaga määruse (otsustuse) nii omakäeliselt kui ka digitaalselt allkirjastatud kujul, ei pruugi olla asjaajamise seisukohalt korrektne, kuid kohtu alla andmise otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea. (p 64)

KrMS §-st 263, § 265 lg-st 2 ja § 279 lg-st 2 järeldub, et otsustus süüdistatava kohtu alla andmise kohta tuleb üldjuhul vormistada KrMS § 145 lg 1 p 1 nõuetele vastava kirjaliku määrusega. Kohtu alla andmine n-ö protokollilise määrusega on võimalik üksnes erandina, näiteks KrMS §-s 265^1 toodud menetlussituatsioonis (3-1-1-30-16, p-d 7–10). (p 65)


Olukorras, kus prokuratuur on süüdistatava õigeksmõistmise apelleerinud, kuid ringkonnakohus leiab, et kuriteo aegumise ning KrMS § 274 lg 2 p-s 1 nimetatud taotluse puudumise tõttu ei saa kriminaalmenetlust jätkata ega prokuratuuri apellatsiooni põhjendatust hinnata, peab teise astme kohus süüdistatava õigeksmõistmise tühistama ja kriminaalmenetluse aegumise tõttu lõpetama. (p 68)


Valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185 alusel. KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. (p 71)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt 3-1-1-23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 76)


Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Muu hulgas tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. (3-1-1-63-13, p 22.) (p 70)

Valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185 alusel. KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. (p 71)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt 3-1-1-23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 76)


Olukord, kus kohus vormistab ühe ja sama sisu ning kuupäevaga määruse (otsustuse) nii omakäeliselt kui ka digitaalselt allkirjastatud kujul, ei pruugi olla asjaajamise seisukohalt korrektne, kuid kohtu alla andmise otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea. (p 64)


Lugemaks süüdistatava kohtu alla andmine KarS § 81 lg 5 p 2 mõttes toimunuks ja kuriteo aegumine osutatud sätte alusel katkenuks, on nõutav ja samas piisav, kui süüdistatav on kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kohtu alla antud. (p 43) Samas mitte igasugused vead süüdistatava kohtu alla andmisel ei välista kuriteo aegumise katkemist KarS § 81 lg 5 p 2 alusel. (p 46)

3-1-1-10-11 PDF Riigikohus 01.07.2011

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-12-11 on põhjalikult käsitletud KarS § 400 kohaldamise põhimõtteid. Täiskogu nõustub selles lahendis toodud seisukohtadega. Vt täpsemalt käesoleva otsuse p 12.

Kui alkoholi tootjad ja importijad soovitavad ühiselt jaemüüjatele viina lõpphinna alammäära, on tegemist keelatud hinnakokkuleppe või kooskõlastatud tegevusega. Tulenevalt KonkS § 4 lg-s 1 ja ELTL art 101 lg-s 1 sätestatust ei ole KarS §-s 400 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivse kooseisu tuvastamisel oluline, kas osapool kooskõlastab hinna ettevõtjate ühenduse või ettevõtte esindajana.


Vt otsuse p 21 ja RKKKo 3-1-1-19-09, p 16 ja 3-1-1-33-08, p 8.

Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel, ning et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse osas, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 8 ja 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-29-09, p 8).

Riigikohtu senises praktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile, kuid seejuures peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2 ja 3-1-1-29-09, p 11). Taolises olukorras on kohus kohustatud igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama.


Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist.

Kuigi KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt on sama seadustiku §-s 118 reguleeritud jälitustoimingu - tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine - tulemusena saadud tõendiks jälitustoimingu protokoll, ei saa jätta tähelepanuta, et sisuliselt talletatakse selles pealtkuulatavate isikute omavahelist vestlust. Seega fikseeritakse pealtkuulamisel isikute vahel räägitu, mille sisu hindamisel tuleb paratamatult arvestada isikuliste tõendiallikate üldise eripäraga (teabe edastaja isik, edastatavast teabest teadlikuks saamise viis, selle üldine kontekst jms). Sellest tulenevalt ei tohi pealtkuulamise tulemusena koostatud jälitustoimingu protokollile kui tõendile hinnangut andes ühelgi juhul jätta tähelepanu alt välja pealtkuulatavate vahetatud teabe usaldusväärsust ja vestluse toimumise üldist tausta. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et süüküsimust lahendades tuleb kohtul lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses muu hulgas vaagida ka jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat (RKKKo 3-1-1-119-09, p 24). Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus tõendeid hinnates jälitustoiminguga saadud teabe puhul piirduda ainuüksi läbiviidud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga, vaid ta peab sel moel kogutud teavet ka sisuliselt analüüsima. Jälitustoiminguga saadud teabe suurema tõeväärtuse presümeerimine võrreldes muude tõendiallikatega ainuüksi põhjusel, et selline teave on kogutud jälitustoimingule allutatud isikute eest varjatult, tähendaks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidest ühele a priori suurema tõendusliku jõu omistamist. Taoline arusaam oleks aga täielikus vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse üldpõhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel, ning et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse osas, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 8 ja 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-29-09, p 8).

Riigikohtu senises praktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile, kuid seejuures peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2 ja 3-1-1-29-09, p 11). Taolises olukorras on kohus kohustatud igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama.


Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist.

Kuigi KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt on sama seadustiku §-s 118 reguleeritud jälitustoimingu - tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine - tulemusena saadud tõendiks jälitustoimingu protokoll, ei saa jätta tähelepanuta, et sisuliselt talletatakse selles pealtkuulatavate isikute omavahelist vestlust. Seega fikseeritakse pealtkuulamisel isikute vahel räägitu, mille sisu hindamisel tuleb paratamatult arvestada isikuliste tõendiallikate üldise eripäraga (teabe edastaja isik, edastatavast teabest teadlikuks saamise viis, selle üldine kontekst jms). Sellest tulenevalt ei tohi pealtkuulamise tulemusena koostatud jälitustoimingu protokollile kui tõendile hinnangut andes ühelgi juhul jätta tähelepanu alt välja pealtkuulatavate vahetatud teabe usaldusväärsust ja vestluse toimumise üldist tausta. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et süüküsimust lahendades tuleb kohtul lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses muu hulgas vaagida ka jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat (RKKKo 3-1-1-119-09, p 24). Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus tõendeid hinnates jälitustoiminguga saadud teabe puhul piirduda ainuüksi läbiviidud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga, vaid ta peab sel moel kogutud teavet ka sisuliselt analüüsima. Jälitustoiminguga saadud teabe suurema tõeväärtuse presümeerimine võrreldes muude tõendiallikatega ainuüksi põhjusel, et selline teave on kogutud jälitustoimingule allutatud isikute eest varjatult, tähendaks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidest ühele a priori suurema tõendusliku jõu omistamist. Taoline arusaam oleks aga täielikus vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse üldpõhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.


Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb need kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json