KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-13-5173/196 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.03.2018

KarS § 5 lg 2 põhimõtetest lähtuvalt peab isiku tegu olema karistatav nii teo toimepanemise ajal kui ka pärast seda kuni kohtuotsuse tegemiseni, kusjuures tegu kvalifitseeritakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2017. a otsus nr 4-17-695/18, p 5). (p 16.1)


Kuni 1. jaanuarini 2015 kehtinud redaktsioonis eeldas kelmuse süüteokoosseis varalise kasu saamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. (Vt varalise kasu kui tagajärje kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 12 ja 13. mai 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-32-11, p 8.) Alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. (p 16.1)

Kelmusega võib olla tegemist juhul, kui juba liisingulepingu sõlmimisel ei ole liisinguvõtjal või juriidilisest isikust liisinguvõtja esindajal kavatsust lepingut täita ja ta viib liisinguandja eksitusse enda maksevõime või maksmisvalmiduse osas, tuues kaasa pettuslikult lepingulisse suhtesse astumise ja vara üleandmise. Selle olukorraga ei ole aga võrdsustatav äriühingu (ainu)osaluse ost, kui äriühingul on kohustusi, mida uus osanik ei soovi tulevikus täita. Nimelt ei ole sel juhul alust väita, et liisinguandja tegi varakäsutuse süüdistatava pettusliku teo mõjul. Tegemist ei ole ka kolmnurkkelmusega, sest äriühingu osa müümisel ei tegutsenud senised osanikud pettuse mõjul, andes pealegi üle enda vara (osa) ja sellega kaasnevad õigused ning kohustused (vt enda või kolmanda isiku vara üleandmise kohta nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 37). (p 16.2)

Kuigi varakäsutus võib väljenduda ka tegevusetuses (nt nõudeõiguse realiseerimata jätmine), ei muutnud lepingu ülesütlemise võimaluse kasutamata jätmine vara faktilist seisundit, kui see oli juba süüdistatava valduses. Lepingulise õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei ole hinnatav varakäsutusena. (p 16.3)


KrMS § 268 lg-st 6 tuleneb kohtu võimalus ja ka kohustus muuta kuriteo kvalifikatsiooni kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (p 16.4)


Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Selle teooria kohaselt tähendab enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16 ja 8. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15). Omastamisele kaasaaitamine neeldub teistes KarS § 201 järgi kvalifitseeritavates täideviimistegudes ning seetõttu eraldi viidet ei vaja (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017. a otsus nr 1-15-10119/80, p 29). (p-d 17 ja 17.2)


Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on siiski erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. Kolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kassatsiooniastmes on erandlik meede, mis on rakendatav eeskätt juhtudel, mil kassatsioonimenetluse tulemusena tuleks kriminaalasja tagastada maa- või ringkonnakohtule uueks menetlemiseks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 45.) (p 18)

1-17-4243/30 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.02.2018

Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o rakendada KarS § 5 lg 2 põhimõtteid. Otsustades, millisest regulatsioonist lähtuda, tuleb arvesse võtta kõiki vastava seadusega ette nähtud aegumise peatumise ja katkemise aluseid ning neis tehtud muudatusi. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-114-02, p 6.3 ja 27. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-50-16, p 25). Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus asunud ka otsuse täitmise aegumise küsimuses, leides küll, et lähtuda tuleb mitte teo toimepanemise ajal, vaid kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud regulatsioonist, mida tuleb eelistada hilisemale, isiku olukorda ebasoodsalt mõjutavale ehk otsuse täitmise aegumise tähtaega pikendavale regulatsioonile (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-92-16, p-d 26-27). (p 11)


Kõik kahtlused teo toimepanemise aja tuvastamisel tuleb tõlgendada isiku kasuks, seda nii teo kvalifitseerimise, karistuse mõistmise kui ka aegumise kohaldamise seisukohalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-14-14, p 1017 ja nr 3-1-1-37-16, p 9). Karistusseadustiku regulatsiooni kohaldamiseks peab kohus tuvastama, et teod on toime pandud karistusseadustiku kehtivuse ajal või, kui teo toimepanemise aja täpsustamine ei osutunud võimalikuks, et karistusseadustiku regulatsioon on isikule soodsam. (p 12)


Jätkuv süütegu kvalifitseeritakse teo lõpuleviimisel kehtinud seaduse järgi. (p 13)


KrK § 115 nägi ette vastutuse vaid naisisikuga suguühendusse astumise eest, seda ka KrK § 115 lg 2 p 3 kui kvalifitseeritud koosseis, mis sätestas karistuse alaealise vägistamise eest. KrK § 115^1 lg 2 nägi aga sõltumata kannatanu soost ette vastutuse noorema kui kuueteistaastase isiku suhtes ebaloomulikul viisil toimepandud sugulise kire rahuldamise eest, milleks loeti muu hulgas ka oraalset vahekorda kui nn ersats-suguühendust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-58-01, p 6.2). (p 12.1)

1-16-9178/33 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.10.2017

KarS § 263 objektiivsete tunnuste täitmine eeldab ka 1. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni järgi teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (vt RKKKo 3-1-1-15-17 p 21 jj). (p 8)


KarS § 5 lg 2 lausetest 2 ja 3 nähtub, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest. Eelnevast tulenevalt ei mõjuta kergem karistusseadus KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist, vaid võib anda aluse üksnes liitkaristuse täitmisele pööramise korral karistust vähendada. (p 15)

KarS § 5 lg-s 2 peetakse vangistuse täitmisele pööramise all silmas üksnes neid olukordi, kus isik asub reaalselt vangistust kandma. (p 15)

4-17-695/18 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.09.2017

KarS § 5 lg 2 esimesest lausest nähtuvalt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Riigikohtu praktika järgi on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-18-14, p 6). Need põhimõtted on mutatis mutandis kohaldatavad ka väärteomenetluses. (p 5)

3-1-1-36-16 PDF Riigikohus 09.05.2016

Isiku vahistamisel ei ole võimalik arvesse võtta karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmeid. Seda põhjusel, et karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg-s 2 on ammendavalt loetletud, millal saab registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetele tugineda, ning vahistamismenetlust selles loetelus ei ole (RKKKm 3-1-1-15-16, p 19). Kohus saab isiku vahistamist otsustades võtta arvesse talle teada olevaid isikut iseloomustavaid asjaolusid. Selliseid asjaolusid saab aga arvestada vaid niivõrd, kuivõrd seadusandja pole seda võimalust piiranud. KarRS § 5 kujutabki endast kitsendust, mis keelab karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmete alusel õigusliku tähendusega otsustuste tegemise, v.a juhul kui see võimalus on selgelt KarRS § 5 lg-s 2 ette nähtud. (p 8)

Ainuüksi väärtegude toimepanemise arvu põhjal ei saa teha järeldust, et isik võib tulevikus hakata toime panema kuritegusid. Isiku varasemate süütegude ja temalt tulevikus oodatavate kuritegude vahel peab esinema mingi õiguslikult relevantne seos (RKKKm 3-1-1-15-16, p 20). (p 9)

3-1-1-60-15 PDF Riigikohus 08.10.2015

Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)


Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (p 7.2)


Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt hõlmab KarS §-s 184 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisse- ja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Seega kujutab enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 392 dispositsioonis kirjeldatud käitumine endast jätkuvalt kuriteona karistatavat tegu, kuna on kehtiva seaduse mõttes hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. (p 7.2)

Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)


Kui süüdistatav esitab kohtumenetluse ajal kohtule taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, kuid selleks puudub prokuröri nõusolek, ja taotluse esitamisel ei järgita ka KrMS § 234 lg-s 4 ette nähtud korda, puudub maakohtul KrMS § 237^1 lg-s 1 märgitud seaduslik alus jätkata üldmenetluses kohtusse saabunud kriminaalasja arutamist lühimenetluses. (p 9)

KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. (p 10)


Kui süüdistatav esitab kohtumenetluse ajal kohtule taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, kuid selleks puudub prokuröri nõusolek, ja taotluse esitamisel ei järgita ka KrMS § 234 lg-s 4 ette nähtud korda, puudub maakohtul KrMS § 237^1 lg-s 1 märgitud seaduslik alus jätkata üldmenetluses kohtusse saabunud kriminaalasja arutamist lühimenetluses. (p 9)


Kui ekspert on puhta narkootilise aine koguse arvutamisel eksinud, kuid teinud samas kindlaks puhta narkootilise aine sisalduse protsentides, ei ole tegemist veaga, mida peaks käsitama ekspertiisiakti koostamisele esitatavate nõuete olulise rikkumisena. Sellisel juhul saab eksperdi arvamuse alusel mitteõiguslikke eriteadmisi kasutamata lihtsa tehte alusel välja arvutada tegeliku puhta aine massi. (p 14.2)


Kriminaalasjade eraldamine tingib olukorra, kus sama teo kohta kogutud tõendeid peavad hindama erinevad kohtukoosseisud ja seega võib paratamatult erineda ka nende kohtukoosseisude poolt osale tõenditele antud hinnang. (p 12)


KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. (p 10)


KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal hetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt. (p 7.1)

Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (p 7.2)

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt hõlmab KarS §-s 184 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisse- ja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Seega kujutab enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 392 dispositsioonis kirjeldatud käitumine endast jätkuvalt kuriteona karistatavat tegu, kuna on kehtiva seaduse mõttes hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. (p 7.2)

Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)

3-3-1-45-15 PDF Riigikohus 16.09.2015

Isiku õigust pöörduda ise avaldusega täitmiskohtuniku poole ei muuda KrMS § 431 lg 3, mille kohaselt esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks vangla. Tegemist on sättega, mille eesmärgiks on hõlbustada KarS § 5 lg-s 2 nimetatud olukorras toimuvat menetlust, mitte aga piirata süüdimõistetu õigust pöörduda oma karistuse osas tekkinud küsimusele vastuse saamiseks kohtu poole. Seetõttu tuleb täitmiskohtunikul kaebaja avaldus lahendada, sõltumata sellest, et vangla on kaebaja avaldust põhjendamatuks pidanud ega ole teda puudutavaid andmeid täitmiskohtunikule edastanud. (p 12)


Kinnipeetava karistuse vähendamise küsimuse otsustamiseks on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud teistsugune menetluskord, seega ei ole vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses. Sellises olukorras ei oleks halduskohus tohtinud kaebust riigilõivu tasumata jätmise tõttu käiguta jätta, vaid oleks pidanud kaebuse tagastama. (p 10)

3-1-1-61-15 PDF Riigikohus 26.06.2015

KrMS § 432 lg 3^5 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)

Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt RKKKm nr 3-1-3-15-03, p 6.1; RKKKonr 3-1-2-3-03, p 10 ja RKKKo nr 3-1-3-6-04, p 12). (p 14)

Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (RKKKm nr 3-1-1-122-02, p 6 ja nr 3-1-1-33-03, p 7). Kui isikule on mõistetud karistus kuritegude kogumi eest ja ta kuulub mõne kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastamisele nii, et alles jääb üksikkaristus, pole kohtul enam vajadust ega võimalust moodustada liitkaristust (vt RKKKm nr 3-1-1-134-02, p 6 ja RKKKo nr 3-1-3-5-03, p 12). (p 15)


Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 11.1.)


KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks ja kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses. KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse kohta on maakohtul õigus küsida prokurörilt ja teistelt menetlusosalistelt kirjalikku arvamust (vt RKKKm nr 3-1-2-2-07 p 12). (p 8)

KrMS § 431 ei anna kohtule pädevust muuta teole antud juriidilist hinnangut ega õiguslikku kvalifikatsiooni, sest sellised küsimused lahendatakse kohtuliku arutamise tulemusel kohtuotsuses, mille muutmist saab taotleda korralise kaebeõiguse realiseerimise kaudu. (p 9)

KrMS § 432 lg 3^5 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)


KrMS § 432 lg 3^5 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)


Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 11.1.)

Juriidiline retsidiiv tähendab, et isik on varem süüdi mõistetud ning paneb siis toime uue süüteo. Korduvus peab olema tuvastatud kohtuotsusega (RKKKo nr 3-1-1-48-96). Varem süüteo toime pannud isikuks saab lugeda isikut, kelle kohta on vastavad andmed karistusregistris. (p 11.2.)


KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks ja kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses. KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse kohta on maakohtul õigus küsida prokurörilt ja teistelt menetlusosalistelt kirjalikku arvamust (vt RKKKm nr 3-1-2-2-07 p 12). (p 8)

KrMS § 432 lg 3^5 kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13)

Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt RKKKm nr 3-1-3-15-03, p 6.1; RKKKonr 3-1-2-3-03, p 10 ja RKKKo nr 3-1-3-6-04, p 12). (p 14)

3-1-1-37-15 PDF Riigikohus 26.05.2015

Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab KarS § 69 lg 6 (alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis) teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. (RKKKm 3-1-1-18-15, p 22).

3-1-1-30-15 PDF Riigikohus 08.05.2015

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKK 3-1-1-20-10, p 8).


Alates 1. jaanuarist 2015 on avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega karistatav KarS § 275 lg 1 järgi rahatrahviga või arestiga. Seega ei ole selline tegu KarS § 3 lg-st 4 lähtuvalt enam kuritegu vaid väärtegu. Kui isiku suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus ei ole veel jõustunud ja kehtiv KarS § 275 lg 1 redaktsioon välistab võimuesindaja solvamise karistatavuse kuriteona, leevendab see isiku olukorda ja omab tagasiulatuvat jõudu KarS § 5 lg 2 lause 1 mõttes.


KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus määrusega lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt RKKK 3-1-1-23-12, p 12).


KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKK 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKK 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka RKKK 3-1-1-18-14, p 6).

Alates 1. jaanuarist 2015 on avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega karistatav KarS § 275 lg 1 järgi rahatrahviga või arestiga. Seega ei ole selline tegu KarS § 3 lg-st 4 lähtuvalt enam kuritegu vaid väärtegu. Kui isiku suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus ei ole veel jõustunud ja kehtiv KarS § 275 lg 1 redaktsioon välistab võimuesindaja solvamise karistatavuse kuriteona, leevendab see isiku olukorda ja omab tagasiulatuvat jõudu KarS § 5 lg 2 lause 1 mõttes.

3-1-1-31-15 PDF Riigikohus 24.04.2015

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 69 redaktsiooni esimese lõike teine lause sätestab muu hulgas, et ühele päevale arestile või vangistusele vastab üks tund üldkasulikku tööd. KarS § 69 lg 1 eelmise redaktsiooni kohaselt vastas ühele päevale arestile või vangistusele kaks tundi üldkasulikku tööd. Järelikult on KarS § 69 lg 1 teise lause puhul tegemist isiku olukorda muul viisil leevendava seadusega 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes.

3-1-1-25-15 PDF Riigikohus 20.04.2015

KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt on isiku olukorda leevendaval seadusel tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Näiteks võib isiku olukorda leevendada KrMS § 202 lg 6 alusel karistuse hulka arvatav tehtud ühiskondliku töö tundide ümberarvestus. KarS § 69 lg-s 1 reguleeritud üldkasuliku töö tundide vangistuspäevadeks arvestamine muutus isikule soodsamaks, st endise asendussuhte 2 tundi = 1päev asemel on asendussuhe 1 tund = 1 päev.


Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt RKKKo 3-1-1-131-13, p 12). Seejuures peab kohus veenvalt põhjendama, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Viidatud lahendist ei tulene mitte kohtu kohustus, vaid võimalus tunnistada osa ütlustest usaldusväärseks ja olenevalt kriminaalasja eripärast kasutada neid tõendina.


Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt RKKKo 3-1-1-131-13, p 12). Seejuures peab kohus veenvalt põhjendama, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Viidatud lahendist ei tulene mitte kohtu kohustus, vaid võimalus tunnistada osa ütlustest usaldusväärseks ja olenevalt kriminaalasja eripärast kasutada neid tõendina.

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt.

3-1-1-22-15 PDF Riigikohus 23.03.2015

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 157 lg 1 sanktsioon võimaldab toimepanijat karistada üksnes rahatrahviga, millest järeldub, et kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldatud käitumine on kooskõlas KarS § 3 lg-ga 4 karistatav väärteona.


KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKK 3-1-1-20-10, p 8). Seetõttu pole võimalik süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada sellise teo osas, mille puhul on väärteomenetluse alustamine aegumise tõttu takistatud. Siis tuleb süüdistatav kõnealuses teos õigeks mõista.


KrMS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus määrusega lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt RKKK 3-1-1-23-12, p 12).

KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKK 3-1-1-20-10, p 8). Seetõttu pole võimalik süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada sellise teo osas, mille puhul on väärteomenetluse alustamine aegumise tõttu takistatud. Siis tuleb süüdistatav kõnealuses teos õigeks mõista.


Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (RKKK 3-1-1-18-14, p 6).


Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 157 lg 1 sanktsioon võimaldab toimepanijat karistada üksnes rahatrahviga, millest järeldub, et kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldatud käitumine on kooskõlas KarS § 3 lg-ga 4 karistatav väärteona. Kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt tõusetub küsimus süüdlase kriminaalvastutusest üksnes siis, kui süüteokoosseisu subjekt avaldab ebaseaduslikult delikaatseid isikuandmeid, pannes selle teo toime omakasu eesmärgil, või kui ta tekitab delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamisega teisele isikule kahju (KarS § 157^1 lg-d 2 ja 4).

Kui isik on alama astme kohtu otsusega KarS § 157 järgi kriminaalkorras süüdi tunnistatud selliste andmete ebaseaduslikus avaldamises, mis ei delikaatsed isikuandmed, alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud KarS § 157 lg 1 mõttes on aga võimalik tema vastutus üksnes väärteo eest ja kui kassatsiooni esitamise tõttu ei ole süüdimõistev otsus jõustunud, on KarS § 5 lg 2 ls 1 mõttes tegemist seadusega, millel on tagasiulatuv jõud.


KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKK 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt nt RKKK 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (RKKK 3-1-1-18-14, p 6).

Kui isik on alama astme kohtu otsusega KarS § 157 järgi kriminaalkorras süüdi tunnistatud selliste andmete ebaseaduslikus avaldamises, mis ei delikaatsed isikuandmed, alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud KarS § 157 lg 1 mõttes on aga võimalik tema vastutus üksnes väärteo eest ja kui kassatsiooni esitamise tõttu ei ole süüdimõistev otsus jõustunud, on KarS § 5 lg 2 ls 1 mõttes tegemist seadusega, millel on tagasiulatuv jõud.

3-1-1-18-15 PDF Riigikohus 16.03.2015

Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.

31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.

Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.

KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.

Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.

KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.


Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.

31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)


Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.


1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.

KarS § 5 lg 2 teine lause näeb ette karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise muu hulgas ka isikute suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellise isikuna on käsitatav ka KarS § 69 lg 6 esimeses lauses nimetatud süüdlane, kelle vangistus üldkasulikust tööst kõrvalehoidumise, kontrollnõuete täitmata jätmise või kohtu pandud kohustuste rikkumise tõttu täitmisele pööratakse. KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu aga mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.

Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.

KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu.

KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.

KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.

Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.

KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.

3-1-1-19-15 PDF Riigikohus 16.03.2015

Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.

31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.

Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.

KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.

Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.

KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.


Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.

31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)


Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.


1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.

KarS § 5 lg 2 teine lause näeb ette karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise muu hulgas ka isikute suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellise isikuna on käsitatav ka KarS § 69 lg 6 esimeses lauses nimetatud süüdlane, kelle vangistus üldkasulikust tööst kõrvalehoidumise, kontrollnõuete täitmata jätmise või kohtu pandud kohustuste rikkumise tõttu täitmisele pööratakse. KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu aga mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.

Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.

KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu.

KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.

KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.

Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.

KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.

3-1-1-8-15 PDF Riigikohus 11.03.2015

31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41).

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole.

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.

Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.


31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt RKÜK 3-1-1-45-12, p 41).


1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-l 7 KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole.

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes rikkusid kontrollnõudeid, kohtu pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi enne 1. jaanuari 2015.

KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu.

KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.

KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.

Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistuse kandmata osa KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 76 lg 5 v.r või § 76 lg 7 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sätetes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 76 lg 5 v.r ega § 76 lg 7 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos süüdlase poolt juba ära kantud vangistuse osaga ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.

3-1-1-12-15 PDF Riigikohus 04.03.2015

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 teise lause uut sõnastust tuleb käsitada isiku olukorda muul viisil leevendava seadusena 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes. See tähendab, et KarS § 69 lg 1 teise lause 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooni peab kohaldama ka nende isikute suhtes, kes panid kuriteo toime enne 1. jaanuari 2015, kuid keda ei ole enne seda kuupäeva jõustunud kohtuotsusega karistatud. Ringkonnakohus või Riigikohus peab kohaldama KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni ka juhul, kui süüdimõistev kohtuotsus, millega mõisteti isikule üldkasulik töö, on tehtud veel KarS § 69 varasema redaktsiooni kehtivusajal, kuid kohtuotsus on jõustumata ja apellatsiooni- või kassatsioonimenetlus toimub 2015. aastal või hiljem.


Olukorras, kus karistusõigusnorm, millest kokkuleppes lähtutakse, on pärast kokkuleppe sõlmimist muutunud ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud, ei vasta kokkulepe kohtuotsuse, sh apellatsiooni- või kassatsioonikohtu otsuse tegemise ajal üldjuhul enam asjas kohaldamisele kuuluvale materiaalõigusele. Sellises olukorras tuleb kohtul sõltuvalt asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale karistusseadusele, või kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või § 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on põhjendatud eeskätt siis, kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus näeb varem vaid vangistusega karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse.

Kui enne 1. jaanuari 2015 on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt asendatakse süüdistatava vangistus kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud KarS § 69 lg-st 1 lähtudes teatud arvu tundide üldkasuliku tööga, on kohus alates 1. jaanuarist 2015 pädev tegema selle kokkuleppe alusel süüdimõistva kohtuotsuse, asendades kokkuleppes märgitud vangistuse KarS § 69 lg 1 uuest redaktsioonist juhindudes kokkuleppes märgitust kaks korda väiksema arvu töötundidega. Samuti võib ringkonnakohus või Riigikohus, vaadates aastal 2015 või hiljem läbi apellatsiooni või kassatsiooni, mis on esitatud enne aastat 2015 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, tühistada vaidlustatud otsuse süüdistatavale mõistetud üldkasuliku töö mahu osas ja teha ise uue otsuse, millega süüdistatava vangistus asendatakse üldkasuliku tööga, lähtudes 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg-st 1.


KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.

KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses on siiski laiem karistuse mõistest karistusseadustiku 3. peatüki mõttes, hõlmates kõiki karistusliku iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse. Seega on süüdistataval või kaitsjal KrMS § 318 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ka näiteks põhjusel, et süüdistatavale määratud katseaeg ületab KarS § 73 lg-s 3 või § 74 lg-s 3 ette nähtud ülempiiri või et KarS § 692 alusel on määratud ravi kauemaks kui 3 aastaks. KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida seadus ette ei näe, on käsitatav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab. Karistuse õiguslik lubamatus KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses võib seisneda ka karistuse mõistmisel kohaldatava õigusnormi või selle puudumise põhiseadusvastasuses. See tähendab, et süüdistatava ja kaitsja apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses hõlmab ka põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamist karistuse mõistmise aluseks oleva seaduse asjasse puutuva osa suhtes ja ringkonnakohus on üldjuhul kohustatud sellise taotluse sisuliselt läbi vaatama.


KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.


Kui ringkonnakohus leiab ekslikult, et kaitsjal puudub KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigus ja jätab apellatsiooni läbivaatamata KrMS § KrMS § 326 lg 2 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel, siis on see viga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes.

3-1-1-13-15 PDF Riigikohus 04.03.2015

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 teise lause uut sõnastust tuleb käsitada isiku olukorda muul viisil leevendava seadusena 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes. See tähendab, et KarS § 69 lg 1 teise lause 1. jaanuaril 2015 jõustunud redaktsiooni peab kohaldama ka nende isikute suhtes, kes panid kuriteo toime enne 1. jaanuari 2015, kuid keda ei ole enne seda kuupäeva jõustunud kohtuotsusega karistatud. Ringkonnakohus või Riigikohus peab kohaldama KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni ka juhul, kui süüdimõistev kohtuotsus, millega mõisteti isikule üldkasulik töö, on tehtud veel KarS § 69 varasema redaktsiooni kehtivusajal, kuid kohtuotsus on jõustumata ja apellatsiooni- või kassatsioonimenetlus toimub 2015. aastal või hiljem.


Olukorras, kus karistusõigusnorm, millest kokkuleppes lähtutakse, on pärast kokkuleppe sõlmimist muutunud ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud, ei vasta kokkulepe kohtuotsuse, sh apellatsiooni- või kassatsioonikohtu otsuse tegemise ajal üldjuhul enam asjas kohaldamisele kuuluvale materiaalõigusele. Sellises olukorras tuleb kohtul sõltuvalt asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale karistusseadusele, või kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või § 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on põhjendatud eeskätt siis, kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus näeb varem vaid vangistusega karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse.

Kui enne 1. jaanuari 2015 on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt asendatakse süüdistatava vangistus kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud KarS § 69 lg-st 1 lähtudes teatud arvu tundide üldkasuliku tööga, on kohus alates 1. jaanuarist 2015 pädev tegema selle kokkuleppe alusel süüdimõistva kohtuotsuse, asendades kokkuleppes märgitud vangistuse KarS § 69 lg 1 uuest redaktsioonist juhindudes kokkuleppes märgitust kaks korda väiksema arvu töötundidega. Samuti võib ringkonnakohus või Riigikohus, vaadates aastal 2015 või hiljem läbi apellatsiooni või kassatsiooni, mis on esitatud enne aastat 2015 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, tühistada vaidlustatud otsuse süüdistatavale mõistetud üldkasuliku töö mahu osas ja teha ise uue otsuse, millega süüdistatava vangistus asendatakse üldkasuliku tööga, lähtudes 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg-st 1.


KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.

KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses on siiski laiem karistuse mõistest karistusseadustiku 3. peatüki mõttes, hõlmates kõiki karistusliku iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse. Seega on süüdistataval või kaitsjal KrMS § 318 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ka näiteks põhjusel, et süüdistatavale määratud katseaeg ületab KarS § 73 lg-s 3 või § 74 lg-s 3 ette nähtud ülempiiri või et KarS § 692 alusel on määratud ravi kauemaks kui 3 aastaks. KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida seadus ette ei näe, on käsitatav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab. Karistuse õiguslik lubamatus KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses võib seisneda ka karistuse mõistmisel kohaldatava õigusnormi või selle puudumise põhiseadusvastasuses. See tähendab, et süüdistatava ja kaitsja apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses hõlmab ka põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamist karistuse mõistmise aluseks oleva seaduse asjasse puutuva osa suhtes ja ringkonnakohus on üldjuhul kohustatud sellise taotluse sisuliselt läbi vaatama.


KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandast alternatiivist tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav. Ringkonnakohus ei saa sellist apellatsiooni apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta olenemata sellest, kas ta apellandi väitega nõustub või mitte. Erandina on võimalik jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.


Kui ringkonnakohus leiab ekslikult, et kaitsjal puudub KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigus ja jätab apellatsiooni läbivaatamata KrMS § KrMS § 326 lg 2 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel, siis on see viga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes.

3-1-1-46-10 PDF Riigikohus 18.06.2010

Alates 15. märtsist 2007 ei ole enda maksuhalduri juures registreerimata jätmine karistatav kuriteona, vaid väärteona maksukorralduse seaduse § 154 järgi.


Laenulepingust tulenev (laenutähtaja lõpus tekkiv) nõudeõigus laenusaaja vastu ei ole käsitatav maksustatava tuluna TuMS § 36 lg 1 mõttes.

Laenuandjale tagastamata jäänud laenusummad võivad teatud tingimustel olla käsitatavad laenuandja ettevõtlusega seotud kuluna, mis tuleb üldjuhul ettevõtlustulust maha arvata (3-3-1-21-02 p-d 10-11).

Mahaarvamiste tegemine füüsilise isiku ettevõtlustulust võib vaatamata TuMS § 14 lg-s 5 sätestatule olla teatud juhtudel võimalik ka siis, kui isik ei ole end nõuetekohaselt füüsilisest isikust ettevõtjana registreerinud (3-3-1-70-08 p 12).

Eelnev raamatupidamiskohustuse rikkumine võib teatud juhtudel tähendada, et süüdistatav, kes tugineb teatud maksunduslikult olulistele faktidele, peab neid ise tõendama (3-1-1-47-07, p-d 19-23). Samasuguse tõendamiskoormise üleminek süüdistatavale ei saa aga kõne alla tulla n-ö negatiivse asjaolu puhul - isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud.

Süüdistatav, kes väidab, et ta on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, peab nende kulutuste tegemist tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse kulutuste tegemist usaldusväärselt kontrollida.


Tulenevalt KrMS § 61 lg-st 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelöeldu tähendab muuhulgas sedagi, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod tõendatuks.

Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (RKKKo nr 3-1-1-100-06 p 18 ja 3-1-1-63-08 p 12.2). Kohtuotsus, mille põhiosas on tõendite analüüsi asemel piirdutud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetlemise, nende sisu kirjeldamise ning kohtuistungi protokolli refereerimisega, ei vasta KrMS § 312 nõuetele.

Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).

Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ekslik tuvastamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Eelnev raamatupidamiskohustuse rikkumine võib teatud juhtudel tähendada, et süüdistatav, kes tugineb teatud maksunduslikult olulistele faktidele, peab neid ise tõendama (3-1-1-47-07, p-d 19-23). Samasuguse tõendamiskoormise üleminek süüdistatavale ei saa aga kõne alla tulla n-ö negatiivse asjaolu puhul - isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud.

Süüdistatav, kes väidab, et ta on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, peab nende kulutuste tegemist tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse kulutuste tegemist usaldusväärselt kontrollida.


Tulenevalt KrMS § 61 lg-st 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelöeldu tähendab muuhulgas sedagi, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod tõendatuks.

Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (RKKKo 3-1-1-100-06 p 18 ja 3-1-1-63-08 p 12.2). Kohtuotsus, mille põhiosas on tõendite analüüsi asemel piirdutud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetlemise, nende sisu kirjeldamise ning kohtuistungi protokolli refereerimisega, ei vasta KrMS § 312 nõuetele.

Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).

KrMS § 123 lg 1 tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme kohta. Koopia võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus kõnealuse tõendi usaldusväärsusest.

Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 1 on kriminaalmenetluses tõendina lubatavad ka laenusaajast tunnistaja ütlused oma laenusuhte tekkimise, muutumise või lõppemise asjaolude kohta. Küll aga tuleb selliste ütluste usaldusväärsust eriti põhjalikult kaaluda.


Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ekslik tuvastamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Kriminaalasja lahendav kohus ei ole järelduste tegemisel seotud tsiviilkohtumenetluses tehtud järeldustega, küll aga ei või kriminaalasja lahendav kohus jätta kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtu järeldusi põhjenduseta tähelepanuta.


Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).


KrMS § 123 lg 1 tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme kohta. Koopia võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus kõnealuse tõendi usaldusväärsusest.

Kriminaalmenetluses võib tõendiks olla ka tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtuotsus.


Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).

Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 1 on kriminaalmenetluses tõendina lubatavad ka laenusaajast tunnistaja ütlused oma laenusuhte tekkimise, muutumise või lõppemise asjaolude kohta. Küll aga tuleb selliste ütluste usaldusväärsust eriti põhjalikult kaaluda.

3-1-1-116-09 PDF Riigikohus 18.05.2010

LS § 7420 lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 7420 kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V2 "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 21. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.


Liikluseeskiri on kehtestatud LS § 3 lg 2 alusel, mille kohaselt liikluskorra määrab Vabariigi Valitsus liikluseeskirjaga. Tegemist on üldise pädevusnormiga, mis ei ole samas piisav materiaalõiguslik alus, võimaldamaks Vabariigi Valitsusel ilma seaduses sisalduva täiendava volitusnormita panna liikluseeskirjaga mootorsõiduki juhile liiklusseadusest erinevaid kohustusi dokumentide kaasaskandmise osas.

LS § 7420 lg-s 1 kirjeldatud tegu, s.o keeldumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest, ei ole karistatav alates 1. juulist 2009. Sel päeval jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 7420 kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist 31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V2 "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 21. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa. Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus ega võimalda keelduda vereproovi võtmisest.


KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Selle sätte kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine välistatud mitte üksnes siis, kui isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud süüteokoosseisule, vaid ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem, näiteks seaduse muutmise tõttu (vt nt RKKKo nr 3-1-1-112-09, p 7).

Kokku: 30| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json