KARISTUSÕIGUSKaristusõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-7206/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2018

Kuritegude ideaal- ja reaalkogumi piiritlemine KarS § 63 tähenduses on oluline süüdistatavale karistuse mõistmisel. Kui tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 1), siis mõistetakse isikule üks karistus seaduse alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui tegemist on mitme teoga, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 2), ja isikut ei ole nendest ühegi teo eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus KarS § 64 lg 1 järgi. Kõnealune küsimus tuleb lahendada nn teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt. Riigikohtu maksva praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisisõnu tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 27). (p d 22-23)

Kuna Riigikohus menetleb kriminaalasja kaitsja kassatsiooni alusel, on kriminaalkolleegiumi volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi reformatio in peius-põhimõttest tulenevalt piiratud ringkonnakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega (vt mutatis mutandis Riigikohtu RKKKo 3-1-1-7-11, p 19). (p 25)


Kuna Riigikohus menetleb kriminaalasja kaitsja kassatsiooni alusel, on kriminaalkolleegiumi volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi reformatio in peius-põhimõttest tulenevalt piiratud ringkonnakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega (vt mutatis mutandis Riigikohtu RKKKo 3-1-1-7-11, p 19). (p 25)


KarS § 147 kohaselt loetakse noorem kui kümneaastane isik samas jaos sätestatud süütegude mõttes arusaamisvõimetuks. See ei välista KarS §-st 59 tulenevalt aga KarS § 58 p 3 esimeses alternatiivis sätestatud raskendava asjaolu arvestamist ka juhul, kui KarS § 141 lg 2 p-s 1 sätestatud kuritegu on toime pandud alla kümneaastase kannatanu suhtes. Kuigi KarS § 147 kohaselt eeldatakse alla kümneaastase kannatanu puhul tema arusaamisvõimetust, ei ole see samastatav KarS §-s 141 koosseisutunnusena sätestatud arusaamisvõimetusega. Vastupidine seisukoht tooks kaasa olukorra, kus näiteks üheteistaastase arusaamisvõimetu kannatanu vägistamisel oleks KarS § 58 p 3 esimeses alternatiivis sätestatud raskendavat asjaolu arvestada võimalik, noorema kui kümneaastase kannatanu puhul aga mitte. See ei ole KarS § 147 ja § 58 p 3 eesmärgiga kooskõlas. Samuti ei toeta seda seaduse süstemaatiline tõlgendus, sest kui alla kümneaastase kannatanu vägistamisega kaasnev ebaõigus oleks hõlmatud KarS § 141 lg-ga 1, oleks selle kvalifitseerimine küsitav ka sama paragrahvi teise lõike esimese punkti järgi. (p 29)

4-16-4916/42 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.09.2017

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. aprilli 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-22-14, p 9) (p 6)


Riigikohus on korduvalt märkinud, et KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks ja seetõttu võib samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega (viimati RKKKo asjas nr 3-1-1-80-11, p 11) (p 9)

3-1-1-80-11 PDF Riigikohus 21.10.2011

Menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine teenib esmajoones mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta tõendusliku teabe kogumise eesmärki.


Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti. Nõue kohtuotsust põhistada tähendab, et kohtu mõttekäik peab olema otsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui osad tõendid jäetakse hindamata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata, kujutab see endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Vt nt RKKKo 3-1-1-48-08, p 7.


Samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda põhjusel, et KarS §-st 63 ("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult olukordi, kui isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele. (Vt RKKKo 3-1-1-106-04, p 9).

Ainetu on arutleda selle üle, kas menetlusaluse isiku olukorda raskendaks uue karistuse mõistmine juhul, kui ühe väärteo osas tuleks väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

3-1-1-7-11 PDF Riigikohus 27.05.2011

Hinnates isiku tegutsemist hädakaitses tuleb esmalt kindlaks teha hädakaitseseisundi olemasolu ja alles seejärel hinnata hädakaitsetegevust ning selle piire (RKKKo 3-1-1-111-04). Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (RKKKo 3-1-1-34-08).


Hinnates, kas tegemist on õiguslikus mõttes ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-15-08).

Kohus peab ka kuritegude ideaalkogumi eest karistust mõistes lähtuma eelkõige isiku süü suurusest, mis sellisel puhul väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust (vt ka RKKKo 3-1-1-5-11, p 8).

Kui aga ringkonnakohus tuvastab erinevalt maakohtust kuritegude ideaalkogumi, tuleb toimida järgmiselt. Esmalt tuleb tühistada maakohtu poolt KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristus ja eri süüteokoosseisude järgi mõistetud üksikkaristused. Seejärel tuleb kõikide kogumit moodustavate tegude eest mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega, mitte aga maakohtu otsusega mõistetud liitkaristusega (vt ka RKKKo 3-1-1-24-03). Kui aga menetluse aluseks on vastav prokuröri apellatsioon, on ringkonnakohtu jaoks KarS § 63 lg 1 järgi mõistetava karistuse ülemmääraks karistus, mis nähakse karistusseadustiku eriosas ette kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest.


Kui aga ringkonnakohus tuvastab erinevalt maakohtust kuritegude ideaalkogumi, tuleb toimida järgmiselt. Esmalt tuleb tühistada maakohtu poolt KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristus ja eri süüteokoosseisude järgi mõistetud üksikkaristused. Seejärel tuleb kõikide kogumit moodustavate tegude eest mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega, mitte aga maakohtu otsusega mõistetud liitkaristusega (vt ka RKKKo 3-1-1-24-03). Kui aga menetluse aluseks on vastav prokuröri apellatsioon, on ringkonnakohtu jaoks KarS § 63 lg 1 järgi mõistetava karistuse ülemmääraks karistus, mis nähakse karistusseadustiku eriosas ette kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest.


Tõendite hindamisel on nende elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (vt ka RKKKo 3-1-1-3-10).

3-1-1-5-11 PDF Riigikohus 16.03.2011

Ideaalkogumis tahtlikult inimesele raske tervisekahjustuse ja ettevaatamatusest tema surma põhjustanud süüdistatavale puhul tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta ka asjaolu, et ohver sai surma - seda hoolimata sellest, et surm on KarS § 117 koosseisuline asjaolu.


Ideaalkogumis tahtlikult inimesele raske tervisekahjustuse ja ettevaatamatusest tema surma põhjustanud süüdistatavale puhul tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta ka asjaolu, et ohver sai surma - seda hoolimata sellest, et surm on KarS § 117 koosseisuline asjaolu.


3-1-1-27-09 PDF Riigikohus 04.05.2009

Kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo nr 3-1-1-65-08 ja nr 3-1-1-66-08, p 10; nr 3-1-1-106-04, p-d 7 ja 10).


Samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda põhjusel, et KarS §-st 63 ("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult olukordi, kui isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele. KarS § 62 kohaselt võib ühe süüteo eest kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust (vt RKKKo nr 3-1-1-106-04, p 9).


Liikluseeskirja § 207 järgi tohib õuealal parkida ainult tähistatud parklas, selle puudumisel aga teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. LE §-s 207 sätestatu ei laiene kõnniteel parkimisele.

3-1-1-18-09 PDF Riigikohus 01.04.2009

Karistusseadustik ei võimalda mõista isikule sama kohtuotsusega ühes ja samas sättes ette nähtud sanktsiooni järgi mitut erinevat üksikkaristust ja neid seejärel KarS § 64 alusel liita.

3-1-1-15-08 PDF Riigikohus 30.04.2008

Hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Seega on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-99-04, p 10.4 ja nr 3-1-1-1-08, p 5).

3-1-1-1-08 PDF Riigikohus 21.02.2008

Väärteomenetluse seadustiku § 87 kohaselt on maakohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, eelkõige selles sisalduva teokirjeldusega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3).


Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt RKKKo nr 3-1-1-99-04, p 10.4).

3-3-1-1-04 PDF Riigikohus 23.02.2004

Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.


Ka haldussanktsioonide kohaldamisel ei saa kedagi halduskorras korduvalt karistada ühe ja sama teo eest ühe ja sama seadusesätte või üht ja sama sotsiaalset huvi (õigushüve) kaitsvate seadusesätete alusel (ne bis in idem reegel). Antud põhimõte omab tähendust ka siis, kui erinevate sanktsioonide kohaldamine on erinevate haldusorganite pädevuses. Ne bis in idem reegel ei laiene aga juhtudele, kui seadus näeb expressis verbis ette võimaluse kohaldada isiku suhtes põhi- ja lisakaristust.


Juhtimisõiguse peatamise alused on sätestatud LS § 41 lg-s 3. Juhtimisõiguse peatamine LS § 41 lg 3 punktides 1-4 sätestatud alustel on oma sisult käsitletav haldustõkendina. LS § 41 lg 3 punktis 5 sätestatud alusel juhtimisõiguse peatamine ei oma tõkendile iseloomulikke funktsioone. Nimetatud haldussanktsiooni kohaldamise aluseks on teatud väärteo toimepanemine. Need väärteod, mille osas jõustunud karistusotsus toob süüdlase suhtes kaasa juhtimisõiguse peatamise, määratleb LS § 413. Juhtimisõiguse peatamisel LS § 413 korras on karistusele iseloomuliku repressiooni eesmärk ning see on materiaalselt tõlgendatava karistusena.

Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json