KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-18-4372/82 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.11.2019

KarS § 316 kohaselt on karistatav tõendi kõrvaldamine või kunstlik loomine eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (KarS § 16). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust KarS §-s 316 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (KarS § 16 lg 2). Koosseisus sätestatud eesmärk ei pea olema ainus, mida isik tegu toime pannes saavutada soovib. Ka samaaegne mitme eri eesmärgi poole püüdlemine ei välista kavatsetust, s.o tegemist võib olla eesmärkide paljususega ning seejuures ei pea koosseisuline eesmärk neist olema peamine. Teisisõnu võib isiku käitumise peamiseks motivaatoriks olla näiteks soov saada tagasi tema valdusest välja läinud ese (põhieesmärk), millega kaasneb ka soov valduse tagasivõitmise kaudu kahjustada käimasolevat kriminaalmenetlust (kõrvaleesmärk). Samuti ei pea isik olema tõsikindlalt veendunud, et tema tegevus eesmärgini viib (vt RKKKo 3-1-1-62-14, p 11), ega omama üksikasjalikku ettekujutust, millise konkreetse tõendamiseseme asjaolu tuvastamist võib tõendi kõrvaldamine takistada. (p 26)

KarS §-s 316 sisaldub mittekongruentne süüteokoosseis, mille puhul ulatub täideviijal subjektiivselt esinev eesmärk kaugemale objektiivsetest koosseisutunnustest. Seetõttu ei ole nõutav, et tõendi kõrvaldamine või kunstlik loomine tõendamiseseme asjaolude tuvastamist tegelikult takistaks (vt ka RKKKo 3-1-1-38-11, p 30), vaid on oluline, et taotletav eesmärk oleks isikut liikumapanevaks jõuks (vt RKKKo 1-15-10119/80, p 38). (p 27)


Kuna kaasaaitaja karistusõigusliku vastutuse eeldused sõltuvad kaasaaitamise aktsessoorsuse tõttu täideviija tahtliku ja õigusvastase teo tuvastamisest, tuleb ka kaasaaitajale etteheidetud teo sisustamisel vältimatult pöörduda täideviijale samas kriminaalasjas esitatud süüdistuse juurde. Riigikohus on rõhutanud vajadust hoiduda süüdistuse sisu kirjeldades põhjendamatutest kordustest (vt RKKKo 3-1-1-109-15, p 197). (p 35)


Kohtud on vaatamata süüdistuses sellekohaste viidete puudumisele õigustatud tuvastama teatud asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist, kuid ei ole käsitatavad süüdistuse alusfaktidena, mis oleks subsumeeritavad mõne koosseisulise tunnuse alla (vt RKKKo 3-1-1-61-09, p 30.1). (p 36)

1-17-8179/92 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.11.2019

Süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtete kohaselt on süüteoetteheite puhul tõendamiskohustus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada teo toimepanemine ja selle ebaseaduslikkus (RKKKo 3-1-1-72-13, p 13). (p 10)


Riigikohtu praktikas on järjepidevalt selgitatud, et narkootilise ja psühhotroopse aine suure koguse hindamisel peab lähtuma NPALS § 3^1 lg-st 3. Selle järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Riigikohus on olnud järjekindlalt ka arvamusel, et vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11; RKKKo 3-1-1-52-07, p 10; RKKKo 3-1-1-101-07, p 13; RKKKo 3-1-1-67-08, p 12; RKKKo 3-1-1-68-09, p 8 ja RKKKo 3-1-1-100-13, p 11.) (p 12)

Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus siiski käsitanud absoluutsena. Nimelt on kriminaalkolleegium leidnud ka seda, et kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja RKKKo 3-1-1-68-09, p 8.5). Viidatud kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud. Riigikohus aktsepteeris, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. Sellist seisukohta saab põhjendada arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga (vt RKKKo 3-1-1-95-16, p 23). (p 13)


Olukorras, kus narkootiline aine on kätte saadud, kuid riigil puudub võimekus ekspertiisiks esitatud ainet analüüsida ja ekspertiisimääruses püstitatud küsimustele vastata, puudub alus käideldud puhta aine koguse tuvastamise nõudest irduda. (p 14)


KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt RKKKo 1-15-9051/62, p 42). (p 20)


KarS § 83 lg-te 4 ja 5 järgi konfiskeeritakse vahend, aine või ese, kui selle omamiseks vajalik luba puudub ja isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Ehkki kolleegium leidis, et süüdistatav ei pannud narkootilist ainet vallates toime koosseisupärast tegu, oli käitlemine sellele vaatamata õigusvastane. Kuna süüdistataval ei ole luba kõnealuse aine omamiseks, tuleb see KarS § 83 lg-te 4 ja 5 alusel konfiskeerida. NPALS § 7 lg 3 järgi jääb aine ekspertiisiasutusele aine säilitamiseks, õppeotstarbel kasutamiseks või hävitamiseks. (p 24)

1-18-7833/63 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.11.2019

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38^1 lg 1 p 1 sätestab, et kannatanu võib tsiviilhagis esitada nõude, kui selle eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamine on võimalik ka juhul, kui kahju tekitamine ei ole kuriteo koosseisuline tunnus, sest sellise hagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele (vt nt RKKKo 3-1-1-23-14, p 25) Lahendades küsimust tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvuse kohta süüdistuse alusfaktidega, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis muu hulgas võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on see siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga. (Vt nt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42.) (p-d 15-16)


Tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust (KrMS § 38^1 lg 6). Süüdistatavad on kannatanule kui tsiviilhagi esitajale kahju tekitamise osas solidaarvõlgnikud (VÕS § 137), kes osalevad kaaskostjatena menetluses iseseisvalt ja kelle puhul ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale üldjuhul õiguslikke tagajärgi (TsMS § 207 lg 2) (vt ka RKTKo 2-13-23176/103, p 14). (p 18)


Tsiviilõiguslikult mõistetakse kehavigastuse all igasugust inimese kehalisse terviklikkusesse lubamatut sekkumist ja tervisekahjustust kui inimorganismi (seesmise) seisundi negatiivset mõjutamist. Õiguskirjanduses on neid mõisteid lähemalt selgitatud nii, et kehavigastus on välisest füüsilisest mõjutusest tingitud kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine, samas kui tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist organismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes, sh füüsilise mõjutuse tagajärjel põhjustatud organismi talitluse häiret ja organismi seesmist patoloogilist seisundit, mis võivad olla tingitud inimese psüühika mõjutamisest (vt P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2009, § 1045 komm 3.3 ja P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 129 komm 4.2). (p 21)

Karistusseadustik ei erista kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõistet, kuid teeb vahet tervise kahjustamisel ja valu tekitaval kehalisel väärkohtlemisel (KarS § 121 lg 1). Nii tervisekahjustus kui ka valu on normatiivsed koosseisutunnused. Esimese neist tunnustest defineerib Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu kui koosseisulist asjaolu on määratletud kohtupraktikas. Selle all peetakse silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (vt nt RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.1). (p 22)

Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)

KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27.) Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)


Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 134 lg 2 alusel kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (KarS § 121 lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (KarS § 121 lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. (p-d 23-25)


KarS § 121 puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 1-16-10326/51, p 27.) Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. (p-d 27-29)

1-18-9719/32 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.11.2019

KrMS § 187 lg 1 kohaselt kannab määruskaebemenetluses kohtumääruse tühistamise korral menetluskulud riik. KrMS § 187 lg 2 ls 2 sätestab, et kui rahuldamata jäetud määruskaebus on esitatud süüdistatava huvides, otsustatakse määruskaebuse lahendamise menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt tuleb määruskaebemenetluses süüdistatava huvides esitatud määruskaebuse rahuldamata jätmisel arvata määruskaebemenetluse kulu menetluskulude hulka (nt RKKKm 3-1-1-36-05, p-d 10-12; RKKKm 3-1-1-96-13, p 26). (p 8)

Kohus saab KrMS § 187 alusel võtta seisukoha üksnes määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulude kohta. (p 9)

1-18-86/128 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.11.2019

Olukorras, kus kaebaja taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb kaebaja taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka kaebuse motiividest (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 13.1). (p 51)


Argumendid, mille järgi võis varguse toimepanemises süüdistatav isik tema elukoha läbiotsimisel leitud kannatanutele kuuluvad asjad omandada vanakraami laatadelt või need võis tema elukohta tuua muu isik, on kõik suunatud põhjendatud kahtluse tekitamisele selles, et süüdistuses kirjeldatud teod võis toime panna keegi teine, kuid mitte süüdistatav. Olukorras, kus kohus saaks lugeda eelnevad väited tõsiselt võetavaks ja neid poleks võimalik veenvalt kummutada, olekski järgmise sammuna vajalik rakendada KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvat in dubio pro reo–põhimõtet ning teha sellest lähtudes õigeksmõistev otsus. Samas on Riigikohus korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p 8 ja RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.) (p 58)

Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)

Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)


Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)


KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 kohaselt saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Nimelt võib kohus KrMS § 268 lg 6 esimese lause alusel kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui tal on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p 61)

KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. Järelikult saab kohus KrMS § 268 lg-te 1, 5 ja 6 nõuete vastu eksimata KarS § 199 järgi esitatud süüdistuse piires vajadusel muu hulgas vaagida seda, kas juhul, mil süüdlase tegu ei vasta varguse tunnustele, võib isik siiski vastutada KarS §-s 202 ette nähtud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise või hoidmise eest. (p 62)


KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. (p 62)


See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul objektiivne ja juhuslikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui aga mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudseid tõendeid, ei ole võimalik tõsiselt võetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Seega ei leidu mõistlikke põhjusi, millega saaks õigustada mingi tõendamissituatsiooni tõlgendamist isiku kasuks üksnes sõltuvalt sellest, kas kuriteo tehiolud on talletunud otseste või kaudsete tõenditena. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue – hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p-d 9 ja 10.) (p 64)


Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)


Isegi kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on saanud alguse maakohtust, on mõnel juhul menetlusökonoomiat arvestades otstarbekas saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. (p 70)

1-18-7632/56 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.11.2019

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ilmselt põhjendamatu apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid pole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on enamasti võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt nt RKKKm 3-1-1-85-13, p 7 ja RKKKm 3-1-1-86-11, p-d 7-8). (p 11)


Tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust (KrMS § 38^1 lg 6). Hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet (vt RKTKo 2-16-7541/70, p 13). TsMS § 207 lg 2 kohaselt osalevad solidaarvõlgnikud kaaskostjatena menetluses iseseisvalt. (vt nt RKTKo 2-14-51896/235, p 15 ja RKTKo 2-13-23176/103, p 14). TsMS § 207 lg 2 kohaselt ei tulene hageja või kostja toimingust kaashagejale või -kostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. See tähendab, et kohus saab õigeksvõtul põhineva otsuse teha ainult sellise kostja suhtes, kes nõuet kohtule tehtud avaldusega tunnistab. (p 14)


Riigikohtus toimuva kirjaliku kassatsioonimenetluse puhul on nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 1-16-6137/262, p 22 ja RKKKo 1-16-10888/62, p 55). KrMS § 390 lg-st 1 tulenevalt tuleb neid seisukohti järgida ka määruskaebemenetluses. (p 16)

1-16-6137/268 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 24.10.2019
1-18-5023/12 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.10.2019

Kriminaalmenetluse lõpetamise korral KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel tuleb menetluskulude hüvitamisel lähtuda kriminaalmenetluse seadustikust, täpsemalt KrMS § 183 lg-s 1 sätestatust (vt RKKKm 1-17-9149/80, p 9 ning RKKKo 1-16-8601/66, p 27). Menetluskulude hüvitamist KrMS-i alusel võib taotleda ka juriidilise isiku õigusjärglane (vt RKKKm 1-17-9149/80). (p 19)

Küsimused sellest, kas ja millised kriminaalmenetluse kulud ja kellele hüvitada, tuleb lahendada KrMS-i sätetele tuginedes. (p 20)

Kui kriminaalmenetluse lõpetas prokuratuur, tuleb menetluskulude hüvitamist KrMS § 183 lg 1 alusel taotleda samuti prokuratuurilt. Olukorras, kus menetluskulude hüvitamiseks on ette nähtud vastav kord KrMS-i alusel (mida isik on ka kasutanud), ei saa jõustunud lahendiga mittenõustumise korral sama taotlust esitada enam mõnel muul alusel. (p 21)

KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 järgi tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Nii Riigikohtu kui ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses on kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 ja KrMS § 331 lg 11 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg, mille jooksul kohtumenetluse pooled võivad kohtule esitada oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Kuivõrd KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebemenetluses apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse sätteid, siis kehtib eeltoodu ka Riigikohtu ja ringkonnakohtu kirjalikus menetluses läbiviidavas määruskaebemenetluses. (Vt nt RKKKo 1-16-10888/62, p 55; RKKKo 3-1-1-74-14, p-d 8 ja 11; RKKKm 3-1-1-89-13, p 17 ning RKKKm 3-1-1-102-12, p 16). (p 25)

Olukorras, kus Riigikohus asendab vaidlustatava kohtumääruse õiguslikud põhistused, ei tule menetluskulude hüvitamise otsustamisel juhinduda mitte KrMS §-st 187, vaid koosmõjus KrMS § 390 lõikega 1 kohaldada kassatsioonimenetlust reguleerivat KrMS § 186 (vt RKKKm 3-1-1-10-16, p 57 ja RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.1). KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks kriminaalmenetluse seadustiku § 361 lg 1 p-des 2-7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. (p 28)

Käibemaksukohustuslane võib nõuda kaitsjatasult (seega ka esindajatasult) arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel tasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKKm 3-1-1-38-16, p 76). (p 30)

Õigusabitasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii õigusabi osutaja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt nt RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.2). (p 31)

Õigusteenuse osutaja tunnitasuna 150 eurot (ilma käibemaksuta) on Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerinud mõistliku tunnitasuna väga harvadel juhtudel (vt nt RKKKo 3-1-1-120-16, p 17). (p 32)


KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 järgi tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Nii Riigikohtu kui ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses on kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 ja KrMS § 331 lg 11 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg, mille jooksul kohtumenetluse pooled võivad kohtule esitada oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Kuivõrd KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebemenetluses apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse sätteid, siis kehtib eeltoodu ka Riigikohtu ja ringkonnakohtu kirjalikus menetluses läbiviidavas määruskaebemenetluses. (Vt nt RKKKo 1-16-10888/62, p 55; RKKKo 3-1-1-74-14, p-d 8 ja 11; RKKKm 3-1-1-89-13, p 17 ning RKKKm 3-1-1-102-12, p 16). (p 25)

Käibemaksukohustuslane võib nõuda kaitsjatasult (seega ka esindajatasult) arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel tasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKKm 3-1-1-38-16, p 76). (p 30)

Õigusabitasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii õigusabi osutaja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt nt RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.2). (p 31)

Õigusteenuse osutaja tunnitasuna 150 eurot (ilma käibemaksuta) on Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerinud mõistliku tunnitasuna väga harvadel juhtudel (vt nt RKKKo 3-1-1-120-16, p 17). (p 32)

4-18-6598/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.10.2019

Juhul, kui uurimistoimingu protokolli ei ole võimalik või otstarbekas vormistada uurimistoimingu käigus, võib seda teha ka pärast uurimistoimingut. Seega ei tingi ainuüksi sündmuskoha vaatluse protokolli koostamine või vormistamine sündmuskoha vaatlusest hiljem või teises kohas a priori vaatlusprotokolli ebausaldusväärsust. Küll aga peab protokolli koostaja viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. (Vt RKKKo 3-1-1-31-11, p 20.1). (p 21)

Uurimistoimingu tingimused, käigu ja tulemused ning kogutud tõendusteabe võib talletada fotol menetlustoimingu protokolli lisana, kui selleks esineb vajadus või kui see on kohustuslik (VTMS § 50, KrMS § 149 lg 1). Fotode puudumine ei muuda vaatlusprotokolli ebausaldusväärseks tõendiks (vt RKKKm 3-1-1-41-09, p 7). (p 22)


Väärteomenetluses koostatud sündmuskoha vaatluse protokoll on käsitatav uurimistoimingu (täpsemalt sündmuskoha vaatluse) protokollina KrMS § 63 lg 1 mõttes ja kala loendamise protokoll sündmuskoha vaatluse protokolli lisana KrMS § 148 tähenduses, mistõttu on tegemist süüteomenetluses lubatava tõendiga (vt RKKKo 3-1-1-116-10, p 8). (p 20)


Väärteomenetluses koostatud sündmuskoha vaatluse protokoll on käsitatav uurimistoimingu (täpsemalt sündmuskoha vaatluse) protokollina KrMS § 63 lg 1 mõttes ja kala loendamise protokoll sündmuskoha vaatluse protokolli lisana KrMS § 148 tähenduses, mistõttu on tegemist süüteomenetluses lubatava tõendiga (vt RKKKo 3-1-1-116-10, p 8). (p 20)

Juhul, kui uurimistoimingu protokolli ei ole võimalik või otstarbekas vormistada uurimistoimingu käigus, võib seda teha ka pärast uurimistoimingut. Seega ei tingi ainuüksi sündmuskoha vaatluse protokolli koostamine või vormistamine sündmuskoha vaatlusest hiljem või teises kohas a priori vaatlusprotokolli ebausaldusväärsust. Küll aga peab protokolli koostaja viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. (Vt RKKKo 3-1-1-31-11, p 20.1). (p 21)

Uurimistoimingu tingimused, käigu ja tulemused ning kogutud tõendusteabe võib talletada fotol menetlustoimingu protokolli lisana, kui selleks esineb vajadus või kui see on kohustuslik (VTMS § 50, KrMS § 149 lg 1). Fotode puudumine ei muuda vaatlusprotokolli ebausaldusväärseks tõendiks (vt RKKKm 3-1-1-41-09, p 7). (p 22)

4-18-4523/20 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.10.2019

VTMS § 198 ja § 196 lg 4 teise lause omavahelise vastuolu tõttu tuleb lähtuda põhimõttest lex posterior derogat legi priori (hilisem seadus muudab varasema seaduse) ning kohaldada hilisemat sätet ehk VTMS § 196 lg-t 4. Seega saab kohtumenetluse pool esitada määruskaebuse ka määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale, kuid Riigikohus menetleb kaebust üksnes juhul, kui see on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. (p 14)


VTMS § 194 lg 3 kohaselt tuleb määruskaebuse läbivaatamisel järgida VTMS § 145 lg-s 1 sätestatust juhinduda osas, mis ei ole vastuolus määruskaebemenetluse sätetega. (p 15)

Esiteks tuleb ringkonnakohtul määruskaebust läbi vaadates edastada see teisele kohtumenetluse poolele. Kui menetlusalust isikut ei teavitata kohtuvälise menetleja kaebusest, rikutakse menetlusaluse isiku õigust olla oma asja arutamise juures (VTMS § 19 lg 1 p 3). Seda põhjusel, et õigus olla oma asja arutamise juures ei tähenda kitsalt vaid õigust osaleda asja kohtulikul arutamisel, s.t viibida istungisaalis ja teada istungi toimumisest, vaid laiemalt õigust olla teadlik menetlusest ja selle läbiviimise viisist. Erandiks ei ole ka menetlus, milles on arutluse all menetluskulude hüvitamine. (p 16)

Teiseks tuleb ringkonnakohtul anda teisele kohtumenetluse poolele võimalus esitada enda seisukoht kaebuse kohta, hoolimata asjaolust, et VTMS § 196 lg 1 kohaselt peab kõrgema astme kohus vaatama määruskaebuse läbi 10 päeva jooksul selle kättesaamisest. Selle nõude järgimata jätmist on kolleegium käsitlenud menetlusõiguse olulise rikkumisena (vt RKKKm 3-1-1-105-12, p 6; RKKKm 3-1-1-50-12, p 11). (p 17)

Eeltoodud nõuete täitmata jätmisel rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 3 mõttes. (p 18)


Olukorras, kus väärteomenetluse on lõpetanud kohtuväline menetleja, on maakohus VTMS § 23 alusel õigustatud ja kohustatud läbi vaatama valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotlust ning ringkonnakohtul on omakorda pädevus lahendada maakohtu sellise määruse peale esitatud määruskaebust. (p 23)

1-16-6137/262 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.10.2019

KrMS §-st 182 tuleb juhinduda kohtul, kes jätab tsiviilhagi rahuldamata või läbi vaatamata. (p 12)

KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt jäävad apellatsioonimenetluse kulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, vaid siis, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend. Kolleegium on varem asunud seisukohale, et need sätted ei võimalda KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 nimetatud lahendi tegemise korral apellatsioonimenetluse kulu riigi ja menetlusosalise vahel jagamisel lähtuda sellest, millises ulatuses menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon rahuldati. Apellatsioonimenetluse kulu jääb täies ulatuses riigi kanda isegi juhul, kui maakohtu otsus tühistatakse (osaliselt) üksnes prokuratuuri apellatsiooni alusel ja menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon jääb täielikult rahuldamata (vt nt RKKKo 3-1-1-89-16, p 47 koos viitega). (p 13)

1-11-3615/284 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.10.2019

KarS § 76 lg-te 1 ja 2 järgi on tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise formaalseks eelduseks karistusajast teatava pikkusega osa tegelik ärakandmine. Tegelikult ärakantud karistusajaks on eelvangistuses, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses, viibitud aeg ja aeg, mil isik on viibinud kinnipidamisasutuses pärast karistuse kandmisele asumist. Eelvangistuse alguseks loetakse sellisel juhul tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg (KarS § 68 lg 1). Kui aga süüdimõistetu viibib kohtuotsuse tegemise ajal vabaduses, loetakse kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 414 lg-ga 2 vangistuse kandmise alguseks tema vanglasse saabumise aeg pärast karistuse täitmisele pööramist. (p-d 10-11)

1-17-3858/93 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.09.2019

Tulenevalt KrMS §-st 364 peab kohus sama asja uuesti läbivaatamisel arvestama Riigikohtu otsuses esitatud seisukohti ja kohus ei saa lähtuda Riigikohtu otsuse juurde esitatud eriarvamusele jäänud kohtuniku seisukohtadest. (p 10)

Põhimõtteliselt ei saa välistada situatsioone, kus KrMS § 364 järgimine ei ole obligatoorne, s.o kõrgema kohtu seisukohtadest õigusküsimustes on ka samas kohtuasjas võimalik irduda. Nii ei ole faktikohtud seotud kõrgemal seisva kohtu seisukohtadega näiteks juhul, kui kriminaalasja uue läbivaatamise ajaks on muutunud otsuse tegemise aluseks olnud seadus, Riigikohus on asjasse puutuvas õigusküsimuses revideerinud enda õiguskäsitlust või on ilmnenud asjasse puutuva sätte põhiseadusvastasus, sh kui asja uuesti läbivaatav kohus jätab asjakohase sätte selle põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata. (p 12)


Tulenevalt KrMS §-st 364 peab kohus sama asja uuesti läbivaatamisel arvestama Riigikohtu otsuses esitatud seisukohti ja kohus ei saa lähtuda Riigikohtu otsuse juurde esitatud eriarvamusele jäänud kohtuniku seisukohtadest. KrMS §-s 364 sätestatut eirates rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 10 ja 12)

1-17-10162/351 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 21.06.2019

Süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine tähendab koostööd süüteo asjaolusid väljaselgitava menetlejaga, kaasabi kaasosaliste vastu tõendite kogumisel või nende menetlejale paljastamisel vms. Kaasaaitamine peab olema aktiivne, s.t ei piisa sellest, et isik ei tee asjaolude väljaselgitamiseks takistusi. Samas aga ei tähenda eeltoodu, et aktiivne kaasaaitamine eeldaks alati isiku poolt enda süü täielikku tunnistamist. Kuid aktiivse kaasaaitamisega ei ole kindlasti tegemist olukorras, kus isik annab ütlusi vaid osas, mis on selleks hetkeks teiste tõenditega kinnitust leidnud. Aktiivne kaasaitamine peab aitama menetlejal kohtueelset uurimist edasi viia. (p 26)


Euroopa Liidu Nõukogu 24. juulil 2008 vastu võetud raamotsus nr 2008/675/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uutes kriminaalmenetlustes, paneb Euroopa Liidu liikmesriikidele kohustuse arvestada kriminaalmenetluses teistes liikmesriikides tehtud otsuseid, mis on saadud kas vastastikuse õigusabi reeglite alusel või karistusregistrite andmete vahetamise teel. Raamotsuse kohaselt peab liikmesriikide otsustel olema samaväärne õiguslik toime võrreldes riigisiseste varasemate süüdimõistvate otsustega. Raamotsustel ei ole aga riigisisest vahetut õigusmõju, s.t nad ei ole otsekohaldatavad, vaid eeldavad seadusandja tegevust riigisisese õiguse kujundamisel, saavutamaks raamotsuses sätestatud eesmärkide ja põhimõtete realiseerumine. (p-d 30 ja 31)

Isegi olukorras, kus raamotsuse ülevõtmiseks ei ole vastu võetud uusi või muudetud asjakohaseid õigusnorme ega ole ka selgitatud, kuidas olemasolev regulatsioon tagab raamotsuse eesmärgi saavutamise, on kohtul riigisisese õiguse raamotsusega kooskõlalise tõlgendamise kohustus. See tähendab, et kohus, kes riigisiseseid õigusnorme kohaldades on õigustatud neid tõlgendama, peab seda tegema raamotsuse sätteid ja eesmärki silmas pidades, kuid üksnes ulatuses, mida võimaldab riigisisene õigus. (p 33)

Euroopa Liidu Kohus on raamotsust nr 2008/675/ÜVJP käsitledes leidnud, et sellega on vastuolus olukord, kus teise liikmesriigi kohtu varasema süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmiseks tuleks seda enne riigisiseselt tunnustada (vt 5. juuli 2018. a otsus asjas nr C-390/16, p 48 ning 21. septembri 2017. a otsus asjas nr C-171/16, p 40). Viimati öeldu tähendab teisisõnu seda, et Euroopa Liidu Kohtu seisukohast lähtuvalt peab olema võimalus ühes liikmesriigis karistuse mõistmisel arvestada teise liikmesriigi varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid ka ilma neid riigisiseselt tunnustamata. (p 36)

Karistusregistri seaduse § 1 (karistusregister), § 5 lg 1 ja § 6 (registri sisu) koosmõjus tõlgendades asub kolleegium seisukohale, et karistusregistri seadus ei seo õiguslikku tähendust üksnes Eesti karistusregistris sisalduvate karistatuse andmetega. (p 35)

Eesti õiguskorras on Euroopa uurimismääruse (KrMS § 489^37) näol olemas regulatsioon, millest lähtuvalt on võimalik arvestada teise Euroopa Liidu liikmesriigi varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid ka ilma neid kohtuotsuseid riigisiseselt tunnustamata ja karistusregistrisse kandmata. (p 38)


Kuigi üldjuhul on narkootikumidega seotud kuriteokoosseisude objektiivsest küljest tulenevalt narkootiliste ainete käitlemisel süü suurust mõjutavatest asjaoludest enim kaalu just käideldud aine kogusel, ei ole tegemist ainsa ega alati ka mitte olulisima süü suuruse hindamiskriteeriumiga. Kuivõrd KarS § 184 kaitstavaks hüveks on rahvatervis, mõjutab süü suurust kõigepealt rahvatervise ohustamise määr, mis sõltub eelkõige ohustatud isikute arvust, tegutsemise ajast ja aine ohtlikkusest. Kõiki neid süü suurust mõjutavaid asjaolusid tuleb hinnata kogumis. (p 41)

1-17-11930/45 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.06.2019

Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu aga sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist teise menetlusliigi kasuks. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Sellist isiku teosüüle vastavat karistust vähendatakse ühe kolmandiku võrra, millel ei ole aga puutumust isiku süü ja sellega vastavuses oleva karistusega (vt RRKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). On oluline mõista, et KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Nii näiteks minetab süüdistatav õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3 p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsust apelleerida. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Sellist karistuse vähendamist ei tingi aga KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtted ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavad asjaolud, vaid see tuleneb eespool kirjeldatud menetlusökonoomilistest kaalutlustest, mille kohaselt lihtsustatakse süüdistatava nõusolekul teatud juhtudel kriminaalasjade lahendamist. (Vt RKKKo 3-1-1-83-12, p 9.) (p 15)


Arutades üldmenetluses uuesti süüdistatava kuritegu, mille kohta varem toimunud lühimenetluses tehtud otsuse vaidlustas üksnes süüdistatava kaitsja, ei ole kohus seotud lühimenetluses KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse raskendamise keeluga. (p 14)

Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu aga sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist teise menetlusliigi kasuks. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Sellist isiku teosüüle vastavat karistust vähendatakse ühe kolmandiku võrra, millel ei ole aga puutumust isiku süü ja sellega vastavuses oleva karistusega (vt RRKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). On oluline mõista, et KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Nii näiteks minetab süüdistatav õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3 p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsust apelleerida. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Sellist karistuse vähendamist ei tingi aga KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtted ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavad asjaolud, vaid see tuleneb eespool kirjeldatud menetlusökonoomilistest kaalutlustest, mille kohaselt lihtsustatakse süüdistatava nõusolekul teatud juhtudel kriminaalasjade lahendamist. (Vt RKKKo 3-1-1-83-12, p 9.) (p 15)

4-17-5471/47 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.06.2019

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt varasemas praktikas selgitanud, et VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt peab maakohus kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses algusest peale (ab ovo), sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt nt RKKKo 3-1-1-83-15, p 7). Asja arutamine täies ulatuses algusest peale (ab ovo) eeldab VTMS § 85 p 3 kohaselt ka seda, et kohus teeks (asja kohtulikku arutamist ette valmistades) kindlaks, milliseid tõendeid tuleb kohtulikul arutamisel uurida, ja võtaks tarvitusele abinõud nende esitamiseks kohtuistungil (RKKKo 3-1-1-28-10, p 7). Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. See käib ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. (Vt RKKKo 3-1-1-83-15, p 14; RKKKo 3-1-1-28-10, p 9; RKKKo 3-1-1-74-08, p 8 ning RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RRKKKo 3-1-1-84-08, p 10). Kõik eeltoodu kehtib ka olukorras, kus Riigikohus on saatnud väärteoasja uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. See tähendab, et kohtukoosseis, kellele on väärteoasi saadetud Riigikohtust uueks arutamiseks, peab asja arutama täies ulatuses algusest peale ega saa sealjuures automaatselt tugineda asja esmakordsel arutamisel (mille tulemusena tehtud kohtuotsus on täielikult tühistatud) kogutud dokumentaalsetele tõenditele ning peab isikulised tõendiallikad ise üle kuulama. (p-d 11 ja 12)

Juhul, kui isik on andnud ütlusi kohtus, on tema kohtuvälises menetluses antud ütlustele tuginemine lubatav vaid tema kohtus antud ütluste usaldusväärsuse, s.t järjepidevuse kontrollimiseks. (p 14)


Kuivõrd väärteomenetluse seadustik ei reguleeri mõistliku menetlusaja ületamise õiguslikke tagajärgi, siis tulenevalt VTMS §-st 2 on väärteomenetluses kohaldatavad kõik kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, millega asja arutav kohus saab reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. Nendeks on kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks näeb 1. mail 2015 jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus ette võimaluse nõuda mõnedel juhtudel ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. (Vt RKKKo, p 39.) (p 18)

Ligi kaks aastat ühe väärteoasja menetlemiseks ei ole iseenesest ebamõistlikult pikk aeg. See tähendab, et väärteoasjade puhul, mille aegumistähtaeg on kaks aastat, ei pruugi mõistlik menetlusaeg enne aegumistähtaega möödudagi. (p 20)

VTMS § 2 ja KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab väärteomenetluse lõpetamisel mõistliku aja möödumise tõttu menetluskulud riik. (p 29)


Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 1 lg 3 ja § 9 lg 2 p 3 ning määruse seletuskirja kohaselt on radarmõõturite puhul mõõtemetoodika oluliseks osaks Doppleri helisignaali hindamine. Olukorras, kus tuvastatakse, et Doppleri helisignaal oli välja lülitatud, pole võimalik hinnata ka selle iseloomu, s.t kas see oli ühtlane, katkendlik või hüplev. Seega pole sellisel juhul võimalik kontrollida määruse nõuete täidetust ega seetõttu ka sedastada mõõtetulemuse usaldusväärsust. (p-d 26 ja 27)


VTMS § 2 ja KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab väärteomenetluse lõpetamisel mõistliku aja möödumise tõttu menetluskulud riik. (p 29)

Menetlusalusel isikul on õigus eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral, mistõttu tuleb olenemata asja lõpplahendist jätta kohtul väärteoasja korduvast samas kohtuastmes menetlemisest tingitud kulud riigi kanda. (p 36)

1-19-766/28 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2019

Kohtupraktikas on aktsepteeritud vahistamistaotluse lahendamisel lisatõendite esitamise võimalust määruskaebemenetluses (vt nt RKKKm 3-1-1-15-16, p 22). Samuti on Riigikohus varem leidnud, et kui maakohtu määruses pole kuriteokahtlustuse ja vahistamisaluse kohta nõuetekohaseid põhjendusi esitatud, on ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Võimalus lisatõenditele tuginevalt vahistamismäärust omapoolsete põhjendustega täiendada on ringkonnakohtul juhul, kui maakohtu määrus vastab selle põhistamisele esitatud minimaalsetele nõuetele. Kui aga ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruses puuduvad igasugused põhjendused, ei saa ta põhjenduste lisamisega maakohtu määrust tagantjärele õiguspäraseks lugeda. Sel juhul tuleb maakohtu määrus tühistada. (p 11)


Tulenevalt KrMS § 34^1 lg-st 3 on vahistamismenetluses kriminaaltoimikule juurdepääsu võimaldamine prokuratuuri otsustada. Seega puudub kohtul õigus kaitsjale tõendite tutvustamiseks. Samuti ei tohi kohus uurida ega hinnata tõendeid, millega tutvumist ei ole kaitsja saanud prokuratuurilt taotleda. Kohtu ülesanne on tagada õiglane menetlus, mis muu hulgas tähendab kohustust võimaldada menetlusosalistele seadusest tulenevad menetluslikud tagatised ka tegelikkuses. (p 12)

Riigikohus on varasemates lahendites selgitanud, et kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. (Vt RKKKm 3-1-1-27-17, p 11 ja RKKKm 3-1-1-110-15, p 18.) Kui kohus peab eelkirjeldatud juhul prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitama, siis seda enam lasub kohtul selline kohustus olukorras, kus prokuratuur ei ole kaitsjale tõendite tutvustamise kohta veel seisukohta võtnud. (p-d 13-14)

1-15-1452/311 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.06.2019

Senises kohtupraktikas on kohtuotsuse tõlke viibimist käsitatud võimaliku mõjuva põhjusena kassatsioonitähtaja ennistamisel KrMS § 172 lg 1 ja lg 2 p 2 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-31-14, p-d 38-38.2). Praeguseks on õiguslik olukord aga muutunud. Alates 16. jaanuarist 2016 kehtib KrMS § 10 lg 10, mis sätestab, et kui isikule on menetlusdokument sama paragrahvi alusel tõlgitud, siis selle menetlusdokumendi peale kaebamisel arvestatakse kaebetähtaegu tõlgitud dokumendi saamisest arvates. Kuigi ringkonnakohtu otsuse peale ei ole kassatsiooni esitamise õigust mitte vahetult süüdistataval endal, vaid tema advokaadist kaitsjal (KrMS § 344 lg 3 p 2), ei ole ka kassatsioonimenetluses süüdistatav ja kaitsja käsitatavad teineteisest täiesti lahutatud ja absoluutselt eraldiseisvate menetlusosalistena (vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-8-17, p 9). Eirata ei saa tõsiasja, et efektiivse kaitseõiguse teostamiseks peab süüdistataval olema võimalus tutvuda tema suhtes tehtud kohtuotsusega talle arusaadavas keeles. Seega tuleb kassatsioonimenetluses kaebetähtaja arvutamisel silmas pidada, kas eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale on ringkonnakohtu otsus tõlgitud. (p 17)

Samas tuleb tähele panna, et KrMS § 10 lg-st 10 ja § 345 lg-st 2 nende koostoimes ei tule teha järeldust, et kassatsioonitähtaeg hakkab alati kulgema kohtuotsuse tõlke süüdistatavale kättetoimetamisest. See on nii vaid vahistatud (vrd KrMS § 319 lg 3) või juba vabadusekaotuslikku karistust kandva süüdistatava puhul. Vabaduses viibiva süüdistatava korral hakkab kassatsioonitähtaeg aga kulgema päevast, mil süüdistataval oli võimalik ringkonnakohtu otsuse tõlkega tutvuda (näiteks on kohus teinud selle sarnaselt eestikeelse kohtuotsusega avalikult teatavaks või süüdistatavale kättesaadavaks e-toimiku süsteemi või kaitsja vahendusel). (p 18)


Arvestades jälitustoimingu eripära, ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Vastava taotluse esitamise korral lasub kohtul kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kujundanud jälitustoimingu põhjal oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas tehtud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel avaldada. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse alles kaebemenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 668; RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3). (p 20)

Kriminaalasja juurde tuleb võtta selline jälitustoimingu tegemist lubav eeluurimiskohtuniku või prokuratuuri määrus, mille alusel on saadud kohtuotsuse tegemisel tõendina kasutatav jälitustoimingu protokoll. Sellest reeglist on lubatud hälbida vaid juhul, kui jälitustoimingu luba sisaldavat määrust ei saa seadusest tuleneval alusel isegi mitte osaliselt avalikustada. Jälitustoimikus sisalduva teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada, peab kohus põhjendama avaldamise võimatust. Avaldamise võimatuse korral peab kohus ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust kohtuotsuses käsitlema (vt nt RKKKo 3-1-1-89-15, p 27). (p 21)

1-18-1860/57 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.06.2019

KrMS § 385 p 4 sätestab, et isiku menetlusest kõrvaldamise määruse peale ei saa määruskaebust esitada. KrMS § 39 lg 2 kohaselt kõrvaldab menetleja oma määrusega tsiviilkostja menetlusest, kui ilmneb, et ta on kaasatud menetlusse põhjendamatult või ta ei vasta asjaolude muutumise tõttu enam tsiviilkostja mõistele, või kui ilmneb, et kannatanu nõuet kriminaalmenetluses läbi ei vaadata. Sarnaselt on ette nähtud ka kannatanu ja kolmanda isiku menetlusest kõrvaldamine (KrMS § 37 lg 4 ls 3 ning § 40^1 lg 2 ls-d 1 ja 3). (p-d 13-14)

KrMS § 385 p 4 tekst on üheselt mõistetav ja sätestab selgesõnaliselt, et isiku menetlusest kõrvaldamise määrust ei saa määruskaebuse lahendamise menetluses vaidlustada. (p 15)

Kuni 1. septembrini 2011 välistas KrMS § 385 p 4 üksnes taandamismääruse ja taandamistaotluse rahuldamata jätmise määruse vaidlustamise. Alates 1. septembrist 2011 täiendati sätet nii, et selle loetellu lisati ka isiku menetlusest kõrvaldamine. KrMS § 385 p 4 sõnastust täiendati menetlusest kõrvaldamise määrusega seoses sellega, et alates 1. septembrist 2011 jõustusid KrMS § 267 lg-d 41 ja 42, mis sätestasid kaitsja, esindaja ja prokuröri menetlusest kõrvaldamise võimaluse ning mille määruskaebe korras vaidlustatavust seadusandja soovis menetlusökonoomilistel kaalutlustel välistada. Puuduvad kaalukad argumendid, miks tsiviilkostja, kannatanu ja kolmanda isiku menetlusest kõrvaldamisele ei peaks kaebepiirang samal ajal laienema. (p 16)

KrMS § 385 p-s 4 sätestatud kaebepiirang hõlmab nii isiku istungilt eemaldamise ja kõrvaldamise kui ka menetlusest kõrvaldamise määrusi (vt ka RKKKm 3-1-1-24-16). (p 17)

Välistades isiku menetlusest kõrvaldamise määruse vaidlustamise määruskaebemenetluses, riivab KrMS § 385 p 4 PS § 24 lg-s 5 sätestatud igaühe õigust tema kohta tehtud otsuse peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Selline riive ei ole põhiseadusevastane. (p-d 19-20)

1-17-2291/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.06.2019

KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa esitada määruskaebust muu hulgas sellise määruse peale, millega tühistatakse KrMS § 2962 lg 1 alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus ja maakohut kohustatakse hagiavaldust menetlema. KrMS § 385 p 17 järgi saab edasi kaevata tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrust. Sarnaselt tsiviilhagi menetlusse võtmise määrusega ei lõpeta ringkonnakohtu määrus, millega tühistatakse KrMS § 2962 lg 1 alusel vormistatud hagiavalduse läbi vaatamata jätmine, tsiviilhagi edasist menetlemist. Seepärast ei võimalda KrMS § 385 p 17 niisuguse määruse peale kaevata (vt põhjalikumalt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-22-17, p-d 31 ja 32). (p-d 15-16)


1. jaanuaril 2017 jõustusid kriminaalmenetluse seadustikus osaotsust ning tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse eraldi lahendamist kätkevad sätted (KrMS § 310 lg-d 3-7). Üldreeglina menetleb kohus kriminaalasja terviklikult, lahendades ühe otsusega süüdistatava süüküsimuse ja kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilhagi ning muud KrMS § 306 lg-s 1 märgitud küsimused. Vaid erandjuhul võib kohus lahendada KrMS § 310 lg-st 3 tulenevalt hagiavalduse eraldi otsusega, kui see on vajalik, tagamaks süüküsimuse lahendamist mõistliku aja jooksul. Osaotsuse tegemine võimaldab vältida süüküsimuse lahendamise venimist mahuka või keeruka tsiviilhagi menetluse tõttu (vt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42). Kui kohus otsustab tsiviilhagi eraldada ja teeb kriminaalasja lahendades süüdimõistva osaotsuse, ei lõppe kriminaalmenetlus osaotsuse jõustumisega, vaid hagiavalduse suhtes jätkub menetlus samas kriminaalasjas. Teisisõnu menetletakse tsiviilhagi ka sellisel juhul ühes ja samas kriminaalmenetluses süüdistatava süüküsimusega.

Öeldu ei tähenda aga seda, et tsiviilhagi lahendamine on alati seotud sama menetluse liigiga, mille raames tehakse süüdimõistev osaotsus. Tsiviilhagi menetlemine peatub alates ajast, mil kohus teeb otsustuse (määruse) lahendada tsiviilnõue eraldi. Hagiavalduse suhtes jätkub menetlus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist sealt, kus see tsiviilhagi eraldamisel pooleli jäi. Juhul kui kohus teeb tsiviilhagi eraldi lahendamise määruse näiteks üldmenetluses, jätkub ka hagiavalduse menetlemine üldmenetluse korras. Seda sõltumata sellest, kas pärast kõnealuse määruse tegemist muutub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel menetluse liik või mitte. Seega on määrav tähendus asjaolul, millises menetluse liigis otsustati tsiviilhagi ülejäänud kriminaalasjast eraldada.

Hagiavalduse eraldi lahendamine üldmenetluses toimub kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatükis sätestatud üldises korras. See tähendab tsiviilhagi suhtes täiemahulist kohtulikku arutamist. Järelikult tuleb hagiavaldust menetleval kohtul juhinduda üldmenetluse korrast muu hulgas kohtulikul uurimisel (KrMS § 285 jj), sealhulgas tõendite esitamisel, vastuvõtmisel ja nende uurimisel. (p-d 18-21)

Kokku: 494| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json