KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-46-08 PDF Riigikohus 12.12.2008

Omastamine on lõpule viidud võõra asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega ja sellel, kas isik olnuks suuteline puudujäägi hiljem hüvitama või mitte, pole isiku käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu seisukohalt tähtsust.

Võõra asja müümine on reeglina samaaegselt käsitatav nii asja endale pidamisena ehk selle faktilise muutmisena endale või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-148-03, p 8.3.1). Asjaolu, et füüsiline isik ei müü asja enda, vaid juriidilise isiku majandushuvides, tähendab, et asi pööratakse KarS § 201 mõttes kolmanda isiku kasuks.

Võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine on KarS § 201 dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus. Selle koosseisutunnuse tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes.


KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68).


Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-93-07). Juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina saab talle kuuluvat vara vallata vaid füüsiliste isikute vahendusel. Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi.


Omastamise objektiks võib olla nii asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) kui ka asendamatu asi. Omastamise ja mitme teise varavastase süüteo objektiks võib olla ka sularaha.


Seadus sätestab kohtu poolt süüdistusaktis märgitud kuriteo kvalifikatsiooni muutmisele kaks piiravat tingimust: 1) lähtuda tuleb kuriteo samadest asjaoludest ja 2) kvalifikatsioonis tehtav muudatus peab olema isiku olukorda kergendav.

Kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes isiku olukorda kergendades. Otsustamaks, kas uus kvalifikatsioon kergendab isiku olukorda, tuleb eeskätt võrrelda kuriteokoosseisude sanktsioone (vt RKKKo nr 3-1-1-76-05, p 9).

Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.

Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.

Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.


Olukorras, kus ringkonnakohus tunnistab süüdi süüdistatava, kelle esimese astme kohus on õigeks mõistnud, ja ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on sundraha arvestamise aluseks olev kuupalga alammäär tõusnud, peab ringkonnakohus sundraha väljamõistmisel lähtuma esimese astme kohtu otsuse tegemise ajal kehtinud kuupalga alammäärast. Kuna palga alammäär ja selle muutmine peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda ning käibiva raha tegelikku väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse stabiilsena (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13).


Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.

Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.

Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.


Süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, otsus 25. märtsist 1999, p-d 51-52). Seega ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited.

Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.

Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.


Kui kohtul tekib kahtlus, et kohtuotsuse tegemisel võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava käitumine vastab mõne süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisu tunnustele, võib kohus kaitseõiguse tagamiseks teha süüdistatavale ja kaitsjale ettepaneku avaldada oma seisukoht selle kuriteokoosseisu kohaldatavuse suhtes. Selliselt toimides ei välju kohus oma menetluslikust rollist ega riku KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-141-04, p 13 ja nr 3-1-1-101-07, p 16.2).


Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid 15. märtsini 2007 kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KarS § 289) suhtes erinormi. See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11 ja nr 3-1-1-66-07, p 12.)


See, kas ja kui suur kahju omastamisega põhjustati, pole isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline.

3-1-1-23-08 PDF Riigikohus 29.05.2008

Süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud uurima. Kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda. (RKKKo nr 3-1-1-85-07).
Vastavalt KrMS § 226 lg-le 3 saadab prokurör nii süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale. Kriminaalmenetluse seadustiku § 227 lg-st 1 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada kohtule oma taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Seega võib kaitsja KrMS § 227 lg 1 nõudeid täites eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal poolel õigus teda küsitleda. Eeltoodust järeldub, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine.


Süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud uurima. Kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda. (RKKKo nr 3-1-1-85-07). Vastavalt KrMS § 226 lg-le 3 saadab prokurör nii süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale. Kriminaalmenetluse seadustiku § 227 lg-st 1 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada kohtule oma taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Seega võib kaitsja KrMS § 227 lg 1 nõudeid täites eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal poolel õigus teda küsitleda. Eeltoodust järeldub, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine.


Karistuse täideviimist ei saa alustada enne kohtuotsuse jõustumist. Seega hakkab KarS § 69 lg 3 alusel määratav ühiskondliku töö tegemise tähtaeg kulgema alates üldkasuliku töö tegemise kohustuse jõustumisest, s.t kohtuotsuse jõustumisest. Kuna KarS § 69 lg 4 alusel peab süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid, algab ka kontrollnõuete täitmise kohustus süüdistatava jaoks kohtuotsuse jõustumisega. Kontrollnõuete täitmise kohustuse aja algust ei saa määrata kriminaalhooldusametnik, sest tulenevalt KarS § 69 lg-st 6 võib kontrollnõuete järgimata jätmine süüdimõistetu jaoks kaasa tuua vangistuse täitmisele pööramise. Samas tuleb eristada üldkasuliku töö tegemise tähtaega, mille on KarS § 69 lg 3 alusel määranud kohus ning mille jooksul on süüdimõistetu kohustatud järgima kontrollnõudeid, tähtajast, mille määrab kriminaalhooldusametnik süüdimõistetule üldkasuliku töö tegemiseks ajakavaga kriminaalhooldusseaduse § 27 lg 6 alusel. Esimene, kohtu poolt määratud tähtaeg on kriminaalhooldusametnikule lähtepunktiks ajakava koostamisel, mis tähendab seda, et ajakava järgi ei tohi tegelike tööde teostamine alata enne, kui kohtuotsus on jõustunud ning ajakavas märgitud tööd ei tohi kesta kauem, kui kohus on otsusega määranud.


Kaotanud baaris kui avalikus kohas oma mobiiltelefoni, väljus see kannatanu valdussfäärist, kuna ta ei teadnud oma telefoni asukohta ja seega puudus tal ka selle valitsemistahe. Samas ei muutunud kaotatud mobiiltelefon ka valdusetuks, vaid valdus sellele läks üle baaripidaja valdussfääri, kes teostab baaris olevate asjade üle faktilist võimu oma töötajate kaudu. Samas, olenemata sellest, et mobiiltelefon oli üle läinud baaripidaja valdussfääri, on kohtud põhjendatult kvalifitseerinud selle hõivamise süüdistatava poolt varguse katsena, kuna pannes selle oma taskusse, alustas süüdistatav sellele oma valduse kehtestamist. Süüdistatava tegu oleks tulnud käesoleval juhtumil kvalifitseerida lõpuleviidud vargusena siis, kui tal oleks õnnestunud mobiiltelefoniga baarist väljuda. Alles sellisel juhul oleks süüdistataval tekkinud võimalus varastatut oma äranägemise järgi käsutada.

3-1-1-19-08 PDF Riigikohus 07.05.2008

Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli (RKKKo nr 3-1-1-123-06).


Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud. Riigikohus on korduvalt selgitanud KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 tähendust tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste arvestamisel tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel ja nimetatud ütluste tähendust tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel ristküsitluses. Kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud (RKKKo nr 3-1-1-67-06, nr 3-1-1-86-06, nr 3-1-1-105-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07).

Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli (RKKKo nr 3-1-1-123-06).

Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli (RKKKo nr 3-1-1-123-06).


Kriminaalmenetluse seadustiku § 155 lg 2 p 8 kohaselt tuleb kohtuistungil tehtud taotlused ja nende lahendused kanda kohtuistungi protokolli. Täitmaks KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning kui suures ulatuses toimus tunnistaja, kannatanu või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine (RKKKo nr 3-1-1-124-05, nr 3-1-1-67-06, nr 3-1-1-89-06, nr 3-1-1-123-06, nr 3-1-1-125-06).

Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli (RKKKo nr 3-1-1-123-06).


Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud. Riigikohus on korduvalt selgitanud KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 tähendust tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste arvestamisel tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel ja nimetatud ütluste tähendust tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel ristküsitluses. Kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud (RKKKo nr 3-1-1-67-06, nr 3-1-1-86-06, nr 3-1-1-105-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07).

3-1-1-101-07 PDF Riigikohus 01.04.2008

Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 11 ja nr 3-1-1-52-07, p 10). NPALS § 31 lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega tuleb seguaine puhul alati esmalt selgitada selles sisalduva puhta narkootilise aine kontsentratsioon ning hinnata, kas see on käsitletav narkootilise või psühhotroopse aine suure kogusena NPALS § 3^1 lg 3 esimese lause mõttes.


KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annab kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 15). Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras omal algatusel kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumine ei ole küll kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku sellistele sätetele, mis ei ole süüdistusaktis märgitust oluliselt erinev ega raskem, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada eelpool kirjeldatud uue kvalifikatsiooni järgi.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 kohaselt esitatakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Kohustus lahendada õigeksmõistvas kohtuotsuses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise küsimus tuleneb ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg-st 2. AVVKHS § 2 lg 2 esimesest lausest tulenevalt peab kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2 lg-s 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui AVVKHS § 2 lg 1 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses. Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lg-s 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul, kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-07, p 33).


Arutades kriminaalasja olukorras, kus süüdistus on puudulik, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 18). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Seejuures tuleb võrreldes süüdistusaktis märgituga oluliselt erinevaks lugeda süüdistust, mis eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tugineb väidetele, mis ei olnud eelneva kohtuliku arutamise esemeks ning mille kohta ei ole süüdistatav seetõttu saanud enda seisukohti esitada ega seeläbi kaitseõigust realiseerida. Süüdistatava täielik informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 13).


Tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 2 võib ringkonnakohus tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse üksnes prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Tühistades maakohtu otsuse "täies ulatuses", pidas ringkonnakohus ilmselt silmas üksnes maakohtu otsuse süüdimõistvat osa, jättes tähelepanuta, et apellatsioonikohtu otsuse resolutiivosa sõnastus mõjutab esimese astme kohtu otsust ka selle õigeksmõistvas osas. Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa sõnastamisel tehtud viga toob kaasa selle, et asjas tehtud kohtuotsus ei vasta KrMS § 309 lg 1 nõuetele. Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis vastavalt KrMS § 362 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

3-1-1-2-08 PDF Riigikohus 06.03.2008

Otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas ja arvestades selle asja keerukust. (RKKKo nr 3-1-1-37-03). Kohus peab võtma arvesse kohtuistungite mahtu ning määratud või mõistetud karistuse suurust (RKKKo nr 3-1-1-75-03).


Väärteomenetluse seadustiku üldsätted ei määratle, kas väärteomenetluses lähtutakse kohtumenetluses võistlevuse põhimõttest või uurimisprintsiibist. Kuid sellest tõdemusest üksi ei piisa väitmaks, et väärteomenetluses kehtib VTMS § 2 kaudu KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõte. Väärteomenetluse seadustiku §-de 98 ja 99 regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluse seadustikus, kuivõrd väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust kui võistleva menetluse olulist tunnust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, alles seejärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda. Väärteomenetluse seadustiku taoline erinevus võrreldes kriminaalmenetluse seadustikuga on põhjendatud. Võistlevuse põhimõtte oluliseks eelduseks on poolte võrdsuse nõue. See tähendab muuhulgas ka seda, et mõlema poole esindajal on õigusalased süvateadmised. Kriminaalmenetluses on see tagatud KrMS § 45 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt on kohtumenetluses kaitsja osavõtt kohustuslik. Väärteomenetluses taoline üldine kaitsja nõue puudub ning selle kehtestamine ei ole ka mõeldav, kuna see muudaks väärteoasjade menetlemise liialt kulukaks ning hakkaks takistama kohtusse pöördumist.


Väärteoprotokollis esitatud teo lühikirjeldus annab väärteoasja arutamise piirid (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03, nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-84-07). Kuigi vastav põhimõte on otsesõnu ära toodud VTMS §-s 87, mis reguleerib väärteoasja arutamist maakohtus, kehtib sama põhimõte ka kohtuvälises menetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-84-07 p. 11).


Selleks, et kohus saaks kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid VTMS § 123 lg 2 alusel, peab ta ühtlasi uurima kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud tõendeid, sh ülekuulamiste protokolle.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json