KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-2514/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.03.2019

Lisaks arestitud rahale eraldi maksukohustuse täitmine oleks vähemalt ajutiselt kaasa toonud majandusliku topeltmaksustamise ning isegi kui kaebaja oleks arestitud vara hiljem tagasi saanud, ei oleks tal olnud võimalik saada maksukohustuslasele makstavat intressi. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et topeltmaksustamine on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega ja et topeltmaksustamine võib toimuda üksnes erandlikel asjaoludel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 20). Kuni 31.12.2018 kehtinud MKS § 114 lg 3 redaktsiooni järgi (MKS v.r) võis riiklike maksude maksuhaldur maksukohustuslase põhjendatud kirjalikul taotlusel kustutada tema maksuvõla muu hulgas juhul, kui selle sissenõudmine oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu. Alates 1.01.2019 kehtivas redaktsioonis (MKS u.r) saab maksuhaldur seda sätet kohaldada ka omal algatusel. Kolleegium on rõhutanud, et kuigi maksuvõla kustutamine on erandlik, on võrreldes põhivõlaga intressinõude üle otsustamisel maksuhalduri otsustusruum suurem (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p 25). Kuigi MKS v.r § 114 lõige 3 annab maksuhaldurile ulatusliku kaalutlusõiguse, on praegusel juhul maksuhalduri kaalutlusruum oluliselt vähenenud, sest vara arestimise tõttu oli maksuintressi arvestamise eesmärk olulises osas ära langenud. (p-d 16–18)

Kuna MKS u.r § 114 lg 3 kehtivuse ajal peab maksuhaldur talle teadaolevaid erandlikke asjaolusid arvesse võtma omal algatusel, on kehtivas õiguses muutunud niisuguste asjaoludega arvestamine intressinõude tegemise materiaalse õiguspärasuse osaks. Seetõttu on erandlikes olukordades intressinõude tegemisel senisest olulisemaks muutunud ka MKS § 13 lg-s 1 sätestatud ärakuulamisõiguse tagamine (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p-d 19 ja 20). (p 19)


Kuna MKS u.r § 114 lg 3 kehtivuse ajal peab maksuhaldur talle teadaolevaid erandlikke asjaolusid arvesse võtma omal algatusel, on kehtivas õiguses muutunud niisuguste asjaoludega arvestamine intressinõude tegemise materiaalse õiguspärasuse osaks. Seetõttu on erandlikes olukordades intressinõude tegemisel senisest olulisemaks muutunud ka MKS § 13 lg-s 1 sätestatud ärakuulamisõiguse tagamine (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p-d 19 ja 20). (p 19)


Maksuintressi kohta vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-15-16, p 110.

Pärast seda, kui vara on sisuliselt maksukohustuse täitmise tagamiseks arestitud, ei saa maksuintress täies mahus täita oma eesmärke. KrMS § 142 lg 1 teise lause järgi seisneb vara arestimine selle üleskirjutamises ja võõrandamise tõkestamises. Sama paragrahvi lg 7 järgi võetakse arestitud vara ära või antakse vastutavale hoiule. Kaebajalt võeti sularahas ära tema maksukohustusest suurem summa. Kriminaalmenetluses tuli tagada arestitud vara säilimine. Aresti eesmärgiks ja lõpptulemuseks oli kaebaja maksukohustuse täitmise tagamine. Sellises olukorras oli välistatud maksmata maksusumma kasutamine maksukohustuslase poolt. Maksukohustuslase motiveerimise funktsiooni sai maksuintress täita üksnes siis, kui pidada kohaseks maksukohustuse ajutiselt topelt täitmist. (p 15)


MKS § 105 lg 1 esimese lause järgi on maksukohustuslane kohustatud tasuma maksusumma ja maksu kõrvalkohustustest tulenevad summad selleks määratud kontole. Sama paragrahvi lg-s 5 on sätestatud, et tasumise päevaks loetakse tasutava summa selleks määratud kontole laekumise päev. Riiklike maksude maksuhalduri hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmine ja tasumine on MKS § 105 lg 8 alusel täpsemalt reguleeritud rahandusministri 19.12.2008. a määrusega nr 51 „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“. Määruse § 2 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi on kohustuse arvestusse kandmise aluseks maksudeklaratsioonid ja haldusaktid. Arvestusse kantud kohustused täidetakse ettemaksukontolt kohustuse täitmise tähtpäeva lõpu seisuga (määruse § 11 lg 1). Seega näeb määrus ette, et maksusumma tasutakse ettemaksukontolt maksudeklaratsiooni või -otsuse alusel. Seetõttu nõustub kolleegium kohtutega, et raha arestimisel ei saanud lugeda maksukohustust täidetuks. (p 12)

1-17-8625/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.04.2018

Kuna KrMS 15. peatükk ei näe määruskaebusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest. KrMS § 358 lg 1 kohaselt võib kassaator kassatsioonist osaliselt või täielikult loobuda enne seda, kui Riigikohus lahkub istungisaalist otsust tegema, kirjaliku menetluse puhul aga kuni kassatsioonimenetluse pooltele seisukohtade esitamiseks antud tähtaja möödumiseni. Kui kaitsja määruskaebusest loobumise avaldus on esitatud pärast seda, puudub KrMS § 358 lg-s 4 märgitud seaduslik alus jätta määruskaebus läbi vaatamata. (p 15)


Vara arestimisel tuleb arvestada KrMS § 142 lg-t 10 ja hinnata, kas piirangud vara arestimiseks võivad tuleneda täitemenetluse seadustikust (vt RKKKm 3-1-1-36-14, p-d 6-7). Seejuures sätestab KrMS § 142 lg 10 vara arestimise piirangu üldiselt, tegemata erandeid lähtuvalt sellest, millisel sama paragrahvi lõikes 1 loetletud alusel või eesmärgil vara arestimist taotletakse. Kolleegiumi hinnangul tuleneb KrMS § 142 lg-st 10, et eesmärk takistada süüdlase rikastumist süüteoga ei anna õigustust jätta kriminaalmenetlusele allutatud isik menetluse kestel ilma kõigist toimetulekuks vajalikest vahenditest. TMS-is sätestatud varale sissenõude pööramise piirangud on erandlikud ja nende eesmärk on tagada isikule ja tema ülalpeetavatele miinimumkaitse ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne). Piirangute erandlikkust ilmestab näiteks tõik, et seaduses ettenähtud miinimumkaitse tagamiseks puudub vajadus olukorras, kui isik on teise isiku ülalpidamisel. Kohtupraktika kohaselt on see kaitse tagatud isiku ülalpidamise kaudu juhtudel, kui isik viibib kinnipidamisasutuses (vt RKTKm 2-16-12972/57, p 23; RKTKm 3-2-1-62-15, p 15). (p-d 17-19)

1-17-7210/11 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2017

Maakohtu määrus, millega kohaldatakse TsMS §-s 378 ette nähtud hagi tagamise abinõusid, on vaidlustatav KrMS § 387 lg 2 p-s 1 sätestatud korras, s.o 10 päeva jooksul alates sellest, kui isik sai määrusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus esitatakse ringkonnakohtule hagi tagamise abinõu otsustanud maakohtu kaudu. KrMS § 141^4 lg 2 kohaselt järgitakse hagi tagamise abinõude kohaldamisel vara arestimist reguleeriva KrMS § 142 korda. Vastavat korda järgides tehtud määrusele rakendub ka vara arestimise määruse vaidlustamise reeglistik KrMS § 387 lg 2 ja § 390 lg 4 tähenduses, sest hagi tagamise abinõu kohaldamist ei ole võimalik vaadelda eraldi selle vaidlustamise korrast. (p 7)


KrMS § 387 lg-s 1 on sätestatud, et üldjuhul – kui ei ole tegemist sama paragrahvi teises lõikes loetletud kohtumäärustega – esitatakse määruskaebus 15 päeva jooksul vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule. KrMS § 387 lg-s 2 loetletud kohtumääruste puhul esitatakse määruskaebus 10 päeva jooksul vaidlustatud kohtumääruse teinud maakohtu kaudu ringkonnakohtule või ringkonnakohtu määruse peale otse Riigikohtule. (p 8)


Kriminaalmenetluse seadustiku sõnastusest ja loogikast tulenevalt vaatab Riigikohus KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg 4 alusel läbi määruskaebusi ringkonnakohtu määruse peale, s.o kaebusi, milles vaidlustatakse ringkonnakohtu seisukohta ja selle põhjendusi. Kui ringkonnakohus ei ole mingis küsimuses seisukohta võtnud, ei ole Riigikohtul endal võimalik määruskaebemenetluses hakata ringkonnakohut asendama ja kõnealust küsimust ringkonnakohtu eest lahendama. Riigikohtu pädevusse ei kuulu ringkonnakohtule esitatud ja selles toimuvat menetlust puudutava tähtaja ennistamise taotluse esmakordne lahendamine. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatakse määruskaebuse tähtaja ennistamise taotlus, peab ringkonnakohus selle taotluse lahendama määrusega. Vastav põhimõte tuleneb KrMS § 319 lg-st 7 koostoimes § 390 lg-ga 1. Kui ringkonnakohus jätab tähtaja määrusega ennistamata, saab seda määrust omakorda KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud üldises määruskaebekorras vaidlustada. (p 9)

KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates hetkest, mil langes ära kaebetähtaja möödalaskmise tinginud takistus. Üldjuhul peab isik esitama tähtaja ennistamise taotluse koos selle toimingu tegemisega, milleks tähtaja ennistamist taotletakse, ehk praegusel juhul koos määruskaebuse esitamisega. Kuna maakohtu määruses märgitud eksliku kaebetähtaja puhul ei ole tegemist takistuse kui faktilise asjaoluga, vaid ebaselgusega õiguslikus olukorras, võib tähtaja ennistamise taotluse esitatakse 14 päeva jooksul pärast seda, kui ringkonnakohus jätab määruskaebuse läbi vaatamata, võttes seisukoha selle tähtaegsuse kohta. (p 9.1)

Menetleja eksimust või ebatäpsust kaebekorra selgitamisel tuleb võtta arvesse kaebetähtaja ennistamise otsustamisel (vt nt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2017. a määrus asjas nr 1-17-4754), eriti juhtudel, mil tegemist on seaduse muudatuse järel Riigikohtu praktikas käsitlemata menetlusliku küsimusega. Tähtaja ennistamise taotluse rahuldamist ei välista iseenesest ka asjaolu, et määruskaebuse esitas professionaalne jurist ehk advokaat, kui kohtu eksimus ei olnud ilmne ega kohe äratuntav (näiteks kümneaastane tähtaeg kümnepäevase asemel). (p 9.2)

1-17-4754/16 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 10.11.2017

Vara arestimise määrust saab vaidlustada määruskaebemenetluses KrMS § 387 lg 2 reeglite kohaselt, s.o kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama. KrMS § 142 lg 5 kohaselt tutvustatakse vara arestimise määrust viivitamata isikule, kelle vara arestitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele või kui arestitakse juriidilise isiku vara, siis tema esindajale, mille kohta võetakse temalt määrusele allkiri. Kui allkirja võtmine ei ole võimalik, siis edastatakse määrus isikule, kelle vara arestitakse, või arestitava vara omanikuks oleva juriidilise isiku esindajale. Seega eristab seadus määruse tutvustamist ja selle võimatuse korral määruse isikule edastamist. Vara arestimise määruse tutvustamine toimub üldjuhul uurimisasutuses. Kui määrust on isikule tutvustatud, on ta sellest teada saanud KrMS § 387 lg 2 tähenduses. (p-d 10.1 ja 10.2)

Kahtlustataval, kellele tutvustatakse vara arestimise määrust, on õigus soovi korral teha määrusest väljakirjutusi ja taotleda ka sellest koopia tegemist KrMS § 160^4 kohaselt. (p 12.1)

KrMS § 156^2 (kohtumenetluses menetlusdokumentide kättesaadavaks tegemine) lg 1 näeb ette kohtu kohustust teha e-toimiku süsteemis kohtumenetluse pooltele viivitamata kättesaadavaks kõik kohtumenetluse menetlusdokumendid, sõltumata sellest, kuidas need kohtumenetluse pooltele kätte toimetatakse. Kuigi säte ei reguleeri otsesõnu kohtueelse menetluse raames kohtu tehtavate määruste avalikustamist, tuleb pidada põhjendatuks ka kohtueelses menetluses tehtud määruste kättesaadavaks tegemist juhul, kui see ei ole seadusest tulenevalt välistatud – näiteks jälitustoiminguks antavate lubade puhul. Vara arestimise määruse e-toimiku kaudu kättesaadavaks tegemine on põhjendatud hiljemalt pärast määruse tutvustamist või isikule edastamist KrMS §142 lg-s 5 kirjeldatud viisil. (p 12.2)


KrMS § 390 lg-st 1 ja § 319 lg-st 7 tulenevalt võib ringkonnakohus ennistada määruskaebetähtaja määruskaebuse esitaja taotlusel, kui selleks esineb mõjuv põhjus. Olukorras, kus eeluurimiskohtuniku määrust tutvustab kahtlustatavale uurimisasutuse ametnik, lasub tal kohustus anda isikule õiget teavet edasikaebekorra kohta. Kui menetleja loob kahtlustatavale eksliku kujutluse kaebetähtaja kulgemise kohta, peab isikul pärast selle ekslikkuse ilmsikstulekut olema võimalik taotleda kaebetähtaja ennistamist. Isikul on õigus taotleda menetlustähtaja ennistamist ka määruskaebuses ringkonnakohtu läbi vaatamata jätmise määruse peale. (p 13.2)

1-17-4343/18 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.10.2017

Kannatanul on võimalik esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu tsiviilhagi või avalik õiguslikku nõudeavaldust alates kriminaalmenetluse alustamisest või isegi enne seda, nt koos kuriteoteatega, kui pärast esitamist alustatakse selle aluseks olevas menetluses kriminaalmenetlust ja esitaja kaasatakse kannatanuna menetlusse. Hagiavalduse ega avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamist kohtueelses menetluses ei saa iseenesest käsitada süüdistatava (kahtlustatava) õiguse rikkumisena. (p-d 12-13)

1-17-4712/17 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.10.2017
3-1-1-106-16 PDF Riigikohus 22.12.2016

Vt RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 10 ja 12-14. (p 8)

Süüteoga saadud vara all KarS § 831 lg 1 mõttes mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 831 kohaldamiseks peab riiklik süüdistaja tõendama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost (vt RKKKo nr 3-1-1-73-10, p 9.1). Mingit eset (varaühikut) saab käsitada süüteoga saadud tulu arvel omandatuna ja seega ka KarS § 83^1 lg-te 1 või 2 alusel toimuva konfiskeerimise objektina üksnes siis, kui sellel esemel on süüteoga saadud varaga vahetu ja individualiseeritav seos (vt RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 49). (p 9)


Vara arestimise menetluses kehtib muu hulgas vara arestimise aluse kohaldamise tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard, mis tähendab, et kohus ei pea olema vara arestimise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (vt RKKKm 3-1-1-10-16, p 28). Kuid selleks, et eeluurimiskohtunik saaks üldse hinnata vara arestimise põhjendatust, peab prokuratuuri arestimistaotluses olema esitatud vähemalt hüpotees vara arestimise aluse kohta ja selle püstitamise aluseks olevad asjaolud. (p 10)

Ehkki kohus võib arestimistaotlust lahendades muuta vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ei või ta tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Vastasel korral väljub kohus vara arestimise aluse kindlakstegemisel lubamatult arestimistaotluse piiridest (vt ka RKKKm 3-1-1-97-13, p 16). Juhul, kui prokuratuur on jätnud taotluses nimetamata vara aresti kohaldamise otsustamiseks olulised asjaolud, peab eeluurimiskohtunik sellise taotluse rahuldamata jätma. (p 11)

3-1-1-68-16 PDF Riigikohus 07.12.2016

Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)

Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)


Pärast pankrotivõlgnikult mingi eseme konfiskeerimist ei kuulu see ese enam võlgniku pankrotivara hulka, vaid riigile. Viimane saab konfiskeerimisega omandatud eseme PankrS § 123 lg 1 alusel vara välistamise hagiga võlgniku pankrotivarast välja nõuda. Kui ese pole säilinud, siis saab riik nõuda selle eest PankrS § 123 lg 4 ls 1 alusel hüvitist PankrS § 146 lg 1 p 1 sätestatud korras ehk enne seda, kui pankrotivarast hakatakse jaotise alusel pankrotivõlausaldajatele raha välja maksma. Erinevalt näiteks konfiskeerimise asendamisest (KarS § 84) ei teki riigil eseme konfiskeerimisel rahalist nõuet, mis oleks võimalik esitada pankrotiseaduse 5. peatükis ette nähtud korras. (p 52)


Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi prokuratuuri taotluse menetlustoimingu määramiseks, mh nt KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise taotluse. KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel välistab määruskaebuse esitamise nii menetlustoimingut lubava kui ka sellest keelduva kohtumääruse peale. (RKKKm 3-1-1-63-16, p 12.) (p 37)

Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141^4 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)


Määruskaebust, mille on esitanud prokuratuur kui riikliku süüdistuse esindaja (KrMS § 30 lg 1), tuleb käsitada KrMS § 187 lg 2 mõttes riigi huvides esitatud määruskaebusena. (p 56)

Olukorraga, kus määruskaebust ei rahuldata, on KrMS § 187 lg 2 esimese lause tähenduses tegemist ka siis, kui määruskaebus jäetakse läbi vaatamata. (p 56)


Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141^4 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)

Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141^4 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)

Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)


Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 1414 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42) Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46) Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)

3-1-1-26-16 PDF Riigikohus 06.04.2016

Vaadates sisuliselt läbi taotluse, mille lahendamiseks seadus kohtule kriminaalmenetluses pädevust ei anna, rikub kohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. (p 15)


Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11)

Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14)


Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14)


Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11)


Jõustunud kohtuotsusega tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jäetud vara ei saa aresti alt vabastada kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise korras (KrMS §-d 431–432). (p 11)

Isik, keda ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ja kes ei ole jõustunud kohtuotsusega muutmata jäetud arestimisotsustuse adressaat ega arestiga tagatava kohustuse võlgnik, saab enda omandiõiguse kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Vähemalt juhul, kui kohtuotsus on tehtud enne 1. veebruari 2007, ei välista seda ka asjaolu, kui isik on kantud arestitud kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Selline isik saab kaitsta enda omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist (vt ka 3-3-1-15-12 p-d 39–45 ja 3-2-1-95-15 p-d 21–22). Hagi tuleb esitada kõigi keelumärke järgi õigustatud isikute vastu, TMS § 222 lg 1 alusel esitatava hagi puhul lisaks ka võlgniku vastu. (p-d 12–14)

KrMS § 142 võimaldab keelata kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul ka ühisomandisse kuuluva kinnisasja käsutamise (3-1-1-49-13 p 13).

3-1-1-102-15 PDF Riigikohus 03.12.2015

KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk muu hulgas konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamine. KarS § 831 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Süüteoga saadud vara all KarS § 831 tähenduses mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 83^1 lg 1 ei eelda, et vara oleks süüteoga läinud otse toimepanijale. Oluline on, et vara oleks kellegi poolt süüteo tulemusena saadud ja et konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks oleks see jõudnud toimepanija vara hulka. Vahetult süüteoga võib vara saada nt kaastäideviija, osavõtja, hea- või pahauskne kolmas isik, kes hiljem annab vara konkreetsele toimepanijale üle. (p 6)

KarS §-de 83^1 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)


Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403^6 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10)


Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403^6 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10)

Kohtuliku hüpoteegi seadmine on kriminaalmenetluse tagamise vahend. Millises ulatuses süüteoga saadud vara konfiskeerimist või konfiskeerimise asendamise tagamist KarS § 83^1 lg 1 ja § 84 järgi rakendada, lahendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes. (p 11)


KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk muu hulgas konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamine. KarS § 831 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Süüteoga saadud vara all KarS § 831 tähenduses mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 83^1 lg 1 ei eelda, et vara oleks süüteoga läinud otse toimepanijale. Oluline on, et vara oleks kellegi poolt süüteo tulemusena saadud ja et konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks oleks see jõudnud toimepanija vara hulka. Vahetult süüteoga võib vara saada nt kaastäideviija, osavõtja, hea- või pahauskne kolmas isik, kes hiljem annab vara konkreetsele toimepanijale üle. (p 6)

Äriühingu käibe suurendamist kuritegeliku tulu arvel tuleb lugeda äriühingu vara suurenemiseks, mis omakorda annab aluse äriühingu vara arestimiseks KrMS § 142 alusel. KarS §-de 83^1 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)

Gruppi moodustavatelt kahtlustatavatelt on igaühelt eraldi võimalik arestida vara samas väärtuses kui grupi poolt tervikuna saadud kriminaaltulu, kui kriminaaltulu jaotus arestimismääruse tegemise ajal ei ole selge. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403^6 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks (RKKKm 3-1-1-1-12, p 20). (p 10)


KarS §-de 83^1 ja 84 eesmärk on takistada süüdlase rikastumist süüteoga, st süütegu ei tohi osutuda süüdlase jaoks kasulikuks (RKKKo 3-1-1-4-11, p 9). (p 8)


KrMS § 141^4 kohaldamisel kehtivad mutatis mutandis vara arestimise (KrMS § 142) kohta käivad sätted (RKKKm 3-1-1-75-14, p 32). See tähendab, et kohtuliku hüpoteegi ja teiste tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude kohaldamine toimub KrMS § 142 sätestatud korras. (p 6)

Kohtuliku hüpoteegi seadmine on kriminaalmenetluse tagamise vahend. Millises ulatuses süüteoga saadud vara konfiskeerimist või konfiskeerimise asendamise tagamist KarS § 83^1 lg 1 ja § 84 järgi rakendada, lahendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes. (p 11)

3-1-1-92-14 PDF Riigikohus 08.06.2015

Soome Vabariigi Justiitsministeeriumi taotlus on sõnastatud viisil, et õigusabi soovitakse Helsingi teise astme kohtu otsuse täitmiseks. Kolleegium on korduvalt osutanud, et edasikaebeõiguse kontekstis on loomulik, et taotletakse just apellatsioonikohtu otsuse täitmist, ja et teise astme kohtu otsuse resolutsiooni lugedes tuleb silmas pidada välisriigis toimunud kriminaalmenetlust tervikuna (viimati RKKKm 3-1-1-78-14, p 18).


KarS § 84 sõnastusest tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel võib kohus kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks. Isikule peab jääma võimalus täita konfiskeerimisnõue esmalt muu vara arvel, mitte nende kinnistute arvel, mis on konfiskeerimise tagamiseks arestitud. (Vt RKKKm 3-1-1-78-14, p-d 24‒26).


KarS § 84 sõnastusest tulenevalt saab asenduskonfiskeerimise korras välja mõista üksnes summa, mis vastab kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. KrMS § 306 lg 1 p 13 ja § 313 lg 1 p 11 alusel võib kohus kriminaaltulu asenduskonfiskeerimise (KarS § 84) tagamiseks KrMS § 142 alusel arestitud vara jätta süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arestituks. Isikule peab jääma võimalus täita konfiskeerimisnõue esmalt muu vara arvel, mitte nende kinnistute arvel, mis on konfiskeerimise tagamiseks arestitud. (Vt RKKKm 3-1-1-78-14, p-d 24‒26).

Arestitava vara väärtuse (hinna) kindlaksmääramisel (KrMS § 142 lg 6 ja § 143 lg 1 p 1) tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal ja et vajalik ei ole asja või õiguse täpse hinna kindlakstegemine (RKKKm 3-1-1-1-12, p 22). Kuigi arestitud vara väärtus võib kriminaalmenetluse jooksul mõnel juhul ka suureneda, ei ole välisriigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise menetluses üldjuhul põhjendatud kohtulahendi täitmise tagamiseks aresti alla jäetava vara väärtuse uuesti hindamine. Seda seetõttu, et tegemist on menetlust lõpetava lahendiga, millele järgneva täitmise käigus n-ö ülearestitud vara või sellele vastav summa tagastatakse omanikule.

KrMS § 142 alusel on võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadil. (RKÜKm 3-3-1-15-12, p 46; RKKKm 3-3-1-82-12, p 49 ja 3-1-1-49-13, p 13). Sissenõude pööramist abikaasade ühisvarale täitemenetluses reguleerib TMS § 14. Sellest sättest ei tulene alust arestida enne ühe abikaasa vastu suunatud nõude rahuldamist selle nõude täitmise tagamiseks mõlema abikaasa ühisvara. Hagi abikaasade ühisvara jagamiseks saab riik sissenõudja ja võlausaldajana TMS § 14 lg-st 2 ning perekonnaseaduse § 33 lg 3 teisest lausest tulenevalt esitada alles pärast seda, kui tema nõue ühe abikaasa vastu on lõplikult kindlaks määratud, nt konfiskeerimisotsustus jõustunud (RKKKm 3-1-1-49-13, p 14).

3-1-1-21-15 PDF Riigikohus 09.04.2015

Vara arestimise (KrMS § 142) määrusest peab üheselt ja selgelt nähtuma nii põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt RKKKm 3-1-1-97-13, p 8 jj) kui ka vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks RKKKm 3-1-1-97-13, p 13 jj). KarS § 831 alusel konfiskeeritav vara, samuti vara, mille KarS § 831 alusel konfiskeerimise asendamiseks võib kohus isikult KarS § 84 järgi rahasumma välja mõista, peab pärinema sellestsamast kuriteost, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks (vt RKKKm 3-1-1-97-13, p 19). See tähendab muu hulgas, et kahtlustatava vara arestimist ei saa põhjendada kuriteoga, mida talle samas kriminaalasjas esitatud kahtlustus ei hõlma.

N-ö ajutise arestimise korral kehtib vara arestimise määrus selles märgitud tähtaja lõpuni. Selleks, et vara jääks arestituks ka pärast kohtumääruses nimetatud tähtaega, tuleb prokuratuuril esitada uus vara arestimise taotlus ja kohtul teha uus vara arestimise määrus, nagu on otsesõnu märgitud ka Riigikohtu lahendites (3-1-1-1-12, p-d 17-18 ja 3-1-1-9-14, p 8.1.). Kohtul puudub pädevus juba jõustunud arestimismäärust muuta (täiendada), nt pikendada vara arestimise tähtaega või muuta tähtajaline arest tähtajatuks. Kohus peab tegema uue vara arestimise otsustuse, mis hõlmab esialgses kohtumääruses ette nähtud tähtajale järgnevat perioodi (tähtajatult või kohtu määratavaks uueks tähtajaks). Ka selline uus arestimisotsustus eeldab nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vara arestimise aluse tuvastamist. Samas, otsustades seda, kas jätta vara arestituks ka pärast ajutise aresti tähtaja möödumist, saab kohus arestimise eelduste tuvastamisel üldjuhul lähtuda vara ajutise arestimise määruses tuvastatust. See tähendab, et kui uue arestimistaotluse lahendamise ajaks ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis seaksid kuriteokahtluse põhjendatuse, arestimise aluse või vara aresti proportsionaalsuse kahtluse alla, ei pea kohus esitama nende kohta uut täiemahulist põhjendust. Varasemas kohtumääruses ammendavalt käsitletud küsimustes, mille osas ei ole uusi olulisi fakte ilmnenud, võib kohus piirduda viitega varasemale määrusele. Sellisel juhul tuleb kohtul esitada täiendavad põhjendused küsimustes, mis jäid vara ajutisel arestimisel lahtiseks, eeskätt vara arestimise ulatuse kohta. Märgitu kehtib vaid siis, kui uue arestimistaotluse aluseks on seesama kuriteokahtlus, millest lähtuti ka vara ajutisel arestimisel. Juhul, kui kuriteokahtlus, millele tuginedes prokuratuur vara arestimist taotleb, on oluliselt muutunud või asendunud uue kuriteokahtlusega, pole kohtul oma põhjendustes võimalik varasemale arestimismäärusele tugineda. Kui aga peaks ilmnema, et prokuratuuri uues arestimistaotluses esitatud asjaolude kohaselt ei saanud kahtlustatav vara selle väidetava kuriteoga, mida kirjeldati ajutise arestimise aluseks olnud kuriteokahtluses, ja taotluses ei tugineta ka uuele kuriteokahtlusele, ei saa kahtlustatava vara aresti alla jätta.

3-1-1-3-15 PDF Riigikohus 06.04.2015

Jälitustoimingu loa andmisel tuleb järgida viimase abinõu ehk ultima ratio-põhimõtet: tõendite kogumine muude menetlustoimingutega peab olema välistatud või oluliselt raskendatud (vt nt RKKKm 3-1-1-68-14, p 20). Jälitustoimingu eelduste olemasolu (s.h ultima ratio-põhimõtte järgimise) põhistamisel ei saa kohus piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on pelgalt viidata prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 772).

Järeldusele, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib jõuda kriminoloogiliste teadmiste najal. Näiteks võib sellele viidata kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 772).


Jälitustoimingu loa andmisel tuleb järgida viimase abinõu ehk ultima ratio-põhimõtet: tõendite kogumine muude menetlustoimingutega peab olema välistatud või oluliselt raskendatud (vt nt RKKKm 3-1-1-68-14, p 20). Jälitustoimingu eelduste olemasolu (s.h ultima ratio-põhimõtte järgimise) põhistamisel ei saa kohus piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on pelgalt viidata prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 772).

Järeldusele, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib jõuda kriminoloogiliste teadmiste najal. Näiteks võib sellele viidata kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 772).

Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 773).


Nõuetekohase põhistuse puudumine jälitusloas ei olnud käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel", mistõttu ei too loa põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus peab ise kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti jälitustegevusele seatud nõudeid, sh ultima ratio-põhimõtet (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 779).


KarS § 415 alla ei saa subsumeerida lõhkeseadeldise mistahes osa käitlemist - see osa peab olema oluline. Olulisuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda eespool kirjeldatud lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaalist. Kui lõhkeseadeldise osa kannab endas seda kahjustuspotentsiaali piisaval määral, on tegu olulise osaga, vastupidisel juhul aga mitte. Detoneer- ja süütenöörid sisaldavad küllaldasel määral lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaali, et lugeda neid lõhkeseadeldise oluliseks osaks. Detoneer- ja süütenöör on toodetud spetsiaalselt lõhkeseadeldises oleva lõhkeaine detoneerimiseks. Seega on nad esiteks väga efektiivsed vahendid, sest on toodetud tööstuslikult ja on sellest lähtudes ülimalt töökindlad. Teiseks on paljude lõhkeseadeldiste detoneerimine ilma detoneer- või süütenöörita mõeldamatu või vähemalt mõeldamatu sellisel moel, et plahvatuse esilekutsuja end ise ei kahjustaks. Seetõttu kätkevad detoneer- ja süütenöör endas suurel määral lõhkeseadeldise kahjustuspotentsiaali, mistõttu on tegu lõhkeseadeldise olulise osaga KarS § 415 mõttes.


Detoneer- ja süütenöörid on lõhkeseadeldise olulised osad, mistõttu nende ebaseaduslik käitlemine kujutab endast mitte KarS § 414, vaid KarS § 415 järgi kvalifitseeritavat kuritegu.

3-1-1-91-14 PDF Riigikohus 19.01.2015

Vara välisriigile väljaandmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel tuleb juhinduda KrMS § 433 lg-st 3 ja kohaldada analoogiat KrMS §-ga 142 niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus §-s 470 sätestatuga ja kui §-s 470 vastused tõusetunud küsimustele puuduvad. KrMS §-s 470 sätestatud omandiõiguse riive tingimusi tuleb tõlgendada ka kooskõlas põhiseadusest (eeskätt selle §-dest 11 ja 14) tulenevate põhiõiguste piiramise üldiste tingimustega.

Interpoli kaudu esitatud taotluse ja Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitavate sõidukite arestimine kuni kaheks kuuks edasilükkamatutel juhtudel enne vara väljaandmise taotluse saamist on võimalik vaid kohtumääruse alusel. Enne arestimismääruse tegemist võib sõidukit ilma kohtu loata kinni pidada mõistliku aja jooksul, kuid sõiduki arestimisele eelnev kinnipidamise aeg peab mahtuma KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud kahekuulise tähtaja hulka. Seega tuleb KrMS § 470 lg 6 teises lauses sätestatud tähtaja kulgemist arvestada alates sõiduki kinnipidamisest ning sõiduki arestimisele eelnev sõiduki kinnipidamine ja arestimine võivad kesta kokku maksimaalselt kaks kuud.

3-3-1-33-13 PDF Riigikohus 20.06.2013

Üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam (vt nt Riigikohtu 3. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-6-05, p 20). Kaebaja on kaebuse liigi muutmisel ära näidanud, miks ta soovib esitada tuvastamisnõude. Tuvastamisnõude puhul on kaebuse esitaja märkinud kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsust. Põhjendatud huvi olemasolu ei saa iseenesest välistada.


Vt otsuse asjas nr 3-3-1-21-12 annotatsiooni.


Uurimisasutus võib vaatamata kriminaalmenetluse seadustiku § 142 lg-tes 2 ja 3 sätestatule pöörduda RAB-i poole konto käsutamise piirangu seadmiseks. RAB-il on kaalumisruum, kas teha ettekirjutus, millega piirata vara käsutamist. Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-21-12 annotatsiooni.

3-1-1-1-12 PDF Riigikohus 20.02.2012

Juhul kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 17).


Vara arestimise määrusest peab alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt RKKKm 3-1-1-150-11, p 12.2). Põhjendatud kuriteokahtluse kui vara arestimise eeltingimuse tuvastamine ei ole tsiviilhagi, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse kohaldamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades (vt ka RKKKm 3-1-1-150-11, p 12.1).

Vara arestimiseks tuleb tuvastada ka KrMS § 142 lg-s 1 toodud vara arestimise alus, s.o põhjendatud kahtlus, et isik on saanud kuriteo tulemusena varalist kasu ja et see võib olla tsiviilhagi lahendamise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse objektiks. Arestides vara konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) tagamiseks, tuleb määruses esitada asjaolud, mis viitavad sellele, et isik on saanud küll kahtlustuses või süüdistuses kirjeldatud kuriteo läbi tulu, kuid tema sissetulekuid ja vara hinnates on ilmne, et isik on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga saadud vara ära kulutanud või varjab seda ja isiku olemasolev vara on sobiv riigi nõude rahuldamiseks konfiskeerimise asendamise kaudu. Laiendatud konfiskeerimise (KarS § 83^2) tagamisel peab arestimismäärusest olema nähtav esiteks karistusseadustiku eriosast tulenev konkreetne alus laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks, ning teiseks isiku legaalse sissetuleku ja tema varandusliku olukorra põhjendamatult suur erinevus, mis annab alust eeldada tema vara ebaseaduslikku päritolu. Arestimise seisukohast ei ole oluline mitte arestitava vara omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga. Määrusest peab seega nähtuma teave selle kohta, kuidas on isikute vara kriminaalmenetlusega seotud ja millise materiaalõigusliku mõjutusvahendi tagamiseks selle kasutust piiratakse (vt ka RKKKm 3-1-1-1-09, p 9.2). Juhul kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 17).

Ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403^6 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks. Kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib menetleja arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu enamlevinumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest. Kohtul tuleb vara arestimise objekti valikul arvestada eeskätt KrMS § 142 lg 10 nõuete ja kriminaalmenetluse tagamise eesmärgiga. Seejärel tuleb kaaluda isiku omandipõhiõiguse riive mõõdukust, arestides esmajärjekorras need asjad või õigused, mille riive on talle vähem koormav. Arestitava vara väärtuse selgitamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Tulenevalt KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise alustest ei tohi selle kriminaalmenetluse tagamise vahendiga kaasnev põhiõiguse riive olla oluliselt suurem isiku võimalikul süüditunnistamisel rakendatavast mõjutusvahendist ehk siis konfiskeerimisest ja selle asendamisest, kuna vaid sellisel juhul saab vara arestimist kriminaalmenetluses pidada proportsionaalseks. Vara arestimine ilmselgelt ebamõõdukas ulatuses omandab karistusliku eesmärgi, viies süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1), nullum crimen nulla poena sine lege põhimõtte (PS § 23) ja omandipõhiõiguse (PS § 32) rikkumisele (vt ka RKÜKo 3-3-1-69-09, p 63). Kahtlustatava või kolmanda isiku vara valimatu, kogu ulatuses arestimine ilma selle väärtust hindamata võib kaasa tuua tema omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive. Kolleegium loeb arestitava vara väärtuse selgitamata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Sarnaselt KarS §-dega 831 ja 832 on konfiskeerimise asendamise eesmärk takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. KarS §-s 84 märgitu hõlmab nii KarS §-s 831 kui ka §-s 832 toodud konfiskeerimisele kuuluva vara asendamist (RKKKo 3-1-1-4-11, p-d 8 jj). Konfiskeerimise asendamine ei ole kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS § 84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS §-de 831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimisel, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav summa peab vastama konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.

Vara arestimine konfiskeerimise asendamiseks oli lubatud ka enne 1. septembrit 2011.

Ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403^6 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks.

3-1-1-89-11 PDF Riigikohus 14.12.2011
ÄS

Kannatanu nõusolek kui karistusseadustikus sätestamata seadusülene õigustav asjaolu on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. (Vt RKKKo 3-1-1-60-09, p 17.2.)


Materiaalõiguslikult ei sõltu hinnang sellele, kas mingi teoga põhjustati isikule varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. Kahjustatud isiku subjektiivne arvamus ei saa muuta olematuks tema varalises sfääris objektiivselt toimunud muudatust. Küll sõltub kahjustatud isiku tahtest üldjuhul see, kas tema tsiviilõigused, mis tulenevad kahju tekitamisest, saavad menetluslikult siduval kujul kindlaks määratud ja maksma pandud või mitte. Nimelt tuvastatakse tsiviilõiguste ja -kohustuste olemasolu või puudumine tulenevalt TsMS §-dest 3 ja 4 üldjuhul vaid õigustatud isiku initsiatiivil ja selle isiku soovitud ulatuses. Dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt sõltub ka tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude eelduste, sh kahju olemasolu, tuvastamine kahjustatud isiku tahtest. Varalise kahju kui mingi kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu kindlakstegemisel pole aga kahjustatud isiku tahtel otsest rolli. Juhul, kui varaline kahju on käsitatav kahju tekitaja karistusõigusliku vastutuse eeldusena, peab selle tuvastamisel lähtuma KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, mitte kahjustatud isiku seisukohast.


Kohtupraktika kohaselt ei ole küll täielikult välistatud, et kohus käsitab süüdistuses kaastäideviimisena kvalifitseeritud tegu vahendliku täideviimisena. Selleks peavad aga süüdistusaktis olema näidatud sellised faktilised asjaolud, mille alusel on võimalik süüdistatava käitumist õiguslikult hinnata kui vahendlikku täideviimist (vt ka RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12-13). KrMS § 268 lg 8 (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud. (Vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 30.)


KarS § 15 lg 1 kohaselt saab ÄS § 315 lg-st 1 tuleneva juhatuse liikme käitumisstandardi rikkumine olla KarS § 289 ja § 2172 lg 1 järgi karistatav üksnes juhul, kui see rikkumine on tahtlik (vt ka RKKKo 3-1-1-61-09, p-d 11 ja 33). Pelgalt piisava hoolsuse ilmutamata jätmise korral - kui juhatuse liige ei riku oma kohustusi tahtlikult - ei ole teda võimalik KarS § 289 ega § 2172 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Küll võib selline hoolsusetus muude eelduste olemasolul kaasa tuua aktsiaseltsil kahju hüvitamise nõude (ÄS § 315 lg 2) tekkimise juhatuse liikme vastu.


KrMS § 401 lg 1 sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Osutatud sätte mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada. Muu hulgas tähendab see ka seda, et isik, kes pole kriminaalasjas süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka KrMS § 402 lg-s 2, § 142 lg-s 1, samuti § 366 p-s 5 sätestatu. Kui isikut ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud, pole selles menetluses ka võimalik otsustada tema pangakontol oleva raha konfiskeerimist.


Riigikohus asus 11. aprilli 2011. a määruses asjas nr 3-1-1-97-10 seisukohale, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud (vt viidatud määruse punkt 17). Seejuures väljendub kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vaheline õiguslik seos selles, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (vt RKKKm 3-1-1-97-10, p 19).


Eesti kohtumenetlusõiguses ei loeta tsiviil- või haldusvaidluse lahendamist selleks mittepädeva kohtu poolt alati selliseks asjaoluks, mis peaks sõltumata asja arutamise staadiumist tooma kaasa kohtuotsuse tühistamise. Nii sätestab TsMS § 668 lg 3, et kassatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või ringkonnakohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas. Kassatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt või et asi tuli lahendada vahekohtus, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus ja ringkonnakohtus. Ka Riigikohtu praktikas on varem korduvalt leitud, et menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõte võib teatud juhtudel õigustada õigusvaidluse lahendamist teist liiki menetluses kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb (vt nt RKEKo nr 3-3-4-7-02, p 13; RKTKo 3-2-1-123-09, p 11 ja RKKKo 3-1-1-105-10, p 8.1). Ehkki TsMS § 668 lg 3 ei reguleeri otseselt olukorda, kus süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses olnud tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on nii maa- kui ka ringkonnakohus sisuliselt läbi vaadanud, on selle sätte üldise mõtte ja eesmärgiga kooskõlas see, kui Riigikohus ei jäta kirjeldatud olukorras tsiviilhagi läbi vaatamata vaid sel põhjusel, et isik, kelle nimel tsiviilhagi esitati, pole käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses ja seetõttu tulnuks tal hagi esitada tsiviilkohtumenetluse korras. Olukorras, kus kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks ei ole isegi halduskohtu pädevuses oleva asja arutamine maakohtu poolt, ei saa asjaolu, et maakohus vaatas tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse asemel läbi kriminaalmenetluses, tuua automaatselt kaasa tsiviilhagi kohta tehtud kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamist. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades küll kriminaalmenetluse erisusi (vt nt RKKKo 3-1-1-79-09, p 9). Kirjeldatud olukorras ei teeniks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ka eesmärki vältida kriminaalmenetluse ülekoormamist üleliigse õigusvaidlusega, sest nii esimese kui ka teise astme kohus on kohtuasja juba ära arutanud. Ühtlasi on nii kohtumenetluse pooled kui ka kohtud teinud tsiviilhagi lahendamiseks olulisi jõupingutusi, mis tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral tühja jookseksid.

3-1-1-3-10 PDF Riigikohus 14.04.2010

Nn kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. See tähendab, et petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel.


Otsustamaks, kas süüdistatav sai varakäsutuse tagajärjel KarS § 209 mõttes varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast varakäsutust. Kui varakäsutusega on kannatanu vara reaalselt teisele isikule üle läinud, ei võeta KarS § 209 mõttes varalise kasu olemasolu tuvastades üldjuhul arvesse kannatanu võimalikke tsiviilõiguslikke nõudeid, mis tal seoses varakäsutuse tegemisega on tekkinud.


Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.


Sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda.


Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.


Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6.)


Tsiviilhagi lahendades ei või kohus tulenevalt TsMS §-st 439 otsuses ületada kannatanu nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Kohtu roll tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ei piirdu tsiviilhagis märgitud kvalifikatsiooni kontrollimisega. TsMS § 438 kohaselt peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega.

Kohus võib kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel (3-2-1-134-05, p 16).

Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (3-1-1-60-07, p 33). Kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (3-2-1-144-07, p 16).


Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.

TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (3-1-1-22-07, p 9.4).

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses (3-2-1-26-09, p 9).

Tsiviilhagi tagamise otsustuse täitmine kriminaalmenetluses võib ka kohtumenetluse staadiumis toimuda menetleja, s.o kohtu initsiatiivil. See tähendab ka seda, et kinnisasja suhtes mingi hagi tagamise meetme kohaldamise otsustanud kohus saadab oma lahendi kinnisasja asukoha järgsele kinnistusosakonnale täitmiseks sõltumata sellest, kas kannatanu on täitmiseks saatmist eelnevalt kohtult taotlenud või mitte. TsMS § 387 lg 2 teine lause ei ole tulenevalt KrMS § 148 lg 8 mõttest kriminaalmenetluses kohaldatav.


Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Muu hulgas on kriminaalmenetluses tsiviilhagis võimalik esitada kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1), alusetu rikastumise nõude (võlaõigusseaduse 52. peatükk), kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65) ja vindikatsiooninõue (AÕS § 80).


Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik tehing ja seega TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine.

Kui hinnakokkuleppe tegelikkusele mittevastavuse tõttu näiliku ostu-müügilepingu eesmärk on müügieseme võõrandamine teistsuguse (nt kõrgema) hinnaga, on müügilepingus nimetatud eseme müük tegelikult kokku lepitud hinna eest varjatud tehing. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtib varjatud tehing juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele.

Vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja võõrandamise kohustustehing muutub AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. (3-2-1-32-06, p 15; 3-2-1-111-07, p 14 ja 3-2-1-117-09, p 17).

Asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust tuleb hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. Näiteks müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus (3-2-1-140-07, p 31).

Olukorras, kus kinnisasja võlaõiguslik võõrandamistehing osutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. peatüki mõttes kehtetuks, asjaõigusleping omandi ülekandmiseks aga kehtib, on õiguslik olukord järgmine. Tühise võõrandamislepingu alusel kinnisasja üleandja võib kinnisasja omandajalt TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 esimese lause ja § 1034 lg 3 alusel nõuda kinnisasja omandiõiguse tagastamist, kinnisasja omandaja notariaalset nõusolekut asjaõiguslepingu sõlmimiseks tühise lepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks, samuti kinnisasja valduse tagastamist ning omandaja poolt kinnisasjast saadud kasu (sh TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud kasutuseeliste) hariliku väärtuse hüvitamist, kui kasu väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Kinnisasja omandaja nõusoleku (tahteavalduse) kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt asendada kohtuotsusega. (vt ka 3-2-1-140-07, p 16; 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 26.)

Kui kinnisasja võõrandamise aluseks on vastastikune tehing (eeskätt ostu-müügileping), mis osutub tühiseks, peab ka kinnisasja võõrandaja restitutsiooni korral tema poolt tühise müügilepingu alusel saadu välja andma, kusjuures VÕS § 1034 lg 3 kohaselt tuleb lepingupooltel nende poolt saadu välja anda samaaegselt. See tähendab seda, et kohtuotsuse resolutsioonis kohustatakse ostjat kinnistusraamatu omandikande muutmise nõusoleku andmiseks, asja valduse tagastamiseks ja asjast saadud kasu väljaandmiseks üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui ostjale samaaegselt tagastatakse tema poolt makstud müügihind ning hüvitatakse sellelt saadud intressid (VÕS § 1032 lg 2 lause 1 ja § 1034 lg 3), samuti hüvitatakse asjale heauskselt tehtud kulutused (VÕS § 1033 lg 2).

Kui kehtetu on asjaõiguslik kokkulepe kinnisomandi üleandmiseks, siis omandajal selle alusel omandiõigust ei teki ja kinnistu tegelik omanik saab AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu kandest puudutatud isikutelt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Nõusolekut saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi asendada kohtuotsusega. (3-2-1-140-07, p 16). Juhul, kui tegelik omanik on kaotanud ka kinnisasja valduse, saab ta samaaegselt kinnistusraamatu kande parandamise nõudega (AÕS § 65 lg 1) esitada AÕS § 80 alusel vindikatsiooninõude, s.o asja omaniku nõude asja ebaseaduslikult valdava isiku vastu asja väljanõudmiseks omaniku valdusse.

Kui kinnistusraamatu kanne on tehtud nn mittetehingu alusel, s.t näiteks juhul, kui kohustus- ja käsutustehingu on kinnisasja omaniku või tema esindajana esinedes teinud kõrvaline isik identiteedipettust kasutades, on kinnistusraamatust ebaõigesti välja kantud isikul üldjuhul AÕS § 65 lg-st 1 ja AÕS §-st 80 tulenevad nõuded.

3-2-1-62-16 PDF Riigikohus

Kokku: 19| Näitan: 1 - 19

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json